Rubriigiarhiiv: Haridus

Intervjuu loodusega*

Õpilaste nägemus looduse hingeelust.

Suvi on aeg, mil koolipingi nühkimise asemel on noortel ja ärksatel inimestel võimalus enda ajusid vabas looduses tuulutada ja värskendada. Siinkohal esitan Aegna looduslaagri seinalehe “PIRN” parimaid lugusid. Parimate lugude peaauhinnaks sai Värskes Ajus ilmumise võimalus.

Ühe seltskonna kämpingu katuse alla olid pesa ehitanud pääsukesed!

Aegna looduslaager on loodushuvilistele noortele (põhikooli algastmest gümnaasiumi lõpuklassideni) suunatud praktilisi tegevusi täis pikendatud nädalalõpp Aegna saarel. Aegna looduslaagri põhikorraldajaks oli sel aastal Auli Relve, kui on huvi edaspidi ise osaleda (võimalust pakun siiski ainult kooliõpilastele), siis andke kommentaarides märku. Samuti soovitan külastada ühe osaleja blogi, et näha, millega täpsemalt noored laagris tegelesid.

Õpilaste intervjuu Tõnu Ploompuu (taime- ja seenetark) ja Oliver Kaldaga (nahkhiiresõber).

 

Jätkusuutlikkuse nimel purjetama!*

Keskmine aktiivne noor inimene kuulub ilmselt x-hulgal aktiivsetele noortele inimestele suunatud meililisti (eesti k. postiloendil põhinevasse foorumisse). Nii ka mina. Tundmata suunast jõudis kevadel minuni võimalus kandideerida nädalaajasele purjekatripile Läänemerel. Nagu normaalsele keskmisest võib-olla pisut aktiivsemale noorele inimesele kohane ma kandideerisin – ja sain! Kuni tund aega enne sõidu algust ei olnud ma sugugi kindel, kas reis ikka toimub, sest mingit adekvaatset infovahetust osaliste ja korraldajate vahel ei toimunud (igaks juhuks ei kandnud enne ka reisi “annetust” enne üle, kui laeva oma silmaga nägin – kohustuslikku osavõtumaksu polnudki). Igaks juhuks pakkisin ikkagi asjad. Niisiis sõitsin juuli alguses Tallinnast Turkusse vanaaegse kahemastilisega nimeks Lovis. Tripi enda nimi väga tabavalt – “Sailing for Sustainability.”*

Hoist the Mizzen Sail!

Neljanädalane reis algas Gdanskis, mina hüppasin Tallinnast paati viimasel nädalal.

GLEN-i vilistlaste (või kuidas iganes nad end nimetavad) poolt korraldatud jätkusuutlikku eluviisi propageeriva purjekatripi tekkepõhjuste kohta leiad rohkem infot siit. Mina olen vaikset viisi tänulik, et mul õnnestus juhuslikku listikoperduse tagajärjel veeta oma suve imelisim nädal pööraselt ilusal Läänemerel koos suure kamba saksa taastuvenergeetikute ja mõne muu põneva eksemplariga lähiregioonist.

Kuna eelnev info oli väga segane, siis valmistasin mina igaks juhuks ette korrektse ettekande Eesti energeetikast (kuigi mitte teema spetsialist, olin ma siiski ainuke eestlane paadis). Pärast sain kiita ka, olla huvitav olnud. (töövõit!) Pildil on laevatrümm/seminariruum/söögituba. Foto: Martin Jahn

