Rubriigiarhiiv: Jäätmed

Lehepuhur – nuhtlus või õnnistus?

Sügistuultega oleme harjunud, aga lehepuhuri undamist ei armasta eriti vist keegi. Midagi nende sügiseste lehtedega siiski peale peab hakkama. Või kas peab? Värske Aju püüab sotti saada, mis on keskkonnasõbralik ja samas seadusekuulekas lahendus sügislehtedele. (päisefoto autor: Elmo Riig, Sakala)

Juba eelmisel aastal kirjutas ERR teadusportaal Novaator, et lehtede äravedu on mõttetu ja suisa kahjulik. Selle asemel, et kasulikud toitained talve jooksul pinnasesse lasta leostuda, kulutatakse tohutul hulgal aega, energiat ja naabrite närve, et lehed kokku koguda ja kuskile “ära” toimetada. Samas teab iga rohelise lapi omanik, et paks lehekiht, mis üle talve muruplatsil seisab, ei kaunista ega õnnista kevadist taimekasvu, võib hoopis soovitava taimkatte rikkuda ja soodustab taimekahjurite talvitumist. Mida siis ikkagi teha? Vaatleme erinevaid võimalusi.

  • Lehed korralikult ikkagi kokku koguda ja komposti ning komposti hiljem kasutada oma aias või mujal haljastuses. Valida on traditsioonilise reha (mõni ütleb, et kahjustab kamarat, teine jälle, et õhutab ja aitab sammalt vähendada) või lehepuhuri vahel. Viimase probleem on aga äärmiselt tugev ilmatundlikkus – sobib ainult kuivade lehtede kokku ajamiseks vaikse ilmaga, ajavõit tõenäoliselt väga suur ei ole (andmeid selle kohta otseselt ei leinud). Raudrehaga asfaldi kraapimine on vist sama häiriva häälega kui puhur, nii et linnahaljastuses sealt suurt erinevust ei tulegi. Küll aga võimaldab reha paremat trenni ja väiksemat energiakulu – 21. sajandi inimesele kulub pea alati natuke lisaliikumist ära.
  • Lehed korralikult kokku koguda ja siis põletada. Üldiselt linnades pigem keelatud, seda enam, et lehed on valdavalt niisked ja liiga värsked, et korralikult põleda, ebaefektiivne põlemine aga tekitab aineid, mida me ei taha tegelikult sisse hingata. Rohkem kasu on igal juhul kompostimisest või linnas komposteri puudumisel lehtede äraveo teenusele üleandmisest, kus need hiljem komposteeritakse. Igasuguse aiasodi põletamiseks tuletaks meelde kuldreeglit, et põletatavat materjali ei peaks koguma lõkkekohta hunnikusse, sinna võivad, linnud, konnad, siilid jm. tegelased sisse kolida enne kui märgata jõuad ja neid sa ilmselt grillida ei plaani.
  • Oktoobris maha langenud lehtedega kaetud pinnas üle niita (või spetsiaalse masinaga multšida), et ligedast lehekihist saaks õhuline multš, mis ei lämmata murutaimi, näeb parem välja ja võimaldab toitainetel pinnasesse vajuda. Samuti saab multšida vaaludena, nii et riisumishuviline saab lehepudi kergemini kokku koguda. Kevadeks on mõnedel andmetel 2/3 lehemassist nagunii loomulikul teel kadunud ja ülejäänu võib siis vajadusel kokku koguda. See pudi muidugi mingil määral liigub, eriti kui on kuiva ja tuulist ilma.
  • Riisuda lehevaip kokku (või multšida) varakevadel, siis kui maa hakkab tahenema, aga taimed veel kasvama pole hakanud – tihti tuleb esimene lumi nagunii ootamatult vara ja kõiki lehti nagunii enne kokku ei suuda koguda. See on kõige levinum laisa aedniku meetod ja enamasti taastub murutaimede elujõud üsna kiiresti, kui seda enne suuremat rohelist ära teha. Kindlasti oleneb selle meetodi töökindlus ka levinud taimeliikidest, parkainete rikaste puude lehed lagunevad aeglasemalt (nt. tamme ja pöögi lehed) kui mõned muud (nt. vahtrad, kased).
  • Kogu lehed kokku ja kaeva maasse! Sobiv kaevamissügavus on mitte rohkem kui labidalaba sügavus, oleneb ka pinnasest. Liiga sügaval lehed ei lagune, aga pinnaselähedal, nt viljapuude ümbruses, saab nii vältida ka vee kogunemist lohkudesse (mis viljapuude ümber tihti tekivad) ning annab juba kevadeks mõnusa rammusa pinna.

NB! Foorumitest materjali otsides sattusin levinud küsimuse peale -lehed ju ei komposteeru hunnikus aastaga ära, mida teha? Vaatlused tuttavates aedades näitavad, et head lehekomposti saab siis, kui kompostikasti laduda juba komposteerunud mullaga vaheldumisi, et mulla pisiloomad, bakterid, vihmaussid jt. lagundajad saaksid mõnusasti igast küljest ligi. Nagu lasanje: õhuke kiht (ca 20 cm) lehti, paar labidatäit rammusat komposti, taimevarsi, munakoori jmt. Hea komposti tekkimine suurest hulgast lehtedest võtabki veidi aega, igal juhul tasub sebimine vaeva, sest lehed annavad koduse sisuga kompostile tasakaalukamalt õhulisema koostise. Muide, silmas peaks pidama ka seda, et kui lisaks lehtedele kompostihunnikusse kõvasti muid aiasaadusi (nt. mädanenud õunu) vedada, muutub kompost happeliseks ja seda peaks tuha vmt. neutraliseerima, et kõik laguprotsessid ikka kenasti toimiksid.

Kompostimisel on hea, kui on värskema ja vanema komposti jaoks eraldi pinnad, siis saab värskeid lehti ja rammusat toidukomposti hästi segada. Väike õpetus ja pildi päritolu lingis .

Tuleks silmas pidada erisusi:

  1. Kõnniteede hooldamine vs pargi või hooviala hooldamine. Puid hoiab maapinnale jäetud lehekiht üle talve väiksemas stressis, juured ei paljandu külmale ja toitaineid on pinnases rohkem, et kevadist kasvuspurti alustada, metsas ju lehti ei koristata, ometi on ka seal olemas kasvukohale sobiv alustaimestik (erandina saabki tuua nt. pöögimetsad jmt. kus lehekiht nii aeglaselt kõduneb, et alustaimestik on pea olematu). Samas on loomulik, et linnaisadele on vastumeelne, kui äravoolud on lehtedest ummistunud ja enne talvekülma tulekut libedaid lehti teedelt ei eemaldata.
  2. Lehed pole ainsad, kes murukatet üle talve kahjustavadEhkki linn toob välja, et suurte teede ääres põhjustavad koristamata lehed murukatte hävimist, peaks silmas pidama, et murukatet hävitavad ka sinna ladustatud lumehunnikud, teede soolamise jäägid ja muu liiklusreostus….
  3. Lehtede äraveo puhul tuleks eelistada biolagunevaid kilekotte või korduvkasutatavaid presentkotte. Igasuguse ühekordse pakendi vähendamine on ressursside kokkuhoi seisukohalt tähtis, aga luna harvad pole ka juhused, kus lehed ei jõua kiiresti kompostimisse vaid seisavad kuskil linna prahipaigal aastaid, kuni varesed kottidesse augud nokivad, võiks vältida lehtede hoiustamiseks materjale, mis loodusesse sattudes oleks seal ohtlikud (ühekordne plastik). Ja kui omavalitsus tegelikult pole läbi mõelnud, kuhu lehed koguda ja mis nendega teha, on mõttekam lehekuhjasid vastaval haljasalal ilma kilekottideta hoida, vähemalt on kevadel lihtsam laiali riisuda või peenardesse kaevata. Koduaias on lehtede kogumiseks ja äraveoks kindlasti kõige mugavamad suured presentkotid, sest nad on korduvkasutatavad ja tugevad, neid annab mööda pinnast kasvõi vedada.
  4. Väikesed pinnad vs suured pinnad. Pisikeses koduhoovis pole keeruline rehaga üle käia, aga kui just ei leita talgulisi, siis linna ilmselt suuri madalmuruseid pargialasid käsitsi enam puhastama ei hakka… Seal ilmselt ei olegi muid variante kui sisse niitmine või niitmine koos multši kogumisega. Samuti on aednikud välja toonud, et lehepuhur sobib mõnel juhul eriliste kiviktaimlate või madalate okaspuude võrade vahelt puhastamiseks, aga on pigem mõttetu suurema ala puhastamiseks. Ja noh… Terve mõistus ütleb, et väike suvilakrunt ei vaja ei murutraktorit ega lehepuhurit, piisab täiesti kondiaurust.

Aga mida vanasti lehtedega tehti Eestis? Väidetavalt kui neid kokku koguti, siis kasutati loomade allapanuks või söödaks. Kokkuvõttes kompostiti – sest pärast laudaelu jõudis sõnnikuveoga kogu kupatus põllule. Ained ringlusesse oli ka vanasti põllumehe juhtlauseks, isegi kui ta seda ise ei teadnud.

Sõnnikuvedu 1957, Eesti Põllumajandusmuuseumi kogudest EPM FP 145:12

Aednikud, botaanikud, ametnikud ja linnakodanikud pole veel konsensusele jõudnud, mis on parim lahendus. Ilmselt universaalseid lahendusi polegi, aga kindlasti on olemas lahendused konkreetsetele kõnniteedele ja aedadele. Värske Aju soovitab igatahes puhuri asemel pigem lehed kasvõi osaliselt sisse niita ja lehti kokku kogudes kompostimisele panustada. Ja olgem ausad – need lehepuhurid käivad tegelikult tõesti kõigile pinda…

Kevadisest tolmust ja talvisest libedusetõrjest

Eesti ja ka üldisemalt põhjamaade kevadet iseloomustab lisaks paljudele meeldivatele nähtustele, nagu rändlindude tagasipöördumine ja erkroheliseks tärkav floora, üks ünsa ebameeldiv ja tervistkahjustav nähtus – tolm. Tolm on esiteks lihtsalt ebameeldiv, sest kaks korda päevas saapaid harjata on tüütu. Samuti on paha kõndida pidevas tolmupilves ja vargsi salli suule ja ninale tõmmates mõelda tolmu tervistkahjustavatele mõjudele ning selle osalisele paratamatusele, sest arvestatav osa kevadisest tolmust pärineb talvisest teede liivatamisest ning naelrehvide poolt kulutatud teekatte osakestest. Kuidagi peab ju talvel tänavatel libedust tõrjuma! Samas aga tekivad siingi käärid – kas mehaanilised või keemilised vahendid? Keemilised vahendid nagu sool kipuvad enamasti keskkonnale teatud kogustes survet avaldama, liiv hakkab samas kevadel inimese tervisele liiga tegema. Värske Aju püüabki siinkohal pisut valgust heita libedusetõrje ning tolmuprobleemide telgitagustesse, lootuses leida mõningad vastused küsimustele, mis mantli-salli-kinda-mütsi kaitsevalli taga tekkisid.

