Rubriigiarhiiv: Meditsiin

Meditsiin,Tervishoid

MMS-ist bioloogi seisukohalt

25 kommentaari

kylalineArtikli autor Sirgi Saar on Tartu Ülikoolis bioloogia doktorant ning leidis, et see MMSi saaga võiks saada natuke selgitust. Alternatiivmeditsiinis peroksiidi kasutamise koha pealt oli juba keeruline vaikida, aga kloor on siiski oluliselt karmim asi. MMSi sasipusa pole rangelt võttes keskkonnateema, kuid kuna loodussõbralikke ravimeid otsivad tihti samad inimesed kui need, kes valutavad südant ka keskkonnateemadel, otsustasime ka Värske Ajuga kaasa mõelda. MMSi pooldajate väited on võetud lehelt http://www.infomms.org/

Allikas: The Simpsons
Allikas: The Simpsons

MMS (miracle mineral solution) ehk Eesti keeli Imeline Mineraalne Lahendus (või Lahus) ei ole esiteks kuskilt otsast mineraalne. Toote turustajad väidavad, et see lahus pakub „loodussõbraliku“ alternatiivi paljudele teistele ravimitele ning ravib näiteks autismi, AIDSi ja vabastab parasiitidest.  Kõigesse, kus lubatakse imet, tuleks suhtuda mõningase kahtlusega. Ning see, et pakendi peale on kirjutatud „loodussõbralik“ või joonistatud leheke, ei tähenda automaatselt, et tegemist on reaalselt keskkonnale või tervisele parema tootega, tegemist võib olla ka puhtakujulise rohepesuga. See selleks, ma ei plaani keskkooli keemia- ega füüsikatundi pidada, aga mõned bioloogiliselt ilmvõimatud asjad näitaks ikkagi ära. MMSi näol on tegu NaClO2 lahusega, mis sidrunhappega reageerides annab kloordioksiidi.

Miks MMSi ei tasuks tarvitada millegi raviks ega profülaktikaks

Mis haigus see peaks üldse olema, mida saaks ennetada suhteliselt lihtsa klooriühendi sisse võtmisega? Enamus inimese organismi molekule aga ka enamus ravimeid on oma struktuurilt ja keemilistelt omadustelt keerukamad. Kloordioksiid on lihtsalt tugev oksüdeerija, täielik vastand antioksüdantidele. Antioksüdandid on looduslikud ühendid, mis neutraliseerivad organismis vabasid radikaale. Radikaalid kahjustavad DNA’d ja mutatsioonid DNA’s võivad vähki põhjustada. Seega kemikaal, millega üritati antud juhul vähki ravida võib hoopis ise kantserogeenne olla. Sellega, et kloori kasutati I maailmasõjas keemiarelvana ei üllata ilmselt enam kedagi. Kloordioksiid lahustub vees väga hästi, nii et kui ma algselt lugesin kuidas MMSi kasutati ja lootsin et enamus sellest kloorist jõuab õhku hajuda enne inimkehasse jõudmist, siis MMSi õpetust järgides paraku ilmselt mitte.

Kemikaalipelgurite kurvastuseks ütlen, et NaClO2 on nii kemikaal, kui üldse olla saab, kergelt plahvatusohtlik veel pealekauba. Seda kasutatakse pleegitusvahendina ja näiteks paberi valmistamisel – et tuhmist puidumassist ikka ilus valge paber saaks. Nii et ei, tegu ei ole kõigest lauasoola ja veega, nagu Merili Kukuškin väitnud on. Muide, ka lauasoolast on võimalik mürgistus saada – terve täiskasvanud inimese soovituslik soolatarbimise ülempiir on 6g päevas (eluohtlik doos on 35–70g) ning isegi soolast tingitud surmajuhtumeid on olnud (1).  MMSi poolt tekitatud haigusjuhtumitest on vähemalt üks ka teaduslikult kirjeldatud ja publitseeritud, ning seal räägitakse just oksüdatiivsetest kahjustustest, mis on ootuspärane (2).

Mõned ümberlükatud väited MMSinfo kodulehelt

„Selleks, et hävitada patogeen, on vaja hävitada mõned selle molekulid.“ – Ei, selleks on vaja hävitada terve rakk kui tegu on ainuraksega. Mõne molekuli küljest kaksamise elab enamus elusorganisme üle.

„Kui hapnik ei kahjusta keha, siis ka kloordioksiid ei kahjusta keha, sest selle oksüdatsioonitugevus on oluliselt väiksem kui hapnikul” – Paraku on tegu soovmõtlemisega. Liigne hapnik kahjustab keha päris kindlasti (hüperoksia võib kahjustada kopse ja kesknärvisüsteemi).

„Patogeenid on anaeroobsed mikroorganismid“ – Loodus ei ole nii lihtne. Paljud patogeenid on fakultatiivsed anaeroobid, ehk nad eelistavad anaeroobset keskkonda, kuid suudavad elada ka aeroobses. Malaariaplasmoodium asub näiteks üldse inimese vereraku sees, see on igati hapnikurikas olukord.

Mis puutub MMS infolehel „teaduse“ rubriigis olevat, siis seal on kordusi ja artikleid, millel pole kloordioksiidi ravimina manustamisega mingit seost:

Artikkel, kus viirusevastast toimet on hinnatud in vitro ning väljaspool rakukultuuri, Artiklis, kus rotid elasid kloordioksiidiga rikastatud õhuga keskkonnas aga ei joodetud seda neile sisse (4). Seespidise tarvitamise ohutust see igal juhul ei näita. Artiklis, kus uuriti kloorivee joomist, väidavad ka autorid ise, et pädeva statistika tegemiseks oli neil liiga vähe osalejaid, ka olid kontsentratsioonid üsna madalad (5). Lateraalskleroosi teemaline artikkel (6) pole aga üldse pädev teaduspublikatsioon vaid mingi hetkeseisuraport, kus ei väideta midagi kindlat vaid öeldakse, et asja võiks uurida kuna sponsor soovitab. Üks artikkel pärineb ka Solumiumi nimelise preparaadi autori sulest, nii et siin on tegemist lihtlabase reklaamiga (7).

Kuidas siis selle teadusega täpselt on?

Otsing „chlorine dioxide MMS“ andis PubMedi andmebaasis täpselt 0 vastet, Google Scholar samuti teemakohast infot ei anna, leidsin vaid kaks linki MMSi kohta, mis viivad üllatus-üllatus mingile täiesti ebateaduslikule veebisaidile, kus ülistataks Jim Humble’t. Ja ma olen andmebaase harjunud pea igapäevaselt kasutama, nii et selline hõre pilt ei ole tavapärane. Kolmas viide oli sellest, kuidas MMS oli kellegi hemolüütilise aneemia põhjustanud. See kusjuures ei tähenda, et MMSi põhiainet kloordioksiidi poleks uuritud – on küll, aga mitte meditsiinilises kontekstis vaid puhastusvahendina või mingite muude keemiliste reaktsioonide osana, „chlorine dioxide“ üksi andis vasteid küll.

Veidike teadlaste eetikast

Lõpetuseks – miks TTÜ Merili Kukuškiniga töölepingu lõpetas on ilmne, kuid meediast ilmselt pole veel see nüanss läbi käinud. Doktorant on teadlane ja meile kehtib teadlase eetikakoodeks (8). See ütleb näiteks otseselt, et teadlane vastutab moraalselt oma tegevuse eest, mis võib oluliselt mõjutada inimkonna, keskkonna, riigi või üksikute sotsiaalsete institutsioonide arengut.

„Säilitades kriitilise meele ja terve skepsise, peab teadlane aitama kujundada tõenduspõhiseid otsuseid ning astuma vastu tõestamata tulemuste ja ebateaduslike väidete kasutamisele ühiskonnale oluliste otsuste langetamisel.“

„Teadlane väärtustab uute teadmiste loomist ja nende rakendamist ühiskonna ja keskkonna huvides. Edastatav teave peab olema usaldusväärne, teadlane väldib kontrollimata andmete esitamist faktidena.  Teadlane peab propageerima teadussaavutusi ning seisma vastu pseudoteaduslike teooriate ning väärarusaamade ja -kujutluste levikule.“ Kriitilist meelt inimesel, kes teistele midagi potentsiaalselt ohtlikku soovitab, ilmselt pole, selle asemel on kuhjaga ebateadust promotud. Kui seda tehti teadlikult on see lisaks veel küüniliselt pahatahtlik.

