Sügistuultega oleme harjunud, aga lehepuhuri undamist ei armasta eriti vist keegi. Midagi nende sügiseste lehtedega siiski peale peab hakkama. Või kas peab?Värske Aju püüab sotti saada, mis on keskkonnasõbralik ja samas seadusekuulekas lahendus sügislehtedele. (päisefoto autor: Elmo Riig, Sakala)
Juba eelmisel aastal kirjutas ERR teadusportaal Novaator, et lehtede äravedu on mõttetu ja suisa kahjulik. Selle asemel, et kasulikud toitained talve jooksul pinnasesse lasta leostuda, kulutatakse tohutul hulgal aega, energiat ja naabrite närve, et lehed kokku koguda ja kuskile “ära” toimetada. Samas teab iga rohelise lapi omanik, et paks lehekiht, mis üle talve muruplatsil seisab, ei kaunista ega õnnista kevadist taimekasvu, võib hoopis soovitava taimkatte rikkuda ja soodustab taimekahjurite talvitumist. Mida siis ikkagi teha? Vaatleme erinevaid võimalusi.
Lehed korralikult ikkagi kokku koguda ja komposti ning komposti hiljem kasutada oma aias või mujal haljastuses. Valida on traditsioonilise reha (mõni ütleb, et kahjustab kamarat, teine jälle, et õhutab ja aitab sammalt vähendada) või lehepuhuri vahel. Viimase probleem on aga äärmiselt tugev ilmatundlikkus – sobib ainult kuivade lehtede kokku ajamiseks vaikse ilmaga, ajavõit tõenäoliselt väga suur ei ole (andmeid selle kohta otseselt ei leinud). Raudrehaga asfaldi kraapimine on vist sama häiriva häälega kui puhur, nii et linnahaljastuses sealt suurt erinevust ei tulegi. Küll aga võimaldab reha paremat trenni ja väiksemat energiakulu – 21. sajandi inimesele kulub pea alati natuke lisaliikumist ära.
Lehed korralikult kokku koguda ja siis põletada. Üldiselt linnades pigem keelatud, seda enam, et lehed on valdavalt niisked ja liiga värsked, et korralikult põleda, ebaefektiivne põlemine aga tekitab aineid, mida me ei taha tegelikult sisse hingata. Rohkem kasu on igal juhul kompostimisest või linnas komposteri puudumisel lehtede äraveo teenusele üleandmisest, kus need hiljem komposteeritakse. Igasuguse aiasodi põletamiseks tuletaks meelde kuldreeglit, et põletatavat materjali ei peaks koguma lõkkekohta hunnikusse, sinna võivad, linnud, konnad, siilid jm. tegelased sisse kolida enne kui märgata jõuad ja neid sa ilmselt grillida ei plaani.
Oktoobris maha langenud lehtedega kaetud pinnas üle niita (või spetsiaalse masinaga multšida), et ligedast lehekihist saaks õhuline multš, mis ei lämmata murutaimi, näeb parem välja ja võimaldab toitainetel pinnasesse vajuda. Samuti saab multšida vaaludena, nii et riisumishuviline saab lehepudi kergemini kokku koguda. Kevadeks on mõnedel andmetel 2/3 lehemassist nagunii loomulikul teel kadunud ja ülejäänu võib siis vajadusel kokku koguda. See pudi muidugi mingil määral liigub, eriti kui on kuiva ja tuulist ilma.
Riisuda lehevaip kokku (või multšida) varakevadel, siis kui maa hakkab tahenema, aga taimed veel kasvama pole hakanud – tihti tuleb esimene lumi nagunii ootamatult vara ja kõiki lehti nagunii enne kokku ei suuda koguda. See on kõige levinum laisa aedniku meetod ja enamasti taastub murutaimede elujõud üsna kiiresti, kui seda enne suuremat rohelist ära teha. Kindlasti oleneb selle meetodi töökindlus ka levinud taimeliikidest, parkainete rikaste puude lehed lagunevad aeglasemalt (nt. tamme ja pöögi lehed) kui mõned muud (nt. vahtrad, kased).
Kogu lehed kokku ja kaeva maasse! Sobiv kaevamissügavus on mitte rohkem kui labidalaba sügavus, oleneb ka pinnasest. Liiga sügaval lehed ei lagune, aga pinnaselähedal, nt viljapuude ümbruses, saab nii vältida ka vee kogunemist lohkudesse (mis viljapuude ümber tihti tekivad) ning annab juba kevadeks mõnusa rammusa pinna.
NB! Foorumitest materjali otsides sattusin levinud küsimuse peale -lehed ju ei komposteeru hunnikus aastaga ära, mida teha?Vaatlused tuttavates aedades näitavad, et head lehekomposti saab siis, kui kompostikasti laduda juba komposteerunud mullaga vaheldumisi, et mulla pisiloomad, bakterid, vihmaussid jt. lagundajad saaksid mõnusasti igast küljest ligi. Nagu lasanje: õhuke kiht (ca 20 cm) lehti, paar labidatäit rammusat komposti, taimevarsi, munakoori jmt. Hea komposti tekkimine suurest hulgast lehtedest võtabki veidi aega, igal juhul tasub sebimine vaeva, sest lehed annavad koduse sisuga kompostile tasakaalukamalt õhulisema koostise. Muide, silmas peaks pidama ka seda, et kui lisaks lehtedele kompostihunnikusse kõvasti muid aiasaadusi (nt. mädanenud õunu) vedada, muutub kompost happeliseks ja seda peaks tuha vmt. neutraliseerima, et kõik laguprotsessid ikka kenasti toimiksid.
Kompostimisel on hea, kui on värskema ja vanema komposti jaoks eraldi pinnad, siis saab värskeid lehti ja rammusat toidukomposti hästi segada. Väike õpetus ja pildi päritolu lingis .
Tuleks silmas pidada erisusi:
Kõnniteede hooldamine vs pargi või hooviala hooldamine. Puid hoiab maapinnale jäetud lehekiht üle talve väiksemas stressis, juured ei paljandu külmale ja toitaineid on pinnases rohkem, et kevadist kasvuspurti alustada, metsas ju lehti ei koristata, ometi on ka seal olemas kasvukohale sobiv alustaimestik (erandina saabki tuua nt. pöögimetsad jmt. kus lehekiht nii aeglaselt kõduneb, et alustaimestik on pea olematu). Samas on loomulik, et linnaisadele on vastumeelne, kui äravoolud on lehtedest ummistunud ja enne talvekülma tulekut libedaid lehti teedelt ei eemaldata.
Lehed pole ainsad, kes murukatet üle talve kahjustavad. Ehkki linn toob välja, et suurte teede ääres põhjustavad koristamata lehed murukatte hävimist, peaks silmas pidama, et murukatet hävitavad ka sinna ladustatud lumehunnikud, teede soolamise jäägid ja muu liiklusreostus….
Lehtede äraveo puhul tuleks eelistada biolagunevaid kilekotte või korduvkasutatavaid presentkotte. Igasuguse ühekordse pakendi vähendamine on ressursside kokkuhoi seisukohalt tähtis, aga luna harvad pole ka juhused, kus lehed ei jõua kiiresti kompostimisse vaid seisavad kuskil linna prahipaigal aastaid, kuni varesed kottidesse augud nokivad, võiks vältida lehtede hoiustamiseks materjale, mis loodusesse sattudes oleks seal ohtlikud (ühekordne plastik). Ja kui omavalitsus tegelikult pole läbi mõelnud, kuhu lehed koguda ja mis nendega teha, on mõttekam lehekuhjasid vastaval haljasalal ilma kilekottideta hoida, vähemalt on kevadel lihtsam laiali riisuda või peenardesse kaevata. Koduaias on lehtede kogumiseks ja äraveoks kindlasti kõige mugavamad suured presentkotid, sest nad on korduvkasutatavad ja tugevad, neid annab mööda pinnast kasvõi vedada.
Väikesed pinnad vs suured pinnad. Pisikeses koduhoovis pole keeruline rehaga üle käia, aga kui just ei leita talgulisi, siis linna ilmselt suuri madalmuruseid pargialasid käsitsi enam puhastama ei hakka… Seal ilmselt ei olegi muid variante kui sisse niitmine või niitmine koos multši kogumisega. Samuti on aednikud välja toonud, et lehepuhur sobib mõnel juhul eriliste kiviktaimlate või madalate okaspuude võrade vahelt puhastamiseks, aga on pigem mõttetu suurema ala puhastamiseks. Ja noh… Terve mõistus ütleb, et väike suvilakrunt ei vaja ei murutraktorit ega lehepuhurit, piisab täiesti kondiaurust.
Aga mida vanasti lehtedega tehti Eestis? Väidetavalt kui neid kokku koguti, siis kasutati loomade allapanuks või söödaks. Kokkuvõttes kompostiti – sest pärast laudaelu jõudis sõnnikuveoga kogu kupatus põllule. Ained ringlusesse oli ka vanasti põllumehe juhtlauseks, isegi kui ta seda ise ei teadnud.
Sõnnikuvedu 1957, Eesti Põllumajandusmuuseumi kogudest EPM FP 145:12
Aednikud, botaanikud, ametnikud ja linnakodanikud pole veel konsensusele jõudnud, mis on parim lahendus. Ilmselt universaalseid lahendusi polegi, aga kindlasti on olemas lahendused konkreetsetele kõnniteedele ja aedadele. Värske Aju soovitab igatahes puhuri asemel pigem lehed kasvõi osaliselt sisse niita ja lehti kokku kogudes kompostimisele panustada. Ja olgem ausad – need lehepuhurid käivad tegelikult tõesti kõigile pinda…
Mõne aja eest rõõmustas loodusesõpru ja keskkonnatehnoloogia huvilisi uudis Prantsusmaalt, mis andis kõigile teada, et seal peab kõik uued hooned (siiski: in commercial areas) katma päiksepaneelide või murukatustega. Torontos võeti sarnane seadus vastu juba 2009 ja tulemused on silmaga näha.
Toronto Ülikooli murukatuste katselabor. Ka päise foto on Torontost (allikas: 1loveTO.com)
Arvestades, et tõenäoliselt elab aastaks 2050 linnades rohkem kui 80% maailma rahvastikust, on linnakeskkond maailma (nii Maa, inimeste kui ka kõigi ökosüsteemide) tervise seisukohast ülioluline. Mida, kui palju ja kuidas linn tarbib paneb paika ülejäänud tarneahela. Läikiva pleki või kuumava tõrvapapiga kaetud katustekõrb ei paku elurikastele looduslikele kooslustele eriti ruumi. Ühelt poolt katab linn juba praegu nii suure osa Maast, et normaalne oleks pakkuda teadlikult elupaiku liikidele, kellele “vabas” looduses enam ruumi pole.
