Rubriigiarhiiv: Jäätmed

Sügislehtede potentsiaal biokütusena (koostöös Talveakadeemiaga)

Artikli autor on Marta Kinnunen, kes õpib Tallinna Tehnikaülikooli magistrantuuris jätkusuutliku energeetika protsesse. Marta jõudis parimate hulka 2012. aasta Talvakadeemia teadusartiklite konkursil. 

Üha enam maad võtva keskkonnasõbralikkuse valguses oleme kindlasti korduvalt erinevate jäätmete optimaalse taaskasutuse üle pead murdnud, et oma panust meie ühiskonna jätkusuutlikuse tagamisse maksimeerida. Uuele ringile oleme harjunud saatma paberit, plastikut ja klaasi, ning biojäätmeid üritame võimalikult efektiivselt komposteerida. Peagi aknale koputavale kevadele mõeldes tundub värvilises sügises sumpamine muidugi kauge minevikuna, aga nii mõnigi mäletab, kui keeruline nendele üüratutele lehehunnikutele kohta leida oli. On ju just lehed need,mida me kaminas praksuva tule valguses sooja eest tänama peame, kuna just nende vastutusrikas ülesanne on päikeseenergia puitu sulgemine. Nii et miks mitte aianurgas mädanemise asemel nende kütteväärtust utiliseerida ja seeläbi keskkonda säästa?

Käesolevas töös uurisin sügiseste puulehtede põletamise võimalust, eeldades, et puitkütustele ja turbale on katla tüübi sobivuse korral võimalik lisada 10% ulatuses lisakütust, milleks oleks probleemne või väheuuritud omadustega kütus1. Selgus, et puulehed on senini väga vähe uuritud materjal, ning nende taaskasutamist pole laialdaselt arutatud. Tänapäeval kasutatakse biomassist saadud energiat kogu maailmas vaid 50 EJ aastas2.

Sügislehtede taaskasutamist soosivad mitmed faktid, nagu näiteks Eesti eesmärk suurendada taastuvatest ressurssidest toodetud soojuse osakaalu 2005. aastal olnud 21%-lt 33%-le aastaks 2013. Lisaks näeb biomassi ja bioenergia kasutamise edendamise arengukava ette tarbijate teavitamise kodumaiste taastuvate ressursside kasutamise eelistest lokaalküttes3. Miks mitte teavitada inimesi ka oma aiast kokku riisutud puulehtede kasutamise võimalustest.

Lisaks sellele näevad kehtivad arengukavad ette katlamajade puitkütusekatelde koostootmise seadmetega varustamise. See lubab puitkütusest koostootmise baasil toota täiendavalt soojust ja elektrit. Praegune statistika käsitleb biokütusena ainult puitkütuseid (puit, metsaraie ja puidutööstuse jäätmed, võsa). Energia saamiseks sobiva biomassi moodustavad Eestis aga lisaks puitkütustele ka turvas, põhk, energiahein, pilliroog, energeetilised põllukultuurid ning orgaanilised majapidamise ja põllumajanduse jäätmed3.

Eestis peetakse puulehtede kogumist sügishooajal loomulikuks ning nende komposteerimine on seni teadaolevatest võimalustest kindlasti mugavaim ning ka odavaim4.

Enne kogutud sügiseste puulehtede kalorsuse, niiskusesisalduse ja tuhasuse määramist jahvatasin puulehed liikide kaupa ühtlaselt peeneks, osakese läbimõõduga 0,5 mm2. Kalorsuse määramiseks pressisin kuivatamata materjalist 0,4-0,7 grammised tabletid. Kalorsust määrasin kalorimeetrilises pommis ning niiskusesisalduse määramiseks kasutasin kuivatuskappi, kus seisid jahvatatud lehed 24 tundi 105°C juures5. Tuhasuse määramiseks kaalusin üle 1 g niisket jahvatatud materjali tiiglisse ning asetasin selle muhvelahju temperatuurile 525°C. Selles protsessis põles proovist ära kogu orgaaniline aine ning allesjäänud tuha kaalusin nelja tunni pärast5.

Teostatud katsete kohaselt (vaata Tabel 1) on puulehed võrdlemisi suure energiasisaldusega. Keskmine kuivaine energiasisaldus on 20,64 kJ/g. Puulehtede põletamisel on probleemiks niiskus, mis kasutatud materjalis oli 35,65%. Niiskusesisaldus on paljuski tingitud sügisese lehekoristusperioodi ilmastikuoludest. Teostatud katsete kohaselt on puulehtede tuhasisaldus 7,05 – 9,93%.

Tabel 1. Teostatud katsete tulemused, mis näitavad kogu materjali arvutuslikke keskmisi väärtusi ja standardhälvet.

AS Veolia Keskkonnateenuste andmetel toodi sügisesel lehekoristusperioodil Aardlapalu ümberlaadimisjaama umbes 1350 tonni biolagunevaid jäätmeid Tartu linna piirkonnast. Kindlasti võib toojate seas olla ettevõtteid, kelle jäätmete hulgas on peenemaid puuoksi ning riknenud puu- ja juurvilju minimaalselt paarisada tonni. Seega võiks väga umbkaudseks puulehtede koguseks Tartu linnas ajavahemikul september 2010 kuni detsember 2010 lugeda 1000 tonni. Omavalitsustel on juba praegu kohustus rakendada biolagunevate jäätmete liigiti kogumist, mis võimaldaks kogumispaikadesse toodavad puulehed hõlpsasti ülejäänud jäätmetest välja sorteerida ja edasisse käitlemisse saata.