Nii et Merili Kukuškini väide „MMS ja DMSO on kiirabivahendid, mis on üliefektiivsed…ja mille kasutamisest just kriisiolukordades (infarkt, insult, selgroo murd jne.) on hea teadlik olla …“ (Facebook, 9. detsember 2014), on lihtsalt kriminaalne. Veenisisese manustamise võimaluse otsimine… noh ma olen suhteliselt kindel, et kloordioksiidi lahuse veenisüstimine on surmav, kasvõi juba näiteks gaasemboolia tekkimise ohu tõttu.

DMSO (dimetüülsulfoksiid) on muideks hoopis põnevam aine kui MMS. Seda kasutatakse päriselt ka teaduses (rakubioloogia laboris oli täiesti olemas ja lahustina kasutusel) ning peale nahakontakti sellega tekib suhu küüslaugumaitse. Millised vahvad biokeemilised protsessid selle taga on (ei, DMSO ei rända hetkega läbi naha kurku vaid teeb hoopis midagi närvide retseptoritega), sellest ehk mõni teine kord.

VIITED

Bioloogiline mitmekesisus,Jätkusuutlik areng,Loodus- ja keskkonnakaitse,Meditsiin,Mikrobioloogia,Ökoloogia,Tervishoid

Zoonoos ja keskkonnakaitse

Ma tegelikult mõistan väga hästi, et eluohtlikest nakkushaigustest ei taha kohe pärast puhkuse perioodi keegi lugeda aga kui Bob Geldof võis Ebola leevenduseks rikastelt raha jõululaulu abil küsida siis ehk ei traumeeri ka see artikkel teid keset sulnist pühadejärgset aega liigselt.

Kirjutan kuna lugesin mõni aeg tagasi läbi raamatu nimega „Spillover“, mis on kirjutatud ühe meie toimetuse lemmikkirjaniku, David Quammeni poolt. Tema sulest on varem ilmunud suur hulk National Geographicu artikleid ning ääretult menukas „Dodo laul“. „Spillover“ erineb oluliselt „Dodo laulust“. Ilmselt tundub raamat hirmsate haiguste levikust ka algul veidi kõhe, aga luban, et kui selle kord kätte võtate, ei saa te enne rahu kui see läbi on. Teema on zoonootilised haigused. Kuidas see Ebola ja keskkonnablogiga kokku sobib, sellest nüüd kohe räägingi.

Zoonootilised haigused on kõige lihtsamini öeldes haigused, mis loomadelt inimestele üle kanduvad. Kui uudistes räägitakse mingist kaugest ja koledast haigusest siis tõenäoline on, et tegu on zoonootilise haigusega. Ebola, SARS, MERS, HIV, malaaria jne – kõik on loomadelt inimestele üle kandunud. Zoonootilised haigused võivad olla ka palju kodusemad. Nii gripp kui ka puukide poolt levitatavad entsefaliit ja borellioos (Lyme’i tõbi) kuuluvad sellesse kategooriasse.

Võimalikud haigusekandjad meie ümber. Allikas: http://what-when-how.com/medical-microbiology-and-infection/zoonoses-systemic-infection/
Võimalikud haigusekandjad meie ümber. Allikas: http://what-when-how.com/medical-microbiology-and-infection/zoonoses-systemic-infection/

Suviti puugiohust rääkides, ütleb minu vanaema alati, et see puugiasi on täitsa veider. Kui tema noor oli, siis kõik lapsed ja loomad jooksid mööda põlde ja metsaaluseid ringi, said puuke ja haigeks ei jäänud keegi. See on muidugi selline ilustatud/lihtsustatud mälestus, aga on tõsi, et zoonootilised haigused on meid viimastel kümnenditel oluliselt rohkem muretsema pannud. Haigused on tegelikult alati loomadelt inimestele üle kandunud, läbi parasiitide, läbi koduloomade, vahel läbi toidu. Nii kaua kui oleme eksisteerinud, on käinud tõsine sõda nende ja meie immuunsüsteemi vahel. Olukord on aga mõneti muutumas ja nüüd jõuame keskkonnakaitseni.

Kui olete hoolikalt uudiseid jälginud ei ole teile üllatuseks, et iga mingi aja tagant tõuseb esile mingi uus haigus, mis ähvardab suure hulga inimesi tappa. Olgu tegu siis Hendra, Hantaviiruse, HIV, SARSi, MERSi või seagripiga. Sel aastal on enim paanikat tekitanud Ebola. Võib jääda tunne, et need haigused ongi nüüd järsku ei tea kust tekkinud. Muutunud on aga hoopis ökoloogia ja meie mobiilsus.

Inimpopulatsiooni plahvatuslik suurenemine viimase 100 aasta jooksul on toonud kaasa ääretult palju probleeme. Inimestel pole ruumi, nad on ümbritsetud aina kasvavast jäätmehulgast ja paljud elavad vee ning toidu puuduses. Nendele probleemidele lahendusi leides oleme trüginud järjest rohkem metsadesse ning muutnud mitmete ökosüsteemide tasakaalu. Kuigi vihmametsade rikkalikku loodust avastades, oleme leidnud mitmeid uusi ravimeid ning muud kasulikku, oleme me sealt kaasa toonud ka uued haigused. Samal ajal on maailm oluliselt globaalsemaks muutunud. Enamik meist on vaid paari bussi ja lennuki kaugusel kohast, kus on mõni eluohtlik epideemia.

Klassikaline näide on HIV, mis on derivaat primaatidel levivast SIVst. Kuna tegu on retroviirusega, mille geneetiline informatsioon on talletatud RNA kujul, on ta väga kiire arenemisvõimega. Mutatsioone tekkib palju ning seetõttu ületatakse ka liikidevahelised piirid üsna tihti. Praegune HIV pandeemia algas ilmselt kuskil 100 aastat tagasi Aafrikas. Inimesed olid primaate küttinud varemgi ning kindlasti oli ka SIV inimest juba nakatanud kuid haigust nagu AIDS ei tuntud. Inimesed surid niigi üsna vara ning ainuüksi süüfilis oli märksa kiirem tapja kui aeglaselt tegutsev HIV/SIV. Seekord läks aga teisiti.

On üsna tõenäoline, et keegi küttis sel ajal šimpansit ja vigastas end millalgi selle tegevuse käigus. Looma tappes tekkis kontakt mõlema vere vahel ja viirus leidis endale uue kuid sobiva keskkonna. Esialgu ei juhtunud ilmselt veel midagi. Nagu varemgi oli haigusi, mis tapsid kiiremini ning keegi ei märganud uut viirust või selle tekitatud haigust. Viirus aga püsis ning kolonialismi areng, linnade tihenemine ning inimeste suurem mobiilsus aitas uuel viirusel Aafrikas kanda kinnitada. Kuuekümnendateks oli viirus leidnud tee Kongosse ja sealt edasi maailma. Kaheksakümnendatel leiti viirus USAs ja tänapäeval on tegu pandeemiaga.

Sellised juhtumid pole väga haruldased. HIV on loomadelt inimestele kandunud rohkem kui ühe korra. Üks kord läks aga veidi teistmoodi ning kannatama pidid väga paljud. Sarnaseid lugusid võib kokku panna kõikidest zoonootilistest haigustest. Inimese asustused tungivad uutele aladele või hävitavad näiteks suure osa loomi, mis haigusekandja populatsiooni kontrolli all hoiavad ja tulemust ei oska keegi ette arvata.

Metslooma liha turg Abidjanis Elevandiluurannikul. Allikas: http://www.ibtimes.com/ebola-outbreak-2014-fear-virus-drives-ghanas-bush-meat-market-ground-1715430
Metslooma liha turg Abidjanis Elevandiluurannikul. Allikas: http://www.ibtimes.com/ebola-outbreak-2014-fear-virus-drives-ghanas-bush-meat-market-ground-1715430

Aasta 2014 „hit“ oli ebola – mitte esimest korda ja ilmselt mitte ka viimast. Me ei tea küll täpselt, kuidas ebola inimestele üle kandus, aga suure tõenäosusega jõudis see meieni läbi puuvilja nahkhiirte. Aafrikas on piisavalt palju kütte, kes metsloomade liha jahivad ning seetõttu ei ole haigused  haruldased. Piisab vaid ühest „õnnelikust“ ülekandest, taristust ja sotsiaalstruktuurist, mis uue haigusega toime tulla ei suuda ja mobiilsest populatsioonist. Seekord tundub, et haigus jäi kohalikuks epideemiaks, kahjustades oluliselt vaid üksikuid riike. Kindel on aga see, et tuleb ka järgmine HIV, tuleb järgmine gripp, tuleb järgmine suur pandeemia.

