Rubriigiarhiiv: Loodus- ja keskkonnakaitse

Neeruti linnuriigist

kylaline

Värske Aju külaline on sedapuhku Marek Vahulabioloog, kes huvituv nii ebapärlikarpidest kui ka nähtavasti  lindudest. Wabakutselisena uurib ta praegusel hetkel oma lemmiksulelist: herilaseviud. 

t2_neeruti_matkaraja_skeem
Neeruti maastikukaitseala asub Lääne-Virumaal Kadrina vallas, Pandivere kõrgustiku põhjaosas. Neeruti mäed on kaitse all juba 1957-ndast aastast saadik.

Pindala poolest kuulub Lääne-Virumaal paiknev Neeruti maastikukaitseala oma 1272 hektari suuruse pindalaga keskmike hulka. Maastike vaheldusrikkuse poolest on ta aga meie kaitsealade esirinnas. Vaid tunnise matkaga võib leida rabasid, oose, mõhne, vallseljakuid, orge ja neli järve. Vahelduvad kiiresti mitmed metsatüübid- salumetsad, salukuusikud, lodud, rabamännikud ja inimkäte mõjul uued metsakultuurid-kuusenoorendikud.

Põhjalikumalt on uuritud ja käsitletud Neeruti mägedes jääaegset teket ja linnustikku. Nüüd viimasest pikemalt. 1960-1963 valmis Tiit Randlal diplomitöö „Neeruti salukuusikute linnustik”(1). Siis fikseeriti eri proovilappidel eri elupaikades kõik kohatud liigid. Linnuliikide arvuks saadi tollal 122 liiki. Aastast 1984 seiras maastikukaitsealal röövlinde ja linnustikku käesoleva artikli autor. Nii valmis bioloogiaalaste uurimistööde konkursitöö „Neeruti röövlinnud”.(2) See siis Kadrinas 1990 aastal Kadrina keskkooli bioloogiaõpetaja Siret Punga juhendamisel. Põhjalikumalt uuriti röövlinde kuni aastani 1994, edasi vaid üldist linnustikku ja nii kuni aastani 2009 ehk siis kokku 25 aastat. Selle põhjal valmis ja ilmus 2010 aasta märtsis voldik „Mägede linnud”(3).Kõik märgitud uurimistööd on saadaval ka Neeruti Seltsis.

hiireviu
Neeruti mäed on tuntud ka kui hiireviu paradiis. (Foto: Mike Barry)

Veerandsaja aastaga saadi liikide arvuks 113. Üldine linnustik on jäänud samaks, endiselt on arvukalt laululinde, röövlinde, järvedega ja väikeste rabadega seotud liike. Lisandunud on händkakk ja kassikakk. Kadunud on võrreldes kuuekümnendate aastatega järgmised liigid: karvasjalg-kakk, õõnetuvi, turteltuvi, siniraag, soo-roolind, nõmmelõoke, tamme-kirjurähn. Nende lindude allakäik on kodumaal olnud üldine, mitte vaid Neerutis. Ehk näitab see seda, et tänu maastikukaitsealale on linnustik püsinud stabiilne. Esindatud on kõik meie lehelinnud, rästad, rähnid.

Mäed on tuntud ka kui hiireviu paradiis. Liigiga on seotud ka kolm omalaadset rekordit: vanim puus püsiv viupesa hakkab saama 31 aastaseks; samas pesas lennuvõimestus 1999 aastal viis poega ning 1989 ja 1990 aastal pesitses mägedes üheksa paari viusid. Viimane fakt kinnitab, et vaheldusrikas maastik soosib viude elu-olu. Mitmekesine maastik meelitab siia igal kevadel pesitsema ka kolm paari herilaseviusid. Ilmselt on omavahel seoses kassikaku tõus üheksakümnendatel ja kanakulli langus. Seoses suurte, kassikakule sobivate raiesmike kiire kinnikasvamisega, võib oodata kassikaku uut langust. Kaheksakümnendate aastate suur raie tõrjus metsaga seotud liigid väikestele järgijäänud metsasaarekestele, aga seoses uue metsapõlvkonna hoogsa sirgumisega on oodata metsaliikide osakaalu uut tõusu. Suurtele lageraiielankidele ilmusid siis uued, avamaastiku liigid: rukkirääk, kiurud, pruunselg-õgija jt. Nüüd on viimased jälle taandumas.

Plaanis on uus Neeruti linnuseire. Kel asja vastu huvi või soov soetada voldikut, andku sellest märku kas Neeruti Seltsile ( neerutiselts@hot.ee )  või allakirjutanule ( marek53@hot.ee ). Iga-aastaseks ürituseks on saamas Neeruti Päev, mille tava algas 2010 aastal, kahe mehe, autori ja Karl Meosi algatusel. See on siis linnupesakastide valmistamine ruumis, Kadrina keskkooli tööõpetuse tundides  ja näidisülespanek vabas looduses. Seljataga on kolm päeva ning tulemas on päev nr. 4, seda 2. mail. Sel kevadel, koguneme kell 14.15 kahe järve vahel piknikuplatsil. Pesakaste tehakse igasugususeid ja kolme äraolnud üritusega on Eesjärve ümbruse metsad juba tehispesi täis. Arenguruumi on Neeruti Päeval palju, sest aega võtab palju enne kui kõik Neeruti metsad pesakaste täis saavad pandud.

Allikad:

  1. Neeruti salukuusikute linnustik. Diplomitöö. Tiit Randla, 1963, Tartu ülikool.
  2. Neeruti röövlinnud. Bioloogiaalaste uurimistööde konkursitöö. Marek Vahula, 1990, Kadrina.
  3. Mägede linnud. Voldik. Marek Vahula, 2010, Rakvere

Lisalugemist Eesti Looduses

Mereökosüsteemi mikroskoopilised alustalad (koostöös Talveakadeemiaga)

TalveAkadeemia_logo
Artikli autor on Sirje Sildever, kes on Tallinna Tehnikaülikooli okeanograafia eriala doktorant. Sirje jõudis parimate hulka 2013. aasta Talvakadeemia teadusartiklite konkursil.

Käesolev artikkel tutvustab paljale silmale nähtamatuid, kuid mereökosüsteemi seisukohast olulisi organisme – dinoflagellaate. Dinoflagellaadid ehk vaguviburvetikad (Joonis 1) on koos ränivetikatega ning tsüanobakteritega mereökosüsteemides olulised kui esmased tootjad, kes toodavad fotosünteesi käigus orgaanilist ainet ning kõrvalsaadusena hapnikku (17). Kokku toodavad meres elavad fotosünteesijad 50% maakeral produtseeritavast orgaanilisest ainest (12).

Praeguseks on kirjeldatud 2000 erinevat dinoflagellaatide liiki, millest meres elavaid liike on 1555 (5). Enamus dinoflagellaate on vabalt elavad organismid, kuid leidub ka liike, kes elavad sümbiontidena korallides või parasiteerivad teisel organismidel (16); (6). Seetõttu on neil ka erinevad toitumisstrateegiad: mõned liigid  toodavad fotosünteesi käigus orgaanilist ained ning kõrvalsaadusena hapnikku, st. on autotroofsed; osad toituvad teistest mikroorganismidest, st. on heterotroofsed, või kombineerivad neid kahte strateegiat olles miksotroofsed (3); (6). Enamus vabalt elavatest dinoflagellaatidest asustab veesamba ülemist kihti, kus on piisavalt valgust fotosünteesiks ning piisavalt toitu heterotroofsetele liikidele (8).

Joonis 1. Dinoflagellaatide erinevad elustaadiumid
Joonis 1. Dinoflagellaatide erinevad elustaadiumid

Dinoflagellaatide liikuvad rakud on varustatud viburitega, mis võimaldavad neil veesambas üles ja alla liikuda. Selline liikumisvõime on väga kasulik, kuna võimaldab valida fotosünteesiks optimaalse valgustugevusega veesamba kihi ning kasutada erinevates kihtides leiduvad toitained (1); (6). Ligipääs sügavamates veekihtides olevatele toitainetele on eriti oluline pärast kevadõitsengut, mille käigus on veesamba pealmisest kihist toitained ära tarbitud ning veemasside erinevast temperatuurist tingitud kihistumise tõttu ei segata neid ka ülemistesse veekihtidesse juurde. Vertikaalse rände puhul on täheldatud ööpäevast mustrit – päeval paiknevad dinoflagellaadid veesamba ülemises kihis, kus nad fotosünteesivad, kuid ööseks laskuvad sügavamatesse kihtidesse ning omastavad seal olevaid toitaineid (4). Dinoflagellaatide ujumiskiirus sõltub keskkonnatingimustest, raku suurusest ning liigist jäädes vahemikku 50-500 µm s-1 (11).

Mõned dinoflagellaatide liigid moodustavad elutsükli käigus puhkestaadiume (Joonis 1), mis on vastupidavad ning võimaldavad üle elada ebasobivad keskkonnatingimusi (2); (14). Puhkestaadiumid moodustuvad sugulise paljunemise tulemusena pinnakihis, kust need vajuvad põhjasettesse. Juhul, kui puhkestaadiumid satuvad taas valguse kätte (läbi süvaveekergete, inimtegevuse, nt. süvendamine) väljuvad neist liikuvad rakud (Joonis 1).  Setetesse mattunud puhkestaadiumid võivad eluvõimelisena püsida kuni 100 aastat (13).

Sobivate tingimuste korral võivad dinoflagellaadid põhjustada massvohamisi. Olenevalt domineerivast liigist võivad need olla ka toksilised, muuta vee värvust (Joonis 2) ning ummistada kalade lõpuseid põhjustades sellega nende surma. Üheks esimeseks kirjalikuks viiteks dinoflagellaatide massvohamisest peetakse piiblis kirjeldatud juhtumit Niiluse vee muutumisest veripunaseks ning kalade suurest suremusest. (7)

Fotosünteesiva planktoni ehk fütoplanktoni massvohamised vähendavad valguse hulka veesambas, mis mõjub limiteerivalt makrovetikate ja kõrgemate taimede kasvule. Lisaks eelpool mainitud mõjudele soodustavad massvohamised põhjalähedastes kihtides hapnikuvaegust, kuna õitsengu jäänuste lagundamiseks kasutatakse seal leiduvat hapnikku. (9) Seetõttu on oluline enne setteid liigutavate toimingute tegemist uurida seal leiduvate puhkestaadiumite liigilist koosseisu ning  arvukust.