Seega võttes arvesse teostatud katseid puulehtedega oleks teoreetiliselt võimalik saada Tartu linnast kogutud 1000 tonnist niisketest puulehtedest (energiasisaldus 15,86 MJ/kg) energiat umbes 15 860 GJ. See on 1,3% kogu AS Fortum Tartu katlamajades 2010 aastal kasutatud biokütustest6.

Puulehti võiks kasutada väikeste üheperemajade kateldes ning suuremates koostootmisjaamades, milles on kas restpõletuskatlad või keevkihttehnoloogial põhinevad katlad. Eelistada tuleks keevkihttehnoloogial põhinevaid katlamaju, kuna keevkihtkoldes on võimalik põhikütusele lisada probleemsete või väheuuritud omadustega biokütuseid, nagu seda on puulehed1. Eestis on keevkihtkatlaid suhteliselt vähe, kuid planeeritavad uued biokütustel töötavad elektri ja soojuse koostootmisjaamad varustatakse suure tõenäosusega just seda tüüpi seadmetega1.

Puulehtede keskmiseks niiskussisalduseks on katsete põhjal 35,65%. Niiskusesisaldus on sõltuv ka lehtede kogumise perioodil valitsevast ilmast. Suur niiskusesisaldus on üks puulehtede kasutamise puudusi, võrreldes näiteks turbabriketiga, mille niiskusesisaldus on umbes 12% (vaata tabel 2). Enne katlasse panemist pole aga otstarbekas hakata puulehti kuivatama, sest see kulutab omakorda energiat ning muudaks kogu protsessi keerulisemaks. Siiski on ka niiskete puulehtede kütteväärtus arvestatav, ligikaudu 16 MJ/kg. Võrreldes näiteks rohtse biomassina kasutatava päideroo kuivaine kütteväärtusega, milleks on 14,9 MJ/kg, on seega hoopis mõttekam kasutada niiskeid puulehti kui kuivatada päideroogu. Suure niiskussisalduse tõttu võib aga tekkida probleeme katla hooldamisega, sest mida niiskem on kütus, seda rohkem seda kulub ning seda enam peab katelt tahmast puhastama.

Tabel 2. Erinevate biokütuste võrdlus 7 ja tabel 1

Põletamisel on oluline ka kütuse tuhasus. Eelistatakse väiksema tuhasisaldusega kütuseid. Puulehtede keskmine tuhasisaldus katsete põhjal on 7,05%, mis on tunduvalt rohkem, kui hakkpuidul (1%), kuid sarnane turbabriketile.

Kokkuvõtteks võib väita, et teostatud esialgsete katsete ja uurimuse põhjal on puulehed võrdlemisi suure energiasisaldusega kütus – kuivaine keskmine energiasisaldus on 20,64 kJ/g. Ka niiskete puulehtede kütteväärtus on arvestatav, ligikaudu 16 MJ/kg, mis on suurem kui rohtse biomassina kasutatava päideroo kuivaine kütteväärtus (14,9 MJ/kg).

Puulehtede lisamine põhikütustele lubatava 10% ulatuses võimaldaks säästa põhikütust ja ühtlasi vähendada puulehtede ladestamist.

Tulevikus oleks vaja teostada lisakatseid, kogudes võimalikult suurel hulgal erinevate puuliikide lehti. Pargi- ja haljastusjäätmete põletamise kõrval on mõttekas uurida ka metaani tootmist nii nendest kui lignotselluloossest materjalist üldisemalt.
Viidatud allikad:
1 Vares, V. 2008. Biomassi tehnoloogiauuringud ja tehnoloogiate rakendamine Eestis. Lõpparuanne. TTÜ Soojustehnika instituut. 176 lk.

2 Lehtveer, U. 2006. Taastuvenergia käsiraamat. Eestimaa Looduse Fond

3 Eesti Vabariigi Põllumajandusministeerium. 2007. “Biomassi ja Bioenergia kasutamise edendamise arengukava aastateks 2007 – 2013”.

4 Eesti Vabariigi Keskkonnaministeerium. 2008. “Riigi jäätmekava 2008 – 2013”

5 Schulte, E.E. 1995. Recommended Soil Organic Matter Tests. Lk 47-56. Rmt. J. Thomas Sims and A. Wolf (toim.) Recommended Soil Testing Procedures for the Northeasten United States. Northeast Regional Bulletin #493. Agricultural Experiment Station, University of Delaware, Newark, DE.

6 Proosa, H. AS Fortum Tartu peaökonomist. Suulised andmed. 19. 04. 2011

7 Lepa, J., Jürjenson, K., Normak, A., Hovi, M. 2001. Kütused soojusenergia tootmiseks:  teatmik. Eesti Põllumajandusülikooli kirjastus, 2001. 24 lk.

Tekstiilid eestlase garderoobis aastal 2011 (koostöös Talveakadeemiaga)

Artikli autor on Miina Leesment, kes õpib Eesti Kunstiakadeemias disainiteaduskonnas tekstiilidisaini magistrantuuris. Miina jõudis parimate hulka 2012. aasta Talvakadeemia teadusartiklite konkursil. 