Artikkel ei ole hirmutamiseks, kuigi mulle tundub, et seda saab nii tõlgendada. Me teame neid ohte sest me tunneme viroloogiat, patoloogiat, ökoloogiat ja inimese käitumise mustreid. Me oleme piisavalt targad, et neid asju mingil määral ennetada, ravida, piirata, uurida. Peame olema valvsad, teadlikumad ja ettevaatlikumad. Keskkonnakaitse ja ökoloogiline tasakaal on meile ülimalt olulised väga mitmest aspektist. Me ei mõtle haiguste levikule seoses keskkonnaga väga tihti, ent nagu näha, peame me seda tegema. Keskkonna ja loodusliku tasakaalu hoidmine on ju oluline ka meie endi hoidmiseks.

Arvamus,Meditsiin,Tervishoid

Vaktsiinofoobid loobuvad enda ja oma laste vaktsineerimisest liiga kergeusklikult

23 kommentaari

Mingi hetk viskab ikka korralikult üle ja minu sisemine diskuteerija, keda ma üritan muidu vaka all hoida, saab vihaseks. Olen üritanud vaktsiinivastastele ja nende jutule läheneda mitut moodi: selgitada, kuidas nad asjadest valesti aru on saanud; harida neid pisiku ning vaktsineerimise teooriate kohta; ignoreerida neid; vaielda nendega kuni lihtsalt ei jaksa enam. Miski ei aita ja lõppkokkuvõttes lahkun ikka kehv maitse suus. Selle postitusega võtan ette järgmise proovi. Võtan meedias ilmunud artikli, mida on palju isegi lollakaks nimetada ning toon välja, milline manipuleerimine ja faktide väänamine tüüpiline vaktsiinofoobide argumentatsioon on. Nagu alljärgnevast jutust näha ei erine vaktsiinivastased eriti palju kreatsionistidest, globaalsete kliimamuutuse eitajatest, maailmalõpu ennustajatest ja teistest faktide väänajatest. Kui ratsionaalselt analüüsida ei oska, ei tasuks meediasse ronida. Algartikkel on siin: Lugeja: inimesed lasevad end ja oma lapsi liiga kergeusklikult vaktsineerida.

Väidetavad negatiivsed omadused

“Vaktsiinidel on nii palju negatiivseid omadusi, aga hoolimata selles lasevad enamik lapsevanemaid oma lapsi vaktsineerida. Kas see tuleneb teadmatusest, hirmust või tõesti on selliseid inimesi, kes usuvad 100% vaktsiini headusesse?”

Milliseid negatiivseid omadusi? Vaktsiinidel on tavaliselt nõrgad kõrvalmõjud, mis enamike jaoks möödub maksimaalselt madala palavikuga. Kui rääkida reaalsetest negatiivsetest omadustest, siis inimesed, kes on mingi komponendi vastu allergilised (ja need inimesed moodustavad populatsioonist väga väikse osa), võivad saada tugevama allergilise reaktsiooni. Selle tõttu ongi aga olemas arstid, kes selliseid asju uurivad ja nende kohta infot annavad. Enamik negatiivseid omadusi on fiktiivsed või nende mõju tugevasti üle pingutatud. Lisaks – kui autor kritiseerib isegi oma sissejuhatuses teadmatuse ja hirmu negatiivset mõju, siis miks ta ise mõlemat külvata otsustab?

Kes teab tõde?

“Inimesed, kes on vaktsineerimise vastu, teavad enamasti vaktsiini tagamaid ja kõrvalnähtusi, mis need endaga kaasa võivad tuua. Osad inimesed, kes pooldavad vaktsineerimist, suhtuvad negatiivselt nendesse, kes oma lapsi vaktsineerida ei lase, kuna arvavad, et tänu neile pole siiani saadud võitu vastavatest haigustekitajatest ning nende tõttu võib liikvele tulla uus haigusepuhang. Nad pole teadlikud põhjustest, miks need inimesed nii käituvad. Kindel on see, et vaktsiinid võivad mõjuda inimestele negatiivselt, sest vastasel korral oleksid need (tõenäoliselt) kõikidele inimestele kohustuslikud.”

Inimesed, kes on vaktsineerimise vastu ARVAVAD, et nad teavad vaktsiini tagamaid ja kõrvalnähtusi, mis need endaga kaasa võivad tuua. Ma ei ole suhelnud veel ühegi vaktsiini vastasega, kes oskaks isegi väga hästi seletada, mis asjad on vaktsiinid, kuidas nad toimivad, miks nad toimivad ning kuidas neid toodetakse. Antud artikli autor ei tundu olevat oma jutu põhjal erand.

Need, kes suhtuvad negatiivselt inimestesse, kes keelduvad oma lapsi vaktsineerida, saavad aga aru ohtudest. Esiteks sead sa enda lapse ohtu, ent see pole veel kõik. Sa sead ohtu ka teised lapsed, keda ei saa vaktsineerida (allergiad või erilised meditsiinilised tingimused, väga noored lapsed, keda pole veel jõutud vaktsineerida) ja ka mingil määral need, kes on vaktsineeritud. Kui liiga suur hulk inimesi ei lase end vaktsineerida, kaob rühmaimmuunsus. See on väga oluline mõiste, mis tuleks endale selgeks teha. Lühidalt öeldes, on enamik vaktsiinid kõige efektiivsemad siis kui mingi suur osa elanikkonnast on vaktsineeritud. Laste halvatuse puhul näiteks 80 – 86%, leetrite puhul 83 – 94% jne. Vaktsiinid ei ole ega saagi olla 100% efektiivsed. Kui aga enamik populatsioonist on vaktsineeritud kaob haigustekitajatel võimalus levida ning inimesed ei haigestu sellesse enam. See tagab kaitse ka neile, keda ei ole vaktsineeritud – muidugi ainult juhul kui rühmaimmuunsus säilib. Haigused ei ole kadunud, nende levik on lihtsalt takistatud.

Ka selle lõigu puhul on ilmselge, et faktide asemel kasutatakse umbmääraseid väiteid, mis ei ütle õieti mitte midagi. Muidugi võivad vaktsiinid mõjuda inimese tervisele negatiivselt aga see on väga harv juhus. Meeletult suures osas on nende mõju inimese tervisele aga väga, väga positiivne. Kui sa ei pea läbi põdema selliseid jubedaid haigusi nagu lastehalvatus, mumps või teetanus, võid sa ennast siin maailmas väga õnnelikuks pidada.

Tiomersaali surematu müüt

“Esimene põhjus, miks vaktsineerimisest hoiduda, on kindlasti see, et paljud vaktsiinid sisaldavad mürgiseid alumiiniumi ja elavhõbeda ühendeid, mis suuremates kogustes võivad põhjustada inimese surma.”

Palun vaktsineerige mu laps elavhõbeda vastu (raesidecartoon.com)

Tundub, et Eesti vaktsiinivastased pole veel päris viimase rongi peale jõudnud. Tõsi – elavhõbe vaktsiinides tiomersaali kujul oli väga suur diskussiooni punkt mõni aeg tagasi – praegu pole see enam aga teema. Peamine argument oli selles, et vaktsiinides olev tiomersaal tekitab lastel autismi. See toetus viimastel aastatel suuresti Andrew Wakefieldi teadustööle, mis eelmisel aastal lõpuks põhjalikult ümber lükati ning tema pettus paljastati. Loomulikult tunti meditsiinilises teaduses muret tiomersaali pärast kui paanika pihta hakkas. Selle pärast tehtigi meeletult palju teadusuuringuid tiomersaali ohtliku mõju kohta vaktsiinides ja mis siis leiti? Paanikaks pole põhjust. Teaduslik konsensus on endiselt, et tiomersaal ei ole vaktsiinides ohtlik inimeste tervisele. Sellest hoolimata on see eemaldatud enamustest vaktsiinidest, et inimeste murelikkust leevendada. Tänapäeval pead sa ikka otsima, et leida tiomersaaliga lastele mõeldud vaktsiin ning kogus, mille sa vaktsiinist leiad, on ikka kaduv-väike.