Reis kujutas endast nö mitteformaalset õppimist. Seminarid vabas õhus vestluse vormis, töötoad köögilaua taga. Kindel võimalus leida mõttekaaslasi ja tutvuda põnevate inimestega. Mina õppisin piimapakist rahakotti valmistama ning sain selgeks mõned energeetika põhimõisted (bridge technology, base load, etc.). Tutvusin sakslasega, kes ilma eelneva matkamiskogemuseta läbis poolaastat kestva Appalachian trail-i. Ja jäi ellu. Tema tehtud on ka pildid. Danke schön, Martin Jahn! Sain kontakte läti koduveini valmistajate hulgas. Nägin pealt (aga, tõsi, ei õppinud selgeks), kuidas pisikesse filmilindi topsi mahutati telefonilaadija, mis töötas jalgratta dünamo jõul (igas mõttes parem versioon kui Hiina analoogid), kusjuures see maksis alla 2 euro. Sain häid ideid taimtoidu vallast. Mängisin rollimängus Soome energiafirma bossi. Vallutasin Soome edelaranniku saarestiku kõrgeima tipu. Sain esimese purjetamiskogemuse ja õppisin navigeerimise algtõdesid. Armusin vanaaegsetesse purjekatesse, Ja Nii Edasi…

Keegi laevareisijatest ei saanud luksuslikku kajutit ja vabandust purjetamisest kõrvale hiilida. Kõik kokkasid, purjetasid ja koristasid võrdselt. Pean tunnistama, et purjetamine on ühtlase tuulega üsna vähe aktiivsust nõudev tegevus, seega jäi rohkem kui küllaga aega niisama laevatekil lebamiseks, lugemiseks, jooga harrastamiseks, pilvede loendamiseks, magamiseks – ja muidugi elavaks aruteluks.

Minu suurim isikliku võimekuse piire kompav avastus puudutas merehaigust. Selgus, et aktiivne peastarvutamie aitas edukalt peale kippuva oksehäda vastu. Halvasti tundsingi ma ennast täpselt ühel päeval seitsmest. Eestlasega võrreldes elab keskmine sakslane pisut snoobimat elu, niisiis oli kõigil saksa tudengitel/õppejõududel kõva purjetamispagas. Sellest hoolimata leidsin ka mina endale oma niši purjede kokkusidujana ning mizzen sail’i reguleerijana. Kahjuks ei omandanud ma normaalset purjetamisalast sõnavara, kuna sakslased rääkisid omavahel saksakeeles ja ühised hõiked olid inglise keeles, kohati otsetõlkenda saksakeelest. Mõned laevaosad on aga ka eestikeelsena saksakeele tuletised, nii et keelelaenud tegid laevasuhtluse lihtsamaks (ahter, tekk, mast…).

Hoist the Main Sail!

Erinevates töötubades omandati ka praktilisi oskusi – pildil valmistamatakse piimapakist rahakotti. Foto: Martin Jahn

Loo moraal (id):

a) Kandideerige ja suruge end alati tundmatutesse vetesse, see võib lõppeda hästi ja isegi õpetlikult!

b) Kui te ei tea, kus asub sadam, siis ei puhu ükski tuul õigest suunast.

c) Ole valmis selleks, et eestlaste (ja üldiselt ka teiste baltirahvaste) huumorisoon on poliitiliselt korrektsete lääne-eurooplaste jaoks harjumuspäratult otsekohene ja veider (aga lõpuks armastavad nad seda sama palju kui me ise).

d) Kui sa oskad hästi süüa teha, siis ei teki imelikke isusid (“lihaisu” vmt). Suure gastronoomina kinnitan, et kogu reisi vältel pakuti ainult ülimaitsvat taimetoitu.

e) Inseneriharidust võiksid omandada palju rohkemad inimesed. Mina vaikselt rohetusin kadedusest, kui mu deuch brüder ilma igasuguse vaevata selgitas transformaatorite tööpõhimõtet ja kiirete peastarvutustega kalkuleeris regiooni energiavooge.

f) Vastused vähemalt 90% küsimustele on kellelgi juba olemas. Õiged inimesed peab lihtsalt ninapidi kokku viima. Kui kõik juba olemasolevad jätkusuutlikud/ säästlikud/ looduslähedased/ targad/ kavalad/ keskkonnateadlikud ideed kokku koguda ja neid rakendama hakata, ei räägiks me täna inimtekkelisest kliimadestabiliseerumisest, biodiversiteedi kaost või keskkonnasaastest.

g) Mitteformaalne õppimine toimib. Täiega.

