Rubriigiarhiiv: Loodus- ja keskkonnakaitse

“Loodussõbralik” kosmeetika

Igasugune ökovärk on muutunud viimasel ajal üsna populaarseks, et mitte-öelda “öko-” eesliide on täiesti devalveerunud ja sisu kaotanud – enam ei saagi aru, mille järgi siis valida, kuidas otsustada, et valik oleks kasulik enda tervisele ja säästlik loodusele… Ma ei suuda siin ligilähedaseltki piisavat kokkuvõtet anda kogu teemast, aga natuke mõtlemisainet siiskil.

Räägitakse ka Fairtrade’ist ja päritolumaad toetavast tootmisest. Ning muidugi “against animal testing!” (Muide, loomkatsete vähenemine pidi esmajoones olema seotud mitte niivõrd loomakaitse kuivõrd sellega, et kõik testitav on juba ära testitud) Võib-olla pole ma kõige õigem inimene sel teemal diskuteerima, sest dekoratiivkosmeetikat ma igapäevaselt ei tarbi, kuid nagu iga teine tavaline inimene, tahan minagi hea välja näha – ja selleks ei piisaks kaugeltki mitte ainult dekoratiivkosmeetikast. Kreemid, šampoonid, palsamid, raseerimisvahendid, näomaskid, salvid, hügieenilised huulepulgad, jne… Kellel huvi on sügavam, leiab informatiivseid artikleid internetisügavusest küllaga. Alla panin valiku linke.

Näide tootest, mis ka sisuliselt võrdlemisi "öko" on
Näide tootest, mis ka sisuliselt võrdlemisi "öko" on

See, et pakil on kirjas 100% naturaalne, looduslik, roheline või muud taolist, ei anna sisu kohta mingit garantiid. Sama hästi võib seal kirjas olla “maailma parim.” See on lihtsalt reklaam. Lähtuma peab ikka koostisosadest. Tasub mõelda ka sellele, et enamik kosmeetikume on siia kuskilt transporditud, st isegi kui toote valmistamisprotsess on väga jätkusuutlik ja mõistuspärane, siis tema “jalajälg” võib olla üsna suur tänu teekonnale poeletti. Iga kreemituub läbib muidugi ka tohutu eeluurimisprotseduuri (vähemalt need, mida Euroopas polettidelt leida võib), st et tootearendusse ja stabiilsus, bakterioloogilistesse ja muudesse testidesse läheb tohutu energia.

Alates jaanuarist 1997 peavad kõik Euroopa turul ringlevad kosmeetikatooted kandma oma etiketil koostisosade täielikku nimekirja (INCI). Kosmeetikat ostes peaks iga inimene pilgu etiketile heitma ja otsima emakeelset sisututvustust (koostisoasad peavad olema kantud tootele originaalis ladina keeles, et vältida tõlkevigu).

Eestis keelatud toode, mürgine siin, lubatud USAs
Eestis keelatud toode, mürgine siin, lubatud USAs

Eesti meediast on ka otseselt ohtliku kosmeetika juhtumeid läbi jooksnud. Aasta 2006  lõpul kõrvaldasid tervisekaitseinspektorid müügilt Ameerika sarja ESSIE üksteist mitmesuguse tootenimetuse all müüdavat küünelakki, sest tootja märgistusel esines ühe koostisainena dibutüülftalaat. Eestis on aga kosmeetikatoodetes ftalaatide kasutamine keelatud. Ftalaadid on reproduktiivtoksilised ained, mis võivad põhjustada sigivushäireid. Euroopa Komisjoni kiirteavitamissüsteemi kaudu saabunud info alusel kõrvaldati müügilt ka Ameerikas toodetud Sally Hanseni küünehooldusvahendid. Needki sisaldasid dibutüülftalaati. 2007 võeti müügilt ära veel 56 Šveitsi öökreemi-maski Viva Beauty, sest mikroobide sisaldus ületas lubatud taset. Niisiis tasuks eriti hoolikas olla väljast poolt Euroopat kosmeetikat ostes. Põhja-Ameerika teadlikumad tarbijad küll sõdivad oma kosmeetikagigantide vastu, aga seni pole varast puberteeti esile kutsuvad ja kantserrogeensed koostisosad poelettidelt kuhugi kadunud.

Suur osa kosmeetikumidest põhineb  naftaproduktidel. Naftatööstus ei ole ühelgi juhul tõeliselt loodussõbralik. Eriti tähelepanelik tasuks olla igasuguste lõhnainetega. Toavärskendajad, lõhnastatud pesukaitsmed (!?), wc lõhnastajad, lõhnakuused autodes, üle lõhnastatud pesupulbrid, jmt. Lõhnained lenduvus on omadus, mis teda eriti hästi keskkonnas edasi kannab. Enamasti on sellised “lõhnavad” tooted ka sisuliselt mõttetud. Kodu tuleb tuulutada, wc-d piisavalt tihti pesta, riideid tuleb nööril kuivatada, et nad värskelt lõhnaksid, autos ei tohi suitsetada ja ongi probleem lahendatud. Igasugused kodukeemiatooted saab üsna hõlpsasti välja vahetada sooda, soola ja äädika vastu. (otsige lisa bioneer.ee-st)

Stacy Malkan (San Francisco “Ohutu kosmeetika” kampaania kaasalgataja ja raamatu  „Not just a Pretty Face: The Ugly Side of Beauty Industryautor)  on öelnud: „Paljudel meist võivad olla algselt vaevumärgatavad kõrvalnähud. Sellegipoolest lõhnaained, millel on meile vaevu hoomatav efekt käesoleval hetkel, võivad omada olulist rolli meie tervisele pikemas perspektiivis.”