Uus lemmik element perioodilisustabelist on aga alumiinium. Mingi süüdlane tuleb ju ometi leida. Alumiinium on vaktsiinides selleks, et parandada immunsusvastust. Alumiiniumi on vaktsiinides aga väga vähe ja üksi teadustöö ei ole näidanud, et oleks põhjust karta alumiiniumi vaktsiinides. Alumiinium on muidugi mürgine ning ohtlik kehale aga mitte sellistes kogustes. Selleks, et alumiinium mõjuks tervisele ohtlikult peavad esiteks teie neerud olema väga nõrgad või mitte-töötavad ning te peate saama päris suuri alumiiniumi koguseid kuude või aastate kaupa. Kui see neli milligrammi alumiiniumi, mis beebi elu esimese 6 kuu jooksul vaktsiinidega sisse saab, teid hirmutab mõelge sellele nii: samal perioodil saab beebi rinnapiimaga umbes 10 mg , piimapulbriga 40 milligrammi ja soja põhjal valmistatud piimapulbriga 120 mg alumiiniumi. Hirmutav? Mitte eriti. Keha tuleb selliste kogustega üpris kenasti toime. Enamik kehasse sattuvast alumiiniumist seotakse veres kiirelt valguga, mille nimi on transferriin ning viiakse neerudesse, kus see kehast väljutatakse.

Vaktsiinide efektiivsus

“Teine põhjus seisneb selles, et vaktsiinid pole alati efektiivsed. Näiteks läkaköha vaktsiini efektiivsus on 63-91%. Lisaks sellele, et vaktsiini efektiivsus on väike, annavad vaktsiinid vaid ajutise kaitse mõneks aastaks. Kui sedagi. Osa arste tunnistab avalikult, et vaktsiinid ei kaitse haiguse eest, nad vaid „mahendavad“ seda, kui juhtute haigeks jääma.”

Vaktsiinid ei ole tõesti alati efektiivsed. Siin tuleb mängu see rühmaimmuunsis, millest ma varem rääkisin. Kui vaktsiinofoobid hävitavad oma propagandaga rühmaimmuunsuse siis ei ole vaktsiinid tõesti nii efektiivsed kui nad praegu on. Seda on juba praegu näha teatud kogukondades nii Euroopas, Ameerikas kui ka mujal. Imikuid sureb juba hirmuäratavalt tihti haigustesse, mis peaks olema kaotatud ent teatud kogukondades on vaktsineerimine põlu all.

Kõik vaktsiinid ei paku tõesti eluaegset kaitset, ent öelda, et vaid mõneks aastaks, kui sedagi – see on lihtlabane manipuleerimine. On täpselt teada kui kauaks vaktsiinid kaitset pakuvad nind uus süst tehakse alati varuga. Seetõttu on oluline pidada meeles, mis vaktsiinid sul tehtud on ja millal on uue süsti aeg. Kui ka veidi üle õige aja läheb, ei pea muretsema – nagu ma ütlesin, ajad antakse varuga.

Muide – põdeda läbi mõni väga jube haigus nagu lastehalvatus, leetrid, mumps või kollatõbi mahedamalt, on minu arvates positiivsem, kui põdeda see läbi mitte-mahedalt.

Lihtsalt rumalad eksiarvamused

“Kolmandaks halvaks küljeks on see, et keegi pole teinud pikaajalisi uuringuid vaktsiinidele ja tegelikult ei teatagi päris täpselt, mida need inimestele võivad teha. Näiteks B-hepatiidi vaktsiini katsetati kõigest 5 päeva.”

Te teete nalja? Muidugi on vaktsiinid, nagu ka kõik teised ravimid läbinud pikad meditsiiniliste katsetuste perioodid. Tavaliselt kuskil 15 aastat enne kui saab täiesti uue ravimi müüki panna. Vaktsiinidel, mida tuleb iga aasta manustada, muudetakse vaid vastavalt haiguse mutanteerumisele antigeene. Hepatiit B vaktsiini hakati arendama 1968 aastal ja see sai oma esimese loa FDA (Ameerika toidu ja ravimite administratsioonilt) aastal 1981. 5 päeva my ass…

“Vaktsiinid võivad kaasa tuua haiguse, mille vastu vaktsineeriti. Näiteks 1976. aastal jäi gripivaktsiini tagajärjel 565 inimest halvatuks, nakatudes vaktsineerimisjärgselt Guillain-Barre tõppe. USA-s on kõik registreeritud lastehalvatuse juhtumid alates aastast 1979 olnud põhjustatud vaktsiinist ja II maailmasõja ajal vaktsineeriti Saksamaal elanikkond difteeria vastu, pärast mida kasvas difteeria haigusjuhtumite arv 17% ja suremus haigusesse 6 korda.”

Siin jäetakse enamasti kogu lugu rääkimata. Guillain-Barre tõve sai tõesti üle 500 inimese ent võimalus oli siiski 1 miljonist (0,0001%). Arvatav põhjus oli immunopatoloogiline vastus vaktsiini koostisele. Tänapäevaste gripivaktsiinide juures ei ole aga leitud korrelatsiooni gripivaktsiini ning Guillain-Barre tõve vahel. Hiinas, kus vaktsineeriti seagripi vaktsiiniga ligikaudu 100 miljonit inimest leiti vaid 11 GB tõve juhtumit (0,000011%), mis on madalam kui selle haiguse tavaline tõenäosus Hiinas.

Selle lastehalvatuse “fakti” kohta tahaks ma viidet. Kui see on ka ligikaudu nii, nagu autor väidab siis näitab see lihtsalt seda kui hästi lastehalvatuse vaktsiin töötab. Ameerikas pole enam lastehalvatuse levikut. Tõenäosus saada arenenud riikides tänapäeval lastehalvatus on meeletult väike ja seda just tänu vaktsiinidele. Mõnel harval juhul võib muidugi halvasti minna, ent see ei lükka ümber seda, et suur osa elanikkonnast ei pea seda haigust põdema.

Ka difteeria vaktsiin on suutnud sellesse haigusse nakatumist ning surevust alandada kogu maailmas väga oluliselt, hoolimata sellest, mis juhtus sõjaaegsel Saksamaal. Ameerikas oli vahemikus 1980 kuni 2000 vaid 52 difteeria juhtumit. Mõtelge – 20 aasta jooksul kogu Ameerika peale.

Moderne meditsiin ei ole ideaalne, kuid…

“Kui uus vaktsiin turule tuleb, siis mõelge hoolikalt enne kui vaktsineerima lähete, sest näiteks esimene katse panna difteeria/läkaköha/teetanus/lastehalvatus ühte vaktsiini. Tuli turule ilma turvalisustestideta aastal 1959 ja hakkas kohe haigus- ja surmajuhtumeid koguma. Aga võttis aega 9 aastat ja suurt hulka kohtuprotsesse, enne kui vaktsiin 1968. aastal vaikselt turult kõrvaldati.”

Mõtelge jah hoolikalt, kumba te usute, kas vaktsiinofoobe või modernset meditsiini, mis on suutnud mõnesaja aastaga kaotada või leevendada meeletu hulga haigusi ning ebamugavusi, mida ei suutnud “traditsiooniline meditsiin” aastatuhandetega teha. Moderne meditsiin ei ole kohe kindlasti ideaalne ning vigasid on tehtud ning tehakse ka edaspidi aga vahe on selles, et nendest õpitakse. Kui leitakse, et teaduslik arusaam oli ebatäpne siis seda korrigeeritakse, mitte ei väänata fakte, et endale sobida.

Ma ei kiida taevani ravimifirmasid sest suurte korporatsioonidena teevad nad ise ka piisavalt eksitavad propagandat ja andmetega mängimist aga reaalne fakt on selles, et vaktsiinid toimivad. Seda näitab pea 300 aasta pikkune vaktsiinide ajalugu ja see, et naudime eurooplastena nii väheste haiguste ja ebamugavustega elu, et keskmine keskaja inimene annaks kõik selle nimel.

