Rubriigiarhiiv: Intervjuu

Prantsuse Guajaanas putukaid püüdmas

Selle aasta alguses ilmus kirjastuse Petrone Print raamat “Minu Prantsuse Guajaana: Jaaguari Jälgedes.” Raamatu autoriks on Sergei Põlme, kes räägib pea aasta pikkusest kogemusest Prantsuse Guajaanas, kus ta bioloogia kõrghariduse omandamise kõrvalt putukaid püüdmas käis. Värske aju võttis Sergeiga ühendust, et mõningaid raamatus puudutatud teemasid avada. Teos on kindlasti põnev lugemine kõigile Eesti loodushuvilistele.
Allikas: Petron Print
Raamatu kaanepilt. Allikas: Petrone Print
Alustame algusest. Räägi veidi endast. Milline oli sinu haridustee ja mis tööd sa praegu teed?
Terve koolitee möödus Pärnu Ülejõe Gümnaasiumis. Nii kaua kui end mäletan on huvi looduse vastu mind alati saatnud.  Umbes kolmandas klassis asusin ka Pärnu Loodusmaja ringi liikmeks mis fokusseeris huvi veelgi. Seal käisin kuni keskkooli lõpuni. Põhikooli lõpus suunas mind tollane bioloogia õpetaja Aina Lagus aineolümpiaadidele, samuti valisin keskkoolis bioloogia kallakuga klassi. Seal saavutatud head tulemused andsid mõtte, et ehk võikski saada hobist elukutse. Peale ajateenistust asusin õppima bioloogiat Tartu Ülikooli. Esialgu huvitas mind enim vee-elustiku ja kaladega seotud (huvitab muidugi ka siiani) kuid peale magistritöö kaitsmist (räimelarvide toitumine)  tuli minu õpingutesse mõnevõrra ootamatu pööre – otsustasin doktoriõpinguid jätkata hoopis mükoloogias (täpsemalt ektomükoriissed seened). Paralleelselt alustasin tööd kuraatorina TÜ Loodusmuuseumis  ja nüüdki veel on mul jäänud sinna kohustusi. Hetkel jagangi oma tööaega Loodusmuuseumi (rohkem loodushariduslik suunitlus)  ja mükoloogia töörühma vahel (teadustegevus).
Kuidas tekkis sul võimalus külastada Prantsuse Guajaanat ja seal tööd teha? Mis oli reisi eesmärk?
Bioloog Villu Soon otsis meililisti kaudu omale mantlipärijat. Tema oli varasemalt Guajaanas (kasutan lühiduse mõttes edaspidi Guajaana nime kuigi see viitaks (Inglise)-Guajaanale) käinud ja nüüd otsis sealne tööandja uut inimest. Kandideerisin ja mul vedas! Minu jaoks oli eesmärgiks külastada ja pikema aja jooksul tundma õppida elurikast vihmametsa.
Sinu esimese ööpüügi kirjelduses rääkisid sa paradoksist, et ühest küljest hindad sa seda ääretult suurt elurikkust su ümber ja teisest küljest on su töö nüüd seda elurikkust püüda ja surmata. Kas selline töö on peamiselt kollektsionääride rõõmustamiseks või leiame me tänu üksikutele püüdjatele elurikastes paikades väga väärtuslikke teadmisi eluslooduse kohta?
Suurem osa sellest materjalist läheb tõesti kollektsionääridele. Kuid üht või teistpidi jõuab osa materjalist loodusteadulikesse kogudesse kus edendab nii loodusharidust kui tõsiteadust. Mille poolest erineb putuka või kalapüük? Ökoloogilisest vaatevinklist on küsimus mõistlikus püügikoguses. Me kaitseme loodust inimese eest, kuid otseselt või kaudselt ikkagi inimese jaoks. Putukapüüki võib vaadelda kui alternatiivset tuluallikat metsast- niikaua kui säilib elupaik võib metsast võtta “dividende”. See on minu arvates mõistlikum alternatiiv kui mets täiesti maha võtta ja kohe rahaks teha. Paljud naaberriigid on läinud just seda teed, keelustades rangelt igasuguse bioloogilise materjali väljaveo, kuid hävitades elurikkust palju suuremates kogustes ja tihti pöördumatult. Osalt on selle poliitika taga ajaloolised põhjused, näiteks  Brasiilia kaotas oma kautsuki monopoli kuna keegi vedas seal kautsuki seemned välja.
Kirjeldad oma raamatus palju loomi, kellega sa kohtusid. Mille või kelle nägemine sulle kõige suurema mulje jättis ning miks?
Mul on ikka raske olnud absoluutset lemmikut valida, olgu selleks siis raamat, film või antud juhul loomaelamus. Kui ma nüüd vastama pean siis ilmselt oleks õige usaldada oma esmaseid aistinguid ja esimesena kargas pähe taapiri nägemine kauges metsalaagris. Selles kohtumises oli mitu joont mis muudavad selle mõnevõrra sümboolseks või heas mõttes klišeellikuks. Olin üksi mitme päevasel metsaretkel, suur loom ilmus ise minu vahetusse lähedusse, pööramata mulle mingit tähelepanu. Lisaks sain ka näha mismoodi taapir ujub.
Laiskloom
Sergei laisklooma ja oma kolleegi Apentuga. Allikas: Sergei Põlme
Üks läbiv paik sinu raamatus on nahkhiirte koobas, mille sa leidsid ning kuhu ka teisi külastajaid viisid. Nahkhiired kannavad tihti palju erinevaid haigusi inimestele üle aga tundus, et kohalikud seda väga ei kartnud. Küllap siis ei olnud põhjust. Kuulsid sa sel ajal või oled nüüd hiljem kuulnud, kas teadlased on tundnud huvi nahkhiirtelt või üldiselt loomadelt pärinevate haiguste vastu Prantsuse Guajaanas? Parasiite oli seal ilmselt palju?
Muuseas, nii mõnigi hirm või ettekujutus mis meil sealsest elust on, on kohalikele täiesti võõras.
Sellest pole raamatus kirjas, aga meie kämpingus peatus vaid ühe või paar ööd keegi naisterahvas kes koguski kohalike abiga kohalike loomade verd parasiitide leidmiseks. Ta peatus meil nii lühikest aega, et mul ei avanenudki võimalust temaga sellest rääkida. See Belgia professor Jean-Marie võttis samuti nahkhiirte verd. Ma küll kahtlen, et sellest midagi asjalikku edasi sai, aga mine tea. Kui Google Scholaris natuke tuhlata siis koorub kuigipalju uuringuid, aga ma pole sellega kuigi hästi kursis.
Evolutsioonilises mõttes on inimene Lõuna-Ameerikas uus nähtus ja seetõttu on inimest tülitavaid parasiite vähem kui näiteks Aafrikas. Aga sellegipoolest on võimalus mingi jama saada. Lisaks malaariale on tuntuim ehk leishmanioos. Vaadates kohalikke inimesi elavad nad oma igapäevaelu justnagu meiegi inimesed. Keegi ei muretse mingi parasiidi pärast ega kujunda ka oma elu kuidagi selle järgi.
Kohalike toidulaud oli üsna mitmekesine. Kirjeldasid ka elavalt primaadi ajude söömist, mis on kohalik delikatess. Kas primaatide jaht on seal probleemne või jääb see jätkusuutlikuse piiridesse?
Mitmed sealsed imetajad, sealhulgas möiraahvid on ametlikud jahiloomad. Ma ei tea kas ja kuivõrd nende jaht reguleeritud on, aga tõenäoliselt on kontroll ebaefektiivne. Jään siin vastuse võlgu. Arvestades inimese ja looduse vahekorda julgen arvata, et probleem pole nii akuutne kui mõnes kõrgema populatsioonitihedusega piirkonnas. Ma ei kuulnud küll kordagi mitte kelleltki ega mitte kusagilt, et jahipidamine tekitaks Guajaanas looduskaitselisi probleeme. Kaugeltki kõik ei viitsi jahipidamisega tegeleda, ka nende hulgas, kes metsas elavad. Pealegi pole see ahvi laskmine kuigi lihtne tegevus, kindlasti nõuab rohkem vaeva ja tahtmist kui kuskilt pukist metssea laskmine.
