Rubriigiarhiiv: Loodus- ja keskkonnakaitse

“Nüüd me saame kalakesele tungivalt silma vaadata!”

Talveakadeemia 2010

Ehk mõtisklusi Aleksei Turvoksi juhendamisel läbi viidud kalade lahkamise meistriklassist

(tsitaadi lausus ta hetk pärast seda kui elegantse plumpsatusega oli kala silma klaaskeha tangidega välja pigistanud)

Kui kaladel pole parasiite, on nad terved kui purikad ning veekogu on puhas nagu muiste?

Tegelikult… otse vastupidi! Tervisliku seisundiga veekogus kannavad kalad ohtralt parasiite. Nende parasiitide liigiline koostis annab edasi infot nii kalade toidu kui ka kiskjate kohta. Näiteks talveakadeemial lahatud kaladel praktiliselt puudusid parasiidid, kelle lõppperemeheks on röövkalad. Sellest (küll napi statistilise materjali ausel) võib järeldada, et röövtoiduliste kalade populatsioon on Eestis väga väike – teisisõnu nad on ülepüütud. Küll aga leidsime rohkelt selliseid parasiite, kelle lõppperemeheks on merelinnud või -loomad (hülged).

Hüljeste ja kalatoiduliste lindude (näiteks kormoranide) elujõuline populatsioon on üks põhjus, miks meie kandi kalad nii terved ongi (ja seda juba tegelikult vähemalt viimase 20 aasta vältel). Igasugused seenparasiidid (näiteks ihtüofonoos), kes mõnuga hävitavad norra ja Rootsi ranniku kalu ei saa väga jõudsalt areneda, kuna röövloomad hävitavad nõrgad kalad varakult ja nn a-sotsiaalsete kalade vastuvõtlikku populatsiooni (prükkarite armeed) ei teki. (ehk siis tuberkuloos ei ole tuberkuloosihaige enda mure 🙂 ).

Meistriklassis lahkasime ka lestasid. Leidsime ühe vahva valge 2 cm pikkuse ussi näiteks.

Niisiis on 76 Läänemere kalaliigil parasiteerumas ca 340 liiki parasiite. Oluline on silmas pidada, et just kalad – olles toiduahela keskmeks – on koos oma parasiitide ja nende parasiitidega (hüperparasiitidega) kõige kõnekamaks allikaks meie armsa koduse veekogu seisundi kohta. Jah, me saaksime mõõta raskmetalle hüljeste rasvas, lugeda kokku väärarenguga inimese imikuid, kuid erilist statistikat poleks meil võimalik juba looduskaitselistel/eetilistel kaalutlustel teha (kui palju imikuid meile ikka parasitoloogilisteks ja ökotoksikoloogilisteks uuringuteks antaks – kalade eest, seevastu, ei “seisa” keegi).

Ehk kõige olulisem üldistus, mida üha uuesti tasub merest rääkides välja tuua on fakt, et kui pistad varba vette Viinistul, oled sa ühenduses kogu maailmamerega. Ei ole merede ökosüsteeme. On üks ja ainuke mereökosüsteem. Ja seda suurem on meie vastutus.

Huvitavaid tähelepanekuid:

* Põhjarahvad on osasid kalade usse kasutanud pannirasvana

* Raisakotkad ei haise mitte raibete vaid higi järgi. Raipehais on neil minimeeritud (R-SH rühmade süntees on vähendatud, et vältida konkurentide ligimeelitamist) – kuid higihais – HIRMU lõhn – on tugevnenud, et konkureerivaid raipehimustajaid eemale peletada.

* Parasiitide koevolutsiooni ja soovi mitte tappa oma peremeest illustreerib kenasti süüfilis, mille põlistel kandjatel, indiaanlastel, esineb süüfilise korral midagi nohu taolist.

* Parasitaarne kastratsioon – uss võib kala kõhus nii suureks kasvada, et munarakud ei saa normaalselt areneda. On ka võimalus, et sperma produktsioon tõuseb, kuid selle kvaliteet langeb.

* Linnud vs imetajad – lindude kõige pingelisem toidukonkurents on vanemate ja lastevaheline. Sealt tulenevalt on lindudel ka rohkem parasiite. (lapsed söövad täpselt sama toitu kui vanemad!) Lindudel on ka väga spetsiifilised parasiidid (seltside tasandil, kui mu mälu mind ei peta)

* Ogalikud tantsivad pulmatantsuks lambadat (Turovski sõnad).

