Rubriigiarhiiv: Ökoloogia

Earthlings – loomakaitsest nipet-näpet

Kes ei karda söögi-isu kadumist, vaadake läbi kogu seeria. Silmaringi avardamiseks sobilik kraam. Ma pole kunagi arvanud, et inimene tähtsam või parem liik oleks kui teised, kindlasti mõni tahab vaielda. Võib ka. Aga vaadake videot ka, siis vaidleme.

Vastu ja vastu argumendid: Nord Stream

Kui mõned kurioosse juhtumid välja arvatud, siis Eesti inimene oma arvamust väga kõvasti välja ei ütle. Kui isegi lätlased aeg-ajalt streigivad, siis Eestlased lihtsalt kannatavad vaikselt ja ootavad, et ehk läheb paremaks. Ah, las ta olla… Küll laabub…. Aga võib-olla oleks praegu see hetk, kus peaks Eesti rahvas pisut kaasa mõtlema. Tulevikku silmas pidades on praegu käsil vähemalt sama kaheldava väärtuse ja suurte kahjulike keskkonnamõjudega projekt nagu omal ajal fosforiidikaevanduste rajamise plaan Pandiverele. Ja kui me oma häält kuuldavaks ei tee – kasvõi ses vormis, et tõstatame täiendavaid tingimusi juhtme ehitajatele – siis oleme kaotajad meie.

Niisiis plaanivad venelased ja sakslased ehitada 1200 km torujuhet mööda Läänemerd, et edastada Siberi gaasi. Projekt on vastuoluline olnud algusest peale. Margaret Thatcher sõnad Helmut Schmidtile: “Aga Helmut, see on ju ohtlik!” Gazprom on muidugi ponnistanud mingi kk. aruande, mis on tohutult paks (üle 1000 lk), aga väga sisutühi. Dokument libistab üle uurimata asjadest ja nimetab kõiki ohte vähetähtsateks ja marginaalseteks. Kuuldavasti korralikku KMHd pole.

Külastasin LK Ringi poolt organiseeritud infoüritust, kus Nord Streami keskkonnamõju uurinud Ivar Puura rääkis mõningatest aspektidest ja hakkasin veidi kuuldu üle mõtteid mõlgutama. Esiteks muidugi soovitan kohustusliku lugemisvaraga tutvuda Erik Puura ajaveebi gaasijuhtme artikliga (ning ka sellega, mis räägib elavhõbedast Läänemeres) ning seejärel läbi lugeda Postimehes avaldatud arvamus Andres Tarandilt.

Noppeid mõjudest (refereerin põhiliselt Tarandit ja Puurasid):

1. Põhjasetete uuringud on seni keskendudnud pealmise 5 cm peale, mis on settinud ajal, kui Läänemerd juba kaitsma hakati. Veidi sügavamal (10- … cm) on merepõhi dioksiinide, elavhõbeda ja muude mürkide rikas.  Miinide  õhkimine merepõhjas, aga samuti toru aluse ehitamine segab põhjamuda kõvasti läb, seda sügavamalt kui 5 cm. Kogu saast läheb ökosüsteemis ringlusse ning jõuab kaladesse, mida soomlased juba praegu kõrge dioksiinisisalduse tõttu ainult Brüsseli eriloaga söövad. (I. Puura loengus nägi vahvaid pilte väärarenguga lastest ja haigustest, mida Soomes liiga palju lõhet tarbinud inimestel esines)

2. Sõjaaegadest lebab Suursaare lähedal merepõhjas 25 sõjalaeva kõikmõeldava moonaga ning Soome lahe keskel, umbes Helsingit Lahemaaga ühendaval sirgel, veel 40 sõjalaeva.  Neile lisaks on miiniväljadelt hulpinud ja ujunud ning hiljem merepõhja vajunud meremiine, mille hulka Soome keskkonnamõjude hinnang mõõdab arvudega 600–900, Eestile antud nn Espoo konventsiooni aruanne aga 20ga.  Meremiinide lõhkamise tagajärjel vabanevad setetest eelmainitud mürkkemikaalid, rääkimata ohust, et kõiki pomme ei likvideerita ja nad plahvatavad kalli juhtmekese katki, mis (kasvõi selle parandamine) kindlasti ilma kk.mõjuta pole.

3. Tarmo Soomere on välja toonud, et kaasaegseid uurimistulemusi ei olnud kasutatud, näiteks ohtlike ainete ja setete edasikande hinnangutes kasutati aastakümneid vanu järeldusi, mis on viimase aja teadustulemustega selgelt ümber lükatud. Eestlastele – Igasugused lainete ja hoovuste mudelid näitavad, et kõik reostus, mis Läänemerel toimub, uhutakse eelkõige meie randa (vastupidiselt müüdile, et ta Soome läheb). Praegu on juhe plaanitud teha Soome vetesse, aga meie piiri äärde. Ja pole ju vahet, meri on meri. Hülgel ja kilul pole passi.

4. Andmed teostatavate tööde mõju kohta on lünklikud (kas miinid õhatakse või tuleb juhe sik-sakkis, kui palju pinnast üles raputatakse jne). See, mille kohta pole midagi neutraalset teada, sellest libistatakse üle.

5. Naftavedu, mis aastal 2007 jõudis 7000 tankerini aastas, käib suhteliselt kitsas (kolm kilomeetrit) koridoris Soome lahe keskel gaasitoru kohal, ohustades seda suurõnnetuse puhul ja koos teisest mastist laevadega ankrute heitmisel.

6. Osmussaare lähedased seismiliste rikete mõjud (maavärinad) on täiesti arvestamata ja uurimata.

7.  Toru plahvatamise gaasimõju on teadmata. Norrakad on seda veidi mudelitega uurinud (seoses Inglismaa gaasijuhtmega), aga midagi väga täpset mudelitega teada ei saadud.