 Hoist the inner yankee, hoist the outer yankee!

Mitteformaalse õppimise klass võib olla ka kai, siin sain selgeks salsa ja saksa rahvatantsud. Foto: Martin Jahn
Imeilusad Soome saared. Suur osa läbitud saarestikkust kuulus looduskaitse alla.
Purjereisil pakuti ainult taimetoitu, hästi ära oleksid elanud ka veeganid, aga juustu jm piimatooteid oli siiski samuti menüüs. Foto: Martin Jahn

Take down the sails! 

Reisi viimasest nädalast, sellest samast, millest ka ise osa võtsin, on meeleolukas video kõige vaimukamalt lätlaselt, keda mul on au tunda:

Intervjuu purjekarahvaga Tallinna TV poolt:   http://www.tallinnatv.eu/index.php?id=2401 (alates 8:40)

To the anchor!

Autor: Helene

Green Drinks Tallinnas

Teisipäeva õhtul (17.04.2012) astusin ma Tallinnas kohvikusse Must Puudel ning võtsin osa üritusest Green Drinks. Asja teeb veel eriti huvitavaks see, et selline üritus toimus Tallinnas esmakordselt. Kirjutan siis veidi lähemalt.

Green Drinks on maailmas tegelikult üsna levinud ürituse tüüp. Kui vaadata nende kodulehekülge selgub, et lausa väga levinud ja igal pool maailmas. Ka Tartus on sarnastel põhimõtetel üritusi korraldatud ent tundub, et praeguseks on see asi neil soiku jäänud. Uus elu puhuti sarjale sisse hoopis Tallinnas.

Üritus toimub väga vabas vormis ent samas on paika pandud ka soovituslikud eeskirjad. Peamine eesmärk on selles, et kokku tuleks hunnik inimesi (eelistatult võimalikult erinevaid inimesi) ja siis koos arutletakse peamiselt keskkonna teemadel. Kõik võivad tulla ja lahkuda nii kuidas soovivad. Inimesed võivad teisi kuulata või ise arvamust avaldada ning oluline on, et toimuks suhtlus. Kui keegi soovib jutu kõrvale klaasi märjukest võtta on ka see soositud. Nimelt üritused toimuvad enamasti kuskil avalikus lokaalis. Kohvikud ja pubid on head variandid. Peamine, et oleks vaba õhkkond. Tallinna Green Drinks ürituse avaüritus toimus Musta Puudli kohvikus ja oli näha, et keskkond soosis juttu.

Avaüritusest osavõtjad tähtsatel teemadel diskuteerimas (Foto: Ivo Krustok)

Avaürituse võib igatpidi edukaks lugeda. Et jutt jooksma hakkaks oli kohale kutsutud Toomas Trapido, kel paluti üritus avada 10 minutise loenguga teemal: “Mis on ühist minul, säästval arengul ja pelmeenil?” Pärast seda liikus diskossioon edasi nii toidu, hariduse, ehituse kui ka muudel teemadel. Kõike juttu ühendavaks teemaks oli loomulikult keskkond.

Ürituse üks eesmärkidest on ka regulaarne toimumine. Tallinna korraldamine on alles arenemas ning varsti on loota ka kindlas kohas regulaarselt toimuvat üritust. Seniks aga püsige lainel. Anname teile kindlasti teada toimuvatest üritustest, meie facebooki lehel. Kui tunnete ürituse vastu rohkem huvi võite uurida ka selle facebooki lehte.

Õhuke riik, paks riik ja nähtamatu ülikool…*

(Haridusreformi arutelu baasil, ENÜS korraldas 16. veebruaril, osalesid: Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Mart Laidmets, Tartu Ülikooli arendusnõunik Annika Tina ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu esimees Eimar Veldre.)

Kõrgharidusreformist siis: hetkel pandi küll pidur peale, aga karta on, et ära ta tehakse siiski.