Samal ajal tuleb rõhutada, et fütoplanktoni  õitsengud  ning ka massvohamised on täiesti looduslikud nähtused, mis on mereökosüsteemi toimimiseks vajalikud, kuna fütoplanktoni poolt toodetud orgaaniline aine on aluseks kogu merelisele toiduahelale (9). Viimastel aastakümnetel on aga täheldatud massvohamiste kasvu, mida seostatakse inimtegevuse tulemusena merre lisanduvate lämmastiku- ja fosforiühenditega (9).

Joonis 2. Fütoplanktoni  massvohamine (Foto: www.dianevarner.com)
Joonis 2. Fütoplanktoni massvohamine (Foto: www.dianevarner.com)

Lisaks toetab inimtegevus võõrliikide levikut, mille tagajärjel võivad toksilisi õitsenguid põhjustavad liigid jõuda piirkondadesse, kus nad varasemalt puudusid (7). Selleks, et võõrliigid uues keskkonnas hakkama saaksid, peavad seal valitsevad tingimused, näiteks soolsus,  temperatuur ja valgustingimused olema nende jaoks sobivad. Liiga madal või kõrge soolsus on organismide jaoks oluline levikut piirav faktor, kuna organismi jaoks mitte-optimaalsed soolsustingimused põhjustavad stressi, mis avaldab mõju keha suurusele, ainevahetusprotsesside kiirusele, kasvukiirusele ning paljunemisvõimele (15).

Näiteks Läänemeres piirab mereliste liikide levikut madal pinnakihi soolsus, mis väheneb Taani väinadest põhjapoolsete basseinide suunas (10). Pinnakihi soolsuse vähenemise mõju näitavad ka Läänemere erinevatest basseinidest uuritud dinoflagellaatide liigiline koosseis ning puhkestaadiumite arvukus, mis vähenevad Taani väinadest põhjapoolsete basseinide suunas. Seejuures suurim langus nii pinnakihi soolsuses kui ka liigilises mitmekesisuses ning puhkestaadiumite arvukuses toimub Taani väinade ja Arkona basseini vahel.

Lisaks sellele mõjutab madalduv soolsus ka kõigis Läänemere basseinides elava dinoflagellaadi, Protoceratium reticulatum`i, puhkestaadiumite välimust. Nimelt domineerivad erinevates basseinides erineva jätkepikkusega (väljakasvud rakukestast) isendid (Joonis 3).  Kui Taani väinades on levinud väljaarenenud jätketega isendid (Joonis 3 A), siis alates Arkona basseinist muutuvad domineerivaks vähenenud jätketega isendid (B) ning Gotlandi basseini põhjaosas on valdavaks ilma jätketeta isendid (C).

Joonis 3. Erineva jätkepikkusega Protoceratium reticulatum`i puhkestaadiumid (autori fotod).
Joonis 3. Erineva jätkepikkusega Protoceratium reticulatum`i puhkestaadiumid (autori fotod).

Sidudes Protoceratium reticulatum`i keskmise jätke pikkuse valitseva pinnakihi soolsusega, on leitud seost võimalik kasutada arvutamaks välja minevikus valitsenud soolsustingimusi, kuna nende põhjal saab teha järeldusi näiteks selle kohta, kas tegemist on merelise, riimveelise või mageveelise keskkonnaga. Lisaks annavad setetes leiduvad kooslused infot puhkestaadiumite moodustumise ajal valitsenud temperatuuri kohta, kuna mõned dinoflagellaatide liigid eelistavad just soojemat keskkonda. Samuti saab puhkerakkude arvukuse põhjal teha järeldusi minevikus aset leidnud õitsengute suuruse kohta, mis annab omakorda infot õitsengu ajal saadaoleva toitainete hulga ning samuti valitsenud kliimatingimuste kohta.

Kokkuvõtteks – dinoflagellaadid on huvitavad organismid, kellel on mereökosüsteemis vaatamata nende mikroskoopilistele mõõtmetele täita suur roll. Inimeste tähelepanu pälvivad nad tavaliselt vee värvust muutvate või toksiliste massvohamistega. Läänemeres piirab nende levikut pinnakihi madal soolsus, mis mõjutab dinoflagellaatide liigilist mitmekesisust, puhkestaadiumite arvukust ning mõnede liikide välimust. Dinoflagellaatide ja nende puhkestaadiumite uurimine on olulised mitte ainult inimestele kahjulike õitsengute kontekstis, vaid ka minevikus valitsenud kliimatingimuste rekonstrueerimiseks.

Kasutatud kirjandus

1. Ault, TR. 2000. Vertical migration by the marine dinoflagellate Prorocentrum triestinum maximises photosynthetic yield. Oecologia. 125 (4), 466-475.

2. Dale, B. 1983. Dinoflagellate resting cysts: “Benthic Plankton”. Raamatus: Survival strategies of the algae (Fryxell, G. toim.). Cambridge : Cambridge University Press.

3. Dale, B., Dale AJ. 2002. Environmental applications of dinoflagellate cysts and architarchs. Raamatus: Quaternary Environmental Micropalaeontology (Haslet, SK, toim.). London : Arnold.

4. Eppley, WR., Holm-Hansen, O., Strickland, HJD. 1968. Some observations on the vertical migration of dinoflagellates Ceratium furca, Gonyaulax polyedra, Cachonina niei. J. of Phycology.  4, 333–340.

5. Gomez, F. 2005.  A list of free-living dinoflagellate species in world`s oceans. Acta Botanica. 64 (1), 129-212.

6. Graham, LE., Graham, JM., Wilcox, LW. 2008. Algae, 2nd edition. San Francisco : Benjamin Cummings.

7. Hallegraeff, G.M.  2003. Harmful algal blooms: a global overview. Raamatus: Manual on Harmful Marine Microalgae (Anderson, DM.,  Cembella, AD.,  Hallegraeff, GM.. Paris : UNESCO.

8. Head, MJ. 2007. Last Inetrglacial (Eemian) hydrographic conditions in the southwestern Baltic Sea based on dinoflagellate cysts from Ristinge Klint, Denmark. Geol. Mag. 144 (6), 987-1013.

9. HELCOM. 2009. Eutrophication in the Baltic Sea – An integrated assesment of the effects of nutrient enrichment and eutrophication in the Baltic Sea region. Helsinki : Helsinki Commission. Balt.Sea Environ. Proc. No. 115B.

10. HELCOM. 2013. The nature of the Baltic Sea. [Võrgumaterjal] Helsinki Commission. [Tsiteeritud: 18. 02 2013. a.] http://www.helcom.fi/environment2/nature/en_GB/nature/.

11. Jephson, T.  2012. Diel Vertical Migration in Marine Dinoflagellates. [Võrgumaterjal] [Tsiteeritud: 18. 02 2013. a.] http://lup.lub.lu.se/luur/download?func=downloadFile&recordOId=3130159&fileOId=3130218.

12. Longhurst, A., Sathyendranath, S., Platt, T., Caverhill, C. 1995. An estimate of global primary production in the ocean from satellite radiometer data. J. of Plankton Research, 1995. 17(6), 1245-1271.

13. Lundholm, N., Ribeiro, S., Andersen, TJA., Koch, T., Godhe, A., Ekelund, F., Ellegaard, M. 2011. Buried alive – germination of up to a century-old marine protist resting stages. Phycologia.  50(6), 629-640.

14. Riberio, S., Berge, T., Lundholm, N., Andersen, TJA., Abrantes, F., Ellegaard, M. 2011. Phytoplankton growth after a century of dormancy illuminates past resilience to catastrophic darkness. Nat. Com. 2.

15. Schlieper, C.  1971. Phycology of brackish water. Raamatus: Biology of brackish water 2nd edition (Schlieper, A., Remane, C.,  toim.). Ljubljana : E. Schweizerbart`sche Verlagsbuchhandlung (Nägle u. Obersmiller).

16. Taylor, FJR., Hoppenrath, M., Saldarriga, JF. 2008. Dinoflagellate diveristy and distribution. Biodiv. Conserv. 17, 407-418.

17. Thornton, DCO. 2012.  Primary Production in the Ocean. Raamatus: Advances in Photosynthesis – Fundamental Aspects (Najafpour, M., toim.). [Võrgumaterjal] InTech. [Tsiteeritud: 18. 02 2013. a.] http://www.intechopen.com/books/advances-in-photosynthesis-fundamental-aspects/primary-production-in-the-ocean

Illustreeriv materjal

Joonis 1 A. Foto autor: Raine, R. http://www.algaebase.org/_mediafiles/algaebase/5B7BE95A076ca285BAJUP2BFC76A/tyTtqs9kbc17.jpg (18.02.2013)

Joonis 1 B. Foto autor: Faust, MA. http://www.mnh.si.edu/highlight/sem/images/Protoceratium_5_thumb.jpg (18.02.2013)

Joonis 2. Foto autor: Varner. D http://www.beachcleaner.com/uploads/5/8/9/9/5899959/3055375_orig.jpg (18.02.2013)

 

 

Freesturbaväljadest ja sammaldest (koostöös Talveakadeemiaga)

TalveAkadeemia_logo
Artikli autor on Anna-Helena Purre, kes on Tallinna Ülikoolis geoökoloogia eriala tudeng. Anna-Helena jõudis parimate hulka 2013. aasta Talvakadeemia teadusartiklite konkursil.

Freesturbaväljad on Eesti suurima pindaalaga inimtegevuse tagajärjel tekkinud kulutustasandikud (Joonis 1), 2009. aastal leiti nende pindalaks 9371 ha (Ramst & Orru, 2009). Ammendunud freesväljad jäävad pikaks ajaks taimestikuta elututeks aladeks. Seda peamiselt nende alade varieeruva veetaseme, suvel kõrvetava päikese ning tuule tõttu maetakse taimealged pidevalt turba kihi alla. Lisaks sellele võib taimkatte arengut neil aladel takistada sobivate taimealgete puudumine, kuna pealmised, taimestiku ja turbas olevate eoste ning seemnetega kihid on kaevandamise käigus eemaldatud. Peamiseks indikaatoriks, et freesturbaväli on edukalt taastunud, peetakse püsiva ja iseseisvalt funktsioneeriva turbasamblakihi teket.