Proloog. Tegemisel on magistritöö, mille rakendusena nähakse disainlahendusi, mis võimaldaksid luua rõivatekstiile lokaalsetest tingimustest, ressurssidest ja inimeste vajadustest lähtuvalt. Kogu tootmisprotsessi ja olelusringi jooksul loodaks väärtust lisaks inimesele ka taime- ja loomariigile ja elukeskkonnale tervikuna. Töö ühe etapina oli vaja välja selgitada hetkeolukord enim kasutatavate rõivatekstiilmaterjalide kohta Eestis. Teostatud uuring võimaldas lisaks infole tekstiilmaterjalide kohta mõista tulevaste rakenduste (reaalsete tootmislahenduste) potentsiaalse kasutaja keskkonnateadlikkust ja väärtusi seoses rõivaste kandmise, hooldamise ja materjalidega. Samuti tõestasid uurimustulemused, et praegune garderoob enim kasutatavatest rõivaesemetest ei toeta säästvat arengut selle sügavamas tähenduses.

Potentsiaalsed kasutajad ja käitumistavad seoses rõivatekstiilmaterjalidega

Küsitlusele vastas 83 inimest. Vastanutest 81% (67 vastanut) moodustasid naised ja 19% (16 vastanut) mehed.

Võib järeldada, et eestlased on materjali koostise suhtes tundlikud ning võtavad seda tekstiilesemeid valides arvesse, olgugi et põhjused ja teadlikkus materjali tähendusest ning tegelikust ainelisest koostisest on erinevad.

Joonis 1. Kasutajate materjalikoostise arvesse võtmine rõivaesemete valikul

Küsimuses ostukäitumise kohta sooviti teada saada uute tekstiilesemete omandamise kasutatavamatest allikatest. Samuti oli oluline mõista, kui palju tarbitakse kohalikku kaupa.

Kõige kasutatavamateks kohalikeks tekstiilesemete saamise kanaliteks osutusid kasutatud riiete poed ja turud, mis viitab rõivaste taaskasutamise heale tasemele eestlaste seas. Eelistatakse kohalikke kaubamärke globaalsetele. Märkimisväärselt saadakse esemeid ka pereliikmete, sõprade ja tuttavate käest ja valmistatakse ise. Vähe lastakse rõivad teha kohalikel rätsepatel, õmblejatel ja rõivadisaineritel.

Joonis 2. Enim kasutatavad rõivaste saamise allikad

Taasringluse skeemide toimimist tõestab ka küsitluse tulemus tekstiilesemetest vabanemisel: esemed, mida ise enam ei kasutata antakse lähedastele ja/või heategevusse või suunatakse müügi kaudu laiemasse ringlusse. Eesti jäätmejaamades ei sorteerita tekstiilmaterjale taastöötlemise eesmärgil, esemed lähevad kas prügilasse või põletatakse. Arenemisjärgus on tööstusjääkide taaskasutamine. Puuduvad laiemale tarbijaskonnale kättesaadavad kohad, kuhu taaskasutuse tarbeks esemed anda.

Joonis 3. Tekstiilesemete ja –materjalide suunamine ja kasutamine peale esiotstarbelist funktsiooni

Peamiste põhjustena, miks tekstiilesemetest loobutakse ja neid välja vahetatakse, toodi välja eseme kulumine (37% vastanutest), eseme purunemine või riknemine (31% vastanutest) ning vahelduse ja garderoobi värskendamise (19% vastanutest) soov. Lisaks eelnenutele toodi eraldi välja ka põhjusena kehakaalu muutus.

Enim kasutatavad rõivamaterjalid ja materjalikooslused

Tabel 1. Nimetatud on enim mainitud tekstiilmaterjalid ja materjalikooslused rõivaesemetes esemetüübi kaupa. BA-bambus; CO-puuvill; CMD-modaal; CV-viskoos; EL-elastaan; LI-lina; PA-polüamiid; PAN-akrüül; PES-polüester; PTFE-fluorkiud; PU-polüuretaan; SE-siid; WA-angoora vill; WM- mohäär; WO-lambavill; WS-kašmiir

Kasutajauuringust selgus, et garderoob on oma materjalivalikutelt praktiline, piirkonna tingimustele vastav. Näiteks esineb mitmeid villakiududel põhinevaid materjalikooslusi, kus looduslik kiud annab esemele kasutajast lähtuvalt tundlikkuse (nt jahutab palavuses ja soojendab külma tingimustes) ning kus sünteetiline kiud annab sellele esemele kestvuse.  Sellised kooslused on aga problemaatilised toote olelusringi lõpufaasis eri tüüpi materjalide üksteisest eraldamise keerukuse tõttu. Seepärast ei ole ka tekstiilmaterjalide taastöötlemine materjali tasandil veel levinud. Tabelist on näha materjalide ja materjalikoosluste domineerimist, mis põhinevad kas ammenduvatel loodusressurssidel nagu sünteetilised kiud, mida saadakse nafta töötlemisel või üleekspluateeritud ressurssidel nagu puuvill. Kuna kasutajal ei ole võimalik piirkonnas ka kasutatud esemeid taastöötlusesse (materjalitasand) saata, on sünteetilistel kiududel põhinevate esemete kasutamine keskkonna suhtes ohtlik, kurnates loodust aeglase lagunemise ja põletamisel tekkivate gaasidega. Küsitluse tulemustest selgus, et peaaegu pooled vastanutest hindavad kõrgelt materjalide juures nende seost loodusega. Seda märgiti sõnadega looduslik, naturaalne, loodussõbralik. Väärtuseküsimuses peegeldub kindel poolehoid looduslike materjalide osas ning vastumeelsus sünteetiliste materjalide suhtes. Materjali looduslik päritolu ei tähenda automaatselt materjali loodus- ja keskkonnasõbralikkust, kuna tekstiilmaterjale töödeldakse paljude kemikaalidega, mille mõjud keskkonnale ja inimesele on seni uurimata.