Õiglane ligipääs: on ainult sisseastumisel sisuliselt. Kõik saavad võrdsetel alustel tasuta sisse astuda. Minnakse üle pearahalt tegevustoetusele. Nii et reaalselt see tasuta kõrgharidust ei tähenda, või tähendab igatahes isegi vähem kui praegune süsteem. Praegu vähemalt riigieelarveliselt kohalt riigieelarvevälisele kukkumine on küllaltki raske.

Tegevustoetus samas vastandab ülikooli ja õppija huve – ülikool saab otsustada pea kõike ja saab rahapuuduse korral tudengilt võtta maksimumi. Tulemusleping sõlmitakse riigi ja ülikooli vahel, tudengisse see ei puutu.

Üliõpilase mudelit kui sellist reformi tegemisel arvesse ei võetudki: selle reformi järgi ideaalne noor õpib 5 aastat, tööl ei käi ja vanemad peavad teda üleval 26 aastaseks saamiseni. Kui tahab tasuta õppida, täiskoormusel mis on 100% õppekavast (30 EAP semestris). Mis on minu arvates täiesti jabur – paljudes peredes on rohkem kui üks laps ja heal juhul tahavad nad kõik haridust omandada.  Osadel tudengitel polegi perekonnapoolset toetust, nii et ka laenu võtmine on siis üpris raske. Tudengid on väga erinevad ning need, kes oma õppekavast kõrvale kalduvad on minu arvates lisaks laiskadele või lihtsalt hätta jäänutele ka andekamad tudengid – kes võtab lisa-aasta välismaal käimiseks, kes teeb kaht õppekava korraga jne. Selliseid pole üldse vähe, ma ise olen teinud justkui mõlemat (bakas kõrvaleriala ja magistris semester välisülikoolis, kui kodus kõik tehtud peale magistritöö) ja paljud tuttavad teevad ka. Aga noh, parasiite kes tahavad rohkem õppida tuleb ju ikka karistada… Kuigi nähtamatu ülikool võib kohati väga vastutulelik olla. Kui ma läksin lisa-aastat küsima, pakuti esimese hooga dekanaadistki et äkki ma tahaks ikka akadeemilise võtta kuna pärast lisa-aastat enam akadeemilist võtta ei saa. Ma olin siis väga kindel, et lõpetan ilusti järgmisel kevadel ära ja probleemi ei teki. Loodetavasti sama vabad käed jäävad ülikoolile ka edaspidi, siiski. Kuigi selle reformiga keelatakse akadeemilisel olles ainepunktide tegemine ära, mõnd ainet aga loetakse üle aasta…

30 EAP semestris on muidugi täiesti tehtav, aga ma arvan et võiks selle muuta 60ks aastas – saab vähemalt aasta piires varieerida, teha nt sügisel rohkem ja kevadel vähem. Kindlaid numbreid palju tudeng maksma hakkab kui ainepunkte puudu jääb ei ole samuti öeldud. Toredaid ja lihtsaid aineid võidakse võtta selleks et graafikus püsida niimoodi. Reaalselt niikuinii suurem osa üliõpilastest käib praegu tööl ja vajab paindlikumat graafikut.

Õppetoetuste süsteem tuleb muide eraldi reformiga.

Ja erinevalt Aaviksoost:

Ma ei näe, et hariduse kvaliteet tõuseks kui rahastamine seatakse sõltuvusse õppetulemustest. Sisuliselt eraldaks reform „terad sõkaldest“ üpris ruttu, kuigi eeldatakse et väljalangemine väheneb sest motivatsioon tõuseb… aga motivatsiooni tõstavad pigem võimalused kui ähvardused.

Juurdepääs kõrgharidusele võib ju suureneda, aga ree peal püsida on selle võrra raskem ja kui ligipääsu suurendada, tuleb vast ülikooli just rohkem neid, kel püsimisega raskusi on. Demograafiliste põhjuste tõttu (90ndatel sündis vähem lapsi) on arvatavasti niigi lihtsam sisse saada.