8. Venemaa ei ole esitanud mingit keskkonnamõjude hinnangut ega lasknud kedagi Suursaare juurde. Põhjendus on tore: Venemaa pole Espoo konventsiooni ratifitseerinud. Venemaa duuma otsus tühistab piiriülese mõju keskkonnale!

9. Projektiga on juba löödud kiil EL vanade ja uute liikmete vahele. See asi süveneb, sest miks peaks tohutu keskkonnakahju hinnaga läbi lastama Vene ja Saksa eraprojekt, eriti arvestades, et Venemaa energiapartnerina pole seni väga suurt stabiilsust üles näidanud? Poliitilistest aspektidest räägib üsna ilusasti Tarand, ei hakka siin rohkem peatuma.

Praegu on EL-s  “läänemere hääleks” läti lobist Baumanis, kuid palju mõju on temalgi. Meie hääl EL-s, Andres Tarand, on vaikselt sõna hakanud võtma. Kuna tema kk.nõunikuks on Peep Mardiste, Rohelise liikumise tegelane, geograaf ja muidu kk.teadlik inimene, siis on loota, et ehk tõmmatakse noist kanaleist projektile pidurid peale.

Ma pole mingi NIMBY inimene, tõenäoliselt ma ei protesteeriks paekivi kaevandamise vastu oma suvila lähedal – KUI on tehtud vastavad uurimused, kõik on normaalselt/ohutult läbi mõeldud ja teostatud. Tõenöoliselt ma lepiksin isegi väikse tuumajaamaga oma kodu läheduses, juhul KUI… Aga praegu on käsil tohutult suure ja läbiuurimata kk.mõjuga projektiga, mille halbu tulemusi maitsevad tõenäoliselt peale meie ka meie lapsed ja lapselapsed jne.. Kui nad just Läänemere äärest ära ei koli, pärast seda, kui viimasedki elusorganismid siit välja on mürgitatud.

Võib-olla on ka gaasijuhtme puhul kõige õigem esitada nõudmisi trassi ehitajatele. Kõrgendatud kk.ohutus, täpsemad uuringud jne… See pidurdaks projekti kulgu sedavõrd, et me saaks reaalsetest mõjudest sotti. Samuti – kui juhe tuleb, tulgu ta siis nii turvaliselt kui võimalik, meil on EL kodanikena õigus ja kohustus selle eest seista, et meie arvamusele (tervisele ja heaolule) lihtsalt pähe ei astutaks. (Mitte et ma teaksin, KUIDAS seda arvamust kõige mõistlikum oleks avaldada, või KUHU peaks kirju kirjutama… 🙂

“Canvas bags” ehk mis on kileprobleemi taga?

Inimesed kasutavad plastikesemeid oma igapäevases elus igal sammul, plastikust on nõud, mööbel, aparaatide korpused, lugematul hulgal tarbeesemeid. Paljud esemed ei ole mõeldud mitmekordseks või pikaajaliseks kasutamiseks, olles selleks liialt haprad (kilekotid), eritades kemikaale (plastikpudelid) või muutudes lihtsalt kasutuskõlbmatuks (tühjaks saanud pastakasüdamikud, nõudepesukäsnad jne). Neid on odav toota ja need on majapidamises laialt levinud, kuid enamasti toodetakse neid nafta baasil ja looduses nad eriti (kiiresti) ei lagune, sest bakterid ja seened ei suuda pikkade polümeeriahelate küljest „tükke ära hammustada“, eriti juhul kui polümeeri on veel „vürtsitatud“ plastifikaatorite või värvainetega.

Probleemi üheks lahenduseks on üldise tarbimiskäitumise muutmine, kuid ka siis jääb juba toodetud praht alles ja selle käitlemisega tuleb endiselt vaeva näha. Probleemi suurusest annab ilmekalt märku Vaikse ookeani prügilaama (ka Vaikse ookeani prügikeeriseks nimetatud) pindala – kahe Texase osariigi suurune, 90% sellest plastik (3,5 milj tonni). (http://hubpages.com/hub/Pacific-Ocean-Garbage-Patch- ). Prügikeerises tekivad valguse toimel ka väikesed plastikuosakesed, mis satuvad erinevate mereorganismide toidulauale ja kuhjuvad toiduahelas. Paraku jääb suur osa neist vette hõljuma ja kattub vetikatega ning ka merevee madal temperatuur ei soodusta edasist lagunemist. Plastiku molekul kui selline ei lagunegi, polümeer võib küll lüheneda, aga metabolismis seda keegi ei kasuta. …Võib muidugi loota, et prügilaamast areneb mingi uus tore maavara, aga kui tõenäoline see on? Arvatavasti baketrid siiski omandavad võime plastikut degradeerida, kui neile piisavalt aega anda. Nii suures mahus esinevat süsinikuallikat ei saa ju lasta raisku minna. Mõned bakterid ja mikroseened suudavad juba lagundada plastikute plastifitseerijatena kasutatavaid ftalaate.

Miks siis mitte minna üle bioplastikule? See laguneks kergemini (ehk üldse) ja toota saaks seda ka taastuvatest allikatest. Praegu on selle kasutuselevõtu põhiliseks takistuseks hind – milleks teha midagi uut moodi, kui vanamoodi on odavam? Samas kui lisada tavalise kilekoti hinnale ka selle utiliseerimise maksumus, ei olekski bioplastik hoolimata pakenditootjate vastuseisust ja tootmise keerulisusest täielik utoopia. Meditsiinis seda juba kasutatakse, näiteks ravimite kapslites aga ka proteesides, kuna tegemist on bioloogiliselt sobiva (biocompatible) ainega.

Bioplastiku polümeere saab teha õige mitmest ainest ja enamasti toodetakse neid bakerite abil, harvem ka taimselt. Levinuimad on polühüdroksüalkanoaadid (PHA) ja polülaktaadid (PLA).