Loodusliku vs sünteetilise toote loomine: sotsiaalsed ja keskkonnamõjud

Selleks, et mõista materjali ja rõivaeseme tegelikku kogumõju loodusele, tuleb hinnata tervet toote olelusringi. Järgmisena toon näiteks tavalise puuvilla ja polüestri olelusringid ja eri etappide võimalikud mõjud keskkonnale ja inimestele.

 (Breds, Hjort ja Küger, 2001)

Epiloog. Magistritöö seisukohalt oli uurimus väärtuslik. Enim kasutatavad materjalid ja materjalikooslusi saab edasiseks tööks aluseks võtta lähtudes omadustest, mida need kannavad. Rõivastele orienteeritud kasutajakeskne uurimus kinnitas edasise töö vajalikkust leidmaks hetkeolukorrale alternatiive. Kohaliku kasutaja valmisolekut uute lahenduste kasutamiseks võib hinnata heaks. Siiski on vajadus parema ja selgema kommunikatsiooni järele toodete/tekstiilmaterjalide keskkonna ja sotsiaalsete kogumõjude osas. Uued lahendused baseeruksid kohalikel taastuvatel loodusressurssidel  ja kõik tootmisetapid oleksid nii inimesele kui looduskeskkonnale tervikuna ohutud. Samuti kannavad “uued lahendused ” hoolt selle eest, mis saab materjalidest pärast nende kasutamist hoides neid niikaua ringluses kui võimalik ja seda kas läbi tehnilise ringluse (ära kasutatud tekstiilesemest saab uus tooraine samaväärse tekstiilmaterjali tootmiseks) või bioloogilise ringluse (rõivaeset on võimalik kompostida, sest see on biolagunemisel loodusele ohutu või väärtust loov).

Viited:

Breds, D., T. Hjort, H. Krüger 2001. Guidelines: A handbook on the environment for the textile and fashion industry. In: Special-Trykkeriet Viborg a-s EMAS-Miljoregistret, pp. 35–39.

Fletcher K. 2008. Sustainable Fashion and textiles: design journeys. In: Material diversity. London: Earthscan, pp. 4-38.

Faktor 10: veevaba pissuaar

Vaja on väheke nutti, et saada samu tulemusi 10 x väiksema energiakuluga. 

Keskkonnatehnoloogidele (eriti ökotehnoloogiahuvilistele) pole mingi üllatus, et järjest enam luuakse ja võetakse kasutusele süsteeme ja masinavärke, mis kasutavad vähem energiat ja muid ressursse (näiteks vett), kuid toodavad see-eest rohkem hüvesid kui eelnevad analoogid. Sellise mõtteviisi võtavad hästi kokku faktor 4 ja faktor 10 konseptsioonid. Euroopa Liit on oma arengukavades seadnud sihiks saavutada 10 x parem energiakasutus aastaks 2050. Tehnoloogilisi saavutusi, mis EL oma eesmärgini aitaksid, on leida mitmeid. Et konseptsiooni mõte selgemalt avalduks, kirjeldan lühidalt ühte tehnoloogilist lahendust. Veevaba pissuaari.

 “The dirtiest thing you’ll ever touch in a public restroom is a urinal handle.” Chuck Gerba, mikrobioloog

Selle asemel, et iga “vee”laskmise järel vett lasta, on teadlased nuputanudvälja (ja mitte sugugi väga hiljuti vaid juba jupp aega tagasi) süsteemi, kus uriin voolab siledapinnaliselt tehismaterjalist torustikust mikroobidele võimalust jätmata kanalisatsiooni ning haisulukuna toimib eriline vedelik, mille tihedus on uriini omast väiksem (vt. joonist!). Süsteem ei vaja niisiis ebahügieenilist nupulevajutust ega ka ränkasid puhastusvahendeid. Aastal 2006 räägib Colorado Springs’i lennujaama majandamise eest vastutav ametiisik Mr. Hill, et alates veevabade urinaalide paigaldamisest on wc-probleemidele kulutatud 90% vähem aega ning säästetud aastas 1,3 miljonit gallonit vett (1 gallon = 3.78541178 liitrit; st ca 5000 t vett). Vot nii! Kuna Ivo kirjutas mõnda aega tagasi uriini kogumisest ja kasutamisest, siis see tehnoloogiline lahendus selgitab, kuidas piss üldse kokku korjata. Jääb vaid oodata, kui palju faktor kümmet pakub meile aasta 2012.

Viited linkidena tekstis.

Autor: Helene

Uriini eraldamine – Kas inimuriin sobib väetiseks?