Joonis 1. Freesturbaväli Harjumaal (Anna-Helena Purre)
Joonis 1. Freesturbaväli Harjumaal (Anna-Helena Purre)

Milleks siis ikka on vaja taastada? Lisaks praegustele jääksoodele ammendub 10-15 aasta jooksul kuni 20 000 ha freesvälju (Ilomets, 2011). Freesturbaväljadelt toimub pidev turba mineraliseerumine ning süsinikdioksiidi õhku paiskumine. On leitud, et aastas eraldub freesturbaväljadelt 4-5 tonni süsinikku hektari kohta (Ilomets, et al., 2010). Eduka samblakatte taastamise tagajärjel hakkavad need alad peagi taas süsinikku endasse koguma. Lisaks süsiniku eraldumisele on need alad ka äärmiselt tuleohtlikud ning freesväljade metsastamine, mida uuriti nende alade taaskasutamiseks 1980. aastatel, antud alade tuleohtlikkust ei vähenda (Valk, 2005). 1995. a. võeti Euroopa Liidus kasutusele no net loss poliitika, mille kohaselt ei tohiks inimtegevuse tagajärjel märgalade pindala väheneda. Eestis on freesväljade taastamise vajalikkus sätestatud näiteks säästva arengu seaduses, maapõueseaduses ning kaevandamisseaduses.

Põhivajadus freesväljade taastamiseks tuleneb nende alade iseseisva taastumise raskuses, kuigi on üksikuid näiteid freesväljade iseseisvast taastumisest ka Eestis. See protsess on aegaanõudev ning soodele iseloomuliku taimkatte tekkimine pole garanteeritud. Isegi inimese abil läbi viidud taastamisel kulub püsiva turbasamblakatte tekkeks vähemalt 10-15 aastat (Ilomets, et al., 2010). Lisaks jääksoode metsastamisele ning taastamisele on neil aladel võimalik ka marjakasvatus (kännasmustikas, jõhvikas), samuti sobivad need alad energianiitudeks. Need jääksoode kasutamisviisid aga ei suuda asendada loodusliku soo sarnaselt funktsioneerivat ala.

Eestis kasutatakse Põhja-Ameerikas välja töötatud freesturbaväljade taastamise metoodikat, mis sobib väiksema sademetehulga ning õhuniiskusega aladele. Antud metoodika koosneb järgnevatest etappidest:

  • kuivendamissüsteemide blokeerimine (tõstmaks ning stabiliseerimaks alal veetaset),
  • ala ettevalmistus (eemaldatakse turbapinnalt pealmine kõva koorik),
  • taimealgete kogumine (taimediaspoorid kogutakse sobivast looduslikus seisundis soost),
  • diaspooride külv taastatavale alale,
  • õlgedega multšimine,
  • Väetamine.

Antud taastamismetoodikat on 2006. a. kevadel kasutatud näiteks ka Ohtu katsealal Keila lähistel, kust artikli autor on kogunud antud töö valmimiseks vajalikud samblaproovid. Samuti kasutatakse seda metoodikat ka Viru raba freesvälja taastamiseks, mille samblakülvamist ja  multšimist on kujutatud joonisel 2. Tulenevalt sellest, et antud metoodika on loodud Kanadas ja sealseid loodusolusid silmas pidades, võib Eestis selle kasutamine vajada täiendavaid uuringuid.

Joonis 2. Sambladiaspooride külv ja õlgedega multšimine (Anna-Helena Purre)
Joonis 2. Sambladiaspooride külv ja õlgedega multšimine (Anna-Helena Purre)

Ohtu katsealalt (Joonis 3) kogutud samblaproovid mõõtmisest selgus, et katsealal oli keskmine sammalde biomass 5,2 g/dm2, sammalde keskmiseks juurdekasvuks mõõdeti 10,8 mm aastas ning produktsiooniks 1,1 g/dm2 aastas. Suurima osa biomassist (44%) moodustas katsealal raba karusammal (Polytrichum strictum), talle järgnesid turbasammalde perekonda kuuluvad samblad (perek. Sphagnum), kes moodustasid 28% sammalde biomassist ning soovildik (Aulacomnium palustre), kelle biomass moodustas 25% katsealade sammalde biomassist. Väikse osa sammalde biomassist moodustas ka harilik palusammal (Pleurozium schreberi, 3%).

Raba-karusammalt, kes andis suure osa sammalde biomassist katsealal peetakse taimkatteta turbaalade (ka põlenud alade) pioneerliigiks, kes aitab luua sobivaid tingimusi teiste taimede kasvuks. Raba-karusambla poolt pakutavate ,,teenuste’’ hulka kuuluvad näiteks turbapinna kinnitamine, niiskuse hoidmine, varju pakkumine ning temperatuuri kõikumiste vähendamine. Vähemalt taastamise alguses mõjub raba-karusammalde kate turbasammalde katte moodustumisele positiivselt.

Joonis 3. Ohtu katseala 2012. a. sügisel (Anna-Helena Purre)
Joonis 3. Ohtu katseala 2012. a. sügisel (Anna-Helena Purre)

Kõrgemad sambla biomassid ning turbasammalde ja raba-karusammalde biomassid mõõdeti karbamiidiga väetatud katselappidel (sammalde keskmine biomass 8,02 g/dm2), teise lämmastikväetise, ammooniumnitraadi mõju oli kesisem. Samuti andis häid tulemusi superfosfaadi kasutamine. Lämmastikväetiste kasutamise tulemuslikkuse kohta on aga maailma mastaabis mõneti vastukäivaid andmeid— osade artiklite andmetel mõjuvad nad sammaldele (eriti turbasammaldele) väga hästi, kuid on ka juhuseid, kui samblakate hävib nende kasutamise tagajärjel. Millest aga tuleb see, et üks lämmastikväetis mõjus väga hästi ja teine nii häid tulemusi ei andnud? Vastus võib peituda kahes asjas. Esmalt, karbamiid sisaldab rohkem seotud lämmastikku kui ammooniumnitraat. Teiseks, ammooniumnitraat on vees lahustuv sool, mis on kergemini sademetega pinnasest välja uhutav kui orgaaniline karbamiid.

Külvatud turbasamblaliikidest andis parimaid tulemusi Sphagnum fuscum’i ehk pruuni turbasambla külvamine (sammalde biomass keskmiselt 10,10 g/dm2). Antud turbasamblaliik kasvab looduslikes soos samblamätaste tipus ja kuivemates oludes ning on seetõttu saavutanud oma tiheduse, leheasetuse ning veekogumisrakkude rohkuse ja nende paiknemise abil väga hea veesäilitamise võime. Antud liiki peetakse sobivaks taastamiseks aladele, kus veetase on sügavamal (Campeau & Rochefort, 1996). Teiste turbasamblaliikide ja nende segude külvamisel jäid keskmised sammalde biomassid ligikaudu 2-3 korda väiksemaks.

Kindlasti vajab freesturbaväljade metoodika edasisi uuringuid ja arendamist, et sobitada teda erinevates paikades valitsetavatele tingimustele, sealjuures ka Eestisse. Uurida tuleks täpsemalt taastatavate alade keemilisi ning füüsikalisi tingimusi, samuti veetaset. Kindlasti tuleks suuremahuliste taastamisprojektide puhul viia läbi eelnevad uuringud ala kohta, et taastamiseks kasutatav metoodika sobitada täpsemalt taastatavale alale saavutamaks parimaid tulemusi. Seda eeskätt taastamise suhteliselt suure ressursside nõudlikkuse tõttu ja freesturbaväljade võimalikult kiireks ja edukaks taastamiseks. Taastamise eesmärgiks on saada looduslikust taastumisest kiiremini võimalikult endisele, looduslikule soole, sarnane olukord.

Kasutatud kirjandus:

Campeau, S., Rochefort, L. 1996. Sphagnum regeneration on bare peat surfaces: Field and greenhouse experiments. J. App. Ecol., 33. 3. 599-608.

Ilomets, M., Pajula, R., Sepp, K., Truus, L. 2010., allikas Keskkonnakorraldus, Maapõue alamprogramm programmi projekt nr. 14 „Turba jääkväljade rekultiveerimine turbasammaldega“ lõpparuanne. [Online] http://www.tlu.ee/files/arts/1011/Turbabe45a5a36 afe49d68d387e 9d21058a6f.pdf (21. 01. 2012).

Ilomets, M. 2011. Kogemusi Eestist. Rmt.-s: Paal, J. (koostaja) Jääksood, nende kasutamine ja korrastamine. Tartu: Eesti Turbaliit, lk 130-138.

Valk, U. 2005. Eesti rabad. Tart u: OÜ Halo Kirjastus.

Ramst, R., Orru, M. 2009. Eesti mahajäetud turbatootmisalade taastaimestumine. Eesti Põlevloodusvarad ja –jäätmed, 1-2. 6-7.

Ebatõenäoliselt ebatavaline ebapärlikarp

Raskesti kaitstavate liikide olukord on heaks indikaatoriks kogukonna või riigi keskkonnakaitselisest pingutustasemest. Üks haruldasemaid Eesti loomakesi on ebapärlikarp, kes on suuremast osast Euroopast  juba ammu hävinud. Aeg-ajalt võib leida tema kohta aga põnevaid kirjutisi. Viimati oli bioneer.ee-s uudis, mis põhines Marek Vahula diplomitööl aastast 1995. 2012 detsembris avaldas nupukese ka Õhtuleht. Ehk kõige köitvamalt on teemat käsitlenud Osoon, ära mainitakse liik ka 8. klassi bioloogiaõpikus. Haruldane, õrn ja konkurentsitult pikaealisemast loomaliigist Eestis (Eesti vanuserekord Marek Vahula andmetel 134 aastat!), Margaritifera margaritifera-st, on kuulnud niisiis üsna paljud. Teda näinud aga…?

ebapärlikarp
Ebapärlikarbid on pikaealised biofiltraatorid, kes hangivad toitu jõeveest.

Ebapärlikarp on biofiltraator. Ta toitub veekogus hõljuvast loom- ja taimhõljumist, mida ta hangib sissevooluava kaudu. Kui tõelisi pärlikarpe leiab soojaveelistest  meredest, siis meie kodumaine „peaaegu-pärlikarp“ eelistab külma ja kiirevoolulist magevett (on ta ju nn holarktilist päritolu). Sissevooluavadest saab ta ka hapniku, mida omastab lõpuste abil. Ebapärlikarbil on kahe poolmega  pruunikasmust neerja (noorelt elliptilise) kujuga koda. Jõepõhjal liikumiseks kasutab ta lihaselist jalga. Teadaolevalt suurim karp, mis on registreeritud, oli 15 cm pikk. Ebapärlikarbi tugeva paksuseinalise kojaga karpi võib meie veekogudes segi ajada ainult paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) suuremate isenditega. Ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera) on saanud oma nime ebapärlite järgi, mida ta siseõõnest võib leida. Eestis on loendatud pärlikarbi kojas 134 aasta juurdekasvukihti, Põhja-Rootsist on leitud koguni 280 aasta vanuse karbi koda. Meeltest on karbil arenenumateks kompimis- ja maitsmismeel, silmad tal aga puuduvad.