Ameerika ilutööstuse pahupoolest
Ameerika ilutööstuse pahupoolest

Niisiis. Loodusliku kosmeetikaga on üks trikilugu… Toote etiketid meid tihtipeale tõele palju lähemale ei vii. Kuldreegel tundub aga olevat see, et mida lihtsam on koostis, mida vähem läikivam pakend, seda väiksem koormus loodusele ja enda tervisele. Ja kui soovite, et teie lastest allergikud ei kasva, siis nende lähedusest tasuks vähemalt õrnematel aastatel igasugune sünteetiline kosmeetikatööstus eemal hoida (k.a. pesupehmendajad, loputajad, liiga tugevalt lõhnavad pesupulbrid, lõhnavad mähkmed,  jmt).

Jõuame jällegi samasse punkti: tuleb olla teadlik tarbija ja mitte pimesi kraami endale ostukorvi laduda. Ei ole mõtet osta mingisuguse soodustuse ajel maksipakendis kreemi, kui ta enne halvaks läheb kui ära jõuab kasutada, rääkimata sellest, et enamasti tekib inimestel tootest mingi hetk tüdimus… Tasub hoida silma peal kodumaisel toodangul ja saadaval on ka kosmeetikat taaskasutatavates topsides (Lush pakub sellist teenust, kui mu mälu mind ei peta). Dumat nada… Oma tervise ja looduse nimel.

Kasutatud allikad:

Sünteetilised lõhnained

Komseetika tegemine

mingi naiste foorum

ära korjatud kosmeetikumid

Kemikaalid kosmeetikas

Kosmeetikaohutuse päev

Liigne hügieen pole ka lahendus.

Ilu on küll vaataja silmades, aga vastuvaidlematult on terve inimese loomulikult terved küüned, nahk ja juuksed kenad vaadata. Eelkõige tuleb ikka täisväärtuslikku toitu tarbida ja piisavalt magada. Kui aga vahel stress näo halliks muudab või linnaõhk sära juustest ära kaotab, on võimalik palju nippe internetisügavustest leida, kuidas keskmiselt loodussõbralikumalt end turgutada ja mitte dekoratiivkosmeetikaga iluvigasid peitma hakata. Tihtipeale leiab turult ja apteegist palju puhtamat iluravi kui kosmeetikaletilt.

Leitud foorumitest:

1spl püreestatud banaani
1spl mett
1spl hapukoort
Ained segada omavahel ja kanda näole. Lasta seista kuni mask on kuivanud siis pesta nägu leige veega. Teha nädalane kuur.

Sidrun on väga praktiline vili nii köögi puhastamisel kui naha korrashoiul
Sidrun on väga praktiline vili nii köögi puhastamisel kui naha korrashoiul

Võtta mett (kui näonahk kannatab) ja kanda näole. Näppudega näonahka näppides (tõmmates nahka veidi eemale) läheb mesi näol lõpuks valgeks. (surnud naharakud teevad mee valgeks) Sooja niiske rätiga eemalda mee jäägid. Protseduuri kestvus ca 40-50 minutit

kui tahad hästi ilusat ja selget näonahka söö igapäev mingi kogus toorest kapsast ja tee ka kapsa maski,
keeda kapsalehti vähese veega kuskil 15-20 minti, lase jahtuda ja kui kapsalehed on jahtund aseta need lehed näole ja kaelale hoia 15 min, aga tea et näo maske ei ole igapäev hea teha. Tee korraga aind ühte maski muidu sa ei saa aru mida su näonahk saada tahab.

Veel üks universaalne abivahend loodusest.
Veel üks universaalne abivahend loodusest.

Võtad pesu kausi paned sinna keevat vett ja asetad sinna sisse pärnaõied lased sel kaane või käterätikuga kaetult seista 10 -15 minutit, aga täitsa maha jahutada ei tohi. Kui ta on sul seisnud siis lasku sinna vannikohale ja pane käterätik ümber pea, et aur välja ei läheks ja istud selle auru käes 15-20 minutit ja kui ta enne seda aega ära jahtub võid lisada kuuma vett juurde, see aur on hästi rahustav näonahale ja avab ka poorid.

Võilillejuurtega hõõrumine teeb kenasti tõmmuks. 😉

Värskendava (pruunistava) porgandimaski tegemiseks tuleb riivida peene riiviga paar porgandit ning lisada juurde teelusikatäis tärklist ja pool munakollast. Segu kanda veerand tunniks näole ja siis sooja veega maha pesta.

Urbaniseerumise võlu ja valu TA 2009* 3.

Kogu Talveakadeemia avapauk oli kaks ülihaaravat linnageograafilist loengut kahelt karismaatiliselt ning pikajuukseliselt linnamehelt. Üks oli pärit siit, teine sealt poolt Soome lahte. Supilinna seltsi esimene viiul Mart Hiob rääkis sellest, kuidas meil praegu Eestis planeerimisvärk käib. (Supilinn on ju ka endine agul. Natuke teistsugune kui Aafrika miljonislummid, kuid siiski agul.) Linnageograafia külalisõppejõud Tartu Ülikoolis, Jussi Jauhiainen, kõneles maailmast, meestest ja mateeriast – ehk sellest, et maailmas tuleb iga nädal linnadesse elama sama palju inimesi, kui elab Eestis; kes olid need kolm meest, kes on meie eilse planeerimisteooria autorid; millised lahendused me ideede maailmast oma materjaalsesse maailma päriselt kasutamiseks nopime. Struktureeritud ülevaate asemel panen taas kirja märksõnu. Kellele asi rohkem huvi pakub, saab (vähemalt Tartus) endale vastavasisulisi vaba-/valikaineid noppida. Kui konverentsi avasid pikajuukselised mehed, siis eelviimane esineja oli lühemajuukseline noorteadlane Kadri Leetmaa, kes linnakvaliteedi ja valglinnastumisega tegeleb.

Illustratiivse materjalina soovitaks perioodiliselt külastada Google Earthiga mõnd U.S.A. valglinnastumisala ning arengumaade slumm-kasvajat. Vaimse tervise huvides võib-olla mitte liiga tihti.  Parafraseerides Jauhiainenit on meie kohalikud probleemid suhteliselt marginaalsed võrreldes ülejäänud maailmaga. Aga meie kohalikud probleemid on siin koos meiega, grass-root – saate aru küll. Eelkõige valutame me südant ju oma koduaia pärast, valutame südant ja oleme nõus tegutsema.