PHAd saab toota nii taastuvatest kui mittetaastuvatest allikatest , näiteks Pseudomonas putida abil polüstüreenist või taimsest materjalist ja  Alkanivorax borkumensise abil naftast. Hea variant on see, kui bakter sekreteerib polümeeri graanuleid väliskeskkonda, siis ei ole vaja leiutada mehhanismi selle rakkudest kättesaamiseks ja raku ruumala ei ole tootmisele nn pudelikael. Üldiselt hakkavad bakterid PHA polümeere tootma kui süsinikuallikat on piisavalt aga kasv ja paljunemine on inhibeeritud N ja P nälja tõttu. Kasutada saab ka transgeenseid baktereid, mille eelis on PHA lagundamisvõime puudumine, mistõttu nad ei saa seda ise süsinikuvaruna kasutada. Samas on see lagundamisvõime aluseks bioplastiku biodegradatsioonile.

Lagundada saab bioplastikut kompostimise teel (prügimäel hapnikupuuduses lagunemist ei toimu), kasutada võidakse spetsiaalseid mikroorganisme ja ka oksüdeerivat degradatsiooni, mis tekitab radikaale ja lõhub polümeeri. Osad bioplastikud on teatud oludes korduvkasutatavad.

 

 

Bioplastikute plussid ja miinused 

+

         Minifragmente ei jää alles

         Ei sisalda kloori

         Ei tekita metaani

         CO2 vabaneb aeglaselt

         Põllumajanduses

         Meditsiinis kasutatav (biocompatible)

         sarnane tavaplastikule

 

         Kallis toota, PHA tootmine energiamahukas

         Dilemma tärklise kasutamisel

         Tehnoloogia puudumine (rakkudest eraldamine)

         Maisi kasutamisel metaani teke

         Komposteerimis ja sorteerimismured

         GMO

         Pakenditööstuse blokk

 

 

 

Eesti bioplasti tehase idee kahjuks suri välja – piimhapet tootev bakteritüvi on küll olemas aga keegi ei taha tehast rajada. Ja noh, idee poolest võib ju võtta ka eeskuju õppejõud Kristjan Zobelist, kes ütles et ta võtab alati kilekoti ja matab maha, siis süsinik läheb ringest välja. See, et me oleme liiga palju süsinikku ja energiat ringesse toonud, ongi ju mõnede globaalprobleemide tuum.

Lisaks veel üks meelelahutuslik osa, kus saab vaadata põnevaid näoilmeid, veidi koorilaulu ja vingerdavat makaronmeest 🙂

Noh tegelikult riidest kottide kasutamine pole kaugeltki lahendus, aga idee on hea.

Jätkusuutlik linn ja tööstusökoloogia TA 2009* 2.

Jätkan silmaringi avaradamisega Talveakadeemia 2009’lt. Mul oli õnn kuulda väga inspireerivaid ja huvitavaid ettekandeid oma ala spetsidelt, mul on selle üle tohutult hea meel. Mul pole mõtet ülevaadet esinejate ettekannetest teha, kuid kirjeldan mingeid mõtteid, mis asjakohased tunduvad. Nimede järgi saate otsida neti-avarustest lisamaterjali.

“The most ecological human-being is a dead human-being…” (Eero Paloheimo)

See oli kelmikas kommentaar oma eelmisele lausele, kus Paloheimo ütles, et kõige ökoloogilisem tootmine on tootmise puudumine. Kauaagne Soome rohelise partei asjapulk (“In 20 years we did absolutely nothing there!”) ning hetkel Hiinas ökolinnade planeerimisega tegelev muhe Paloheimo pidas meile ettekande ökolinnadest (võime nimetada neid ka “jätkusuutlikeks linnadeks”). Jõuluvana habemega härra oli mulle silma jäänud juba eelmisel õhtul, kui ta ühe teise ettekande kommentaarina avaldas vastumeelsust üleliigse seminaritamise ja arutluse vastu seal, kus on vaja kiireid otsuseid ja reaalseid lahendusi. Õige ka.

bain_garden_sunroom_greenhouse

Kasvuhoone maja lõunapoolsel küljel on väike, kuid sisuline samm jätkusuutlikuma eluviisi suunas, vähemalt poolhõreda asustusega asulates küll.

Tööstusökoloogia loengu alguse suutsin maha magada, sest meie töörühm jäi oma karjäärimaketi valmistamisega ajahätta – me tööülesanne oli mõelda välja, kuidas tuua linnaruumi Väo karjäär pärast maavara ammendumist. (Alles kodus hüppas mu kraesse mõte hiiglaslikust tehismärgalast veepuhastamiseks) Aga kui ma ettekandele jõudsin siis niipalju kui ma vägivaldselt kohvipausist ilmajäetuna jälgida suutsin rääkis Björn Frostell Rootsist meile sellest, kuidas tööstus võib olla jäätmevaba. Zero-waste, põhimõtteliselt. Näiteid tõi Skandinaavia paberitööstusest, aga ka arengumaadest. Väga detailidesse ta ei läinud, rääkis rohkem sellist filosoofilist juttu sinna ümber. Praegu asjaarmastajana talu pidav Frostell rõhutas samuti kiirete muudatuste vajadust. (Muide, TTÜ Tartu Kolledžis saab õppida tööstusökoloogia nimelist eriala, kui ma ei eksi) Frostell oli võrreldes konverentsi Soomlastega märksa positiivsemalt meelestatud Maa tuleviku suhtes…  Aga tõesti, absoluutselt võrratud mehikesed mõlemad.

Märksõnu

* Meil on vaja täiesti uudset tehnilist haridust. Interdistsiplinaarset.

* !Elutsüklianalüüs! Rohkem kui ökoloogilise jalajälje abstraktse kalkuleerimisega, peaks tegelema igale tootele ja teenusele eelneva, kaasneva ja järgneva energia ja ressursikasutuse jälgimisega. Disainima ei peaks toodet vaid materjali elutsüklit. lifecycle

Näide elutsüklianalüüsist. Skeem paberi kohta.

* Ökolinn ei ole uut sorti arhitektuuriveidrus ega ka lihtsalt ärivõimalus, ta on eelkõige osa lahendusest globaalses kk.kriisis ülerahvastunud maailmas.

