Rubriigiarhiiv: Jätkusuutlik areng

Haljastuses ärme mürgita.

Kui sind huvitab, kuidas hooldatakse sinu kodulähedasi teeservasid (ja sa ei soovi, et hoolduses kasutatakse sünteetilisi herbitsiide ehk keemilisi “umbrohu”hävitajaid), siis toimi nii:

  • Helista maanteeametisse või oma kohaliku omavalitsuse keskkonnaspetsialistile ja küsi, milline firma hooldab selles piirkonnas teid. Anna ka selgesõnaliselt mõista, et sa oled mures liigsete sünteetiliste herbitsiidide jmt. kasutamise pärast teeservade hoolduses. Ning uuri, mis on maanteeameti seisukoht selles osas. Soovita Maanteeametil lisada tulevikus hankedokumentidesse klausel, et teeservade hooldamisel sünteetilisi herbitsiide vmt. kemikaale ei kasutata ning kõik tööd tuleb teostada mehaaniliselt (trimmeriga, geotekstiili paigaldades vmt). Palu ennast teavitada, kui sinu ettepanek on võetud menetlusse. Ülevaate saab siit: http://www.mnt.ee/public/AR13_regioonid_rapla_muudetud.pdf (Maanteeameti avalike suhete osakonna peaspetsialist: Evelin Kütt: 611 9420; evelin.kytt@mnt.ee)
  • Helista või kirjuta tööde teostajale ja uuri:
    1. Kas ja milliseid mürke (sünteetilisi pestitsiide, herbitsiide jmt) nad kasutavad teehooldustöödel?
    2. Kas võib teeserval kasvavaid maasikaid ka edaspidi süüa? Kas kasutatavad mürgid on inimese tervisele kahjulikud? Kas kasutatavad mürgid on putukate jt. Loomade tervisele mürgised?
    3. Ja kuidas nad tagavad, et kahepaiksed ei puutu nende mürkidega kokku? Kahepaiksed on selliste kemikaalide suhtes ülitundlikud, sest neil on õhuke nahk ja nad pritsimine toimub kevadise rände ajal. NB! Kõik maailma kahepaiksed on kaitse all ja ohustatud.
    4. Kui tihti teeservi mürgitatakse? Kui suurt ala objekti ümber mürgiga pritsitakse (millise läbimõõduga ring tehakse nt. maanteepostidele ja liiklusmärkidele?)
    5. Miks on eelistatud mürgitamist nt. trimmerdamisele, mürgitamise kahjulik keskkonnamõju on ju teada nii mesilastele kui ka inimestele. Millised kalkulatsioonid ja keskkonnaanalüüs eelnes otsusele trimmerdamise asemel kemikaale kasutada? Kui suur on majanduslik kasu ja kas keskkonna tervise nimel ei oleks mõttekam trimmerdajale veidi rohkem maksta?
    6. Avalda selgelt arvamust, et sünteetiliste herbitsiidide jmt. kasutamine haljastuses on vastutustundetu ja lühinägelik. Ühtlasi on nt. liiklusmärkide postid piisavalt kõrged, et ka poolemeetrist heina välja kannatada, seetõttu piisaks postide servade hooldamisel tõesti vaid kord aastas trimmerdamisest.
  • Palu kõigil oma sõpradel teha sama! Kui ind ei rauge, siis saada päring keskkonnaministeeriumisse ja maaeluministeeriumisse (eelpool loetletud küsimustega).
  • Samuti võime üheskoos koostada ka mingisuguse petitsiooni (ideed on teretulnud nt. Värske Aju facebookilehel), kuid see nõuab põhjalikku eeltööd ja läbimõtlemist ja vähemalt ühte huvilist, kes on sinapeal seadusandlusega…
13321763_860511840721919_4130368333625760162_n
Originaalpostitus fb-s: “Mürgipritsid on haljastuses käima tõmmatud! Linnast välja sõites on näha, et kuigi glüfosaadi vastu koguti häälekalt allkirju, siis teisi, kättesaadavaid umbrohumürke on teeservade haldajatel riiulid täis. Siinkohal üleskutse haljastajatele – ole virk aednik ja käi kord aastas hoopis vikati või trimmeriga liiklusmärkide ja -postide servad üle, mitte ära mürgita! Nagu täna Harjumaal tehtud piltidel näha, on mürgitaja üsna lohaka ja suure kaarega ca 1m raadiuse ringi igale postikesele ja märgikesele ümber teinud kümnete kilomeetrite kaupa! (pildile jäi ka surnud musträstas, tema surmapõhjust ei tea, aga üsna ikooniline leid siiski) Üleskutse kõigile teistele: ole virk kodanik ja tõmba kõne oma maakodusse viivate teede haldajale – tegelikult on teeservi varem vabalt ka mürgitamata saanud korras hoida, miks mitte ka nüüd? ‪#‎HaljastusesÄrmeMürgita‬.” Fotokollaaži autor: Helene Urva

Pea meeles (ja rõhuta vestlustes/kirjavahetuses), et teeservade mürgitamisele on palju alternatiive:

  • Niitmine ja trimmerdamine, oluline on tähelepanu pöörata õigele niitmiskõrgusele, et murukamarat mitte rikkuda ja soodustada madalakasvuliste taimede kasvu.
  • Taimtoiduliste putukate lahti laskmine hooldatavale alale
  • Sobiva mulla valimine ning pinnase töötlemine – nt. geotekstiili paigaldamine postide ümbrusesse või valitud alade kruusaga katmine
  • Madalakasvuliste pärismaiste taimekultuuride kasvatamine, mis ei nõuagi tihedat niitmist.

Vastutustundlik teeservade hooldus tagab lisaks puhtale loodusele ka jätkusuutlikud töökohad ja tervise halduses töötavatele inimestele.

Ja lõppude-lõpuks ei peagi teeservi liiga palju niitma, sest teeservades kasvavad tihti põldudelt välja tõrjutud põlluumbrohud ja kaunid aasalilled, teiste seas Eesti rahvuslill rukkilill. Ütleb ju ka laulusalm “jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi…”

Kalarannatee kalasadama piirkonna "umbrohutõrje" 2016
Kalarannatee kalasadama piirkonna “umbrohutõrje” 2016

Riigijuhid kohtuvad Pariisis, et kõneleda kliimamuutusest

Tänasest algab Pariisis ÜRO kliimamuutuse konverents, kus osaleb ligi 150 riigijuhti sh ka esindajad USAst, Hiinast ja Indiast. Eesmärk on luua õiguslikult siduv ja universaalne kokkuleppe riikide vahel, mis aitaks ära hoida kliimamuutuste halvimaid tagajärgi hoides ülemaailmset keskmist temperatuuri tõusu alla 2°C, võrreldes tööstusajastule eelnenud tasemega.
Hoolimata sellest, et kliima muutuse teemaline diskussioon ühiskonnas on jäänud oluliselt vaiksemaks kui eelmise kümnendi keskel, ei ole probleem kuhugi kadunud. Maailma meteoroloogilise organisatsiooni sõnul purustab lõppev aasta ilmselt jälle kuumarekordid. Tõenäoliselt jõutakse ka sümboolse verstapostini, 1°C kõrgem tööstusajastule eelnenud keskmisest. Seda on märgata olnud ka Eestis, eriti tänu väga kuivale ja soojale sügisele.
Veelgi kaugemale (ja soojemasse) tulevikku vaadates võib parafraseerida National Geographicu dokumentaalfilmi “Six degrees could change the world.” Seal kirjeldatakse, mis juhtub tõenäoliselt meie planeediga, kui Maa keskmine temperatuur tõuseb 1, 2 või isegi 6 kraadi. Kui Maa soojeneb 2˚C võrra, siis sulab Gröönimaa jääkate, putukad rändavad uutesse piirkondadesse, sulavas tundras kasvavad puud (albeedo muutub, pind muutub tumedamaks, järjekordne positiivse tagasiside mehanism vallandab edasise soojenemise), Vaiksest ookeanist kaob palju saari, metaanhüdraat sulab.
Eriti rängad mõjud avalduvad ookeanis. Ookeanid on suurimad süsihappegaasi eemaldajad atmosfäärist, kuid viimasel ajal on selgunud, et oluliselt rohkem CO2-te sinna varsti enam „ei mahu“ – liiga palju CO2 vees, muudab selle happeliseks ning see lagundab mereorganisme (nt. koralle ja teisi karbonaatse kojaga elukaid), kes suudavad järjest väiksemas koguses CO2-te eemaldada. Merede hapestumine mõjub hävitavalt ka tuhandetele liikidele koduks olevatele kooslustele nagu korallriffidele.
Kui Maa soojeneks 3˚C võrra on Arktika terve suve jäävaba, Amazonase vihmametsad kuivavad kokku, alpide lumised tipud sulavad, el Nińo kliimakatastroof muutub igapäevaseks normaalsuseks, Lõuna-Euroopa muutub liiga kuumaks, et kasvatada teatud vilju. Juba 2003 suvel valitses Euroopas juba looduskatastroofi mõõtmetes kuumalaine, Pariisis suri 10. augusti öösel ligi 3000 inimesest, üle Euroopa hukkus üle 30 000 inimese. Temperatuuritõus +6˚C vähem kui 100 aasta jooksul on sisuliselt viimsepäeva stsenaarium. Vähemalt meile, inimestele, ja ökosüsteemidele, millega olema kohastunud.

Eesolev konverents on ääretult oluline selleks, et tagada kogu maailmas üleminek vähese CO2-heitega ja kliimamuutusele vastupanuvõimelisele majandusele. Tähtis on suurendada ka ühiskonna kohanemisvõmet kliimamuutuste tagajärgedega kuna kliimamuutuse täielik vältimine on võimatu. Kõik nüüdsed püüded on vajalikud selleks, et muutus oleks võimalikult väike ning avaldaks maailma majandusele võimalikult väikest mõju.
Seda, kui edukaks kohtumine Pariisis osutub, näeme me järgneva paari nädala jooksul. Meie lootus on, et riigijuhid saavad probleemi tõsidusest aru ja pakuvad võimalikult palju lahendusi. Aeg vaidlemiseks ja süüdistamiseks on möödas – probleem pole mitte tulevikus vaid juba täna.
Avapilt: Chicago kliima õigluse aktivistide protest aastal 2008. Autor Wesha 

Kevadisest tolmust ja talvisest libedusetõrjest

Eesti ja ka üldisemalt põhjamaade kevadet iseloomustab lisaks paljudele meeldivatele nähtustele, nagu rändlindude tagasipöördumine ja erkroheliseks tärkav floora, üks ünsa ebameeldiv ja tervistkahjustav nähtus – tolm. Tolm on esiteks lihtsalt ebameeldiv, sest kaks korda päevas saapaid harjata on tüütu. Samuti on paha kõndida pidevas tolmupilves ja vargsi salli suule ja ninale tõmmates mõelda tolmu tervistkahjustavatele mõjudele ning selle osalisele paratamatusele, sest arvestatav osa kevadisest tolmust pärineb talvisest teede liivatamisest ning naelrehvide poolt kulutatud teekatte osakestest. Kuidagi peab ju talvel tänavatel libedust tõrjuma! Samas aga tekivad siingi käärid – kas mehaanilised või keemilised vahendid? Keemilised vahendid nagu sool kipuvad enamasti keskkonnale teatud kogustes survet avaldama, liiv hakkab samas kevadel inimese tervisele liiga tegema. Värske Aju püüabki siinkohal pisut valgust heita libedusetõrje ning tolmuprobleemide telgitagustesse, lootuses leida mõningad vastused küsimustele, mis mantli-salli-kinda-mütsi kaitsevalli taga tekkisid.