Taimed, nagu ka kõik teised elusorganismid, vajavad kasvamiseks toitaineid. Toitainete küsimus kerkib eriti teravalt esile kultuurtaimede puhul, arvestades tänapäeva kasvava rahvastiku üha suurenevat nõudlust toidu suhtes. Kultuurtaimede toitainetega varustamise protsess aga ei ole sugugi lihtne, eriti olukorras, kus mure keskkonnasaastatuse pärast kasvab iga aastaga ning soov piirata kasvuhoonegaaside tootmist on saamas üheks prioriteetidest pea igas tootmisvaldkonnas.

Peamiseks meetodiks söögiks kasvatatavatele taimedele toitaineid toota, on mineraalide kaevandamine ja siis nende väetiseks töötlemine. Seejärel väetatakse selle väetisega põllukultuure ning lõpptulemusena jõuab see inimese toidulauale. Läbinud inimese seedesüsteemi, jõuab nii mõnigi taimede toitumise seisukohalt oluline toitaine reoveepuhastisse ning ladestub sealses mudas. Suure toitaine sisaldusega muda ladestatakse kuskil või leitakse talle mõni muu kasutus. Väetama sellega ei kiputa.

Mis on selles pildis valesti? Esiteks maailmas, kus üheks võtmekontseptsiooniks on saamas jätkusuutlikkus, on selline lineaarne ja raiskav protsess risti vastu meie loodavate plaanidega. Me võime rääkida sadadest aastatest, mis kuluvad fosfori ja lämmastiku varude otsa saamiseni, aga ka see aeg on tulemas ja kaevandamine muutub ainult kallimaks. Samuti on probleemiks kaevandamisel emiteeruvad kasvuhoonegaasid.

Joonis 1. Lämmastikuringe.

Kui me püüaks nüüd seda olukorda parandada, on meil eelnevalt tarvis lahendada mitu suurt probleemi. Selleks, et teha lineaarsest ressursikasutusest jätkusuutlik ressursikasutus,  on meil vaja  lõpp-produkt kuidagi protsessi algusesse tagasi viia. Sedasi ringlevad looduses kõik toitained. Selle illustreerimiseks on paslik vaadata lämmastiku ringet, mis on kujutatud joonisel 1. Antud juhul on lõpp-produktiks aga reoveepuhasti muda, mis sisaldab lisaks toitainetele veel üsna suurel hulgal mitmeid teisi, inimese tervise seisukohalt ebasobivaid “asju”, mille põllule sattumine ei ole kõige parem lahendus. Üheks suurimaks probleemiks sealjuures on raskmetallid (Hg, Pb, Cd jt) ja olenevalt kohast võib neid reovee mudas olla üsna palju. Teine suur häda on patogeenid, mida reovees üsna palju leidub. Lisaks eelnevale on inimestel ka sisemine konflikt: paljud  lihtsalt ei taha osta toitu, mida on kasvatatud, kasutades reovee muda.

Joonis 2. Lämmastiku, fosfori ja kaaliumi osakaal erinevates reovee osades.

Üks võimalik lahendus (vähemalt esialgne) oleks ehitada süsteem, kus eraldatakse uriini enne, kui see ülejäänud reoveega kokku saab. Kuna uriinis on väga palju nii lämmastikku kui ka fosforit (joonis 2), siis selle eraldamine võib olla kasulik. Uriin ise on tavaolukordades steriilne ent puutudes kokku fekaalidega (ja seda võib WC potis juhtuda) omab siiski ohtu. Õnneks tagab uriini kõrge pH piisavalt pikal hoiustamisel (olenevalt temperatuurist ja steriilsuse vajadusest 1-6 kuud) steriliseerimise.  Uriinis ei esine ka raskmetalle. Samas on toitainete kontsentratsioon kõrge ja põllule on sellist väetist lihtne kanda (joonis 3).

Joonis 3. Uriini eraldamise süsteemi illustreeritud ülevaade

Loomade uriini on põllul väetisena kasutatud juba väga pikka aega ja seetõttu on ka inimuriini kasutamisele võtmine lihtsam. Masinad, oskused ja kogemused on põlluharijatel juba olemas. Inimuriini eraldamine ülejäänud reoveest võib vähendada oluliselt ka meie reoveepuhastitest väljavoolava vee ravimite ja hormoonide sisaldust. Uuringud näitavad, et suur osa ravimitest ja hormoonidest satub reovette just uriinist ja reovee puhastites on nende ainete eemaldamine raske. Nii satuvadki nad veesüsteemidesse ja teevad seal palju kahju. Uriini väetisena kasutades aga viime me need ravimid maapinda, kus risk ökosüsteemile kahju teha on oluliselt väiksem kui veekeskkonas. Maapind on rohkem “harjunud” suguhormoonidega (suured loomad on maha urineerinud juba miljoneid aastaid). Lisaks on ravimite ja hormoonide jäägid mullas pikemat aega ja selle aja peale nad lagundatakse ära. Ka taime juured ei taha mullast väga suuri molekule vastu võtta. Üldiselt on uuringud seni näidanud, et need ained on tõenäoliselt ohutumad meie tervisele kui taime, putuka ja seenemürgid, mida laialdaselt kasutatakse.