On riike, kus lastehalvatuse on tänaseni väga levinud haigus ja rühmaimmuunsus puudub. Tagajärjed on pildil (Cheshire Home for Handicapped Children, Freetown, Sierra Leone. http://www.vaccineinformation.org/polio/photos.asp).

Ma saan ühest küljest vaktsiinofoobidest aru. Raske on propagandat täis maailmas kõiges selgust leida. Lisaks on paljud neist trendikast ökokultuurist endale hulgi mõttekaaslasi leidnud ning klubisse kuuluda on alati tore. See ei anna aga andeks faktide eiramist, väänamist ja hirmutamist. Praegu ei ole vanemal mitte ühtegi muud põhjust kui see, et tema laps on mingi vaktsiini vastu ülitundlik, loobuda riiklikust vaktsineerimise kavast. Te teete sellega liiga nii enda kui teiste lastele. Demokraatlikus riigis ei ole õige vaktsineerimist kohustuslikuks teha, aga ükski ratsionaalne ja oma lastest hooliv inimene ei loobuks vaktsineerimisest sellegipoolest.

Loo autor: Ivo

Allikad/lisaks lugemist:

Jätkusuutlik areng,Loodus- ja keskkonnakaitse,Meditsiin,Tervishoid

Preservatiivide perspektiividest

2 kommentaari

Keskkonna kaitse aspektist on rasestumisvastased vahendid üks neist teemadest, mille üle kiputakse kaklema minema. Ühest küljest on mõistlik arvata, et mida vähem inimesi, seda väiksem koormus keskkonnale. Rasestumisvastased vahendid võimaldavad lükata laste saamist edasi, kuni selleks valmis ollakse. Teisalt on rasestumisvastaste vahenditega seotud mitmeid keskkonnaprobleeme, millest kirjutan nüüd täpsemalt. Keskendun peamiselt kondoomidele ja rasestumisvastastele tablettidele, kuna need on enim levinud vahendid. Autori arvates ei ole seksist hoidumine ja katkestatud suguühe rasestumisvastased vahendid. Nende keskkonnamõju on küll väike, ent sellegi poolest ei peaks neid üheski nimekirjas rasestumisvastaste vahenditena kajastada.

Kondoomidega ei ole asi väga keeruline. Peamine probleem, mis nende kasutusega kaasneb on see, et nad on ühekordseks kasutuseks. Lõpptulemus on see, et inimesed kasutavad väga palju kondoome ning neid sattub prügi hulka üsna palju. Lisaks sattub prügi hulka ka nende pakendeid. Kuigi enamik kondoome on tehtud lateksist ning see on  biolagunev, ei lagune nad kui neid valesti käidelda. Keskkonna aspektist kondoomidel teisi suuri probleeme ei ole. Funktsionaalsest aspektist võib probleemideks pidada aga seda, et valel kasutamisel võivad nad ebaefektiivsed olla. Eriti inimestele, kes alles alustavad seksiga, võib see probleemiks osutuda.

Rasestumisvastaste tablettidega on lugu hullem. Naissuguhormoonid, mida nad sisaldavad sattuvad uriiniga reovette. Klassikalistes reoveepuhastites seda aga veest ei eemaldata. Selle põhjuseks on see, et hormoone ja ka teatud ravimeid, on väga raske reoveest välja saada. Selleks on meetodeid aga nad on enamasti väga kallid ja seetõttu ka vähe levinud. Reoveepuhastist sattuvad nad heitveega erinevatesse veekogudesse ja tekitavad veekogu elustikule palju probleeme. Neid probleeme on viimastel aastatel hakatud järjest enam uurima. See ei tähenda muidugi, et oma tabletid tuleks kohe minema visata. Kui rasestumisvastaseid tablette õigesti kasutada täidavad nad oma funktsiooni väga edukalt. Nagu juba enne mainitud on tahtmatult saadud laps keskkonnale suuremaks koormuseks kui elu jooksul võetud tabletid. Probleem on aga siiski olemas. Teatatud määral on tablettidega seoses välja toodud mõju inimese tervisele (seda nii positiivseist kui negatiivseist aspektidest), aga nende kajastamine pole antud artikli eesmärk.

RISUG protseduuri kirjeldus

Selle pika jutuga tahtsin ma välja jõuda hoopis selleni, et Indias on välja mõeldud hoopis uue ja väga huvitava rasestumisvastase vahendi. Protseduuri nimi on RISUG (reversible inhibition of sperm under guidance – pööratav juhitud sperma inhibitsioon) ja selle läbiviimine võtab vaid 15 minutit. Selleks tuleb küll arsti juurde minna, ent see tagab 100% kaitse rasestumise vastu kümneks või isegi rohkemaks aastaks.

Protseduur näeb välja selline. Arst teeb väga väiske lõike, võtab välja seemnejuha ning süstib sinna RISUG polümeeri geeli. Seda tehakse mõlema seemnejuhaga ning sellega asi piirdub. Umbes kolme päeva pärast on kaitsevahend efektiivne ja selle võib põhimõtteliselt unustada kuni ajani, mil tahetakse hakata lapsi saama. Siis piisab ühest vee ja sooda süstist, et normaalne olek jälle taastada.

Geel, mis sisse süstitakse, koosneb stüreen maleiik anhüdriidist (styrene maleic anhydride) ja dimetüül sulfoksiidist (dimethyl sulfoxide). Eesmärgiks ei ole seemnejuha blokeerida. Geel moodustab polümeeri vaid seemnejuha seintele ning sperma saab juha vabalt läbida. Geeli spetsiifilsite omaduste tõttu muudab ta spermid aga töövõimetuks. Mehhanism pole päris kindel, ent pakutud on mitmeid lahendusi. Üks seletus seisneb selles, et antud polümeer on anhüdriid ja hüdrolüüsub sperma vedelikus oleva vee olemasolu juures. Polümeerist saab hüdriid ja ta omab positiivse laengu, mis lõhub negatiivselt laetud spermide membraanid. On ka pakutud teooria, et spermid lõhutakse geeli tekitatud polüelektrolüütilise efekti tõttu.

Miks me seda siis veel ei kasutada? Probleeme on tegelikult veel mitmeid. Kliinilistest katsetustest saadud andmed on seatud küsimärgi alla. Täpsemalt nõutakse kõige viimaste standardite jälgimist toksikoloogilistes uuringutes. Kriitikat on saanud ka aspekt, et see meetod ei kaitse seksuaalsel teel levivate haiguste eest. Samas ei kaitse nende eest ka mitmed teised levinud rasestumisvastased vahendid (nt. mitteükski hormonaalvahendeist ega ka spiraal). Kaitsed näitavad, et RISUG protseduur võib isegi HIV ülekandumist takistada, mis teeks temast ka HIV leviku takistamsiel huvitava tööriista. Need katsed vajavad aga veel palju uurimist.

Üks on aga kogu selle jutu puhul selge. Maailm otsib aina uusi, efektiivsemaid, ohutumaid ja lollikindlamaid rasestumisvastaseid vahendeid. On üsna selge, et 20 aasta pärast ei pruugi enam keegi kondoome ja tänapäeval levinuid rasestumisvastaseid tablette kasutda. Isiklikult loodan, et paremad alternatiivid tulevad pigem varem kui hiljem ent nagu antud näitest näha on, ei maksa kiirustada. Korralikud meditsiinilised uuringud peavad olema aluseks.

Allikad:

Reversible inhibition of sperm under guidance Wikipedias

Jon Clinkenbeard, 2012. The Best Birth Control In The World Is For Men

Guha S.K., 2005. RISUG™ (reversible inhibition of sperm under guidance) – An antimicrobial as male vas deferens implant for HIV free semen. Medical hypotheses 65(1) 61-64

Meditsiin,Mikrobioloogia,Talveakadeemia

Soole laktofloora allergilistel ja mitteallergilistel imikutel (koostöös Talveakadeemiaga)

Artikli autor on Anna Tisler, kes õpib Tartu Ülikoolis 1 aasta biomeditsiini magistratuuris. Anna jõudis parimate hulka 2012. aasta Talvakadeemia teadusartiklite konkursil. 