Sõbrunesid oma külastuse ajal seal ka ühe kaputsiin-ahviga, kes oli sul koduloomaks. Mis temast pärast sinu lahkumist sai?
Pean jälle vastuse võlgu jääma. Saramaka suurpere kes minu kolleegideks olid, naasesid mõni aasta hiljem tagasi Suriname. Ehk võtsid nad ahvi endaga kaasa.
Sel ajal kui sa Prantsuse Guajaanas viibisid, toimus palju arendustööd, et valmistuda ette kulla kaevamiseks, lisaks kõigele, keset looduskaitseala. Kuna see on potentsiaalselt ohtlik vihmametsale ja selle elurikkusele oli vähemalt sinu tööandja puhul näha suurt vastumeelsust aga kuidas üldine suhtumine oli? Kas on võimalik, et tulevikus hakatakse seal siiski aktiivselt kulda kaevama?
Päris alguses kui need tuuled puhuma hakkasid oli ka ülemus veidi äraootaval seisukohal. Peagi sai aga selgeks, et pikemas perspektiivis sealt miskit head ja jätkusuutlikku ei tule. Kui ma viimati seal 2013 aastal käisin rääkis tööandja, et igasugusele suurkorporatsioonide kullakaevamisele pandi Prantsuse Guajaanas absoluutne punkt. Ilmselt on see kõik poliitilise tahte taga ja pikas perspektiivis mingeid garantiisid ei ole. Samas käib kullakompanii siiani hooldamas üht metsateed- justnagu rauda tules hoides, ehkki nende metsas paiknev laager on suhteliselt looduse meelevalda jäänud ja lagunemas. Inimesed võiksid aru saada, et summa summaarum vähemasti ehte- ja investeerimiskuld  elu siin planeedil paremaks ei tee. Ideaalis ehk piisab mõnest kaevandusest mis rahuldaks kogu tööstusliku kulla vajaduse.
Enamasti tundus kohalike suhtumine olevat apaatne. Kui kullakompanii alustas oma lobitööd vajaliku ssihtrühma hulgas, lubades osadele elanikele tööd ja muid hüvesid või andis altkäemaksu siis tekkisid kullakaevamisele poolehoidjad, eriti just viimaste hulgas.
Endiselt on nii looduskaitseliseks kui sotsiaalseks probleemiks illegaalne kullakaevamine mis tundub olevat hoogustunud. Sellega seoses rändab Guajaanase sisse palju illegaalidest brasiillasi kes rajavad metsadesse väiksemaid kullakaevandusi.
Tean, et sa saad madudega üldiselt väga hästi läbi. Ometi oli sul reisi ajal mitu kokkupuudet väga mürgiste madudega, sealhulgas ka botropsiga. Raamatu järgi tundus, et sa jäid üldiselt üsna rahulikuks ja ei paanitsenud. Kas sinu rahu tulenes sinu varasematest teadmistest, olles madudega palju tegelenud või usaldasid kohalike tarkust?
Kui madu satub minu vahetusse lähedusse (st. hammustuskaugusele) väga ootamatult ja kiiresti, siis see ehmatab. Niipea kui ma madu näen siis kaob hirm, sest ma tean, et nüüd saan olukorda kontrollida.
See on küll vastuolus minu esimese lausega, aga see üks maohammustus mis mulle osaks sai millegipärast ei ehmatanudki, pigem üllatas. Koheselt nägin, et tegu pole botropisi ega ka ilmselt ühegi teise mürgise maoga ja jäi üksnes teatud ärevus mis edasi saab. Kui ma nüüd tagantjärgi peaks arvama, siis see kes mind hammustas oli nähtavasti vikerboa.
Pärast sellises elurikkas kohas viibimist, kohtumist primaatide ja mürkmadudega, alasti keset vihmametsa toimetamist ja kuulsipelga ääretult valusast torkest toibumist, kas sinu perspektiiv eluslooduse suhtes on muutunud? Kui siis kuidas?
Aega on nii palju möödas, et ma vist ei oska sellele värsket vastust anda.
Üks asi mis siiski selgelt meenub. Guajaanast naastes sõitsin Tallinna lennujaamast Pärnusse. Ja kui meil serveeritakse ikka ja jälle mõtet, et Eestis on palju loodust ja vähe inimasustust siis nagu kõik muugi siin elus on seegi väga suhteline. Maanteesõit Eestis tundus hoopis teistsugune kui eales varem kogetud. Ma polnud nii tiheda asustusega teel ligi aasta sõitnud. Kõikjal majad, põllud ja üksikud metsatukad. Sain aru, et senised “metsikuse mastaabid” on jäänud maha.  Ma olin väga kurb, et selline mõõde oli maha jäänud. Juba lennuki aknast nähes ülesküntud Euroopat oli kontrast ilmselge. Eestis peab väga hoolikalt valima marsruuti, et saaks koostada sellise päevateekonna kus kordagi inimtegevuse jälgi ei näeks. Rangelt võttes on see vist võimatu. Guajaanas peab väga hoolikalt valima marsruuti, et mitte mitmeks päevaks või kauemaks metsa ära eksida.
Sa elasid elu, mis on nii mõnegi loodusesõbra unistus. Eemal modernse maailma muredest, keset loodust, sellega ühes. Kuidas oli naasta “tavalise elu” juurde ja kas sa soovid vahel tagasi “džunglisse”?
Kohanemine Eesti linnakeskkonnaga käis väga ruttu, olin seal ju varem enamuse elust veetnud. Mulle on jäänud mulje, et tihti romantiseerivad loodust üle need kes pole seal käinud rohkem kui piknikujagu. Kes seal kauem viibinud ja ikka ning jälle naasevad on palju pragmaatilisema meelelaadiga, mis ei tähenda, et neil poleks emotsionaalset sidet, pigem vastupidi see süveneb ajaga. Kui inimene üha uuesti tee loodusesse leiab, siis loksub perspektiiv paika mis enamasti erineb diivanil loodusfilme vaadates tekkinud ettekujutusest. Ma ei pea siin silmas niivõrd teadmisi ja faktilist loodusetundmist kuivõrd sisemist taju.
Sellele eluperioodile sobis Guajaana kogemus suurepäraselt. Ühtpidi oli metsik loodus sõna otsese mõttes kiviviske kaugusel, teisalt olid kõik moodsa tsivilisatsiooni põhihüved nagu mitmekesine toit, dušš, elekter ja vajadusel ka televiisor käepärast. Võib öelda, et mul ei olnud ka argiseid muresid, kuid miskipärast ei tundnud ma igavust ega ka puudust eneseteostusest. Loomulikult mõjutas selline unikaalne kombinatsioon ka positiivselt psüühikat ja üldist enesetunnet, tuleb vaid lihtsalt aega anda. Ma tunnen end ka hetkel hästi, aga sealne keskkond vajutas unikaalse pitseri mis pole hiljem enam kordunud.
Hetkel eelistan ma elada linnas, mugav infra ja muud kohustused muudavad linnakeskkonna mulle sobivaks. Ma ei välista võimalust, et millalgi varem või hiljem kolin maale elama, aga siis peab olema jällegi sobiv eluperiood, ehk kunagi eakamana. Aeg-ajalt meenutan Guajaanas veedetud aega ja vahel heietan mõtteid mõneks ajaks džunglisse kadumisest. Seni on see jäänud uitmõtteks. Antud perioodil rahuldavad mu loodusevajaduse metsa- ja kalapüügiretked.
Kolmest küljest avatud köögist paistab tähistaevas koos poolkuuga – need köidavad mu tähelepanu ja viivad mõtted argistelt radadelt eemale. Aeg-ajalt on hea perspektiivi kalibreerida, heites pilgu maailmaruumi. Ümbritsev vihmamets tundub hiiglaslik, vahemaa Eestiga tohutu, ent üles vaadates taanduvad maised dimensioonid pea olematuks. Ometi mahub kogu meie elu ja paljugi rohkem maistesse piiridesse.
– Katkend raamatust
Eestlased on jätnud maha märgi Prantsuse Guajaanasse. Pärast Sergeid on veel üsna mitu Eestlast käinud sama tööd tegemas.