Suured probleemid on aga taristus ja inimeste arvamuste muutmises. Selleks, et uriini eraldamine töötaks, tuleb ehitada korralik süsteem, kus kodudes on spetsiaalsed WC-potid, mis nõuavad ka teatavat hooldust. Lisaks on vaja ka korralikke ja üsna kalleid torustikke ja hoiustamistsisterne. Selle vajalikkust on inimestele raske seletada ja raske on panna inimesi üldse mõtlema oma väljaheidetest kui toitainest. Probleemiks olevat ka see, et mehed tahavad urineerida seistes ja see teeb eraldussüsteemi loomise keerulisemaks. Potid tehakse tavaliselt kahe väljavooluga, nii et uriini kogutakse eespool. See sobib ennekõike istudes urineerimiseks. Keskkonnatehnoloogia üks peamisi eesmärke on jääda aga tavakasutajale mugavaks ja lihtsaks alternatiiviks. Kui keskkonnatehnoloogia kodudesse viia, ei tohi see inimestele valmistada rohkem probleeme kui eelnenud tehnoloogia, muidu seda lihtsalt ei kasutata.

Praegu ei ole veel päris kindel, kuidas saaks korrigeerida toitainete ringi nii, et oleks võimalik viia põllult korjatud kultuurtaimedes sisalduvad toitained põllule tagasi. Samas on lootust, et lähitulevikus siiski leitakse eelnevalt kirjeldatud probleemidele lahendus ning mainitud metoodika leiab laiemat rakendust. Eestis tehakse reovee mudast väetist küll (nt Keilas ja Tartus), aga seda ei kasutata seal, kus seda kõige rohkem vaja oleks – põldudel, kus kasvatatakse kultuurtaimi toiduks. Hetkel on aga sageli probleeme ka sellisele mudale seatud kvaliteedinõuete täitmisega, mistõttu võib öelda, et arenguruumi selle metoodika rakendamisel ning ka kasutamisel veel on, kuid usutavasti lahenevad need probleemid lähitulevikus.

Allikad:

Johansson M. Final Report on the R&D Project “Source-Separated Human Urine – A Future Source of Fertilizer for Agriculture in the Stockholm Region?”

Nitrogen cycle. (2011). In Encyclopædia Britannica. Vaadatud aadressilt http://www.britannica.com/EBchecked/topic/416271/nitrogen-cycle

Winker M., 2009. Pharmaceutical residues in urine and potential risks related to usage as fertiliser in agriculture. PhD thesis, Institute of Wastewater Management and Water Protection, Hamburg University of Technology, Hamburg, Germany. Vaadatud aadressilt http://www.susana.org/docs_ccbk/susana_download/2-1007-en-pharmaceutical-residues-2009.pdf

Kuhu viia vanad ravimid?

Seisin küsimuse, mida teha vanade ravimitega ees paar nädalat tagasi kui pakkisin kolimise eel asju oma Tartu kodus. Aastate jooksul oli kogunenud hulk vitamiine, salve, antibiootikume jne, mida ei olnud pärast tervenemist vaja enam kasutada ja sedasi nad olidki ületanud oma “parim enne” aja. Kuna teadsin, et ravimeid ei tohi üldprügiga kokku panna ja apteegid peaksid neid vastu võtma, pakkisin nad kenasti suurde kilekotti ja viisin lähimasse Apotheka apteeki. Seal selgus aga tõsiasi, et nii lihtne see ka ei ole. Apteeker ütles, et pean ravimid sorteerima ja tooma siis apteeki ning kõiki ravimeid nad vastu võtta ei saagi. Segaduses läksin ma koju ja kirjutasin Apothekasse kirja paludes selgitada, kuidas ravimeid peaks sorteerima ja milliseid nad vastu võtavad. Kuna kirjavahetus aitas mul asjad selgeks saada, otsustasin seda ka teiega jagada, et oskaksite käituda tulevikus õigesti ja ei peaks apteekide vahet jooksma.

Minule kirjutas Apothekast vastu Kadri Tammepuu. Toon tema kirjast välja olulisemad lõigud:

Ravimiseaduse kohaselt tuleb tõepoolest apteekidel elanikelt tagasi korjata kõlbmatud ravimid ja suunata need kui ohtlikud jäätmed vastava tegevusloaga jäätmekäitlejate juures hävitamisele.Kuna apteek hävitab ravimid oma kuludega ja erinevalt jäätmekäitlusettevõtetest ei kompenseeri riik neid kulusid apteegile mingilgi moel, siis kõiki teisi kõlbmatuid kaupu apteegid tagasi ei võta (kraadiklaasid, pipetid, meditsiiniseadmed, toidulisandid, loodustooted jm). Säte oli mõeldud algselt ikkagi eraisikutele, ettevõtted peaksid suuremates kogustes kõlbmatud ohtlikud jäätmed viima ise vastavatesse kogumispunktidesse. Mõnikord on tagasitoodud kaubad määrdunud, vettinud, hallitanud. Apteekide tagaruumid on aga väikesed ja puhtad – neil on teine otstarve kui kõlbmatute kaupade tagasikorjamine ja hoiustamine kuni hävitamisele suunamiseni. Suured kogused kõlbmatuid kaupu sinna ei mahu. Seega ülejäänud kaubad, mis ei kuulu ravimite hulka, tuleb viia eraisikutel jäätmete kogumispunkti, kus elanikelt võetakse jäätmed tagasi samuti tasuta.