Ebapärlikarbid kuuluvad süstemaatiliselt loomariiki, selgrootute rühma, limuste hõimkonda, 30 000 liikmega karbiliste klassi (erihambaliste (Heterodonta) alamhõimkonda), jõekarbiliste sugukonda (Unionoida, ingl. k. fresh water mussels ehk mageveekarbilised), 200 miljonit aastat vana ebapärlikarplaste (Margaritiferidae) sugukonda, ebapärlikarbi (Margaritifera) perekonda, kuhu kuulub veel neli liiki.

ebapärlikarbi eluring
Ebapärlikarbi elus mängivad vaheperemehena väga olulist rolli lõhed.

Ebapärlikarp on keerulise sigimise ja arenguga selgroogne, kes alustab sigimist alles 10-15 aastaselt. Harilikult on ebapärlikarp lahksuguline, kuid ebasoodsates tingimustes võib muutuda ka hermafrodiitseks (arvatavasti aitas see võime üle elada jääaja). Juulis muneb emakarp oma munad lõpustele, seal viljastatakse nad veega kandunud seemnerakkude poolt ja nad arenevad edasi pihtvastseteks ehk glohhiidideks. Umbes kuu aja pärast vabanevad vastsed lõpustelt ning peavad kiiresti leidma endale vaheperemehe, mõne noore vikerlase (sobivad jõeforell, meriforell ja lõhi, kuid mitte vikerforell), kelle lõpustele kinnituda ja püsida seal kuni järgmise aasta kevadeni. Harvem võivad seda osa täita ka teised kalaliigid, kusjuures peremeesloomale vastsed mingeid ebameeldivusi ei põhjusta.

Vastsed vabanevad kala lõpustelt mais-juunis ja laskuvad veekogu põhja. Emaslooma poolt munetud mitmest miljonist munast jõuavad suguküpsuseni üksikud. Suguküpsuse saavutamise vanus sõltub elupaigast, näiteks jahedamas kliimas võtab see aega kuni 20 aastat. Tihe seotus oma vaheperemehe käekäiguga on üks põhjustest, miks ebapärlikarbi seisund Eesti vetes järjest halvenenud on.

Nii ebapärlikarbid kui ka nende pärlid on ülimalt aeglase kasvuga. Esimese eluaasta lõpuks on karp ainult 0,5 cm pikkune ja viieaastaselt 2 cm pikkune. Kümnendaks eluaastaks on karbielanik kasvanud kuue sentimeetri pikkuseks. Seejärel kasv aeglustub veelgi. 12 – 13 cm pikkused ebapärlikarbid on umbes 70 aasta vanused.

Ebapärlikarbil on võime moodustada pärle. Pärl on keemilises tähenduses kaltsiumkarbonaadi (CaCO3, sisuliselt katlakivi) agregaat. Mantliõõne vigastuste või sinna sattunud võõrkehade ümber kujunenud pärlmutrikiht annab sageli pärlisarnase läikiva mügarakese, mida nimetataksegi ebapärliks. Sama pärlmutrikiht asub ka karbipoolmete siseküljel. Tasapisi sadestub pärlmutrit juurde, pärli mõõtmed kasvavad. See sadestumine on aga üliaeglane. Sentimeetrise läbimõõduga pärl on kasvanud kolm-, nelikümmend aastat. Harva on seal ka päris ehtsaid, kuni hernetera suurusi ümaraid pärleid, mis ise üle saja aasta vastu ei pea. Nad lihtsalt tuhmuvad ja hakkavad tasapisi lagunema. Statistiliselt võib pärli leida ainult ühes karbis 2700 hulgast!

Põhimõtteliselt suudavad pärli moodustada enamik tugeva kestaga molluskeid, kuid vähesed liigid suudavad luua erilise pärlmutterläike või sillerdusega pärle. Neid viimaseid, hinnalisi pärle, suudavad kasvatada pärliaustrid perekonnast Pteriidae ning magevete pärlikarbid perekondadest Unionidae ja Margaritiferidae. Teadaolevalt suurim pärl leiti Filipiinidel aastal 1934, seda tuntakse Lao Tzu pärli nime all. Tegemist oli siiski ilma pärlmutterläiketa hiidkarbi derivaadiga. Selliste molluskite pärlid, kelle sisepinnal puudub pärlmutterläige, meenutavad pigem portselankerasid kui pärle, sest nende pind on piimjalt tuhm. Väidetavalt toodetakse 99,99% pärlitest tänapäeval kasvandustes.

Ebapärlikarp elab külmaveelistes puhastes, elustiku poolest rikastes vooluveekogudes kus vee pH on vahemikus 6–7. Loomake kaevub põhjaliiva, nii et välja jääb vaid karbi peenem ots. Vee temperatuur peab püsima allpool 14 ˚C; juba 18 ˚C peetakse ebapärlikarbile kriitiliseks. Eriti ohtlik on see sigimisperioodi algul: soojas vees jääb glohhiidide eluiga lühikeseks, nad surevad enne, kui jõuavad kinnituda vaheperemehe lõpustele. Soe vesi on ka hapnikuvaesem, pealegi on soojas glohhiidide ainevahetus kiirem, mis omakorda suurendab vajadust toidu ja hapniku järele.

Ebapärlikarp vee omaduste suhtes väga tundlik. Temperatuuri tõustes ja küllaldase päikesevalguse ja toitainete rohke sisalduse korral hakkavad vohama vetikad. Liiv, kivid, oksad, veetaimed ja ka karpide kojad veekogu põhjas kattuvad vetikakihiga. Vetikate vohamine mõjutab veekogu pH ja ööpäevase hapnikurežiimi dünaamikat, nad võivad ummistada karpide sifoonid ning raskendada organismi varustamist hapnikurikka veega, loomad võivad hukkuda. Kui pH langeb alla viie, siis karbid surevad. Vee rauasisaldus peab olema võrldemisi madal –  veekogu põhja ei tohi tekkida limoniidikoorikut. See takistab karpide liikumist ja noorjärkude kaevumist. Karbid ei talu ka väga karedat (karbonaatiderikast) vett, milles nende kojad kipuvad kasvama liiga kiiresti.

Ebapärlikarp on ajalooliselt vana liik, vanim mageveepärlikarpide hulgas. Ta on välja kujunenud külmas vees ja püsinud tänapäevani vaid jahedates puhastes ning kalarikastes looduslikes veekogudes. Ebapärlikarbi levila hakkas märgatavalt kahanema eelmise sajandi algusaastail, kui rohkele püügile lisandusid muutused veekogudes ja nende valgaladel, sh mineraalväetiste kasutamine.

Eestis on andmeid ebapärlikarbi ajaloolise leviku kohta kahes piirkonnas: Koiva ja Pudisoo jõgikonnas. Gustav Vilbaste on tsiteerinud Fr. Chr. Jetze artiklit: “Eesti- ja Liivimaal on üldse 45 oja ja seisvat järve, millest pärleid püütakse; Liivimaal siiski rohkem kui Eestimaal.” Samast selgub, et tuntumad pärlipüügi jõed olid Pudisu (Pudisoo) jõgi Põhja-Eestis ja Hupeli teadete järgi Mustjõgi Valga kreisis. Veel 20. sajandi algul koguti ebapärlikarpe pärlipüügi eesmärgil. Ebapärlikarbid elasid Läti piiri lähedal Pärlijões ja ka mõnedes praeguse Lahemaa jõgedes.  Meie jõed olid pärlite poolest nii rikkad, et 1694. aastal seadis tollane Rootsi kuningas Karl IX ametisse pärliinspektori, kelle ülesanne oli pärlipüüki juhtida ning selle tegevuse üle valvata. Ka hiljem Vene keisrite valitsemise ajal oli pärlipüük kontrolli all. 1746. aastal kinkisid Liivimaa aadlikud keisrinna Jelizaveta Petrovnale hanemunasuuruse pärli, mis oli pärit Pärlijõest. Vaatamata pidevale järelvalvele, vähenesid ebapärlivarud pidevalt, sest pärli kättesaamiseks, tuleb karbipoolmed lahti kangutada, misjärel loom sureb.

Veel 20. sajandi 50-ndatel leidis Juhan Vilbaste ebapärlikarpi Lõuna-Eestis Pärlijões (Mustjõe lisajõgi). 1994. aasta suvel ebapärlikarpi Pärlijõest ja teistest Mustjõe lisajõgedest enam ei leitud. Praegu leidub ebapärlikarpi meil vaid Pudisoo jões. Lõuna pool on ta siiani püsinud veel üksikutes Läti jõgedes Koiva jõgikonnas.

Ebapärlikarbi Eestis ainsa teadaoleva populatsiooni arvukus ja asustustihedus on viimastel aastakümnetel tugevasti kahanenud. 1995. aastal hinnati Pudisoo jõe asurkonna suuruseks umbes 35 000 isendit. Ebapärlikarbi suremus oli eriti suur aastatel 1989–91, kui jõe valgalal tehti maaparandust. See tingis orgaaniliste ja mineraalsete setete ülemäärase koormuse, tugevalt suurenes ka toitainete sisaldus vees. Olukord paranes küll aastatel 1993–97, kuid on nüüd taas halvenenud. Hävitavalt mõjus ebapärlikarbile 2002. aasta põuane ja kuum suvi.

Inimtegevuse tagajärjel on ebapärlikarbile sobivad veekogud kogu Euroopas enamasti kadunud. Seda liiki saab päästa üksnes tema viimaseid teadaolevaid elupaiku – nii jõgesid kui ka nende valgalasid väga rangelt kaitstes.  Üle poole maailmas järgi jäänud ebapärlikarpidest elab Šotimaa 50 jões, kus hoolimata kaitsest endiselt tegeletakse pärlite salapüügiga. Pärlikarpe leidub suhteliselt rohkelt ka Põhja-Ameerikas (Kanada idaosas ning USA kirdeosariikides). Euroopas leidub (on leidunud) mageveepärlikarpe Austrias, Belgias, Tšehhis (väga ohustatud), Taanis, Prantsusmaal, Saksamaal (tõenäoliselt välja surnud), Ühendkuningriikides, Luxemburgis, Leedus (tõenäoliselt välja surnud), Poolas (välja surnud), Ibeeria poolsaarel (Portugalis ja Hispaanias), Skandinaavias, Venemaal (Valgesse merre ja Põhja-Jäämerre suubuvates jõgedes ning Koola poolsaarel, selgusetu on selle liigi levik Ida-Euroopas ja Siberi aladel) ja Eestis.

ebaparlikarp
2004. ja 2009 aasta seire tulemustest selgub, et juurdekasvu pole olnud kuskil. Puudub vaheperemees, puudub ka järelkasv…

Ebapärlikarp kuulub Eesti Punase Raamatu I kategooria kaitsealuste liikide hulka, IUCN-i Punase Raamatu eriti ohustatud liikude hulka, EL elupaiga direktiivi II ja V lisasse ning Berni konventsiooni III lisasse. Sellest tulenevalt on ebapärlikarbi seire peamiseks esmärgiks liigi elupaikade ja populatsiooni seisundi pidev jälgimine, et tagada vajalik informatsioon liigi kaitse korraldamiseks. Seirealad paiknevad ebapärlikarbi levikuala erinevates piirkondades. Keskkonnaministeeriumi 2010 aasta seire järgi on ebapärlikarbi seisund hoolimata kaitsemeetmetelt jätkuvalt halvenenud, 2010-ndal aastal oli plaanis luua eraldi kaisekorralduskava. 1993. aastal küündis vaatluskohtades karpide arvukus pea 2500 isendini, 2010. Aastal loeti kokku ainult 787 karpi.