Ma isiklikult olen seda meelt, et ühel maalapil peaks elama nii palju inimesi, kui see konkreetne maalapp suudab ära toita (koos ruumiga, mis looduslikule kooslusele jääb). Meie jahedas parasvöötmes, boreaalsete metsade läheduses ei ole bioloogiline produktiivsus kuigi kõrge. Seetõttu ei olegi Eestile ega Skandinaaviariikidele suuremat inimtihedust tarvis. Kuid üldiselt oldi veendunud, et tumedad jõud (sõna otseses mõttes, nagu konverentsijuht rõhutada armastas) lõunamaadest on väga huvitatud meie ala-asustatud piirkondade üle võtmisest/kaasasustamisest. Eks näis. Vett on meil ka ju “nagu lund,” tsiteerides rahvusliku laulukest kolmest sõbrast ja surnud neiust. Lõunas ollakse juba ammu üsna kuival. Ja kes siis poleks kuulnud hiinlastest, kes Venemaa äärealasid juba ammu järjest jõulisemalt üle võtavad. Lugege sisserännanud tudengitest Irkutski Ülikoolis, näiteks.

Nagu Paloheimo ökolinnade juures rääkis, on praegu kõige olulisem rahvaarvu kasvu piiramine. Mingist piirist alates ei aita meid enam ükski planeerimine. Rahaahne ega jätkusuutlik.

“Planeerimatus on üldjuhul halb planeeritus” (Mart Hiob)

Elamupiirkond Brasiilias
Elamupiirkond Brasiilias

*Euroopa linnad, a’la Pariis, on HIIGELsuurte linnade kõrval täielikud Elvad.

*Nüüdseks elab maailmas linnades rohkem inimesi kui maal.

Linnalapsed suvemõnusid nautimas
Aasia linnalapsed veemõnusid nautimas

*Tuleviku võtmed: võrgustunud toimija (maailma sipelgapesa), ulatuslik õigus (kuigi metoodika, kuidas puu või varese käest arvamust küsida, on veel välja töötamata, tuleb meil hakata tegelema planeerimise varjatud külgedega) ning kk. kui paindlik mateeria (vaja on minetada lineaarne mõtlemine).

*Uute ideede materjaliseerumiseks kulub harilikult ca 25 aastat, meil siin – perifreerias – ca 35 aastat.

*Põhja-Ameerikalik mõtteviis – inimesel on kaasasündinud õigus ehitada oma maa täis. Meil on muinsuskaitse ja planeerimisseadused karmimad (üld- ja detailplaneeringud jms) ning põhjust on vaja ikka ehitamiseks kui ehitamata jätmiseks.

los-angeles-urban-sprawl-jpeg-lasmogtowncom1
Los Angeles, vt ka Google Earth'i

* “Maailma juhtivas urbaniseerumiskeskuses” (Hiob) Windhoekis, Namiibias, on nii, et kui saad öö jooksul oma kilest ja pappkastidest onnile linnaservas vundamendi maha valatud, on maatükk sinu. Kui kauem jokutad, ehitab oma papp-palee sinna keegi teine.

Mumbai. Tekib küsimus - kui hull on elu maal, et "linnaelu" paremaks peetakse?
Mumbai. Tekib küsimus - kui hull on elu maal, et "linnaelu" paremaks peetakse?

* Planeerimine on võimalus suhelda võimuesindajaga. Ja mitte kohale ilmunud inimene annab võimule võimaluse legitimiseerida oma otsuseid väitega “meil oli ju avalik koosolek, keegi ei arvanud teisiti.”

*Mida suurem osa linna maast kuulub linnale, seda lihtsam on teha üldplaneeringuid. Eestis tehti suur viga ja möödalaskmine 90’ndate alguses, kus oleks võinud mastaapseid planeeringuid (ringteid jmt) kindlaks määrata ja maad rohkem riigile jätta. Praegu on tagantjärgi targana raske “üle klaasi ääre loksuvat” linna talitseda, ning küprok villade vahele suurprojekte rajada.

Põhimõtteliselt võiks Viimsi iga hetk linnaõigusi endale taodelda. Kas keskmiselt tunnivõrra kauem autosõidu peale kulutavad "maainimesed" seda aga soovivad, on iseasi.
Põhimõtteliselt võiks Viimsi iga hetk endale linnaõigusi taodelda. Kas keskmiselt tunnivõrra kauem autosõidu peale kulutavad inimesed seda aga soovivad, on iseasi.

* On olemas ka alalinnastumine. Nõuka ajal polnud Tallinnas kortereid saada, perede kaupa koliti satelliitlinnadesse või kaugemalegi suurest linnast, sest seal oli eluruumi.

Garaažid kuskil anonüümses Eestis. Nõuka-aja minevikupärle on meil palju.
Garaažid kuskil anonüümses Eestis. Nõuka-aja minevikupärle on meil palju.

* Nõuka-aja lõpul oli 1/6 peredel kuskil suvila, need samad suvilad on praeguseks suures osas kasutusel elumajadena läbi aasta ja on üks osa valglinnastumisest.

Suvilad ja aiamaad, muu maailma jaoks luksus.
Suvilad ja aiamaad, muu maailma jaoks luksus, meie hõreda asustuse ja nõuka-mineviku juures aga tavaline nähtus.