Purtse jõgi

Olles Nõo pärismaalastega ühte paati astunud ja ausalt maale elama kolinud, tuleb ka minul kohustuslikus korras avaldada kodulooline lugu.  Minu majast voolab umbes 50 meetri kauguselt mööda jõgi. Purtse jõgi.Selline on ta minu kodu lähistel Täpsemalt öeldes, see haru Purtse jõest, mis saab toitu ka kaevandusvetest, seetõttu minu maja juures jõgi jäässe ei lähegi. Küll aga jäätub osa jõest, mis jääb kaevandustest ülesvoolu ja tugevalt allavoolu ning lisajõed ka.

Punasoo idaservast algav Purtse jõgi on 51 km pikk. Vanasti hinnatud kalajõest on nüüdseks, pärast loodusthävitavat nõukogude liitu üks reostatumaid jõgesid Eestis. Enne kiviõlitööstuse alustamist oli Narva jõe järel tegemist tähtsuselt teise lõhejõega! NSV-liidu lõpus võis aga jõge pidada ökoloogilises mõttes surmatuks. Kiviõlitööstus oma endisel kujul on peatunud, kuid tööstus kui selline toob Ida-Virus leiva lauale senini. Hetkel tegutseb jõe vahetus läheduses Püssis puitlaastplaate tootev keemiatööstusettevõte AS Repo ning Kiviõli külje all Kiviõli keemiatööstus. Mõlemate puhul on üles kerkinud ka reostuse probleeme. Pärandus möödunud aastatest on võimas.

Niisiis asub minu kodu Savala külas jõe vahetus läheduses. Kuigi ülesvoolu jäävad vaid väikesed külakesed ja üksikud talud vahutab jõgi mõnuga juba siin. Ilmselt on tegemist põllumajandusreostusega ning keskkonnaameti poolt tähelepanuta jäetud kanalisatsiooni väljavooludega..

Imelikul pildil on koos õpilastega avastatud tundmatu ainega (tõenäoliselt väetise) kotid vanas kolhoosi laos. Pole vaja vist lisada, et ladu asub samuti jõe lähedal, katus lekib, muldpõrand, leidus ka rohkelt loomajälgi kogu krempli ümbruses…Ilmselt on tegemist väetisega, mis liguneb pinnasesse katkise katuse all katkistes paendites...

Kas Purtse jõgi on siiani surnud? Uuringud näitavad, et kuigi jõgi on nüüd puhtam kui nõuka-aja lõpul, on jõesängis ladestunud suures koguses naftasaaduste ja aromaatsete süsivesinikega reostunud muda. Purtse jões ning tema lisajõgedes Erra ja Kohtla jões on kokku hinnanguliselt 32 000 m³ vedelat naftasaaduste jääkidega reostunud muda, lisaks umbes 500 m³ tahkestunud naftasaaduste jääke Erra jõe kallastel.

Praegu on muidugi olukord hoolimata kõigest paranemas. 2008-ndal aastal võis ajakirjandusest leida rõõmustavaid viiteid lõheliste edukale taasasustamisele jões. Praeguseks on valminud ka kalatrepp Purtse jõe hüdroelektrijaama juures.

P.S. kui keegi oskab anda täpsemat koostist erkroosale, -kollasele ja -rohelisele pulbrilisele ainele, mida kolhoosides (tõenäoliselt väetisena) kasutati – siis palun! Minu õpilased on asjast väga huvitatud. Kui Savalasse tagasi jõuan, räägin ka vallaametnikele meie väikesest “aardejahist.”

Allikad:

ajaleht Põhjarannik

Kalev.ee

Eesti Päevaleht

Pildid: internett + õpilase foto.

Üleskutse: keskkonnategu 2009

Internetis levib selline info:

Konkursi Aasta Keskkonnategu eesmärk on tunnustada keskkonnakaitse,
-teavituse ja -teadlikkusega silmapaistnud tegusid ning selgitada kõige
keskkonnasõbralikumad organisatsioonid. Konkursil saavad osaleda
üksikisikud, asutused, organisatsioonid, kohalikud omavalitsused,
samuti laste- ja noorteprojektidega tegelevad keskkonnaühendused.