Ebapärlikarpide elupaikade, populatsioonide ning isendite drastilise vähenemise peamised põhjused viimase 100 aasta jooksul on:

  1. Tööstus- ja põllumajandusreostus ning sellest tingitud vooluveekogude eutrofeerumine.
  2. Peremeeskalade arvukuse kiire vähenemine ja nende väljatõrjumine võõrliikide nt vikerforelli (Oncorhynchus mykiss) poolt.
  3. Konkurents rändkarbi (Dreissena polymorpha) näol. 
  4. Vooluvete takistamine paisudega ja sellest tingitud peremeeskalade liikumise tõkestamine jõe piires (nt. kopratammid). Lisaks on suureks probleemiks siin liigsete setete kogunemine, mille alla karpide kolooniad mattuda võivad.
  5. Melioratsioonitööd valglal  ning jõesängi profiili ja -põhja füüsiline muutmine, mis mõjutavad vooluveekogu hüdroloogilist režiimi ja ökoloogilist seisundit.
  6. Kallastelt vette kukkuvad lehed jm orgaaniline aine. Varem olid Pärlijõe kaldad osaliselt karjatatavad, mistõttu langes jõkke vähem orgaanilisi aineid.
Kuigi Eestis enam röövpüügiga ei tegeleta (karpide arvukus on nii madal, et tõenäosus leida väheste järelejäänud karpide seest pärli on olematu), siis Šotimaal (ka seal on ebapärlikarp ohustatud) on see endiselt üks põhilisi liigi hävimise põhjuseid.

On kaalutud ka ebapärlikarpide tehistingimustes paljundamise alustamine, et neid siis pärast loodusesse tagasi suunata, see võimaldaks ebapärlikarpide asurkonda spetsiaalses paljunduskeskuses n-ö kunstlikult toodetud järelkasvuga turgutada. Seda tehakse praegu edukalt näiteks Suurbritannias, Tšehhis ning Saksamaal. Samuti soovitatakse tagada peremeeskaladele parem liikuvus ja kodujõest kopraid välja küttida.

Pikaealise liigi esindajatena on praeguseks Eesti aladel säilinud pärlikarbi isendid minust valdavalt vanemad. Kui kõik läheb hästi, on nad alles ka siis, kui mind enam pole. Tahaks loota, et kõik teadmised ebapärlikarbist leiavad kasutamist kaitsekavade koostamisel ja rakendamisel (kaitsemeetmeid planeeritakse ja rakendatakse nii Eesti kui EL tasandil). Arvestades seda, et näiteks Šotimaal, aga veel enam USA-s on siiski ka elujõulisi ebapärlikarbi populatsioone säilinud, võib loota, et karpe üritatakse tulevikus ka taasintrodutseerida jõelõikudele, kus lõhilaste populatsioonid on kosunud ning põhjasubstraat sobilik kinnitumiseks. Kuna olen Lõuna-Eestis Koiva jõel kanuumatkal käinud, siis tekkis huvi teha väike retk ka Pudisoojõe kallastele – loomulikult mitte pärle korjama vaid koguma endasse seda unikaalset atmosfääri – ikkagi pärlijõgi! Aga kauaks veel? …ja tegelikult – võib-olla on parem kui sinna Pudisoo jõe äärde liigselt ei tikugi. On ju inimese kõrgendatud tähelepanu ja aktiivsus otseselt või kaudselt ebapärlikarbid hukatusse viinudki.

Lisalugemiseks soovitan kätte võtta Nikolai Laanetu artikkel Eesti Loodusest (millel põhineb ka suurem osa faktilisest materjalist antud artiklis) või Margus Mägi bakalaureusetöö aastast 2010.

Veekogude seisundi hindamine ja seire – “Millega värsked ajud tegelevad?” osa IV

Keskkonna kaugseire võimaldab satelliitidelt või lennuvahenditelt tehtud mõõtmiste abil saada infot uuritava objekti kohta ilma sellega füüsiliselt kontakti omamata. Info kandjaks on sellisel juhul kiirgus, mis peegeldub ja kiirgub uuritavalt pinnalt. Antud tehnoloogiat kasutatakse veeseires nii sinivetikate (tsüanobakterite) õitsengu, õlireostuse kui ka näiteks jää leviku määramiseks. Maapinna kohal näiteks põllukultuuride kasvatamise uurimiseks, metsa majandamise kontrolliks, üleujutuse leviku uurimiseks ning ka lihtsalt kaardistamiseks. Levinud on ka lähi-kaugseire mõiste, kus uuritatakse endiselt radiomeetrilist kiirgust, kuid ollakse uuritavalt objektile palju lähemal. Näiteks veekogude seire puhul võib sellisel juhul seade ka vee sees olla. Selleks, et kaugseire pakutavat paremini ära kasutada on Ettevõtluse Arenduse Sihtasutus alustamas teostatavusuuringut Eesti kosmosestrateegia elluviimiseks.

Vastavalt Euroopa Liidu 2000. aastal vastu võetud Veepoliitika Raamdirektiivile tuleb moodustada pinnavee seirevõrk (Kellel rohkem huvi võib selle 346 lk dokumendiga lähemalt tutvuda Keskkonnaministeeriumi kodulehel http://www.envir.ee/vmk/vpr). Seirevõrk peab olema üles ehitatud selliselt, et see annaks ühtse ja tervikliku ülevaate ökoloogilise ja keemilise seisundi kohta igas vesikonnas ning võimaldaks veekogude jagamist viide kvaliteediastmesse vastavalt esitatud normmääratlustele.

Kõige kindlam moodus saada veekogu kohta adekvaatseid andmeid on minna kohale, võtta veeproov, seejärel transportida see ettenähtud tingimustes laborisse, kus siis proovi analüüsitakse. Kuigi nii on võimalik saada äärmiselt täpseid tulemusi, on sellel lähenemisel mitu olulist puudust:

  1. Eestil puudub võimekus sooritada kõiki vajalikke laborimõõtmisi
  2. Kõik sellised mõõtmised on äärmiselt kallid ja kõigi veekogude selline hindamine ei ole ka rikkamatele riikidele jõukohane
  3. Selline meetod on äärmiselt ajamahukas.

Eelmiste põhjuste tulemusena kasutatakse veekogude seisundi kiireks hindamiseks seadmeid, mis mõõdavad vee optilisi omadusi (Näiteks peegeldumisspekter joonisel 1) ning sealt edasi arvutatakse juba vee kvaliteedi parameetreid nagu näiteks klorofülli või heljumi kontsentratsioonid. Sellised seadmed on valdavalt kasutamiseks üsna keerukad ja vajavad spetsialiste – selliseid seadmeid aidatakse välja töötada ka Tartu Observatooriumis – kuid koostöös eestlastega arendatakse ka „ametnikule“ sobivat seadet, millega saab teha veekogu kohta kiire hinnangu, ning kahtluste tekkimisel saaks siis juba võtta veeproove. Selle meetodi suurimaks miinuseks on seadmete ostuhind, mis tihti ka takistuseks saab. Näiteks viibisin ise suvel analüüse tegemas Läänemerel, kus soomlaste organiseeritud uurimisretkel kasutati nii nende endi kui eestlaste ja ka hollandlaste omanduses olevaid seadmeid. Põhiliseks teaduslikuks probleemiks on siinjuures algoritmide koostamine ja testmine (valideerimine laborimõõtmistega). Kahjuks ei ole seni veel suudetud koostada universaalselt algoritmi, mistõttu peame ka Eestis eelkõige tegelema meie oludele vastavate algoritmide välja töötamisele.

Joonis 1. Peipsi järve peegeldumisteguri mõõtmise tulemused 29.05.2008
Joonis 1. Peipsi järve peegeldumisteguri mõõtmise tulemused 29.05.2008

Kahjuks on mõlemal eespool mainitud meetodil üks suur probleem. Nimelt saab nendega hinnata vaid veekogu konkreetset punkti, mis ei pruugi anda head ülevaadet kogu veekogu kohta. Hindamaks kogu veekogu seisundit korraga, tuleks seirevahendid asetada oluliselt kõrgemale, näiteks lennuki või siis satelliidi külge. Levinum on siiski satelliitide kasutamine, sest nii saavad ühte seadet „korraga“ kasutada paljude riikide teadlased, mõõtmisi tehakse pidevalt ning ühe sensoriga on suhteliselt lihtne katta kogu Maa. Kahjuks on ka sellel meetodil omad selged puudused:

Veekogud on väga tumedad objektid ning kui linnade kaardistamiseks mõeldud satelliidid on saavutand juba suurepärase lahutuse ja piksli külje pikkus on alla meetri, siis parim spetsiaalselt veekogude seireks mõeldud seadme piksli külje pikkus on 300 meetrit. Juhiksin tähelepanu, et tavalise kaardi tegemiseks piisab täiesti kuni kolmest spektrikanalist (ka telekaekraani pilt kuvatakse sinise, rohelise ja punase koosmõjul), kuid veekogude uurimiseks on vajalike kanalite/kihtide arv oluliselt suurem.