* Mulle meenus neid loenguid kuulates äratundmine või ütleme – arusaamine – et maailm ei ole enam suures osas nii nagu ma teda väiksena ette kujutasin: metsad ja sood ja heinamaad, mille vahel on pikitud linnasid. (Ma lugesin Dodo laulu tol hetkel)  “Arenenud” maailmas on hoopis linnadekombitsad üle väikeste imeliku kujuga vaba looduse fragmentide, kus loomad ja taimed on kõik nagu saareelanikud, kannatades kõigi ökoloogiast tuntud saare-efektide all (äärte narmastumine, liikide kadumine ja juurdetulek, liikide teke ja väljasuremine jna). Peab tunnistama, et kui selline kujutluspilt esimest korda minu teadvusse eredates värvides sisse ujus, siis tundsin kerget lämbumistunnet. Minu elav fantaasia ei muuda muidugi olukorda lihtsamaks, kui mu peas tekkis tugev paralleel valglinnastumise ja vähkkasvajate vahel. Aga nagu mu viimastest postitustest lugeda võis, on meil mõningaid alternatiive praegusele tegutsemisele.

Tuuleenergia võlu ja valu

Tuuleenergiat nähakse peamise Euroopa Liidus peamise energiaallikana, mille abil vähendada taastumatute energiaallikate tarbimist. Seda lihtsalt sellepärast, et antud laiuskraadidel on elektrit tuulest toota palju hõlpsam (ka odavam) kui päikesest. Tuul puhub ka peaaegu igal pool (tõusu-mõõna ja bioenergia rakendused pigem lokaalsed). Tuule energia peamise miinusena tuuakse välja tema kõikumine. Skeptikud küsivad pidevalt, mis saab kui väljas on talvel -20oC ja tuult ei puhu paar nädalat.Ka sellisele olukorrale on võimalik leida erinevaid lahendusi, kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Hiljuti käis meediast läbi uudis kuidas hiidlased sõdivad suure tuulepargi vastu mis rikub nende merevaadet. Ka Virumaale Kullengale planeeritav tuulepark tekitab kohalike elanike vastaseisu. Ühelt poolt ma saan nendest inimestest täiesti aru, kes tahavad loodusliku elukeskkonna säilimist, et säiliks vaade, kus meri kaob silmapiiri taha. Ning tuulepark võib rikkuda nii mõnegi hingematvalt ilusa vaate. Teisalt kui tahetakse rakendada mastaapseid plaane, mille kohastelt ainuüksi Eestis Energia rajatavate tuulikute koguvõimsus on 1 GW (pool Narva põlevkivi jaamade võimsusest), siis paraku on ei jää just palju kohti, kust pilku merele keerates, ei oleks tuulikuid näha. Siit tekivad kohe konfliktid, ühelt poolt me soovime tuuleenergiat teisalt ei taha näha tuulikuid. Tekib jälle otsustamise koht, millest kirjutasin ka „Looduskaitsealade tulu ja kulu“ teema all. Kas me hindame rohkem saadavat elektrit või vaadet ja kohalike elanike heaolu. Paratamatult pole Eestis nii asustamata rannikuid, mis ei oleks looduskaitsealad ning kus tuulikute rajamine kedagi ei mõjutaks. Praeguse olukorra jätkudes on oodata pea iga uue tuuliku rajamisel kohalike elanike vastaseisu ja kohtuskäike. Kas energianälg paneb meid harjuma mereäärsete tuuleparkidega või leitakse lahendusi kuskilt mujalt?

Looduskaitsealade tulu ja kulu

On teist keegi mõelnud kuidas tekivad? Mille alusel neid määratakse? Lihtne oleks öelda, et kaitstakse hävimisohus liike ning antud piirkonnale iseloomulikke väärtusi. Tekib aga küsimus kui suured peaksid need alad olema? Hetkel on meil 6826 km2 kaitsealuseid alasid on seda liiga palju või vähe? Kas seal määratud on liiga leebed või ranged?

Looduskaitselised piirangud raskendavad või keelavad sootuks sealsete ressursside ammutamist (metsaraie, kaevanduste rajamine jms). Teisalt pakuvad kaitsealad kaudseid tulu võimalusi (turism, sotsiaalne heaolu, teaduse areng, bioloogilise mitmekesisuse säilimine jm), mille tegelikku väärtust on palju raskem hinnata. Võrdlemaks otseseid ja kaudseid tulusid ning otsustamaks kumb on olulisem tuleb nad viia võrreldavale ekvivalendile nt raha. Üllas Erlichi doktoritöös on uuritud Eesti siseselt kaitsealade paiknemist ning elanikkonna materiaalset jõukust, leidmaks mil määral looduskaitselised piirangud takistavad majandusliku arengut. Kindlat korrelatsiooni küll ei esinenud, siiski on tuntav tendents, kus suure looduskaitseliste piirangutega maakondades on elanike majanduslik jõukus alla Eesti keskmise. Sellest võib järeldada, et looduskaitse alade rohkus ei põhjusta otseselt piirkonna majanduslikku mahajäämast (otsene korrelatsioon puudus) samas ei suudeta ära kasutada ka „puhta looduse“ poolt pakutavaid võimalusi majanduslikuks arenguks. Just tagamaks suurte looduskaitseliste piirangutega alade paremaks majandamiseks tuleb välja töötada kaitserežiimid, mis võimaldavad väärtuste säilimise, samas lubades maksimaalselt majanduslikku tegevust. Teisalt tuleb välja töötada toetussüsteemid, mis kompenseeriksid rangete looduskaitseliste kitsendustega aladel või nende lähistel elavatel inimestel nautida võrreldavat majandusliku heaolu. Siinkohal ei pea ma silmas mingeid otsetoetusi, vaid investeeringuid ühiskondliku heaolu suurendamiseks ja arenguvõimaluste loomiseks, et nemad ei peaks maksma kogu ühiskonna poolt saadavat tulu (bioloogilise mitmekesisuse säilimine, haridus ja teaduslik informatsioon jne). Kuhu aga täpselt need piirid tõmmata? Usun et vastus peitub Sokratese tsitaadis “tõde selgub vaidlustes.“

Kuusk või mittekuusk?

Jõulud koos kuuse tuppa toomisega on tore traditsioon. Küünlad põlevad ja puu lõhnab niiiii hästi. Minu pere kuusk on hetkel rõdul (eile ma jõudsin korraks isegi arvata, et meil polegi seda), kahtlane kas ma eraldi elades endale edaspidi kuuse muretsen. Jõulupuu ajaloost saab lugeda siit, pikk ja põnev jutt iseenesest.