Eestlased on jätnud maha märgi Prantsuse Guajaanasse. Pärast Sergeid on veel üsna mitu Eestlast käinud sama tööd tegemas. Allikas: Sergei Põlme

Kui intervjuu teie jaoks intrigeeriv oli, otsige Sergei raamatut raamatupoodidest või Petrone Print kodulehelt. Kellel on huvi lisaks raamatule ka mõningaid videolõike näha, võib vaadata Pealtnägija saatelõiku Sergeist Prantsuse-Guajaanas. Sergei ise käis Prantsuse Guajaanas veel mitmel korral . Aastal 2013 toimunud reisist on ka väike video siin.

Eesti 100: Teele Pehk aktiivsetest kogukondadest ja kogukonnauuringust

Oktoobrikuus teatas Värske Aju meeskond tagasihoidlikult, et eesootava Eesti 100 juubeli puhul on plaanis senisest enam teha ruumi arvamustele, mõtetele ja lugudele, mis keskenduvad just Eestile ja Eesti tulevikule. Küsimused, kus me praegu oleme, kuhu suundume ja kuhu peaksime oma pilgud suunama, saavad vastused läbi erinevate inimeste ja teemade, mis neile südamelähedased on. Sel korral jagab oma mõtteid aktiivsete kogukondade teemal Linnalabori kogukonnaekspert ja 100 uue eurooplase hulka valitud Teele Pehk.

Teele_Pehk_pilt
Teele Pehk. Foto: Riigipidamise kava tutvustav film

Think globally, act locally on fraas, mis mulle ligikaudu kolm aastat tagasi ühelt kursuselt kõrvu kõlama jäi. Tollal mulle tundus, et häid näiteid, mis Eesti ühiskonnas seda mõtteviisi peegeldaksid, ei olnud. Ei olnud selles mõttes, et neist ei räägitud väga palju. Praegu tundub olukord olevat paranenud – kogukondade tegemised on muutunud nähtavamaks ning inimesed teadlikumaks. Küsiksingi siinkohal kohe alustuseks, kui oluline see teema praegu Eesti ühiskonnas on?

Eestis ilmnevad paljud mujal järeleproovitud algatused tavaliselt viiteajaga – olgu selleks sotsiaalne innovatsioon ja ettevõtlus, tühjade kruntide “elustamine” vahekasutusega või avaliku ruumi autodelt tagasi hõivamine. Selles pole midagi halba, peaasi, et neid meetodeid meie konteksti kohandataks. Mõned algatused on õnneks meil välja mõeldud – näiteks Teeme Ära talgud, mis kasvanud üleilmseks Lets Do It koristuskampaaniaks. Samamoodi vaatavad Riia, Vilniuse, Varssavi ja teiste linnade aktivistid Tallinna poole imetlusega, kuna siinsed asumiseltsid on suutnud oma tegevuse ja saavutustega silma paista. Eks talgute korras koristatakse mujalgi prügi ning naabruskonnaaktiivsust leidub pea igas linnas, ent meil on õnnestunud neid algatusi kas hästi kontseptualiseerida või pakendada ja promoda. Sellepärast esitasime asumiaktiivse Tallinna ka UN Habitati ja Guardiani konkursile, mis otsis uudseid lahendusi linnaliste probleemidega tegelemiseks (vaata videot).

Kogukondlikud algatused on tõesti viimastel aastatel nähtavamaks muutunud. Mulle seostub see aga kogukondade eneseteadvuse tõusuga, mitte tingimata paljude uute algatuste lisandumisega, kuigi neid on lisandunud. Kogukonnategevust on eri aegadel ühiskonnas kogu aeg olnud (nt muinsuskaitsjate liikumine, põllumajandus- ja muud ühistud, külaseltsid), ent mõnede kogukondade organiseeritus ja suhtlusjulgus on oluliselt paranenud, tänu millele ongi viimasel ajal üldine teadlikkus kogukondadest tõusnud. Räägin eeskätt linnaseltsidest, mis tegutsevad kas linnaosas või väiksemas piirkonnas elukeskkonna parandamisega. Asumiseltse tekkis juba 90ndatel, ent alates 2006. aastast on hüppeliselt juurde tekkinud nn teise laine seltse, mis keskenduvad naabritevahelisele suhtlusele, avaliku ruumi elavdamisele, ruumilise arengu mõjutamisele ja oma piirkonna väärtuste kaitsmisele. Need seltsid nakatuvad väga kergesti mujal maailmas toimuvatest algatustest ning katsetavad neid siis oma piirkonna elavdamisel.

Linnalaboril on koostöös Eesti Külaliikumisega Kodukant valmis saanud kogukonnauuring. Mis on peamised põhjused, mis sellise võrdlemisi mahuka uuringu teostamist ajendasid?

Algne vajadus sellise kaardistuse järele tekkis seoses Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kavaga, mille jaoks koostasime ruumi ja kogukondi käsitlevaid tulevikumõtteid – Ruumiidee raport. Mõtlesime, et enne kui hakkame kogukondliku tuleviku näiteid Eestile välja käima, peaks kaardistama kogukondade hetkeseisu (kuna selline uuring puudub). Ruumiidee raport sai enne valmis, kui kogukonnauuring 2014 suvel käivitus, kuigi ajend jäi samaks: pidasime vajalikuks kaardistada linna- ja maakogukondade praegust tegevust, toimimisloogikat, peamisi takistusi tegevusele ning tulevikuunistusi. Üheltpoolt tundsime koos Kodukandiga, et vajame ülevaadet oma edasise töö paremaks korraldamiseks – et kui tahame välja anda kogukonnaarengu käsiraamatu, peaksime eelnevalt teadma, millised on peamised kitsaskohad tegutsevatel kogukondadel. Teisalt oli uuring vajalik kasvavate ühiskondlike ootuste tõttu – nimelt räägitakse aina enam kogukondade rolli tõusust elukorralduses, kuid puudub arusaam, kes või mis see kogukond siis on.

Kogukonnauuringuga ei tahtnud me niivõrd välja selgitada ühtset definitsiooni kogukonnale, vaid pigem seda, kuidas tegutsevad kogukonnad end määratlevad, mida riik kogukondadelt ootab ning kui palju on neis arusaamades kattuvuskohti. Uuringu sissejuhatavas osas tegime ülevaate, kuidas kogukonna mõistet eri valdkondade arengukavades kasutatakse, et niimoodi ühiskondlikke ootusi kombata. Hea näide kogukondliku elukorralduse aktualiseerumisest on vabatahtlik pääste ning siseturvalisus, mida puudutavates arengukavades on kogukonnal kandev roll, ent kogukonnana mõistetakse kõiki omavalitsuses või piirkonnas elavaid inimesi. Samas kasutab Kodukant kogukonnamõistet pigem aktiivsete külade või külavanemate iseloomustamiseks, meie Linnalaboris aga nende inimrühmituste kirjeldamiseks, mis tegutsevad elukeskkonna parandamise nimel ja kollektiivsetes huvides. Juba siit tuleb ilmekalt välja, kuivõrd erinevalt kogukonna mõistet kasutatakse.

Oluline on mainida, et keskendusime kogukonnauuringus kohalikule aktiivsusele, mis on geograafiliselt piiritletud. Selline piirang oli vajalik, et uuringus fookust hoida ja saada väärt infot linna- ja külakogukondade kohta. Et lähtekohaks oli just kohaliku aktiivsuse uurimine, hõlmab uuringuraport ka selliseid kogukondi, mis pole MTÜna registreeritud, vaid tegutsevad muus vormis. Olulisi erinevusi linna- ja maakogukondade vahel ei leidnud, kuigi järelduste tegemine linnakogukondade kohta oli keeruline, kuna neid on võrreldes maakogukondadega lihtsalt nii vähe. Kogukonnauuringut võib käsitleda pigem üldistava kaardistusena. Uuringu lõpus tegime mitmeid soovitusi, kuidas kogukondade toimimist toetada ning millele kogukonnad ise peaksid rohkem tähelepanu pöörama.

Kogukondadest rääkides ei saa mööda minna kogukonna mõistest endast. Kuidas Eesti kogukonnad ennast ise defineerivad ning mil määral see sarnaneb mõne teoreetilisema definitsiooniga?

Linna- ja maakogukondade uuringust selgus, et kogukonnad defineerivad end pigem protsessi kui eesmärgina, mõtestatud tegevusena geograafilises piirkonnas. Aga nagu uuringuraportis kirjas, siis pole oluline ühe definitsiooni tagaajamine, vaid pigem see, et erinevatest määratlustest oldaks teadlikud ja kasutataks neid õigesti. Teoreetiline definitsioon ütleb, et kogukond tähendab rohkem teatud tüüpi sotsiaalseid suhteid, kui geograafilist piirkonda. St kõige olulisem on sotsiaalsete suhete kvaliteet, mis muuhulgas võivad toimida ka mingis geograafilises piirkonnas.

Kogukonnauurijad näevad kogukondadel oluliselt suuremat rolli: kas avalikus halduses nn kolmanda tee poliitika eestvedajatena või veelgi radikaalsemalt kogukondliku ühiskonnakorralduse alustaladena (rohkem on kirjas kogukonnauuringu teooria-osas).

Millega Eesti kogukonnad peamiselt tegelevad, millised temaatikad on neile huvipakkuvad ning kui palju Eestis aktiivseid kogukondi üldse on?