Nii ekstreemseid kevadisi olusid Eestis enamasti ei kohta, kuid pidev tolmu sissehingamine ka väiksemaskaalalises "tolmutormis" on üsna terviskahjustav tegevus. Allikas: http://stephensliberaljournal.blogspot.com
Nii ekstreemseid kevadisi olusid Eestis enamasti ei kohta, kuid pidev tolmu sissehingamine ka väiksemaskaalalises “tolmutormis” on üsna terviskahjustav tegevus. Allikas: http://stephensliberaljournal.blogspot.com

Tolm on ilmselt üks viimaseid asju, millele me lumesopasel talvel mõtleme ning esimene asi, mida kevadel teede kuivades märkame. Tänavatolm koosneb enamasti mineraalsetest osakestest, mis tekivad talvisel ajal libedusetõrjeks kasutatud liivast ning tänavapindade kulumisest, mis on seotud näiteks naelrehvide kasutamisega (jätame siit arutelust hetkel välja kõik muud kuluvad autoosad nagu pidurid, rehvid jms). Suure osa tänavatolmu osakeste läbimõõt jääb vahemikku 2,5-10 mikromeetrit ning seetõttu võib tolm sattuda võrdlemisi lihtsasti ka inimese hingamisteedesse. See võib kergematel juhtudel põhjustada ärritust ning raskematel juhtudel ka vajadust haiglaravi järele ja kõrgemat suremust hingamisteede haigustesse. Eriti ohustatud on tänavatolmu poolt väikesed lapsed, vanurid ja juba olemasolevate hingamisprobleemidega inimesed nagu astmaatikud. Põhjust tolmuprobleemidele aktiivselt mõtlemiseks on sestap küll ja veel.

Meie naaberpealinn Helsingi on eesmärgiks võtnud “REDUST” projekti raames leida parimad vahendid talvisel ajal teede libeduskontrolliks ja kevadiseks tänavate koristuseks, et vähendada sissehingatava tolmu hulka Helsingi linnapiirkonnas. Peamised abinõud ja meetmed, mida peetakse tolmutekke ennetusel ja vältimisel oluliseks sisaldavad peeneteralistest mehaanilistest libedustõrjevahenditest loobumist ning tänavate märgpuhastust. Nende asemel peaks kasutama suurema terasuurusega (1-2 mm) hea kuluvustaluvusega materjale nagu graniidipuru. Liivatamine peaks jääma pelgalt piirkondadesse, kus libeduse tagamine on kõige olulisem – suuremad ristmikud, tõusud ja langused ning valgusfoorid. Lisaks rõhutakse vajadusele kontrollida libedusetõrje eest vastutavate organisatsioonide töökvaliteeti jms.

Mõnel pool soovitatakse mehaanilist libedustõrjet üldse mitte kasutada. Tõsi, keemiliste vahendite kasutamine väldib tolmu teket, kuid samas suureneb keskkonnakoormus ning suureneb ka sulamis- ja külmumistsüklite arv. Viimane aga tähendab suuremat vajadust teedepuhastuse järele ning iseenesestmõistetavalt – suuremat koormust teekatetele.

Suuremateralisel mehaanilisel libedustõrjevahendil on lisaks väiksemale tolmukogusele üks suur eelis keemiliste vahendite ees – seda saab taaskasutada! Kuigi praegu rändab paljudes piirkondades suur hulk kevadel tänavatelt kokku korjatud liivast ja killustikupurust prügimägedele, siis mitmel pool on uuritud taaskasutamise võimalusi. Suurbritannias näiteks puistatakse talvisel ajal teedele ligikaudu 2 miljonit tonni soola ja killustiku-/graniidipuru. Kui see aga kevadel prügimäele rändab, siis tuleb tuleval aastal taas otsida võimalusi selliste koguste soetamiseks. Warwickshire County Council nägi siin aga võimalusi kokkuhoiuks ja lasi paigaldada teelt kogutud materjali taaskasutusjaama, mis suudab prügimäele minevate jäätmete hulka vähendada kuni 75%. Seitsme aastase perioodi peale on arvutatud, et lisaks muule kasulikule, suudetakse sel moel säästa ligikaudu 10 miljonit naela.

Teesoola ladustamine. Allikas: lovetomorrowtoday.com
Teesoola ladustamine. Allikas: lovetomorrowtoday.com

Mis on keemiliste libedusetõrje vahendite negatiivsed küljed? Lisaks sellele, et keemilised vahendid on enamasti kordades kallimad kui mehaanilised (tavaline teesool maksab ca 20-40 dollarit tonn vs liiva hind on ca 5 dollarit tonn), imbuvad nad kergesti ka pinnasesse, mis võib suuremas koguses põhjustada taimedel raskusi vee omastamisega ning probleeme juurtega. Suurenenud kloriidide kontsentratsioon pinnavees võib pikema perioodi vältel mõjutada vee-elustiku paljunemisvõimet ja üldist rohkust. Sageli võib teele puistatav sool sisaldada ka ferrotsüaniide (vältimaks suurte soolakoguste klombistumist), mida peetakse toksiliseks keskkonnasaasteks. Keskkonnamõistes natuke tundlikemates piirkondades on vahel kasutatud ka orgaanilisi libedustõrjevahendeid nagu kaaliumatsetaat ning kaltsiummagneesiumatsetaat. Nende miinuseks on aga kõrgem hind ning võime mobiliseerida mullas leiduvad raskmetallid. Samuti tuleb tõdeda, et orgaaniliste ühendite lagundamine nõuab hapnikku, mis tähendab ka vähenenud hapnikukoguseid pinnavees.

Lehtede kuivamine kloriidide liigse kogunemise tõttu. Allikas: http://www.xynyth.com/resource/icemelter-enviro/How-Salt-Damages-Trees.html
Lehtede kuivamine kloriidide liigse kogunemise tõttu. Allikas: http://www.xynyth.com/resource/icemelter-enviro/How-Salt-Damages-Trees.html

Teede jäävaba hoidmine või siis vähemasti libedusele mingil moel vastuastumine nõuab omajagu peamurdmist. Efektiivsed vahendid kipuvad põhjustama kas ebamugavalt tolmust kevadet või soovimatut keskkonnasaastet. Üha enam hakatakse Euroopa riikides aga pead pöörama teelt kogutud materjali taaskasutusele ning efektiivsele tänavakoristusprogrammile, mis annab lootust, et ehk tulevatel aastatel võivad mõne piirkonnad elanikud rõõmsamalt kevadet tervitada, liigselt oma tervise ja keskkonna pärast muretsemata.

GMOdest anno 2015

Kunagi, enne kui ma targemaks sain, kartsin ma geneetiliselt muundatud organisme (GMOsid). See väljend on veidi kehv. Kuigi see võtab hästi kokku kontseptsiooni, kõlab see üsna kurjakuulutavalt. See oli enne. Pärast aastaid kestvat bioloogiaharidust on mu arvamus oluliselt muutunud. Esiteks ma saan aru, mis asi see GMO üldse on, kuidas seda tehakse ning millised ohud sellega kaasneda võivad. Teiseks olen ma õppinud tegema vahet päris teadusel ja erinevate huvirühmade lobitööl ning mõistan hästi erinevaid positiivseid aspekte, mida genoomi manipuleerimine võimaldab.

Olgem ausad – hoolimata kehvast imagost avalikkuse silmis, on GMOdel oluline koht modernses maailmas. Käesoleva kümnendi algul kasvasid GMOd 10% maailma põllumaadel ja 29s riigis kasvas 11 erinevat muundatud taime. See osa on muidugi kõigile teada. Paljud meist ei tea aga seda, et enamik ravimites ja toidutööstuses kasutatavaid valke ja ensüüme tulevad suurtest bioreaktoritest, kus kasvatatakse geneetiliselt muundatud baktereid (näiteks E. coli). Sealt tuleb ka suhkruhaige süstlas olev insuliin sarnaselt kümosiinile (laap), mida kasutatakse juustu tootmises. Seda nimekirja võiks jätkata. Modernne bioloogia ja biotehnoloogia on geneetilise muundamiseta võimatu.

Geneetiliselt muundatud viljade kasutus USAs. Allikas: http://www.ers.usda.gov/Data/BiotechCrops
Geneetiliselt muundatud viljade kasutus USAs. Allikas: http://www.ers.usda.gov/Data/BiotechCrops

Sellest kõigest hoolimata on GMO ikkagi justkui midagi, millest eemale hoida. Euroopa Liidus elades tundub, et lõpptarbijale seda justkui ei eksisteerigi. Loomulikult on meil müügil tooteid, mille tootmisel on kuskil geneetiline modifitseerimine vajalik, ent näiteks GMO tomatit meil osta ei saa. Ka USAs, kus GMO vilju on võimalik kergesti leida, ei ole nad just suurepärase kuulsusega. Ikkagi inimesed pigem väldivad neid ja kui küsida, kas toodetele peaks peale märkima, et need sisaldavad DNAd, ütleb 80% ameeriklastest „jah“ (MOTT).

Teadus ei seisa aga paigal ning head mõtted saavad ikka ükskord täide viidud. GMOd on tagasi tulemas  ja seekord on PR töö veidi parem. Vähe räägitakse geenidest, mis on võetud kaladest ja bakteritest ja viidud siis taimedesse. Praegused märksõnad on säästlikkus ja tervislikkus. Paljud on praegu kindlasti segaduses – GMO ning tervislik – aga nii see on.

Üks varasemaid näiteid säärastest GMOdest on kuldne riis. Tavalise riisi sisse viiakse beta-karoteeni sünteesi jaoks vajalikud muudatused ja valmib veidi kollaka värviga riisisort, mis võib päästa sadade tuhandete laste elu, kes surevad vitamiin A puudusesse igal aastal. Miks me ei vii neile lihtsalt multivitamiine? Lühinägelik mõte, mis paksendab vaid vitamiinitootjate rahakotti, ei lahenda reaalset toitumise probleemi piirkondades ning muudab need piirkonnad igavesti abist sõltuvaks. Samuti tundub see rumal olukorras, kus meil on olemas täiesti ohutu alternatiiv, mis on toodetud heategevuslikel eesmärkidel toitaine puuduses elavatele inimestele. Kahjuks ei ole kuldne riis suures osas veel abivajajateni jõudnud, suuresti tänu GMO vastastele lobiorganisatsioonidele. Kuna aga teadust tuleb aina juurde, on lootust, et varsti see olukord muutub.

Kuldne riis. International Rice Research Institute (IRRI)
Kuldne riis. International Rice Research Institute (IRRI)

Mitmed tootjad on just seda „tervislikuma“ toote teed läinud. Näiteks arendab DuPonti all olev firma Pioneer sojauba nimega Plenish, mille õlis ei ole transrasvu. See tähendab, et sojaõli, mida tänapäeval kasutatakse küpsiste ja krõpsude tootmisel saab ehk tulevikus olema transrasvade vaba ja vähendab nende toodete negatiivset mõju tervisele.

Sarnane on ka JR Simplot Co poolt toodetud Innate kartul, mis on vastupidavam muljumisele ning vähendab akrüülamiidi tekkimist. Akrüülamiid on kartulite kõrgel temperatuuril küpsetamisel looduslikult tekkiv kemikaal, mida on seostatud vähi põhjustamisega.

Tänapäeva geenitehnoloogia üks suuremaid valupunkte on sarnaselt paljude tehnoloogia valdkondadega patenteerimine. Kui firmad saavad geenide üle patente omada, võib see viia suurte probleemideni tulevikus. Üks näide on BRCA1 ja 2 geenid, mis on seotud rinnavähi tõenäosusega. Pikalt olid need geenid patenteeritud Myriad Geneticsi poolt ja nemad kontrollisid kõike nende geenidega seonduvat, sealhulgas ka rinnavähi tõenäosuse teste. Aastal 2013 otsustas aga USA ülemkohus, et looduses eksisteerivaid geenifragmente ei saa patenteerida. Sünteetilistele DNA järjestustele see praegu veel ei kehti ja peame ootama ära, mida tulevik toob. On kindel, et patendeerimisega seotud seadused peavad lähitulevikus mitmes aspektis muutuma.

Kirjanik Arthur C. Clarke on kirjutanud, et iga piisavalt edasijõudnud tehnoloogiat ei saa maagiast eristada. GMO tehnoloogiaga on suuresti sama mure. Vastupanu sellele on suuresti seotud sellega, et enamik meist ei mõista seda. Me tegelikult ei mõista ka sordiaretust (seda nii-öelda loodusliku protsessi, mida on sajandeid tehtud) ja paljutki toidutööstusest. Ma arvan, et meil kulub veel aega geneetilise modifitseerimisega harjumiseks ja selleks, et me reaalselt näeksime neid positiivseid mõjusid, mis sealt tulevad. Tehnoloogia on ju alles lapsekingades. Uued tooted, mis ei ole ainult tootlikkuse ja transpordi parandamisele orienteeritud, vaid aitavad kaasa tervislikuma toidu tarbijani jõudmisele, on suur samm edasi. Loodan, et inimesed on valmis ka kriitiliselt mõtlema ja mõistma, mis asi see GMO siis lõpuks ikkagi on.