Mõnele inimesele on see aastas ainus lähedane kokkupuude elava puuga, või noh peaaegu elavaga. Omamoodi uhke tunne on vanu klaasist mune okste külge riputada. Ja mille alla need kingitused siis ikka panna? Nüüd peaks pakkuma mingeid alternatiive: suur potitaim, kamin, kingituse-peitus, jõuluvana toob vms. Kunstkuuske ma ei poolda, sest esiteks kulub selle valmistamiseks mõttetult palju plastikut ja tekib muud jama ning välimus-olemus pole ka õige. See on nagu võtta koera igatsevale lapsele karvane mänguloom, mis toitub patareidest ja ei aja karvu.

Ma arvan, et osaliselt on jõulupuu siiski raiskamine – kuusk on vaatamiseks ja visatakse pärast ära, mitte söömiseks nagu näiteks hapukapsas (analoogia selles, et kasutatakse ära terve maapealne taimeosa). Samas, ebaloogiliste otsuste tegemine teebki meist inimesed. Puid raiutakse iga päev ka sajaks muuks otstarbeks, tõsi küll ilmselt mitte nii väikseid puid ja kui arvestada, et ühe suure „raieküpse“ metsapuu eluea sisse (80 aastat), mahub 8-10 väikese jõulukuuse eluiga, polegi pilt vist nii väga masendav. Vähemalt majanduslikus mõttes. Mets on muidugi palju rikkam elukeskkond kui kuuseistandik, selles mõttes on vahet. Otsustav on muidugi kas eelistatakse väiksemat tulu kohe või kõike korraga kauges tulevikus… tegelikult vaevalt, et enamus kuusemüüjaid neid sihipäraselt kasvatab. Need kes võtavad jõulupuuks ainult suurte puude latvu on eriliselt jobud…

Siinkohal soovitan pigem võtta kuuseke elektriliini alt oma metsast kui vähegi võimalik või kasutada riigimetsa programmi. Ja pärast jõule viige oma puud tuleskulptuuride meisterdamiseks. Korra aastas ju võib.

Rõõmsaid pühi!

Kas tänapäeva indulgentsid on CO2 kvoodid?

Peab tunnistama, et teatud keskkonnamaksude kehtestamisega osatakse äri teha ja seeläbi on soovitud efekt hoopis vastupidine. Tundub, et siin maailmas ei ole midagi uut. Kui keskajal jõukam inimene tahtis patuks vabaks saada, ostis ta indulgentse. Tänapäeval ostavad jõukamad riigid “patust” vabakssaamise tarbeks süsihappegaasi kvoote.

Tõesti võivad tulevikus kõige suuremateks tarbijateks saada Hiina, India, Brasiilia…  Analoogiaid keskaegse kirikuga võiks leida veel. Keskkoolis Boccaccio Dekameroni lahates tuli välja, et kõige liiderlikumad olid just kirikusulased. Huvitav on see, et tänapäeval loevad eelmainitud vähemarenenud riikidele tarbimise kohta moraali lääneriigid, kes oma majandusliku taseme on saavutanud keskkonna arvelt. Minul isikult tekib siinkohal eetiline dilemma. Kas on eetiline, olles ise läbi keskkonna kuritarvitamise rikastunud, dikteerida teistele riikidel, mida nad tegema peaksid? Samas teisest küljes võivad olla Hiina, India, Brasiilia ja teiste vähem arenenud riikide järjest suuremal tarbimisel olla keskkonnale pöördumatu mõju…

Ka väiksemas pildis võime erinevate keskkonnapiirangute-  ja maksudega jõuda sama situatsioonini. Suurettevõtted kellel on suhteliselt palju kapitali, saavad oma tegevust kiiresti muuta, osta uusi keskkonnasäästlike vahendeid ja tehnoloogiaid oma äri jätkamiseks. Väikeettevõtted jäävad hätta. Ettevõtlust alustada oleks oluliselt keerulisem ja kallim, see omakorda aeglustaks majandustegevust riigis. Lõhe rikkamate ja vaestevahel võib selletõttu veelgi suureneda. Samas ka vastuolud erinevate ühiskonna kihtide vahel, kuna praegused edukad ettevõtted on ju tegelikult suuresti oma algkapitali teeninud keskkonna arvelt.

Olen nõus, et ühteist saab ära teha ning arvan, et ühtteist tulebki ära teha. Võibolla tuleks keskenduda lihtsalt rohkem konkreetsete probleemide lahendamisele ja vähem globaalsetele probleemidele, mille põhjustes ja tagajärgedes pole kõik teadlasedki ühel nõul.

Eetikast

Kirjutasin selle “essee” mai kuus kui töötasin Tartu Ülikooli Zooloogia muuseumis. Seal oli palju vaba aega lugeda ja kirjutada kuna töö ei olnud just väga nõudev. Panen ta siia üsna muutmata kujul Mõned asjad lisasin ning mõnda lauset korrigeerisin kuid sedasi tundsin ma sel ajal. Praeguseks on mõni asi ehk selgemaks, teine jälle vähems elgemaks saanud kui põhimõtteliselt arvan ma praegugi nii nagu kirjutasin tol hiliskevadisel päeval. Lugege ise ja otsustage, mida teie usute.