Mustamäe Lehola lasteaialaste putukahotelli avamine. Liigirikkama linnakeskkonna loomiseks leiab ka valmistoodetena järjest lainevas valikus pesakaste lindudele, nahkhiirtele, putukatele jt, Samuti räägitakse järjest enam ka kavalatest insenerilahendustest, mis projekteerivad maju ettenägelikult pääsukestepesade ja rõduaedadega koos.
Teisalt on liigirikas ja roheline linn mitmeti kasulik ka inimese tervisele ja rahakotile. Nö. rohelisel linnal on palju komponente, aga täpsemalt teen käesolevas artiklis juttu murukatusest.
Murukatus (Green roof) on katus, mis on osaliselt või täielikult taimestiku ja kasvupinnasega kaetud. Taimekihi all on veekindel kiht ning tihti paigaldatakse ka kaitse juurte läbitungimise vastu, niisutus ning äravoolusüsteemid. Konteineraedasid klassikaliselt murukatuseks ei loeta, ehkki selle üle võib vaielda.
Ehkki nimi ütleb “murukatus” ei kasva katusel tavaliselt “muru” (ehk erinevad kõrrelised) vaid olenevalt kliimast sobivate vähenõudlike liikidega kooslus, nt. kukehari on töökindel katuseliik.
Marko Ponder on Postimehe majanduslisas 2013. juba üsna põhjaliku artikli hea murukatuse ehitamisest kirjutanud, ehitushuvilistel soovitan seda kindlasti lugeda. Muuhulgas toob ta välja, et meie oludes algab kõige kergemate murukatuste kaal 50 kg/m2, raskemate kaal võib küündida kuni 400–500 kg/m2 kohta (lisaks talvine lumi!). Üsna oluline on arvestada katuse kaldenurgaga!
NB! Enne kui katuse puid ja lilli täis istutad, pead tegema enda tingimustes lokaalse analüüsi ja arvutused. Allpool välja toodud positiivsed aspektid on üldistatud ja toimivad hästi planeeritud murukatuse korral!
Miks on murukatus kasulik?
Rohealad parandavad piirkonna esteetikat ning lisavad hinda juurde kinnisvarale. Sama lugu on rohelise ja lilleõitega kaetud parkide ja rõdudega. P.S. Ei tasu alahinnata psühholoogide eksperimente, mille tulemusel on ka teaduslikult tõestatud, et loodus teeb inimesi tõepoolest ka õnnelikumaks.
Murukatus pikendab väidetavalt veekindlate materjalide eluiga, ehitamisel saab kasvupinnase tegemisel kasutada taaskasutatud materjale – vähem prügi!
Väheneb kulu küttele (lisasoojustus talvel) ja ventilatsioonile (loomulik jahutus suvel), hoone sisekliima on stabiilsem.
Vihmavalingute ajal ei tulva kogu vesi korraga reoveepuhastitesse, vaid jõuab sinna järkjärgult. See võimaldab reoveepuhastitel vee ära puhastada – vastasel juhul toimub ülevool ja osa vett tuleb ilma puhastamata heitveena loodusesse lasta, sest see ei “mahu” puhastisse. Või siis lahjendab tulvavesi reovee biomuda sellisel määral, et see lihtsalt ei tööta enam.
Taimed katusel ja rõdudel vähendavad urban heat island (UHI) efekti, ehk siis linnade ülekuumenemist, mis suvel linnaõhu talumatult kuumaks kütab. Murukatusel on siinjuures topelt positiivne efekt – muru katab kõige suuremad kuumatekitajad – tumedad katusepinnad!
Katusel kasvavad taimed kasutavad osa vihmavett ära oma elutegevuseks ja muudavad läbi transpiratsiooni ja evaporatsiooni linna õhu niiskemaks, jahedamaks ja mõnusamaks.
Roheline katus loob juurde avalikku ruumi – seda on võimalik kasutada kogukondliku aiana, kommertspinnana või vaba aja veetmiseks tihedas linnadžunglis, kus vaba ruum on nagunii piiratud. Viimasel ajal on palju juttu olnud sellest, et linnalastel puudub side loodusega, võib-olla pakuksid katusepargid ka sellele kurvale trendile leevendust?
Taimed tarbivad elutegevuseks CO2 ja võivad nii vähendada linna süsinikujalajälge. Selles osas on eriti efektiivsed aga just puud, kes süsiniku oma tüvedesse ladustavad.
Taimed filtreerivad heitgaase ning muudavad linnaõhu puhtamaks ja tervislikumaks. Sh. vähendavad taimed ka sudu tekkimise võimalust, sest seovad tahma jt. tahkeid osakesi. Õusaaste põhjustab ekspertide hinnangul 5,5 miljonit surma igal aastal.
Murukatus pakub eluvõimalust paljudele putukatele ning neist toituvatele ja katusel pesitsevatele lindudele. Mida rohkem elab linnas erinevaid liike, seda suurem on tõenäosus, et linnaelanik mõne elukaga kokku puutub. See omakorda suurendab linnaelanike sidet loodusega ja tõstab motivatsiooni keskkonnateemadel kaasa mõelda. See pole sugugi vähetähtis asjaolu, arvestades, et keskkonnateadlased juba pikemat aega üsna apokalüptilisi tulevikutsenaariumeid maalivad ja meie tulevaste põlvede hea käekäik sõltub just meie heaperemehelikust käitumisest keskkonnaküsimustes.
Linnadesse murukatuste loomine teeb juurde töökohti – varasemad linnakõrbed tuleb planeerida, disainida, ehitada ja kasvatada täis, see nõuab töökäsi nii loomisel kui ka hooldamisel.
Tulevikuametina kõlav, kuid juba töös olev – murukatuste spetsialist. Foto: ABC Central West, Melanie Pearce
3 sammu mida sina saad rohelisema linna nimel ära teha tavalise linnakodanikuna, kelle võimuses pole uusi maju planeerida või linnahaljastust korraldada:
Kasvata taimi oma toas, rõdukastides ja miks mitte ka kontoris.
Õhupuhastamiseks rajatud kasvuhoone New Delhi kontorihoones. Maailma ühes reostunuma õhuga linnas on loodud kontor, kus töötajate produktiivsus on tavapärasest kõrgem ja õhukvaliteediga seotud tervisereikkeid esineb harvem.
Külva hästi idanevate kodumaiste taimede seemneid igale poole, kus paistab must mullapind või liiga igav üheliigiline “muru.” Mõne aasta eest korraldasid saksa kanepiaktivistid naljaka ettevõtmise, külvates kanepit nii ülikooli kui ka kohaliku politseihoone lillekastidesse. Kedagi süüdi polnud mõista, sest kanep vohas avalikus ruumis. Kanepi asemel saab külvata aga ka teisi toredaid taimi, mis meie kliimasse ehk paremingi sobivad. Seemnepalli võib hankida ka ELFi talgutel osaledes.
Valge ristikhein pakub meerõõmu putukale ja silmarõõmu linnakodanikule. Seemneid saab igast hästi varustatud aianduspoest. Foto allikas: wikimedia commons
Võta aktiivselt osa oma korteriühistu tööst. Avalda soovi, et muru ei niidetaks liiga tihti, et haljasala hooldamisel ei kasutataks taime”kaitse”mürke või et hoovi või majadele kinnitataks lindude pesakaste. Level up on see, kui kirjutad sarnastel teemadel kirju oma omavalitsuse/linna keskkonnaametisse – ja teed seda varjamatu visadusega. 🙂
Eesti ja ka üldisemalt põhjamaade kevadet iseloomustab lisaks paljudele meeldivatele nähtustele, nagu rändlindude tagasipöördumine ja erkroheliseks tärkav floora, üks ünsa ebameeldiv ja tervistkahjustav nähtus – tolm. Tolm on esiteks lihtsalt ebameeldiv, sest kaks korda päevas saapaid harjata on tüütu. Samuti on paha kõndida pidevas tolmupilves ja vargsi salli suule ja ninale tõmmates mõelda tolmu tervistkahjustavatele mõjudele ning selle osalisele paratamatusele, sest arvestatav osa kevadisest tolmust pärineb talvisest teede liivatamisest ning naelrehvide poolt kulutatud teekatte osakestest. Kuidagi peab ju talvel tänavatel libedust tõrjuma! Samas aga tekivad siingi käärid – kas mehaanilised või keemilised vahendid? Keemilised vahendid nagu sool kipuvad enamasti keskkonnale teatud kogustes survet avaldama, liiv hakkab samas kevadel inimese tervisele liiga tegema. Värske Aju püüabki siinkohal pisut valgust heita libedusetõrje ning tolmuprobleemide telgitagustesse, lootuses leida mõningad vastused küsimustele, mis mantli-salli-kinda-mütsi kaitsevalli taga tekkisid.
Nii ekstreemseid kevadisi olusid Eestis enamasti ei kohta, kuid pidev tolmu sissehingamine ka väiksemaskaalalises “tolmutormis” on üsna terviskahjustav tegevus. Allikas: http://stephensliberaljournal.blogspot.com
Tolm on ilmselt üks viimaseid asju, millele me lumesopasel talvel mõtleme ning esimene asi, mida kevadel teede kuivades märkame. Tänavatolm koosneb enamasti mineraalsetest osakestest, mis tekivad talvisel ajal libedusetõrjeks kasutatud liivast ning tänavapindade kulumisest, mis on seotud näiteks naelrehvide kasutamisega (jätame siit arutelust hetkel välja kõik muud kuluvad autoosad nagu pidurid, rehvid jms). Suure osa tänavatolmu osakeste läbimõõt jääb vahemikku 2,5-10 mikromeetrit ning seetõttu võib tolm sattuda võrdlemisi lihtsasti ka inimese hingamisteedesse. See võib kergematel juhtudel põhjustada ärritust ning raskematel juhtudel ka vajadust haiglaravi järele ja kõrgemat suremust hingamisteede haigustesse. Eriti ohustatud on tänavatolmu poolt väikesed lapsed, vanurid ja juba olemasolevate hingamisprobleemidega inimesed nagu astmaatikud. Põhjust tolmuprobleemidele aktiivselt mõtlemiseks on sestap küll ja veel.