Kõnnitavus – mis see on ja kuidas see meid aitab

Kas teie olete vahel tundnud, et mõni vajalik koht linnas on liiga kaugel või tee selleni on talumatult väsitav nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt? Vahest on dilemma ‘jala või autoga’ kaldumas selles suunas, kus ‘autoga’ on palju lihtsam ja mugavam valik ning ‘jala’ seostub pigem mõne nädalavahetuse ettevõtmisega, kus on aega rohkem ja tuju parem? Sellised valikud sõltuvad paljudest teguritest nagu elustiil, ajaplaneerimine ja füüsiline võimekus. Teisalt mängib oma rolli ka keskkond, milles me neid valikuid teeme – käesolev postitus käsitlebki just (linna)keskkonna rolli ning võtmesõnaks on siinkohal kõnnitavus (walkability).

Põhimõtteliselt mõõdab kõnnitavus seda, kui jalakäijasõbralik on vaadeldav ala. Jalakäijasõbralikkus väljendub holistilises linnaplaneerimises, kus naabruskondadel on oma keskus ning selle vahetus läheduses piisavalt inimesi, et keskust “toita”. Üheks oluliseks teguriks on ka avaliku ruumi olemasolu, kas parkide või erinevate kogunemiskohtade näol, mis muudavad linnaruumi kasutamise dünaamikat. Viimase all peetakse silmas seda, et inimesel oleks põhjust jala linnas ringi liikuda. Loomulikult lisanduvad siia juurde veel tänavate disain ja üsna iseenesestmõistetav – töökohtade paiknemine kodude suhtes. Nagu eelnevast juba läbi kumab, siis kõnnitavus taotleb terviklikku naabruskonda, mille erinevad aspektid on põhjalikult läbimõeldud, võttes arvesse jalakäijate vajadusi. Siit kohe aga tekibki küsimus, mida juba olemasoleva linnaga ette võtta, et see toetaks valikuid ‘auto vs jala’.

Autokeskne tänav, kus parkimine on "laienenud" ka jalakäijate alale. Allikas: Flickr kasutaja Richard Masoner.
Autokeskne tänav, kus parkimine on “laienenud” ka jalakäijate alale. Allikas: Flickr kasutaja Richard Masoner.

Kõnnitavuse parandamiseks ei piisa enamasti tõesti ühekordsest investeeringust, vaid paljudel juhtudel nõuab see justkui omamoodi uue ideoloogia omandamist linnavõimude poolt, kes edasisi linnaruumi puudutavaid otsuseid teevad kõnnitavuse printsiipidest lähtuvalt. Mõned näited hõlmavad ühiskondliku transporditeenuse marsruutide ja kasutusmugavuse hindamist, jalakäijate turvalisuse tagamist läbi vähendatud sõidukiiruste (ja tõesti – selleks ei pea rakendama kiiruspiiranguid, vaid piisab ka kitsamatest sõiduradadest, kus autojuhtidel säilib teatav ohtunne, mis neid kiirust vähendama sunnib) ning roheluse ja arhitektuuri koosmõju. See viimane on minu isiklik lemmik, kuna huvitavas keskkonnas on igasugune kõndimine kordades meeldivam, eriti kui pead mõnda marsruuti igapäevaselt kasutama.

Tartu näitel võin öelda, et kevadel ja suvisel ajal on pärast tööpäeva koduteel väga tore pinksireket kotist välja võtta ja sõbraga natukene avalikul mängulaual mängida. Kuid mis seal salata – kõige tähtsam kõnnitavuse aspekte on ilmselt siiki nende kohtade olemasolu kuhu kõndida. Siinkohal meenub mulle ühe vanaproua lause, kui selgitasin, kus kandis ma elan: ”Sinnakanti ma Tartus ei olegi väga sattunud, sest seal ei ole ju mitte midagi teha!”. Ja siinkohal kehtib ka vastupidine – olude sunnil on enamik neid tegevuskohti, kus ma meelsasti aega veedan piisavalt kaugel, et sombuse ja halli Eesti talveilmaga tekib paratamatult soov auto käima panna ja mugavalt sihtkohta jõuda.

Näide üherealisest sõiduteest, mis linna läbib. Jalakäijatele on seeläbi loodud turvaline ja meeldiv keskkond. Kõikjal see sellisel kujul võimalik ei ole, kuid seal kus on - miks mitte! Allikas: http://www.andrewalexanderprice.com/blog20130131.php.
Näide üherealisest sõiduteest, mis linna läbib. Jalakäijatele on seeläbi loodud turvaline ja meeldiv keskkond. Kõikjal see sellisel kujul võimalik ei ole, kuid seal kus on – miks mitte! Allikas: http://www.andrewalexanderprice.com

See auto käimapanek ja selle abil sihtkohta jõudmine on aga teadagi millega seotud – fossiilsete kütuste ja taastumatute energiavarudega ning halva linnaõhu kvaliteediga. Aastal 2012. moodustas Eestis transpordist lähtuv kasvuhoonegaaside emissioon ligikaudu 11% koguemissioonist (vt siit), mis on küll oluliselt väiksem kui traditsioonilistes autostunud ühiskondades nagu Ühendriigid (vrdl ca 28%), kuid sellegipoolest märkimist väärt. Lisaks keskkondlikele aspektidele, mõjutab sage auto kasutamine ka inimese füüsilist aktiivsust – on leitud, et inimese füüsilisel aktiivsusel on seos ümbritseva linnakeskkonnaga (vt siit). Seepärast ongi kõnnitavusele tähelepanu pööramine üsna tark tegu – tegemist ei ole lühiajaliste muutustega, vaid inimeste valikute ja elustiili kujundamise meetodiga, mis annab pikaajalisi ja püsivaid tulemusi ning panustab lisaks keskkonnale ka sotsiaalsetele ja majanduslikele väljunditele. Kes tahab sellele postitusele visuaalsemat materjali kõrvale, sellele soovitaksin Jeff Specki Ted kõnet. Kõnes räägib ta lähemalt ka Portlandi näitest ja sellest, kuidas nende kõnnitavuse poliitika, mis sai tegelikkuses alguse juba 7 0ndatel, on selle linna muutnud olemuslikult kohaks, kus inimesed tahavad olla ja oma aega veeta.

Nendele aga, kes tahaksid natukene rohkem uurida kõnnitavust erinevates linnades või ise panustada andmestiku loomisesse, soovitan vaadata selliseid projekte nagu walkonomics, walkabilityasia ning ratemystreet. Nendelt linkidelt leiate suuremate linnade kõnnitavuse kohta infot ning saate ise soovi korral sissekandeid lisada. Kui aga on soov oma naabruskonnas läbi viia kõndimissaudit, siis internetist leiab päris mitmeid erinevaid meetodeid, osad muuhulgas ka tasulised, mis on just kõnnitavuse mõõtmiseks loodud. Üks näide asub siin – printige leht välja ning asuge oma ümbruskonna kõnnitavust mõõtma!

Väikeste majade liikumine

Keskmise eestlase eluruumi suurus on umbes 30.5 m2   inimese kohta. See selgus 2011. aasta rahvaloendusel ning võrreldes 2000. aastal toimunud loendusega on see kasvanud. Ilmselt suureneb see number 3-4 aasta jooksul. Selle kasvu juures pole muidugi midagi üllatuslikku. Tundub üsna mõistlik mõelda, et suurem eluruum on parem. Sinna mahuvad inimesed mugavamalt ära, sinna mahub rohkem asju ning toad saab rohkem funktsiooni järgi ära jaotada. Kas suured eluruumid on aga mõistlik lahendus? Ehk saab ka teisiti?

Ameerika Ühendriikides on eluruumide kiire kasv juba üle elatud. Kui aastal 1978 oli keskmine elumaja suurus 165 m2, siis aastaks 2007 oli see juba 230.3 m2. Keskmine pere suurus sel ajal aga vähenes. USAs on eramaja omamist alati prestiižeks peetud ja kui inimeste jõukus kasvas, sai seda luksust endale järjest rohkem inimesi lubada. Kasvuga käis kaasas ka mantra: mida suurem, seda parem.

Jutt väiksematest majadest on USA ühiskonnast läbi käinud mitmel korral. Tänapäevase väikeste majade liikumise algatajaks peetakse Sarah Susankat, kes avaldas 1997. aastal raamatu „The Not So Big House“ („Mitte nii suur maja“). Tänaseks pea 18 aastat vana raamatut on mitmeid kordi uuendatud ning sellest on sündinud väga populaarne seeria. Väga olulist osa liikumise populaarsuse kasvus mängis ka 2007. aasta majanduslangus ja kuigi ka praegu on vaid umbes 1% ostetavatest majadest alla 93 m2, on väiksed majad maamaksust ja kodulaenust koormatud perede jaoks järjest põnevam lahendus.

USA ei ole loomulikult ainuke koht, kus väikeste majade liikumine kanda on kinnitanud. Inimesed, kes elavad suure asustustihedusega piirkondades nagu näiteks Tokyo, otsivad pidevalt lahendusi et saavutada rohkem privaatsust kõrgete kinnisvarahindade juures. Hea näide on arhitekt Takaharu Tezuka poolt disainitud projekt House to Catch the Sky (maja taeva püüdmiseks). Selle nime all on aastate jooksul välja töötatud mitu erinevat disaini, mida ühendab eesmärk pakkuda 4-liikmelisele perekonnale võimalikult mugavat elamist väikesel pindalal. House to Catch the Sky 2 pindala on näiteks 74m2  ja selle sisse on mahutatud täisväärtuslik kodu.

Katsuhisa Kida/FOTOTECA - House to Catch the Sky 2. Allikas: http://www.architecturenewsplus.com/
Katsuhisa Kida/FOTOTECA “House to Catch the Sky 2” Allikas: http://www.architecturenewsplus.com/

Väikese maja liikumises ei ole kindlaid definitsioone, kuid peamiseks eesmärgiks on viia eramajade pindala alla 100 m2 . Entusiastid püüavad kogu oma elu aga veelgi kompaktsemaks muuta. Ühele inimesele mõeldud elamud võivad olla tihti ka alla 10m2 ning 1-2 lapsega pereelamuid projekteeritakse isegi alla 30 m2. Kui 100 m2 on enamike perede jaoks rohkem kui küll, on 30 m2 üsna hirmutav number. Ma elan elukaaslasega säärases ühetoalises korteris ja kui aus olla, ei kujutaks ma ette, et siin veel 1-2 last elaks. Miks peaks keegi siis endale nii väikese maja ehitama?

Maxim Kurennoy, "Futteralhaus Modell FH_25" (25 m2), 1-2 lapsega pereelamu. Allikas: http://futteralhaus.ru/
Maxim Kurennoy, “Futteralhaus Modell FH_25” (25 m2), 1-2 lapsega pereelamu. Allikas: http://futteralhaus.ru/

Väikesel majal on mitmeid eeliseid. Kõige olulisem seal elavate inimeste jaoks on kindlasti hind. Paljud, kes on perega 3-4 magamistoaga majast väikesesse majja kolinud, räägivad, kuidas pere ei ole enam arvete poolt koormatud ning raha saab kulutada koos paljude lõbusate tegevuste ettevõtmiseks. Väiksem maamaks, kütte- ja elektrikulud, vähem ruumi ebavajalike asjade jaoks – kõik see säästab raha. Kuna keskmise väikese maja hind on vahemikus 20 000 – 50 000 eurot, ei ole vaja ka väga ränkasid kodulaenusid.