Terve põlvkond – terve ühiskond. Aga kust ühiskond algab? Eks ikka lastest. Laps on ühiskonna peegel ning iga laps on ühiskonna jaoks väärtus. Terve ühiskond eeldab terveid lapsi. Tervist mõjutavad aga paljud faktorid.  Kui infektsioonhaigusi on alati põetud, siis allergianäitajad on viimastel kümnenditel suurenenud.

Miks just allergianäitajad? Allergilised haigused on viimase 30 aasta jooksul levinuimad maailmas. Uuringud näitavad, et üks kolmandik planeedi elanikest kannatab mõne allergiavormi all. Umbes 30-40 % lastest kogu maailmas on atoopiline dermatiit. Samas on viimase poolesaja aasta jooksul kogu maailmas harvenenud bakteritest ja viirustest põhjustatud haigused. Keskkonnas olevad bakterid ja seened, kõige enam aga soole normaalne mikrofloora, on äärmiselt olulised tasakaalustatud immuunreaktsioonide tekkes. Steriilsetes tingimustes ei teki tolerantsust. Taluvusreaktsioonide väljakujunemiseks on hädavajalik kokkupuude bakteritega.

Rinnapiima olulisusust areneva lapse elus ei tohiks alahinnata. Ema annab oma lapsele koos piimaga antikehi, mineraalaineid, vitamiine, rasvhappeid. Rinnapiima saavatel lastel on peamised seedetrakti koloniseerijad piimhappebakterid nagu laktobatsillid ja bifidobakterid.  Soolefloora sõltub sellest, missugused mikroobid on lapse sooletraktis sündimise ajal, kuid tähtsusetu pole ka see, mis soolefloorat hilisemas elus mõjutab (antibiootikumid, toit ja selles olevad lisaained jm). Uuringutest on selgunud suured erinevused allergiliste ja tervete inimeste sooles leiduvate mikroobide koosluses. Allergiateta inimestel on rohkem piimhapet tootvaid baktereid (laktobakterid, bifidobakterid), allergikutel aga rohkesti bakteroide ja klostriide.

Talumajapidamistest pärit lastel on allergiad harvemad. Peamiseks põhjuseks on see, et nad  söövad rohkem kodus valmistatud säilitusaineteta toitu. Paljud lisaained (E-ained) võivad ise esile kutsuda toidu talumatust, kuid mõjutada immuunsüsteemi ka soolefloora muutumise kaudu. Antud töö eesmärgiks on pöörata ühiskonna tähelepanu allergia tekkemise põhjustele, aga mis veelgi tähtsam – haiguse ennetamisele.

Inimese normaalne mikrofloora ehk mikrobioota on keeruline ja stabiilne ökosüsteem, mis koosneb umbes 1014 erinevast mikroobirakust. Kõige rohkem mikroobe leidub seedetraktis: varasemate hinnangute järgi umbes 500 (Savage, 1989; Mikelsaar, 1992), kuid uuematel andmetel isegi kuni 40 000 erinevat liiki, millest enamik on mittekultiveeritavad (Frank ja Pace, 2008). Seedetrakti mikrofloora osaleb organismi mitmetes ainevahetusprotsessides, mõjutab selle toitumist ning kasvu (Midtvedt jt., 1988; Tamm 1993) ja kindlustab kolonisatsiooni-resistentsuse (Waaij jt., 1971; Vollaard jt., 1994).

Seedetrakti mikrofloorat  uuritud juba aastaid (Salminen jt., 1995). Sooles on tähelepanuväärne kogus mikroorganisme, mis on tihedas kontaktis soole limaskestaga ning omavad mõju immuunsüsteemile. Mitmesugused tegurid, sh. infektsioonid ja antibakteriaalsete preparaatide kasutamine võivad mikrofloora tasakaalu ehk homöostaasi häirida. Suurima mõjuga faktoriteks peetakse enneaegsust, antibiootikumravi, toitumisrežiimi, sünniviisi ja väliskeskkonda (de La Cochetiere jt., 2007; Bennet jt., 1982, 1987). Vähenenud mikroobne stimulatsioon lapsepõlve jooksul on seotud suurenenud astma ja allergia levikuga (Björksten, 1994).

Normaalse mikrobioota kujunemine on keeruline protsess, milles on olulised mitmesugused faktorid: nii vastsündinute, neid kontamineerivate mikroobide kui väliskeskkonna omadused. Üheks oluliseks komponendiks soole mikroflooras on piimhappebakterid, sh. laktobatsillid. Neid  Gram-positiivseid baktereid seostatakse allergiliste haiguste väiksema sagedusega. Samas on mõned varasemad uuringud näidatud erinevusi laktofloora koostises allergilistel ja mitteallergilistel lastel  (Penders jt, 2010; Björksten jt., 2001; Kalliomäki ja Isolauri, 2003).

Laktobatsillide tervist toetav toime on teada juba üle 100 aasta (Metchnikoff, 1907). Nende osakaal soole mikroflooras ei ole suur, kuid neid peetakse üheks olulisemaks mikroobigrupiks. Nad aitavad suurendada organismi kaitset patogeenide vastu, tootes antimikroobseid ühendeid (piim-, äädik-, propioonhappeid, vesinikperoksiidi, süsihappegaasi, bakteriotsiine) ja blokeerides limaskesta retseptoreid, et vältida patogeenide kinnitumist (Galvez jt., 2007). Kasulike toimete hulka kuuluvad ka seedimise soodustamine, laktoosi lagundamine, kasvajate vastane aktiivsus, immuunsüsteemi moduleerimine, kolesterooli omastamine ja vastupanu patogeenidele (Sanders, 1999). Lisaks sellele omavad mõned laktobatsilli tüved antioksüdantset toimet (Ahotupa jt., 1996) ja indutseerivad lämmastikoksiidi sünteesi (Korhonen jt., 2001). Uuringud on näidanud, et erinevad laktobatsillide liigid ja tüved mõjutavad tervist erinevalt.

Uurimistöö eesmärgiks oli võrrelda soole laktofloora kujunemist allergilistel ja mitteallergilistel lastel kuue esimese elukuu jooksul, kasutades molekulaarseid metoodikaid. Uuringusse kaasati 32 last, kes olid sündinud Tartu Ülikooli naistekliinikus või Linköpingi Ülikooli kliinikumis (Rootsi). Uuringugrupp koosnes seitsmeteistkümnest allergilisest imikust (üheksa Eestist ja kaheksa Rootsist) ja viieteistkümnest mitteallergilisest imikust (kümme Eestist ja viis Rootsist). Kaks gruppi oli valitud nii, et saaks jälgida immuunvastuse ja allergilisuse arenemist sõltuvalt keskkonnateguritest. Kokku uuriti 126 laktobatsillide tüve, neist 79 pärinesid allergilistelt ja 47 mitteallergilistelt lastelt (Tabel 1). Uuritavad laktobatsillitüved tüpiseeriti AP-PCR meetodil.

Tabel 1. Uuringus kasutatud laktobatsilli tüved

Seejärel PCR produktid sekveneeriti ning liigid määrati kasutades BLAST programmi.

Sekveneerimise alusel jagunesid kõik uuritud imikute soolest pärinevad laktobatsillid 6 liiki. Käesolevas töös võrreldi allergiliste ja mitteallergiliste laste laktofloorat. Tulemused joonisel nr 3.

Joonis 3. Erinevate laktobatsillide liikide esinemine allergilistel ja mitteallergilistel lastel. *p = 0.036 (Fisher Exact test).

Allergiliste haiguste ennetamise seisukohast omab olulist rolli mikrofloora koostis esmase koloniseerimise ajal. Hollandi imikute uurimus (Penders et al., 2010) näitas L. paracasei kaitsvat mõju allergia vastu. Samuti on näidatud L. casei ja L. paracasei immuunomodulatoorset toimet antiallergilise TH1 immuunvastuse suunas (Cukrowska jt., 2010). Samas leiti hiljuti avaldatud uurimuses, kus analüüsiti Rootsi 0-2-kuuste imikute soole mikrofloora seost allergiaga, väiksem L. casei, L. paracasei ja L. rhamnosus’e esinemissagedus allergilistel lastel (Sjögren jt., 2009), mis erineb meie tulemusest eriti viimase liigi osas. Usutavasti on allergia vältimises oluline roll  mikrofloora üldisel mitmekesisusel, mis aitab kujundada tolerantsust erinevate antigeenide vastu (Björksten jt., 2001; Kalliomäki ja Isolauri, 2003; Kalliomäki jt.,  2003; Sjögren jt., 2009).