Meie naaberpealinn Helsingi on eesmärgiks võtnud “REDUST” projekti raames leida parimad vahendid talvisel ajal teede libeduskontrolliks ja kevadiseks tänavate koristuseks, et vähendada sissehingatava tolmu hulka Helsingi linnapiirkonnas. Peamised abinõud ja meetmed, mida peetakse tolmutekke ennetusel ja vältimisel oluliseks sisaldavad peeneteralistest mehaanilistest libedustõrjevahenditest loobumist ning tänavate märgpuhastust. Nende asemel peaks kasutama suurema terasuurusega (1-2 mm) hea kuluvustaluvusega materjale nagu graniidipuru. Liivatamine peaks jääma pelgalt piirkondadesse, kus libeduse tagamine on kõige olulisem – suuremad ristmikud, tõusud ja langused ning valgusfoorid. Lisaks rõhutakse vajadusele kontrollida libedusetõrje eest vastutavate organisatsioonide töökvaliteeti jms.
Mõnel pool soovitatakse mehaanilist libedustõrjet üldse mitte kasutada. Tõsi, keemiliste vahendite kasutamine väldib tolmu teket, kuid samas suureneb keskkonnakoormus ning suureneb ka sulamis- ja külmumistsüklite arv. Viimane aga tähendab suuremat vajadust teedepuhastuse järele ning iseenesestmõistetavalt – suuremat koormust teekatetele.
Suuremateralisel mehaanilisel libedustõrjevahendil on lisaks väiksemale tolmukogusele üks suur eelis keemiliste vahendite ees – seda saab taaskasutada! Kuigi praegu rändab paljudes piirkondades suur hulk kevadel tänavatelt kokku korjatud liivast ja killustikupurust prügimägedele, siis mitmel pool on uuritud taaskasutamise võimalusi. Suurbritannias näiteks puistatakse talvisel ajal teedele ligikaudu 2 miljonit tonni soola ja killustiku-/graniidipuru. Kui see aga kevadel prügimäele rändab, siis tuleb tuleval aastal taas otsida võimalusi selliste koguste soetamiseks. Warwickshire County Council nägi siin aga võimalusi kokkuhoiuks ja lasi paigaldada teelt kogutud materjali taaskasutusjaama, mis suudab prügimäele minevate jäätmete hulka vähendada kuni 75%. Seitsme aastase perioodi peale on arvutatud, et lisaks muule kasulikule, suudetakse sel moel säästa ligikaudu 10 miljonit naela.
Mis on keemiliste libedusetõrje vahendite negatiivsed küljed? Lisaks sellele, et keemilised vahendid on enamasti kordades kallimad kui mehaanilised (tavaline teesool maksab ca 20-40 dollarit tonn vs liiva hind on ca 5 dollarit tonn), imbuvad nad kergesti ka pinnasesse, mis võib suuremas koguses põhjustada taimedel raskusi vee omastamisega ning probleeme juurtega. Suurenenud kloriidide kontsentratsioon pinnavees võib pikema perioodi vältel mõjutada vee-elustiku paljunemisvõimet ja üldist rohkust. Sageli võib teele puistatav sool sisaldada ka ferrotsüaniide (vältimaks suurte soolakoguste klombistumist), mida peetakse toksiliseks keskkonnasaasteks. Keskkonnamõistes natuke tundlikemates piirkondades on vahel kasutatud ka orgaanilisi libedustõrjevahendeid nagu kaaliumatsetaat ning kaltsiummagneesiumatsetaat. Nende miinuseks on aga kõrgem hind ning võime mobiliseerida mullas leiduvad raskmetallid. Samuti tuleb tõdeda, et orgaaniliste ühendite lagundamine nõuab hapnikku, mis tähendab ka vähenenud hapnikukoguseid pinnavees.
Lehtede kuivamine kloriidide liigse kogunemise tõttu. Allikas: http://www.xynyth.com/resource/icemelter-enviro/How-Salt-Damages-Trees.html
Teede jäävaba hoidmine või siis vähemasti libedusele mingil moel vastuastumine nõuab omajagu peamurdmist. Efektiivsed vahendid kipuvad põhjustama kas ebamugavalt tolmust kevadet või soovimatut keskkonnasaastet. Üha enam hakatakse Euroopa riikides aga pead pöörama teelt kogutud materjali taaskasutusele ning efektiivsele tänavakoristusprogrammile, mis annab lootust, et ehk tulevatel aastatel võivad mõne piirkonnad elanikud rõõmsamalt kevadet tervitada, liigselt oma tervise ja keskkonna pärast muretsemata.
Kas teie olete vahel tundnud, et mõni vajalik koht linnas on liiga kaugel või tee selleni on talumatult väsitav nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt? Vahest on dilemma ‘jala või autoga’ kaldumas selles suunas, kus ‘autoga’ on palju lihtsam ja mugavam valik ning ‘jala’ seostub pigem mõne nädalavahetuse ettevõtmisega, kus on aega rohkem ja tuju parem? Sellised valikud sõltuvad paljudest teguritest nagu elustiil, ajaplaneerimine ja füüsiline võimekus. Teisalt mängib oma rolli ka keskkond, milles me neid valikuid teeme – käesolev postitus käsitlebki just (linna)keskkonna rolli ning võtmesõnaks on siinkohal kõnnitavus (walkability).
Põhimõtteliselt mõõdab kõnnitavus seda, kui jalakäijasõbralik on vaadeldav ala. Jalakäijasõbralikkus väljendub holistilises linnaplaneerimises, kus naabruskondadel on oma keskus ning selle vahetus läheduses piisavalt inimesi, et keskust “toita”. Üheks oluliseks teguriks on ka avaliku ruumi olemasolu, kas parkide või erinevate kogunemiskohtade näol, mis muudavad linnaruumi kasutamise dünaamikat. Viimase all peetakse silmas seda, et inimesel oleks põhjust jala linnas ringi liikuda. Loomulikult lisanduvad siia juurde veel tänavate disain ja üsna iseenesestmõistetav – töökohtade paiknemine kodude suhtes. Nagu eelnevast juba läbi kumab, siis kõnnitavus taotleb terviklikku naabruskonda, mille erinevad aspektid on põhjalikult läbimõeldud, võttes arvesse jalakäijate vajadusi. Siit kohe aga tekibki küsimus, mida juba olemasoleva linnaga ette võtta, et see toetaks valikuid ‘auto vs jala’.
Autokeskne tänav, kus parkimine on “laienenud” ka jalakäijate alale. Allikas: Flickr kasutaja Richard Masoner.
Kõnnitavuse parandamiseks ei piisa enamasti tõesti ühekordsest investeeringust, vaid paljudel juhtudel nõuab see justkui omamoodi uue ideoloogia omandamist linnavõimude poolt, kes edasisi linnaruumi puudutavaid otsuseid teevad kõnnitavuse printsiipidest lähtuvalt. Mõned näited hõlmavad ühiskondliku transporditeenuse marsruutide ja kasutusmugavuse hindamist, jalakäijate turvalisuse tagamist läbi vähendatud sõidukiiruste (ja tõesti – selleks ei pea rakendama kiiruspiiranguid, vaid piisab ka kitsamatest sõiduradadest, kus autojuhtidel säilib teatav ohtunne, mis neid kiirust vähendama sunnib) ning roheluse ja arhitektuuri koosmõju. See viimane on minu isiklik lemmik, kuna huvitavas keskkonnas on igasugune kõndimine kordades meeldivam, eriti kui pead mõnda marsruuti igapäevaselt kasutama.
Tartu näitel võin öelda, et kevadel ja suvisel ajal on pärast tööpäeva koduteel väga tore pinksireket kotist välja võtta ja sõbraga natukene avalikul mängulaual mängida. Kuid mis seal salata – kõige tähtsam kõnnitavuse aspekte on ilmselt siiki nende kohtade olemasolu kuhu kõndida. Siinkohal meenub mulle ühe vanaproua lause, kui selgitasin, kus kandis ma elan: ”Sinnakanti ma Tartus ei olegi väga sattunud, sest seal ei ole ju mitte midagi teha!”. Ja siinkohal kehtib ka vastupidine – olude sunnil on enamik neid tegevuskohti, kus ma meelsasti aega veedan piisavalt kaugel, et sombuse ja halli Eesti talveilmaga tekib paratamatult soov auto käima panna ja mugavalt sihtkohta jõuda.
Näide üherealisest sõiduteest, mis linna läbib. Jalakäijatele on seeläbi loodud turvaline ja meeldiv keskkond. Kõikjal see sellisel kujul võimalik ei ole, kuid seal kus on – miks mitte! Allikas: http://www.andrewalexanderprice.com
See auto käimapanek ja selle abil sihtkohta jõudmine on aga teadagi millega seotud – fossiilsete kütuste ja taastumatute energiavarudega ning halva linnaõhu kvaliteediga. Aastal 2012. moodustas Eestis transpordist lähtuv kasvuhoonegaaside emissioon ligikaudu 11% koguemissioonist (vt siit), mis on küll oluliselt väiksem kui traditsioonilistes autostunud ühiskondades nagu Ühendriigid (vrdl ca 28%), kuid sellegipoolest märkimist väärt. Lisaks keskkondlikele aspektidele, mõjutab sage auto kasutamine ka inimese füüsilist aktiivsust – on leitud, et inimese füüsilisel aktiivsusel on seos ümbritseva linnakeskkonnaga (vt siit). Seepärast ongi kõnnitavusele tähelepanu pööramine üsna tark tegu – tegemist ei ole lühiajaliste muutustega, vaid inimeste valikute ja elustiili kujundamise meetodiga, mis annab pikaajalisi ja püsivaid tulemusi ning panustab lisaks keskkonnale ka sotsiaalsetele ja majanduslikele väljunditele. Kes tahab sellele postitusele visuaalsemat materjali kõrvale, sellele soovitaksin Jeff Specki Ted kõnet. Kõnes räägib ta lähemalt ka Portlandi näitest ja sellest, kuidas nende kõnnitavuse poliitika, mis sai tegelikkuses alguse juba 7 0ndatel, on selle linna muutnud olemuslikult kohaks, kus inimesed tahavad olla ja oma aega veeta.
Nendele aga, kes tahaksid natukene rohkem uurida kõnnitavust erinevates linnades või ise panustada andmestiku loomisesse, soovitan vaadata selliseid projekte nagu walkonomics, walkabilityasia ning ratemystreet. Nendelt linkidelt leiate suuremate linnade kõnnitavuse kohta infot ning saate ise soovi korral sissekandeid lisada. Kui aga on soov oma naabruskonnas läbi viia kõndimissaudit, siis internetist leiab päris mitmeid erinevaid meetodeid, osad muuhulgas ka tasulised, mis on just kõnnitavuse mõõtmiseks loodud. Üks näide asub siin – printige leht välja ning asuge oma ümbruskonna kõnnitavust mõõtma!