Konkursil jagatakse auhindu kolmes alakategoorias:
1. Keskkonnategu- osalevad keskkonnateadlikkuse tõstmisele suunatud
projektid ja tegevused;
2. Keskkonnateoke – osalevad lastele suunatud keskkonnateadlikkuse
projektid;
3. Keskkonnategija – saavad kandideerida organisatsioonid/ettevõtted,
kes on pingutanud ja investeerinud keskkonnasaaste vähendamiseks,
propageerivad keskkonnahoidlikku tootmisviisi ja/või teadvustavad
avalikkuses säästvat arengut.

Konkursil osalemiseks tuleb täita asjakohane ankeet ning täidetud
ankeet edastada hiljemalt 21. oktoobriks Keskkonnamisnisteeriumisse
e-posti aadressil keskkonnategu@envir.ee või tavalise postiga aadressil
Narva mnt 7a, 15172 Tallinn, märksõna: „Aasta Keskkonnategu 2009“.

Täpsema informatsiooni leiate www.envir.ee/keskkonnategu ning   http://www.envir.ee/1101939.

Nõo Karujärved

Kitsuke rada lookleb läbi metsarägastiku. Teda ümbritsevate taimede tuttav aroom ning loodussõbra või kalamehe alalised saatjad sääsed, annavad tunnistust asjaolust, et ollakse jõudnud soovitud kohta, kohta kuhu hing ikka iga natukese aja pärast minna ihkab – loodusesse. Edasi liikudes asenduvad suuremad puud väiksematega ja kindel jalgealune asendub üsna pehme ja ebakindlaga. Läbi pajuvõsastiku tungides avaneb vaade järvele. Selle õõtsuvate kallastega järve nimi on Suur Karujärv.

Suur Karujärv päikesetõusul
Suur Karujärv päikesetõusul

Suurest Karujärvest paarsada meetrit kagu pool asub Väike Karujärv, mida tuntakse ka Meose järve nime all. Järved on omavahel ühenduses Kahejärve oja kaudu. Nende järvede tekkelugu ulatub kaugele minevikku, rohkem kui 2 miljonit aastat tagasi. Perioodi, mis oli enne viimast jääaega. Nimelt asuvad mõlemad järved Nõo ürgorus, mis läbib Kagu-Eesti lavamaa lõunaosa lainjat moreenmaastikku. Org on laugete veergudega, järvede kohal kagu-loodesuunaline. Algselt moodustasid järved ühtse veekogu, mille areng algas pärast kohaliku jääpaisjärve taandumist. Nüüdseks on veekogu kaheks järveks jagunenud, nende nõod on setetega täitunud ja soostunud. Ümbruskonnas on pinnakatteks savikas moreen, domineerivad kahkjad mullad. Järvede lähistel olevatel kõrgematel aladel asuvad põllumaad, orulammil olid varem heinamaad, mis tänapäeval enam kasutust ei leia ning on seetõttu metsastunud.

Suure Karujärve pindala on 12,5 ha, keskmine sügavus 2,6 m (suurim sügavus 4,5 m) ja maht 325 000 kuupmeetrit. Kõrgus merepinnast 59,7 m. Väikse Karujärve pindala on 7,3 ha. Kõrgus merepinnast 59,8 m.

Suurest Karujärvest voolab välja Nõo ehk Tõravere oja, mida rahvasuus ka Nabaoja nime all teatakse. Nõo oja suubub Vapramäe külje all Elva Jõkke ja on sellekaudu ühenduses Emajõega. Kevadine veetõus on Karujärvedes kuni 0,6 m. Suures Karujärves on rohkesti kaldaallikaid ja tänu sellele ei ole ka talvel järves hapnikupuudust.

Vesi on kollakasroheline, läbipaistvusega 1,5 m ja väga hästi segunev ning soojenev. Vee reaktsioon on aluseline (pH 7,8 – 8,4), sisaldab palju mineraalaineid ja vähesel määral orgaanilisi aineid. Vee keemilised omadused on tingitud järvepõhjas oleva lubjarikka muda tõttu.

Taimestik on hõivanud kogu mõlema järve. Ulatuslikult on levinud veesisene taimestik. Kaldveetaimestikus domineerivad tarnad, pilliroog ja järvekaisel. Ujulehtedaga taimedest on kõige rohkem kollast vesikuppu, vähem ujuvat penikeelt ja valget vesiroosi.

Fütoplanktonit ei ole järves kuigi rohkesti, ka zooplantkonit on keskmisel hulgal, põhjaloomastik on hoopis vähene.