"Fancy ökocity"
Ökolinna kavand, millel sisuline ökoloogilisus pidavat puuduma. “Fancy ecocity” ehk mäng arhitektuuriga.

* Ökolinn on tervik, millega kaasneb ka tema soojendamiseks, toitmiseks ja katmiseks kulutatav maalapp. Tõmbasin ettekannet kuulates pastakaga kavaservale kritseldatud Eesti kaardile sõõre, sümboliseerimaks Tallinna viljapõlde, lehmakarjamaid ja paberimetsa, ning palju ei jäänudki järele.

*Ökolinna planeerides peab arvestama konkreetseid olusid, kliimat, kultuuri jne… loogiline.

* Eeskujuks on vaja konkreetseid lahendusi. Praegu on valmimas esimesed meie mõistes suured, seal tillukesed, ökolinnad Hiinas. Ilmselt tuleb sügisel meedias juttu ka keset Lähis-Ida kõrbesid kerkivast luksuslikust ökolinnast. Hiinas on see siiski ainuke võimalus, kõrbes pigem eksperiment stiilis “mida teha, kui raha on liiga palju.”

* Elektriautodel pole sisulist mõtet, kui nad kasutavad fossiilset allikat.

* Ökolinnade transpordiküsimus on lahendatud pisikeste elektrimootoriga taksodega, mis on ühisomandis. Samas on linnaplaneering piisavalt loogiline, et liiga palju transporti kasutada pole vaja (ära jääb pendelränne a’la 60 km kodust tööle)

Kas loodus mahub linna? TA 2009* 1.

Uute ideede kohtumispaik – väga asjakohane alapealkiri Väga värskete ajude kogunemise üritusele.  Peatun siin lühidalt mõnedel huvitavatel mõtetel, mida minu aju kaasa korjas. Ilmselt võrsub sellest üritusest veel hulgaliselt postitusi, mis puudutavad lähemalt või kaudsemalt konverentsi läbivat teemat, milleks oli linnaplaneerimine – jätkusuutlik linnaplaneerimine. Esialgu annan aga ülevaateid juturingidest ja ideedest, mis võrsusid. Paraku-paraku, olid kohad loetud ja kõik huvilised (vähemalt neist, keda ma v2rskeaju lugeritest isiklikult tean) sinna kuulama ei mahtunud ja õigel ajal otseülekannet enda jaoks ei avastanud – loodetavasti saate ülevaate sellest konverentsist ja võtate järgmisel aastal arvutitaha valvesse, et ka “tuusik” rabada…

“Rumalus on konstant, millega tuleb kõik asjad läbi korrutada või jagada.” (Jaan Kaplinski)

“Kas loodus mahub linna?” oli vestlusring, kus arutlesid omavahel Talveakadeemia rohkearvuline osavõtjaskond ja vaimsete mentorite, “mikrofoniõiguse omajad” Jaan Kaplinski, Marko Mägi, Oliver Alver ning Merle Karro (Lisainfo neist Talveakadeemia kodukal).

hakid1

Legendaarsed Tartu hakid

Arutelust jäi kajama linnaarhitekt Alveri mõte, et rääkides loodusest linnas ei peaks me mõtlema parkidest vaid kõigest elusast – kajakatest paneelmajade katustel, sipelgatest vuugivahes, hooldamata võsast omanikuta krundil… Ja ka seda, et “roheline kõrb, kus seisavad mustad sambad” (Kaplinski), ei ole hea ega ainuke juhtidee, millele rajada linnahaljastust. Hoolimata sellest, et põõsa taha saab peita end pätt, on põõsas koduks ka väikestele linnukestele. Hoolimata sellest, et 3 cm kõrgune raseeritud muru on väga geomeetriline, sile, funktsionalistlik ja mida iganes, ei ole ta normaalne keskkond ei sellele samale nuditud muruliblele, ega ka putukatele, keda linnukesed süüa sooviksid. Ideaalis võiks linnapildis leiduda ka puisniidu sarnaseid kõrgema heinaga bioloogiliselt mitmekesisemaid alasid, mis oma vegetatsiooniperioodis õitsevad ja närbudes värvi, kuju ning lõhnasid muudavad.

Huvitav tähelepanek tuli taaskord Kaplinskilt, et meie “tõrjume” kahjureid, ameeriklased “tapavad” neid. Kui kohatult kõlab “Raid – tapab kodus ja aias”? Ikka väga, tegelikult. Kultuurikonteksti erinevus meie suhtumisel loodusesse. Kirjanikuhärra teine näide oli USA filmist, kus jõulukuusega toodi tuppa väike oravapoiss ning kui meil siin oleks see rõõmsat elevust tekitanud, siis Ameerika perekond hakkas paaniliselt otsima võimlust, kuidas karvakera ära tappa. Ja kui koeral (tähelepanuväärne, et see loom neile ikkagi kõlbab) see lõpuks õnnestus, olid kõik väga rõõmsad. Ameerika pihta lendas veel üks mõttenool – seoses valglinnastumisega on suures osas maa ja linna vahel piir kadunud – mis oli üks kommunismi tunnuseid…

Seltskonna ametlik ornitoloog tõi välja tõiga, et linnas toimub evolutsioon kiiremini kui kuskil metsavahel. Linnud omandavaid põnevaid trikke (piimapudeleid avavad varblased, parkimisautomaatidest münte varastavad varesed jne). Kuigi kogu seda protsessi on huvitav jälgida, on linnad loomadele siiski ökoloogiline lõks. Ja otseselt selleks, et võimalikult palju linde linna elama tuleks, ei tasu küll linnu ümber disainida – pigem tuleb eesmärgiks pidada kvaliteetset elukeskkonda inimesele ning võimalust loomal/linnul seal elada. Kui me teeme linnaelu kergemaks kui seda on metsaelu, siis tõmbab linn loomad endasse, kuid nagu uuringud on näidanud, on neil seal üldiselt väga madal produktiivsus ning kogu tegevus mõjub liigi üldpopulatsioonile halvasti. Kaplinski tõi ökoloogilise lõksu teiseks näiteks keskaegsed linnad, kus sündivus oli madalam kui surevus ning linnadesse tuli inimesi maapiirkondade arvel.

teerajad kõigile
Liikumiskoridorid kõigile linnaelanikele. Ka neile, kes pole liigist Homo sapiens.