Ülikoolide õppekvaliteet ja efektiivsus võib-olla tõuseks kui rahastamine sõltuks nende tulemuslikkusest. See kusjuures ei ole kindel kelle poolt ja kuidas ülikoolidele raha üldse andma hakatakse või õppekvaliteeti mõõdetakse. Otseselt nõudeid õppejõududele (täiendkoolitus jne) reform ei sisalda. Õppekvaliteeti niiehknaa ei sa poliitikaga eriti reguleerida.

Lisaks Ilvesele: ma ei tea, kuidas on põhiseadusevastasusega, aga see reform on sügavalt loogikavastane ega arvesta kuidas ühiskonnas asjad toimivad.

Seadus pidi algselt jõustuma 1.sept 2013 aga juba 1.jaanuarist (?!) kaoks akadeemilisel õppimise õigus kõigil, ka varem sisseastunutel. Nii et sisuliselt sama jokk, mis riigitöötajate või lapsevanemate õppelaenude hüvitamisel. Poole õppe pealt, sisuliselt tagantjärele muudetakse tingimusi.

Haridusministeeriumi esindaja Laidmets ütles arutelul geniaalseid pärle nagu: “Võid õppida vähem ja selle eest mõõdukalt maksta.“; “Üks terviklikumaid reforme maailma ajaloos“. „Andsime ministrile 2 õlut ja siis ta rääkis kuidas ta seda omal ajal ette kujutas“.

Kust saadi inspiratsiooni, kus sellised ranged süsteemid töötavad (peale 4 korda sarnase küsimuse saamist): “Preisi ja NL süsteemist… kui natuke nalja teha. Horvaatias suht hiljuti tehti ka midagi sarnast“. „Ei saa olla õigustatud ootust puhkuse ajal eksameid teha.“ Ja nii edasi. Ma ütleks, et huumori peale mängimine ei tulnud eriti hästi välja – rahvas naeris tema üle, mitte ta sõnade üle.

TÜ arendusnõunik Annika Tina: “Haridusreform on nagu elevant. Tartus katsuti lonti, Tallinnas saba, tudengid katsusid kõrvu ja tegid omad järeldused – kuid mis toit meil talle valmis panna on?“

Mart Laidmets: “Kui ülikool oli loomaaias, tegime meie reformi. Üldiselt ma olen rahul, suuri reforme ei saa teha detailidesse takerdudes.“

P.S. Praeguseks on seadus uuesti menetlusse võetud.

*Unseen University, Kettamaailm

Teiste arvamusi ka:

http://www.epl.ee/news/arvamus/tiit-hennoste-korgharidusreform-on-tuupiline-eesti-moodi-kiirustamine.d?id=63987337

http://www.postimees.ee/752874/klaas-usun-et-leiame-korgharidusreformis-kompromissi/

http://www.postimees.ee/753016/eul-nuud-on-voimalus-terve-eelnou-uuesti-ule-vaadata/

http://www.postimees.ee/752684/presidendi-oigusnounik-korgharidusreformi-loomisel-eirati-pohiseadust/

http://www.postimees.ee/752666/aaviksoo-on-presidendi-otsusest-ullatunud/

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/riigikogu-vottis-presidendilt-veto-saanud-seaduse-uuesti-menetlusse.d?id=64041275

 

Autor: Sirgi

Kuidas õpetada lastele rohelist majandamist?

Talveakadeemia 2012 alternatiivsete ideede sessioonis kutsusime teise Noored Kooli vilistlase Priit Jõega inimesi kaasa mõtlema väga põneval teemal: kuidas kasvatada noorest inimesest ettevõtlikku ja samal ajal keskkonnateadlikku kodanikku? Noored Kooli blogis tegin juba sel teemal lühikese ülevaate. Annan siingi asjast pisut aimu.

Muide, sessioonis osales nii bakalaureuse- ja magistritudengeid kui ka doktorante ja erasektoris leiba teenivaid inimesi. Esitan nende pakutud ideed tähestikujärjekorras.