Aare Mäemetsa raamatu Eesti NSV järved ja nende kaitse 1977 andmetel leidub järvedes palju särge, latikat, ahvenat, vähem haugi, linaskit, ja kiiska. Olevat ka roosärge ja vingerjat. Luts olevat pärast veetaseme alandamist kadunud. Koha, Peipsi siia ja rääbise sissetoomine pole tulemust andnud. Järve vähirikkusele tegi samuti lõpu veetaseme alandamine. Kalastiku hetkeseisust ei ole muid andmeid kui enda viimase kolme aasta püügid, mille käigus olen saanud põhiliselt haugi, ahvenat, särge, vähem linaskit ja roosärge. On saadud ka karpkala, mis on ilmselt hiljem sisse lastud. Latikat, kiiska ja vingerjat pole õnnestunud püüda ja pole ka teada, et neid Karujärvest viimastel aastatel keegi teine oleks saanud.

Kui Aare Mäemetsa raamatu andmetel veelinde järvel ei pesitse, siis ise olen viimastel aastatel näinud sinikael-parte.

Karujärv kuulub rohketoiteliste ehk eutroofsete järvede hulka, kuid omab ka teatud lubjatoitelisi jooni.

Muistendi järgi sai Karujärv nime järgnevalt. Nõo kihelkonnas Pangoti praeguse Karujärve kohal ei olnud muiste mingisugust järve, vaid mets. Selles metsas sattunud korra kaks karu kokku. Karud kohe teineteisega kisklema. Tülitsevad päeva, tülitsevad teise ega jäta järele.
Vanataat vaatab karude tülitsemist pealt. Vihastub. Otsustab karusid karistada. Kõu ja Pikker pea madalate pilvedega platsis; pilved imevad endid Virtsjärvest vett täis. Kõu ja Pikker juhivad pilvi Nõo poole Pangotisse. Karude kisklemise kohale jõudes puhkevad äkisti pilved. Vesi sajab maha, matab karud, tekitab järve.
Vee alla jäänud karude pärast hakkab rahvas uut järve Karujärveks kutsuma.

Tähelepanuväärne on ka fakt, et satelliidipildilt või aerofotolt vaadatuna võib järves ära tunda karu kujutise.

Suur Karujärv
Suur Karujärv

Kasutatud kirjandus
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977
Ilmar Kask Eesti NSV järvede nimestik. Tln., 1964
http://www.folklore.ee/rl/folkte/myte/pagan/kihelkonnad/noo.html

Earthlings – loomakaitsest nipet-näpet

Kes ei karda söögi-isu kadumist, vaadake läbi kogu seeria. Silmaringi avardamiseks sobilik kraam. Ma pole kunagi arvanud, et inimene tähtsam või parem liik oleks kui teised, kindlasti mõni tahab vaielda. Võib ka. Aga vaadake videot ka, siis vaidleme.

Vastu ja vastu argumendid: Nord Stream

Kui mõned kurioosse juhtumid välja arvatud, siis Eesti inimene oma arvamust väga kõvasti välja ei ütle. Kui isegi lätlased aeg-ajalt streigivad, siis Eestlased lihtsalt kannatavad vaikselt ja ootavad, et ehk läheb paremaks. Ah, las ta olla… Küll laabub…. Aga võib-olla oleks praegu see hetk, kus peaks Eesti rahvas pisut kaasa mõtlema. Tulevikku silmas pidades on praegu käsil vähemalt sama kaheldava väärtuse ja suurte kahjulike keskkonnamõjudega projekt nagu omal ajal fosforiidikaevanduste rajamise plaan Pandiverele. Ja kui me oma häält kuuldavaks ei tee – kasvõi ses vormis, et tõstatame täiendavaid tingimusi juhtme ehitajatele – siis oleme kaotajad meie.

Niisiis plaanivad venelased ja sakslased ehitada 1200 km torujuhet mööda Läänemerd, et edastada Siberi gaasi. Projekt on vastuoluline olnud algusest peale. Margaret Thatcher sõnad Helmut Schmidtile: “Aga Helmut, see on ju ohtlik!” Gazprom on muidugi ponnistanud mingi kk. aruande, mis on tohutult paks (üle 1000 lk), aga väga sisutühi. Dokument libistab üle uurimata asjadest ja nimetab kõiki ohte vähetähtsateks ja marginaalseteks. Kuuldavasti korralikku KMHd pole.