Kui alapealkirjas on juttu rumalusest, siis kogenud linnaarhitekt modifitseeris seda pisut, öeldes väga tabavalt, et see pole mitte rumalus, vaid ahnus. Ja ahnuse defineeris ta kui teadliku rumaluse mingi (abstraktse või otsese) kasu nimel. Näitena tõi ta Tallinnat ümbritsevad vallad, kes kaootiliselt arendatud uuselamurajoonidesse rahvast tõmbasid ja nüüd probleemivankri ette rakendatud on.

Eks põnevaid mõtteid ja arutluskäike oli veel ohtralt, kuid piirdun praegu sellega. Ja ämblikul, kes mu vanni all elab, lasen seal rahus edasi elada. Me ju ei sega teineteist? Mõte, mis mina ise vaikselt kaasa mõtlesin, oli see, et linna planeerides peaks maju, parke, teid ja kogu ülejäänud kremplit tajuma mingisuguse orgaanilise tervikuna. Selles tervikus peab leiduma liikumiskoridore nii sörkjooksu harrastajale, kiirabiautole, ühistranspordile, oravatele kui ka laululindudele. Mind jäi kummitama ka mõte katustest, mis on nii tohutu alasti. Me küll ei näe neid tavaelus tihti, kuid seal on tohutu palju pinda, mis võiks teenida mingit eesmärki. Olla kuidagi tähendusrikkamad. Köögiviljaaiad, murukatused (ma võin murukatuse eelistest kunagi pikemalt padrata, murukatused ei ole ainult pseudo-ökoarhitektide iluvidin, neil on ka sisu), lamamistoolid, koerajalutusplatsid (nagunii tuleb junnid kilekotti ju panna… vihm peseb, päike kuivatab) jne jne. Õismäel elavad katusel kajakad. See mulle ka meeldib tegelikult. Kajakad on uhked loomad.

Tuuleenergia võlu ja valu

Tuuleenergiat nähakse peamise Euroopa Liidus peamise energiaallikana, mille abil vähendada taastumatute energiaallikate tarbimist. Seda lihtsalt sellepärast, et antud laiuskraadidel on elektrit tuulest toota palju hõlpsam (ka odavam) kui päikesest. Tuul puhub ka peaaegu igal pool (tõusu-mõõna ja bioenergia rakendused pigem lokaalsed). Tuule energia peamise miinusena tuuakse välja tema kõikumine. Skeptikud küsivad pidevalt, mis saab kui väljas on talvel -20oC ja tuult ei puhu paar nädalat.Ka sellisele olukorrale on võimalik leida erinevaid lahendusi, kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Hiljuti käis meediast läbi uudis kuidas hiidlased sõdivad suure tuulepargi vastu mis rikub nende merevaadet. Ka Virumaale Kullengale planeeritav tuulepark tekitab kohalike elanike vastaseisu. Ühelt poolt ma saan nendest inimestest täiesti aru, kes tahavad loodusliku elukeskkonna säilimist, et säiliks vaade, kus meri kaob silmapiiri taha. Ning tuulepark võib rikkuda nii mõnegi hingematvalt ilusa vaate. Teisalt kui tahetakse rakendada mastaapseid plaane, mille kohastelt ainuüksi Eestis Energia rajatavate tuulikute koguvõimsus on 1 GW (pool Narva põlevkivi jaamade võimsusest), siis paraku on ei jää just palju kohti, kust pilku merele keerates, ei oleks tuulikuid näha. Siit tekivad kohe konfliktid, ühelt poolt me soovime tuuleenergiat teisalt ei taha näha tuulikuid. Tekib jälle otsustamise koht, millest kirjutasin ka „Looduskaitsealade tulu ja kulu“ teema all. Kas me hindame rohkem saadavat elektrit või vaadet ja kohalike elanike heaolu. Paratamatult pole Eestis nii asustamata rannikuid, mis ei oleks looduskaitsealad ning kus tuulikute rajamine kedagi ei mõjutaks. Praeguse olukorra jätkudes on oodata pea iga uue tuuliku rajamisel kohalike elanike vastaseisu ja kohtuskäike. Kas energianälg paneb meid harjuma mereäärsete tuuleparkidega või leitakse lahendusi kuskilt mujalt?

Eetikast

Kirjutasin selle “essee” mai kuus kui töötasin Tartu Ülikooli Zooloogia muuseumis. Seal oli palju vaba aega lugeda ja kirjutada kuna töö ei olnud just väga nõudev. Panen ta siia üsna muutmata kujul Mõned asjad lisasin ning mõnda lauset korrigeerisin kuid sedasi tundsin ma sel ajal. Praeguseks on mõni asi ehk selgemaks, teine jälle vähems elgemaks saanud kui põhimõtteliselt arvan ma praegugi nii nagu kirjutasin tol hiliskevadisel päeval. Lugege ise ja otsustage, mida teie usute.