Väga oluline on ka keskkonnasäästlik aspekt. Kuna väikesed majad kasutavad oluliselt vähem energiat, vähendavad need ka seal elavate inimeste ökoloogilist jalajälge. Ka fakt, et need võtavad väiksema ruumi enda alla, on positiivne. Väikese asustustiheduse juures (nagu Eestis) võimaldab see majade vahele rohkem rohelist ala – rohkem loodust, värskemat õhku. Väikeses majas elamine kindlustab ka lihtsama eluviisi. Sul ei ole võimalik koguda koju asju, mida sul reaalselt vaja ei lähe. Usun, et keskmise kodu panipaikades on asju, mis pole aastakümneid päevavalgust näinud. Parem oleks oma oste rohkem läbi mõelda ja kitsad elutingimused seda kindlasti ka soosivad.

Väikeste majade puhul on keskseks faktoriks disain, mitte suurus. Kõik ruum kasutatakse võimalikult efektiivselt ära. Suuruse piiramine annab arhitektidele võimaluse olla loomingulisem. Just see väljakutse ongi mitmed tipparhitektid toonud väikeste majade juurde. Hea disain, multifunktsionaalne mööbel ning vajadustele vastav arhitektuur loovad olukorra, kus 30 m2 ei olegi liiga uskumatu kahe lapsega pere jaoks.

18 m2 kodu Idahos. 2 täiskasvanud, 1 laps ja 1 koer. Arhitekt Macy Miller. Allikas: http://www.countryliving.com/homes/real-estate/tiny-house
18 m2 kodu Idahos. 2 täiskasvanud, 1 laps ja 1 koer. Arhitekt Macy Miller. Allikas: http://www.countryliving.com/homes/real-estate/tiny-house

Olen aus – hoolimata minu suurest huvist ja entusiasmist väikeste majade vastu, ei kujuta ma veel praegu end ette mitme lapsega väga piiratud pinnal elamas. Sellest hoolimata leian ma, et väikstel majadel on meile palju õpetada. Asustustiheduse ja kinnisvarahindade kasvamisel muutuvad nad tulevikus ilmselt populaarsemaks. Tänapäeval saame me aga neid vaadelda kui funktsionaalse disaini etalone ning võtta üle nippe ruumi säästmiseks ning lihtsamaks elukorralduseks. Sulle on oluline suur köök – paiguta oma kodu nii, et sellel on suurem osatähtsus ning kõik muu on väiksem. Või siis tee väiksem köök ja suurem elutuba, kontor või magamistuba. Kõik ei pea suur olema ning iga asi ei vaja spetsiifilist ruumi või mööblieset, kui on olemas multifunktsionaalseid lahendusi.

Postituse lõppu ka filmisoovitus: “TINY – A Story About Living Small”

Kuidas plastmass sinu sisse sattub?

Ookeanide prügisaartest ning kilekottide rämedast mõjust keskkonnale, ravimijääkidest veekogudes ning plasti vähe kõneldud ajaloost on Värske Aju juba pajatanud. Nüüd võtaks ülevaatlikult ette plasti teekonna inimese kehasse. See teema pakub mulle isiklikult väga suurt huvi, kuna oma vabatahtliku tegevuse kaudu olen seotud Teeme Ära rahvusvaheliste hoobadega, täpsemalt liikumisega “Let’s Do It Mediterranean!” mis tegeleb prügikoristusega Vahemerest.

Kes tahab üldist ülevaadet meres hulpiva plasti mõjust elusorganismidele, võib alustada nt. Green Peace’i kokkuvõttest, mis sisaldab ka hulgaliselt asjalikke viiteid, nii et ei pea muretsema “puukallistajate” kallutatuse pärast. 

Kuidas plastik toiduahelasse sattub?

Inimesed toodavad igal aastal ligi 300 miljonit tonni plastmassi. Suurem osa sellest “lõpetab” eluringi prügimägedes ja põletusahjudes. 1970-ndate uuringutes pakuti, et 0,1% kogu toodetud plastist jõuab hoopis veekogudesse (lõppsihtpunktina ookeanides), võimalik, et olukord on tänaseks veel hullemaks muutunud, seoses plasti suurema kasutusega arengumaades, kus puudub mõistlik prügikäitlustaristu. Osa veekogudesse sattunud plastist jääb kinni jäässe (Arktikas nt), osa leiab tee randadele ja ülejäänud jätkab rännakut veekogu sees. Plast on fotodegradeeruv materjal, st. valguse käes laguneb ta väiksemateks tükkideks – mikroplastikuks, isegi nanomõõtmetes osakesteks.

Osa plasti sattub veekogudesse juba algselt mikroplastikuna – nt. sünteetilistest materjalidest rõivaste pesemisel jõuavad veekogudesse imepeenikesed plastikiud, mida reoveepuhastid ilmselt väga hästi kinni ei püüa.

Algselt arvasid teadlased, et suurem osa maailmamerre sattunud plastist, mis jõuab garbage patch’idesse (ehk prügikeeristesse), jääbki sinna järgmiseks paarisajaks aastaks pidama, kuid hiljuti läbiviidud mahukad uuringud on näidanud, et 99% plastist, mida sealt traallaevadega leida loodeti – on kadunud! Aga kuhu?

PlasticsInfographic
Plast toiduahelas. Allikas: www.abrahamthinkin.com
  •  Plast laguneb nii väikesteks osakesteks, et muutub osaks planktonist. Planktontoidulised loomad söövad ta koos elusa hõljumiga ära, seedetraktist jõuavad erinevad plastist eralduvad kemikaalid looma kudedesse, sealt saakloomadesse ja potentsiaalselt inimese toidulauale.
  • Plast vajub veekogu põhja, ladestub seal või laguneb mikroorganismide abil edasi. Mikroorganismide elutegevuse tagajärjel võivad erinevad kemikaalid, mis plastikust pärit, jõuda edasi ka toiduahela redelil. [vaata eelmist lõiku]
  • Osa hulpivast ja randadel vedelevast plastist korjatakse üles merelindude poolt, kellele see näib isuäratava toiduna. Plastitükikestest eralduvad lindude seedekulglas erinevad kemikaalid, mis jäävad püsima lindude kudedesse. Lindude surma võivad põhjustada lisaks neist eralduvatele toksiinidele ka seedumatud plastitükid. Surnud lindude rümbad võivad saada toiduks teistele ranniku- või mereloomadele, kelle kaudu võivad kemikaalid jõuda ka inimese toidulauale.
PlasticToxinsFoodWeb
Chris Jordani foto albatrossist, kes toidu pähe ekslikult plastikut on söönud. See on ilmselt üks kuulsamaid visuaale, mis seostub mereloomade ja plastireostusega.

Igal juhul jõuab hirmuäratavalt suur osa merre uhutud plastikust üsna kiiresti toiduahelasse. Kuna maailmamered, eriti inimasutuse ligiduses, on plastikuga tugevalt reostunud, siis sööme me põhimõtteliselt iga kord kui mereannid taldrikule tõstame, natuke plasti ja temaga kaasnevaid kemikaale ka. Kusjuures otse inimese toidulauale võib veekogudesse sattunud plast jõuda ka toiduainetööstuse kaudu – nt. kui joogi või söögi tegemiseks võetakse vett jõest, mis sisaldab juba plastireostust võib see plast sattuda ka valmistatava toidu, nt. õlle, sisse. Väga ilusat infograafikat plastikust toiduahelas leiad siit. Hästi selgitab probleemi ka ära toodud video.

 Milliseid aineid plastikust eralduda võib?

Esiteks muidugi on plastik ise, ehk siis põhiline polümeer, mis plastikule sisu annab, aine, mida looduses ilma inimese sekkumiseta ei leidu. Teadaolevalt elusorganismid  teda ei seedi (v.a. mõned bakterid). Kõik vajalikud täiendavad omadused annavad plastikule lisandid: plastifikaatorid, elastifikaatorid, värvained, lõhnained jne. Mõnel juhul võib polümeer ise olla põhimõtteliselt ohutu, kuid just lisandid, mis materjalist välja lekivad, muudavad ta tervisele kahjulikuks. Plastiku lisaained võivad olla kantserogeensed, mimikeerida hormoone, tihti on nad ka rasvlahustuvad – seega bioakumuleeruvad (see tähendab, et toksiini kontsentratsioon kasvab toiduahelas seda enam, mida kõrgema astme tarbijaga on tegemist – nt. hüljes, kes sööb lõhe, kes sööb kilu, kes sööb zooplanktonit, kes on muu hulgas sisse ahminud veidi sinu pesumasinas käinud dressipükse, sisaldab kokkuvõttes väga palju sinu dressipükstest pärit kemikaale).

codecenter
Erinevate plastiliikide tähistamiseks kasutatakse sümboleid, millel tasub silm peal hoida. Toidu pakendamisel peaks kindlasti vältima nr. 3 ja nr. 6. Jäätmekäitluse seisukohal väga problemaatiline on ka seitsmes kategooria – eriti mitmekihilised segapakendid.

Lisaks sellele, mis plastik on ja mida ta sisaldab sihipäraselt, on ta ka väga sõbralik pinnas muude kemikaalide kaasahaaramiseks. Umbes nagu käsn, mis selektiivselt eriti toksilist kraami mereveest endasse imeb. Muuhulgas sõidavad veekogudes plastitükkide peal “jänest” ftalaadid, DDT, BCB-d ja elavhõbe – nimekiri pole loomulikult ammendav. Persistent Organic Contaminants (POP-id) ehk püsivate orgaaniliste saasteainete kontsentratsioon on uuringute kohaselt meres hõljuvas plastis kordades kõrgem kui vabas vees.

Mis juhtub kui inimene sööb plasti jääke sisaldavad toitu?

Plastiku poolt edasi kantavad kemikaalid võivad inimesele tekitada igasugu “ebameeldivusi”: põhjustada vähktõve; diabeeti; vähendada sperma kvaliteeti/hulka (langenud viljakus); häirida immuunsüsteemi ja hormonaaltalitust (mh. liiga varajane puberteet); põhjustada laste madalat sünnikaalu ja erinevaid arenguhäireid (käitumishäiretest kuni madalama IQ-ni). Mõned allikad nende näidete juurde leiad siit, loetelu oli ülevaatlik, kõikvõimalikke uuringuid ja täpsustavat infot leiab andmebaasides surfates üsna hõlpsasti.

plastic-sushi
Surfrider’i kampaania, mis kutsub inimesi üles mõtlema sellele, kuidas prügiprobleem on ka meie enda keha probleem.

Mida tarbijana teha annab, et meie kehasse vähem plastikut jõuaks?

Laias laastus saab mõelda kahes suunas: otseselt ja kaudselt. Otseselt peaks plastikut oma kehast eemal hoidma vältides plastist toidupakendeid (eriti kuuma ja rasvase toidu puhul!). Samuti võiks vältida lihtsalt plasti söömist 🙂 nt. valima hoolega huulepulka. Kaudselt peaks vältima plasti sattumist veekogudesse (seda nii otseselt – prügi korrektselt käideldes, kui ka kaudselt – plastiku tarbimist vähendades).

feve_infographic_web_final-1
Euroopa tarbijate hoiakud plastikust toidunõude ja pakendite suhtes on, nagu näib, muutumas. Allikas: www.friendsofglass.com

Ei hakka hirmpikka nimekirja tegema, toon välja paar võimalust, mis muudaksid palju – eriti kui sa oma käitumisega innustad ka nt. kolleege või koolikaaslasi.