  • Ainetevaheline integratsioon – miks mitte teha tehnoloogiaõpetuses kohupiimavärve või looduslikku kosmeetikat (minu keemiaõpetaja, Maila Mölder, kellele ma võlgnen oma baasteadmised loodusteadustes, keetis meiega gümnaasiumis seepi!)?
  • Insenerivõistlused. Priit Jõe õpilased võistlesid vägagi edukalt TTÜ tudengitega!
  • Kirjandite teemad ning võõrkeeletundide esseed ei peaks olema ainult inimsuhetest, ajaloosündmustest vmt – nad võiksid tihemini käsitleda konkreetseid keskkonnaküsimusi (just konkreetseid, mitte mingit humanitaarset hägu… – väga hea näide TIK’i saksa keele õpetajalt, kes parandas õpetajate toas esseed teemal „Vor– und Nachteile der Windenergie“ või midagi sarnast).
  • Kohustuslik kirjandus võiks sisaldada ka huvitavat keskkonnaalast kirjandust („Hääletu kevad“, „Maailma roheline ajalugu“ või miks mitte „Rebasetund“ noorematel – see on ju teatud ringkondade klassika? Sh. inglise keele kohustuslik kirjandus, publik soovitas lugeda “A Short History of Nearly Everything”).
  • Kooli prügimajandus on korras. Sh. selgitatakse lastele jooksvalt, miks sorditakse ning seletatakse lahti toodete ja materjalide elutsüklid (tarbimine lähtuvalt toote elutsüklianalüüsist).
  • Külastused firmadesse. Eriti äge oleks, kui külastus haakuks hästi just tehnoloogilise haridusega (kuidas töötab insener või keemik?)
  • Lastesaamise võimalus ainult neile, kes on keskkonnaküsimustes pädevad. (Lubasin üles riputada kõik variandid kriitikameelt kasutamata)
  • Leida laste hulgas populaarseid kõneisikuid keskkonnaküsimustele – nt. Getter Jaani!
  • Rohkem case study meetodil õppimist igas vanuses (ehk mõtestatud rühmatööd avastuslikus vormis), nt „kuidas laadida mobiili, kui oled matkal ja sul on ainult käepärased vahendid kaasas?“
  • Science Fair – õpilaste teadusprojektid, -laadad jmt.
Eestis seni vähelevinud teaduse populariseerimise meetod koolides - science fair.
  • Tagasi Kooli!
  • Teemanädalad (A’la fair tradepõhimõtete tutvustamine koolis).
  • Tegevõpetajate rakenduslik täienduskoolitus (nt. ainesektsioonides loengute kuulamise asemel praktilised tegevused (see ka osaliselt toimub nii) ülikoolide laborites. Sh. peaks see täienduskoolitus jõudma laiemale ringile, kui ainult harilikult aktiivsust üles näitavad õpetajad, keda, minu kogemuse kohaselt, on ainult teatud osa tervikust.
  • Tähistada lisaks emakeele päevale ka näiteks Maapäeva või autovaba päeva ülekooliliselt.
  • Vaheaegade linnalaagrid (õpikojad jmt, mis juba toimib ka – siin on küsimus pigem reklaamis ja (jällegi) õpetaja aktiivsuses).
  • Võistlused, kus kogutakse vanapaberit.
  • Õpetajate omavahelised kokkulepped, et aetaks ühte asja. Nii nagu pole reaalne, et üks õpetaja õpetab evolutsiooni teine loeb kantslist midagi kreatsionistliku, ei saa üks õpetaja suunata lapsi teadlikult tarbima ja teine iga päev ühekordse kohvitopsiga kooli tulla.
Keskkoolis tõime sõpradega kooli raadioruumi Rohelise Liikumise kontorist komposti vihmaussid. Olime sellised puukallistajad (olen ka nüüd). Sõid seal meie teepakke ja banaanikoori. Miks ei võiks selline lahendus olla üldlevinud? Miks ei PEAKS ta seda olema?
  • Õpetajate toas plasttopside kasutamine keelatud (või suunatud ainult külalistele).
  • Õpilasesinduste suurem osalus kooli keskkonnapoliitikas (nõuab konkreetsete õpilaste initsiatiivi muidugi).
Võtke või jätke!
Omalt poolt võin öelda, et paljud neist lahendustest tegelikult on juba kasutuses, aga asi takerdub liigagi tihti õpetajate ülekoormuse taha…
Autor: Helene

Loomingu ja tehnika sünteesist (ja paljust muust!)