Inimkond on järjest rohkem mõistmas oma tegevuse tagajärgi loodusele. Tuleb välja, et oleme üsna lühikese ajaga suutnud hävitada palju metsa, saastanud atmosfääri ning veekogud, teinud kasutuskõlbmatuks lugematud hektarid pinnast ning kõige selle käigus kiirendanud mitmete liikide väljasuremist. Loomulikult ei saa see nii jätkuda ning seetõttu on „mulla alt” pea välja pistnud mitmed organisatsioonid (nii globaalsed, riikide algatatud kui ka lokaalsemad kodanikualgatused), kes nõuavad „õiget”, eetilist suhtumist loodusesse. Keskmisele inimesele aga, kellel on eraeluski piisavalt probleeme jääb see kõik aga kaugeks. Arvatakse veel tänini, et inimene suudab looduse kuningana üle elada kõik, mis juhtub ning seetõttu on ka looduslike süsteemide pärast muretsemine küllaltki mõttetu. „Las need liigid surevad, meil on neid ju palju ning puid saab ju alati juurde kasvatada.” Küllap on see mõte nii mõnegi inimese peast läbi käinud kuuldes keskkonna hüsteerikute vahel lausa apokalüptilisi hoiatusi. Kellele siis seda keskkonna eetikat õieti vaja on? Mida saab inimkond loodust hoides ning väärtustades?

Rääkides eetikast looduses ning seeläbi ka keskkonnas on oluline määratleda ära, mis on üldse eetika. Kui me näeme kiskjaid söögi nimel mõnd rohusööjat maha murdmas ei tohiks me näha selles midagi valet. Inimene on ise omnivor ning paljude inimeste söögilaual on lihal oma koht olemas. Kui aga mõni kiskjate esindaja murrab maha meie oma liigi kaaslase, kas seda suudame me samuti eetiliseks pidada? Tegu on ju sama olukorraga mis varem. Siiski ei suuda paljud inimesed seda õigeks pidada. Ka hunt, kes murrab inimese karjast maha lamba võib karja omaniku viha tõttu surma saada. Ühesõnaga – niikaua kuni loodus meie vastu ei tegutse on kõik loomulik ning tegelikult ei ole seal midagi imelikku.

Inimühiskonnast pärinevad ning seetõttu ka ülimalt antropotsentristlikud väljendid (õige, vale, eetliline) ei oma väljaspool meid endeid mingit tähendust. Sedasi võibki tunduda kogu jutt keskkonna eetikast ning õigest käitumisest loomadega suure jamana.

Asjale tuleks ehk läheneda hoopis teise nurga alt. Ennekõike tuleb küsida endalt, kes saab üldse kasu sellest, kui käitume looduse ning kitsamas mõistes end ümbritseva keskkonna vääriliselt. Võib rääkida kui palju tahes sellest, et põhiline kasu peab minema loodusele aga tõde on selles, et tegelikud kasusaajad oleme meie – inimesed. Loodus on üle elanud märksa tõsisemaid sündmusi kui need, mis ähvardavad kogu inimkonna hävitada ning on siiani kenasti hakkama saanud.

Elu maal hävitada on väga raske. Süsteem, mis meie ülepaljunenud liiki elus hoiab on aga väga delikaatne ning paljusti sõltuv meie arvukusest. Kui meid on palju siis vajame ka looduselt palju ning paneme loodusesse tagasi palju (prügi), muutes sellega suuresti keskkonda, milles elame. Keskkonna muutmise juures tulebki hakata rääkima eetikast. Me peame loodust kasutama sedasi, et seda saaks kasutada samal otstarbel ka tulevikus. Seeläbi ei pea me oma käitumist tõlgendama kui eetilisust meie planeedi suhtes (planeedil, kui põhimõtteliselt elutul objektil on üsna ükskõik kas ta on ilus ja roheline või kuum tulekera) vaid teiste inimeste, meie endi järeltulijate ning ka meie enese suhtes.

Inimkonna mõju loodusele on väga suur kuid paraku jääb see tihti tavainimesele märkamatuks. Protsessid toimuvad esialgu graduaalselt ja näiliselt justkui midagi ei muutukski kuid kuna looduses on paljud süsteemid omavahel tugevalt seotud, saabub ükskord piir ning väga lühikese ajaga võib muutuda väga väga palju. Meid ümbritsevas keskkonnas toimuvaid muutusi on aga kergem näha. Kui keegi viskab prügi sinu aia taha, reostades sellega keskkonda, mida oled harjunud „enda omaks” pidama, paned sa seda tõenäoliselt tähele ja parimal juhul võtad sa midagi ette, et sinu ümbrust ei lagastataks. Halvimal juhul pöörad sa selja. Loodus on aga globaalne süsteem kui räägime Maast ning universaalne süsteem kui räägime meie universumist. Kui toome sisse veel teooriad, et universumeid on mitu siis tuleb loodust võtta kui multiversaalset süsteemi, see aga pole antud hetkel ehk nii oluline. Muutused selles süsteemis vajavad väga suurt perspektiivi ning ulatuvad kaugemale näiteks majaesisest, mida meil on kerge näha. Inimkonnal on aga globaalse ulatusega probleeme raske lahendada. Ajaloos toimunud globaalprobleemide kohta ei teadnud inimesed sel ajal palju ning midagi teha, et neid ära hoida oli seeläbi võimatu. Tänapäeva globaalsed probleemid on aga teistsugused. Kuna rahvaarv on nii meeletult suur, toome me praegusel moel eksisteerimisega kaasa suure atmosfääri koostise muutumise(suure antud kontekstis… planeedi ajaloos on atmosfääri koostis olnud absoluutselt teistsugune kui praegu), metsade ja loomade vähenemise, liikide väljasuremise ning last but not least suure hulga jäätmeid. Meil pole küllalt toitugi, et kõik 6,5 miljardit suud saaks toidetud. Nendele probleemidele tuleb leida lahendus ning seda tehes oleme paratamatult sunnitud muutma oma arusaamu õigest, valest ning sellest, mis on ja mis ei ole eetiline.