  • Loobuda ühekordsetest toidunõudest – nt. plastlusikatest, taldrikutest ja take-away kohvitopsidest. Osta termoskruus ja pese nõusid. Kui nõusid pesta ei saa, siis võta vähemalt papist taldrikud. Nt. New York keelustas polüstüreenist ühekordsed take-away karbid üldse ära (keeld jõustub 1. juulil 2015). Tallinn, millal sina jalad kõhu alt välja tõmbad? Päris jõle on näha, kuidas mõnes kohas tellitakse töö juurde kogu kollektiivile kuum toit polüstüreenist nõudel…
  • Poest või turult köögivilju ja puuvilju ostes mitte pakendada neid kilekotti – kaalumissildi saab otse viljale panna. VÕI võta alati kaasa paar õhukest kilekotti, et neid uuesti kasutada. VÕI võta kaasa ainult üks õhuke kilekott ja kleebi sinna peale kõigi erinevate puu-, köögi- ja juurviljade kaalumissildid. Berliini moekaimad kodanikud on avamas kaubanduskeskust, kus ÜLDSE pakendeid pole. Võtame eeskuju?
  • Osta valmistoit kodust kaasa võetud klaasanumasse või loobuda sellest, kui plastikuvaba alternatiiv puudub. Nagu eespool mainisin, on plastikus leiduvad toksiinid tihti rasvlahustuvad ja mida kõrgem on temperatuur, seda hõlpsamini nad OTSE sinu seedekulglasse jõuavad.
  • Ära tarbi ookeanide tippkiskjaid. Nt. tuunikala vältimine on nii Maa kalavarudele kui sinu kehale hea variant.
  • Hoida alati käepärast riidest poekotti.
  • Mitte osta kosmeetikat, mis sisaldab plastikust mikrohelbeid – nt. osad kehakoorijad võivad neid sisaldada.
  • Võimalusel eelistada naturaalsest kiust rõivaid, või rõivaid, mis on pesemisel vastupidavamad.
  • Valida tarbekaupu, mis pole plastikust. 
tumblr_lxrfrhgbLe1r4eq12o1_1280
Projekt: “Life without plastic” Näiteid plastikuvabadest tarbekaupadest.. 🙂

 

Eesti 100: Teele Pehk aktiivsetest kogukondadest ja kogukonnauuringust

Oktoobrikuus teatas Värske Aju meeskond tagasihoidlikult, et eesootava Eesti 100 juubeli puhul on plaanis senisest enam teha ruumi arvamustele, mõtetele ja lugudele, mis keskenduvad just Eestile ja Eesti tulevikule. Küsimused, kus me praegu oleme, kuhu suundume ja kuhu peaksime oma pilgud suunama, saavad vastused läbi erinevate inimeste ja teemade, mis neile südamelähedased on. Sel korral jagab oma mõtteid aktiivsete kogukondade teemal Linnalabori kogukonnaekspert ja 100 uue eurooplase hulka valitud Teele Pehk.

Teele_Pehk_pilt
Teele Pehk. Foto: Riigipidamise kava tutvustav film

Think globally, act locally on fraas, mis mulle ligikaudu kolm aastat tagasi ühelt kursuselt kõrvu kõlama jäi. Tollal mulle tundus, et häid näiteid, mis Eesti ühiskonnas seda mõtteviisi peegeldaksid, ei olnud. Ei olnud selles mõttes, et neist ei räägitud väga palju. Praegu tundub olukord olevat paranenud – kogukondade tegemised on muutunud nähtavamaks ning inimesed teadlikumaks. Küsiksingi siinkohal kohe alustuseks, kui oluline see teema praegu Eesti ühiskonnas on?

Eestis ilmnevad paljud mujal järeleproovitud algatused tavaliselt viiteajaga – olgu selleks sotsiaalne innovatsioon ja ettevõtlus, tühjade kruntide “elustamine” vahekasutusega või avaliku ruumi autodelt tagasi hõivamine. Selles pole midagi halba, peaasi, et neid meetodeid meie konteksti kohandataks. Mõned algatused on õnneks meil välja mõeldud – näiteks Teeme Ära talgud, mis kasvanud üleilmseks Lets Do It koristuskampaaniaks. Samamoodi vaatavad Riia, Vilniuse, Varssavi ja teiste linnade aktivistid Tallinna poole imetlusega, kuna siinsed asumiseltsid on suutnud oma tegevuse ja saavutustega silma paista. Eks talgute korras koristatakse mujalgi prügi ning naabruskonnaaktiivsust leidub pea igas linnas, ent meil on õnnestunud neid algatusi kas hästi kontseptualiseerida või pakendada ja promoda. Sellepärast esitasime asumiaktiivse Tallinna ka UN Habitati ja Guardiani konkursile, mis otsis uudseid lahendusi linnaliste probleemidega tegelemiseks (vaata videot).

Kogukondlikud algatused on tõesti viimastel aastatel nähtavamaks muutunud. Mulle seostub see aga kogukondade eneseteadvuse tõusuga, mitte tingimata paljude uute algatuste lisandumisega, kuigi neid on lisandunud. Kogukonnategevust on eri aegadel ühiskonnas kogu aeg olnud (nt muinsuskaitsjate liikumine, põllumajandus- ja muud ühistud, külaseltsid), ent mõnede kogukondade organiseeritus ja suhtlusjulgus on oluliselt paranenud, tänu millele ongi viimasel ajal üldine teadlikkus kogukondadest tõusnud. Räägin eeskätt linnaseltsidest, mis tegutsevad kas linnaosas või väiksemas piirkonnas elukeskkonna parandamisega. Asumiseltse tekkis juba 90ndatel, ent alates 2006. aastast on hüppeliselt juurde tekkinud nn teise laine seltse, mis keskenduvad naabritevahelisele suhtlusele, avaliku ruumi elavdamisele, ruumilise arengu mõjutamisele ja oma piirkonna väärtuste kaitsmisele. Need seltsid nakatuvad väga kergesti mujal maailmas toimuvatest algatustest ning katsetavad neid siis oma piirkonna elavdamisel.

Linnalaboril on koostöös Eesti Külaliikumisega Kodukant valmis saanud kogukonnauuring. Mis on peamised põhjused, mis sellise võrdlemisi mahuka uuringu teostamist ajendasid?

Algne vajadus sellise kaardistuse järele tekkis seoses Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kavaga, mille jaoks koostasime ruumi ja kogukondi käsitlevaid tulevikumõtteid – Ruumiidee raport. Mõtlesime, et enne kui hakkame kogukondliku tuleviku näiteid Eestile välja käima, peaks kaardistama kogukondade hetkeseisu (kuna selline uuring puudub). Ruumiidee raport sai enne valmis, kui kogukonnauuring 2014 suvel käivitus, kuigi ajend jäi samaks: pidasime vajalikuks kaardistada linna- ja maakogukondade praegust tegevust, toimimisloogikat, peamisi takistusi tegevusele ning tulevikuunistusi. Üheltpoolt tundsime koos Kodukandiga, et vajame ülevaadet oma edasise töö paremaks korraldamiseks – et kui tahame välja anda kogukonnaarengu käsiraamatu, peaksime eelnevalt teadma, millised on peamised kitsaskohad tegutsevatel kogukondadel. Teisalt oli uuring vajalik kasvavate ühiskondlike ootuste tõttu – nimelt räägitakse aina enam kogukondade rolli tõusust elukorralduses, kuid puudub arusaam, kes või mis see kogukond siis on.

Kogukonnauuringuga ei tahtnud me niivõrd välja selgitada ühtset definitsiooni kogukonnale, vaid pigem seda, kuidas tegutsevad kogukonnad end määratlevad, mida riik kogukondadelt ootab ning kui palju on neis arusaamades kattuvuskohti. Uuringu sissejuhatavas osas tegime ülevaate, kuidas kogukonna mõistet eri valdkondade arengukavades kasutatakse, et niimoodi ühiskondlikke ootusi kombata. Hea näide kogukondliku elukorralduse aktualiseerumisest on vabatahtlik pääste ning siseturvalisus, mida puudutavates arengukavades on kogukonnal kandev roll, ent kogukonnana mõistetakse kõiki omavalitsuses või piirkonnas elavaid inimesi. Samas kasutab Kodukant kogukonnamõistet pigem aktiivsete külade või külavanemate iseloomustamiseks, meie Linnalaboris aga nende inimrühmituste kirjeldamiseks, mis tegutsevad elukeskkonna parandamise nimel ja kollektiivsetes huvides. Juba siit tuleb ilmekalt välja, kuivõrd erinevalt kogukonna mõistet kasutatakse.

Oluline on mainida, et keskendusime kogukonnauuringus kohalikule aktiivsusele, mis on geograafiliselt piiritletud. Selline piirang oli vajalik, et uuringus fookust hoida ja saada väärt infot linna- ja külakogukondade kohta. Et lähtekohaks oli just kohaliku aktiivsuse uurimine, hõlmab uuringuraport ka selliseid kogukondi, mis pole MTÜna registreeritud, vaid tegutsevad muus vormis. Olulisi erinevusi linna- ja maakogukondade vahel ei leidnud, kuigi järelduste tegemine linnakogukondade kohta oli keeruline, kuna neid on võrreldes maakogukondadega lihtsalt nii vähe. Kogukonnauuringut võib käsitleda pigem üldistava kaardistusena. Uuringu lõpus tegime mitmeid soovitusi, kuidas kogukondade toimimist toetada ning millele kogukonnad ise peaksid rohkem tähelepanu pöörama.

Kogukondadest rääkides ei saa mööda minna kogukonna mõistest endast. Kuidas Eesti kogukonnad ennast ise defineerivad ning mil määral see sarnaneb mõne teoreetilisema definitsiooniga?

Linna- ja maakogukondade uuringust selgus, et kogukonnad defineerivad end pigem protsessi kui eesmärgina, mõtestatud tegevusena geograafilises piirkonnas. Aga nagu uuringuraportis kirjas, siis pole oluline ühe definitsiooni tagaajamine, vaid pigem see, et erinevatest määratlustest oldaks teadlikud ja kasutataks neid õigesti. Teoreetiline definitsioon ütleb, et kogukond tähendab rohkem teatud tüüpi sotsiaalseid suhteid, kui geograafilist piirkonda. St kõige olulisem on sotsiaalsete suhete kvaliteet, mis muuhulgas võivad toimida ka mingis geograafilises piirkonnas.

Kogukonnauurijad näevad kogukondadel oluliselt suuremat rolli: kas avalikus halduses nn kolmanda tee poliitika eestvedajatena või veelgi radikaalsemalt kogukondliku ühiskonnakorralduse alustaladena (rohkem on kirjas kogukonnauuringu teooria-osas).

Millega Eesti kogukonnad peamiselt tegelevad, millised temaatikad on neile huvipakkuvad ning kui palju Eestis aktiivseid kogukondi üldse on?

Kuna kogukonnauuring kaardistas kohalikku aktiivsust geograafiliselt piiritletud alal, siis jäid välja huvi- ja olukorrapõhised kogukonnad (nt kogudused, sotsiaalabikogukonnad, vabatahtliku pääste osutajad). Selliseid piirkondliku elu parandamisega kogukondi on Eestis 3500 ringis, sh külavanemad, seltsingud, linnaseltsid, külaseltsid. Külakogukondi on sadades kordades rohkem kui linnaseltse – viimaseid on Tallinna, Tartu, Pärnu ja Paide peale kokku 26.

Peamiselt korraldavad kogukonnad kohalikku kultuurielu, edendavad elanikevahelist suhtlust ning kaitsevad piirkondlikke väärtusi. Seda kas tänavafestivalide, avatud hoovikohvikute, külasimmanite, tähtpäevaliste pidude, koristustalgute, planeeringutes ja arengukavades kaasarääkimise, liikuvus- ja transpordikorralduse mõjutamise, piirkondlike visioonide koostamise kaudu. Üksikutel juhtudel osutatakse kogukondlikke teenuseid, nt üritusi seltsimajas või heakorratöid.

Millised on peamised tõuketegurid, mis kogukondade moodustumist Eestis ajendavad?

Kogukonnauuringust selgus, et peamiseks tekkepõhjuseks on omavahelise läbikäimise elavdamine ja kohaliku kultuurielu arendamine. Järjestuselt kolmas kogukonna tekkepõhjus on kohalike probleemide lahendamine. Vähesel määral toodi uuringus välja vastuseisu mingile projektile või omavalitsuse tellimust (nt avaliku teenuse osutamine). See statistika lükkab ümber levinud arusaama, et geograafiliselt piiritletud kogukonnad luuakse ametlike otsuste vastu protestimise eesmärgil.