Nii ekstreemseid kevadisi olusid Eestis enamasti ei kohta, kuid pidev tolmu sissehingamine ka väiksemaskaalalises "tolmutormis" on üsna terviskahjustav tegevus. Allikas: http://stephensliberaljournal.blogspot.com
Nii ekstreemseid kevadisi olusid Eestis enamasti ei kohta, kuid pidev tolmu sissehingamine ka väiksemaskaalalises “tolmutormis” on üsna terviskahjustav tegevus. Allikas: http://stephensliberaljournal.blogspot.com

Tolm on ilmselt üks viimaseid asju, millele me lumesopasel talvel mõtleme ning esimene asi, mida kevadel teede kuivades märkame. Tänavatolm koosneb enamasti mineraalsetest osakestest, mis tekivad talvisel ajal libedusetõrjeks kasutatud liivast ning tänavapindade kulumisest, mis on seotud näiteks naelrehvide kasutamisega (jätame siit arutelust hetkel välja kõik muud kuluvad autoosad nagu pidurid, rehvid jms). Suure osa tänavatolmu osakeste läbimõõt jääb vahemikku 2,5-10 mikromeetrit ning seetõttu võib tolm sattuda võrdlemisi lihtsasti ka inimese hingamisteedesse. See võib kergematel juhtudel põhjustada ärritust ning raskematel juhtudel ka vajadust haiglaravi järele ja kõrgemat suremust hingamisteede haigustesse. Eriti ohustatud on tänavatolmu poolt väikesed lapsed, vanurid ja juba olemasolevate hingamisprobleemidega inimesed nagu astmaatikud. Põhjust tolmuprobleemidele aktiivselt mõtlemiseks on sestap küll ja veel.

Meie naaberpealinn Helsingi on eesmärgiks võtnud “REDUST” projekti raames leida parimad vahendid talvisel ajal teede libeduskontrolliks ja kevadiseks tänavate koristuseks, et vähendada sissehingatava tolmu hulka Helsingi linnapiirkonnas. Peamised abinõud ja meetmed, mida peetakse tolmutekke ennetusel ja vältimisel oluliseks sisaldavad peeneteralistest mehaanilistest libedustõrjevahenditest loobumist ning tänavate märgpuhastust. Nende asemel peaks kasutama suurema terasuurusega (1-2 mm) hea kuluvustaluvusega materjale nagu graniidipuru. Liivatamine peaks jääma pelgalt piirkondadesse, kus libeduse tagamine on kõige olulisem – suuremad ristmikud, tõusud ja langused ning valgusfoorid. Lisaks rõhutakse vajadusele kontrollida libedusetõrje eest vastutavate organisatsioonide töökvaliteeti jms.

Mõnel pool soovitatakse mehaanilist libedustõrjet üldse mitte kasutada. Tõsi, keemiliste vahendite kasutamine väldib tolmu teket, kuid samas suureneb keskkonnakoormus ning suureneb ka sulamis- ja külmumistsüklite arv. Viimane aga tähendab suuremat vajadust teedepuhastuse järele ning iseenesestmõistetavalt – suuremat koormust teekatetele.

Suuremateralisel mehaanilisel libedustõrjevahendil on lisaks väiksemale tolmukogusele üks suur eelis keemiliste vahendite ees – seda saab taaskasutada! Kuigi praegu rändab paljudes piirkondades suur hulk kevadel tänavatelt kokku korjatud liivast ja killustikupurust prügimägedele, siis mitmel pool on uuritud taaskasutamise võimalusi. Suurbritannias näiteks puistatakse talvisel ajal teedele ligikaudu 2 miljonit tonni soola ja killustiku-/graniidipuru. Kui see aga kevadel prügimäele rändab, siis tuleb tuleval aastal taas otsida võimalusi selliste koguste soetamiseks. Warwickshire County Council nägi siin aga võimalusi kokkuhoiuks ja lasi paigaldada teelt kogutud materjali taaskasutusjaama, mis suudab prügimäele minevate jäätmete hulka vähendada kuni 75%. Seitsme aastase perioodi peale on arvutatud, et lisaks muule kasulikule, suudetakse sel moel säästa ligikaudu 10 miljonit naela.

Teesoola ladustamine. Allikas: lovetomorrowtoday.com
Teesoola ladustamine. Allikas: lovetomorrowtoday.com

Mis on keemiliste libedusetõrje vahendite negatiivsed küljed? Lisaks sellele, et keemilised vahendid on enamasti kordades kallimad kui mehaanilised (tavaline teesool maksab ca 20-40 dollarit tonn vs liiva hind on ca 5 dollarit tonn), imbuvad nad kergesti ka pinnasesse, mis võib suuremas koguses põhjustada taimedel raskusi vee omastamisega ning probleeme juurtega. Suurenenud kloriidide kontsentratsioon pinnavees võib pikema perioodi vältel mõjutada vee-elustiku paljunemisvõimet ja üldist rohkust. Sageli võib teele puistatav sool sisaldada ka ferrotsüaniide (vältimaks suurte soolakoguste klombistumist), mida peetakse toksiliseks keskkonnasaasteks. Keskkonnamõistes natuke tundlikemates piirkondades on vahel kasutatud ka orgaanilisi libedustõrjevahendeid nagu kaaliumatsetaat ning kaltsiummagneesiumatsetaat. Nende miinuseks on aga kõrgem hind ning võime mobiliseerida mullas leiduvad raskmetallid. Samuti tuleb tõdeda, et orgaaniliste ühendite lagundamine nõuab hapnikku, mis tähendab ka vähenenud hapnikukoguseid pinnavees.

Lehtede kuivamine kloriidide liigse kogunemise tõttu. Allikas: http://www.xynyth.com/resource/icemelter-enviro/How-Salt-Damages-Trees.html
Lehtede kuivamine kloriidide liigse kogunemise tõttu. Allikas: http://www.xynyth.com/resource/icemelter-enviro/How-Salt-Damages-Trees.html

Teede jäävaba hoidmine või siis vähemasti libedusele mingil moel vastuastumine nõuab omajagu peamurdmist. Efektiivsed vahendid kipuvad põhjustama kas ebamugavalt tolmust kevadet või soovimatut keskkonnasaastet. Üha enam hakatakse Euroopa riikides aga pead pöörama teelt kogutud materjali taaskasutusele ning efektiivsele tänavakoristusprogrammile, mis annab lootust, et ehk tulevatel aastatel võivad mõne piirkonnad elanikud rõõmsamalt kevadet tervitada, liigselt oma tervise ja keskkonna pärast muretsemata.

Häid näiteid ühekordsest plastikust loobumisest

Üks mu tuttav ütles hiljuti midagi sellist:

“jaa-jaa, see kõik on väga õige, mida sa räägid [plastmassi liigkasutamisest], aga kogu maailm liigub ju teises suunas… Mitte keegi ei hooli neist tervise- ja keskkonnaohtudest!”

Ilmselt elan mina teistsuguses infoväljas, sest sain talle vastuseks tuua väga palju näiteid sellest, kuidas kogukonnad järjest plastikule alternatiive leiavad, seadusandluse või teavitustööga plastiku tarbimist vähendavad ja inimeste “plastikuta-ei-ole-võimalik” mõtteviisi murendavad. Toon kolm näidet laialt levinud plastist valmistatud ühekordsetest tarbeesemetest: veepudelid, kilekotid ja ühekordsed toidunõud.

Plastpudelis vee [müügi] keelustamine

Kuigi paljude arust on pudeli vesi väga nämma ja puhas ei vasta see enamasti (vähemalt arenenud maailmas) tõele. Veepudelid on enamasti tehtud sellisest plastikust, mis meile otseselt kahjulik ei tohiks olla, kuid pärast kasutamisest risustavad need naftast sõltuvad tooted mõttetult meie keskkonda (veepudelite tootmiseks kulutatakse aastas üle 2000 miljoni liitri naftat. Lisaks on vesi neis ca 47% juhtudel täpselt see sama, mis kraanis (sõna otseses mõttes, kraanist pudelisse lastud). Lihtsalt pikemalt seisnud, mikrobioloogiliselt rikkalikum ning mõttetult palju kallim. NB! pudeliveele kehtivad nii USA’s kui ka Euroopas märkimisväärselt leebemad puhtusenormid ja pimetestides hindavad inimesed pooltel või enamatel kordadel kraanivee maitsvamaks kui pudelivee (ehk siis potato poteito).

though-more-people-are-opting-for-the-tap-the-coming-water-wars-can-only-help-the-booming-bottled-water-industry
Paljudes Maa piirkondades võib puhta joogivee puudus pudelivee müüki veelgi tagant utsitada. Praegu on suurimad pudelivee tarbijad aga USA ja Hiina. International Water Management Institute.

Pudelivee tootjate lobi on tugev, sest äri on magus. Väidetavalt kulutavad maakera inimesed aastas ca 100 miljardit dollarit pudelivee peale (mitte ainult plastpudelid), müük kasvab keskmiselt 10% aastas ja turuosa kanges haardes hoidvad karastusjookide ja vee pudeldajad kasutavad kohati lausa laimukampaaniaid, et inimesi kraaniveest eemale hoida. 

Labourers separate bottles by colour at a plastic recycling factory in Lahore Dec 7, 2012
Pakistani töölised pudeleid värvi järgi sortimas, Lahore 2012.

Siiski on maailmas ka palju näiteid kogukondadest, kes plastpudelis veele (ja/või karastusjookidele) on otsustanud vastu seista. Näiteks keelustas San Fransisco linn plastikust veepudelite müügi. Concordi linnas, Massachusettsis, on ühekordse plastpudelimüük samuti ebaseaduslik. Loodusesõber, rõõmusta, sest maailmas on pudeldajate lobistidele vastukaaluks tekkinud väga tugev pudelitest vabanemise liikumine. Loe nt. siit ja vaata kaarti USA piirkondadest, kes plastist veepudelist on loobunud. Heaks eeskujuks on saanud ka traditsiooniliselt rämedaid prügimägesid tekitanud muusikafestivalid – paljud on läinud zero-waste teed.

ALTERNATIIVID plastpudelile: klaaspudelid, kraanivesi ja tass, mudakonn, kelle saab pinnasest välja kaevata ja teda pigistades janu kustutada (Austraalia põlisrahvaste komme).

Mugavuse ebamugavus –  ühekordsed toidunõud ja joogitopsid

WWF andmetel kulub ühe topsi caffé latte tegemiseks 200 liitrit (nii kohvi kui ka [paberist] topsi valmistamiseks) vett ja igal aastal sattub prügimäele miljardeid ühekordseks kasutamiseks mõeldud kohvitopse. 2006. aastal raiuti 6,5 miljonit puud, et valmistada 16 miljardit paberist valmistatud ühekordset kohvitopsi. Polüstüreenist kohvitopse kohtab õnneks järjest harvemini – neile, kes seda enesetapu haru harrastavad soovitaks eeskuju võtta McDonaldsist, kes polüstüreeni papi vastu vahetas. 

cuppy
Metsikute lillede seemneid sisaldav kohvitops, mille saab pärast kasutamist maha istutada! Pildile klikkides saad toetada nende tootmise Kickstarterit.

Uus ja põnev trend papptopsi maailmas on lilleseemneid sisaldavad komposteeruvad topsid, mis on tulemas turule Californias. Hetkel sisaldavad papptopsid siiski enamasti ka õhukest kile, et vältida lekkimist – huvitava uuringu eri tüüpi kohvitopside käitlemisest leiad lingist (koos laheda pildiga aasta jagu komposteeritud kohvitopsist järgi jäänud kilekestast). Kohvisõprade rahustuseks võib aga öelda, et järjest enam on turule tulnud ka mitmekordseks kasutuseks mõeldud kruuse – ilus, isikupärane ja loodussõbralik lahendus. Kusjuures ise olen ma hiljuti täheldanud seda, et kohvikus või kohvinurgas koha peal kohvi joomine ei võta oluliselt rohkem aega kui kuuma ja lekkiva topsikuga mööda linna tormamine ja papimaitselise jahtunud joogi rüüpamine… 7 minutit pikem kohvipaus võib seevastu loomingule üllatava tõuke anda.

http://www.500eco.com/exhibits/not-sustainable-styrofoam-containers-for-takeout-food-at-restaurants
Vahtplastist ühekordsed toidunõud on kahjulikud nii keskkonnale kui ka tervisele.