Kuna kogukonnauuring kaardistas kohalikku aktiivsust geograafiliselt piiritletud alal, siis jäid välja huvi- ja olukorrapõhised kogukonnad (nt kogudused, sotsiaalabikogukonnad, vabatahtliku pääste osutajad). Selliseid piirkondliku elu parandamisega kogukondi on Eestis 3500 ringis, sh külavanemad, seltsingud, linnaseltsid, külaseltsid. Külakogukondi on sadades kordades rohkem kui linnaseltse – viimaseid on Tallinna, Tartu, Pärnu ja Paide peale kokku 26.

Peamiselt korraldavad kogukonnad kohalikku kultuurielu, edendavad elanikevahelist suhtlust ning kaitsevad piirkondlikke väärtusi. Seda kas tänavafestivalide, avatud hoovikohvikute, külasimmanite, tähtpäevaliste pidude, koristustalgute, planeeringutes ja arengukavades kaasarääkimise, liikuvus- ja transpordikorralduse mõjutamise, piirkondlike visioonide koostamise kaudu. Üksikutel juhtudel osutatakse kogukondlikke teenuseid, nt üritusi seltsimajas või heakorratöid.

Millised on peamised tõuketegurid, mis kogukondade moodustumist Eestis ajendavad?

Kogukonnauuringust selgus, et peamiseks tekkepõhjuseks on omavahelise läbikäimise elavdamine ja kohaliku kultuurielu arendamine. Järjestuselt kolmas kogukonna tekkepõhjus on kohalike probleemide lahendamine. Vähesel määral toodi uuringus välja vastuseisu mingile projektile või omavalitsuse tellimust (nt avaliku teenuse osutamine). See statistika lükkab ümber levinud arusaama, et geograafiliselt piiritletud kogukonnad luuakse ametlike otsuste vastu protestimise eesmärgil.

Linnaseltside kohta lükkasime selle protestimis-müüdi juba 2013. aastal ümber, kui kaardistasime Tallinna asumiseltside tekkeajendid ning praeguseid tegevusalasid (loe lähemalt urbanistide väljaande U 15. numbrist artiklit “Tallinna asumiseltsi ABC” või kiika skeemi). Tol hetkel tegutses Tallinnas 22 seltsi (nüüd juba 23), millest viie puhul sai rääkida, et kokku tuldi mingi probleemi pärast. Samas on asi vägagi sõnastamises: linnaseltsid tihti kaitsevad kohalikke väärtusi ja igapäevaeluks vajalikke elemente, ent linnavalitsuse silmis on see ametlikele otsustele vastuhakk. Näiteks Luite Selts loodi selleks, et Veerenni tänaval säiliks raudteeülesõit, sest linna otsus oleks tähendanud ümbersõitu kavandatava hiid-ostukeskuse kaudu. Paljudel juhtudel suudavad linnaseltsid pakkuda mõistlikumaid ja odavamaid lahendusi, kuna teavad, millised lahendused nende piirkonnas töötavad. Ja elukeskkonda puudutavates otsustes osatakse oma naabruskonnast kaugemale vaadata, räägitakse kaasa ühistranspordi parandamisel, autoliikluse osakaalu vähendamisel, rattateede võrgustiku rajamisel, kohaliku ettevõtluse soosimisel jne. Probleem on selles, et linnavalitsused (eriti Tallinna oma) ei adu seltse kui kohalike oludega kõige paremini kursis olevat koostööpartnerit. Kahetsusväärselt peavad ametnikud ja poliitikud seltsidega läbirääkimisi tüütuks lisatööks.

Kui suurel määral sõltub kogukondade aktiivsus ümbritsevast keskkonnast – kas aktiivsed kogukonnad on indikaatoriks pigem tugevale ja tervele ühiskonnale või viitab suur kogukondade aktiivsus rohketele probleemidele, mida tuleb lahendada?

Jätkates eelmisest vastusest, siis võib kogukondliku tegevuse tõuketeguriks olla justnimelt arusaam ja vajadus tõsta kohalike elanike häält. Tallinnas, Tartus, Paides ja Pärnus tegutsevad linnaseltsid on paljuski ajendatud mõtteviisist, et kohalikud teavad kohalikke olusid paremini, seega pakuvad nad linnaametnikele väärt infot ja kohalikku teadmust. Võrreldes ametnikega on kogukondlastel tihti tuleviku-ettekujutus oma piirkonnast, kuna bürokraatia asemel saavad nad keskenduda probleemidele leidlike lahenduste nuputamisega.

Samas tekivad kogukonnad tugevates ühiskondades – näiteks Helsingis on linnaosaseltsid tegutsenud juba 70ndatest peale, aga 2000ndatel tekkis niivõrd palju ruumikasutuse ja elukeskkonnaga seotud algatusi, et nüüd räägitakse seal uuest linnakultuurist (vt raamat “Helsinki Beyond Dreams”).

Millised on peamised probleemid, millega Eesti kogukonnad ja selle liikmed oma igapäevatoimetustes silmitsi seisavad? 

Ma toon kõige tõsisema probleemina esile vähese moraalse toe riigilt või kohalikelt asutustelt. Kogukondadesse ei suhtuta veel reeglina kui koostööpartnerisse (muidugi on meeldivaid erandeid). Hea näide on siin Tallinnas Kalamaja ja Pelgulinna miljööasumeid ühendav Telliskivi Selts, mis tegeleb aktiivselt avaliku ruumi kaitsmise ja inimlikustamisega ning ruumilise planeerimisega. Aga linnaplaneerijad näevad seltsi tegevuses endale lisatööd, levib isegi kuuldus, et Põhja-Tallinna arengute eest vastutavaid ametikohti peetakse tervistkahjustavaks. Siin on vaja mõtteviisi ja juurdunud töötamise viiside muutust – oluline pole mitte otsuseid juriidiliselt korrektselt menetleda, vaid kohe algusest peale koos huvilistega (loe: asumiseltsid ja teised ühendused) probleemile võimalikke lahendusi otsida.

Kogukonnad saavad väga palju omavalitsuse abita tehtud, kuid jätkusuutlikkuse mõttes peavad need kaks paralleelmaailma ühel hetkel kokku sulama. Loodetavasti toimub see lähiajal, mitte kümne aasta pärast. Siis on Eestil hea võimalus end maailmaareenil väikse ja kogukondliku riigina esitleda, kui see kultuurimuutus saab toimuma.

Uuringule vastanud tõid kõige olulisemate takistustena oma tegevusele välja omavalitsuse tõrjuvat suhtumist, liidrite väsimise ja rahaliste võimaluste vähenemise. Samas toodi aktiivsust suurendavate teguritena välja õnnestunud ürituse korraldamist, vastuseisu omavalitsuse otsusele (nt sulgeda kohalik kool), hoonega seotud sündmused (nt kultuurikeskuse valmimine) ja uued rahastusvõimalused ja projektivoorud.

Rahaline tugi pole aga kõige olulisem probleem, mida pahatihti arvatakse kogukondadel olevat. Seda rõhutavad ka välismaa uuringud (nt Design for Social Sustainability), et kogukondadele pole kõige tähtsam rahalist toetust jagada, vaid pigem luua tegutsemist võimaldav ja arengut soosiv keskkond, mis väärtustab kodanikualgatust ja uudseid viise ühiskondlikke või piirkondlikke probleeme lahendada. Rahastajate (peamiselt Kodanikuühiskonna Sihtkapitali) ootus ongi, et tublid ühendused hakkaksid nüüd rohkem “tõsiste” probleemidega tegelema, selleks ergutatakse sotsiaalset ettevõtlust ja sotsiaalset innovatsiooni.

Kui kogukondlikult aktiivne on Eesti venekeelne elanikkond – kas peamised tõuketegurid, mis kogukondade moodustumist initsieerivad, on sarnased eestikeelsetele kogukondadele?

Sellele on raske vastata, kuna puuduvad põhjalikud analüüsid ning teadlikkus vene kodukeelega elanike kogukondadest on vähene. Mille kohta oskan natuke sõna võtta, on Lasnamäe kogukondlikkus. Nimelt alustasime eelmise aasta alguses Lasnaidee algatusega (jätkuna aktiivsete naabruskondade algatusele Linnaidee) ning lasnamäelased tulid üllatavalt hästi ühistegevustega kaasa. Meil polnud mõttes luua Lasnamäele seltse, vaid pigem moodustada koostöövõrgustik juba mingil määral aktiivsetest kodanikest – korteriühistute juhid, noorsootöötajad, kultuuritegelased, kunstnikud. Iga avaliku üritusega kasvas võrgustik ning ideede hulk, mida Lasnamäel teha võiks. Praegu tegutseb see eesti-vene segavõrgustik linnalaborandi ja lasnamäelase Maria Derlõši eestvedamisel edasi, plaanitakse järgmisi tegevusi ja esitatakse Lasnamäe arengukavasse ettepanekuid. Eelmisel suvel korraldatud Lasnapiknik (vaata videot) tuleb kindlasti kordamisele!