Keskmise eestlase eluruumi suurus on umbes 30.5 m2 inimese kohta. See selgus 2011. aasta rahvaloendusel ning võrreldes 2000. aastal toimunud loendusega on see kasvanud. Ilmselt suureneb see number 3-4 aasta jooksul. Selle kasvu juures pole muidugi midagi üllatuslikku. Tundub üsna mõistlik mõelda, et suurem eluruum on parem. Sinna mahuvad inimesed mugavamalt ära, sinna mahub rohkem asju ning toad saab rohkem funktsiooni järgi ära jaotada. Kas suured eluruumid on aga mõistlik lahendus? Ehk saab ka teisiti?
Ameerika Ühendriikides on eluruumide kiire kasv juba üle elatud. Kui aastal 1978 oli keskmine elumaja suurus 165 m2, siis aastaks 2007 oli see juba 230.3 m2. Keskmine pere suurus sel ajal aga vähenes. USAs on eramaja omamist alati prestiižeks peetud ja kui inimeste jõukus kasvas, sai seda luksust endale järjest rohkem inimesi lubada. Kasvuga käis kaasas ka mantra: mida suurem, seda parem.
Jutt väiksematest majadest on USA ühiskonnast läbi käinud mitmel korral. Tänapäevase väikeste majade liikumise algatajaks peetakse Sarah Susankat, kes avaldas 1997. aastal raamatu „The Not So Big House“ („Mitte nii suur maja“). Tänaseks pea 18 aastat vana raamatut on mitmeid kordi uuendatud ning sellest on sündinud väga populaarne seeria. Väga olulist osa liikumise populaarsuse kasvus mängis ka 2007. aasta majanduslangus ja kuigi ka praegu on vaid umbes 1% ostetavatest majadest alla 93 m2, on väiksed majad maamaksust ja kodulaenust koormatud perede jaoks järjest põnevam lahendus.
USA ei ole loomulikult ainuke koht, kus väikeste majade liikumine kanda on kinnitanud. Inimesed, kes elavad suure asustustihedusega piirkondades nagu näiteks Tokyo, otsivad pidevalt lahendusi et saavutada rohkem privaatsust kõrgete kinnisvarahindade juures. Hea näide on arhitekt Takaharu Tezuka poolt disainitud projekt House to Catch the Sky (maja taeva püüdmiseks). Selle nime all on aastate jooksul välja töötatud mitu erinevat disaini, mida ühendab eesmärk pakkuda 4-liikmelisele perekonnale võimalikult mugavat elamist väikesel pindalal. House to Catch the Sky 2 pindala on näiteks 74m2 ja selle sisse on mahutatud täisväärtuslik kodu.
Katsuhisa Kida/FOTOTECA “House to Catch the Sky 2” Allikas: http://www.architecturenewsplus.com/
Väikese maja liikumises ei ole kindlaid definitsioone, kuid peamiseks eesmärgiks on viia eramajade pindala alla 100 m2 . Entusiastid püüavad kogu oma elu aga veelgi kompaktsemaks muuta. Ühele inimesele mõeldud elamud võivad olla tihti ka alla 10m2 ning 1-2 lapsega pereelamuid projekteeritakse isegi alla 30 m2. Kui 100 m2 on enamike perede jaoks rohkem kui küll, on 30 m2 üsna hirmutav number. Ma elan elukaaslasega säärases ühetoalises korteris ja kui aus olla, ei kujutaks ma ette, et siin veel 1-2 last elaks. Miks peaks keegi siis endale nii väikese maja ehitama?
Väikesel majal on mitmeid eeliseid. Kõige olulisem seal elavate inimeste jaoks on kindlasti hind. Paljud, kes on perega 3-4 magamistoaga majast väikesesse majja kolinud, räägivad, kuidas pere ei ole enam arvete poolt koormatud ning raha saab kulutada koos paljude lõbusate tegevuste ettevõtmiseks. Väiksem maamaks, kütte- ja elektrikulud, vähem ruumi ebavajalike asjade jaoks – kõik see säästab raha. Kuna keskmise väikese maja hind on vahemikus 20 000 – 50 000 eurot, ei ole vaja ka väga ränkasid kodulaenusid.
Väga oluline on ka keskkonnasäästlik aspekt. Kuna väikesed majad kasutavad oluliselt vähem energiat, vähendavad need ka seal elavate inimeste ökoloogilist jalajälge. Ka fakt, et need võtavad väiksema ruumi enda alla, on positiivne. Väikese asustustiheduse juures (nagu Eestis) võimaldab see majade vahele rohkem rohelist ala – rohkem loodust, värskemat õhku. Väikeses majas elamine kindlustab ka lihtsama eluviisi. Sul ei ole võimalik koguda koju asju, mida sul reaalselt vaja ei lähe. Usun, et keskmise kodu panipaikades on asju, mis pole aastakümneid päevavalgust näinud. Parem oleks oma oste rohkem läbi mõelda ja kitsad elutingimused seda kindlasti ka soosivad.
Väikeste majade puhul on keskseks faktoriks disain, mitte suurus. Kõik ruum kasutatakse võimalikult efektiivselt ära. Suuruse piiramine annab arhitektidele võimaluse olla loomingulisem. Just see väljakutse ongi mitmed tipparhitektid toonud väikeste majade juurde. Hea disain, multifunktsionaalne mööbel ning vajadustele vastav arhitektuur loovad olukorra, kus 30 m2 ei olegi liiga uskumatu kahe lapsega pere jaoks.
18 m2 kodu Idahos. 2 täiskasvanud, 1 laps ja 1 koer. Arhitekt Macy Miller. Allikas: http://www.countryliving.com/homes/real-estate/tiny-house
Olen aus – hoolimata minu suurest huvist ja entusiasmist väikeste majade vastu, ei kujuta ma veel praegu end ette mitme lapsega väga piiratud pinnal elamas. Sellest hoolimata leian ma, et väikstel majadel on meile palju õpetada. Asustustiheduse ja kinnisvarahindade kasvamisel muutuvad nad tulevikus ilmselt populaarsemaks. Tänapäeval saame me aga neid vaadelda kui funktsionaalse disaini etalone ning võtta üle nippe ruumi säästmiseks ning lihtsamaks elukorralduseks. Sulle on oluline suur köök – paiguta oma kodu nii, et sellel on suurem osatähtsus ning kõik muu on väiksem. Või siis tee väiksem köök ja suurem elutuba, kontor või magamistuba. Kõik ei pea suur olema ning iga asi ei vaja spetsiifilist ruumi või mööblieset, kui on olemas multifunktsionaalseid lahendusi.
Oktoobrikuus teatas Värske Aju meeskond tagasihoidlikult, et eesootava Eesti 100 juubeli puhul on plaanis senisest enam teha ruumi arvamustele, mõtetele ja lugudele, mis keskenduvad just Eestile ja Eesti tulevikule. Küsimused, kus me praegu oleme, kuhu suundume ja kuhu peaksime oma pilgud suunama, saavad vastused läbi erinevate inimeste ja teemade, mis neile südamelähedased on. Sel korral jagab oma mõtteid aktiivsete kogukondade teemal Linnalabori kogukonnaekspert ja 100 uue eurooplase hulka valitud Teele Pehk.
Teele Pehk. Foto: Riigipidamise kava tutvustav film
Think globally, act locally on fraas, mis mulle ligikaudu kolm aastat tagasi ühelt kursuselt kõrvu kõlama jäi. Tollal mulle tundus, et häid näiteid, mis Eesti ühiskonnas seda mõtteviisi peegeldaksid, ei olnud. Ei olnud selles mõttes, et neist ei räägitud väga palju. Praegu tundub olukord olevat paranenud – kogukondade tegemised on muutunud nähtavamaks ning inimesed teadlikumaks. Küsiksingi siinkohal kohe alustuseks, kui oluline see teema praegu Eesti ühiskonnas on?
Eestis ilmnevad paljud mujal järeleproovitud algatused tavaliselt viiteajaga – olgu selleks sotsiaalne innovatsioon ja ettevõtlus, tühjade kruntide “elustamine” vahekasutusega või avaliku ruumi autodelt tagasi hõivamine. Selles pole midagi halba, peaasi, et neid meetodeid meie konteksti kohandataks. Mõned algatused on õnneks meil välja mõeldud – näiteks Teeme Ära talgud, mis kasvanud üleilmseks Lets Do It koristuskampaaniaks. Samamoodi vaatavad Riia, Vilniuse, Varssavi ja teiste linnade aktivistid Tallinna poole imetlusega, kuna siinsed asumiseltsid on suutnud oma tegevuse ja saavutustega silma paista. Eks talgute korras koristatakse mujalgi prügi ning naabruskonnaaktiivsust leidub pea igas linnas, ent meil on õnnestunud neid algatusi kas hästi kontseptualiseerida või pakendada ja promoda. Sellepärast esitasime asumiaktiivse Tallinna ka UN Habitati ja Guardiani konkursile, mis otsis uudseid lahendusi linnaliste probleemidega tegelemiseks (vaata videot).
Kogukondlikud algatused on tõesti viimastel aastatel nähtavamaks muutunud. Mulle seostub see aga kogukondade eneseteadvuse tõusuga, mitte tingimata paljude uute algatuste lisandumisega, kuigi neid on lisandunud. Kogukonnategevust on eri aegadel ühiskonnas kogu aeg olnud (nt muinsuskaitsjate liikumine, põllumajandus- ja muud ühistud, külaseltsid), ent mõnede kogukondade organiseeritus ja suhtlusjulgus on oluliselt paranenud, tänu millele ongi viimasel ajal üldine teadlikkus kogukondadest tõusnud. Räägin eeskätt linnaseltsidest, mis tegutsevad kas linnaosas või väiksemas piirkonnas elukeskkonna parandamisega. Asumiseltse tekkis juba 90ndatel, ent alates 2006. aastast on hüppeliselt juurde tekkinud nn teise laine seltse, mis keskenduvad naabritevahelisele suhtlusele, avaliku ruumi elavdamisele, ruumilise arengu mõjutamisele ja oma piirkonna väärtuste kaitsmisele. Need seltsid nakatuvad väga kergesti mujal maailmas toimuvatest algatustest ning katsetavad neid siis oma piirkonna elavdamisel.
Linnalaboril on koostöös Eesti Külaliikumisega Kodukant valmis saanud kogukonnauuring. Mis on peamised põhjused, mis sellise võrdlemisi mahuka uuringu teostamist ajendasid?