New York keelustas (1. juuli seisuga) polüstüreenist ühekordsed toidupakendid nagu ka paljud teised USA piirkonnad enne. Nagu anonüümn internetiinimene kuskil kirjutas on njuujorklaste take-away toidu armastus hästi dokumenteeritud ja kui sellega [keeluga] said hakkama nemad, suudab seda igaüks. Huvitaval kombel ei olnud plastitootjate lobi antud juhtumi juures isegi kuigi märkimisväärne.  Muide, sedasorti vahtplast laguneb looduses 500 aastat.

ALTERNATIIVID ühekordsetele plastist toidunõudele: klaasnõud (purgid), vahatatud papp, rahulik söömine päris nõude pealt.

Õhukeste kilekottide keelustamine – kiiresti leviv trend kogu maailmas

Out of Africa
Foto Aafrika kõrbemaastikust. Kate LaRue

Õhukesed kilekotid on keelustatud juba väga paljudes kogukondades, linnades ja riikides. Parimat eeskuju on siin näidanud (üllatus-üllatus!) arengumaad, kellel on kõrini prügist, millega neil pole võimekust toime tulla. Igati mõistlik. Rwanda keelustas kilekotid väga edukalt juba 2004. aastal, Eritrea ja Tansaania 2005, Mali ja Mauritaania 2013. NB! Mali keskkonnaminister tõi üheks põhjuseks asjaolu, et pooled (!) kaamelid riigis surid nälgimise tõttu, mille oli põhjustanud kilekottide söömine… Taiwanis keelustati tasuta õhukeste kilekottide jagamine juba 2003. aastal. Näiteid on veel kümneid kui mitte sadu.

Loomulikult ei suju kõik alati ideaalselt… Kamerunis on kilekotid saanud tänaseks kuumaks musta turu kaubaks, sest poes neid enam müüa ei tohi – inimesed ei suuda uskuda, et nad peavad lisaks leivale maksma ka leiva pakkimise eest. India on määranud kilekottide valmistajatele rangemad normid, et vältida nende sattumist veevärki, kuid ei suuda väga hästi käsu täitmist kontrollida.

Childs140101938e_940_619
Bali rahvas kogub allkirju, et keelustada saarel kilekottide tootmine, müük ja kasutamine. Bali “paradise beach” © 2014 Jason Childs

Austraalias ja USA-s on erinevad piirkonnad üsna autonoomsed, kuid väga suur osa (sh. ka suuri linnasid, maakondi ja koguni osariike) on kilekotid keelustanud. Aga Euroopa? EL on lubanud vähendada kilekottide kasutamist 2019. aastaks 80%! Itaalias ei tohi alates 2011. aastast jagada mitte-biolagunevast materjalist kilekotte. Väga paljudes EL riikides on kilekotid üsna kõrgelt maksustatud. UK-s leidub mitmeid kilekotivabu linnu.

Kusjuures maailma kõige efektiivsem kilekottidest vabanemise strateegia rakendati Iirimaal: 2002. aastal määrati kilekottide hinnaks 15 eurosenti, kilekottide kasutus langes 95% ja 90% poekülastajaid hakkas poes käima kodust kaasa võetud kotiga. Hetkel maksab Iirimaal 22 senti ja maksusüsteem on riigi keskkonna fondile sisse toonud 166 miljonit eurot.

furoshiki_bymyfuroshikiblogspot
Furoshiki ehk rätimähkimiskunst

ALTERNATIIVID kilekotile: riidest kotid, paberkotid, biolagunevast kilest kotid, pearätist pamp.

Plastic_bag_legislation.svg
Õhukeste kilekottide keelustamine maailmas seisuga 26. aprill 2014. roheline – keelustatud, kollane – maksustatud, lilla – osaliselt keelustatud või maksustatud. (Wikipedia) Kaart ei ole täielik.

Plastikuvabad (zero-waste) kogukonnad

Maailmas on palju kogukondi, mis on läinud 100% zero-waste teed. Ma ütlen teed, sest zero-waste on pigem teekond kui kohale jõudmine – tohutu keeruline ja samas nutikas leiutamine. Hiljuti kuulutas end zero-waste linnaks näiteks Sloveenia pealinn Ljubljana, pikalt on positiivset tähelepanu pälvinud Itaalia linn Capannori (Toskaanas).

Lihtsad sammud, kuidas oma kogukonnaga plastikuvabaks hakata leiad lingist.

effecorta-shop
Capannori zero-waste pood

Pilt päises: Ocean Defender Hawaii.

Kuidas plastmass sinu sisse sattub?

Ookeanide prügisaartest ning kilekottide rämedast mõjust keskkonnale, ravimijääkidest veekogudes ning plasti vähe kõneldud ajaloost on Värske Aju juba pajatanud. Nüüd võtaks ülevaatlikult ette plasti teekonna inimese kehasse. See teema pakub mulle isiklikult väga suurt huvi, kuna oma vabatahtliku tegevuse kaudu olen seotud Teeme Ära rahvusvaheliste hoobadega, täpsemalt liikumisega “Let’s Do It Mediterranean!” mis tegeleb prügikoristusega Vahemerest.

Kes tahab üldist ülevaadet meres hulpiva plasti mõjust elusorganismidele, võib alustada nt. Green Peace’i kokkuvõttest, mis sisaldab ka hulgaliselt asjalikke viiteid, nii et ei pea muretsema “puukallistajate” kallutatuse pärast. 

Kuidas plastik toiduahelasse sattub?

Inimesed toodavad igal aastal ligi 300 miljonit tonni plastmassi. Suurem osa sellest “lõpetab” eluringi prügimägedes ja põletusahjudes. 1970-ndate uuringutes pakuti, et 0,1% kogu toodetud plastist jõuab hoopis veekogudesse (lõppsihtpunktina ookeanides), võimalik, et olukord on tänaseks veel hullemaks muutunud, seoses plasti suurema kasutusega arengumaades, kus puudub mõistlik prügikäitlustaristu. Osa veekogudesse sattunud plastist jääb kinni jäässe (Arktikas nt), osa leiab tee randadele ja ülejäänud jätkab rännakut veekogu sees. Plast on fotodegradeeruv materjal, st. valguse käes laguneb ta väiksemateks tükkideks – mikroplastikuks, isegi nanomõõtmetes osakesteks.

Osa plasti sattub veekogudesse juba algselt mikroplastikuna – nt. sünteetilistest materjalidest rõivaste pesemisel jõuavad veekogudesse imepeenikesed plastikiud, mida reoveepuhastid ilmselt väga hästi kinni ei püüa.

Algselt arvasid teadlased, et suurem osa maailmamerre sattunud plastist, mis jõuab garbage patch’idesse (ehk prügikeeristesse), jääbki sinna järgmiseks paarisajaks aastaks pidama, kuid hiljuti läbiviidud mahukad uuringud on näidanud, et 99% plastist, mida sealt traallaevadega leida loodeti – on kadunud! Aga kuhu?

PlasticsInfographic
Plast toiduahelas. Allikas: www.abrahamthinkin.com
  •  Plast laguneb nii väikesteks osakesteks, et muutub osaks planktonist. Planktontoidulised loomad söövad ta koos elusa hõljumiga ära, seedetraktist jõuavad erinevad plastist eralduvad kemikaalid looma kudedesse, sealt saakloomadesse ja potentsiaalselt inimese toidulauale.
  • Plast vajub veekogu põhja, ladestub seal või laguneb mikroorganismide abil edasi. Mikroorganismide elutegevuse tagajärjel võivad erinevad kemikaalid, mis plastikust pärit, jõuda edasi ka toiduahela redelil. [vaata eelmist lõiku]
  • Osa hulpivast ja randadel vedelevast plastist korjatakse üles merelindude poolt, kellele see näib isuäratava toiduna. Plastitükikestest eralduvad lindude seedekulglas erinevad kemikaalid, mis jäävad püsima lindude kudedesse. Lindude surma võivad põhjustada lisaks neist eralduvatele toksiinidele ka seedumatud plastitükid. Surnud lindude rümbad võivad saada toiduks teistele ranniku- või mereloomadele, kelle kaudu võivad kemikaalid jõuda ka inimese toidulauale.
PlasticToxinsFoodWeb
Chris Jordani foto albatrossist, kes toidu pähe ekslikult plastikut on söönud. See on ilmselt üks kuulsamaid visuaale, mis seostub mereloomade ja plastireostusega.

Igal juhul jõuab hirmuäratavalt suur osa merre uhutud plastikust üsna kiiresti toiduahelasse. Kuna maailmamered, eriti inimasutuse ligiduses, on plastikuga tugevalt reostunud, siis sööme me põhimõtteliselt iga kord kui mereannid taldrikule tõstame, natuke plasti ja temaga kaasnevaid kemikaale ka. Kusjuures otse inimese toidulauale võib veekogudesse sattunud plast jõuda ka toiduainetööstuse kaudu – nt. kui joogi või söögi tegemiseks võetakse vett jõest, mis sisaldab juba plastireostust võib see plast sattuda ka valmistatava toidu, nt. õlle, sisse. Väga ilusat infograafikat plastikust toiduahelas leiad siit. Hästi selgitab probleemi ka ära toodud video.

 Milliseid aineid plastikust eralduda võib?

Esiteks muidugi on plastik ise, ehk siis põhiline polümeer, mis plastikule sisu annab, aine, mida looduses ilma inimese sekkumiseta ei leidu. Teadaolevalt elusorganismid  teda ei seedi (v.a. mõned bakterid). Kõik vajalikud täiendavad omadused annavad plastikule lisandid: plastifikaatorid, elastifikaatorid, värvained, lõhnained jne. Mõnel juhul võib polümeer ise olla põhimõtteliselt ohutu, kuid just lisandid, mis materjalist välja lekivad, muudavad ta tervisele kahjulikuks. Plastiku lisaained võivad olla kantserogeensed, mimikeerida hormoone, tihti on nad ka rasvlahustuvad – seega bioakumuleeruvad (see tähendab, et toksiini kontsentratsioon kasvab toiduahelas seda enam, mida kõrgema astme tarbijaga on tegemist – nt. hüljes, kes sööb lõhe, kes sööb kilu, kes sööb zooplanktonit, kes on muu hulgas sisse ahminud veidi sinu pesumasinas käinud dressipükse, sisaldab kokkuvõttes väga palju sinu dressipükstest pärit kemikaale).

codecenter
Erinevate plastiliikide tähistamiseks kasutatakse sümboleid, millel tasub silm peal hoida. Toidu pakendamisel peaks kindlasti vältima nr. 3 ja nr. 6. Jäätmekäitluse seisukohal väga problemaatiline on ka seitsmes kategooria – eriti mitmekihilised segapakendid.

Lisaks sellele, mis plastik on ja mida ta sisaldab sihipäraselt, on ta ka väga sõbralik pinnas muude kemikaalide kaasahaaramiseks. Umbes nagu käsn, mis selektiivselt eriti toksilist kraami mereveest endasse imeb. Muuhulgas sõidavad veekogudes plastitükkide peal “jänest” ftalaadid, DDT, BCB-d ja elavhõbe – nimekiri pole loomulikult ammendav. Persistent Organic Contaminants (POP-id) ehk püsivate orgaaniliste saasteainete kontsentratsioon on uuringute kohaselt meres hõljuvas plastis kordades kõrgem kui vabas vees.

Mis juhtub kui inimene sööb plasti jääke sisaldavad toitu?

Plastiku poolt edasi kantavad kemikaalid võivad inimesele tekitada igasugu “ebameeldivusi”: põhjustada vähktõve; diabeeti; vähendada sperma kvaliteeti/hulka (langenud viljakus); häirida immuunsüsteemi ja hormonaaltalitust (mh. liiga varajane puberteet); põhjustada laste madalat sünnikaalu ja erinevaid arenguhäireid (käitumishäiretest kuni madalama IQ-ni). Mõned allikad nende näidete juurde leiad siit, loetelu oli ülevaatlik, kõikvõimalikke uuringuid ja täpsustavat infot leiab andmebaasides surfates üsna hõlpsasti.

plastic-sushi
Surfrider’i kampaania, mis kutsub inimesi üles mõtlema sellele, kuidas prügiprobleem on ka meie enda keha probleem.