Elu kui multiinstrumentalismi projekt | TEDxTallinn.

| TEDxTallinnal räägib Helene Vetik, et mitmekülgsus pole pinnapealsus. Samuti on OLULINE ja asjakohane jutt sellest, et loomeinimesed ja tehnikainimesed peaksid rohkem koostööd tegema.

Mina usun, et see on kindlasti üks võtmetest, mis meie maailma kuhugi paremasse suunda aitaks veerema lükata.

Kuidas õppida loodusteadusi? (“science” vs klassikaline mudel põhikoolis)

Kes lähemalt mu tegemistest teavad, on ehk kuulnud, et sellest sügisest alates õpetan ma Maidla Põhikoolis loodusaineid. Sellega, ja Noored Kooli programmiga, seoses on mul ka senisest märksa erinevamad õpingud käsil. Avaldan siinkohal modifitseeritud kujul ainedidaktikas kodutööna kirjutatud essee erinevate õpetatavate ainete (keemia, loodusõpetus ja füüsika) vaheliste seoste leidmisest.

paljud minu katseseadmed on samast ajajärgust (tundub mulle)

Loodusainete integratsioonist põhikoolis

Kuna mul on au ja meeleheitlik töökohustus erinevaid loodusaineid korraga õpetada, siis on mul mõnes mõttes parem ja sügavam ülevaade loodusainete vahelisest integratsioonist Eesti põhikooliastmes kui üht ainet õpetaval loodusõpetuse või keemiaõpetajal. Olen pannud kirja mõningaid mõtteid ainete integreeritusest (mille mahtu ma värske aju jaoks koomale tõmbasin) ning võimalustest, kuidas loodusharidust ehk parandada saaks.

Mis on science? Mõnes mõttes oleks muidugi lihtsam (eriti kui neid aineid nagunii kõiki õpetada) nimetada see asi mingi üldisema nimetusega ja õpetada keemiat ja füüsikat segamini või koos (vrld – USA-s on sellise aine nimeks ”science” – teadus). Sellisel juhul hägustuksid õpilase jaoks küll ainete piirid (kas see on üldse oluline, on muidugi iseküsimus), kuid nad omandaksid terviklikuma teadusliku maailmapildi ning 4 tundi ”science’it” nädalas võimaldaks paremini planeerida laboritöid, katseid jmt. Selline ajaline paindlikus võimaldaks õpetajal ka õppematerjali väiksema pingega suhtuda – kui mõni teema raskeks osutub, saab selle jaoks aega võtta jne.

Abstraktsest mõtlemisest ja loomingulisusest räägin edaspidi ilmselt pikemalt

Täielik integratsioon ja selle ohud. 7-nda klassi loodusõpetus on kavandatud sissejuhatusena keemiasse ja füüsikasse. Käsitletakse algtõdesid mõlemast distsipliinist, kuid võib-olla kuidagi liiga üleruttavalt ja kõike-haarata-püüdvalt. Vahel tundub seitsmenda klassi loodusõpetus sellise silmaringiainena – natuke kõigest kõike. Võib-olla võiks selles vanuses saada õpilased veel rohkem loodust ja vähem õpetust. Eriti arvestades fakti, et seitsmendas klassis on õpilased kõige sügavamas murdeeas ning paljut sel perioodil õpitust ei salvestata kuigi hoolega. Tore on muidugi see, et seitsmenda klassi ainekava jätab ruumi rohkete katsete jaoks, mis aine populariseerimise koha pealt on muidugi hea.  Samuti ei tohi unustada, et abstraktne mõtlemine kui selline alles teismeeas üldse välja kujunema hakkabki – seetõttu oleks suhteliselt mõttetu ponnistada keerulisemaid reaktsioonivõrrandeid oluliselt palju enne 15-ndat eluaastat.