Algne vajadus sellise kaardistuse järele tekkis seoses Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kavaga, mille jaoks koostasime ruumi ja kogukondi käsitlevaid tulevikumõtteid – Ruumiidee raport. Mõtlesime, et enne kui hakkame kogukondliku tuleviku näiteid Eestile välja käima, peaks kaardistama kogukondade hetkeseisu (kuna selline uuring puudub). Ruumiidee raport sai enne valmis, kui kogukonnauuring 2014 suvel käivitus, kuigi ajend jäi samaks: pidasime vajalikuks kaardistada linna- ja maakogukondade praegust tegevust, toimimisloogikat, peamisi takistusi tegevusele ning tulevikuunistusi. Üheltpoolt tundsime koos Kodukandiga, et vajame ülevaadet oma edasise töö paremaks korraldamiseks – et kui tahame välja anda kogukonnaarengu käsiraamatu, peaksime eelnevalt teadma, millised on peamised kitsaskohad tegutsevatel kogukondadel. Teisalt oli uuring vajalik kasvavate ühiskondlike ootuste tõttu – nimelt räägitakse aina enam kogukondade rolli tõusust elukorralduses, kuid puudub arusaam, kes või mis see kogukond siis on.
Kogukonnauuringuga ei tahtnud me niivõrd välja selgitada ühtset definitsiooni kogukonnale, vaid pigem seda, kuidas tegutsevad kogukonnad end määratlevad, mida riik kogukondadelt ootab ning kui palju on neis arusaamades kattuvuskohti. Uuringu sissejuhatavas osas tegime ülevaate, kuidas kogukonna mõistet eri valdkondade arengukavades kasutatakse, et niimoodi ühiskondlikke ootusi kombata. Hea näide kogukondliku elukorralduse aktualiseerumisest on vabatahtlik pääste ning siseturvalisus, mida puudutavates arengukavades on kogukonnal kandev roll, ent kogukonnana mõistetakse kõiki omavalitsuses või piirkonnas elavaid inimesi. Samas kasutab Kodukant kogukonnamõistet pigem aktiivsete külade või külavanemate iseloomustamiseks, meie Linnalaboris aga nende inimrühmituste kirjeldamiseks, mis tegutsevad elukeskkonna parandamise nimel ja kollektiivsetes huvides. Juba siit tuleb ilmekalt välja, kuivõrd erinevalt kogukonna mõistet kasutatakse.
Oluline on mainida, et keskendusime kogukonnauuringus kohalikule aktiivsusele, mis on geograafiliselt piiritletud. Selline piirang oli vajalik, et uuringus fookust hoida ja saada väärt infot linna- ja külakogukondade kohta. Et lähtekohaks oli just kohaliku aktiivsuse uurimine, hõlmab uuringuraport ka selliseid kogukondi, mis pole MTÜna registreeritud, vaid tegutsevad muus vormis. Olulisi erinevusi linna- ja maakogukondade vahel ei leidnud, kuigi järelduste tegemine linnakogukondade kohta oli keeruline, kuna neid on võrreldes maakogukondadega lihtsalt nii vähe. Kogukonnauuringut võib käsitleda pigem üldistava kaardistusena. Uuringu lõpus tegime mitmeid soovitusi, kuidas kogukondade toimimist toetada ning millele kogukonnad ise peaksid rohkem tähelepanu pöörama.
Kogukondadest rääkides ei saa mööda minna kogukonna mõistest endast. Kuidas Eesti kogukonnad ennast ise defineerivad ning mil määral see sarnaneb mõne teoreetilisema definitsiooniga?
Linna- ja maakogukondade uuringust selgus, et kogukonnad defineerivad end pigem protsessi kui eesmärgina, mõtestatud tegevusena geograafilises piirkonnas. Aga nagu uuringuraportis kirjas, siis pole oluline ühe definitsiooni tagaajamine, vaid pigem see, et erinevatest määratlustest oldaks teadlikud ja kasutataks neid õigesti. Teoreetiline definitsioon ütleb, et kogukond tähendab rohkem teatud tüüpi sotsiaalseid suhteid, kui geograafilist piirkonda. St kõige olulisem on sotsiaalsete suhete kvaliteet, mis muuhulgas võivad toimida ka mingis geograafilises piirkonnas.
Kogukonnauurijad näevad kogukondadel oluliselt suuremat rolli: kas avalikus halduses nn kolmanda tee poliitika eestvedajatena või veelgi radikaalsemalt kogukondliku ühiskonnakorralduse alustaladena (rohkem on kirjas kogukonnauuringu teooria-osas).
Millega Eesti kogukonnad peamiselt tegelevad, millised temaatikad on neile huvipakkuvad ning kui palju Eestis aktiivseid kogukondi üldse on?
Kuna kogukonnauuring kaardistas kohalikku aktiivsust geograafiliselt piiritletud alal, siis jäid välja huvi- ja olukorrapõhised kogukonnad (nt kogudused, sotsiaalabikogukonnad, vabatahtliku pääste osutajad). Selliseid piirkondliku elu parandamisega kogukondi on Eestis 3500 ringis, sh külavanemad, seltsingud, linnaseltsid, külaseltsid. Külakogukondi on sadades kordades rohkem kui linnaseltse – viimaseid on Tallinna, Tartu, Pärnu ja Paide peale kokku 26.
Peamiselt korraldavad kogukonnad kohalikku kultuurielu, edendavad elanikevahelist suhtlust ning kaitsevad piirkondlikke väärtusi. Seda kas tänavafestivalide, avatud hoovikohvikute, külasimmanite, tähtpäevaliste pidude, koristustalgute, planeeringutes ja arengukavades kaasarääkimise, liikuvus- ja transpordikorralduse mõjutamise, piirkondlike visioonide koostamise kaudu. Üksikutel juhtudel osutatakse kogukondlikke teenuseid, nt üritusi seltsimajas või heakorratöid.
Millised on peamised tõuketegurid, mis kogukondade moodustumist Eestis ajendavad?
Kogukonnauuringust selgus, et peamiseks tekkepõhjuseks on omavahelise läbikäimise elavdamine ja kohaliku kultuurielu arendamine. Järjestuselt kolmas kogukonna tekkepõhjus on kohalike probleemide lahendamine. Vähesel määral toodi uuringus välja vastuseisu mingile projektile või omavalitsuse tellimust (nt avaliku teenuse osutamine). See statistika lükkab ümber levinud arusaama, et geograafiliselt piiritletud kogukonnad luuakse ametlike otsuste vastu protestimise eesmärgil.
Linnaseltside kohta lükkasime selle protestimis-müüdi juba 2013. aastal ümber, kui kaardistasime Tallinna asumiseltside tekkeajendid ning praeguseid tegevusalasid (loe lähemalt urbanistide väljaande U 15. numbrist artiklit “Tallinna asumiseltsi ABC” või kiika skeemi). Tol hetkel tegutses Tallinnas 22 seltsi (nüüd juba 23), millest viie puhul sai rääkida, et kokku tuldi mingi probleemi pärast. Samas on asi vägagi sõnastamises: linnaseltsid tihti kaitsevad kohalikke väärtusi ja igapäevaeluks vajalikke elemente, ent linnavalitsuse silmis on see ametlikele otsustele vastuhakk. Näiteks Luite Selts loodi selleks, et Veerenni tänaval säiliks raudteeülesõit, sest linna otsus oleks tähendanud ümbersõitu kavandatava hiid-ostukeskuse kaudu. Paljudel juhtudel suudavad linnaseltsid pakkuda mõistlikumaid ja odavamaid lahendusi, kuna teavad, millised lahendused nende piirkonnas töötavad. Ja elukeskkonda puudutavates otsustes osatakse oma naabruskonnast kaugemale vaadata, räägitakse kaasa ühistranspordi parandamisel, autoliikluse osakaalu vähendamisel, rattateede võrgustiku rajamisel, kohaliku ettevõtluse soosimisel jne. Probleem on selles, et linnavalitsused (eriti Tallinna oma) ei adu seltse kui kohalike oludega kõige paremini kursis olevat koostööpartnerit. Kahetsusväärselt peavad ametnikud ja poliitikud seltsidega läbirääkimisi tüütuks lisatööks.
Kui suurel määral sõltub kogukondade aktiivsus ümbritsevast keskkonnast – kas aktiivsed kogukonnad on indikaatoriks pigem tugevale ja tervele ühiskonnale või viitab suur kogukondade aktiivsus rohketele probleemidele, mida tuleb lahendada?
Jätkates eelmisest vastusest, siis võib kogukondliku tegevuse tõuketeguriks olla justnimelt arusaam ja vajadus tõsta kohalike elanike häält. Tallinnas, Tartus, Paides ja Pärnus tegutsevad linnaseltsid on paljuski ajendatud mõtteviisist, et kohalikud teavad kohalikke olusid paremini, seega pakuvad nad linnaametnikele väärt infot ja kohalikku teadmust. Võrreldes ametnikega on kogukondlastel tihti tuleviku-ettekujutus oma piirkonnast, kuna bürokraatia asemel saavad nad keskenduda probleemidele leidlike lahenduste nuputamisega.
Samas tekivad kogukonnad tugevates ühiskondades – näiteks Helsingis on linnaosaseltsid tegutsenud juba 70ndatest peale, aga 2000ndatel tekkis niivõrd palju ruumikasutuse ja elukeskkonnaga seotud algatusi, et nüüd räägitakse seal uuest linnakultuurist (vt raamat “Helsinki Beyond Dreams”).
Millised on peamised probleemid, millega Eesti kogukonnad ja selle liikmed oma igapäevatoimetustes silmitsi seisavad?
Ma toon kõige tõsisema probleemina esile vähese moraalse toe riigilt või kohalikelt asutustelt. Kogukondadesse ei suhtuta veel reeglina kui koostööpartnerisse (muidugi on meeldivaid erandeid). Hea näide on siin Tallinnas Kalamaja ja Pelgulinna miljööasumeid ühendav Telliskivi Selts, mis tegeleb aktiivselt avaliku ruumi kaitsmise ja inimlikustamisega ning ruumilise planeerimisega. Aga linnaplaneerijad näevad seltsi tegevuses endale lisatööd, levib isegi kuuldus, et Põhja-Tallinna arengute eest vastutavaid ametikohti peetakse tervistkahjustavaks. Siin on vaja mõtteviisi ja juurdunud töötamise viiside muutust – oluline pole mitte otsuseid juriidiliselt korrektselt menetleda, vaid kohe algusest peale koos huvilistega (loe: asumiseltsid ja teised ühendused) probleemile võimalikke lahendusi otsida.
Kogukonnad saavad väga palju omavalitsuse abita tehtud, kuid jätkusuutlikkuse mõttes peavad need kaks paralleelmaailma ühel hetkel kokku sulama. Loodetavasti toimub see lähiajal, mitte kümne aasta pärast. Siis on Eestil hea võimalus end maailmaareenil väikse ja kogukondliku riigina esitleda, kui see kultuurimuutus saab toimuma.