Olles teadlik probleemist, ei tasu minna kohemaid paanikasse ja mõelda, et nüüd ongi lõpp. Meil on olemas teadmised ning vahendid, et inimkond päästa. Sealjuures ei ole me sunnitud kaotama oma mugavat elu. Meil on vaja vaid muuta oma arusaamist maailmast, milles elame oma mugavat elu. Toon siinkohal näite. Eesti rahvaarv on küllaltki normaalne. Siiski arvestades kogu maailma rahvaarvu oleme me suhteliselt tühine osa. Pidevalt räägitakse iibe tõstmisest ning sellest kuidas õige ja eetiline perekond saab kolm või rohkem last. Arvestades aga maakera rahvastiku massiivsust ja probleeme ,mida selle kasv endaga kaasa toob, on iibe tõstmine ülimalt ebaeetiline.(Ma ei taha siinkohal öelda, et probleemi lahendaks ära ainult Eestis läbimõeldud laste saamine vaid vaja oleks mingit globaalset arusaamist probleemist. Mul ei ole ka otseselt midagi suurte perekondade vastu ja inimeste vastu, kes saavad lapsi armastusest nende vastu ja kes suudavad neid ka ülal pidada. Ma tahan lihtsalt öelda, et sellele, kas ja kuidas me oma lapsi ülal pidama hakkame tulevikus, me peamegi mõtlema.) Maakera rahvaarvu ei tule mitte tõsta vaid langetada ning seda mitte läbi sõdade, nälja, haiguste ja muu sarnase, vaid mõne muu meetme abil. Kontrollitud paljunemine on ka paljude arvates ebaeetiline kuid ka konrollimatu paljunemine on minu arvates sedasama. Kui iga perekond saaks 1-2 last saaks populatsiooni kasvu üsna kiiresti kontrolli alla. Seda muuseas ilma, et ükski liigne laps peaks nälga kannatama. Seda muidugi juhul kui saadakse niipalju järglasi kui varud võimaldavad.

Olulised mõtteviisi muutused tuleb läbi viia ka teistel rinnetel. Ületarbimine ning raiskamine tuleb viia miiniumini ning võimalusel üldse ära kaotada. Liiga kaua on kasu nimel ohverdatud loodust. Kui tulevikus ei hakata asju lisaks rahale mõõtma ka looduslikus hinnas, kusjuures väärtustades teist samapalju või rohkem kui esimest, ei ole meil rahaga enam midagi teha. Arvestades tagajärgi ei ole kunadi inimesele kasulik see, mis on kahjulik tema ümbritsevale keskkonnale ja loodusele, kuigi nii võib esialgu näida.

Väärtushinnangute muutmine on raske, kuid seda tuleb teha. Loodan, et mõtlevatel ning intelligentsetel inimestel on tulevikus loogiline asju nende kasulikkuse ja kokkuhoiu suhtes hinnata, mitte hinna ja „ägeduse” suhtes. Autot vaadates tuleks ennekõike mõelda ökonoomsuse ja keskkonnasõbralikkuse peale. Kiirus ning võimsus peaksid olema teisejärgulised. Suurus, mida peetakse inimühiskonnas tihti mingite komplekside pärast üheks tähtsaimaks omaduseks peaks tulevikus jääma üheks ebaoluliseimaks asjaks. Veel enam, mida vähem üks asi ruumi võta, sealjuures tehes oma tööd parimal viisil, seda parem.

Inimestel on veel pikk tee käia, et saada tasakaalu loodusega kuid kahjuks on aega vähe. Pingutused, mis tuleb teha on suured ning neid peavad tegema kõik, muidu pole neist globaalprobleemide lahendamisel tolku. Tihti muudab nende probleemidega toimetulemise raskeks ka meie iganenud arusaamad eetikast. Õige ja vale on lihtsalt sõnad, mis universaalses kontekstis ei oma mingit tähendust. Peame mõistma, et mis on praegu meie ühiskonna kontekstis eetiline inimkonnale ei pruugi olla parim loodusele. Kui me neid kahte tasakaalu ei suuda viia võivad meie elukeskkond, meie ühiskond ning ka loodus väga kiiresti äratundmatuseni muutuda, Kui me sel laseksime juhtuda oleks see meist aga väga ebaeetiline.

“Kas majandamise põhimõtteid saaks laiendada ka metsalilledele?”*

Selle Aldo Leopoldi tsitaadiga alustades alustan ma ühte mõtteavaldust, mille ma tegelikult avaldasin varem oma teises bloogis. Siin kontsentreeritumal kujul.

Ei hakka siinkohal tegema grandioosset sissejuhatust maailmas toimuvaökoloogilise katastroofi teemadel, seda on käsitlenud nii paljud toredad mõtlejad, ökoloogid, teadlased, kultuuriinimesed jpt. Samuti ei hakka ma jahuma sellest, et kui me kiiremas korras homo sapiensi lömastavat domineerimist Maal drastiliselt ei vähenda, siis me lihtsalt sureme liigina välja. Jah, prussakad jäävad, nagu alati tervameelselt ära mainitakse. Aga võib-olla ei jää ka, koolkondade küsimus. Igatahes alustan sealt, kus mu mõte hetkel peatub.

Meil on praegu majanduskriis, kas pole tõsi? Miks – küsivad paljud. Mina eriti ei küsi. Põhjus – tagajärg, põhjus – tagajärg… See ei ole mulle tulnud igatahes ootamatult. Lõpmata kaua ei saa õhust laene võtta ja progressi mängida.

Ma ei ole kunagi tundnud suuremat huvi majanduse toimemehanismide vastu. Küll aga jõuab tõenäoliselt iga looduskaitsest, keskkonnaeetikast, süvaökoloogiast ja muudest sarnastest omajagu kattuvatest teemadest huvitatud inimene teatud poliitilise vasakpoolsuseni. Ma ei lasku praegu Eesti poliitika olematutesse vasak-parem nüanssidesse, meil siin Läänemere lõunakaldal on neist asjast ju mingi muust maailmast erinev isiklik arusaam. Ma räägin natuke üldisemalt ja rõhutan kohe alguses, et kommunismis mind süüdistada pole vaja, see ei ole asja sisu. Ühesõnaga kasvule ja arengule suunatud kapitalism ei ole mingil juhul jätkusuutlik lahendus, vaja on ühiseid otsuseid ja jõupingutusi, loobumisi ja leppimisi, teatud mõttes inimeste tiibade kärpimist. Alati ei peagi saama nii palju kui tahad, peab piisama sellest, kui palju on vaja. Vahelepõikena – ma tahtsin kunagi Titanicu t-särki, ema ütles, et ei saa, see tahtmine läheb sul kohe üle ja läks ka. Ma tahan öelda – võib-olla me, inimesed, tahamegi enamjaolt mõttetuid asju. Ja tegelikult, mitte võib-olla, vaid päris kindlasti nii ongi.