Veekogude seiramiseks kasutatakse nähtavat kiirgust, ehk lainepikkusi vahemikus 430-800nm. Kahjuks ei ole sedasi võimalik vaadata läbi pilvede, mis Eesti oludes on päris oluliseks takistuseks. Isegi kui pilvi ees ei ole, on see kiirgus, mida mõõdab satelliit oluliselt erinev sellest, mida mõõdetaks atmosfääri all (Joonis 2). Seni on Eestis valdavalt tegeletud juba selliste andmetega, kus atmosfääri mõju on eemaldatud ning arendatud algoritme (Eelkõige koostöös rootslastega), mis võimaldaksid joonisel 2B nähtud joonest arvutada vee kvaliteeti määravaid parameetreid. Viimastel aastatel on ka näiteks Tartu Observatoorium, koostöös sakslastega, andmas olulist panust, et ka atmosfääri korrektsiooni osa arendada.

Joonis 2. Satelliitsensori MERIS spekter mõõdetuna (A) ja pärast atmosfääri mõju eemaldamist (B)
Joonis 2. Satelliitsensori MERIS spekter mõõdetuna enne (A) ja pärast atmosfääri mõju eemaldamist (B)

Kõige selle eelnevaga tuleb kokku puutuda, saamaks lõpuks usaldusväärsel kujul selliseid pilte nagu näha joonisel 3, kus on kujutatud kogu Peipsi järve klorofülli sisaldus 2008. aasta viiendal juunil. Selliste tulemite valguses on võimalik koostada kohalikku veepoliitikat, et tagada meie looduslike veekogude puhtus.

Joonis 3. Peipsi järve klorofülli kontsentratsioon (mg/m3) 05.06.2008 satelliitsensoril MERIS
Joonis 3. Peipsi järve klorofülli kontsentratsioon (mg/m3) 05.06.2008 satelliitsensoril MERIS

Ka sel aastal Talveakadeemiale!

TalveAkadeemia_konkursipXev_visuaalimaterjal-03Värske Aju tegi eelmisel aastal väga meeleolukat koostööd Talveakadeemiaga. Mitmed konverentsil osalenud artiklid leidsid tee (veidi populaarteaduslikumal kujul) ka meie blogisse.
Teatame rõõmuga, et samuti läheb ka sellel aastal. Seni kuni ootame artikeldi meie lehele ja Talveakadeemia toimumist, on meil edastada üks kutse Talveakadeemia meeskonnalt.
Talveakadeemia kutsub juba 5. veebruaril kõiki kuulama teaduslike lühiartiklite ettekandeid. Üritus toimub Tallinna Ülikooli aulas algusega kell 10.
Üles astuvad 13 üliõpilast, kes esitasid teadusliku lühiartikli selleaastasele TalveAkadeemia konkursile.
Kõikide ettekannete läbivaks jooneks on seostatus säästva arengu probleemistikuga.Ürituse lõpus autasustatakse parimaid artiklikirjutajaid ning parimate ettekannete
autorid saavad esinemiskutse TalveAkadeemia 2013 konverentsile.

Ühtlasi saab otseülekannet toimuvast vaadata aadressil www.tipikas.tv
Ürituse täpsem kava:
10.00 Avasõnad
10.10 Kuidas taimed tajuvad oma naabreid?     Sirgi Saar
10.30 Koolikohustuse täitmise analüüs ja puudumiste mõjutajad Eesti üldhariduskoolide põhikooli vanema astme näitel    Eneli Põld
10.50 Külvatud turbasamblaliigid, väetised ja turbasammalde külvitihedused – kolme teguri mõju samblakatte taastumisele freesturbaväljal    Anna-Helena Purre
11.10 Jätkusuutliku arengu tagamine ohtlike kaupade transpordilogistika vaatenurgast    Jelizaveta Janno
11.30 Kohvipaus
12.00 Oma varasemast TA konkursikogemusest räägib Kadri Kalle
12.20 Pinnakihi soolsuse gradiendi mõju bioloogiliste koosluste struktuurile Läänemeres    Sirje Sildever
12.40 Cu2ZnSnSe4 defektiuuringud mahtuvusspektroskoopiliste meetoditega    Pille Salu
13.00 Filagriini mutatsiooni C.2282del4 esinemise sagedus täiskasvanute seas eestis ning tubakasuitsu mõju allergiahaiguste avaldumisele    Kairit Kukk
13.20 Lõunapaus
14.00 Haridusfilosoofiliselt õiglane hindamine (üli)koolis    Sven Anderson
14.20 Viinapuude (Vitis) lõikusviiside mõju saagi valmimisele     Anne-Liis Riitsalu
14.40 Töökoormuse vähendamise ja töötasu tõstmise roll Eesti tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse tagamises    Kaisa Kase
15.00 Histamiin N-metüültransferaasi kodeeriva geeni polümorfismi C314T sagedus täiskasvanud allergikute ja kontrollgrupi hulgas Eestis ja keskkonnategurite mõju allergiahaigustele    Astrid Oras
15.20 Kohvipaus
15.50 Ksüleemimahla kaaliumioonide sisalduse mõju ksüleemi hüdraulilisele juhtivusele kõrgendatud õhuniiskuse tingimustes    Annika Karusion
16.10 Mobiilsete õpivahendite tekitatavad raadiosageduslikud elektromagnetväljad    Tarmo Koppel
16.30 TA konkursist läbi retsensendi pilgu räägib Heidi Soosalu
16.50 Auhindamine

Ravimijäägid veekogudes

Teadupärast läbivad kõik ravimid enne poeletile jõudmist ca 15 aasta pikkuse keeruka ja hirmkalli testimise perioodi. Väidetavalt oleks tänapäeval näiteks aspiriini turule toomine praktiliselt võimatu, kuna tema kõrvalmõjud on 21. sajandi standardite kohaselt ületamatult suured (maohaavandid). Paraku lõppeb enamike ravimite puhul nende monitooring selle hetkega, kui inimene on rohu endale tableti vm kujul sisse söönud ja ellu jäänud (olles loodetavasti omandanud ka mõne soovitud tulemuse: alandanud põletiku, inhibeerinud ovulatsiooni vmt) endast väljutanud.  Paljud meist taipavad vanu ravimeid käidelda või huvi tunda, mis saab organismi läbinud toimeainetega edasi? (vt. Ivo artiklit vananenud ravimite käitlemisest – muide, keegi ei kontrolli, mida teevad apteegid meie vanade ravimitega edasi… See on iga üksiku apteekri pühas kohus, viia vanad ravimid jäätmejaama).

Põhiliselt on veekogudest leitud antibiootikumide (kusjuures 40% USA-s tarbitavatest antibiootikumidest kasutatakse loomakasvatuses), antidepressantide, beebipillide, südamerohtude, vähiravimite, valuvaigistite, rahustite ja kolesteroolitaseme alandajate jääke. Ravimite seiret teadusuuringute tarvis alustati suuremas mahus ca 20 aastat tagasi ning selgus, et veekogudest leiti kõiki põhilisi ravimirühmasid. On lihtsameelne arvata, et kõik toimeained lagunevad, või et oma edasisel ringkäigul reoveepuhastis või looduslikes süsteemides toovad nad endaga kaasa ainult positiivseid ja prognoositavaid efekte (võiks ju eeldada, et tänu antidepressantidele ja kofeiinile, millega lääne ühiskond ookeane kostitab on kalad palju rõõmsamad ja energilisemad kui kunagi varem…). Üritan anda selle artikliga väikse ülevaate ravimite ringkäigust looduses ja võimalikest tagajärgedest.

On teadlasi, kes väidavad, et madalatel konstentratsioonidel ei avalda ravimid meile joogivees mingit mõju (homoöpaatidel läheb selle jutu peale ilmselt hari punaseks, kuid homoöpaatide kurvastuseks on selle suuna võidukäik vist lõppemas…), kuid suurem osa teadusmaailmast siiski möönab pikaajaliste ja sünergiliste mõjude olemasolu ning meie sügavat teadmatust nende mõjude suhtes. Paljud ravimid (endocrine disrupters) võivad mõjutada ka meie hormonaalsüsteemi.

Ravimid ei sattu reoveepuhastitest ja põldudelt mitte ainult looduslikesse veekogudesse vaid ka ringiga tagasi meie joogivette. Ei hirmuta siinkohal kraanivee joojat, sest enamik igasugusest pudeldatud joogist kasutab lähteainena samuti kraanivett.

Kusjuures lisahormoonid ei sattu meie sisse mitte ainult joogiveest vaid ka toidust – eriti piimast ja lihast. Madalad östrogeenidoosid suurendavad tootlikust lihafarmides (EL-s on suukaudsel manustamisel aktiivsed hormoonlisandite kasutamine küll alates 1981-ndast rahva tervise huvides piiratud, kuid teistsuguse mehhanismiga hormonaallisandid on siiski lubatud). Piim sisaldab alati pisut naissuguhormoone, sest lüpsilehmad on enamasti lüpsi ajal juba tiined, kuna suurema tootlikkuse nimel viljastatakse nad uuesti nii varakult kui võimalik. Ka rasedate inim-emaste kehas on östrogeeni tase kõrgem, imetajate värk. Rasestusvastased vahendid sisaldavad östrogeeni just sel põhjusel – tekitada kehas tunne, et ovuleerida pole vaja.

Ravimite veekogudesse sattumise võimalikud põhjused:

–> Osa ravimitest säilitab oma mõju ka pärast seedetrakti läbimist.

–> Ravimitarbija, kes ei suhtu ravimisse, kui ohtlikkusse jäätmesse ja viskab selle wc-potti, kraanikaussi või prügikasti.

–> Kohati on ravimite õige käitlemisega probleeme ka suurtarbijatel (haiglatel, vanadekodudel, …), 2002 aastal läbi viidud uuringus selgus, et 80% USA veekogudest on reostatud ravimijääkidega.

–> Väheefektiivsed reoveepuhastid, mis reovette kogunenud ravimijääke ei suuda eemaldada. Hetkeseisuga arendatakse küll tõhusamaid puhasteid, aga seni pole sellel alal läbimurret saavutatud.

–> Osa ravimeid leostub veekogudesse (sh. põhjavette) prügimägedelt.

–> Hormonaalseid lisaaineid sisaldavad ka paljud plastikud, mistõttu prügi sattumisel veekogudesse on nende liikumine toiduahelas vägagi tõenäoline. Kuna östrogeen jmt ei lahustu vees vaid on orgaanilistes solventides (eriti hästi nt rasvkoes), siis on selge, et elushõljumi pähe söödud plastikujääkide koostisosad jõuavad toiduahelat pidi ka meie söögilauale.

–> Hormonaalseid aineid lekib meie veekogudesse senisest enam ka intensiivse põllumajanduse tõttu. Mõnede allikate sõnul on see isegi olulisem faktor kui beebipillid. Samas on selge, et inimene on põhjustanud hormonaalsete ainete suuremad kontsentratsioonid nii enda joogivees (mõjutab otseselt inimest ennast) kui ka veekogudes laiemalt (mõjutab kogu vee-elustikku).