Uuringule vastanud tõid kõige olulisemate takistustena oma tegevusele välja omavalitsuse tõrjuvat suhtumist, liidrite väsimise ja rahaliste võimaluste vähenemise. Samas toodi aktiivsust suurendavate teguritena välja õnnestunud ürituse korraldamist, vastuseisu omavalitsuse otsusele (nt sulgeda kohalik kool), hoonega seotud sündmused (nt kultuurikeskuse valmimine) ja uued rahastusvõimalused ja projektivoorud.
Rahaline tugi pole aga kõige olulisem probleem, mida pahatihti arvatakse kogukondadel olevat. Seda rõhutavad ka välismaa uuringud (nt Design for Social Sustainability), et kogukondadele pole kõige tähtsam rahalist toetust jagada, vaid pigem luua tegutsemist võimaldav ja arengut soosiv keskkond, mis väärtustab kodanikualgatust ja uudseid viise ühiskondlikke või piirkondlikke probleeme lahendada. Rahastajate (peamiselt Kodanikuühiskonna Sihtkapitali) ootus ongi, et tublid ühendused hakkaksid nüüd rohkem “tõsiste” probleemidega tegelema, selleks ergutatakse sotsiaalset ettevõtlust ja sotsiaalset innovatsiooni.
Kui kogukondlikult aktiivne on Eesti venekeelne elanikkond – kas peamised tõuketegurid, mis kogukondade moodustumist initsieerivad, on sarnased eestikeelsetele kogukondadele?
Sellele on raske vastata, kuna puuduvad põhjalikud analüüsid ning teadlikkus vene kodukeelega elanike kogukondadest on vähene. Mille kohta oskan natuke sõna võtta, on Lasnamäe kogukondlikkus. Nimelt alustasime eelmise aasta alguses Lasnaidee algatusega (jätkuna aktiivsete naabruskondade algatusele Linnaidee) ning lasnamäelased tulid üllatavalt hästi ühistegevustega kaasa. Meil polnud mõttes luua Lasnamäele seltse, vaid pigem moodustada koostöövõrgustik juba mingil määral aktiivsetest kodanikest – korteriühistute juhid, noorsootöötajad, kultuuritegelased, kunstnikud. Iga avaliku üritusega kasvas võrgustik ning ideede hulk, mida Lasnamäel teha võiks. Praegu tegutseb see eesti-vene segavõrgustik linnalaborandi ja lasnamäelase Maria Derlõši eestvedamisel edasi, plaanitakse järgmisi tegevusi ja esitatakse Lasnamäe arengukavasse ettepanekuid. Eelmisel suvel korraldatud Lasnapiknik (vaata videot) tuleb kindlasti kordamisele!
Mida peaks riik tegema, et kogukondade tegemisi omaltpoolt toetada (millest kogukonnad ise kõige enam puudust tunnevad)?
Kogukondade toetamine on praegu siseministeeriumis regionaalteemade all ning samuti koostatavas siseturvalisuse arengukavas. Oleks vaja rohkem läbimõeldud strateegiat riigi tasandil, kuidas kogukondi vähenevate avalike ressursside tingimustes võimustada ja ka moraalselt toetada. Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kava toob välja, et omavalitsuste piiride nihutamine ja liitumine ei lahenda probleeme, vaid pigem on vaja omavalitsustel avalike teenuste osutamiseks koostööd teha. Koostöös kohalike vabaühenduste ja kogukondadega saaks nii mõnegi teenuse tõhusamalt osutatud.
Mida pakub üks kogukond oma liikmetele ja ka ühiskonnale laiemalt?
Nagu räägib ühes artiklis Peeter Vihma, kes oli meie kogukonnauuringus sotsioloog, aitab kogukond inimestel jõukamaks saada – seda nii kultuurilises kui ka majanduslikus mõttes. Linnaseltside buumi seletab Peeter identiteediotsingutega, inimesed tahavad oma kodukandiga rohkem tutvuda ja sealsete inimestega kokku kuuluda. Ma lisan omaltpoolt, et kogukond suurendab oma liikmete heaolu ja eneseusku selle kaudu, et pakub kohalikus elus või laiemalt ühiskonnaasjades osalemise võimalust. Mõttekoda Demos Helsinki õnnelikkuspoliitika manifesti järgi teeb inimesi õnnelikuks see, kui nad saavad oma elukeskkonda ise kujundada ja paremaks muuta.
Mida õnnelikumad on inimesed, seda järjepidevam on ka ühiskond. Seltsitegevus loob sotsiaalset kapitali ja loob sidusamat ühiskonda, millest räägib juba alates 90ndate lõpust poliitikateadlane Robert Putnam. Siit edasi saab kogukondade kasu laiendada riigi julgeolekuni välja: kui inimesed tunnevad end kasulikuna, kuuluvana, võtavad ise asju käsile selmet omavalitsuse või riigi sekkumist oodata, siis on nad usaldavamad oma kodukoha ja riigi suhtes. Võib öelda, et kogukondadel on psühholoogilises kaitses kandev roll.
Kas Eesti puhul on võimalik nimetada konkreetsemaid probleeme, mida oleks võimalik aktiivsete kogukondade kaasabil lahendada?
Sotsiaalvaldkonnas on suur potentsiaal, kui paljuski juba tegutsevad ühingud rohkem koos töötaksid – a la asumiseltsid ja kirikukogudused ning sotsiaalabiasutused. Näiteks Kalamajas toimus aastaid tagasi arutelu narkomaanide abistamise teemal, kus osales abipolitsei ja koguduse esindaja, muidugi ka kohalikke aktiviste. Kuigi konkreetseid samme narkomaanide lainega tegelemiseks ei järgnenud, oli see märgilise tähendusega arutelu asumiseltside senise tegevuse kontekstis.
Ruumilises arengus saavad kogukonnad esindada kohalikke väärtusi, edendada avaliku ruumi kultuuri – mida juba praegu tehakse, ent palju tugevamini. Edasi unistades: kollektiivne ehitamine, tulundusühistute kaudu kinnisvara arendamine. Lisaks kohaliku ettevõtlusega tegelemine, sotsiaalne innovatsioon, kohalike ressursside jagamine – alates autodest kuni pesuköökideni ja ühissaunadeni kortermajades (nagu Soomes!). Energiaühistud paneelelamupiirkondades ja uusarendustes. Ja see pole kaugeltki lõplik nimekiri.
Paide kogukond (mille keskuseks on Wabalinna maja) on hea näide sellest, kuidas ollakse ajast ees: tegeletakse aktiivselt isemajandava kogukonna mudeliga ning selle praktiseerimisega, mõeldakse juba kogukonnapanga loomisele, vahendatakse vanalinnas kinnisvara.
Kogukondade toimimise aluseks on selle liikmete omavaheline koostöö ja suhtlus. Kui palju võetakse ette kogukondade-vahelisi projekte ning palju Eesti kogukonnad üldse üksteise tegemistest teadlikud on?
Kuna olen rohkem kursis linnaseltsidega, siis räägin neist. Linnaidee algatusega üritasime peamiselt 2013. aastal Tallinna piirkonnaühenduste omavahelist läbikäimist elavdada, et niimoodi asumiseltside häält linnavalitsuse kõrvadele tugevdada. Järgnenud aastal püüdis Paide kogukond linnaseltse kokku tuua, et nende toimimismudeli eeskujul isemajandavate kogukondade võrgustikku luua, Arvamusfestivalil arutlesime kogukondliku tuleviku üle Wabalinna laval. Praegu saavad linnaseltsid kokku EV 100 jaoks millegi planeerimiseks, järgmisel korral jaanuari alguses Pärnus Raeküla seltsi juures.
Nii et koostööd ja läbikäimist leidub omajagu. Aga võiks palju rohkem olla, sest eesmärgid on samad ja üksteiselt on palju õppida, nii sisedemokraatia kui ka konkreetsete tegevuste osas. Vähemalt oleme linnaseltside seas saavutanud selle, et ollakse üksteisest teadlikud ja teatakse peamisi eestvedajaid. Omaette tegutsedes ratta leiutamisest oleme natuke edasi liikunud küll. Koostöö on alati selline teema, et peab taipama selle pikaajalist kasu – et kui praegu aeg maha võtta ja tutvuda teiste kogukondade tegevusega, asetub ka oma kogukonna tegevus laiemasse pilti ning on kergem oma eesmärke saavutada, kui teatakse, kellelt nõu küsida või kuidas teised kogukonnad mingile probleemile lähenenud on. Selle pikaajalise perspektiiviga puutusime Linnaidee algatuses samuti kokku – alguses ei saanud pealinna asumiseltsid väga hästi aru, miks nad peaksid linnavalitsusega paremast koostööst rääkima, kui nende arvamusega pole juba aastaid arvestatud ja pigem on tunda tõrjuvat suhtumist. Õnneks taipasid mitmed seltsid, et koostöö hea tava koostamine ongi hea võimalus aeg maha võtta ja põhimõtetes kokku leppida, kuidas edaspidi seltsid saavad linnaasutustele kasulikud olla ja vastupidi.
Linna- ja külaseltside vahel pole veel väga tugevaid sidemeid. Kodukandi ja Linnalabori koostöö on andnud mõningase tõuke maa- ja linnakogukondade omavaheliseks läbikäimiseks, ent arenguruumi on veel kõvasti.
Kas kogukondade uuring paljastas ka midagi ootamatut või üllatuslikku?
Ilmnes, et mittetulundusühingu vorm pole eeltingimuseks kohalikult omavalitsuselt rahalise toetuse saamiseks – mtü-de kõrval olid paljud seltsingud toetust saanud. Koostöö omavalitsusega tähendabki põhiliselt toetuste saamist, millest on muidugi kahju. Omavalitsusega ongi kogukondadel suhteliselt nõrk side, 11%-l uuringus vastanutest see lausa puudub, mis võib tuleneda eespool kirjeldatud usaldamatusest.
Enne uuringut kartsime, et linna- ja külakogukonnad tegutsevad ühe-kahe inimese energial, kuid uuringust tuli välja, et keskmine kogukond koosneb kolmest kuni viiest eestvedajast, kümnest aktiivsest liikmest ja kuni 20st kaasalööjast. Samas püüdlevad paljud suurema liikmeskonna ja avatuse poole, mis on hea märk.
Kui liikuda kohalikult kogukonna tasandilt suuremale ja ehk isegi globaalsemale tasandile, siis millist rolli kogukonnad sellisel tasandil mängivad? Kui palju kogukonnad endale ise teadvustavad globaalsemaid temaatikaid ning kui suur osa nende tegevustest on suunatud just mingi globaalse probleemiga tegelemiseks (kohalikul tasandil).