Külastasin LK Ringi poolt organiseeritud infoüritust, kus Nord Streami keskkonnamõju uurinud Ivar Puura rääkis mõningatest aspektidest ja hakkasin veidi kuuldu üle mõtteid mõlgutama. Esiteks muidugi soovitan kohustusliku lugemisvaraga tutvuda Erik Puura ajaveebi gaasijuhtme artikliga (ning ka sellega, mis räägib elavhõbedast Läänemeres) ning seejärel läbi lugeda Postimehes avaldatud arvamus Andres Tarandilt.

Noppeid mõjudest (refereerin põhiliselt Tarandit ja Puurasid):

1. Põhjasetete uuringud on seni keskendudnud pealmise 5 cm peale, mis on settinud ajal, kui Läänemerd juba kaitsma hakati. Veidi sügavamal (10- … cm) on merepõhi dioksiinide, elavhõbeda ja muude mürkide rikas.  Miinide  õhkimine merepõhjas, aga samuti toru aluse ehitamine segab põhjamuda kõvasti läb, seda sügavamalt kui 5 cm. Kogu saast läheb ökosüsteemis ringlusse ning jõuab kaladesse, mida soomlased juba praegu kõrge dioksiinisisalduse tõttu ainult Brüsseli eriloaga söövad. (I. Puura loengus nägi vahvaid pilte väärarenguga lastest ja haigustest, mida Soomes liiga palju lõhet tarbinud inimestel esines)

2. Sõjaaegadest lebab Suursaare lähedal merepõhjas 25 sõjalaeva kõikmõeldava moonaga ning Soome lahe keskel, umbes Helsingit Lahemaaga ühendaval sirgel, veel 40 sõjalaeva.  Neile lisaks on miiniväljadelt hulpinud ja ujunud ning hiljem merepõhja vajunud meremiine, mille hulka Soome keskkonnamõjude hinnang mõõdab arvudega 600–900, Eestile antud nn Espoo konventsiooni aruanne aga 20ga.  Meremiinide lõhkamise tagajärjel vabanevad setetest eelmainitud mürkkemikaalid, rääkimata ohust, et kõiki pomme ei likvideerita ja nad plahvatavad kalli juhtmekese katki, mis (kasvõi selle parandamine) kindlasti ilma kk.mõjuta pole.

3. Tarmo Soomere on välja toonud, et kaasaegseid uurimistulemusi ei olnud kasutatud, näiteks ohtlike ainete ja setete edasikande hinnangutes kasutati aastakümneid vanu järeldusi, mis on viimase aja teadustulemustega selgelt ümber lükatud. Eestlastele – Igasugused lainete ja hoovuste mudelid näitavad, et kõik reostus, mis Läänemerel toimub, uhutakse eelkõige meie randa (vastupidiselt müüdile, et ta Soome läheb). Praegu on juhe plaanitud teha Soome vetesse, aga meie piiri äärde. Ja pole ju vahet, meri on meri. Hülgel ja kilul pole passi.

4. Andmed teostatavate tööde mõju kohta on lünklikud (kas miinid õhatakse või tuleb juhe sik-sakkis, kui palju pinnast üles raputatakse jne). See, mille kohta pole midagi neutraalset teada, sellest libistatakse üle.

5. Naftavedu, mis aastal 2007 jõudis 7000 tankerini aastas, käib suhteliselt kitsas (kolm kilomeetrit) koridoris Soome lahe keskel gaasitoru kohal, ohustades seda suurõnnetuse puhul ja koos teisest mastist laevadega ankrute heitmisel.

6. Osmussaare lähedased seismiliste rikete mõjud (maavärinad) on täiesti arvestamata ja uurimata.

7.  Toru plahvatamise gaasimõju on teadmata. Norrakad on seda veidi mudelitega uurinud (seoses Inglismaa gaasijuhtmega), aga midagi väga täpset mudelitega teada ei saadud.

8. Venemaa ei ole esitanud mingit keskkonnamõjude hinnangut ega lasknud kedagi Suursaare juurde. Põhjendus on tore: Venemaa pole Espoo konventsiooni ratifitseerinud. Venemaa duuma otsus tühistab piiriülese mõju keskkonnale!

9. Projektiga on juba löödud kiil EL vanade ja uute liikmete vahele. See asi süveneb, sest miks peaks tohutu keskkonnakahju hinnaga läbi lastama Vene ja Saksa eraprojekt, eriti arvestades, et Venemaa energiapartnerina pole seni väga suurt stabiilsust üles näidanud? Poliitilistest aspektidest räägib üsna ilusasti Tarand, ei hakka siin rohkem peatuma.