Mõnikord on tõesti raske otsustada, kas toode kuulub üldse ravimite hulka. Lisaks on apteekides tagasikorjamisel veel see eripära, et haruapteegid (kuhu kuulub ka Veeriku apteek) ei tohi tagasi võtta psühhotroopseid (uinutid, rahustid jm) ravimeid, kuna nad neid ravimeid ei väljasta ja neil pole nende hoiustamiseks vastavaid tingimusi. Narkootiliste ravimite tagasikorjamise õigus on üldse paaril apteegil Tartu linnas. Seega need tuleks kindlasti viia tagasi samasse apteeki, kust nad on omal ajal ostetud. Täiendavat infot ravimite kuuluvuse kohta leiate www.ravimiamet.ee Ravimiregistrist ja apteekide kuulumisest üldapteekide/haruapteekide hulka saate infot samalt lehelt Tegevuslubade registrist või apteegi ukselt (seal on alati kirjas, kas tegu on haruapteegiga – st, et psühhotroopseid ravimeid neile tagasi pakkuda ei saa). Enamik ravimeid on siiski tavaravimid ja neid võtavad vastu kõik apteegid. Jäätmete kogumispunktides käsitletakse kõiki ravimeid ohtlike jäätmetena ning seal eelnevalt sorteerima midagi ei pea.

Kokkuvõtvalt on asi tegelikult üsna lihtne. Kui te käite koguaeg ühes ja samas apteegis ja olete kõik oma ravimid sealt kätte saanud, viige nad sinna. Kui teie ravimite seas on aga uinuteid, rahusteid või psühhotroopseid ravimeid siis tuleb nad viia üldapteeki (Tartu puhul näiteks Raekoja platsi apteek). Ravimid tasub pakkida kokku võimalikult kompaktselt ja läbipaistvatesse kilekottidesse. Nii ei raiska te apteekides ruumi ja apteeker saab üle vaadata, mida te neile toote. Eemaldage ka suured pakendid ja infolehed sest need saate panna kas pakendi või paberi konteineritesse. Looduslikud tooted, vitamiinid ja toidulisandid (näiteks söetabletid või kummeliekstrakt) võib aga visata üldprügisse. Neid apteek vastu ei võta. Sama moodi ka kraadiklaase ja teisi meditsiinilisi aparaate ning vahendeid.

Kas prügi vabariik Eesti või prügivaba riik Eesti?

Mul oli reedel suurepärane võimalus olla Ragn-Sellsi juhatuse esimehe Rein Leipalu töövarjuks. Kuigi tegemist oli Noored Kooli programmi liidriprogrammi ühe osaga, sain ma ka (ülikoolis omandatud) eriala maailma väikse sissevaate teha. Muuhulgas oli mul võimalus viibida konverentsil, kus jagati parimatele prügisorteerijatele (firmad, omavalitsused jmt) auhindu, arutleti ja vaieldi teemal, kas Eestist peaks saama prügivaba riik või hoopis prügi vabariik. Postimees võttis poliitikute debatti kenasti kokku.

Omalt poolt peaks lisama, et erakond Rohelised oli alguses konverentsil osalemise võimalusest ära ütelnud! Külla aga oli saalis härra Lahtvee, kes mõni aeg pärast vaidluse algust ka lavale paluti.

Noppeid rubriigist “poliitiku suu ei valeta”

“See naine, kes pole kunagi sünnitanud ei peagi sünnitama” (Erki Nool toob kujundliku näite praegusest riigihangete süsteemist)

“Senikaua kuni inimesed pole puu otsast veel alla tulnud… me peame panema puu otsa konteinerid!” (Erki Nool jäätmeseaduse väidetavast jäikusest)

“Rohelised on muutnud kõik erakonnad palju rohelisemaks.” Indrek Saar roheliste rollist riigikogus

Küsimus: mis muudaks prügisorteerimise laialtlevinumaks?

Sots.dem. (Saar): MAKSUD!”

Keskerakond (R. Ratas): “blablabla.. TÕDEMUS… ” (Ei saanud aru, mis ta mõtles)

Isamaa/Respublika (Nool): “Kitsaskoht on järelvalve”

Rohelised (Lahtvee): “1. Haritus/info! 2. Mugavus 3. Kasulikkus (maksud?)”

reformi vastus ei jäänud kõrva

Lisaks debatile oli konverentsi kavas ka Allar Jõksi, Indrek Tarandi ja Eesti Energia esindaja sõnavõtud. Tarand jäi meelde mõtlemapaneva näitega Bombay / Mumbay linnast, kus palgati Cleanaway prügi sorteerima, mille tulemusena kõik madalama klassi prügisorterijad, kes end seni nii elatanud olid, jäid töötuks ja prügi sai halvemini sorteeritud kui kunagi varem linna ajaloos… Ehk siis tegutsegem lokaalselt või midagi.

Lisaks oli Tarand kodust kõik rämpsposti kaasa võtnud, et demonstreerida kohta, kus nn prügipüramiidi tipuga peaks tegelema (EL seadusandlus ütleb kenasti, et alustada tuleb prügi tekke vähendamisest, siis suurendada asjade taaskasutust, seejärel materjalide taaskasutust, siis minna alles prügi põletamise ja viimasena ladestamise teed).

Sellega seoses tuli meelde, et keskkooliõpilasena lugesin ma kokku kui palju mingeid a’la K-rauta reklaamlehti oli toodud (neid oli kokku ca 4 sorti sel päeval) ja helistasin kõigisse firmadesse umbes sellise infoga, et

“Tere, meie majas on 35 korterit, täna oli postkastide otsas hunnikus 70 teie brožüüri!”