Mida tarbijana teha annab, et meie kehasse vähem plastikut jõuaks?

Laias laastus saab mõelda kahes suunas: otseselt ja kaudselt. Otseselt peaks plastikut oma kehast eemal hoidma vältides plastist toidupakendeid (eriti kuuma ja rasvase toidu puhul!). Samuti võiks vältida lihtsalt plasti söömist 🙂 nt. valima hoolega huulepulka. Kaudselt peaks vältima plasti sattumist veekogudesse (seda nii otseselt – prügi korrektselt käideldes, kui ka kaudselt – plastiku tarbimist vähendades).

feve_infographic_web_final-1
Euroopa tarbijate hoiakud plastikust toidunõude ja pakendite suhtes on, nagu näib, muutumas. Allikas: www.friendsofglass.com

Ei hakka hirmpikka nimekirja tegema, toon välja paar võimalust, mis muudaksid palju – eriti kui sa oma käitumisega innustad ka nt. kolleege või koolikaaslasi.

  • Loobuda ühekordsetest toidunõudest – nt. plastlusikatest, taldrikutest ja take-away kohvitopsidest. Osta termoskruus ja pese nõusid. Kui nõusid pesta ei saa, siis võta vähemalt papist taldrikud. Nt. New York keelustas polüstüreenist ühekordsed take-away karbid üldse ära (keeld jõustub 1. juulil 2015). Tallinn, millal sina jalad kõhu alt välja tõmbad? Päris jõle on näha, kuidas mõnes kohas tellitakse töö juurde kogu kollektiivile kuum toit polüstüreenist nõudel…
  • Poest või turult köögivilju ja puuvilju ostes mitte pakendada neid kilekotti – kaalumissildi saab otse viljale panna. VÕI võta alati kaasa paar õhukest kilekotti, et neid uuesti kasutada. VÕI võta kaasa ainult üks õhuke kilekott ja kleebi sinna peale kõigi erinevate puu-, köögi- ja juurviljade kaalumissildid. Berliini moekaimad kodanikud on avamas kaubanduskeskust, kus ÜLDSE pakendeid pole. Võtame eeskuju?
  • Osta valmistoit kodust kaasa võetud klaasanumasse või loobuda sellest, kui plastikuvaba alternatiiv puudub. Nagu eespool mainisin, on plastikus leiduvad toksiinid tihti rasvlahustuvad ja mida kõrgem on temperatuur, seda hõlpsamini nad OTSE sinu seedekulglasse jõuavad.
  • Ära tarbi ookeanide tippkiskjaid. Nt. tuunikala vältimine on nii Maa kalavarudele kui sinu kehale hea variant.
  • Hoida alati käepärast riidest poekotti.
  • Mitte osta kosmeetikat, mis sisaldab plastikust mikrohelbeid – nt. osad kehakoorijad võivad neid sisaldada.
  • Võimalusel eelistada naturaalsest kiust rõivaid, või rõivaid, mis on pesemisel vastupidavamad.
  • Valida tarbekaupu, mis pole plastikust. 
tumblr_lxrfrhgbLe1r4eq12o1_1280
Projekt: “Life without plastic” Näiteid plastikuvabadest tarbekaupadest.. 🙂

 

Mitte lihtsalt kodanikualgatus vaid meie kodanikualgatus!

Talgupäevad ja Teeme Ära on midagi, millega me oleme Eestis juba küllaltki harjunud, see on midagi kodust ja stabiilset. Kui aga Teeme Ära! rahvusvahelise võrgustiku (Let’s Do It world!) tegemisi jälgida, siis on tegemist pigem millegi murrangulise, suure ja äärmiselt rahvusvahelisega. 112 riiki, üle 10 millioni vabatahtliku, tuhandete tonnide viis kokku koristatud prügi…

Eesti prügitalgulised Horvaatias, Splitis.
Eesti prügitalgulised Horvaatias, Splitis koos kohalike organisaatoritega MTÜ-st Žmergo. Minu jaoks isiklikult tähendab Teeme Ära! sõpru ja kogukonda, “meid,” inimesi, kes on valmis oma mugavusstoonist välja tulema, et kõigil oleks planeedil Maa parem olla.

Olles Teeme Ära tegevustesse juba mõned aastad panustanud, näen ma selles (ja temasarnastes kodanikealgatustes) võtit paremasse homsesse, ühte võtmetest. Jah, koolilastele on võimalik haridusega kujundada edumeelsemaid hoiakuid, kuid kuidagi peab kaasama ka neid, kes kohustusliku hariduse juba seljataha jätnud ja oma käitumismustritega sellegi poolest maailma mõjutavad. Kogukondlik kodanikualgatus tundub üks parimaid võimalusi.

Jajah… Aga see prügi ei tohiks seal üldsegi olla, see on toruotsa lahendus!

See on ka muidugi õige. Kuid kodanikualgatus peab algama rohujuure tasandist. St. sealt, kus lihtne, “tavaline” inimene näeb probleemi – mitte ainult keskkonnatehnoloog või looduskaitsja. Esmajärjekorras peab kogukond, kelle metsas või rannas prügi vedeleb, seda üldse märkama ja pahaks panema. Spetsialistide selgitustest ja analüüsist prügistumise ja liigse tarbimise põhjustest ja kahjulikest tagajärgedest on vähe kasu, kui temaatika laiemaid hulkasid inimlikul tasandil ei puuduta. Seetõttu alustab Teeme Ära! mudel igas riigis prügikoristuskampaaniatest.

LDIM tegutseb tihedas koostöös sukeldujatega. Pildil Kreeka Samose saare sukeldujad klubist "Samos Divers"
LDIM tegutseb tihedas koostöös sukeldujatega. Pildil Kreeka Samose saare sukeldujad klubist “Samos Divers.” Video on õppevideo, mis selgitab, kuidas sukeldujad prügi merepõhjast üles saavad tuua.

Prügikoristamisega asi ei piirdu. Riikides, kus koristusaktsioonidesse on juba üle 5% elanikest kaasatud, on hakatud tegelema ka põhimõttelisemate probleemidega. Ring- ja rohemajanduse, keskkonnasõbralikuma seadusandluse, kilekottidele alternatiivide loomise, üleüldise mõtteviiside muutumisega. Teeme Ära! võrgustiku kirjutamata reegel on, et riigis, kus käe prügiseks on teinud vähemalt 5% inimesi, on uutel ideedel piisav kandepind: inimesed mõistavad prügiprobleemi ja seeläbi ka liigtarbimise mõju keskkonnale ning on suurema tõenäosusega valmis oma mugavusstoonist väljuma. Või vähemalt kaaluma alternatiive.

Miks sa sellest üldse räägid?

Minu isiklik kokkupuude Teeme Ära! liikumisega algas ca 2,5 aastat tagasi ühel Talveakadeemia konverentsil, Narva-Jõesuus, kus ma hakkasin vestlema Rainer Nõlvakuga. Õppisin tol ajal TLÜ-s merebioloogiat – eriala, mis mind tohutult paelus, aga õppekava, mis … noh, seda huvi väga edasi ei toitnud. Ütlesin Rainerile, et kui ta kunagi plaanib ka merekoristusi korraldama hakata, siis see huvitaks mind väga. Mõeldud tehtud. Sellest ajast peale oleme kokku kutsunud võrgustiku Let’s Do It Mediterranean! (LDIM) ja toimunud on nüüdseks ka esimene koristusaktsioon (10-11. mai 2014), kus osales ca 70 000 inimest ca 15 riigist. Minu roll selles võrgustikus on seni olnud peamiselt sisekommunikatsiooni ja taganttorkija oma, edaspidi soovin keskenduda pigem teadmiste tiimi tööle.

Minu inimesed. Let's Do It World! Clean World Conference Kosovas 2014. Pildil Vahemere koristuse meeskond.
Minu inimesed. Let’s Do It World! Clean World Conference Kosovas 2014. Pildil Vahemere koristuse meeskond. Käemärk suletud pöidla ja nimetissõrmega tähendab sukeldujate “keeles” – okei! Samas võtab see kokku ka LDIM moto – three continents, one sea, Let’s Do It Mediterranean!

Aga miks te Läänemerest ei alustanud?

Loomulikult tundub lihtsam alustada kodulähedusest. Läänemere ääres on vähem riike, nad ei ole enamasti üksteise või iseendaga sõjas, Läänemeri on väiksem, madalam, tasasem ja kodanikuühiskond tugevam… Tõesti, miks me siit ei alustanud? Kes tunneb Läänemere spetsiifikat teab, et Läänemere suurimad keskkonnaprobleemid puudutavad liigseid toitaineid ning 2. maailmasõja sodi, mis vaikselt põhjamudas tiksub. Kummagi puhul on vähe kasu prügi “koristamisest.” Esimene probleem algab meie poekorvist ning kraanikausist (tõstke käed, kes kasutavad ainult fosfaadivabu pesuvahendeid?!) ja teine puudutab erialateadlaste ja päästjate üsna ohtlikke ekspeditsioone.

Masuudikoristustalgud Tilgu sadamas. Ka eestis on palju ära teha - nt. on senini üsna ebaselge süsteem, kuidas panna reostaja päriselt vastutama oma tegude tagajärgede eest.
Masuudikoristustalgud Tilgu sadamas. Ka eestis on palju ära teha – nt. on senini üsna ebaselge süsteem, kuidas panna reostaja päriselt vastutama oma tegude tagajärgede eest. El salvadori särgis poseerib Teeme Ära! regionaalsete “rööprähklejate” koordinaator Kadi Kenk.

Jah, ka Läänemere kallastel vedeleb palju sodi – plastikut, vanu võrke (ghost nets), rehve jm. mida vabatahtlike abiga on võimalik kokku korjata, kuid a) see pole võrreldav sellega, mis toimub Vahemeres ja b) Läänemere piirkonnas tegutseb juba palju organisatsioone (sh. Teeme Ära!), kes talgupäevi korraldavad.  Lisaks c) ma loodan, et ühel heal päeval teeme ka Läänemere ääres ühe ühise kampaania, aga korraga kõike ei jõua – kel soovi, haaraku härjal sarvist!

Kumba eelistad sina? LDIM visuaalid.
Kumba eelistad sina? LDIM visuaalid.
Decomposition
Kui kaua prügi laguneb?

Tõsi on ka see, et üle maailma on palju organisatsioone, kes merekallastel koristusaktsioone ja prügistamise vastaseid kampaaniaid korraldavad: Ocean Conservancy, Surfrider Foundation, WWF, Clean-up Europe jpt. On ka algatusi, et tööle rakendada uudseid merekoristustehnoloogiaid, et prügi ka veesambast välja noppida (seni on edukaimad projektid selles osas küll pigem kaluritega seotud – Fishing for Litter näiteks). Osad neist organisatsioonidest on juba täna LDIM koostööpartnerid ja osadega on need sidemed loomisel. Enamik neist on tsentraalselt (või isegi EL tasandil) loodud ja juhitud organisatsioone, kes kaasavad suhteliselt vähe kohalikke kogukondi, osad on aga kohalike kogukondade poolt algatatud ja selgelt lokaalse iseloomuga ühendused. Mis võib-olla kõige enam Teeme Ära! võrgustikku neist eristab, on see, et Teeme Ära! ei taha jääda koristama, meile tegelikult ei meeldigi seda prügi koristada. Nagu eespool selgitasin, on koristamine vajalik vaid probleemi mõistmiseks ja mõtestamiseks. Edasi on vaja tegeleda põhjustega. 