Hamburgis tegutsev Gängevierteli ühendus on hea näide sellest, kuidas mingid rühmitused tajuvad väga hästi ära tulevikusuundumusi. Gängeviertel sai alguse 2009. aastal, mil Hamburgi linnavalitsus tahtis müüa viimase ajaloolise tööstuskvartali südalinnas erakätesse. Kunstnikud, käsitöölised ja teised loometegelased hõivasid mõned hooned tühjalt seisnud kvartalis ja hakkasid seal aktiivselt näitusi ja üritusi korraldama, töötubasid pidama. Nad nägid ette, et see viimane ajalooline kvartal on linna mitmekesise ja loova arengu (mis oli Hamburgi deviisiks!) ning südalinna kultuuri- ja loomepaikade säilitamise seisukohalt võtmetähtsusega. Nüüd majandavad nad suurt osa kvartalist linna toel ise.
Värske Aju on oma olemuselt keskkonnablogi ning meie lugejad kindlasti huvituvad ka kogukondade ja keskkonna vahelistest seostest (sh kestlik areng). Seega uuringi, kuidas need teemad kogukonna teemaga seostuvad?
Vägagi otseselt! Mida sidusamad on kogukonnad ja mida rohkem neid on, seda kohalikumalt saavad inimesed elada. Lihtsustatult: mida rohkem inimesed oma naabritega suhtlevad, seda väiksem on vajadus iga kruvi või piimapaki järele sõita; teisalt on suurem tõenäosus koos midagi ette võtta, kas või haljasalasid korrastada või väljaarendamist ootavaid alasid vahepealsel ajal elavdada (nagu Kalarand ja Kultuurikatla aed Tallinnas).
Linnaseltsid pööravad vägagi kestlikule arengule tähelepanu, näiteks Paide Wabalinna majas toimuvad säästliku ehituse töötoad, tegutseb velokuur, renditakse välja rattaid. Ja tihti suudavad linnakogukonnad (kindlasti ka külaseltsid) pakkuda välja keskkonnasõbralikumat ruumikasutust – näiteks nagu Telliskivi Selts kaitseb Kalaranna lauget liivaranda kõrgeks betoonpromenaadiks muutumise eest.
Kui Värske Aju lugeja sooviks rohkem kogukonnatemaatikaga ennast kurssi viia, siis mida soovitaksid lugeda või vaadata?
Sellise, esialgu ehk isegi kergelt filosoofilise kõlaga küsimusega võiks alustada teist artiklit Värske Aju linnageograafiliste artiklite sarjas, mis sel korral püüab valgust heita nende inimeste tegevusele, kes lisaks oma põhitööle on tundnud vajadust ühel või teisel moel olla aktiivsed oma kogukonnas. Selliste lokaalselt aktiivsete kogukondade kätte on koondumas üha rohkem võimalusi mõjutada erinevaid otsustusprotsesse ja suunata seeläbi ka linna üldisi arengutendentse. Lokaalne on saamas globaalse kõrval uueks võtmesõnaks, mille poole vaadatakse üha enam, otsides lahendusi nii jätkusuutlikule ja sõbralikule linnakeskkonnale kui ka „suurtele ja põletavatele“ probleemidele nagu kliimamuutused ja taastumatute energiaallikate pidev ja kiire vähenemine.
Minu isiklik lähem kokkupuude ühe aktiivse kogukonnaga jääb paari aasta tagusesse aega, kui ülikooli ajal sai võetud osa Linnalabori väljasõidust Riiga. Mežaparksi kogukond jäi mulle meelde kui hea näide aktiivsetest elanikest, kes on oma tegevusega mõjutanud ka linnas toimuvat – näiteks hakkas kogukond lokaalselt igal aastal korraldama autovaba päeva, millest mõni aeg hiljem sai innustust kogu Riia linn. Tegelikkuses ongi üha enam hakatud lugu pidama sellistest rohujuure (grassroot) tasemel algatustest, kuna neis on sisuliselt olemas juba see, mida paljud suured kampaaniad püüavad alles saavutada – inimeste valmisolek kaasa mõelda ja tegutseda. Kogukondlik algatus ei pea enamasti vaeva nägema mingi konkreetse protsessi vajalikkuse selgitamisega, vaid see vajalikkuse tunnetus on kogu algatuse üks liikumapanevaid jõude. Eelmises artiklis rääkisin ma ülevaatlikult Ebenezer Howardi aedlinnadest, mis sisuliselt nägid ette ca 30 000 inimese suuruseid kogukondi, mis oleksid võimalikult iseseisva majandamisvõimega. Pea sajand hiljem on taas selliste kogukondade temaatika päevakorral ja sisuliselt aktuaalsem kui kunagi varem. Põhjused selliste aktiivsete kogukondade tekkeks võivad olla aga üsna erinevad. Järgnevalt toon välja kaks põnevat näidet sellest, kuidas aktiivsed kogukonnad ja kogukondade aktiviseerimine on suutnud aidata kaasa lahenduste loomisele erinevatele sotsiaalsetele, majanduslikele ning keskkonda puudutavatele probleemidele.
Linnapõllundus ja lahenevad lahkhelid
Kui ma paluksin sul mõelda paar omadussõna Detroidi kohta, siis millised need oleksid? Kunagist tööstusliku toodangu ja kapitalismi musterlinna võiks iseloomustada mitmete omadussõnadega nagu mahajäetud või segregeerunud. Vähem tuleks arvatavasti vastuseid nagu loominguline, kogukonna-keskne ning avatud uutele ja teistsugustele ideedele. Tegelikult just need kolm viimast märksõna iseloomustavad Detroiti minu silmis kõige paremini.
Detroit on üks nendest suurtest linnadest (elanike arv ca 700 000), kus inimesed on hakanud aktiivselt tegelema linnapõllundusega. Suure hulga inimeste lahkumine linnast jättis maha tühjad ja kõledad krundid, mis ei aidanud kuidagi kaasa Detroidi üldise ilme paremaks kujundamisele. Tööpuuduse tulemusena oli linnas ka palju neid, kellel oli hulganisti vaba aega, kuid vähe võimalusi selle sisustamiseks. Need on mõned põhjustest, mis viisid Detroidis üsna laiaulatuslikule linnapõllundusega tegelevate kogukondade tekkele. Lisaks võimalusele kasvatada endale ise värsket köögivilja, pakuvad need kogukonnad võimalust inimestele oma aega sisustada ning lõimuda. Linnaruumi rajatud köögiviljaaiad on saanud üheks kohtumispaigaks erineva rassi ja usuga inimestele, võimaldades sel moel taasluua usaldust ja austust üksteise vastu. See on aga juba oluline samm palju suuremate probleemide lahenemisel. Kindlasti soovitan vaadata allpool lingitud videot ning otsida Google’st märksõnadega “Detroit documentaries” üles mõni mainitud linnast pajatav doku – linnahuvilistele on see põnev materjal!
Kas sa teadsid, et linnapõllundusega tegeleb maailmas üle 800 miljoni inimese? Ning et neljandik neist kasvatab köögivilju müügiks? See on päris suur kogus toiduaineid. Arvestades seda, et linnapõllundus püüab olla nii „lokaalne“ kui võimalik, on tegemist suure säästuga energiatarbimisel, rääkimata muudest kasudest (tervisliku toidu parem kättesaadavus ka vaesemate hulgas, erinevat tüüpi reostuse vähendamine ja sotsiaalsed kasud, mida Detroidi näitel põgusalt lahti seletasin).
Ka Eesti kontekstis võib linnapõllundusest rääkida, kuigi meie linnad on piisavalt väikesed ja roheliste aedade osakaal piisavalt suur. Selle pärast pole ka linnas kasvavad õunad või tomatid just väga suur asi, millest eraldi kirjutama peaks. Ometi on viimastel aastatel selliste aedade osakaal pigem vähenemas kui suurenemas ning linnapõllumajandus kui eraldi nähtus ka meie linnaruumi tungimas – küll vähem kogukondlikul ja rohkem individuaalsel tasandil. Kui sa pistad suvel oma kortermaja rõdul mulda tomatitaime ja maitserohelise seemne, siis väikestviisi oled ka sina „linnapõllumees“ ning sõidad tõenäoliselt autoga ikka tubli mitu korda vähem poodi Hollandis kasvatatud tomateid ja basiilikut tooma. Huvitav on võib-olla siinkohal mainida ka seda, et maitsetaimed ja erinevad köögiviljad on oma kohta leidmas ka suuremate linnade igasuvistes kohustuslikes lilleseadetes. Miks aga mitte võtta oma sõpruskonnaga järgmisel suvel ette mõne mahajäetud krundi köögiviljaaiaks muutmine?
(Tänava)kunst kui võimalus rääkida
Esmapilgul võib kunstist rääkimine linnaruumi kontekstis kui olulisest infoallikast ja võimalusest kogukondi ühendada, tunduda võõras ja harjumatu. Tegelikkuses on sellised projekti kogukondade sidujate ning aktiviseerijatena maailmas enam levinud, kui võib-olla esmapilgul arvata võiks. Näited hõlmavad erinevaid avalikke üritusi, mis suurendavad inimeste omavahelist kokkupuutepinda, noorte inimeste aktiivset kaasamist kogukonnas, inimeste kaasamist planeerimisprotsessi ja osalusvõimaluste laiendamist tsiviilotsustustesse. Miks mitte teha seda loominguliselt ja lasta inimestel olla osa ruumist, mida nad kujundavad? Kui mõelda kunsti osale nendes protsessidest, siis võib-olla kõige ilmekam on siia juurde vaadata videot, mis on küll pisut kehva kvaliteediga, kuid annab edasi päris põnevaid mõtteid sellest, mis rolli kunst ja sellega seonduv linnaruumis mängib:
Tänavakunstiga seostuvad enamikele tõenäoliselt mahajäetud hooned, mida “kaunistavad” erineva suuruse ja sisuga pildid ja kirjad. Mõned neist ütlevad väga vähe, teised jälle võivad rääkida pika loo sellest, kuidas linnaelanikud end ümbritsevat näevad ja kogevad. Kui hakata mõtlema sellele, mis võimalusi pakub tänavakunst neile, kel pole julgust või tahtmist (ka võimalust!) võtta osa avalikest aruteludest, siis ehk avaneb lugejale ka tänavakunsti kui kvalitatiivse infoallika potentsiaal. Pildid aedadel või hoonetel võivad rääkida terve loo sellest, mis elu linn elab ja mida peaks või võiks muuta, tagamaks selle elanikele turvaline ja sõbralik keskkond. Võib-olla antud hetkel olekski targem mitte laskuda diskussiooni tänavakunsti esteetiliste aspektide üle ning pigem võtta seda kui asja iseeneses – see on olemas ja meil on võimalus selle peituvaid sõnumeid “kuulata” ja linnaarengu arutellu kaasata.