Antropotsentrism on asi, millest oleks viimane aeg loobuda. See on küll üks mugav harjumus, aga veel 18. sajandil oli Euroopa aristokraatidel harjumuseks kappi ja trepimademetele sittuda, nii et harjumuspärasus ei ole mingi vabandus. Parafraseerides pealkirja tsitaadi autorit, Leopoldi, ei lõppe evolutsioon – ka inimese vaimne areng – kunagi. Pealegi loome paljude “loobumiste” puhul me ju endale/oma järeltulijatele paremaid elutingimusi tulevas ajas, nii et sisuliselt see ikkagi on meile kasulikum kui praegune elukorraldus. See oli nüüd sissejuhatus sisule.
Lahendus, edasi minemise võti. Olgu – üks paljudest võtmetest, tegu on komplekse situatsiooniga, on see, et meil ei ole vaja edendada loodus- ja täppisteadusi. Meil on vaja integreerida loodus-ja täppisteadused absoluutselt kõigi teiste erialadega. Inimtsivilisatsiooni saladus peitub meie kollektiivses mälus. Haridus mängib meie kultuuride eripärades suurt rolli. Ma tahan öelda – juba lähitulevikus ei tohiks aset leida stseen, kus ülikoolist astub värske paberiga välja majandusspetsialist, psühholoog või informaatik, kellel puudub arusaamine inimese kohast looduses ning looduse iseväärtusest. Vaja on eetiliselt mõtlevaid kinnisvaraarendajaid, kogu ökosüsteemi elukvaliteedi tõusu eesmärgiks seadvaid ärimehi, bioloogilist mitmekesisust hindavaid ehitusmehi. Näiteid võiks tuua lõputult.
Me teame, et on viisakas teretada, öelda aitäh. Isegi kui me seda ei tee, me teame seda. Aga me oleme aegade jooksul sisuliselt läbi lõiganud need niidid, mis sidusid meid otseselt maaga. Väga vähestel on sugulasi, emasid-isasid, vanaonusid, sõpru, kes oleks andnud edasi viisakust looduse vastu. Ja mitte ainult viisakust – meil ei ole kedagi, kes teeks meile selgeks meie koha globaalses ökosüsteemis, meie vastutuse, meie vajaduste ja teiste liikide vajaduste konflikti. Seega peakski haridus suunama noori inimesi. Ta suunab neid nagunii – olgu nõukogude aeg, Eesti Vabariik või mida iganes, haridus on nagunii loomult suunav. USA-s suunatakse osades piirkondades noori näiteks “intelligent design’i” abil. Venemaa koolilapsed usuvad, et Stalin oli hea mees. Rootsi koolilapsed ei teagi Stalinit. Suuname nii või teisiti, suuname siis juba parem hästi ja jätkusuutlikult.
Ma annan endale aru, et majandusteaduskonna õppekavva pole tarvis lisada aineid nagu “keskkonnakeemia” või “organismide mitmekesisus,” kuid piisaks sellest, kui majandusteooriaid käsitledes selgitataks ka maailma hetkeseisu, alternatiivseid teooriaid. 2 AP eest globaalökoloogiat kasvõi… (seda ainet annab TÜ-s Tõnu Oja) Esialgu mõjuks see veidi verise kontrastina praegusele, aga kui õppejõud võtaksid omaks põhimõtte, et me ei lähenda majandamisel mitte inimesest, vaid ökosüsteemist, keskkonnast, loodusest (koos inimesega), oleks maailm juba pärast esimesi sääraseid loenguid teistsugune koht. Sest pidagem silmas, et need, kes looduse iseväärtuse kuidagi spontaanselt on ära tabanud, leiavad tihtipeale nagunii tee mõnele loodusega otseselt seotud erialale, sealt edasi tuletades selgub, et paljud õppejõud neil looduserialadel on samuti natuke laiema südametunnistusega, kui seda on inimkonna oma.
Ja lõppudelõpuks – kas me kasvava majanduse ajal olime õnnelikumad kui praegu? Kas elu mõte oli meile lähemal? Ja rahu ja armastus? Kas paremad võimalused tarbimiseks on kunagi kedagi õnnelikumaks teinud? Uuringud näitavad (nagu ka mu sisetunne), et mitte. Ma ei laienda siinkohal teemat, aga vihjamisi mainin siiski ära, et minu arust tähtsustatakse seda majandust, mis on iseenesest nii abstraktne, üle. Helistage oma vanaemale ja küsige: “Vanaema, mis oli kõige meeldejäävam sündmus Sinu lapsepõlves?” Kui ta vastab teile, et kolmekümnendate majanduskriis oli küll väga südantlõhestav, jääb õigus minu oponentidele. Aga kui ta räägib teile, kuidas põrsad kutsumise peale tulid ja koerana kannul sibasid, kuidas luhale tekkis kevadepoole selline jää, mille all sai ringi ronida ja mängida, või kuidas sõdurid Pauka maha lasid ja isa Siberisse viisid…? Tõenäolisemalt seda viimast – ju.  Selle näitega tahtsin ilustada oma mõtet, et majandus on vahend, aga mitte eesmärk. Progress oli eesmärk ja vahend ja kõik pikka aega, aga praeguseks on ta üks vananenud mõte. Edaspidi tuleb keskenduda sisemisele arengule ja elukvaliteeditõusule kõigi liikide jaoks. Tuleb anda kõigile (kõigi erialade) inimestele tagasi vähemalt mõned niidi, mis seovad meid maaga, et me saaksime selekteerida olulist ebaolulisest.