Vastuseks sain enamasti: “Meie ei vii neid laiali!”

Mille peale ei saanud mina imestamata jätta, et “Aga see on ju teie raha, mis absoluutselt tuulde on lastud?!” Sellepeale ei osanud närvilised sekretärid mulle midagi vastata…

Allar Jõks.. noh. Luges maha oma slaide, mis olid sisukad, aga selleks hetkeks oli mul väss nii peal, et ega ma noist faktidest muud ei mäleta kui seda, et prügimajandus on Eestis üsna ähmane bisnis ja riigikontroll peaks selle asja luubi alla võtma vmt. Eriti arvestades summasid, mis selles sfääris ringlevad.

Eesti Energia aga promos eelkõige oma prügipõletustehast, mis Irus juba vaikselt valmib (seal tuli kenasti välja konflikt Ragn-Sellsi poolt planeeritava prügikütuse põletamise projektiga.. Intriigi kui palju!)

Igatahes oli hariv ja põnev päev. Peaaegu armusin Erki Noolde, tõdesin taaskord roheliste olemasolu olulisust meie poliitikamaastikul ja leidsin, et Ragn-sellsil on maailma tervise suhtes meeldiv visioon.

Eesti oma ökoloogilise jalajälje kalkulaator

Edastan siinkohal Tartu Ülikooli pressiteate. Üsna tore vidin. Pealegi – oli ka juba aeg… See kalkulaator võtab üsna täpselt arvesse meie Eesti spetsiifikat. Ei pea enam “lähima linna” järgi ennast Helsingi elanikuks positsioneerima.

Tartu Ülikoolis valmis ökoloogilise jalajälje kalkulaator Ökojalajälje kalkulaator on mõeldud nii eesti- kui ka venekeelsele kasutajale ja algoritmi koostamisel tugineti Eesti kohta käivatele andmetele. Need kaks aspekti teevad selle Tartu Ülikooli geograafia osakonnas välja töötatud kalkulaatori eriliseks, võrreldes veebiavarustes leiduvate arvukate teiste ökojalajälje kalkulaatoritega. Ökoloogilise jalajälje metoodika analüüsib inimese ressursikasutuse ja jäätmetekkega seonduvat otsest ja kaudset maakasutust. Kalkulaator annab kasutajale võimaluse leida, kas tema elustiil ja tarbimisharjumused mahuvad piiridesse, mis on igaühe ressursitarbe katmiseks ja jäätmete sidumiseks maakeral ka tegelikult olemas. 2008. aasta kevadtalvel valmis sama töögrupi poolt Briti Nõukogu ja Suurbritannia saatkonna toel kalkulaatori esimene versioon. Praeguse, teise versiooni puhul on oluliselt laiendatud käsitletavaid valdkondi ja arvutusalgoritmis võetud arvesse Eesti tausta. Käimas on ka kooliõpilaste ökojalajälje uurimus. Valimisse kuuluvad 10. klassi õpilased 30 koolist üle Eesti. Uuringutulemused selguvad sügiseks.

Ökojalajälje kalkulaator asub aadressil http://www.ut.ee/mobility/jalajalg/. Kalkulaator valmis Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel.

Kuhu lähevad vanad moblad?

Vot ei tea, kuhu nad lähevad.Üks variant on siin: uudis tarbija 24-st

Minul on ka maal kapis vana mobla. Seda, mis eelmisest sai, ei mäletagi. Patareid olen alati ilusti ära viinud, kuhu vaja (kuigi mul neid eriti ei tekigi, ei oma hetkel ühtegi patareidega asja peale rattalambi), aga telefoni tõesti pole nagu kuskile panna. Kasutage siis juhust ja teisaldage oma vanad moblad kasvõi Elisa kaudu, kuniks see võimalus olemas on. Ma ei taha kindlasti mingit firmareklaami teha, mul on nagunii teine operaator endal.Kusjuures, keegi mainis kommentaaris, et ühest telefonist võib välja sulatada 1 g kulda, nemad on kogunud seni juba üle 6000 telefoni…

Loo kommentaaridest tuli välja ka küsimus, mida teha vanade laadijatega (igal uuel mudelil “peab” ju olema uutmoodi otsaga laadija…)? Õigemini – miks ei võiks laadijaid saada erladi osta. Sellisel juhul, kui uuel telefonil on sama laadija, kui eelmisel, poleks vaja uut laadijat enam osta.

Aga mida teha vanade läpakatega?

Või pesumasinatega…?

Lisaks sellele, et need alltoodud kohtades ära saab anda, mina neile uuskasutusi ei oska pakkud (meie hoiame Tartus oma rikkis pesumasinas kartuleid näiteks, aga see pole ruumikokkuhoiu seisukohast kuigi hea…). Kui kellelgi on ideid, võib kommenteerida…

Tallinna jäätmejaam

Tartu keskkonnajaamad

Nokia parandamisest

Tsitaat lingitud artiklist: “Elisasse kogunenud vanadest telefonidest valmistatakse järgmisel aastal pargimööbel. Millisesse parki või haljasalale telefonidest pingid seatakse, on veel lahtine.”

Kunagi kui aega on rohkem, katsun uurida täpsemalt, kuidas see “pargimööbli” tegemine käib. Tihtipeale on igasuguses ümbertöötlemise jutus liiga suur osa müüti.