Inimkond on järjest rohkem mõistmas oma tegevuse tagajärgi loodusele. Tuleb välja, et oleme üsna lühikese ajaga suutnud hävitada palju metsa, saastanud atmosfääri ning veekogud, teinud kasutuskõlbmatuks lugematud hektarid pinnast ning kõige selle käigus kiirendanud mitmete liikide väljasuremist. Loomulikult ei saa see nii jätkuda ning seetõttu on „mulla alt” pea välja pistnud mitmed organisatsioonid (nii globaalsed, riikide algatatud kui ka lokaalsemad kodanikualgatused), kes nõuavad „õiget”, eetilist suhtumist loodusesse. Keskmisele inimesele aga, kellel on eraeluski piisavalt probleeme jääb see kõik aga kaugeks. Arvatakse veel tänini, et inimene suudab looduse kuningana üle elada kõik, mis juhtub ning seetõttu on ka looduslike süsteemide pärast muretsemine küllaltki mõttetu. „Las need liigid surevad, meil on neid ju palju ning puid saab ju alati juurde kasvatada.” Küllap on see mõte nii mõnegi inimese peast läbi käinud kuuldes keskkonna hüsteerikute vahel lausa apokalüptilisi hoiatusi. Kellele siis seda keskkonna eetikat õieti vaja on? Mida saab inimkond loodust hoides ning väärtustades?

Rääkides eetikast looduses ning seeläbi ka keskkonnas on oluline määratleda ära, mis on üldse eetika. Kui me näeme kiskjaid söögi nimel mõnd rohusööjat maha murdmas ei tohiks me näha selles midagi valet. Inimene on ise omnivor ning paljude inimeste söögilaual on lihal oma koht olemas. Kui aga mõni kiskjate esindaja murrab maha meie oma liigi kaaslase, kas seda suudame me samuti eetiliseks pidada? Tegu on ju sama olukorraga mis varem. Siiski ei suuda paljud inimesed seda õigeks pidada. Ka hunt, kes murrab inimese karjast maha lamba võib karja omaniku viha tõttu surma saada. Ühesõnaga – niikaua kuni loodus meie vastu ei tegutse on kõik loomulik ning tegelikult ei ole seal midagi imelikku.

Inimühiskonnast pärinevad ning seetõttu ka ülimalt antropotsentristlikud väljendid (õige, vale, eetliline) ei oma väljaspool meid endeid mingit tähendust. Sedasi võibki tunduda kogu jutt keskkonna eetikast ning õigest käitumisest loomadega suure jamana.

Asjale tuleks ehk läheneda hoopis teise nurga alt. Ennekõike tuleb küsida endalt, kes saab üldse kasu sellest, kui käitume looduse ning kitsamas mõistes end ümbritseva keskkonna vääriliselt. Võib rääkida kui palju tahes sellest, et põhiline kasu peab minema loodusele aga tõde on selles, et tegelikud kasusaajad oleme meie – inimesed. Loodus on üle elanud märksa tõsisemaid sündmusi kui need, mis ähvardavad kogu inimkonna hävitada ning on siiani kenasti hakkama saanud.

Elu maal hävitada on väga raske. Süsteem, mis meie ülepaljunenud liiki elus hoiab on aga väga delikaatne ning paljusti sõltuv meie arvukusest. Kui meid on palju siis vajame ka looduselt palju ning paneme loodusesse tagasi palju (prügi), muutes sellega suuresti keskkonda, milles elame. Keskkonna muutmise juures tulebki hakata rääkima eetikast. Me peame loodust kasutama sedasi, et seda saaks kasutada samal otstarbel ka tulevikus. Seeläbi ei pea me oma käitumist tõlgendama kui eetilisust meie planeedi suhtes (planeedil, kui põhimõtteliselt elutul objektil on üsna ükskõik kas ta on ilus ja roheline või kuum tulekera) vaid teiste inimeste, meie endi järeltulijate ning ka meie enese suhtes.

Inimkonna mõju loodusele on väga suur kuid paraku jääb see tihti tavainimesele märkamatuks. Protsessid toimuvad esialgu graduaalselt ja näiliselt justkui midagi ei muutukski kuid kuna looduses on paljud süsteemid omavahel tugevalt seotud, saabub ükskord piir ning väga lühikese ajaga võib muutuda väga väga palju. Meid ümbritsevas keskkonnas toimuvaid muutusi on aga kergem näha. Kui keegi viskab prügi sinu aia taha, reostades sellega keskkonda, mida oled harjunud „enda omaks” pidama, paned sa seda tõenäoliselt tähele ja parimal juhul võtad sa midagi ette, et sinu ümbrust ei lagastataks. Halvimal juhul pöörad sa selja. Loodus on aga globaalne süsteem kui räägime Maast ning universaalne süsteem kui räägime meie universumist. Kui toome sisse veel teooriad, et universumeid on mitu siis tuleb loodust võtta kui multiversaalset süsteemi, see aga pole antud hetkel ehk nii oluline. Muutused selles süsteemis vajavad väga suurt perspektiivi ning ulatuvad kaugemale näiteks majaesisest, mida meil on kerge näha. Inimkonnal on aga globaalse ulatusega probleeme raske lahendada. Ajaloos toimunud globaalprobleemide kohta ei teadnud inimesed sel ajal palju ning midagi teha, et neid ära hoida oli seeläbi võimatu. Tänapäeva globaalsed probleemid on aga teistsugused. Kuna rahvaarv on nii meeletult suur, toome me praegusel moel eksisteerimisega kaasa suure atmosfääri koostise muutumise(suure antud kontekstis… planeedi ajaloos on atmosfääri koostis olnud absoluutselt teistsugune kui praegu), metsade ja loomade vähenemise, liikide väljasuremise ning last but not least suure hulga jäätmeid. Meil pole küllalt toitugi, et kõik 6,5 miljardit suud saaks toidetud. Nendele probleemidele tuleb leida lahendus ning seda tehes oleme paratamatult sunnitud muutma oma arusaamu õigest, valest ning sellest, mis on ja mis ei ole eetiline.