Mikrofloora on oluliselt seotud tervisliku seisundiga, sealhulgas allergiliste haigustega. Käesoleva töö eesmärgiks oli sekveneerimist ja AP-PCRi kasutades selgitada normaalsesse mikrofloorasse kuuluvate laktobatsillide kolonisatsiooni tervetel ja allergilistel lastel. Esimesel elunädalal esines vaid 3 liiki, igal ajaperioodil lisandus üks uus liik. Kõige stabiilsemaks liigiks läbi kõigi ajaperioodide oli L. casei. Allergiliste haiguste ennetamise seisukohast omab olulist rolli mikrofloora koostis esmase koloniseerimise ajal, eelkõige piimhappebakterite – laktobatsillide ja bifidobakterite suur hulk. Käesolev uuring näitas mõningast gruppide-vahelist erinevust – tervetel lastel oli L. rhamnosus’e esinemissagedus oluliselt madalam kui allergilistel lastel (p=0.036). Domineerivateks liikideks allergilistel lastel olid L. casei ja L. rhamnosus, mitteallergilistel L. casei ja L. gasseri.

Ka soolebakterite maailmas on head võmmid ja pahad võmmid. Allergikute sooltes on uuringu järgi mitteallergiliste imikutega võrreldes tunduvalt levinum Lactobacillus rhamnosus.

Kirjanduse loetelu.

Ahotupa, M., Saxelin, M. and Korpela, R. (1996). Antioxidative properties of Lactobacillus GG. Nutr. Today 31, 51S-52S.

Björksten B., (1994). Risk factors in early childhood for the development of atopic diseases. Allergy; 49: 400-7.

Cukrowska B, Rosiak I, Klewicka E, Motyl I, Schwarzer M, Libudzisz Z, Kozakova H.(2010). Impact of heat-inactivated Lactobacillus casei and Lactobacillus paracasei strains on cytokine responses in whole blood cell cultures of children with atopic dermatitis. Folia Microbiol (Praha). 55(3):277-80.

De La Cochetiere M.F.; Rouge C.; Darmaun D.; Roze J.C.; Potel G.; Leguen C.G. (2007). Intestinal microbiota in neonates and preterm infants: a review. Cur. Ped. Rev., 3, 21-24.

Frank DN, Pace NR. (2008). Gastrointestinal microbiology enters the metagenomics era. Curr Opin Gastroenterol 24:4–10.

Galvez A., Abriouel H., Lopez R.L. and Omar N.B. (2007) Bacteriocin-based strategies for food biopreservation. Intern. Journal of Food Microbiol. 120, 51-71.

Guarner F; Malagelada J-R. Gut flora in health and disease.(2003). Lancet., 361,512-519.

Hopkins, M.J., Sharp, R., Macfarlane, G.T. (2001) Age and disease related changes in intestinal bacterial populations assessed by cell culture, 16S rRNA abundance, and community cellular fatty acid profiles. Gut 48, 198- 205.

Korhonen, R., Korpela, R., Saxelin, M., Maki, M., Kankaanranta, H. and Moilanene, E. (2001).Induction of nitric oxide synthesis by probiotic Lactobacillus rhamnosus GG in J774 macrophages and human T84 intestinal epithelial cells. Inflammation. 25, 223-232.

Metchnikoff, E. (1907). The prolongation of life. Optimistic studies. London, Butterworth Heinemann.

Midtvedt, A.-C., Carlsted- Duke, B., Norin, K.E., Saxerholt, H., Midtvedt, T. (1988) Development of five metabolic activities associated with the intestinal microflora of healthy infants. J. Peadiatr. Gastroenterol Nutr., 7, 559-567.

Mikelsaar, M., Siigur , U., Lenzner, A. (1990). Evaluation of the quantitative composition of fecal microflora. Lab. Delo, 5, 62-66 (vene k.)

Mikelsaar, M. (1992). Evaluation of the gastrointestinal microbial ecosystem in health and disease.

Mikelsaar, M., Mändar, R. and Sepp, E. (1998). Lactic Acid Microflora in the Human Microbial

Ecosystem and Its Development. In: Lactic Acid Bacteria (S. Salminen and A. von Wright, eds.). Marcel Dekker, New York, pp. 279-342.

Penders J, Thijs C, Mommers M, Stobberingh EE, Dompeling E, Reijmerink NE, van den Brandt PA, Kerkhof M, Koppelman GH, Postma DS.(2010). Intestinal lactobacilli and the DC-SIGN gene for their recognition by dendritic cells play a role in the aetiology of allergic manifestations. Microbiology; 156(Pt 11):3298-305.

Salminen S, Isolauri E, Onella T. (1995). Gut flora in normal disordered states. Chemotherapy;41 Suppl: 5-15.

Sanders, M.E. and in’t Veld, J.H. (1999). Bringing a probiotic-containing functional food to the market: microbiological, product, regulatory and labelling issues. Antonie van Leeuwenhoek 76, 293-315.

Sjögren YM, Jenmalm MC, Böttcher MF, Björkstén B, Sverremark-Ekström E.(2009). Altered early infant gut microbiota in children developing allergy up to 5 years of age. Clin Exp Allergy. 39(4):518-26.

Vollaard, E.J., Clasener, H.A.L. ( 1994). Colonisation Resistance. Antimicr. Agents Chemother., 38, 3, 409-414.

Waaij van der, D., Berghuis, J.M., Lekkerkerk- van der Wees, J.E.C. (1971). Colonization resistance of the digestive tract in conventional and antibiotic- treated mice. J. Hyg., 69, 405-411.

Arvamus,Meditsiin,Tervishoid

Vaktsineerimisest

3 kommentaari

Kuigi teema ei ole otseselt keskkonnaga seotud (kaudselt on kõik keskkonnaga seotud) otsustasin ma sellest siiski mõne sõna kirjutada. Põhjus on selles, et vaktsiinide vastased on muutunud üsna valjuks ning suudavad hirmutada ära ka inimesed, kes üldiselt ei usu igasugustesse lollustesse (uriini joomine näiteks). See on aga ohtlik. Miks? Räägime kõigepealt natukse sellest, mis asjad need vaktsiinid on.

Vaktsiinid on üldiselt bioloogiline preparaat, mis tõstab inimese immuunsust mingi haigustekitaja vastu. Neid peetakse üldiselt üheks suurimaks saavutuseks võitluses haiguste vastu koos hügieeni arenguga. Suures plaanis on kahte tüüpi vaktsiine: need, mis koosnevad tapetud ja need, mis koosnevad elusatest kuid mittevirulentsetest haigustekitajatest. Täpsemalt ma vaktsiinide tootmise mehhanismidesse siinkohal ei lähe.  Väidetavalt on maailmas ligikaudu 2 miljardit inimest, kes põevad haiguseid, mida oleks võimalik vaktsineerides ära hoida. Mitmed väga tõsised haigused (näiteks leetrid, mumps, lastehalvatus) on arenenud riikidest peaaegu täielikult ära kaotatud just tänu vaktsiinidele.

Nüüd on aga vaktsineerimise vastaste tõttu inimesed vaktsineerimist kartma hakanud ja on piirkondi, kus need haigused jälle välja tulevad. Seda seetõttu, et puudub rühmaimmuunsus. Pole piisavalt vaktsineeritud inimesi kogukonnas. See võib lõppeda vastsüninutele ohtlikult kuna nemad on kõige vastuvõtlikumad haigustele ning põevad neid kõige raskemalt läbi. Siin on kirjeldatud Austraalia näitel kui suurt kahju vaktsineerimise vastased võivad teha.

Enamus argumendid, mida tuuakse välja vaktsiinide vastu on sellised: vaktsiinid (täpsemalt tiomersaal neis) tekitavad autismi, vaktsiine kasutatakese teie mõistuse kontrollimiseks, suured ravimifirmad ja arstid tahavad teid lihtsalt nöörida, vaktsiinidest pole tegelikult kasu jne.