Candy Changi projekt New Orleansis on üks näide aktiivsest inimesest kogukonnas, kes tahtis rohkem näha ja teada – tema algatatud “Before I die” (vaata videot allpool) projekt tõi nähtavale ühe kogukonna soovid ja mõtted elust ja linnaruumist. Idee leidis järgijaid mitmelpool mujal maailmas, andes võimaluse inimestele kaasa rääkida ja panustada enda kogukonna ja ümbritseva keskkonna arengusse. Changi projekt on üks neist proaktiivsetest algatustest, mis on ühe inimese kogemuse najal kasvanud suuremaks ettevõtmiseks ning aktiviseerinud kogukondi olema ümbritseva suhtes tähelepanelikumad ja avatumad.
Kas me siis ikkagi peaksime osalema?
Kaks eeltoodud näidet on vaid pisike osa sellest, millega maailmas kogukonnatasandil tegeletakse. Kõigest ei jõua ning saagi ühekorraga rääkida ning sestap saigi kirja siia mulle endale kõige enam meelde jäänud projektid ja algatused. Samas ma loodan, et need näited olid piisavad selleks, et vastata küsimusele miks me peaksime osalema ja kuidas osalemine võimalik on. Ma usun, et ei ole vaja pikka veenmistööd teha, mõistmaks seda, et “kohalik” ning “väike” ei pea ilmtingimata võrduma ka väikeste mõjude ja tulemustega. Väide, mida olen korduvalt oma sõpradelt-tuttavatelt kuulnud, et “üksi ei saavuta enamasti midagi” või “selleks on vaja väga palju inimesi” ei ole läbinisti vale – ennatlik on lihtsalt mõelda, et üks idee sinu peas või väike kohalik algatus ei või olla eeskujuks paljudele teistele.
Veel lugemist ja vaatamist:
Kunstiprojektidest ja nende edulugudest http://www.pps.org/reference/artsprojects/
Eesti Looduse artikkel linnapõllundusest http://www.eestiloodus.ee/artikkel2513_2509.html
Detroidi linnapõllundusest tehtud film – kellel õnnestub see kätte saada, soovitan! Siit näeb aga treilerit ja saab lugeda juttu juurde http://www.grownindetroitmovie.com
Tänavakunstihuvilistele valik erinevaid dokusid http://hyperallergic.com/73273/four-documentaries-that-capture-the-globalization-of-street-art/
Septembrikuus jagati teist korda tunnustust linnadele üle maailma, mis on silma paistnud erinevate meetmete rakendamisega, püüdmaks vähendada oma “elutegevusega” kaasnevat mõju kliimamuutustele. City Climate Change Leadership Award anti välja kümnes kategoorias, millest Eestile geograafiliselt lähim linn Amsterdam sai auhinna finantsilise ja majandusliku arengu valdkonnas. Eelmisel aastal said “lähikondsetest” auhinna ka Kopenhagen ja München – vastavalt süsihappegaasi mõõtmise ja vähendamise ning rohelise energia kategoorias. Põhjamaade linnadest on mõlemal aastal finalistide hulka valitud Stockholmi ja Malmö mitu erinevat projekti ning ka Oslo.
Eesti linnad seni oma projektidega sellelaadset tunnustust pälvinud ei ole, küll aga ületas möödunud nädalal uudistekünnise seitsme eestlase valimine 100 uue eurooplase nimekirja (New Europe 100). Nimekiri koondab kokku need Kesk- ja Ida-Euroopa inimesed, kes on silma paistnud uudsete ideede ja lahendustega. Teistehulgas pälvis mainitud tunnustuse ka Linnalabori endine juht Teele Pehk – seega linnade kestlik areng ja sellega seonduv töö pole Eesti kontekstis jäänud sugugi tähelepanu ja tunnustuseta. Siiski on aina rohkem põhjust rääkida linnadest keskkonnasõbraliku ja järkusuutliku arengu kontekstis, lootes sellega innustada rohkemaid inimesi ruumiliselt ja sealhulgas kestlikult mõtlema. Käesolev artikkel on sissejuhatuseks linnageograafiliste artiklite sarjale, mille eesmärgiks on lähemalt tutvustada linnade ja nende jätkusuutliku arengu temaatikat.
Linnadega seonduv teadlik jätkusuutlik tegutsemine ei iseloomusta mitte ainult viimast paari aastakümmet, vaid viib meid ajas tagasi 19nda sajandi lõppu, mil Suurbritannias kerkisid Londoni ülerahvastatuse tõttu teravalt esile erinevad olmeprobleemid ja koos sellega vajadus muutuste järele. Samal ajal pani Sir Ebenezer Howard aluse aedlinnade liikumisele (the garden city movement), mis pidi olema lahenduseks erinevatele töölisklassi probleemidele. Howard nägi aedlinnades läbimõeldud ning isemajandavaid rohevööga ümbritsetud kogukondi, mis pidid olema suutelised oma elanikele tagama kõik eluks vajaliku. Nõnda nägi idee ette, et maa kuulub kollektiivsesse omandisse ning kogu toit toodetakse kohapeal. Samuti oli aedlinnale seatud nö mahupiirang – kui linna elanike arv ületas teatud piiri, siis oli tarvis asustada uus satelliitlinn. Esimesed omataolised aedlinnad olid Letchworth (1903) ja Welwyn Garden City (1919) Suurbritannias, kusjuures Letchworthi võib lisaks esimese aedlinna tiitlile pärjata ka esimese avaliku ringtee tiitliga Suurbritannias (1909).
E. Howardi linna arengut puudutav diagramm. Allikas: Wikimedia Commons.
Pärast Teist maailmasõda kerkis aedlinnade idee taas esile Ühendkuningriigi New Towns Acti (1946) kaudu, mis tugines Howardi ideedele. Lisaks laiaulatuslikumale levikule Suurbritannias, leidsid need ideed toetajad ka Ühendriikides, Kanadas, Brasiilias, Argentiinas, Austraalias ning veel mõnelpool. Huvitava faktina tasub siinkohal mainida, et mitme pealinna planeeringus on järgitud aedlinna kavandamise põhiprintsiipe – sellised linnad on näiteks New Delhi ja Canberra. Ka Eestis võib leida aedlinnade mõningaid printsiipe järgivaid linnu (Elva) ja linnaosasid (Nõmme, Tartu Tammelinn). Tasub aga meeles pidada, et aedlinnade idee oli luua kogukonnad, mis on majanduslikult võrdlemisi iseseisvad ning väikese pendelrände osakaaluga, mistõttu ei tohiks neid segamini ajada suburbiaga – kogu aedlinnade idee taga oli tegelikkuses Howardi soov võidelda eeslinnastumisega.
Nüüdisajal räägitakse vähem aedlinnadest ja rohkem ökoasumitest (ecovillage, ecopolis), mis küll, tuleb tunnistada, sageli väidavad end tuginevat suuresti Howardi aedlinna ideedele. Ökoasumi või ökoküla mõiste võeti kasutusele 1991. aastal Taani Heategevusliku ühenduse Gaia Trust poolt, mis oli loodud 80ndate lõpul, toetamaks kestlikku arengut ühiskonnas ja soodustamaks ökokogukondade teket. Siinkohal tuleks kindlasti mainida Eero Paloheimo nime, kes on suuresti panustanud sellesse, et ökoasumi ideed oleksid realiseeritavad just nõnda nagu vaja. Eero Paloheimo on käinud oma ideid selgitamas ka Eestis ning toetas igati ka ühe sellise asumi rajamist Eestisse. Kahjuks pole Eestis tänaseks veel mitte ühtegi asustust, mida võiks rangelt nimetada ökoasumiks. Küll aga on ajakirjanduses juttu olnud Paljassaare ökolinnaku rajamistest. Lisaks positiivsetele ja poolehoidu avaldavatele artiklitele võib leida siit-sealt ka arvamusi, et kavandatav ökolinnak ei arvesta Natura 2000 hoiualaga. Siit koorub välja ka ökolinnade rajamise probleemistik – uute asulate rajamiseks sobiva koha leidmine on sageli seotud millegi olemasoleva muutmise ja ümberkujundamisega ning sageli sattub löögi alla just taimestik ja loomastik. Ökoasumid on nii mõnelgi pool saanud teatud sihtgrupile kuumaks moesõnaks ning osaks tulevikuvisoonist, teistele jälle meeldetuletuseks sellest, et läbimõtlemata ideed ja teostus võivad viia kasu toomise asemel kahju tekitamisele. Nõnda võibki arutleda, kas Howard ise oleks pooldanud ökoasumite ekstensiivse rajamise ideed.
Paljassaare ökolinnaku visioon aastast 2010. Foto: OÜ Ecobay.
Mida aga teha siis, kui ökolinna ehitust ei soovita või see lihtsalt pole võimalik (olemasolevat, juba toimivat linna on väga raske kui mitte võimatu muuta täielikult toimivaks ökoasumiks)? Enamasti paistabki mõni linn silma hästi korraldatud ühistranspordisüsteemi (Johannesburg, Oslo), mugava jalgrattaliikluse (Kopenhagen) või energiaefektiivsete hoonete poliitika poolest (New York). Kirjeldatu on sageli kaasava planeerimispoliitika tulemus, kus inimestel on võimalik avaldada arvamust linnas kavandatavate muudatuste ja uuenduste osas ning esitada omapoolsed muudatusettepanekud. Selline praktika on kasutusel ka Eestis, kus linnade üldplaneeringud ja arengukavad pannakse avalikule arutelule. Sel moel on võimalik linnal oma areng planeerida läbipaistval ja selle elanikele kõige sobivamal viisil. Seeläbi tagatakse ka vajaduspõhisus – halvasti ja vähekasutatavatele teedele planeeritud kergliiklusteed suure tõenäosusega rohkem jalgratastel liiklejaid linna ei too. Sageli koonduvadki sarnaselt mõtlevad ja sarnaseid väärtusi hindavad inimesed aktiivseteks kogukondadeks või gruppideks, kes on endale sihiks võtnud kindlad eesmärgid, mis tuleks linnaruumis saavutada. Sellised kogukonnad hoiavad linlastele olulised teemad nähtaval ja tegelevad aktiivselt murekohtadele lahenduste leidmise ja koostöö otsimisega. Järgmises artiklis ongi plaanis rääkida nendest kogukondadest ja algatustest, mis linnaruumi temaatikaga tegelevad – jääge kuuldele!
ALLIKAD JA LISALUGEMIST
Andri Ksenofontov “Linnaehituse esteetika ja eetika” (Sirp , veebr. 1999)
City Climate Leadership Awards www.cityclimateleadershipawards.com
Eco towns: what can we learn from history? (History Extra, august 2009)