Linnaseltside kohta lükkasime selle protestimis-müüdi juba 2013. aastal ümber, kui kaardistasime Tallinna asumiseltside tekkeajendid ning praeguseid tegevusalasid (loe lähemalt urbanistide väljaande U 15. numbrist artiklit “Tallinna asumiseltsi ABC” või kiika skeemi). Tol hetkel tegutses Tallinnas 22 seltsi (nüüd juba 23), millest viie puhul sai rääkida, et kokku tuldi mingi probleemi pärast. Samas on asi vägagi sõnastamises: linnaseltsid tihti kaitsevad kohalikke väärtusi ja igapäevaeluks vajalikke elemente, ent linnavalitsuse silmis on see ametlikele otsustele vastuhakk. Näiteks Luite Selts loodi selleks, et Veerenni tänaval säiliks raudteeülesõit, sest linna otsus oleks tähendanud ümbersõitu kavandatava hiid-ostukeskuse kaudu. Paljudel juhtudel suudavad linnaseltsid pakkuda mõistlikumaid ja odavamaid lahendusi, kuna teavad, millised lahendused nende piirkonnas töötavad. Ja elukeskkonda puudutavates otsustes osatakse oma naabruskonnast kaugemale vaadata, räägitakse kaasa ühistranspordi parandamisel, autoliikluse osakaalu vähendamisel, rattateede võrgustiku rajamisel, kohaliku ettevõtluse soosimisel jne. Probleem on selles, et linnavalitsused (eriti Tallinna oma) ei adu seltse kui kohalike oludega kõige paremini kursis olevat koostööpartnerit. Kahetsusväärselt peavad ametnikud ja poliitikud seltsidega läbirääkimisi tüütuks lisatööks.

Kui suurel määral sõltub kogukondade aktiivsus ümbritsevast keskkonnast – kas aktiivsed kogukonnad on indikaatoriks pigem tugevale ja tervele ühiskonnale või viitab suur kogukondade aktiivsus rohketele probleemidele, mida tuleb lahendada?

Jätkates eelmisest vastusest, siis võib kogukondliku tegevuse tõuketeguriks olla justnimelt arusaam ja vajadus tõsta kohalike elanike häält. Tallinnas, Tartus, Paides ja Pärnus tegutsevad linnaseltsid on paljuski ajendatud mõtteviisist, et kohalikud teavad kohalikke olusid paremini, seega pakuvad nad linnaametnikele väärt infot ja kohalikku teadmust. Võrreldes ametnikega on kogukondlastel tihti tuleviku-ettekujutus oma piirkonnast, kuna bürokraatia asemel saavad nad keskenduda probleemidele leidlike lahenduste nuputamisega.

Samas tekivad kogukonnad tugevates ühiskondades – näiteks Helsingis on linnaosaseltsid tegutsenud juba 70ndatest peale, aga 2000ndatel tekkis niivõrd palju ruumikasutuse ja elukeskkonnaga seotud algatusi, et nüüd räägitakse seal uuest linnakultuurist (vt raamat “Helsinki Beyond Dreams”).

Millised on peamised probleemid, millega Eesti kogukonnad ja selle liikmed oma igapäevatoimetustes silmitsi seisavad? 

Ma toon kõige tõsisema probleemina esile vähese moraalse toe riigilt või kohalikelt asutustelt. Kogukondadesse ei suhtuta veel reeglina kui koostööpartnerisse (muidugi on meeldivaid erandeid). Hea näide on siin Tallinnas Kalamaja ja Pelgulinna miljööasumeid ühendav Telliskivi Selts, mis tegeleb aktiivselt avaliku ruumi kaitsmise ja inimlikustamisega ning ruumilise planeerimisega. Aga linnaplaneerijad näevad seltsi tegevuses endale lisatööd, levib isegi kuuldus, et Põhja-Tallinna arengute eest vastutavaid ametikohti peetakse tervistkahjustavaks. Siin on vaja mõtteviisi ja juurdunud töötamise viiside muutust – oluline pole mitte otsuseid juriidiliselt korrektselt menetleda, vaid kohe algusest peale koos huvilistega (loe: asumiseltsid ja teised ühendused) probleemile võimalikke lahendusi otsida.

Kogukonnad saavad väga palju omavalitsuse abita tehtud, kuid jätkusuutlikkuse mõttes peavad need kaks paralleelmaailma ühel hetkel kokku sulama. Loodetavasti toimub see lähiajal, mitte kümne aasta pärast. Siis on Eestil hea võimalus end maailmaareenil väikse ja kogukondliku riigina esitleda, kui see kultuurimuutus saab toimuma.

Uuringule vastanud tõid kõige olulisemate takistustena oma tegevusele välja omavalitsuse tõrjuvat suhtumist, liidrite väsimise ja rahaliste võimaluste vähenemise. Samas toodi aktiivsust suurendavate teguritena välja õnnestunud ürituse korraldamist, vastuseisu omavalitsuse otsusele (nt sulgeda kohalik kool), hoonega seotud sündmused (nt kultuurikeskuse valmimine) ja uued rahastusvõimalused ja projektivoorud.

Rahaline tugi pole aga kõige olulisem probleem, mida pahatihti arvatakse kogukondadel olevat. Seda rõhutavad ka välismaa uuringud (nt Design for Social Sustainability), et kogukondadele pole kõige tähtsam rahalist toetust jagada, vaid pigem luua tegutsemist võimaldav ja arengut soosiv keskkond, mis väärtustab kodanikualgatust ja uudseid viise ühiskondlikke või piirkondlikke probleeme lahendada. Rahastajate (peamiselt Kodanikuühiskonna Sihtkapitali) ootus ongi, et tublid ühendused hakkaksid nüüd rohkem “tõsiste” probleemidega tegelema, selleks ergutatakse sotsiaalset ettevõtlust ja sotsiaalset innovatsiooni.

Kui kogukondlikult aktiivne on Eesti venekeelne elanikkond – kas peamised tõuketegurid, mis kogukondade moodustumist initsieerivad, on sarnased eestikeelsetele kogukondadele?

Sellele on raske vastata, kuna puuduvad põhjalikud analüüsid ning teadlikkus vene kodukeelega elanike kogukondadest on vähene. Mille kohta oskan natuke sõna võtta, on Lasnamäe kogukondlikkus. Nimelt alustasime eelmise aasta alguses Lasnaidee algatusega (jätkuna aktiivsete naabruskondade algatusele Linnaidee) ning lasnamäelased tulid üllatavalt hästi ühistegevustega kaasa. Meil polnud mõttes luua Lasnamäele seltse, vaid pigem moodustada koostöövõrgustik juba mingil määral aktiivsetest kodanikest – korteriühistute juhid, noorsootöötajad, kultuuritegelased, kunstnikud. Iga avaliku üritusega kasvas võrgustik ning ideede hulk, mida Lasnamäel teha võiks. Praegu tegutseb see eesti-vene segavõrgustik linnalaborandi ja lasnamäelase Maria Derlõši eestvedamisel edasi, plaanitakse järgmisi tegevusi ja esitatakse Lasnamäe arengukavasse ettepanekuid. Eelmisel suvel korraldatud Lasnapiknik (vaata videot) tuleb kindlasti kordamisele!

Mida peaks riik tegema, et kogukondade tegemisi omaltpoolt toetada (millest kogukonnad ise kõige enam puudust tunnevad)?

Kogukondade toetamine on praegu siseministeeriumis regionaalteemade all ning samuti koostatavas siseturvalisuse arengukavas. Oleks vaja rohkem läbimõeldud strateegiat riigi tasandil, kuidas kogukondi vähenevate avalike ressursside tingimustes võimustada ja ka moraalselt toetada. Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kava toob välja, et omavalitsuste piiride nihutamine ja liitumine ei lahenda probleeme, vaid pigem on vaja omavalitsustel avalike teenuste osutamiseks koostööd teha. Koostöös kohalike vabaühenduste ja kogukondadega saaks nii mõnegi teenuse tõhusamalt osutatud.

Mida pakub üks kogukond oma liikmetele ja ka ühiskonnale laiemalt?

Nagu räägib ühes artiklis Peeter Vihma, kes oli meie kogukonnauuringus sotsioloog, aitab kogukond inimestel jõukamaks saada – seda nii kultuurilises kui ka majanduslikus mõttes. Linnaseltside buumi seletab Peeter identiteediotsingutega, inimesed tahavad oma kodukandiga rohkem tutvuda ja sealsete inimestega kokku kuuluda. Ma lisan omaltpoolt, et kogukond suurendab oma liikmete heaolu ja eneseusku selle kaudu, et pakub kohalikus elus või laiemalt ühiskonnaasjades osalemise võimalust. Mõttekoda Demos Helsinki õnnelikkuspoliitika manifesti järgi teeb inimesi õnnelikuks see, kui nad saavad oma elukeskkonda ise kujundada ja paremaks muuta.

Mida õnnelikumad on inimesed, seda järjepidevam on ka ühiskond. Seltsitegevus loob sotsiaalset kapitali ja loob sidusamat ühiskonda, millest räägib juba alates 90ndate lõpust poliitikateadlane Robert Putnam. Siit edasi saab kogukondade kasu laiendada riigi julgeolekuni välja: kui inimesed tunnevad end kasulikuna, kuuluvana, võtavad ise asju käsile selmet omavalitsuse või riigi sekkumist oodata, siis on nad usaldavamad oma kodukoha ja riigi suhtes. Võib öelda, et kogukondadel on psühholoogilises kaitses kandev roll.

Kas Eesti puhul on võimalik nimetada konkreetsemaid probleeme, mida oleks võimalik aktiivsete kogukondade kaasabil lahendada?

Sotsiaalvaldkonnas on suur potentsiaal, kui paljuski juba tegutsevad ühingud rohkem koos töötaksid – a la asumiseltsid ja kirikukogudused ning sotsiaalabiasutused. Näiteks Kalamajas toimus aastaid tagasi arutelu narkomaanide abistamise teemal, kus osales abipolitsei ja koguduse esindaja, muidugi ka kohalikke aktiviste. Kuigi konkreetseid samme narkomaanide lainega tegelemiseks ei järgnenud, oli see märgilise tähendusega arutelu asumiseltside senise tegevuse kontekstis.

Ruumilises arengus saavad kogukonnad esindada kohalikke väärtusi, edendada avaliku ruumi kultuuri – mida juba praegu tehakse, ent palju tugevamini. Edasi unistades: kollektiivne ehitamine, tulundusühistute kaudu kinnisvara arendamine. Lisaks kohaliku ettevõtlusega tegelemine, sotsiaalne innovatsioon, kohalike ressursside jagamine – alates autodest kuni pesuköökideni ja ühissaunadeni kortermajades (nagu Soomes!). Energiaühistud paneelelamupiirkondades ja uusarendustes. Ja see pole kaugeltki lõplik nimekiri.

Paide kogukond (mille keskuseks on Wabalinna maja) on hea näide sellest, kuidas ollakse ajast ees: tegeletakse aktiivselt isemajandava kogukonna mudeliga ning selle praktiseerimisega, mõeldakse juba kogukonnapanga loomisele, vahendatakse vanalinnas kinnisvara.

Kogukondade toimimise aluseks on selle liikmete omavaheline koostöö ja suhtlus. Kui palju võetakse ette kogukondade-vahelisi projekte ning palju Eesti kogukonnad üldse üksteise tegemistest teadlikud on?

Kuna olen rohkem kursis linnaseltsidega, siis räägin neist. Linnaidee algatusega üritasime peamiselt 2013. aastal Tallinna piirkonnaühenduste omavahelist läbikäimist elavdada, et niimoodi asumiseltside häält linnavalitsuse kõrvadele tugevdada. Järgnenud aastal püüdis Paide kogukond linnaseltse kokku tuua, et nende toimimismudeli eeskujul isemajandavate kogukondade võrgustikku luua, Arvamusfestivalil arutlesime kogukondliku tuleviku üle Wabalinna laval. Praegu saavad linnaseltsid kokku EV 100 jaoks millegi planeerimiseks, järgmisel korral jaanuari alguses Pärnus Raeküla seltsi juures.

Nii et koostööd ja läbikäimist leidub omajagu. Aga võiks palju rohkem olla, sest eesmärgid on samad ja üksteiselt on palju õppida, nii sisedemokraatia kui ka konkreetsete tegevuste osas. Vähemalt oleme linnaseltside seas saavutanud selle, et ollakse üksteisest teadlikud ja teatakse peamisi eestvedajaid. Omaette tegutsedes ratta leiutamisest oleme natuke edasi liikunud küll. Koostöö on alati selline teema, et peab taipama selle pikaajalist kasu – et kui praegu aeg maha võtta ja tutvuda teiste kogukondade tegevusega, asetub ka oma kogukonna tegevus laiemasse pilti ning on kergem oma eesmärke saavutada, kui teatakse, kellelt nõu küsida või kuidas teised kogukonnad mingile probleemile lähenenud on. Selle pikaajalise perspektiiviga puutusime Linnaidee algatuses samuti kokku – alguses ei saanud pealinna asumiseltsid väga hästi aru, miks nad peaksid linnavalitsusega paremast koostööst rääkima, kui nende arvamusega pole juba aastaid arvestatud ja pigem on tunda tõrjuvat suhtumist. Õnneks taipasid mitmed seltsid, et koostöö hea tava koostamine ongi hea võimalus aeg maha võtta ja põhimõtetes kokku leppida, kuidas edaspidi seltsid saavad linnaasutustele kasulikud olla ja vastupidi.