Ravimite veekogudesse sattumise võimalikud kahjulikud mõjud:

2008 aasta uuring mille kohaselt tarbib USA-s vähemalt 48 millionit inimest ravimitega reostatud joogivett. Ravimijääkide kontsentratsioonid on seni enamasti siiski nii madalad, et tõenäoliselt inimese tervist ei ohusta.

–> Haigustekitajad võivad muutuda ravimitele (antibiootikumidele) immuunseks.

–> Antidepressandid mõjutavad sperma tootmist ning kudemist paljudel veeloomadel.

Kalad (Pimephales promelas) võivad muutuda sigimisel ja järglaste kaitsmisel palju loiumaks kui on kokku puutunud teatud antibiootikumide jääkidega (triclosan ja triclocarban, mida kasutatakse antibakteriaalsete seepide kui ka mänguasjade valmistamisel).

–> Östrogeen deformeerib kalade suguelundkonda ja sigimist (isaste kalade vereplasmast, kes elavad reoveepuhastite väljalaske lähistel, on leitud valke, millest moodustub emaste kalade mari, st. isased kalad on hakanud muutuma pisut emaseks ning nende viljakus on katsetes langenud kuni 50%). Selliseid muutuseid on täheldatud nt  konnadel, saarmatel ja kõiksugustel kalaliikidel..)

–> Eriti tundlikud on kuivad ja kuumad alad, sest eriti kuivadel kuudel sõltuvad nad tugevasti sinna juhitavast heitveest. Kusjuures nn arenenud maaimas on olukord eriti hull, sest meil on rohkem vanureid, kes tarbivad rohkem ravimeid.

–> “Ainuüksi fakt, et osade kui mitte kõigi suguorganitega seotud vähkkasvajate arv on kasvanud samaaegselt kui inimese poolt keskkonda lastavate hormonaalsete omadustega kemikaalide hulk on kokkulangevus, mis oleks kindlasti andnud Sherlock Holmesile põhjust asja üle mõtiskleda.” (Toppari et al. 1996)

Uuringus selgus, et progesteroon põhjustab emastel konnadel munasarjade väärarenguid ja täiskasvanud konnade viljatust. Seega isegi kui enamik veeloomade emasteks muutuvad, ei tähenda, et nad sugu suudavad jätkata.

–> Paljudes riikides pole ravimitega seotu endiselt piisavalt hästi reguleeritud, kuid hea uudis on see, et järjest enam on hakatud välja mõtlema kestlikke lahendusi vanade ravimite kokkukogumiseks ja kahjustutamiseks.

–> Põllumajandusega seotud ravimijääkide leostumise oht pinna- ja põhjavette on teadlaste poolt küll selgesti välja toodud, kuid üldrahvalikus arusaamas veel vähelevinud tarkus. Eriti kriitiline lugu on suurfarmidega, kus ravimeid ei kasutata ravimiseks vaid loomade kasvu kiirendamiseks, nõnda jõuab osa ravimeid meieni toidu kaudu, sõnnikut kasutatakse aga traditsiooniliselt edasi väetisena, kust ta otse veekogudesse imbub.

–> Mõnes mõttes on põhiline probleem antud teema juures see, et ravimite sünergilised mõjud, mõju madalatel kontsentratsioonidel ja muu asjasse puutuv on lihtsalt väga alauuritud teema. Me ei tea täpselt, mis veekogudes toimub ja veelgi enam – toimuma hakkab.

Lahendused? Mis puutub reoveesse, siis on selge vajadus tõhustada seniseid süsteeme silmas pidades ka madalates kontsentratsioonides esinevaid ravimeid. Põllumajanduse koha pealt on asi aga keerulisem. Elame ülerahvastatud maailmas, kus suur osa toidust toodetakse väga intensiivses põllumajanduses, kuid nagu numbrid näitavad, siis tekitab see põllumajandus ka suure osa ravimreostust. Vähem liha? Vähem soja?  Kasvuhormoonide asemel GMO? Rohkem värsket õhku ja füüsilist aktiivsust, et vähendada vajadust ravimite järele? Kondoom pillide asemel? Vähem raiskamist igal tasandil…? Palju vastuolusid, rohkem küsimusi kui vastuseid! Kindel on see, et antud valdkond vajab lähiajal suuremat süvenemist ka teadlaste poolt.

Allikad on leitavad teksti seest linkidena.

Autor: Helene

Tuuleenergia vs. looduskaunite kohtade esteetilise väärtuse säilitamine I osa

Margot Müürsepp, kelle sulest ilmub kaks artiklit eestlaste suhtumisest tuulikutesse, kaitses juunis 2012 TTÜ-s magistrikraadi linna- ja keskkonnaökonoomika erialal lõputööga „Demand of Estonian Full Age Population for Estonian Coast in its Natural Condition Without Wind Turbines: A Contingent Valuation Study“ (Eesti täisealise elanikkonna nõudlus loodusliku, ilma tuulegeneraatoriteta ranniku järele: tingimuslik hindamine). Margot teostab uuringuid keskkonnaökonoomika vallas ning kavatseb jätkata ka PhD õpingutega. Koostöös Üllas Ehrlich’ga ilmuvad sel aastal ka 2-3 artiklit sama uurimuse kohta. Uurimustöö tulemusi presenteerib ta ka 28-30- juunil toimuval Värska konverentsil (Majanduspoliitika Euroopa Liidu riikides – aasta 2012 ).

Tuulikud on olnud osa Eesti kultuurmaastikest juba sajandeid.

Tuulikute planeerimisest Eestis – kas sellist rannikut me tahtsimegi: huvide konflikt arendajate ja elanike vahel. Tubli Eesti on 10 aasta jooksul teinud märkimisväärseid edusamme tuuleenergia arendamises. Juba 2009-ndal aastal toodeti 22,8% rahvuslikust energia kogutarbimisest taastuvatest energiaallikatest. EL’i siseselt seatud eesmärk Eestile on toota 25% rahvuslikust energia kogutarbimisest taastuvatest energiaallikatest alles 2020-ndaks aastaks – eesmärk saab ilmselgelt tugevalt ületatud. Innovatiivne Eesti on kindlasti riik, mille üle võib iga elanik uhkust tunda. Arvata aga, et kiire arengu nimel millesti loobuda ei tule, oleks naiivne. Küsimus ei ole mitte tuuleenergia positiivsetes mõjudes õhukvaliteedile ning panuses riigi energiasõltumatusesse, vaid selles, kas eestlased on valmis loobuma kaunitest rannikuvaadetest?

Arendusfirmade plaanid tuuleenergia arendamiseks lähiaastatel on vägagi ambitsioonikad. Kui 2011 aasta lõpuks oli Eestis rajatud 20 maismaa tuuleparki koguvõimsusega 184 MW, siis 2014 aasta lõpuks on plaanis rajada 37 uut tuuleparki 21-kordistades Eestis töötavate tuuleparkide koguvõimsuse ca. 3800 MW’le. Vaid kolm uutest parkidest on planeeritud avamerre, ülejäänud Eesti rannikualadele.Ala, kus Eestis on tuulenergia tootmiseks sobilikud tuuletingimused on väike: 2 km laiune rannariba põhjarannikul ning 20 km laiune maatükk läänerannikul. Ligikaudu 90% sellest alast on seni olnud inimtegevusest puutumata. Tänu looduslikkusele omab Eesti rannik kõrget esteetilist väärtust ning sealne floora on tihti teadlaste uurimisobjektiks. Ülalmainitud plaanide täitmise korral kaetaks aga rannik tihedalt metallkonstruktsioonidega. Visuaalne reostus on kohane termin säärasele looduse muundamisele.

Küsimus ei ole kindlasti selles, kas tuuleenergia on põhimõtteliselt hea või halb, vaid selles, millised alad on sobilikud tuuleparkide rajamiseks. Tuuleenergia rakendamises rohkem kogemust omavad riigid on teinud planeerimisprotsessi niivõrd läbipaistvaks, et avalikkus teab täpselt, mis lähiaastatel plaanis on. Veelgi enam, avalikkust kaasatakse planeeringute koostamisse enne viimaste kinnitamist omavalitsuste poolt. Kõne alla ei tule tuuleparkide rajamine kõrge esteetilise ja/või kultuurilis-ajaloolise väärtusega aladele – nii on olukord nt Taanis ja Saksamaal.

Eesti tuulepargid asuvad valdavalt rannikul.

Eestis seevastu on arendusfirmadel ning KOV’del palju vabam voli: avalikku diskussiooni ning elanikkonna kaasamist planeerimisse pigem välditakse. Rahvusvahelised uuringud on ju aga tõestanud, et üldine toetus rohelise energia tootmisele ei ole võrdsustatav toetusega lokaalsete projektide suhtes. Mitte väga üllatavad on tulemused erinevatest uuringutest, et inimesed on valmis maksma selle eest, et kõrge esteetilise väärtusega alasid ei ehitataks täis tehiskonstruktsioone. Kusjuures Eestis on olukord sama: €23,4 miljonit aastas on hind, mida täisealised eestlased kokku on valmis maksma selle nimel, et säilitataks looduslik ranniku vaade. Kaunis loodus on keskkonnakaup, mida me kõik tarbime puhates, sportides, sõpradega meelt lahutades. Ärgem unustagem loodust hinnata.

Tööstuslikke tuuleparke on etem nimetada tuulefarmideks.

Tuuleenergia rakendamine on kahtlemata tervitatav. Aktsepteeritav ei ole aga Eesti kauni ranniku laialdane koormamine tehiskonstruktsioonidega. Mõtlemisainet jagub siinkohal nii riigile, arendajatele kui ka kodanikele. Riik peaks, võiks ningka saaks muuta avaliku diskussiooni kohustuslikuks. Arengufirmad peaks, võiks ning ka saaks proaktiivselt kogukondi kõnetada ja inimesi üleskutsuda osalema sobilike alade valmisel. Kodanikel on õigus ja ka võimalus oma arvamust avaldada. Eestlaste huvide seismise eest peaks aga hoolt kandma riik seades rangeid tingimusi tuuleparkide planeerimisprotsessile.

Lisalugemist

Grahama, J. B., Stephenson, J. R., Smith, I. J. (2009). Public Perceptions of Wind Energy Developments: Case Studies from New Zealand. – Energy Policy. 37, 3348–3357.

Hunt, L. M., Haider, W. (2004). Aesthetic Impacts of Disturbances on Selected Boreal Forested Shorelines. – Forest Science. 50(5), 729-738.