Mida peaks riik tegema, et kogukondade tegemisi omaltpoolt toetada (millest kogukonnad ise kõige enam puudust tunnevad)?

Kogukondade toetamine on praegu siseministeeriumis regionaalteemade all ning samuti koostatavas siseturvalisuse arengukavas. Oleks vaja rohkem läbimõeldud strateegiat riigi tasandil, kuidas kogukondi vähenevate avalike ressursside tingimustes võimustada ja ka moraalselt toetada. Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kava toob välja, et omavalitsuste piiride nihutamine ja liitumine ei lahenda probleeme, vaid pigem on vaja omavalitsustel avalike teenuste osutamiseks koostööd teha. Koostöös kohalike vabaühenduste ja kogukondadega saaks nii mõnegi teenuse tõhusamalt osutatud.

Mida pakub üks kogukond oma liikmetele ja ka ühiskonnale laiemalt?

Nagu räägib ühes artiklis Peeter Vihma, kes oli meie kogukonnauuringus sotsioloog, aitab kogukond inimestel jõukamaks saada – seda nii kultuurilises kui ka majanduslikus mõttes. Linnaseltside buumi seletab Peeter identiteediotsingutega, inimesed tahavad oma kodukandiga rohkem tutvuda ja sealsete inimestega kokku kuuluda. Ma lisan omaltpoolt, et kogukond suurendab oma liikmete heaolu ja eneseusku selle kaudu, et pakub kohalikus elus või laiemalt ühiskonnaasjades osalemise võimalust. Mõttekoda Demos Helsinki õnnelikkuspoliitika manifesti järgi teeb inimesi õnnelikuks see, kui nad saavad oma elukeskkonda ise kujundada ja paremaks muuta.

Mida õnnelikumad on inimesed, seda järjepidevam on ka ühiskond. Seltsitegevus loob sotsiaalset kapitali ja loob sidusamat ühiskonda, millest räägib juba alates 90ndate lõpust poliitikateadlane Robert Putnam. Siit edasi saab kogukondade kasu laiendada riigi julgeolekuni välja: kui inimesed tunnevad end kasulikuna, kuuluvana, võtavad ise asju käsile selmet omavalitsuse või riigi sekkumist oodata, siis on nad usaldavamad oma kodukoha ja riigi suhtes. Võib öelda, et kogukondadel on psühholoogilises kaitses kandev roll.

Kas Eesti puhul on võimalik nimetada konkreetsemaid probleeme, mida oleks võimalik aktiivsete kogukondade kaasabil lahendada?

Sotsiaalvaldkonnas on suur potentsiaal, kui paljuski juba tegutsevad ühingud rohkem koos töötaksid – a la asumiseltsid ja kirikukogudused ning sotsiaalabiasutused. Näiteks Kalamajas toimus aastaid tagasi arutelu narkomaanide abistamise teemal, kus osales abipolitsei ja koguduse esindaja, muidugi ka kohalikke aktiviste. Kuigi konkreetseid samme narkomaanide lainega tegelemiseks ei järgnenud, oli see märgilise tähendusega arutelu asumiseltside senise tegevuse kontekstis.

Ruumilises arengus saavad kogukonnad esindada kohalikke väärtusi, edendada avaliku ruumi kultuuri – mida juba praegu tehakse, ent palju tugevamini. Edasi unistades: kollektiivne ehitamine, tulundusühistute kaudu kinnisvara arendamine. Lisaks kohaliku ettevõtlusega tegelemine, sotsiaalne innovatsioon, kohalike ressursside jagamine – alates autodest kuni pesuköökideni ja ühissaunadeni kortermajades (nagu Soomes!). Energiaühistud paneelelamupiirkondades ja uusarendustes. Ja see pole kaugeltki lõplik nimekiri.

Paide kogukond (mille keskuseks on Wabalinna maja) on hea näide sellest, kuidas ollakse ajast ees: tegeletakse aktiivselt isemajandava kogukonna mudeliga ning selle praktiseerimisega, mõeldakse juba kogukonnapanga loomisele, vahendatakse vanalinnas kinnisvara.

Kogukondade toimimise aluseks on selle liikmete omavaheline koostöö ja suhtlus. Kui palju võetakse ette kogukondade-vahelisi projekte ning palju Eesti kogukonnad üldse üksteise tegemistest teadlikud on?

Kuna olen rohkem kursis linnaseltsidega, siis räägin neist. Linnaidee algatusega üritasime peamiselt 2013. aastal Tallinna piirkonnaühenduste omavahelist läbikäimist elavdada, et niimoodi asumiseltside häält linnavalitsuse kõrvadele tugevdada. Järgnenud aastal püüdis Paide kogukond linnaseltse kokku tuua, et nende toimimismudeli eeskujul isemajandavate kogukondade võrgustikku luua, Arvamusfestivalil arutlesime kogukondliku tuleviku üle Wabalinna laval. Praegu saavad linnaseltsid kokku EV 100 jaoks millegi planeerimiseks, järgmisel korral jaanuari alguses Pärnus Raeküla seltsi juures.

Nii et koostööd ja läbikäimist leidub omajagu. Aga võiks palju rohkem olla, sest eesmärgid on samad ja üksteiselt on palju õppida, nii sisedemokraatia kui ka konkreetsete tegevuste osas. Vähemalt oleme linnaseltside seas saavutanud selle, et ollakse üksteisest teadlikud ja teatakse peamisi eestvedajaid. Omaette tegutsedes ratta leiutamisest oleme natuke edasi liikunud küll. Koostöö on alati selline teema, et peab taipama selle pikaajalist kasu – et kui praegu aeg maha võtta ja tutvuda teiste kogukondade tegevusega, asetub ka oma kogukonna tegevus laiemasse pilti ning on kergem oma eesmärke saavutada, kui teatakse, kellelt nõu küsida või kuidas teised kogukonnad mingile probleemile lähenenud on. Selle pikaajalise perspektiiviga puutusime Linnaidee algatuses samuti kokku – alguses ei saanud pealinna asumiseltsid väga hästi aru, miks nad peaksid linnavalitsusega paremast koostööst rääkima, kui nende arvamusega pole juba aastaid arvestatud ja pigem on tunda tõrjuvat suhtumist. Õnneks taipasid mitmed seltsid, et koostöö hea tava koostamine ongi hea võimalus aeg maha võtta ja põhimõtetes kokku leppida, kuidas edaspidi seltsid saavad linnaasutustele kasulikud olla ja vastupidi.

Linna- ja külaseltside vahel pole veel väga tugevaid sidemeid. Kodukandi ja Linnalabori koostöö on andnud mõningase tõuke maa- ja linnakogukondade omavaheliseks läbikäimiseks, ent arenguruumi on veel kõvasti.

Kas kogukondade uuring paljastas ka midagi ootamatut või üllatuslikku?

Ilmnes, et mittetulundusühingu vorm pole eeltingimuseks kohalikult omavalitsuselt rahalise toetuse saamiseks – mtü-de kõrval olid paljud seltsingud toetust saanud. Koostöö omavalitsusega tähendabki põhiliselt toetuste saamist, millest on muidugi kahju. Omavalitsusega ongi kogukondadel suhteliselt nõrk side, 11%-l uuringus vastanutest see lausa puudub, mis võib tuleneda eespool kirjeldatud usaldamatusest.

Enne uuringut kartsime, et linna- ja külakogukonnad tegutsevad ühe-kahe inimese energial, kuid uuringust tuli välja, et keskmine kogukond koosneb kolmest kuni viiest eestvedajast, kümnest aktiivsest liikmest ja kuni 20st kaasalööjast. Samas püüdlevad paljud suurema liikmeskonna ja avatuse poole, mis on hea märk.

Kui liikuda kohalikult kogukonna tasandilt suuremale ja ehk isegi globaalsemale tasandile, siis millist rolli kogukonnad sellisel tasandil mängivad? Kui palju kogukonnad endale ise teadvustavad globaalsemaid temaatikaid ning kui suur osa nende tegevustest on suunatud just mingi globaalse probleemiga tegelemiseks (kohalikul tasandil).

Hamburgis tegutsev Gängevierteli ühendus on hea näide sellest, kuidas mingid rühmitused tajuvad väga hästi ära tulevikusuundumusi. Gängeviertel sai alguse 2009. aastal, mil Hamburgi linnavalitsus tahtis müüa viimase ajaloolise tööstuskvartali südalinnas erakätesse. Kunstnikud, käsitöölised ja teised loometegelased hõivasid mõned hooned tühjalt seisnud kvartalis ja hakkasid seal aktiivselt näitusi ja üritusi korraldama, töötubasid pidama. Nad nägid ette, et see viimane ajalooline kvartal on linna mitmekesise ja loova arengu (mis oli Hamburgi deviisiks!) ning südalinna kultuuri- ja loomepaikade säilitamise seisukohalt võtmetähtsusega. Nüüd majandavad nad suurt osa kvartalist linna toel ise.