Linna- ja külaseltside vahel pole veel väga tugevaid sidemeid. Kodukandi ja Linnalabori koostöö on andnud mõningase tõuke maa- ja linnakogukondade omavaheliseks läbikäimiseks, ent arenguruumi on veel kõvasti.

Kas kogukondade uuring paljastas ka midagi ootamatut või üllatuslikku?

Ilmnes, et mittetulundusühingu vorm pole eeltingimuseks kohalikult omavalitsuselt rahalise toetuse saamiseks – mtü-de kõrval olid paljud seltsingud toetust saanud. Koostöö omavalitsusega tähendabki põhiliselt toetuste saamist, millest on muidugi kahju. Omavalitsusega ongi kogukondadel suhteliselt nõrk side, 11%-l uuringus vastanutest see lausa puudub, mis võib tuleneda eespool kirjeldatud usaldamatusest.

Enne uuringut kartsime, et linna- ja külakogukonnad tegutsevad ühe-kahe inimese energial, kuid uuringust tuli välja, et keskmine kogukond koosneb kolmest kuni viiest eestvedajast, kümnest aktiivsest liikmest ja kuni 20st kaasalööjast. Samas püüdlevad paljud suurema liikmeskonna ja avatuse poole, mis on hea märk.

Kui liikuda kohalikult kogukonna tasandilt suuremale ja ehk isegi globaalsemale tasandile, siis millist rolli kogukonnad sellisel tasandil mängivad? Kui palju kogukonnad endale ise teadvustavad globaalsemaid temaatikaid ning kui suur osa nende tegevustest on suunatud just mingi globaalse probleemiga tegelemiseks (kohalikul tasandil).

Hamburgis tegutsev Gängevierteli ühendus on hea näide sellest, kuidas mingid rühmitused tajuvad väga hästi ära tulevikusuundumusi. Gängeviertel sai alguse 2009. aastal, mil Hamburgi linnavalitsus tahtis müüa viimase ajaloolise tööstuskvartali südalinnas erakätesse. Kunstnikud, käsitöölised ja teised loometegelased hõivasid mõned hooned tühjalt seisnud kvartalis ja hakkasid seal aktiivselt näitusi ja üritusi korraldama, töötubasid pidama. Nad nägid ette, et see viimane ajalooline kvartal on linna mitmekesise ja loova arengu (mis oli Hamburgi deviisiks!) ning südalinna kultuuri- ja loomepaikade säilitamise seisukohalt võtmetähtsusega. Nüüd majandavad nad suurt osa kvartalist linna toel ise.

Värske Aju on oma olemuselt keskkonnablogi ning meie lugejad kindlasti huvituvad ka kogukondade ja keskkonna vahelistest seostest (sh kestlik areng). Seega uuringi, kuidas need teemad kogukonna teemaga seostuvad?

Vägagi otseselt! Mida sidusamad on kogukonnad ja mida rohkem neid on, seda kohalikumalt saavad inimesed elada. Lihtsustatult: mida rohkem inimesed oma naabritega suhtlevad, seda väiksem on vajadus iga kruvi või piimapaki järele sõita; teisalt on suurem tõenäosus koos midagi ette võtta, kas või haljasalasid korrastada või väljaarendamist ootavaid alasid vahepealsel ajal elavdada (nagu Kalarand ja Kultuurikatla aed Tallinnas).

Linnaseltsid pööravad vägagi kestlikule arengule tähelepanu, näiteks Paide Wabalinna majas toimuvad säästliku ehituse töötoad, tegutseb velokuur, renditakse välja rattaid. Ja tihti suudavad linnakogukonnad (kindlasti ka külaseltsid) pakkuda välja keskkonnasõbralikumat ruumikasutust – näiteks nagu Telliskivi Selts kaitseb Kalaranna lauget liivaranda kõrgeks betoonpromenaadiks muutumise eest.

Kui Värske Aju lugeja sooviks rohkem kogukonnatemaatikaga ennast kurssi viia, siis mida soovitaksid lugeda või vaadata?

Design for Social Sustainability. A framework for creating thriving new communities” 2011, Young Foundation. – see on Suurbritannia-keskne juhend, kuidas planeerida, disainida ja arendada edukaid ja ühiskondlikult kestlikke kogukondi. Leidub ka rahvusvahelisi näiteid.

Eesti Vabariigil on peagi täitumas 100 aastat – kui Sul oleks võimalik soovida/kinkida Eestile midagi, siis mis see oleks?

Tervet mõistust – aga mitte muuseumieksponaadina, vaid nakkava omadusena! Kui vaja, siis võtta terve mõistus UNESCO kaitse alla!

Intervjueeris Kaisa Vent

Zoonoos ja keskkonnakaitse

Ma tegelikult mõistan väga hästi, et eluohtlikest nakkushaigustest ei taha kohe pärast puhkuse perioodi keegi lugeda aga kui Bob Geldof võis Ebola leevenduseks rikastelt raha jõululaulu abil küsida siis ehk ei traumeeri ka see artikkel teid keset sulnist pühadejärgset aega liigselt.

Kirjutan kuna lugesin mõni aeg tagasi läbi raamatu nimega „Spillover“, mis on kirjutatud ühe meie toimetuse lemmikkirjaniku, David Quammeni poolt. Tema sulest on varem ilmunud suur hulk National Geographicu artikleid ning ääretult menukas „Dodo laul“. „Spillover“ erineb oluliselt „Dodo laulust“. Ilmselt tundub raamat hirmsate haiguste levikust ka algul veidi kõhe, aga luban, et kui selle kord kätte võtate, ei saa te enne rahu kui see läbi on. Teema on zoonootilised haigused. Kuidas see Ebola ja keskkonnablogiga kokku sobib, sellest nüüd kohe räägingi.

Zoonootilised haigused on kõige lihtsamini öeldes haigused, mis loomadelt inimestele üle kanduvad. Kui uudistes räägitakse mingist kaugest ja koledast haigusest siis tõenäoline on, et tegu on zoonootilise haigusega. Ebola, SARS, MERS, HIV, malaaria jne – kõik on loomadelt inimestele üle kandunud. Zoonootilised haigused võivad olla ka palju kodusemad. Nii gripp kui ka puukide poolt levitatavad entsefaliit ja borellioos (Lyme’i tõbi) kuuluvad sellesse kategooriasse.

Võimalikud haigusekandjad meie ümber. Allikas: http://what-when-how.com/medical-microbiology-and-infection/zoonoses-systemic-infection/
Võimalikud haigusekandjad meie ümber. Allikas: http://what-when-how.com/medical-microbiology-and-infection/zoonoses-systemic-infection/

Suviti puugiohust rääkides, ütleb minu vanaema alati, et see puugiasi on täitsa veider. Kui tema noor oli, siis kõik lapsed ja loomad jooksid mööda põlde ja metsaaluseid ringi, said puuke ja haigeks ei jäänud keegi. See on muidugi selline ilustatud/lihtsustatud mälestus, aga on tõsi, et zoonootilised haigused on meid viimastel kümnenditel oluliselt rohkem muretsema pannud. Haigused on tegelikult alati loomadelt inimestele üle kandunud, läbi parasiitide, läbi koduloomade, vahel läbi toidu. Nii kaua kui oleme eksisteerinud, on käinud tõsine sõda nende ja meie immuunsüsteemi vahel. Olukord on aga mõneti muutumas ja nüüd jõuame keskkonnakaitseni.

Kui olete hoolikalt uudiseid jälginud ei ole teile üllatuseks, et iga mingi aja tagant tõuseb esile mingi uus haigus, mis ähvardab suure hulga inimesi tappa. Olgu tegu siis Hendra, Hantaviiruse, HIV, SARSi, MERSi või seagripiga. Sel aastal on enim paanikat tekitanud Ebola. Võib jääda tunne, et need haigused ongi nüüd järsku ei tea kust tekkinud. Muutunud on aga hoopis ökoloogia ja meie mobiilsus.

Inimpopulatsiooni plahvatuslik suurenemine viimase 100 aasta jooksul on toonud kaasa ääretult palju probleeme. Inimestel pole ruumi, nad on ümbritsetud aina kasvavast jäätmehulgast ja paljud elavad vee ning toidu puuduses. Nendele probleemidele lahendusi leides oleme trüginud järjest rohkem metsadesse ning muutnud mitmete ökosüsteemide tasakaalu. Kuigi vihmametsade rikkalikku loodust avastades, oleme leidnud mitmeid uusi ravimeid ning muud kasulikku, oleme me sealt kaasa toonud ka uued haigused. Samal ajal on maailm oluliselt globaalsemaks muutunud. Enamik meist on vaid paari bussi ja lennuki kaugusel kohast, kus on mõni eluohtlik epideemia.

Klassikaline näide on HIV, mis on derivaat primaatidel levivast SIVst. Kuna tegu on retroviirusega, mille geneetiline informatsioon on talletatud RNA kujul, on ta väga kiire arenemisvõimega. Mutatsioone tekkib palju ning seetõttu ületatakse ka liikidevahelised piirid üsna tihti. Praegune HIV pandeemia algas ilmselt kuskil 100 aastat tagasi Aafrikas. Inimesed olid primaate küttinud varemgi ning kindlasti oli ka SIV inimest juba nakatanud kuid haigust nagu AIDS ei tuntud. Inimesed surid niigi üsna vara ning ainuüksi süüfilis oli märksa kiirem tapja kui aeglaselt tegutsev HIV/SIV. Seekord läks aga teisiti.

On üsna tõenäoline, et keegi küttis sel ajal šimpansit ja vigastas end millalgi selle tegevuse käigus. Looma tappes tekkis kontakt mõlema vere vahel ja viirus leidis endale uue kuid sobiva keskkonna. Esialgu ei juhtunud ilmselt veel midagi. Nagu varemgi oli haigusi, mis tapsid kiiremini ning keegi ei märganud uut viirust või selle tekitatud haigust. Viirus aga püsis ning kolonialismi areng, linnade tihenemine ning inimeste suurem mobiilsus aitas uuel viirusel Aafrikas kanda kinnitada. Kuuekümnendateks oli viirus leidnud tee Kongosse ja sealt edasi maailma. Kaheksakümnendatel leiti viirus USAs ja tänapäeval on tegu pandeemiaga.

Sellised juhtumid pole väga haruldased. HIV on loomadelt inimestele kandunud rohkem kui ühe korra. Üks kord läks aga veidi teistmoodi ning kannatama pidid väga paljud. Sarnaseid lugusid võib kokku panna kõikidest zoonootilistest haigustest. Inimese asustused tungivad uutele aladele või hävitavad näiteks suure osa loomi, mis haigusekandja populatsiooni kontrolli all hoiavad ja tulemust ei oska keegi ette arvata.

Metslooma liha turg Abidjanis Elevandiluurannikul.  Allikas: http://www.ibtimes.com/ebola-outbreak-2014-fear-virus-drives-ghanas-bush-meat-market-ground-1715430
Metslooma liha turg Abidjanis Elevandiluurannikul. Allikas: http://www.ibtimes.com/ebola-outbreak-2014-fear-virus-drives-ghanas-bush-meat-market-ground-1715430

Aasta 2014 „hit“ oli ebola – mitte esimest korda ja ilmselt mitte ka viimast. Me ei tea küll täpselt, kuidas ebola inimestele üle kandus, aga suure tõenäosusega jõudis see meieni läbi puuvilja nahkhiirte. Aafrikas on piisavalt palju kütte, kes metsloomade liha jahivad ning seetõttu ei ole haigused  haruldased. Piisab vaid ühest „õnnelikust“ ülekandest, taristust ja sotsiaalstruktuurist, mis uue haigusega toime tulla ei suuda ja mobiilsest populatsioonist. Seekord tundub, et haigus jäi kohalikuks epideemiaks, kahjustades oluliselt vaid üksikuid riike. Kindel on aga see, et tuleb ka järgmine HIV, tuleb järgmine gripp, tuleb järgmine suur pandeemia.