Praegu on EL-s  “läänemere hääleks” läti lobist Baumanis, kuid palju mõju on temalgi. Meie hääl EL-s, Andres Tarand, on vaikselt sõna hakanud võtma. Kuna tema kk.nõunikuks on Peep Mardiste, Rohelise liikumise tegelane, geograaf ja muidu kk.teadlik inimene, siis on loota, et ehk tõmmatakse noist kanaleist projektile pidurid peale.

Ma pole mingi NIMBY inimene, tõenäoliselt ma ei protesteeriks paekivi kaevandamise vastu oma suvila lähedal – KUI on tehtud vastavad uurimused, kõik on normaalselt/ohutult läbi mõeldud ja teostatud. Tõenöoliselt ma lepiksin isegi väikse tuumajaamaga oma kodu läheduses, juhul KUI… Aga praegu on käsil tohutult suure ja läbiuurimata kk.mõjuga projektiga, mille halbu tulemusi maitsevad tõenäoliselt peale meie ka meie lapsed ja lapselapsed jne.. Kui nad just Läänemere äärest ära ei koli, pärast seda, kui viimasedki elusorganismid siit välja on mürgitatud.

Võib-olla on ka gaasijuhtme puhul kõige õigem esitada nõudmisi trassi ehitajatele. Kõrgendatud kk.ohutus, täpsemad uuringud jne… See pidurdaks projekti kulgu sedavõrd, et me saaks reaalsetest mõjudest sotti. Samuti – kui juhe tuleb, tulgu ta siis nii turvaliselt kui võimalik, meil on EL kodanikena õigus ja kohustus selle eest seista, et meie arvamusele (tervisele ja heaolule) lihtsalt pähe ei astutaks. (Mitte et ma teaksin, KUIDAS seda arvamust kõige mõistlikum oleks avaldada, või KUHU peaks kirju kirjutama… 🙂

Eesti oma ökoloogilise jalajälje kalkulaator

Edastan siinkohal Tartu Ülikooli pressiteate. Üsna tore vidin. Pealegi – oli ka juba aeg… See kalkulaator võtab üsna täpselt arvesse meie Eesti spetsiifikat. Ei pea enam “lähima linna” järgi ennast Helsingi elanikuks positsioneerima.

Tartu Ülikoolis valmis ökoloogilise jalajälje kalkulaator Ökojalajälje kalkulaator on mõeldud nii eesti- kui ka venekeelsele kasutajale ja algoritmi koostamisel tugineti Eesti kohta käivatele andmetele. Need kaks aspekti teevad selle Tartu Ülikooli geograafia osakonnas välja töötatud kalkulaatori eriliseks, võrreldes veebiavarustes leiduvate arvukate teiste ökojalajälje kalkulaatoritega. Ökoloogilise jalajälje metoodika analüüsib inimese ressursikasutuse ja jäätmetekkega seonduvat otsest ja kaudset maakasutust. Kalkulaator annab kasutajale võimaluse leida, kas tema elustiil ja tarbimisharjumused mahuvad piiridesse, mis on igaühe ressursitarbe katmiseks ja jäätmete sidumiseks maakeral ka tegelikult olemas. 2008. aasta kevadtalvel valmis sama töögrupi poolt Briti Nõukogu ja Suurbritannia saatkonna toel kalkulaatori esimene versioon. Praeguse, teise versiooni puhul on oluliselt laiendatud käsitletavaid valdkondi ja arvutusalgoritmis võetud arvesse Eesti tausta. Käimas on ka kooliõpilaste ökojalajälje uurimus. Valimisse kuuluvad 10. klassi õpilased 30 koolist üle Eesti. Uuringutulemused selguvad sügiseks.

Ökojalajälje kalkulaator asub aadressil http://www.ut.ee/mobility/jalajalg/. Kalkulaator valmis Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel.

GreenPeace’lus kui uus reformatsioon

Sattusin mingil populaarteaduslikul telekanalil (National Geographic?) huvitava saate peale, kus räägiti reformatsiooni(de) mõjust praegusele Lääne ühiskonnale (töökultuur ja -eetika, hirm ajaraiskamise ees, alused ateistlikule ühiskonnale jmt), kus öeldi välja selline huvitav mõte, et meie praeguses ühiskonnas on nonkonformistideks looduskaitse aktivistid, sest nad on nagu omal ajal orjapidamise vastased – tegelevad millegagi, mis neile justkui otsest kasu ei too (kaudset samas kapaga). Igatahes panevad inimesed end ebamugavasse olukorda, keeldudes pimesi allumast üldlevinud tavadele ja nõuavad praeguse elukorralduse ümberhindamist. Sama tegi ka Martin Luther. No ja kust on võrsunud looduskaitseline aktivism? Ikka nendest protestantlikest väärtustest, mis meid  kõige selle tarbimiskultuurini on algselt üldse viinud, kui kultuuritausta analüüsida. Huvitav aegrida… ja palju muid kultuurseid mõtteid.