Värske Aju on oma olemuselt keskkonnablogi ning meie lugejad kindlasti huvituvad ka kogukondade ja keskkonna vahelistest seostest (sh kestlik areng). Seega uuringi, kuidas need teemad kogukonna teemaga seostuvad?

Vägagi otseselt! Mida sidusamad on kogukonnad ja mida rohkem neid on, seda kohalikumalt saavad inimesed elada. Lihtsustatult: mida rohkem inimesed oma naabritega suhtlevad, seda väiksem on vajadus iga kruvi või piimapaki järele sõita; teisalt on suurem tõenäosus koos midagi ette võtta, kas või haljasalasid korrastada või väljaarendamist ootavaid alasid vahepealsel ajal elavdada (nagu Kalarand ja Kultuurikatla aed Tallinnas).

Linnaseltsid pööravad vägagi kestlikule arengule tähelepanu, näiteks Paide Wabalinna majas toimuvad säästliku ehituse töötoad, tegutseb velokuur, renditakse välja rattaid. Ja tihti suudavad linnakogukonnad (kindlasti ka külaseltsid) pakkuda välja keskkonnasõbralikumat ruumikasutust – näiteks nagu Telliskivi Selts kaitseb Kalaranna lauget liivaranda kõrgeks betoonpromenaadiks muutumise eest.

Kui Värske Aju lugeja sooviks rohkem kogukonnatemaatikaga ennast kurssi viia, siis mida soovitaksid lugeda või vaadata?

Design for Social Sustainability. A framework for creating thriving new communities” 2011, Young Foundation. – see on Suurbritannia-keskne juhend, kuidas planeerida, disainida ja arendada edukaid ja ühiskondlikult kestlikke kogukondi. Leidub ka rahvusvahelisi näiteid.

Eesti Vabariigil on peagi täitumas 100 aastat – kui Sul oleks võimalik soovida/kinkida Eestile midagi, siis mis see oleks?

Tervet mõistust – aga mitte muuseumieksponaadina, vaid nakkava omadusena! Kui vaja, siis võtta terve mõistus UNESCO kaitse alla!

Intervjueeris Kaisa Vent

Kasetriibik – kuidas hinnata liigi seisundit, kellest keegi midagi ei tea?

Kasetriibiku levik Wikipedia andmetel. Päise foto: wikimedia Commons (Aleksandr)

Kui palju elab Eesti looduses imetajaid? Karu, hunt ja rebane.  Metskits, põder ja ilves. Jänes. Kährikkoer, võib-olla ka šaakal ja veel mõned tulevad kohe meelde. Need suuremad. Aga siis on ju terve trobikond pisikesi tegelasi. Tegelasi, keda heal juhul näeme suvel kuskil alustaimestikus sibamas või halval juhul leiame nende elutuid kehi mõnelt metsarajalt. Kuna “need pisikesed” on põhiliseks toiduseks paljudele “suurematele” ei vedele ükski nn hiireke seal metsateel niisama. Harilikult on sellistel juhustel tegemist karihiirtega, sest kiskjatele lihtsalt ei maitse nende muskuselõhnaline liha. Kuhu ma tahan jõuda, on loomulikult see, et “need hiired” on üks kirju seltskond. Mõned neist on väga levinud, mõned aga äärmiselt haruldased. Või siis äärmiselt halvasti seiratavad (ehk halvasti silma alla sattuvad). Mõnes mõttes salapärased lood on ka selle artikli nimitegelase – kasetriibikuga.

kasetriibik
Kasetriibik. Autor: Jaroslav Vogeltanz

Sicista betunina e kasetriibik. Üks Eesti 64/65-st imetajast (või 72-st koos introdutseeritud ja tõestamata liikidega), ainuke hüppurlaste sugukonna esindaja meie kandis, üsna nunnu näriline. Koos pähklinäpi, lagritsa, mets-hiire ja soo-uruhiirega kuulub ta näriliste hulka, kelle püsivaid elupaiku on teada vähe kui üldse ning kelle kohta käiv informatsioon (vähemalt Eestis) on küllaltki lünklik (loetelu võiks jätkata ka ondatraga, kuid tema on ikkagi pigem võõrliik). Vähemalt võrreldes teiste pisiimetajatega. Tegelikult ikka sõna otseses mõttes lünklik – esimene triibiku leid 1858 järgmine alles 90 aastat hiljem – 1948 (Timm, 2012), sealt edasi küllaltki stabiilselt dokumenteeritud aritmeetilise keskmise järgi paari leiuga aastas.  Eesti kasetriibiku leidude põhjal saab öelda, et kasetriibik eelistab elupaigana niitude lähedust (üle poole leidudest), sobib talle ka mets ja raiesmik (ca veerand leidudest), väiksem tõenäosus on triibikut kohata aias või põlluservas. Saartelt pole teda seni leitud. Huvitaval kombel ei tea keegi temast siiski eriti palju, kuid hoolimata kõigest on võetud nõuks teda kaitsta Euroopa Liidu tasandil.

Metallist eluspüügilõksu kasetriibik naljalt ei roni. Küll aga võib sinna pugeda näiteks Eesti kõige pisem kiskja - nirk. Autor: Mattias Veeremets.
Metallist eluspüügilõksu kasetriibik naljalt ei roni. Küll aga võib sinna pugeda näiteks Eesti kõige pisem kiskja – nirk. Lõksu hoiab käes Uudo Timm. Autor: Mattias Veeremets.

Miks ma kasetriibikust kirjutan? Sest huvitava juhusena ronisid augustis kaks kasetriibikut iseseisvalt taimetark Tõnu Ploompuu suvilas Läänemaal ämbrisse ja surid seal nälja ja/või alajahtumise tagajärjel, mina sain külmutatud haruldustele pilgu peale visata ühes noorte looduslaagris, kus kasetriibikute huvitavat hingeelu avas mulle suur imetajate (eriti aga lendoravate) sõber Uudo Timm. Siinkohal suured tänud Uudole!

Aga tegelikult? Mulle meeldib see, et vahelduse mõttes saame öelda, et looduskaitsjad on saanud asja nii kaugele, et me ennetame midagi, mitte ei tee tagant järgi järeldusi. Kaitse alla võeti liik, kelle asustus võibki looduslikut nii hõre olla, et suuremate järelduste tegemiseks ei pruugi kunagi olla piisavalt andmeid. Viva la kasetriibik. Päriselt. Olulist majanduslikku tähtsust omamata ja isegi turistliku kihku tekitamata on liigil kaitsestaatus. Kasetriibikul puudub ka nö indikaatorliigi staatus, tema elupaigad on küllaltki mitmekesised (vrld. nt. lendoravaga, kes vaid teatud vanuses haavametsasid eelistab). Ta on kaitse all lihtsalt selle pärast, et me ei tea temast midagi. Normaalne. Aukartus elu ees.