Olles teadlik probleemist, ei tasu minna kohemaid paanikasse ja mõelda, et nüüd ongi lõpp. Meil on olemas teadmised ning vahendid, et inimkond päästa. Sealjuures ei ole me sunnitud kaotama oma mugavat elu. Meil on vaja vaid muuta oma arusaamist maailmast, milles elame oma mugavat elu. Toon siinkohal näite. Eesti rahvaarv on küllaltki normaalne. Siiski arvestades kogu maailma rahvaarvu oleme me suhteliselt tühine osa. Pidevalt räägitakse iibe tõstmisest ning sellest kuidas õige ja eetiline perekond saab kolm või rohkem last. Arvestades aga maakera rahvastiku massiivsust ja probleeme ,mida selle kasv endaga kaasa toob, on iibe tõstmine ülimalt ebaeetiline.(Ma ei taha siinkohal öelda, et probleemi lahendaks ära ainult Eestis läbimõeldud laste saamine vaid vaja oleks mingit globaalset arusaamist probleemist. Mul ei ole ka otseselt midagi suurte perekondade vastu ja inimeste vastu, kes saavad lapsi armastusest nende vastu ja kes suudavad neid ka ülal pidada. Ma tahan lihtsalt öelda, et sellele, kas ja kuidas me oma lapsi ülal pidama hakkame tulevikus, me peamegi mõtlema.) Maakera rahvaarvu ei tule mitte tõsta vaid langetada ning seda mitte läbi sõdade, nälja, haiguste ja muu sarnase, vaid mõne muu meetme abil. Kontrollitud paljunemine on ka paljude arvates ebaeetiline kuid ka konrollimatu paljunemine on minu arvates sedasama. Kui iga perekond saaks 1-2 last saaks populatsiooni kasvu üsna kiiresti kontrolli alla. Seda muuseas ilma, et ükski liigne laps peaks nälga kannatama. Seda muidugi juhul kui saadakse niipalju järglasi kui varud võimaldavad.

Olulised mõtteviisi muutused tuleb läbi viia ka teistel rinnetel. Ületarbimine ning raiskamine tuleb viia miiniumini ning võimalusel üldse ära kaotada. Liiga kaua on kasu nimel ohverdatud loodust. Kui tulevikus ei hakata asju lisaks rahale mõõtma ka looduslikus hinnas, kusjuures väärtustades teist samapalju või rohkem kui esimest, ei ole meil rahaga enam midagi teha. Arvestades tagajärgi ei ole kunadi inimesele kasulik see, mis on kahjulik tema ümbritsevale keskkonnale ja loodusele, kuigi nii võib esialgu näida.

Väärtushinnangute muutmine on raske, kuid seda tuleb teha. Loodan, et mõtlevatel ning intelligentsetel inimestel on tulevikus loogiline asju nende kasulikkuse ja kokkuhoiu suhtes hinnata, mitte hinna ja „ägeduse” suhtes. Autot vaadates tuleks ennekõike mõelda ökonoomsuse ja keskkonnasõbralikkuse peale. Kiirus ning võimsus peaksid olema teisejärgulised. Suurus, mida peetakse inimühiskonnas tihti mingite komplekside pärast üheks tähtsaimaks omaduseks peaks tulevikus jääma üheks ebaoluliseimaks asjaks. Veel enam, mida vähem üks asi ruumi võta, sealjuures tehes oma tööd parimal viisil, seda parem.

Inimestel on veel pikk tee käia, et saada tasakaalu loodusega kuid kahjuks on aega vähe. Pingutused, mis tuleb teha on suured ning neid peavad tegema kõik, muidu pole neist globaalprobleemide lahendamisel tolku. Tihti muudab nende probleemidega toimetulemise raskeks ka meie iganenud arusaamad eetikast. Õige ja vale on lihtsalt sõnad, mis universaalses kontekstis ei oma mingit tähendust. Peame mõistma, et mis on praegu meie ühiskonna kontekstis eetiline inimkonnale ei pruugi olla parim loodusele. Kui me neid kahte tasakaalu ei suuda viia võivad meie elukeskkond, meie ühiskond ning ka loodus väga kiiresti äratundmatuseni muutuda, Kui me sel laseksime juhtuda oleks see meist aga väga ebaeetiline.

“Kas majandamise põhimõtteid saaks laiendada ka metsalilledele?”*

Selle Aldo Leopoldi tsitaadiga alustades alustan ma ühte mõtteavaldust, mille ma tegelikult avaldasin varem oma teises bloogis. Siin kontsentreeritumal kujul.

Ei hakka siinkohal tegema grandioosset sissejuhatust maailmas toimuvaökoloogilise katastroofi teemadel, seda on käsitlenud nii paljud toredad mõtlejad, ökoloogid, teadlased, kultuuriinimesed jpt. Samuti ei hakka ma jahuma sellest, et kui me kiiremas korras homo sapiensi lömastavat domineerimist Maal drastiliselt ei vähenda, siis me lihtsalt sureme liigina välja. Jah, prussakad jäävad, nagu alati tervameelselt ära mainitakse. Aga võib-olla ei jää ka, koolkondade küsimus. Igatahes alustan sealt, kus mu mõte hetkel peatub.

Meil on praegu majanduskriis, kas pole tõsi? Miks – küsivad paljud. Mina eriti ei küsi. Põhjus – tagajärg, põhjus – tagajärg… See ei ole mulle tulnud igatahes ootamatult. Lõpmata kaua ei saa õhust laene võtta ja progressi mängida.

Ma ei ole kunagi tundnud suuremat huvi majanduse toimemehanismide vastu. Küll aga jõuab tõenäoliselt iga looduskaitsest, keskkonnaeetikast, süvaökoloogiast ja muudest sarnastest omajagu kattuvatest teemadest huvitatud inimene teatud poliitilise vasakpoolsuseni. Ma ei lasku praegu Eesti poliitika olematutesse vasak-parem nüanssidesse, meil siin Läänemere lõunakaldal on neist asjast ju mingi muust maailmast erinev isiklik arusaam. Ma räägin natuke üldisemalt ja rõhutan kohe alguses, et kommunismis mind süüdistada pole vaja, see ei ole asja sisu. Ühesõnaga kasvule ja arengule suunatud kapitalism ei ole mingil juhul jätkusuutlik lahendus, vaja on ühiseid otsuseid ja jõupingutusi, loobumisi ja leppimisi, teatud mõttes inimeste tiibade kärpimist. Alati ei peagi saama nii palju kui tahad, peab piisama sellest, kui palju on vaja. Vahelepõikena – ma tahtsin kunagi Titanicu t-särki, ema ütles, et ei saa, see tahtmine läheb sul kohe üle ja läks ka. Ma tahan öelda – võib-olla me, inimesed, tahamegi enamjaolt mõttetuid asju. Ja tegelikult, mitte võib-olla, vaid päris kindlasti nii ongi.