Lõuna-Ameerikalik lähenemine
Lõuna-Ameerikalik lähenemine

Ilusaid pühi!

“Canvas bags” ehk mis on kileprobleemi taga?

Inimesed kasutavad plastikesemeid oma igapäevases elus igal sammul, plastikust on nõud, mööbel, aparaatide korpused, lugematul hulgal tarbeesemeid. Paljud esemed ei ole mõeldud mitmekordseks või pikaajaliseks kasutamiseks, olles selleks liialt haprad (kilekotid), eritades kemikaale (plastikpudelid) või muutudes lihtsalt kasutuskõlbmatuks (tühjaks saanud pastakasüdamikud, nõudepesukäsnad jne). Neid on odav toota ja need on majapidamises laialt levinud, kuid enamasti toodetakse neid nafta baasil ja looduses nad eriti (kiiresti) ei lagune, sest bakterid ja seened ei suuda pikkade polümeeriahelate küljest „tükke ära hammustada“, eriti juhul kui polümeeri on veel „vürtsitatud“ plastifikaatorite või värvainetega.

Probleemi üheks lahenduseks on üldise tarbimiskäitumise muutmine, kuid ka siis jääb juba toodetud praht alles ja selle käitlemisega tuleb endiselt vaeva näha. Probleemi suurusest annab ilmekalt märku Vaikse ookeani prügilaama (ka Vaikse ookeani prügikeeriseks nimetatud) pindala – kahe Texase osariigi suurune, 90% sellest plastik (3,5 milj tonni). (http://hubpages.com/hub/Pacific-Ocean-Garbage-Patch- ). Prügikeerises tekivad valguse toimel ka väikesed plastikuosakesed, mis satuvad erinevate mereorganismide toidulauale ja kuhjuvad toiduahelas. Paraku jääb suur osa neist vette hõljuma ja kattub vetikatega ning ka merevee madal temperatuur ei soodusta edasist lagunemist. Plastiku molekul kui selline ei lagunegi, polümeer võib küll lüheneda, aga metabolismis seda keegi ei kasuta. …Võib muidugi loota, et prügilaamast areneb mingi uus tore maavara, aga kui tõenäoline see on? Arvatavasti baketrid siiski omandavad võime plastikut degradeerida, kui neile piisavalt aega anda. Nii suures mahus esinevat süsinikuallikat ei saa ju lasta raisku minna. Mõned bakterid ja mikroseened suudavad juba lagundada plastikute plastifitseerijatena kasutatavaid ftalaate.

Miks siis mitte minna üle bioplastikule? See laguneks kergemini (ehk üldse) ja toota saaks seda ka taastuvatest allikatest. Praegu on selle kasutuselevõtu põhiliseks takistuseks hind – milleks teha midagi uut moodi, kui vanamoodi on odavam? Samas kui lisada tavalise kilekoti hinnale ka selle utiliseerimise maksumus, ei olekski bioplastik hoolimata pakenditootjate vastuseisust ja tootmise keerulisusest täielik utoopia. Meditsiinis seda juba kasutatakse, näiteks ravimite kapslites aga ka proteesides, kuna tegemist on bioloogiliselt sobiva (biocompatible) ainega.

Bioplastiku polümeere saab teha õige mitmest ainest ja enamasti toodetakse neid bakerite abil, harvem ka taimselt. Levinuimad on polühüdroksüalkanoaadid (PHA) ja polülaktaadid (PLA).