kasetriibik pealtvaates
Kasetriibik pealtvaates. Oluline tunnus on nii tume triip seljal kui ka kehapikkusest pikem saba.
IMG_0217
Looduslaager Ojaäärsel, kus sai näha nii külmutatud kasetriibikuid kui ka teisi raske elusaatusega loomakesi. Foto: Allan-Cristjan Puks
3 küsimust Uudo Timmile
1) Kust see üle-euroopaline kasetriibiku uurimine üldse alguse sai? 
Schleswig-Holsteini liidumaa ja Taani tegid ühe rohekoridori LIFE projekti, mille puhul võeti vaatluse alla nahkhiired, pähklinäpp (Muscardinus avellanarius L., unilaste sugukonnast) ja kasetriibik. Vaatamata mitme aastasele ponnistusele ei õnnestunud sakslastel triibikuid tabada. Küll aga jätkuvat neid kuskil elab, sest loorkaku räppetombust nad ühe kolju ikkagi taas leidsid. Selles olukorras tulid nad mõttele (tegelikult juba 2 aastat tagasi), et peaks kokku kutsuma triibikuga kokkupuutunud spetsialistid. Nii saigi lõpuks 2012 sügisel esimene kokkusaamine Molfsee’s korraldatud.
2) Mis on tänane üldine arusaam kasetriibiku “olukorrast” Euroopas ja Eestis?
Kuna enamikes maades pole triibiku kohta suurt midagi teada  (valdavalt juhu ja üksikud leiud) ja vanemates EL liikmesriikides on ta väga piiratud levilaga, siis on arusaadav, miks ta loodusdirektiivi lisas on. Samas ei oska keegi välja tuua tema ohutegureid ega sellest tulenevalt ka kaitsemeetmeid. Ülevaated triibiku esinemisest ja staatusest erinevates riikides on kokkusaamise kogumikus. Meil on ta tulenevalt loodusdirektiivi IV lisast kaitsealuste liikide III kategooria nimistus, kuid kuidas ja mille eest me peame teda kaitsma, me ei tea.
3) Kuidas kasetriibikuid seirata?
Kuna siiani pole triibikuga meil keegi tõsisemalt tegelenud, siis on vaid arvamine (seda ka teiste maade pisiimetajate uurijatel), et triibikut on kõige efektiivasm püüda püünisaukudega. Kas need peaks olema suured või piisab pudelitest (pitfall ingl. k.)*, selles osas üksmeelt veel pole. Esialgu puudub meil ülevaade, kus ja millistes elupaikades triibik tegelikult elab, alles siis saame hakata valima kohti, kus ja kuidas teda seisata jne.
* pudeliteks nimetatakse eluspüügi lõkse, mille puhul kaevatakse maa sisse harilik suur pooleks lõigatud plastikpudel ja pannakse põhja heina, saepuru vm vettimavat.
Kasetriibik sööb rohutirtsu. Autor: B. Ottlecz
Kasetriibik sööb rohutirtsu. Autor: B. Ottlecz
Aga kuidas siis hinnata liigi seisundit, kellest keegi midagi ei tea?
a) Nagu kasetriibiku näitel öelda võib, siis ilma erinevate riikide koostööta oleks see pea võimatu.
b) Samuti võib probleem peituda seiremeetodis – kasetriibikuid hakkas teadlaste püüki statistiliselt olulisel hulgal ilmuma alles siis kui kasutusele võeti “pudeli”-tüüpi eluspüügilõksud.
c) Üle ega ümber ei saa kaudsetest hindamismeetoditest (nt. räppetompude analüüs).
d) Vahel ongi raske. Selle ja miljoni muu põhjuse tõttu tulebki loodusesse suhtuda “heaperemehelikult” (kuigi ka see väljend kõlab üleolevalt). Rohekoridorid, eritüübiliste looduslike koosluste säilitamine, ennetav kaitse jmt on igale loodusteadusi lähemalt nuusutanud inimesele ilmselge vajadus. Tahaks loota, et sellest kujuneb järjest enam ka “uus normaalsus.”
Allikad:
Artikkel Uudo Timmiga Eesti Looduses (muuhulgas on juttu ka pisiimetajatest) http://www.eestiloodus.ee/artikkel4467_4436.html

Kuidas valmivad meie riided?

Postitus valmis minu tekstiilikunstniku haridusega abikaasa Eva Krustoki ja Baltika Grupi kommunikatsioonijuhi Tiina Urmi abiga.

Savari maja rusud (Allikas: http://www.flickr.com/photos/40831205@N02/8731789941)
Savari maja rusud (Allikas: rijans)

Sattusin vaatama ABC Austraalia dokumentaali “Fashion Victims – Bangladesh”. Lisan video ka siia postituse lõppu, et saaksite seda ise ka vaadata. Selle keskseks teemaks on 2013 aastal Bangladeshis toimunud Savari maja kokku kukkumine, mille tagajärjel suri 1129 inimest ning üle 2000 inimese said vigastada. See õnnetus tiris kogu maailma fookuse moetööstuse tagamaadele ning spetsialistidele ammu teada probleemid hakkasid avalikkust südametunnistust üha enam kriipima.

Süüdlaste otsimine antud juhtumis on raske. Hajutatud vastutus ja läbi mitmete tarnijate töötamine annab igaühele võimaluse süü endalt veeretada kellegi teise kaela, ent lõppkokkuvõttes jagame me kõik seda süüd. Meie ühiskonnal on suur soov odavate ja uute ning trendikate riiete järele. Teisalt ka firmad, mis meile seda pakuvad, peavad ise kindlustama, et nende riided oleksid eetiliselt toodetud ning riigid, kus nende riided valmistatakse, peavad rakendama meetmeid, mis kaitsevad töötajaid ja keskkonda. Kahjuks on sügavaid probleeme igas lülis ning moetööstus on pikka aega olnud tähelepanust eemal, firmad tegutsemas nii nagu saavad, et konkurentsis ellu jääda ja rohkem riideid müüa.

Minu riidekapi sisu pärast postituse kirjutamist ning ülevaatuse tegemist (Foto: Ivo Krustok)
Minu riidekapi sisu pärast postituse kirjutamist ning ülevaatuse tegemist (Foto: Ivo Krustok)

Ma ei oska siinkohal anda ühtset vastust, kuidas moetööstus PEAKS toimima. Ma ei tea seda ning sellest võiks eraldi artikli kirjutada. See film pani mind aga mõtlema ning hakkasin uurima riiete kohta, mida ise kannan. Ilmselgelt nagu pildilt näha võite on mul neid päris mitu ja ka mina olen hea meelega pigem odavamaid variante valinud. Eriti pani mind muretsema Rootsis asuv Dressmann, kust olen hämmastavalt soodsate hindadega rõivaesemeid soetanud.

Sain teada, et Dressmann koos minu teise lemmiku poega nimega SOLO kuuluvad Norra firma Varner-Gruppen alla. Uurides nende kodulehti selgus, et Skandinaavia firmadele kohaselt on tegu üsna avatud firmaga, kes on avalikustanud oma koostööpartnerite ja tarnijate nimekirjad ning kes omavad mitmeid standardeid, vältimaks kehvasid ja keskkonda ohustavaid töötingimusi. SOLO müüb üldiselt väiksemate brändide riideid ning mitme puhul on kindlalt teada, et tootmisviisid on eetilised.

Kõige rohkem leiab minu riidekapist aga Eesti brändide rõivad – peamiselt Baltmani, Montoni ja Mosaici siltidega, kes kuuluvad kõik Baltika Groupi alla. Nende koduleheküljel on küll välja toodud, et nad arvestavad oma äritegevuses keskkonna aspekti, ent detailidesse pole laskutud. Ei suutnud leida ka nimekirja firmadest, kellelt nad riideid tellivad. Kuna firma on „kodune“ ning huvi nende riiete vastu on suur, otsustasin neile kirjutada. Lisaks tootmisahelale võimaldas see mul uurida ka Baltimaade suurimalt rõivafirmalt moemaailma telgitaguste kohta ning saada aimu sellest, kuidas asjad tegelikult käivad.

Kahtlesin, kas oma küsimustele väga sisukat vastukaja saan, pigem ootasin ilusa sisuga üldist mulli sellest kui korras ja kena kõik on. Õnneks oli minu küüniline eelarvamus alusetu. Minuga võttis ühendust Baltika Grupi kommunikatsioonijuht Tiina Urm, kes oli meelsasti valmis rääkima nii Baltikast kui ka keskkonnateemadest. Pidasime temaga ligi tunnipikkuse kõne ning sain palju targemaks. Püüan anda ülevaate meie vestlusest.

Kõigepealt sain selgust Baltika rõivatootmise kohta. 55% kogu nende toodangust valmib Euroopa Liidus. Sõltuvalt hooajast on kuni 40% sisseostutooted ehk siis disain tuleb Baltika/Eesti disainerite poolt, aga teostus viiakse ellu väljaspool Euroopa Liitu asuvatelt (suuremalt jaolt Hiina või India) tootjatelt. Lisaks on veel 5-7% valmistooteid, mida Baltika brändid ise ei disaini vaid tellivad valmis kujul teistelt firmadelt. Bangladeshi rõivatööstusega on seotud vähem kui 1% Baltika Grupi toodangust.

Kangad, millest rõivad disainitakse, on pärit Euroopast – 30% neist gigandilt nimega Mirogilio. Tiina sõnul on Mirogilo väga huvitatud, et nende toodetud kangad oleksid kõrge kvaliteediga ning heast toorainest. Baltmani ülikonnad aga valmivad Eestis väga kõrge kvaliteediga kangastest.

Jutust selgus ka tõsiasi, et moemaailma rattad käivad suurfirmade reeglite järgi. Suured tegijad nagu Inditex (kellele kuuluvad mitmed kuulsad brändid nagu Zara), H&M jt on need, kelle järgi asju paika pannakse. Loeb ikkagi see, kui palju sa tellid. Maailma mõistes on Baltika pisike ja seetõttu võrreldes suurte, turgu valitsevate tegijatega, äärmiselt piiratud tootmiskogustega opereeriv moetööstuse ettevõte.