Tarbi ainult nii palju kui sul päriselt tarvis on. Lihtne öelda, raskem teha.
Tarbi ainult nii palju kui sul päriselt tarvis on. Lihtne öelda, raskem teha.

Kusjuures oluline on aru saada, et igas riigis ja kogukonnas on väljakutsed erinevad. Marokos peavad inimesed looma prügitaristust – seal pole mõnes kohas prügikaste kunagi olnudki, aga tarbimisühiskond juba on. Lääne-Euroopa riikides on väljakutse uus- ja taaskasutusmäära tõstmises ja inimeste tarbimisharjumuste muutmises. Õnneks on maailmas juba palju zero-waste kogukondi, millest on nt. Eestil väga-väga palju õppida.

saida
Liibanonis asub näiteks kurikuulus Saida prügimägi, mis asub mererannas. Tänaseks on küll olemas poliitiline otsus see sulgeda ja Saudi Araabia rahaline toetus seda ellu viia, kuid näis kaua see protsess aega võtab. Vahemere ääres liigub aeg omasoodu…  Lähemalt loe siit. 

 Mida see muudab?

Maailma, mida muud. Me oleme ühe mütsi alla saanud sõjajalal olevad riigid, toonud inimesed randa koristama riikides, kus keskmine elatustase on madalam, kui me Eestis ettegi suudame kujutada. Ma ütlen “meie” ja ma mõtlen tohutult kirjut seltskonda inimesi väga paljudest riikidest, väga erinevatest religioonidest, väga erinevate emakeeltega, väga erineva haridustasemega. See on olnud mulle isiklikult nii emotsionaalselt kui ka erialaselt põnev rännak ja ma loodan, et 2018 me võime selle perega koos öelda, et meie esmärk on täidetud… et Vahemeri on bioloogiliselt mitmekesine ja puhas keskkond, mille eest võtavad vastutuse kõik inimesed ja kogukonnad, kes tema kallastel elavad. See tundub tohutult suur ja kättesaamatu unistus, aga samas – ja ma usun, et ma ei ole selle arvamusega üksi – inimkond peab tegema praegu kiiresti suuri ja pealtnäha kättesaamatult võimsaid asju, või ongi liiga hilja. Natukesest enam ei piisa.

Aga kui mu jutt pole sind veennud, siis vaata seda National Geographicu animatsiooni sellest, kuidas prügi merest meie toidulauale jõuab. Ja kui mu jutt jõudis sinuni ja sa tahad kaasa lüüa (eriti hädasti otsime praegu juurde meediainimesi) – või sul on Vahemere riikides kasulikke kontakte – kirjuta mulle: helene.urva@letsdoitworld.org

LDIM tegemistel saad silma peal hoida ka Facebookis. #LDIM

Minu Vahemereline perekond Eestit väisamas. Ma südamest tänulik, et olen saanud näha ühte kodanikualagatust seest poolt. See pole kaugeltki nii lihtne kui võib tunduda, aga see on vaeva väärt!
Minu Vahemereline perekond Eestit väisamas (pildil mina koos meie egiptlasest disaineriga). Ma  olen südamest tänulik, et olen saanud näha ühte kodanikualagatust seest poolt, olla üks käima lükkajatest ja näha, kuidas ta tõmbab suurepäraseid inimesi ligi ja kasvab. See pole kaugeltki nii lihtne kui võib tunduda, aga see on vaeva väärt! Foto autor Faisal Sadegh Maltalt, LDIM peakoodinaator, taustal Agni Kaldma, kes tegeleb LDIM koostöösuhetega.

Antibakteriaalsed sokid ehk mida võiks teada hõbedast ja tema nanoosakestest

Võrdlusskaala
Võrdlusskaala
30d4b962-8859-494d-a7f8-5405a1fd33fb
Hõbedat sisaldavad plaastrid

Hiljaaegu ostsin endale uued plaastrid. Pakil oli kirjas, et plaastrid sisaldavad hõbedat. Ilmselt olete isegi selliseid näinud. Värske Aju on keskkonnablogi, seetõttu tahan ringiga jõuda teemani – kas ja kuidas antibakteriaalsetest toodetest leostuv hõbe võib keskkonnale mõju avaldada. Ja ega see pole mingi isiklik originaalne idee, juba 2010-ndal aastal lisati nanohõbe rühma teadlaste poolt 15 tõusva trendi hulka, millel on eeldatavasti keskkonnale tugev ja seni läbiuurimata mõju (Sutherland et al. 2010).  Aga enne avan pisut hõbeda ja nanomaailma tagamaid. Ehk jõuan järgmises postituses ivani.

Nanotehnoloogia on arenev valdkond, mis on kaasa toonud tohutus koguses kasulikke rakendusi antibakteriaalsetest sokkidest ülikergete suusakeppideni. On avastatud, et nanosuuruses osakesed (1-100 nm) erinevad paljuski samade ainete molekulaarsetest ning ioonsetest vormidest ning samuti sama keemilise koostisega aine tavasuuruses osakestest. Nt. nanosuuruses kuld on punast värvi ja magnetiliste omadustega katalüsaator. Optiliste omaduste muutust seletatakse sellega, et muutunud struktuur neelab valgust paremini teistel lainepikkustel.

Nanoosakesi on looduses alati leidunud, näiteks tahma koostises, kuid järjest enam on tootma hakatud kindlate kasulike omadustega sünteetilisi nanosid. Eesti keeles on nanoosakestest ja nende mõjudest kõige loetavamalt (loe: huvitavamalt) kirjutanud Horisondis ja Keskkonnatehnikas Anne Kahru (esimene artikkel koos Lippmaaga). Nanomaterjalide ja nanosuuruses osakestega tegeletakse Eestis nii Tartu Ülikoolis kui ka TTÜ kampuses asuvas KBFI-s.

wacquasant2
Hõbeda antibakteriaalsed toimed hoidsid roiskumast ka kirikute pühal veel.

Erinevalt paljudest täiesti uutest materjalidest, on hõbeda kasulikke omadusi, sh antibakteriaalset toimet, tuntud juba sajandeid. Hõbeda haigustekitajaid hävitavat toimet kirjeldas juba Hippocrates ning hõbedast meditsiinilisi vahendeid ning vee säilitamist hõbenõudes roiskumise vältimiseks on kasutatud juba aastatuhendeid. Ioonilise hõbeda antibakteriaalset toimet on eksperimentidega tõestatud juba üle sajandi tagasi. 

Colloidal-Silver-175x300
Kolloidhõbe, on pikalt olnud kasutuses kui külmetushaigusi ennetav preparaat ja nohuravim (nt. kollargool).

Meditsiinis on hõbedat kasutatud seni valdavalt liitainete või segude koostises (nt. amalgaam hambaplommides, mille koostises on lisaks elavhõbedale ka >20% hõbedat), mitte lihtainena.  Esimene dokuementeeritud hõbedarivaadi kasutamine leidis ilmselt aset 1884 Saksamaal, kus C.S.F. Crede kasutas Gonococci’de põhjustatud neonataalse konjuktiviidi (imikutele ohtlik silmanakkus) ravil 1%-list hõbenitraati. Alates 1897-ndast aastast on kasutatud nanohõbedat kollargooli koostises (seni kasutatav ravim nt. nohu raviks). Väga levinud oli hõbedühendite kasutamine Esimeses maailmasõjas, enne antibiootikumide avastamist. Hõbedat sisaldavad kreemid (sulfadiasiin) on olnud (ja on siiani) väga olulised ka raskete põletushaavade ravil. Seoses antibiootikumidega vähenes pärast Teises maailmasõda huvi hõbeda rakendamise vastu, kuid antibiootikumide üle- ja valetarbimise valguses on tekkinud järjest enam antibiootikumi-resistentseid bakteritüvesid, mille ravimisel on hakatud tagasi pöörduma hõbeda juurde.

Samuti puudub hõbedal, erinevalt antibiootikumidest, teadaolev kahjulik mõju imetajate ensüümidele. Üldse on välja toodud, et imetajate rakud ei omasta hõbedat kuigi hästi, mistõttu on toksilisus inimesele väga madal, samal ajal kui bakteritsiidsed omadused on küllaltki tugevad. Seetõttu valmistatakse järjest enam kehasiseseid meditsiinilisi abivahendeid (nt. põiekateetrid) hõbedasulamitest. Hõbedasisaldusega materjalide pinnale ei saa tekkida infektsiooniohtlikku biokilet ning puudub vajadus täiendavate antibiootikumide järele.

argyria
Argüüria tagajärjel ladestub hõbe inimese kehas üsna silmatorkaval viisil – pildil Paul Karason.

Pikaajalisel kokkupuutel hõbeda või hõbedaderivaatidega võib tekkida argüüria või argüroos ehk naha või silmade pigmendi muutumine sinakashalliks. Kuna hõbeda kasutamine meditsiinis on suhteliselt väiksem kui sajand tagasi, siis on ka argüüria juhtumeid vähem. Isegi hõbeda kasutamise tippajal, 20. sajandi alguses, olid argüüria juhtumid üldiselt haruldased ning ilmnesid vaid pikaajalisel ravil kollargooli vm sarnaste preparaatidega. Siiski on ka 21. sajandil hõbedat sisaldavate ninatlikade kasutamise tagajärjel dokumenteeritud argüüriat.

Spetsiifiliselt nanohõbedat kasutatakse tänapäeval peamiselt mikroobide kasvu pärssiva lisandina; seda leidub õhuvärskendajate, toidupakendite, sokkide, imikutarvete ja haavaplaastrite koostises. Nanohõbedat lisatakse nende tarvikute kattematerjali, mille puhul peetakse oluliseks hügieenilisust, nt. nagu arvutihiired, maniküüritarbeid, lemmikloomade toidukausid, spaatlid, taksofonid, õhufiltrid, käsipuud ning sularahaautomaatide klahvid. Hiljuti on kasutusele tulnud ka pesumasinad, mis lisavad pesu ajal pestavatele materjalidele Ag+ ioone. Selles rakenduses nähakse eelkõige kasu immuunpuudulikkusega inimestele, aga ka allergikutele ning haiglatele.

The Project of Emerging Nanotechnology käigus leiti, et  2008. aastal tuli igal nädalal turule 3-4 uut nanotoodet, kusjuures üle 20% kõigist kirjandusest leitavatest nanotoodetest põhinevad just nanohõbedal. 2009-ndal aastal oli kasutuses juba üle 1000 erineva nanomaterjale sisaldava toote. Aastaks 2011 hinnati turul olevate nanotoodete kogust 45 000 tonnini väärtusega 500-800 miljonit USA dollarit ning aastaks 2015 arvatakse nanotehnoloogia valdkond olevat kasvanud juba üle 1 miljardi USA dollari piiri. Samal ajal on huvitav, et nanode kasutamist seadused veel otseselt ei reguleeri – Euroopa Komisjoni kemikaale reguleerivasse määrusese REACH (Registration, Evaluation, Authorisation, and Restriction of Chemicals) lisades on selgitused ka nanoosakeste reguleerimise osas (2008 seisuga), kuid esialgu see otseselt nanode kasutamist ei piira.

Olukorras, kus paljud patogeenid on muutunud/muutumas antibiootikumide suhtes resistentseks, on hõbeda (sh. nanohõbeda) rakendamine meditsiinis ja ka mujal, kus on oluline hoida madalat mikroorganismide taset (nt. vee puhastamisel või operatsioonisaalis), saanud järjest perspektiivikamaks. Nanohõbe on toksiline praktiliselt kõigile uuritud taksonitele – loomulikult on tundlikkus erinev: vetikad, kirpvähid ja bakterid on seniste katsete järgi kõige tundlikumad (LC50 <10 ppm), inimene seevastu, nagu eelpool selgitatud, on küllaltki “külma kõhuga.” See on ka põhjuseks tema antibakteriaalsete omaduste ära kasutamisele nii laias ulatuses kui eespool kirjeldatud.