Esiteks ei ole ühtegi teaduslikku tõendit, et tiomersaal on ohtlik ja, et vaktsiinid põhjustavad autismi. Vastupidiseid tõendeid on aga palju. Kas te tõesti arvate, et ravimeid lihtsalt loobitakse turule enne kui neid korralikult katsetatud pole. Igasuguseid palju kiidetud toidulisandeid ja gurude imejooke võib paisata turule niisama ja kõik julgevad juua. Ravimeid tuleb 15 aastat katsetada. Kõik etapid tuleb läbida. Kui 14ndal aastal tuleb välja, et ravim on kahjulik ei tohi seda müügile panna. Mõelge sellele.

Teiseks, keegi ei saa teid vaktsiinide läbi kontrollida ja röövida. Lisaks ei ole vaktsiinide tootmine ka väga kasulik ettevõtmine. Maailmas on umbes 5 nii suurt ravimifirmat üldse, kes suudaks suurtes kogustes vaktsiini maailmale toota piisava kiirusega. Näiteks see H1N1 näide. Seekord läks hästi aga järgmine kord ei pruugi vedada. Vaktsiinide tootmine on meeletult keeruline ja kallis protsess ja tagasi tulev raha ei ole meeletult suur. Firmadel ei ole tegelikult väga suurt motivatsiooni neid üldse toota. Sümptomeid hiljem ravida on selles mõttes parem, et kui inimesed haigestuvad ja haigestuvad jälle siis saab neile rohkem ravimeid müüa ja oluliselt rohkem kasu teenida.

Kolmandaks on vaktsiinidest olnud meeletult kasu. Rohkem kui te suudate üldse ette kujutada. Miljonid inimelud on päästetud. Haigused, mille vastu meil on vaktsiinid oleks tapnud meeletutes kogustes inimesi kui vaktsiine poleks leiutatud. Uskuge, need haigused tapavad ka tulevikus meeletu koguse inimesi kui me posijate jutu järgi lõpetame tõsise teadusliku alusega ravimite kasutamise.

Ma tahan, et te mõtleksite natuke selle peale. Kui te sõidate laevaga või lendate lennukiga või kasutate mõnda elektroonilist seadet tahate te ju, et oleks tehtud suur teaduslik töö, et oleks tagatud teie ohutus. Samas olete te nõus uskuma erinevaid soolapuhujaid, kellel ei ole meeletut kuhja teadustööd neid toetamas. Te usaldate nende kätesse enda ja oma lähedaste tervise. Kui te oma tervise osas enam arste ja meditsiini TEADUST ei saa usaldada, sisi keda te usaldate? Naabrimeest? Sõbrannat? Kuidas nemad sinust targemad on?

Loomulikult on teatud ohud.. alati on ohud.. võib tekkida harv allergiline reaktsioon. Seetõttu on vajalik, et su arst on allergiatest teadlik. Arstid on enamasti kõik väga kaua õppinud ja me ei ole neist targemad meditsiini alal. Üldiselt ei ole aga vaktsiinide ohud midagi nende ohtude kõrval, mida tekitavad haigused.

See postitus tuli nüüd välja pigem arvamusartiklina. Kui on huvi antud teema vastu siis andke kommentaarides teada. Eriti huvitab mind see, miks vaktsiine kardetakse. Kirjutan ükshetk siis põhjalikuma kirjutise koos viidetega. Ei hakka hetkel keskkonna teemalist blogi liialt teemast kõrvale ajama.

Lisan veel ühe video, mis räägib HIV ja gripi vaktsiinidest.

Arvamus,Meditsiin,Tervishoid

Transrasvadest

2 kommentaari

Kes teist on lugenud raamatut „Timm Thaler ehk müüdud Naer“?*

Vat see raamat mulle meenubki seoses hiljutise transrasvade teemalise meediaärkamisega. Margariini ma ei tarbi, söön võid, nii juba mitu aastat. Toiduvalmistamisel kasutan lisaks taimeõlisid ja kookoskoort (see läheb külmas tahkeks ja sobib eriti mitteküpsetatavate kohupiimakookide tegemiseks). Loodetavasti ei mõjuta see minu erapooletust antud teemal… muidugi mõjutab, aga see selleks. Mõtlesin, et võiks teha väikese kokkuvõtte mis need transrasvad endast kujutavad ja siin ta nüüd ongi:

Tegemist on küllastamata rasvaga /kaksiksidemed/, milles on rasvhapete transisomeere.  Sisuliselt on kaksikside süsiniku aatomite vahel rasvhappeahelas niipidi, et mõlemad otsad on erinevale poole suunatud, tulemuseks sirge ahel.

Trans-rasvad tekivad kui vedelate rasvade küllastamisel lisatakse küllastamata cis-isomeeridele vesinikku ja osad cis-rasvad muutuvad küllastunud (ilma kaksiksidemeta) rasva asemel trans-küllastumata rasvaks. Küllastatud rasvad ei saa transrasvad olla, sest neis pole kaksiksidemeid. Sisuliselt on tegemist õlide tahkestamisel tekkiva kõrvalproduktiga. Kuna kaksiksidemete hulka vähendatakse on saadav produkt ka oksüdeerimisele vastupidavam ja säilib kauem.

Rasvade küllastamise tehnoloogia võimaldas sisuliselt madalakvaliteedilisest õlist toota kergesti määritavat võileivamääret (khm, võileib). Selline omadus tulenebki ainult osaliselt küllastatud rasvhapetest – sulamistemperatuur on madalam kui päris võil. Seda on ilmselt kõik täheldanud, et külmkapist võetud või on kõva. Olenevalt protsessis kasutatud rõhust ja temperatuurist on tulemuseks rasvasegu, mis sisaldab 5-40% transrasvu. 5% transrasvasisaldusega toodet võib USAs müüa juba kui transrasvavaba st seda ei pea eraldi tähistama. Trans-rasvu on võimalik saada peamiselt margariinist (seda kasutatakse kondiitritööstuses ohtralt) ja kiirtoitudest (friikartulid, pirukad, küpsised) ning juustulaadsed tooted tunduvad ka sellelt seisukohalt veidi kahtlased.

Halvad on nad selle poolest, et vähendavad hea kolesterooli hulka/ suurendavad halba  ja soodustavad seega südameveresoonkonnahaiguste teket. Kuidas see täpselt toimib ei ole teada, kuid eeldatakse et inimese rasvu lagundavad ensüümid ei suuda trans-isomeere lagundada, mistõttu jäävad trans-rasvhapped vereringesse kauemaks. Üks uuring ** näitas isegi, et südameveresoonkonnahaiguste risk suurenes poole võrra kui tarbitava trans-rasva kalorite hulk suurenes 2% (süsivesikukalorite asemel). Sama suure riski saamiseks kuluks 15% jagu küllastatud rasvhappeid. Veel seostatakse trans-rasvu ka maksaprobleemide ja viljatusega. Paljudes riikides on trans-rasvade toiduks kasutamist piiratud või suisa keelatud.

Piim ja veiseliha võib sisaldada looduslikult veidi transrasvu (2-5% nendes leiduvast rasvast) samuti ka rinnapiim kuid nende puhul on tegemist ühenditega mis on inimorganismile kauem tuttavad ja mingit jama ei põhjusta. Seega täiesti transrasvade vaba dieet ei ole võimalik ega ka kuigi mõttekas aga neid võiks siiski tarbida võimalikult vähe.

P.S. Kunagi väideti ka, et margariinides leiduvad küllastamata rasvad on tervislikumad kui võis leiduvad küllastunud rasvad.  Ega vist enam nii ole.

* Vist põhikooli kohustuslikus kirjanduses. Timm vahetas oma võime naerda võimaluse vastu võita iga kihlvedu, sisuliselt tegi kuradiga lepingu. Teemakohaselt – kurat tahtis toota Timm Thaleri nimelist margariini… kuid lõpuks otsustas miskipärast nime „Palmaro“ kasuks.

** Allikad:

http://en.wikipedia.org/wiki/Trans_fat

Hu, FB; Stampfer, MJ, Manson, JE, Rimm, E, Colditz, GA, Rosner, BA, Hennekens, CH, Willett, WC (1997). “Dietary fat intake and the risk of coronary heart disease in women” (PDF). New England Journal of Medicine 337 (21): 1491–1499. doi:10.1056/NEJM199711203372102. PMID 9366580. http://content.nejm.org/cgi/reprint/337/21/1491.pdf. Retrieved 2009-06-22.  PMID 9366580.