Keskkonna ja eetikanõuete koha pealt rääkis Tiina seda: „Baltikal on paika pandud keskkonna- ning eetikanõuded ühtses juhendis tootjatele, kellelt tööd tellitakse – „Supplier manual“, see on kokkulepe, mille kõik tootjad peavad allkirjastama, enne kui Baltika nendega koostööd alustab. Manuaalis on täpselt määratletud, mis tingimustele tootmisprotsessid peavad vastama sh keskkonnaohutus ja töötingimused. Nii Baltika enda töötajad kui Baltika poolt palgatud agendid kontrollivad kohapeal nende tingimuste järgimist. Samas tuleb aru anda, et kuigi teeme omalt poolt kõik võimaliku, ei saa me 100% ulatuses kohapeal kõiki protsesse kontrollida. Siin peaks olema tegelik võim ja õigus riigi enda käes, kus tootmine toimub. Nii nagu ei saa Eestis mõni lääne päritolu firma või hankija hakata paika panema eestimaalaste töösuhteid ja –nõudeid ning määrusi, ei saa seda tegema hakata välisriigis organisatsioon, kes kohalike pakkujatega töösuhteid sõlmib.“

Suurtele tootjatele on moemaailmas valitsev olukord olnud kaua aega väga soosiv. Riikide ja liitude tasandil pole olnud asjad piisavalt täpselt reguleeritud ja tööstus on väga killustunud. „Kontrolli ja töötingimuste parandamist saab kohalikele tootjatele eeskätt ette kirjutada riik ja kohapealsed ametnikud. Lääne ettevõtted ei saa ega tohigi hakata riigis peremeest mängima. Kuid sageli tingib kohapealne ebastabiilne poliitiline olukord selle, et keegi ei määratle reegleid ega kontrolli nende täitmist – siis on suurtel tellijatel võimalik omalt poolt ühiselt survestades puudujääkidele tähelepanu juhtida ning tingimuste parandamist nõuda,“ sõnas Tiina. „Mitmed tootjad on valinud pideva hinnakonkurentsi tingimustes tee toota võimalikult odavalt, mis sageli tähendab tõsiseid järeleandmisi tööjõu tasus, tooraine kvaliteedis ja tootmisprotsessi ohutuses.“ Iga mõne aja tagant tuuakse uued riided letti ning inimesed jooksevad odavate hindade poole jälle rallit. Kahjuks on selline käitumine paljuski tingutud sellest, et kuu aja eest ostetud riided on uue allahindluse ajaks juba räbalad. Just siin peitubki Tiina sõnul tarbija tõeline jõud: „Kas nõuda kvaliteeti ja olla valmis selle eest ka õiglast hinda maksma, või nõuda pidevalt soodsamat hinda ning ignoreerides sellega kaasnevaid (vahetuid ning pikema-ajalisi) mõjusid keskkonnale, endale ja teistele.“

Ka Tiina oli neist probleemidest teadlik ning murelik. Ta võrdles kiirmoodi toidutööstusega: „Populaarsetes kiirtoidurestoranides ei saagi kunagi oodata samaväärse kvaliteediga einet kui gurmee restoranis.“ On selge, et ka Baltika kliendid tahavad võimalikult laia valikut riiete osas, ent ta toonitas, et kõige olulisem on siiski kvaliteet.

Küsisin lõpuks, mis on tema arvates olulisim, et globaalset olukorda moetööstuses muuta. Ületarbimine, riiete kvaliteedi üldine langemine ning inimeste ärakasutamine on suured probleemid. Olime mõlemad nõus, et lihtsat lahendust sellele probleemile pole. Populistlikud otsused nagu tootmise välja viimine kohtadest nagu Bangladesh võivad tuua rohkem kahju kui kasu, sest rohkem kui kolm neljandikku kohalikust tööstusest põhineb rõivatööstusel ning raha, mida see riiki toob, võib õigetes kätes palju head teha. „Enim saab siin paika panna riik – nõudes kohalikelt tootmisettevõtetelt inimväärsete töötingimuste tagamist, kuid kaudsemalt saab sellele mõju avaldada meist igaüks – läbi oma tarbimisotsuste.„

Tiina sõnas ka lõpetuseks, et tänaseks on suured tellijad seljad kokku pannud, et kohapealsete tingimuste parandamist kiirendada – loodud on www.ethicaltrade.org, mis seab karmimaid nõudeid tootjatele, et rõivatööstuses töötavate inimeste huve ja tervist kaitsta. Ka Baltika Grupi ’Supplier Manuali’ nõudmisi kaasajastatakse selle najal.

Seal ma siis intervjuu lõpus olin – rohkem küsimusi kui vastuseid ja lõpuks ka suure riidehunniku otsas. Kuigi suurema osa oma riiete eetilisuse osas võin ma end ilmselt rahulikult tunda. Olen loomulikult ostnud ka riideid H&M-ist, Reserved-ist ning nii mitmete teiste brändide poodidest, et ma isegi ei mäleta enam. Kõikide nende eetilisuses ma loomulikult väga kindel olla ei saa. H&M on küll palju juttu rääkinud sellest, kuidas nad püüavad riiete tootmist maailmas parandada ning olla väga eetilised, ent nende on seotud mitmeid moetööstuses olnud probleemid. Ilusat juttu võivad kõik rääkida ja tänu teadlikkuse tõstmisele on nad seda aina rohkem tegema hakanud. Loodan, et selle taga on ka reaalsed muutused, mille elluviimist tarbijad oma valikutega võimendada saaksid.

Põnev üllatus, mille ühe oma särgi seest leidsin. (Foto: Ivo Krustok)
Põnev üllatus, mille ühe oma särgi seest leidsin. (Foto: Ivo Krustok)

Mida lugeja sellest kaasa võiks võtta?  Esiteks vaadake ära dokumentaalfilm Bangladeshi juhtumist ja siis edasi peate ise mõtlema. Abiks võivad olla mõned küsimused, nagu näiteks:

  • Kui oluline on teile iga trendiga kaasas käia?
  • Kui kaua peaksid riided teie arvates vastu pidama?
  • Kui palju raha riietele kulutada?

Need pole lihtsat küsimused, aga kutsun teid üles alustama oma riidekapist ning mõtlema riietele, mida olete ostnud ja kandnud. Kui kaua ühe või teise firma teksapüksid vastu pidasid ja kui ilus oli üks või teine kampsun või kleit pärast kolmandat pesu? Mõtelge sellele ning tehke omad järeldused. Mina kavatsen teemat igatahes edasi uurida. Baltikale soovitan ma lõpetuseks ühte asja – oma kodulehele võite kindlasti rohkem infot tootmise kohta kirjutada. Häbeneda pole miskit ja pigem toob see teile kasu kui kahju.

Lisalugemist:

Intervjuu loodusega*

Õpilaste nägemus looduse hingeelust.

Suvi on aeg, mil koolipingi nühkimise asemel on noortel ja ärksatel inimestel võimalus enda ajusid vabas looduses tuulutada ja värskendada. Siinkohal esitan Aegna looduslaagri seinalehe “PIRN” parimaid lugusid. Parimate lugude peaauhinnaks sai Värskes Ajus ilmumise võimalus.

Ühe seltskonna kämpingu katuse alla olid pesa ehitanud pääsukesed!

Aegna looduslaager on loodushuvilistele noortele (põhikooli algastmest gümnaasiumi lõpuklassideni) suunatud praktilisi tegevusi täis pikendatud nädalalõpp Aegna saarel. Aegna looduslaagri põhikorraldajaks oli sel aastal Auli Relve, kui on huvi edaspidi ise osaleda (võimalust pakun siiski ainult kooliõpilastele), siis andke kommentaarides märku. Samuti soovitan külastada ühe osaleja blogi, et näha, millega täpsemalt noored laagris tegelesid.

Õpilaste intervjuu Tõnu Ploompuu (taime- ja seenetark) ja Oliver Kaldaga (nahkhiiresõber).

 

Intervjuu Dr. Joachim Krügeriga

Tegime Kaisaga ühe huvitava intervjuu eelmise aasta lõpus. Intervjueeritavaks oli Dr. Joachim Krüger Trieri Ülikoolist, kes luges meile Rohelise Tehnoloogia raames loenguid kemikaalidest ning rohelistest märgistest. Teemaks on kemikaalid, mis meie ümber on ning see, kuidas neid vältida ja teada ohtudest. Loodan peatselt valmis saada ka tõlked.

Plaanis on ka blogi vanu postitusi katagoriseerida ja sildistada. Lisaks on tulemas veel uuendusi ja loodame nüüd aktiivsemaks muutuda. Kõike paremat teile!