Science’i epic fail? Nüüd aga tähelepanu faktile, et 7-nda loodusõpetus ongi kõige lähem asi sellele nn science’ile (pangem talle siinkohal pealkirjaks loodusteadus) ning see üldistustamise tendents võib kanduda edasi kõigile loodusainetele! Üldise loodusteaduse abil (ehk siis keemia, füüsika, bio jne ühendamisega üheks õppeaineks) lasti igatahes Saksamaal mõneks ajaks loodusharidus – vähemalt testitulemuste järgi – põhja.

Kuidas toota vesinikku?

Kramp teemal – kummas aines me seda õppisimegi? Millist vastust sobib anda? (Mis sest, et mõlemas aines sobiks kohati sama vastus). Kuigi seoseid kosmose ja aineklasside vahel võib olla raske ning kunstlik tuua, tuleb aine ehitust käsitleda mõlemas aines ja õpilastele aitab kõvasti kaasa tervikpildi kujunemisele see, kui nad teavad, et keemias ja füüsikas räägitakse ikkagi samast ainest (kohati tundub, et nende peas eksisteerivad kaks ”ainet”).

Terminite ühtlustamine. Mulle tundub, et juhtudel, kui keemiat ja füüsikat annavad erinevad õpetajad (mis on enamikul juhtudel) õpilastele erineva terminoloogia. Samuti ka ülesannete lahendamise loogika. Ülesanded on üldse minu silmis probleemseks kohaks, sest kui õpilane ei taju ülesande tekstis selget vihjet tema lahendamiseks sobilikule algoritmile, siis ta lihtsalt ei julge üldse alustadagi. Ülesannete puhul peaksid õpilased ideaalis omandama sellise üldise ülevaatliku loogilise loodusteadusliku lähenemise – Mis andmed mul on? Mida ma otsin? Milliseid valemeid/algoritme saan selleks kasutada? jne. Siin peaksid keemia- ja füüsikaõpetajad küll omavahel koostööd tegema.

Kui kaugele integreerimisega minna? Lõppude-lõpuks ei ole mõtet juuksekarva lõhki ajada. Põhikoolis tuleb õppida põhilisi teadmisi ja kui optikat ja aineklasse paralleelselt õppides ei õnnestu säravaid seoseid (põhikoolitasemele vastavaid) välja mõelda, pole neid mõtet kas kunstlikult tekitada. See tekitaks ainult suuremat segadust.  Loomulikult võiks rääkida ka loodusainete integratsioonist humanitaarainetega (teadusarengu roll ajaloos, ühiskonna arengu avardavad võimalused teaduslikule mõtteviisile jne), rääkimata matemaatikast, aga nagu näete on palju millest mõelda ka puhtalt loodusainete endi juures.

P.S. Kui keegi on õppinud välismaal sellist integreeritud loodusõpetust, oleksin kommentaaridest vägagi huvitatud. Olen kuulnud USA mudelist, kust Eestisse elama kolinud noormees oskas küll väga hästi filtreerida, kuid aine ehitusest või keemilistest valemitest ei teadnud midagi…

TedxTallinn

Et ümber lükata kuulujutte värske aju surmast tahtsin lihtsalt lisaks rahvusvahelisele Ted-le promoda ka meie Eesti versiooni.

http://tedx.ee/aivar-haller/ Aivar Haller koostöö võimust näiteks.

Skeptikute närvide elustamiseks annan edasi teate astroloogidelt – tulemas peaks olema pöördeline aasta. Paradigmad muutuvad jne… Võib-olla on just koostöö see, millele tasuks mõelda, et maailm ökoloogilisest pudelikaelast välja tõmmata? (Maailma rohelise ajaloo ja ökoloogilise kriisi teemadel ma võtan sõna siis, kui jõuluvana toodud “Maailma uus roheline ajalugu” saab loetud!)