“So what?”

Järgneb…

Helene

Jäätmetekke vähendamise nädala sündmused Kiviõlis ja Laagris

2012 aastal koordineeris Keskkonnaministeeriumi poolt algatatud Jäätmetekke Vähendamise nädalat Teeme Ära! meeskond. 17. – 25. novembrini toimunud sündmusterohkes üritustesarjas osales kümneid erinevaid asutusi, nende hulgas ka mitmeid haridusetempleid. Ägedaid tegevusi viidi läbi nii kõige pisemate mudilastega kui ka vanemate lastega. Õpetajad väidavad ühest suust, et keskkonnateemad lähevad lastele korda küll. Rääkisin põhjalikumalt Kiviõli I keskkooli 7A klassi juhataja Helena Kivestuga ning Veskitammi lasteaia õppealajuhataja Tiia Hämarsaluga.

Lastevanemate meisterdustest näitus Veskitammi lasteaias, Laagris

Kiviõli I Keskkool on Kiviõli ainuke eestikeelse õppekeelega gümnaasium (linnas on ka venekeelne kool), kus õpib ca 300 õpilast. Jäätmetekke nädalast räägib õpetaja Helena Kivestu, kelle klass viis kilekotid teisele ringile. 

Millega tegelesid lapsed Kiviõli I Keskkoolis? Kiviõli I Keskkooli 7.a klass tegeleb loovtööprojektiga „KILEKOTT TEISELE RINGILE“, mis haakub hästi jäätmetekke vähendamise nädala ideega. Meie projekti peamine eesmärk on panna õpilasi mõtlema keskkonna hoidmisele ning ressursside arukale kasutamisele. Tegevused algasid jäätmetekke vähendamise nädalal 19. novembril, mil õpilased tutvustasid oma projekti eesmärki ja tegevusi kõikides klassides. Kutsusime koolikaaslaseid nädala jooksul koguma kodus saia ja leiva kilekotte ning need 26. – 30. nov. kooli kogumiskasti tooma. Saia-ja leivakotid valisime kogumiseks seepärast, et tavaliselt neid kotte ei kasutata korduvalt ning reeglina visatakse olmejäätme konteinerisse, mida tõestas ka meie lühike vestlus ja arutelu igas klassis.

Mis projekti tulemusena juhtuma hakkab? Kogutud kottidega püüame visualiseerida lastele kilemassi, mis satub loodusesse, kuid mis kokku korjates oleks hea algmaterjal uue loomisel. Kogutud kilekottidest hakkame valmistama õuesõppe klassi jaoks istumisaluseid, vaipu ja poekotte. Projekti käigus uurivad lapsed, kuidas on Kiviõli linnas organiseeritud jäätme sorteerimine, plaanis on külastada ka AS Ragn-Sells’. Lisaks viiakse läbi ankeetküsitlus õpilaste kodudes, eesmärgiga uurida, kui levinud on taaskasutuse mõtteviis ja käitumine.

Kiviõli spordipoisid kogutud kilekotihunnikus

Kuidas hindate ettevõtmises osalemise aktiivsust? Esimese positiivse tagasiside saime juba teisel nädalal, kui korjasime kilekottide kogumiskastid ära. Inimesed hakkasid uurima, kas võib veel kodust kilekotte tuua. See näitab, et mõtteviis ja tahe keskkonnasõbralikuks käitumiseks on olemas, puudu on aga tingimused. Ühe nädalaga kogusime väikeseid saia- ja leivakotte 70 liitrise prügikoti täis, mis näitab, et osavõtt oli aktiivne ja kogus oli täiesti arvestatav.

Täielik kokkuvõte projektist ja esitlus tulemustest valmib kevadeks. Tutvustame seda nii koolikaaslatele kui lastevanematele. Kui oleme vähemalt väikest osa inimestest suutnud panna taaskasutusele ja keskkonna hoidmisele mõtlema, või vähemalt meeldetuletanud olulist teemat, millele kiputakse mugavusest käega lööma, on meie ettevõtmine end igati õigustanud, rääkimata muidugi laste saadud vahetust kogemusest – planeerida, organiseerida, läbi viia, esitleda ja teha järeldusi. Lapsed õpivad kindlasti tulemuslikumalt läbi aktiivse osalemise ja isikliku kogemuse. Keskkonnateema puudutab kõiki inimesi ühtemoodi ja kindlasti läheb see ka kooliõpilastele korda, tuleb vaid mõelda, kuidas saavad nad ise tunda, et nendest ka oleneb midagi.

 Helena, mis on sinu isiklik seos keskkonnateemadega? …peast roheline veits.

Veskitammi lasteaed on üsna nooruke lasteasutus Laagri alevikus. Infot lasteaias toimunud huvitavatest taaskasutuse ja uuskasutuse sündmustest jagab õppealajuhataja Tiia Hämarsalu. 

Kas jäätme- ja keskkonnateemad on teie lasteaia jaoks midagi seninägematut? Rühmades toimub prügi sorteerimine aastaringselt, kuhu on kaasatud ka lapsed. Meie lasteaia õpetajad on kõik oma erialal kvalifitseeritud spetsialistid ning keskkonna teemade käsitlemine on õpetajatele tegevus, kuhu lapsed hästi kaasa tulevad. Keskkonnateemad on lasteaiaelus plaanipärased. Laps õpib tundma sotsiaalset-, tehis- ja looduskeskkonda. Õpib tundma inimese mõju loodusele. Keskkonnateemade läbimisel on eesmärgiks, et laps väärtustab keskkonda hoidvat ja keskkonnahoidlikku mõtteviisi. Jäätmetekke vähendamise nädala tegevustes osales: 118 last, 12 pedagoogi, 18 peret.

Kempsurullidest loomad

Millega tegelesid lapsed Veskitammi lasteaias? Rühmades toimusid terve nädala jooksul meisterdamised jääkmaterjalidest (vanad ajakirjad, ajalehed, värvilise paberi jäägid, „paberhundi“ purustatud paber, wc paberirullid, kork- ja plastmaterjalist pudelikorgid, plastpudelid, kanga tükid, lõngajupid jne). Valmisid järgmised asjad/vahendid: lepatriinud, liblikad, öökullid, binoklid, pilt „Inimene“, pabermassist seinapilt, jäätmepaberi korv, plastpudeli siilid, kaunistustega laste riiete kotid jn

Keda peale laste kaasati? Materjalide kogumisel olid abiks lasteaia personal, lapsed ja lapsevanemad. Lapsevanemaid kaasati nii jääkmaterjalidest mänguasjade valmistamisse kui ka neist näituse korraldamisse. Samuti korraldati “Anna ära!” üritus, kuhu vanematel oli võimalik tuua kasutatud lasteriideid ja -jalanõusid. Rühma töötajad paigutasid asjad lasteaia saali alustele. Õhtul oli vanematel võimalus asju võtta.

Anna ära! laat Veskitammi lasteaias

Mis Veskitammi lasteaias varem keskkonnavaldkonnas tehtud on? Eelnevalt on vaadatud jäätmeteavitusprojekti „Üks müts“ etendust „Prügihunt ja Superjänes“, mis jutustas loodushoiust ja ökoloogilisest mõtlemisest. Etendus toimus meie lasteaias 2011. aasta märtsis ning seda vaatasid nelja rühma 4.-7.aastased lapsed. 2012 a. septembris kutsuti Puhhi 6.-7.aastased lapsed etendust „Prügihunt ja Superjänes“ vaatama Laagri Kooli saali.

 

Loo pani kokku: Helene

Fotobioreaktorid – “Millega värsked ajud tegelevad?” osa I

Kuna Värske Aju meeskonnal on viimasel ajal olnud väga raske leida aega siia kirjutamiseks, otsustasime teha väikese seeria postitusi, mis kirjeldavad seda, mida me igapäevaselt teeme. Selle eesmärk on anda ülevaade meist ja meie enda taustast ja ehk inspireerida ka teid tegelema keskkonna- ja loodusteadustega. Kõigepealt siis räägin mina, Ivo Krustok, sellest, mida ma teen Rootsis Mälardaleni Ülikoolis.

Meie uurimisrühm laiemalt tegeleb eneria ja keskkonna alaste küsimustega ning mina tulin siia kui tudeng, kel on varasemad kogemused mikrobioloogiaga. Oli vaja kedagi, kes töötaks mikrovetikage ja reoveega ning tegeleks samas ka ensümaatilise aktiivsusega.

Mul ei olnud varasemaid kogemusi mikrovetikatega ja olin peamiselt tegelenud bakterite ning vähesel määral ka arhedega aga pakutud projekt tundus põnev. Praegu olen aasta aega Rootsis ülikoolis doktori kraadiga tegelenud ning vaikselt hakkab teema juba kodusemaks muutuma.

Ivo reaktorid vetikatega.

Peamiselt tegelen ma hetkel fotobioreaktorite uurimisega. Fotobioreaktorid on reaktorid, mis kasvatavad mikrovetikaid – sellest siis see eesliide foto… ja bio. Meie uurimisrühma peamine eeesmärk on uurida neid reaktoreid reovee puhastamise ja biomassi tootmise seisukohalt. Reovesi on täis toitaineid ning väga hea substraat mitmesuguse elu kasvatamiseks. Need toitained on aga meile olulised. Fosfor ja lämmastik on näiteks hinnalised väetise komponendid ja praegu kasutame me neid peamiselt lineaarselt. Jäägid sattuvad kas loodusesse halbade tagajärgedega või ladustatakse kuhugi nii, et nad on kättesaamatud.

Et aru saada, kuidas vetikad meid selles osas aidata saavad pean ma kõigepealt lähemalt seletama kuidas fotobioreaktorid töötavad. Kõigepealt on meil vaja substraati – midagi, mida vetikad ja teised mikroorganismid vees kasutada toitainete saamiseks. Lisaks on meil vaja ka valgust – see annab vetikatele fotosünteesiks vajaliku energija ja moodustab fotobioreaktorite nimes selle foto osa. Kolmandaks on meil vaja vetikaid.

Enamikes fotoreaktorites lisatakse vetikad süsteemi puhta kultuurina ja kasutatakse teada-tuntuid tüvesid nagu Chlorella. Meie lähenemine on aga robustsem – kasutame looduslikke vetikate kogukondi. Segame reovee, mis on meie süsteemis substraadiks ning kohaliku järve vee ning reaktor on valmis alustamaks tööd. See tagab süsteemis tugevama kogukonna kuna vetikad ei ole vaid ühest liigist ning võivad tulla nii järve kui ka reovee seest.

Reovees on lisaks toitainetele ka palju toksilisi ühendeid ning raskmetalle. See on ka põhjus, miks on parem omada tugevamat mikroorganismide kogukonda – nad saavad raskemate kasvutingimustega paremini hakkama ja reostuse oht reaktoris on oluliselt madalam. Teisalt on meil võimalus, et mikroorganismid, kes reaktoris kasvavad võivad eemaldada meile mitte sobivaid ühendeid ja vett protsessis ka puhastada.

Minu osa kogu selles süsteemis on peamiselt mikroorganismide ja vetikate kogukonna uurimine reaktoris ning selle kujunemise, arengu ja koostise kindlaks tegemine. Lisaks olen ma huvitatud molekulaarsete meetodite arendamisest vetikate uurimisel – see on suund, milles tänapäeva keskkonnateadused liiguvad.