Artikkel ei ole hirmutamiseks, kuigi mulle tundub, et seda saab nii tõlgendada. Me teame neid ohte sest me tunneme viroloogiat, patoloogiat, ökoloogiat ja inimese käitumise mustreid. Me oleme piisavalt targad, et neid asju mingil määral ennetada, ravida, piirata, uurida. Peame olema valvsad, teadlikumad ja ettevaatlikumad. Keskkonnakaitse ja ökoloogiline tasakaal on meile ülimalt olulised väga mitmest aspektist. Me ei mõtle haiguste levikule seoses keskkonnaga väga tihti, ent nagu näha, peame me seda tegema. Keskkonna ja loodusliku tasakaalu hoidmine on ju oluline ka meie endi hoidmiseks.

Eetilised jõulukingid, jõulukingi soovitused 2014

On perekondi, kus kingitusi tehakse ainult kõige väiksematele, lastele. Mõnes peres tõmmatakse loosi (kulutused on ikkagi väiksemad kui kõigi sugulaste asemel pead kingipakki tegema vaid ühele korraga). Mõni pere- või sõpruskond kasutab jõuluaega heategevuse praktiseerimiseks ja teeb üksteisele kingituseks annetusi kellelegi, kellel esimese maailma üleliigsest rahast rohkem kasu on. Praktiline ja vaimukas on ka “white elephant party” stiilis kingijagamine, kus imelikke ebavajalikke asju mänguliselt üksteiselt üle võetakse ja vahetatakse. On kollektiive ja seltskondi, kes lepivad kokku, et kingitused tuleb valmistada ise. Mõnes leibkonnas aga on endiselt surve kõigile õigeks ajaks õiged (ja piisavalt hinnalised, et keegi ei solvuks) kingitused leida suur.

tumblr_my890eVPK41spm17no1_500

Lühidalt – jõulude aeg on lisaks nunnudele lumehelvestele, perega koosveedetud ajale ja puna-rohekirjutele dekoratsioonidele paljudele ka ohtra stressi aeg. Rahastressi aeg. Kingistressi aeg. Mõttetutest kingitustest ja üleliigsetest kingipakkidest tuleneva prügi ja rusuva ökoloogilise jalajälje aeg. Paljudele Värske Aju lugejatele ilmselt ka südametunnistuse stressi aeg. Ühest küljest tahab igaüks oma lähedastele rõõmu valmistada, aga teisalt hoiduksid paljud tarbimisühiskonna rattalt kõrvale kui vähegi võimalik. Tahaks kinkida seda, millest on kasu, mis ei raiska ja mis on tähenduslik. Kui võimalik, tahaks kinkides teha ka head. Allpool lahkangi natuke eetiliste kinkide teemat läbi arengukoostöö dilemmade. 

Eetilised kingitused ja hea tegemine läbi arengukoostöö projektide toetamise. See on vastuoluline teema, ma olen nõus. Ja kes soovib lugeda, millised on arengukoostööle annetamise mündi erinevad küljed, võiks lugeda väga pikka (ja tänu sellele ka põhjalikku) artiklit pealkirjaga  “Stop Trying to Save the World. Big ideas are destroying international development.” Lühidalt kokku võttes – liiga suured, universaalsed ja säravad ideed (mudelid), mis tõotavad õitsengut kõigile (näiteks kõigile koolilastele tasuta õpikute jagamine või põhjaveepumpade rajamine kõikidesse Aafrika kõrbeküladesse) ei toimi igas kohas ja alati ühtemoodi. Teisisõnu – toimivad (ja tõeliselt “head tegevad”) lahendused arengukoostöös on rätsepatöö kogukond kogukonna haaval.

Kõrvalepõige nr 1. Selleks, et väita, kas mingi arenguabi lahendus teatud kultuurikontekstis toimib (näiteks viidates samale artiklile – et kõhuussi rohi parandab laste kooliskäimist ja elu jooksul teenitavat raha), peavad arenguabi andvad organisatsioonid tegema palju uurimistööd – süvenema, katsetama, koguma võrdlevaid andmeid. Sisuliselt teadust tegema. See tähendab raha “kontorite” tööshoidmiseks, spetsialistide palkamiseks jne. Seda raha annetajad organisatsioonidele (a’la UNICEF jmt) anda ei taha. Annetajad tahavad näha, kui mitu sooja tekki või kõhu-usside tabletti nende annetuse eest osteti hoolimata sellest, kas on veoauto juhti, kes tekid ka kohale toimetaks või medõde, kes tabletid laiali jagaks.

Jah, tõsi on, et mittetulundussektori rahaskeemid ongi teinekord segased ja harvad pole ka juhtumid, kus “kontori-rahasid” kasutatakse sulaselgeks turismiks ja aferismiks. Pätte leidub igas seltskonnas. Aga tsiteerides ühte ärimeest, kelle nime ma ei suuda meenutada:

“parem vahel petta saada, kui eluaeg kõiki kahtlustada.”

Kõrvalepõige nr 2. Kõige väärtuslikum asi, mida jõulude ajal “head tehes” kinkida on aeg ja järjekindlus. Püsikorraldus. Läbi aasta koerte varjupaigas koerte jalutamine, mitte ainult 22. detsembril, et end veidi parema inimesena tunda. Lastekodule 10 roosa Furby asemel oma vabu pärastlõunaid kinkida, et mõnel õpiraskustega lapsel kodutöid aidata teha. Osaleda ELFi talgutel ja annetada neile piisavalt suur summa, et maksta mõne juristi kuu tasu, mitte piirduda postkaardiga (mis on ka üliäge!). Saate aru küll… Ja sellepärast ongi aeg ja järjekindlus kõige haruldasemad kingid, nad on tõepoolest kallid, meil ei ole enamasti seda rikkust.

Kusjuures see ei tähenda, et ühekordset heategu ei peaks tegema. See on ikkagi parem kui mittemidagi. Süümepiinad teemal – äkki ma annetasin liiga vähe – ei ole kuigi mõistlikud.

Kõrvalepõige nr. 3. “Enne kui Eestis kõik korras pole ma küll mingitele … midagi ei anneta!” ning seejärel kõigile oma sugulastele Prisma 20 eurine kinkekaart osta ei ole loogiline tegutsemine. Esiteks pole vaja võrrelda asju, mis pole võrreldavad (Süüria sõjapõgenike ja Eesti vähekindlustatud perede lapsi, näiteks). Teiseks – kui sa põhimõtteliselt ei taha annetada, siis ära tee seda, mitte ära räägi sellest, mis kõik maailmas tegelikult parandamist vajab. Vingumine pole kedagi paremaks inimeseks teinud. Kolmandaks – ka Eesti vähekindlustatud perede lapsi on võimalik täitsa tõhusalt aidata, kui selleks vähegi vaeva viitsid näha.

“Parem aitan oma vanaema!” jah, väga õige, kui ta vajab abi, siis peaksidki temast alustama.

Arengukoostöö, mis toetab päris inimesi ja proovib anda kala asemel õnge. Mulle tundub, et Mondo on midagi sellist suutnud tekitada. Ühelt poolt on Eesti lihtsalt nii väike, et seda, kas vabatahtlikud kuskil Keenias päriselt tööd teevad või niisama logelevad saab juba paari õige märksõnaga sotsiaalmeedias kindlaks teha. Teiseks on nende pakutavad eetilised kingitused üsna isiklikku laadi ja võimaldavad inimesel ka järgi kontrollida, kas ja kuhu nende rahasüst läinud on. Näiteks saab toetada õpilaste kooliteed, maksta Kongo küla arvutikursuste eest, osta Afganistani lesknaisele kits, toetada välikäimla ehitamist Afganistani koolile jne. Sarnaseid kingivalikuid pakub ka näiteks Oxfam.

tooted2
Käsitööd Mondo tootevalikust. Telliskivi loomelinnakust leiab ka nende kontori, kus asju oma sõrmede vahel enne ostmist pisut keerutada saab.

Abstraktse tänukirja asemel võib endale soetada ka midagi vajalikku, mis pakuks töö tegijale õiglast tasu: käsitööna valminud korve, ehteid või kosmeetikat. Muuda Maailma kodulehelt leiab selle kohta veel palju infot.

Ja kui tõesti ühtegi mõtet ikkagi ei tule, et mida kinkida, siis mõtle enne kingi soetamist:

  • Kui kingisaaja on majanduslikult hästi toimetulev täiskasvanud inimene, siis pole ilmselt vaja talle kingituse väärtuse ja välise säraga muljet avaldada. Ammuta ideid käesolevast artiklist.
  • Kui kingisaaja on majanduslikult hästi toimetulev täiskasvanu, kes hullult solvub ja vihastab, kui kingituse väärtus ja väline sära talle muljet ei avalda, siis… pole sellest artiklist ilmselt väga palju abi. AGA sa võid siiski hoolitseda selle eest, et kingitus on õiglasest kaubandusest...
  • Kui kingisaaja ei ole majanduslikult hästi toimetulev, siis äkki on tal mõni hästi konkreetne ja lihtsasti teostatav soov? Tasub küsida.
  • Kui kingisaaja on laps, siis tasub talle kinkida midagi, mis valmistab talle rõõmu, aga on päritolult õiglane ja/või last arendav (Raamat? Lauamäng? Ehitusklotsid? Loomaaia aastapilet? Suusad?). Tüdrukute/poiste dilemmasse ma üldse ei hakka laskumagi.

    eesti-taheklotsid
    Arendavad tegevused lastele
  • Kui kingisaaja on teismeline, siis suhtle temaga. Võib-olla sobib tema protestimeelsusega Afganistani lesknaiste ja koolitüdrukute toetamine. Kui mitte, siis kaalu FairPhone’i ja ühiseid elamusi (raju talvematk ja sinna juurde kuuluv . 😉 )
  • Kui kingisaaja on “keegi loosiga,” siis olgu see kingitus vähemalt söödav/joodavelamuslik ja väikse ökoloogilise jalajäljega.
  • Kui kingitus peab olema ise tehtud, siis olgu tal ka mingi praktiline tarve ja kasutatagu tema tegemiseks midagi, mis sul juba praegu kodus olemas on. Kui sa just pole suurepärane maalikunstnik või kingisaaja konseptuaalse kunsti fänn, siis tasub ebamäärased “laheda välimusega” taiesed valmistamata jätta, veel vähem sellised, mille tegemiseks enne kolm tundi šoppama peab…
http://www.dreamstime.com/royalty-free-stock-photos-painting-numbers-image4687338
Numbrite järgi maalimine ei pruugi olla see “isetehtud kingitus,” mis kingisaaja käsi kokku lööma paneb. Aga mine sa tea…
  • Kui tahad kinkida “midagi originaalset” siis ära panusta Yüski “naljakate asjade riiulile” või mõnele muule riiulile, mis sisaldab plastmassist valmistatud imelikke asju, mida inimene pärast jõulupaki avamist enam kunagi näha ei taha. Proovi lähtuda kingisaajast ja tema huvidest – söödav, joodav, elamuslik ja väikse ökoloogilise jalajäljega kehtivad ka siin (saada ta kokanduskursustele, korralda talle kokkusaamine tema lemmikkirjanikuga, tee tema vannitoas remonti).
Allalaaditud fail
Rinnahoidja soojendaja

Veel mõtteid: no gift-christmaseetiliste kingituste top10 ühelt Austraalia lehelt; eetiline mood siin ja sealpool, natuke hipsterimaid mõtteid, lihavabad jõulud, mis tõotavad nii elu kinkida kui ka, olgem ausad, raha kokku hoida ja pikemas perspektiivis kasvuhoonegaase vähendada.  Hakka loomaaialooma vaderiks. Ja veel üks hästi pikk nimekiri headest mõtetest, mida jõuludeks kinkida.

Häid pühi! 🙂