Antropotsentrism on asi, millest oleks viimane aeg loobuda. See on küll üks mugav harjumus, aga veel 18. sajandil oli Euroopa aristokraatidel harjumuseks kappi ja trepimademetele sittuda, nii et harjumuspärasus ei ole mingi vabandus. Parafraseerides pealkirja tsitaadi autorit, Leopoldi, ei lõppe evolutsioon – ka inimese vaimne areng – kunagi. Pealegi loome paljude “loobumiste” puhul me ju endale/oma järeltulijatele paremaid elutingimusi tulevas ajas, nii et sisuliselt see ikkagi on meile kasulikum kui praegune elukorraldus. See oli nüüd sissejuhatus sisule.
Lahendus, edasi minemise võti. Olgu – üks paljudest võtmetest, tegu on komplekse situatsiooniga, on see, et meil ei ole vaja edendada loodus- ja täppisteadusi. Meil on vaja integreerida loodus-ja täppisteadused absoluutselt kõigi teiste erialadega. Inimtsivilisatsiooni saladus peitub meie kollektiivses mälus. Haridus mängib meie kultuuride eripärades suurt rolli. Ma tahan öelda – juba lähitulevikus ei tohiks aset leida stseen, kus ülikoolist astub värske paberiga välja majandusspetsialist, psühholoog või informaatik, kellel puudub arusaamine inimese kohast looduses ning looduse iseväärtusest. Vaja on eetiliselt mõtlevaid kinnisvaraarendajaid, kogu ökosüsteemi elukvaliteedi tõusu eesmärgiks seadvaid ärimehi, bioloogilist mitmekesisust hindavaid ehitusmehi. Näiteid võiks tuua lõputult.
Me teame, et on viisakas teretada, öelda aitäh. Isegi kui me seda ei tee, me teame seda. Aga me oleme aegade jooksul sisuliselt läbi lõiganud need niidid, mis sidusid meid otseselt maaga. Väga vähestel on sugulasi, emasid-isasid, vanaonusid, sõpru, kes oleks andnud edasi viisakust looduse vastu. Ja mitte ainult viisakust – meil ei ole kedagi, kes teeks meile selgeks meie koha globaalses ökosüsteemis, meie vastutuse, meie vajaduste ja teiste liikide vajaduste konflikti. Seega peakski haridus suunama noori inimesi. Ta suunab neid nagunii – olgu nõukogude aeg, Eesti Vabariik või mida iganes, haridus on nagunii loomult suunav. USA-s suunatakse osades piirkondades noori näiteks “intelligent design’i” abil. Venemaa koolilapsed usuvad, et Stalin oli hea mees. Rootsi koolilapsed ei teagi Stalinit. Suuname nii või teisiti, suuname siis juba parem hästi ja jätkusuutlikult.
Ma annan endale aru, et majandusteaduskonna õppekavva pole tarvis lisada aineid nagu “keskkonnakeemia” või “organismide mitmekesisus,” kuid piisaks sellest, kui majandusteooriaid käsitledes selgitataks ka maailma hetkeseisu, alternatiivseid teooriaid. 2 AP eest globaalökoloogiat kasvõi… (seda ainet annab TÜ-s Tõnu Oja) Esialgu mõjuks see veidi verise kontrastina praegusele, aga kui õppejõud võtaksid omaks põhimõtte, et me ei lähenda majandamisel mitte inimesest, vaid ökosüsteemist, keskkonnast, loodusest (koos inimesega), oleks maailm juba pärast esimesi sääraseid loenguid teistsugune koht. Sest pidagem silmas, et need, kes looduse iseväärtuse kuidagi spontaanselt on ära tabanud, leiavad tihtipeale nagunii tee mõnele loodusega otseselt seotud erialale, sealt edasi tuletades selgub, et paljud õppejõud neil looduserialadel on samuti natuke laiema südametunnistusega, kui seda on inimkonna oma.
Ja lõppudelõpuks – kas me kasvava majanduse ajal olime õnnelikumad kui praegu? Kas elu mõte oli meile lähemal? Ja rahu ja armastus? Kas paremad võimalused tarbimiseks on kunagi kedagi õnnelikumaks teinud? Uuringud näitavad (nagu ka mu sisetunne), et mitte. Ma ei laienda siinkohal teemat, aga vihjamisi mainin siiski ära, et minu arust tähtsustatakse seda majandust, mis on iseenesest nii abstraktne, üle. Helistage oma vanaemale ja küsige: “Vanaema, mis oli kõige meeldejäävam sündmus Sinu lapsepõlves?” Kui ta vastab teile, et kolmekümnendate majanduskriis oli küll väga südantlõhestav, jääb õigus minu oponentidele. Aga kui ta räägib teile, kuidas põrsad kutsumise peale tulid ja koerana kannul sibasid, kuidas luhale tekkis kevadepoole selline jää, mille all sai ringi ronida ja mängida, või kuidas sõdurid Pauka maha lasid ja isa Siberisse viisid…? Tõenäolisemalt seda viimast – ju.  Selle näitega tahtsin ilustada oma mõtet, et majandus on vahend, aga mitte eesmärk. Progress oli eesmärk ja vahend ja kõik pikka aega, aga praeguseks on ta üks vananenud mõte. Edaspidi tuleb keskenduda sisemisele arengule ja elukvaliteeditõusule kõigi liikide jaoks. Tuleb anda kõigile (kõigi erialade) inimestele tagasi vähemalt mõned niidi, mis seovad meid maaga, et me saaksime selekteerida olulist ebaolulisest.