Reaktorites kasvatatud vetikad on huvitavad mitmel viisil. Meil on võimalik saadavat biomassi toota energia tootmiseks – näiteks biodiisli või biogaasi näol. Viimane on Rootsis väga populaarne ning mitmetel reoveepuhastusjaamadel on võimalus seda toota. See tähendab, et täismahus süsteemi sisse viimine ei ole üldse väga keeruline. Teiseks on huvitav uurida vetikate võimet veest eemaldada tavalise reoveepuhastusprotsessi puhul kätte saamatuid ühendeid, näiteks hormoone ja ravimite jääke. See kõik vajab aga sügavaid teadmisi kogu süsteemist ja protsessi kontrolli võimet.

Ma ei ole oma uuringutega veel väga kaugel, ent siht on seatud silmapiiri taha. Töö, mida ma teen ei ole huvitav ainult mulle vaid teaduskirjandust lugedes on näha, et see huvitab paljuid. Molekulaarsed meetodid on jõudmas ka vetikateni ja üha rohkem mõistetakse, et erinevaid reaktoreid ja süsteemi ei saa uurida viad musta kasti meetodil hinnates vaid sisendeid ja väljundeid – tähtis on tunda kogu protsessi. Just see mind huvitabki. Teaduses on selliseid teemasid palju – just teadmatus ja lootus teada saada ongi kõige suurem inspiratsioon siin maailmas.

Meeldiv ja meelelahutuslik jäätmekäitlus Göteborgis

Teeme Ära! Teadmistetiimi inimesed käisid augustis uurimas, kuidas prügimõttes arenenumad riigid oma prügiasju ajavad. Suuremas plaanis on tarmukatel eestlastel mõte välja töötada prügivaba Eesti (zero-waste) konseptsioon. Jääme ootama!  Teksti koostas Anne Ruusmann koos abijõududega. Rohkem infot Göteborgi taaskasutuskeskuse kohta leiad siit. 

Rootsi jäätmemajandus. Rootsis on seadusega kehtestatud elanikkonnale nõue sorteerida eraldi ajalehed ja klaas. Igal majapidamisel on kohustus sõlmida jäätmeveo leping. Lisaks on deposiidisüsteem karastusjookidele ja metallpurkides jookidele, mis toimib peaaegu 100%-lise efektiivsusega. On olemas seaduseelnõu, mis näeb ette biojäätmete eraldi sorteerimise. Suurjäätmed tuleb ise taaskasutuskeskustesse viia või osta nende veoteenus.

Taaskasutuspargi koordinaator Pål Mårtensson koos teadmistetiimi liikme Toomas Trapidoga kohviku väliterassil. Kohviku hoone ehitati kasutatud materjalidest.

Pakendeid on võimalik tasuta ära anda spetsiaalsetes kogumiskohtades, mis asuvad kõikjal üle linna. Göteborgis on üle linna u 400 eraldi kogutud jäätmete kogupunkti (plats konteineritega). Elanikkonnalt kogutava prügi osas on monopol linna käes. Kuigi mõiste, mida lugeda elanikkonnalt kogutavaks prügiks, ei ole üheselt selge. Tööstusjäätmete osas kehtib tootjavastutus. Nn „valget elektroonikat“ on võimalik kindlatel aegadel kindlates kohtades tasuta ära anda. Tekstiilijäätmed hetkel põletatakse, kuid taaskasutuskeskust ehitatakse. Plastiku jäätmete ümbertöötlemisega tegeleb kaks kohalikku ettevõtet. Plastik sorteeritakse tehnoloogia abil (eri plastikute omaduste kaudu nagu raskus, infrapunatehnoloogia jne) ja granuleeritakse. Suurem osa plastikust eksporditakse, nt Hollandisse lillepottide tootmiseks. Ehitusjäätmed lähevad põletusse või kasutatakse pinnasetäiteks vms.

Göteborgi taaskasutuspark loodi Göteborgi linna algatusel, kuid seal tegutseb 5 ettevõtjat,  tööle hakkas park 2007. Maa ja rajatised kuuluvad linnale ning nende eest makstakse turuhinnale vastavat renti. Osa ehitiste jaoks kasutati  taaskasutatud materjale, mistõttu kujunes käivitusperiood pikemaks ja ehitus kulukamaks.

Mööbli jt esemete seisukord, mida inimesed annetada soovivad, kontrollitakse töötajatate poolt üle ja hinnatakse nende müügikõlblikkust. Kuna kohapeal asju ei parandata, siis ära kriibitud diivanilaud ja logisevate jalgadega toolid tuleb siiski viia jäätmejaama.

Pargis haritakse inimesi jäätmetekke ennetamise teemadel (nt üritused), saadetakse terved ja korralikud esemed uuele ringile (korduskasutus) ja ülejäänu taaskasutatakse. Eesmärgiks oli algusest peale muuta ülejääkidest vabanemine ja korduskasutus inimesele mugavaks, meeldivaks ja huvitavaks. Ühes kohas saab ära anda vanad riided, mööbel, nõud, kodumasinad, ehitusmaterjalid, jalgrattad ja kõiksugu sorteeritud jäätmed. Keskuses asuvad kasutatud esemete ja ehitusmaterjalide kauplused, sorteerimiskeskus, jäätmejaam ja kohvik.

Tegevus on olnud kasumlik esimesest tegevusaastast alates: viimasel aastal umbes 150 000 eurot. Linnaga seotud ettevõtte kasum kuulub linnale ja see suunatakse tagasi keskkonnakaitselistesse tegevustesse, nt saab selle arvelt kompenseerida inimestele jäätmemaksu tõusu, investeerida jäätmekäitlussüsteemi arendamisse jne. Keskus töötab põhimõttel, et vastu võetakse kõik elanike poolt  toodavad jäätmed, v.a. toit, asbesti sisaldavad ja plahvatusohtlikud jäätmed. Mõningad toimingud on tasulised. Näiteks tööstuslike külmkappide külmutusseadmetes sisalduva freooni tõttu tuleb tööstuslike külmutusseadmete äraandmise eest tasuda 100 SEK/m. Ettevõtetele on jäätmete ära andmine tasuline. Osutatakse tasuta transporditeenuseid keskusest ostetud asjade kojuveoks või töötavate seadmete keskusesse toimetamiseks. Jäätmete vedu on tasuline teenus.

Keskus ise ei tegele kõigile jäätmetele taaskasutusvõimaluste leidmisega. Näiteks eraldi sorteeritud metall, plastik ja puit müüakse. Keskus ei ole kaasatud ka tootjavastutuse süsteemidesse. Tootjavastutuse alla kuuluvad esemed võetakse vastu ja tootjad maksvad keskusele tasu rendipinna kasutamise eest.

Selleks, et vähendada jäätmete trasportimise mõju keskkonnale, on Göteborgi taaskasutuspargi jäätmejaamale kehtestatud külastuskordade piirang – 6 külastust aastas on tasuta, edaspidi tuleb maksta. See oli poliitiline otsus, mille tõttu on ühe külastuskorra kohta toodavate jäätmete kogus  teiste jäätmejaamade kogusest oluliselt suurem. Samas eeldab see ladustamisvõimaluse olemasolu kodudes. Lisaks on arvuline piirang elektroonikaromude toomisel – kaks sama liiki elektroonikaromu külastuskorra kohta ehk 12 tk aastas kokku. Kui inimesel on tarvis vabaneda rohkem kui 12 televiisorist aastas, siis tuuakse ilmselgelt majapidamise nime all ettevõtluses tekkivaid jäätmeid.. Sellele vaatamata on 500 000 elanikkonna kohta 250 000 külastust aastas. Göteborgis on kokku 5 taaskasutuskeskust,mis teenindavad kokku ca 900 000 inimest. Recycle park, mida külastati, asub linnast 5 km kaugusel ja on neist suurim.

Mööblipood

Taaskasutuskeskuses on loodud lisaks võimalus elurataste vahele jäänud inimestele normaalsesse elu- ja töökeskkonda tagasipöördumiseks. Seal töötavaid inimesi koolitatakse erinevatel aladel –jäätmete sorteerimine, taaskasutusvõimaluste leidmine, parandus- ja remonditööde tegemine, juhilubade koolitused, müügikoolitused jne. Samuti antakse baasteadmised tööl käimisest, tööajast ja töö tegemisest kui sellisest. Sellega aidatakse kaasa nende inimeste tööjõuturule tagasitoomisele, tööharjumuse tekitamisele.

Loodud on eraldi töökohad ettevõtetest saadetavatele inimestele, kes töötavad keskuses kuu aega ja kellele maksavad palga ettevõtte ise. Lisaks on inimesed, kes on suunatud sotsiaalkindlustus süsteemi kaudu. Sellised inimesed töötavad keskuses maksimaalselt kuus kuud. Pikem taaskasutuskeskusesse jäämine pärsiks nende inimeste edasisi arenguvõimalusi.

Töötamine keskuses huvitab järjest enamaid, sest töökeskkond on mitmekesine. Keskuses on võimalik töötada erinevatel aladel – logistika, müük, aiandus, elektroonika, sorteerimine. Kaasa aitab keskkonnateema populariseerumine. Suhtumine on muutunud tööst prügiga tööks taaskasutuse alal. Göteborgi viies taaskasutuskeskuses töötavate inimeste arv on kokku 50-90 inimese ringis, kuid palgalisi on vaid kümmekond.

Keskus töötab põhimõttel, et kõik siia toodavad asjad annetatakse. See tähendab, et taaskasutuskeskussesse sisenedes küsitakse inimeselt üle, kas tal on terveid ja töökorras asju, mille puhul ta on nõus, et see keskuse poodides müüki pannakse. Iga keskusele müügiks annetatud eseme töökorras olek kontrollitakse üle. Müüdavale tehnikale kehtib 90-päevane raha tagasi garantii. Töökorras mitteolevad esemed suunatakse taaskasutusse. Second-hand boutique  tegutseb tavapärase kauplusena selle erinevusega, et kõik müüdavad esemed on annetatud. Vastuvõtjal on õigus otsustada, missugused esemed lähevad müüki ja missugused mitte.

Keskuses (recycle park) on mõeldud ka meeleahutusele, seal korraldatakse kontserte, olemas on kohvik jne. Erinevate ideede realiseerimiseks ja projektide arendamiseks jääb eelkõige puudu inimressursist.

Taaskasutuskeskusest leiab endale ka uue (vana) jalgratta!
Sorteerimine keskuses on iseeneset lihtne, kui töötajatel on olemas baasteadmised. Keskmiselt 90% on jäätmetest lihtsasti liigitatav, 10% jäätmete liigitamine vajab spetsialisti kaasamist. Kui selline olukord tekib tellitakse vastav spetsialist väljastpoolt. Eraldi sorteeritakse metall, puit, rehvid. Puhta materjali eraldi kogumine on kõige tasuvam, sest seda on võimalik taaskasutada. Samas ei võeta taaskasutusse kõiki esemeid, näiteks kriimustatud või väikest parandustööd vajavat mööblit, sest puuduvad inimesed, kes võiks selle taastamisega tegeleda. See on üks valdkondadest, kuhu taaskasutuskeskus võiks edasi areneda.

Ainsa erandina on sõlmitud komisjonilepingud ehitusettevõtetega ehitusmaterjalide müügiks, mille alusel müügist teenitud kasum jagatakse lepingupoolte vahel. Selliseid lepinguid kasutatakse ehitustest üle jäänud kasutamata ehitusmaterjalide puhul. Arenguvõimalus oleks partnerlussuhete loomine ettevõtetega, mis annaks neile võimaluse avalikult deklareerida keskkonnateadlikkust jäätmete taaskasutuse alal.

Pood, mis näeb välja kui meie Uuskasutuskeskus. Müügil on mööbel, riided, jalanõud, tekstiil, nõud jmt. Butiigil on linnas ka teised poed ja nt kesklinna poodi jõuavad eksklusiivsemate firmade rõivad, mis müüakse ka vastavalt soolasema hinna eest.