Pettersson, M. (2006). Legal Preconditions for Wind Power Implementation in Sweden and Denmark. – Luleå University of Technology. [WWW] http://pure.ltu.se/portal/files/264767/LTU-LIC-0612-SE.pdf (30.04.2012)

Selg, V. (2006). Mida oleme tuuleenergeetika arendamisel teinud valesti? Kuidas minna edasi. – Taastuvate energiaallikate uurimine ja kasutamine. Seitsmenda konverentsi kogumik. Tartu.

Swofford, J., Slattery, M. (2010). Public Attitudes of Wind Energy in Texas: Local Communities in Close Proximity to Wind Farms and Their Effect on Decision-Making. – The Institute for Environmental Studies. Texas.

Tsoutsos, T., Tsouchlaraki, A., Tsiropoulos, M., Serpetsidakis, M. (2009) Visual Impact Evaluation of a Wind
Park in a Greek island. – Applied Energy. 86, 546–553. Tuuleenergia. – Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni kodulehekülg. [WWW] http://www. tuuleenergia.ee (10.04.2012)

Vaab, T., Keerberg L., Vaarmari, K. (2010). Tuulikud ja tuulepargid Eestis. Senine planeerimine. Probleemid. Ettepanekud lahendusteks. – Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Keskkonnaõiguse Keskus, Eesti Roheline Liikumine. Tartu [WWW] http://www.eko.org.ee/wp-content/uploads/2010/06/Tuulikud-ja-tuulepargid-
Eestis.pdf (14.03.2012)

Preservatiivide perspektiividest

Keskkonna kaitse aspektist on rasestumisvastased vahendid üks neist teemadest, mille üle kiputakse kaklema minema. Ühest küljest on mõistlik arvata, et mida vähem inimesi, seda väiksem koormus keskkonnale. Rasestumisvastased vahendid võimaldavad lükata laste saamist edasi, kuni selleks valmis ollakse. Teisalt on rasestumisvastaste vahenditega seotud mitmeid keskkonnaprobleeme, millest kirjutan nüüd täpsemalt. Keskendun peamiselt kondoomidele ja rasestumisvastastele tablettidele, kuna need on enim levinud vahendid. Autori arvates ei ole seksist hoidumine ja katkestatud suguühe rasestumisvastased vahendid. Nende keskkonnamõju on küll väike, ent sellegi poolest ei peaks neid üheski nimekirjas rasestumisvastaste vahenditena kajastada.

Kondoomidega ei ole asi väga keeruline. Peamine probleem, mis nende kasutusega kaasneb on see, et nad on ühekordseks kasutuseks. Lõpptulemus on see, et inimesed kasutavad väga palju kondoome ning neid sattub prügi hulka üsna palju. Lisaks sattub prügi hulka ka nende pakendeid. Kuigi enamik kondoome on tehtud lateksist ning see on  biolagunev, ei lagune nad kui neid valesti käidelda. Keskkonna aspektist kondoomidel teisi suuri probleeme ei ole. Funktsionaalsest aspektist võib probleemideks pidada aga seda, et valel kasutamisel võivad nad ebaefektiivsed olla. Eriti inimestele, kes alles alustavad seksiga, võib see probleemiks osutuda.

Rasestumisvastaste tablettidega on lugu hullem. Naissuguhormoonid, mida nad sisaldavad sattuvad uriiniga reovette. Klassikalistes reoveepuhastites seda aga veest ei eemaldata. Selle põhjuseks on see, et hormoone ja ka teatud ravimeid, on väga raske reoveest välja saada. Selleks on meetodeid aga nad on enamasti väga kallid ja seetõttu ka vähe levinud. Reoveepuhastist sattuvad nad heitveega erinevatesse veekogudesse ja tekitavad veekogu elustikule palju probleeme. Neid probleeme on viimastel aastatel hakatud järjest enam uurima. See ei tähenda muidugi, et oma tabletid tuleks kohe minema visata. Kui rasestumisvastaseid tablette õigesti kasutada täidavad nad oma funktsiooni väga edukalt. Nagu juba enne mainitud on tahtmatult saadud laps keskkonnale suuremaks koormuseks kui elu jooksul võetud tabletid. Probleem on aga siiski olemas. Teatatud määral on tablettidega seoses välja toodud mõju inimese tervisele (seda nii positiivseist kui negatiivseist aspektidest), aga nende kajastamine pole antud artikli eesmärk.

RISUG protseduuri kirjeldus

Selle pika jutuga tahtsin ma välja jõuda hoopis selleni, et Indias on välja mõeldud hoopis uue ja väga huvitava rasestumisvastase vahendi. Protseduuri nimi on RISUG (reversible inhibition of sperm under guidance – pööratav juhitud sperma inhibitsioon) ja selle läbiviimine võtab vaid 15 minutit. Selleks tuleb küll arsti juurde minna, ent see tagab 100% kaitse rasestumise vastu kümneks või isegi rohkemaks aastaks.

Protseduur näeb välja selline. Arst teeb väga väiske lõike, võtab välja seemnejuha ning süstib sinna RISUG polümeeri geeli. Seda tehakse mõlema seemnejuhaga ning sellega asi piirdub. Umbes kolme päeva pärast on kaitsevahend efektiivne ja selle võib põhimõtteliselt unustada kuni ajani, mil tahetakse hakata lapsi saama. Siis piisab ühest vee ja sooda süstist, et normaalne olek jälle taastada.

Geel, mis sisse süstitakse, koosneb stüreen maleiik anhüdriidist (styrene maleic anhydride) ja dimetüül sulfoksiidist (dimethyl sulfoxide). Eesmärgiks ei ole seemnejuha blokeerida. Geel moodustab polümeeri vaid seemnejuha seintele ning sperma saab juha vabalt läbida. Geeli spetsiifilsite omaduste tõttu muudab ta spermid aga töövõimetuks. Mehhanism pole päris kindel, ent pakutud on mitmeid lahendusi. Üks seletus seisneb selles, et antud polümeer on anhüdriid ja hüdrolüüsub sperma vedelikus oleva vee olemasolu juures. Polümeerist saab hüdriid ja ta omab positiivse laengu, mis lõhub negatiivselt laetud spermide membraanid. On ka pakutud teooria, et spermid lõhutakse geeli tekitatud polüelektrolüütilise efekti tõttu.

Miks me seda siis veel ei kasutada? Probleeme on tegelikult veel mitmeid. Kliinilistest katsetustest saadud andmed on seatud küsimärgi alla. Täpsemalt nõutakse kõige viimaste standardite jälgimist toksikoloogilistes uuringutes. Kriitikat on saanud ka aspekt, et see meetod ei kaitse seksuaalsel teel levivate haiguste eest. Samas ei kaitse nende eest ka mitmed teised levinud rasestumisvastased vahendid (nt. mitteükski hormonaalvahendeist ega ka spiraal). Kaitsed näitavad, et RISUG protseduur võib isegi HIV ülekandumist takistada, mis teeks temast ka HIV leviku takistamsiel huvitava tööriista. Need katsed vajavad aga veel palju uurimist.

Üks on aga kogu selle jutu puhul selge. Maailm otsib aina uusi, efektiivsemaid, ohutumaid ja lollikindlamaid rasestumisvastaseid vahendeid. On üsna selge, et 20 aasta pärast ei pruugi enam keegi kondoome ja tänapäeval levinuid rasestumisvastaseid tablette kasutda. Isiklikult loodan, et paremad alternatiivid tulevad pigem varem kui hiljem ent nagu antud näitest näha on, ei maksa kiirustada. Korralikud meditsiinilised uuringud peavad olema aluseks.

Allikad:

Reversible inhibition of sperm under guidance Wikipedias

Jon Clinkenbeard, 2012. The Best Birth Control In The World Is For Men

Guha S.K., 2005. RISUG™ (reversible inhibition of sperm under guidance) – An antimicrobial as male vas deferens implant for HIV free semen. Medical hypotheses 65(1) 61-64

Euroopa roheline vöö

See, mis eestlasele on läbi aegade tundunud raudne kaardin,  tee tundmatusse, vabadusse või hoopiski koju –  meie rannajoon ja piir – on Euroopa poolt vaadates osa ühest ilusast rohelisest tervikust. Euroopa rohevööst (European green belt). Selle lühikese postituse mõte seisneb eelkõige vaatenurga pakkumises. See on võimalus mõtestada ümber oma meelisplääž lüliks Lõuna- ja Põhja-Euroopat kokkusiduvas katkematult rohelises ketis. Kummaline küll, aga meie traagiline lähiajalugu on kinkinud Baltimaadele ja teistele post-sovietlikele maadele endiste piirialade näol väärtusliku ei-kellegi-maa. Mõelgem näiteks Pakri saartele või mistahes ranna-alale, kuhu sõitmiseks veel 40 aastat tagasi oli vaja omada eriluba! Puutumata looduse seisukohast (ja jättes hetkeks kõrvale nõuka-aegse militaarpärandi) on meie ranniku puhul tegemist Euroopa kontekstis  puhta kullaga. 

Euroopa rohevöö laiub endise "raudse kardina" varjus

Ökoloogia baasteadmistega inimene teab, et pea iga loom, lind ja taim vajab levimiseks vähemalt rohelist koridori; üle fragmenteerunud maastike suudavad levida vaid vähesed, enamasti kosmopoliitse iseloomuga olendid. Läbi 23 riigi jooksev 8500 km pikkune mõtteline joon Barentsi merest Musta mereni peaks olema hea algatus nii eelmainitud migratsiooni silmas pidades kui ka loodusturismi edendamise huvides.  Vöö marsruut on valitud selliselt, et ta koosneks nii kaitsealade massiividest kui ka suuremaid rohelisi piirkondi (näiteks looduskaitsealasid) ühendavatest kitsastest koridoridest.

Nagu kaardiltki näha pole Euroopat läbiv vöö sugugi ühtlaselt roheline ja ühtlaselt madala asustustihedusega, kuid see polegi praegusel hetkel esimene eesmärk. Tundub, et Euroopa (tegelikult on tegemist küll IUCN’i projektiga) poolne huvi seisneb  eelkõige looduskaitse ja säästva arengu alase koostöö edendamises. Jääb üle vaid loota, et algatus ei piirduks vaid kodulehe ja EL’i ja IUCN’i ametnike paberisahinaga.  Ja veel enam loodan ma, et sarnast “rohelisi juveele ühendavat” mõtteviisi rakendavad tulevikus üha enam ka eestisiseseid otsuseid langetavad isikud, et planeerida meie väikest, looduskaunist, aga ka habrast keskkonda kõige mõistlikumal moel.