PHAd saab toota nii taastuvatest kui mittetaastuvatest allikatest , näiteks Pseudomonas putida abil polüstüreenist või taimsest materjalist ja  Alkanivorax borkumensise abil naftast. Hea variant on see, kui bakter sekreteerib polümeeri graanuleid väliskeskkonda, siis ei ole vaja leiutada mehhanismi selle rakkudest kättesaamiseks ja raku ruumala ei ole tootmisele nn pudelikael. Üldiselt hakkavad bakterid PHA polümeere tootma kui süsinikuallikat on piisavalt aga kasv ja paljunemine on inhibeeritud N ja P nälja tõttu. Kasutada saab ka transgeenseid baktereid, mille eelis on PHA lagundamisvõime puudumine, mistõttu nad ei saa seda ise süsinikuvaruna kasutada. Samas on see lagundamisvõime aluseks bioplastiku biodegradatsioonile.

Lagundada saab bioplastikut kompostimise teel (prügimäel hapnikupuuduses lagunemist ei toimu), kasutada võidakse spetsiaalseid mikroorganisme ja ka oksüdeerivat degradatsiooni, mis tekitab radikaale ja lõhub polümeeri. Osad bioplastikud on teatud oludes korduvkasutatavad.

 

 

Bioplastikute plussid ja miinused 

+

         Minifragmente ei jää alles

         Ei sisalda kloori

         Ei tekita metaani

         CO2 vabaneb aeglaselt

         Põllumajanduses

         Meditsiinis kasutatav (biocompatible)

         sarnane tavaplastikule

 

         Kallis toota, PHA tootmine energiamahukas

         Dilemma tärklise kasutamisel

         Tehnoloogia puudumine (rakkudest eraldamine)

         Maisi kasutamisel metaani teke

         Komposteerimis ja sorteerimismured

         GMO

         Pakenditööstuse blokk

 

 

 

Eesti bioplasti tehase idee kahjuks suri välja – piimhapet tootev bakteritüvi on küll olemas aga keegi ei taha tehast rajada. Ja noh, idee poolest võib ju võtta ka eeskuju õppejõud Kristjan Zobelist, kes ütles et ta võtab alati kilekoti ja matab maha, siis süsinik läheb ringest välja. See, et me oleme liiga palju süsinikku ja energiat ringesse toonud, ongi ju mõnede globaalprobleemide tuum.

Lisaks veel üks meelelahutuslik osa, kus saab vaadata põnevaid näoilmeid, veidi koorilaulu ja vingerdavat makaronmeest 🙂

Noh tegelikult riidest kottide kasutamine pole kaugeltki lahendus, aga idee on hea.

Google’i otsingu keskkonnamõju

Eile toimus Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi presidendivalimisdebatt, kus viimaseks küsimuseks kandidaatidele oli – kuidas saaksime me kõik täna õhtul loodust kaitsta? Hääl publikust (tegelikult valimiskomisjoni esimehe hääl) sõnas pärast kandidaatide ebamääraseid soovitusi, et kaks google’i otsingut kulutavad sama palju energiat, kui teetassi täie vee keetmine. Google’i otsing, mille ma sooritasin, andis sama tulemuse. Nimelt – tüüpiline otsing tekitab umbes 7 g CO2’te, vastavalt mingile uuele uuringule. “Google operates huge data centres around the world that consume a great deal of power,” väitis Alex Wissner-Gross, Harvard füüsik, kes arvutikasutamise keskkonnamõju uurib. “A google search has a definite environmental impact.” Google’i vastus.

Skeptikutel on palutud sõna võtta. Netis leidub ka palju vastuväiteid sellele 7 g jutule, näiteks:

Recently, though, others have used much higher estimates, claiming that a typical search uses “half the energy as boiling a kettle of water” and produces 7 grams of CO2. We thought it would be helpful to explain why this number is *many* times too high. G is fast — a typical search returns results in less than 0.2 seconds. Queries vary in degree of difficulty, but for the average query, the servers it touches each work on it for just a few thousandths of a second. Together with other work performed before your search even starts (such as building the search index) this amounts to 0.0003 kWh of energy per search, or 1 kJ. For comparison, the average adult needs about 8000 kJ a day of energy from food, so a G search uses just about the same amount of energy that your body burns in ten seconds”

Rääkimata sellest, et arvutid muutuvad järjest keskkonnasõbralikumaks – selles suhtes, et nad on energiaefektiivsemad (aga neid vahetatakse järjest tihemini uute vastu välja) – aga vee keetmine nõuab ikka põhimõtteliselt sama koguse energiat.

Aga reedel siis kõik Ringi konverentsile ja sünnipäevapeole! Palju õnne, looduskaitsering, kes sa sel nädalal 51 aastaseks said! Tegemist on siiski maailma vanima tudengite keskkonnakaitseorganisatsiooniga. Reedel selgub ka Ringi uus president.