Edu saladused:

1. Inimesed on valmis kasutama lihtsaid süsteeme (make it simple). Eesmärk peaks olema luua inimestele jäätmete taaskasutuselevõtt võimalikult mugavaks, st aidata nii palju kui võimalik. Sorteerimine ei ole inimeste jaoks lihtne, sest eeldab vastavaid teadmisi, aega, ruumi. Riideid saab ära anda ühes kohas, patareisid teises jne. Sorteerimiskeskuses tehakse sorteerimine inimese eest. Taaskasutamine on lihtne.

2. Vajalik võib olla seaduste muutmine. Eesmärgi saavutamiseks on vajalik seda toetav seadus või seaduse muutmine.

3. Inimestele tuleb ette näidata, kuids asjad käivad/käima peaks. Kui on soov midagi inimestele õpetada, siis tuleb neile ette näidata kuidas see käib. Pål  Martensson (Taaskasutuspargi projektijuht ja keskuse tegevjuht) tegi katse ja suutis oma majapidamises tekkivad jäätmed sorteerida sedavõrd, et mitte taaskasutatavat prügi tekkis aasta jooksul vaid ca 1 kg.

4. Teavitustöö peab olema pidev. Rootsis saadetakse inimestele 3-4 korda aastas ajaleht, mis selgitab jäätmekäitlust ja elanikkonna kohustusi.

5. Taaskasutus on kasumlik. Taaskasutuskeskuse tegevus saab olla ainult kasumlik, kuna müüakse annetatud esemeid.

Mida rohkem zero waste idee populaarsus kasvab, seda rohkem seda ideed varastatakse. Ideaalis võiks zero waste olla sertifitseeritud tunnustus. Rootsis ladestatakse alla 1%, kuid samas põletatakse üle 50% jäätmetest. Põletusse minevast prügist moodustab 30% toit ja teise sama suure osa plastik: vähemalt 60% põletatavast prügist on ümbertöödeldav.

Ravimijäägid veekogudes

Teadupärast läbivad kõik ravimid enne poeletile jõudmist ca 15 aasta pikkuse keeruka ja hirmkalli testimise perioodi. Väidetavalt oleks tänapäeval näiteks aspiriini turule toomine praktiliselt võimatu, kuna tema kõrvalmõjud on 21. sajandi standardite kohaselt ületamatult suured (maohaavandid). Paraku lõppeb enamike ravimite puhul nende monitooring selle hetkega, kui inimene on rohu endale tableti vm kujul sisse söönud ja ellu jäänud (olles loodetavasti omandanud ka mõne soovitud tulemuse: alandanud põletiku, inhibeerinud ovulatsiooni vmt) endast väljutanud.  Paljud meist taipavad vanu ravimeid käidelda või huvi tunda, mis saab organismi läbinud toimeainetega edasi? (vt. Ivo artiklit vananenud ravimite käitlemisest – muide, keegi ei kontrolli, mida teevad apteegid meie vanade ravimitega edasi… See on iga üksiku apteekri pühas kohus, viia vanad ravimid jäätmejaama).

Põhiliselt on veekogudest leitud antibiootikumide (kusjuures 40% USA-s tarbitavatest antibiootikumidest kasutatakse loomakasvatuses), antidepressantide, beebipillide, südamerohtude, vähiravimite, valuvaigistite, rahustite ja kolesteroolitaseme alandajate jääke. Ravimite seiret teadusuuringute tarvis alustati suuremas mahus ca 20 aastat tagasi ning selgus, et veekogudest leiti kõiki põhilisi ravimirühmasid. On lihtsameelne arvata, et kõik toimeained lagunevad, või et oma edasisel ringkäigul reoveepuhastis või looduslikes süsteemides toovad nad endaga kaasa ainult positiivseid ja prognoositavaid efekte (võiks ju eeldada, et tänu antidepressantidele ja kofeiinile, millega lääne ühiskond ookeane kostitab on kalad palju rõõmsamad ja energilisemad kui kunagi varem…). Üritan anda selle artikliga väikse ülevaate ravimite ringkäigust looduses ja võimalikest tagajärgedest.

On teadlasi, kes väidavad, et madalatel konstentratsioonidel ei avalda ravimid meile joogivees mingit mõju (homoöpaatidel läheb selle jutu peale ilmselt hari punaseks, kuid homoöpaatide kurvastuseks on selle suuna võidukäik vist lõppemas…), kuid suurem osa teadusmaailmast siiski möönab pikaajaliste ja sünergiliste mõjude olemasolu ning meie sügavat teadmatust nende mõjude suhtes. Paljud ravimid (endocrine disrupters) võivad mõjutada ka meie hormonaalsüsteemi.

Ravimid ei sattu reoveepuhastitest ja põldudelt mitte ainult looduslikesse veekogudesse vaid ka ringiga tagasi meie joogivette. Ei hirmuta siinkohal kraanivee joojat, sest enamik igasugusest pudeldatud joogist kasutab lähteainena samuti kraanivett.

Kusjuures lisahormoonid ei sattu meie sisse mitte ainult joogiveest vaid ka toidust – eriti piimast ja lihast. Madalad östrogeenidoosid suurendavad tootlikust lihafarmides (EL-s on suukaudsel manustamisel aktiivsed hormoonlisandite kasutamine küll alates 1981-ndast rahva tervise huvides piiratud, kuid teistsuguse mehhanismiga hormonaallisandid on siiski lubatud). Piim sisaldab alati pisut naissuguhormoone, sest lüpsilehmad on enamasti lüpsi ajal juba tiined, kuna suurema tootlikkuse nimel viljastatakse nad uuesti nii varakult kui võimalik. Ka rasedate inim-emaste kehas on östrogeeni tase kõrgem, imetajate värk. Rasestusvastased vahendid sisaldavad östrogeeni just sel põhjusel – tekitada kehas tunne, et ovuleerida pole vaja.

Ravimite veekogudesse sattumise võimalikud põhjused:

–> Osa ravimitest säilitab oma mõju ka pärast seedetrakti läbimist.

–> Ravimitarbija, kes ei suhtu ravimisse, kui ohtlikkusse jäätmesse ja viskab selle wc-potti, kraanikaussi või prügikasti.

–> Kohati on ravimite õige käitlemisega probleeme ka suurtarbijatel (haiglatel, vanadekodudel, …), 2002 aastal läbi viidud uuringus selgus, et 80% USA veekogudest on reostatud ravimijääkidega.

–> Väheefektiivsed reoveepuhastid, mis reovette kogunenud ravimijääke ei suuda eemaldada. Hetkeseisuga arendatakse küll tõhusamaid puhasteid, aga seni pole sellel alal läbimurret saavutatud.

–> Osa ravimeid leostub veekogudesse (sh. põhjavette) prügimägedelt.

–> Hormonaalseid lisaaineid sisaldavad ka paljud plastikud, mistõttu prügi sattumisel veekogudesse on nende liikumine toiduahelas vägagi tõenäoline. Kuna östrogeen jmt ei lahustu vees vaid on orgaanilistes solventides (eriti hästi nt rasvkoes), siis on selge, et elushõljumi pähe söödud plastikujääkide koostisosad jõuavad toiduahelat pidi ka meie söögilauale.

–> Hormonaalseid aineid lekib meie veekogudesse senisest enam ka intensiivse põllumajanduse tõttu. Mõnede allikate sõnul on see isegi olulisem faktor kui beebipillid. Samas on selge, et inimene on põhjustanud hormonaalsete ainete suuremad kontsentratsioonid nii enda joogivees (mõjutab otseselt inimest ennast) kui ka veekogudes laiemalt (mõjutab kogu vee-elustikku).

Ravimite veekogudesse sattumise võimalikud kahjulikud mõjud:

2008 aasta uuring mille kohaselt tarbib USA-s vähemalt 48 millionit inimest ravimitega reostatud joogivett. Ravimijääkide kontsentratsioonid on seni enamasti siiski nii madalad, et tõenäoliselt inimese tervist ei ohusta.

–> Haigustekitajad võivad muutuda ravimitele (antibiootikumidele) immuunseks.

–> Antidepressandid mõjutavad sperma tootmist ning kudemist paljudel veeloomadel.

Kalad (Pimephales promelas) võivad muutuda sigimisel ja järglaste kaitsmisel palju loiumaks kui on kokku puutunud teatud antibiootikumide jääkidega (triclosan ja triclocarban, mida kasutatakse antibakteriaalsete seepide kui ka mänguasjade valmistamisel).

–> Östrogeen deformeerib kalade suguelundkonda ja sigimist (isaste kalade vereplasmast, kes elavad reoveepuhastite väljalaske lähistel, on leitud valke, millest moodustub emaste kalade mari, st. isased kalad on hakanud muutuma pisut emaseks ning nende viljakus on katsetes langenud kuni 50%). Selliseid muutuseid on täheldatud nt  konnadel, saarmatel ja kõiksugustel kalaliikidel..)

–> Eriti tundlikud on kuivad ja kuumad alad, sest eriti kuivadel kuudel sõltuvad nad tugevasti sinna juhitavast heitveest. Kusjuures nn arenenud maaimas on olukord eriti hull, sest meil on rohkem vanureid, kes tarbivad rohkem ravimeid.

–> “Ainuüksi fakt, et osade kui mitte kõigi suguorganitega seotud vähkkasvajate arv on kasvanud samaaegselt kui inimese poolt keskkonda lastavate hormonaalsete omadustega kemikaalide hulk on kokkulangevus, mis oleks kindlasti andnud Sherlock Holmesile põhjust asja üle mõtiskleda.” (Toppari et al. 1996)

Uuringus selgus, et progesteroon põhjustab emastel konnadel munasarjade väärarenguid ja täiskasvanud konnade viljatust. Seega isegi kui enamik veeloomade emasteks muutuvad, ei tähenda, et nad sugu suudavad jätkata.

–> Paljudes riikides pole ravimitega seotu endiselt piisavalt hästi reguleeritud, kuid hea uudis on see, et järjest enam on hakatud välja mõtlema kestlikke lahendusi vanade ravimite kokkukogumiseks ja kahjustutamiseks.

–> Põllumajandusega seotud ravimijääkide leostumise oht pinna- ja põhjavette on teadlaste poolt küll selgesti välja toodud, kuid üldrahvalikus arusaamas veel vähelevinud tarkus. Eriti kriitiline lugu on suurfarmidega, kus ravimeid ei kasutata ravimiseks vaid loomade kasvu kiirendamiseks, nõnda jõuab osa ravimeid meieni toidu kaudu, sõnnikut kasutatakse aga traditsiooniliselt edasi väetisena, kust ta otse veekogudesse imbub.

–> Mõnes mõttes on põhiline probleem antud teema juures see, et ravimite sünergilised mõjud, mõju madalatel kontsentratsioonidel ja muu asjasse puutuv on lihtsalt väga alauuritud teema. Me ei tea täpselt, mis veekogudes toimub ja veelgi enam – toimuma hakkab.

Lahendused? Mis puutub reoveesse, siis on selge vajadus tõhustada seniseid süsteeme silmas pidades ka madalates kontsentratsioonides esinevaid ravimeid. Põllumajanduse koha pealt on asi aga keerulisem. Elame ülerahvastatud maailmas, kus suur osa toidust toodetakse väga intensiivses põllumajanduses, kuid nagu numbrid näitavad, siis tekitab see põllumajandus ka suure osa ravimreostust. Vähem liha? Vähem soja?  Kasvuhormoonide asemel GMO? Rohkem värsket õhku ja füüsilist aktiivsust, et vähendada vajadust ravimite järele? Kondoom pillide asemel? Vähem raiskamist igal tasandil…? Palju vastuolusid, rohkem küsimusi kui vastuseid! Kindel on see, et antud valdkond vajab lähiajal suuremat süvenemist ka teadlaste poolt.

Allikad on leitavad teksti seest linkidena.

Autor: Helene