Rubriigiarhiiv: Seminar/üritus

Vahemere saladused: kauaks neid jätkub?

IMG_4080
Kaido Haagen on fotograaf, kes on tuntust kogunud eelkõige arhitektuurifotode ja allveepildistamisega. Tema sissejuhatav loeng veealuse maailma jäädvustamisest pani rõhuasetuse fotograafi eetikale – efektse loodusfoto saamiseks ei tohi loomi või taimi panna ebaloomulikku olukorda (näiteks neid ehmatada, sakutada või kuidagi endale sobivalt ümber paigutada). Foto: Helene Urva

Külastasin (et mitte öelda korraldasin) rõõmsate töökohustuste tõttu 7. aprillil Lennusadamas merefoorumit, kus allveefotograafiast kõneles haaravalt Kaido Haagen ja filmiks näidati National Geographicu dokumentaalfilmi “Secrets of the Mediterranean: Cousteau’s Lost World.”

Filmi keskmeks on sukelduja ja mereökoloog, merekaitsealade eestkõneleja Enric Sala, kes uurib Vahemerd, lähtudes legendaarse Jacques Cousteau filmitud kaadridest eelmise sajandi keskpaigast.

http://channel.nationalgeographic.com/wild/videos/now-vs-then/

Vahemerest on inimesed kalu püüdnud juba tuhandeid aastaid, kuid nüüd survestab ökosüsteemi ka töönduslik kalandus, reostus, kliimamuutused ning rannikukoosluste ja elupaikade hävitamine läbi intensiivse arendustegevuse. Tohutult palju on muutunud võrreldes ajaga, mil Cousteau filmis legendaarseid stseene Vahemere imelisest elustikust. Vahemeri oma hiilguses on kadumas ning filmi tegemise hetkel oli kaitse all vähem kui 1% Vahemerest (tänaseks ligi 5%, ehkki range kaitse all on endiselt alla 1%). Ümber Vahemere on ligikaudu 30 riiki, kus elab ligi 500 miljonit inimest. Lisaks neile saabub piirkonda aastas ca 100 miljonit turisti. Vahemerel toimub ca 20% kogu maailma naftatankerite transporidst (WWF andmed).

Coustou poolt 1946. aastal filmitud kaadrites kihas meri Marseille’i lähedal Prantsuse rannikul elust. Samas jäid juba siis kaadrisse ka tehaste reoveetorud ning muud reostusallikad. Nüüd sukeduvad Enric ja Jacques Cousteau poeg Pierre-Yves samades piirkondades, kus Cousteau, kuid ca  90% toonasest elurikkusest on kadunud. Sama pilt avaneb tegelikult kõikjal Vahemeres. Enric Sala soovitab võtta Vahemere keskkonnaseisundi hindamise aluseks Cousteau filmitud kaadrid, mitte tänapäeva – selleks, et me annaks endale jätkuvalt aru, milline mitmekesisus on juba kaotatud.

Rohkem kui reostus on filmi autorite hinnangul Vahemere liigilisele mitmekesisusele löögi andnud aga ülepüük. Väga raske on jõuda kalanduses ühistele kokkulepetele, sest paljud kogukonnad elatuvad kalapüügist. Et sünniks koostöö peavad merekaitsealade eestkostjad tõestama, et terve keskkond saab eksisteerida ka koos mõõduka kalandusega.

Merekaitsealad kujutavad endast rahvusparke vees, seal ei püüta kala ning see võimaldab kalavarudel taastuda. Kuni oma surmani oli Cousteau mereelustiku kaitsealade eestkõnelejaks. Filmis kirjeldatakse nelja erineva vanuse ja kaitsestaatusega ala Vahemere Euroopa rannikul. Mida vanemad on kaitsealad, seda enam on seal suuri (= vanu) kalu ning erinevaid liike esindatud. Ühelt kaitsealalt leiavad nad isegi üliharuldaseks muutunud punase koralli. Võrreldes kalastuspiiranguteta aladega, kihab kaitsealadel meri elustikust.

gorgonie rosse mediterraneo fondale acquario
Korall oma looduslikus kasvukohas. Autor: kliki pildile

Punane korall on mereloom, kes saab elada vaid terve ökosüsteemiga meres. Tema elupaigaks on Vahemere sügavamad koopad ja veealused kaljud. Mis on punase koralli tähtsus ökosüsteemis, on raske öelda, kuid Eric Sala küsib väga tabavalt: „Kui lennuki peale istudes öeldakse teile, et mõned kruvid on puudu, aga me ei tea, milleks need kruvid vajalikud on – kas te istuksite sellesse lennukisse?“

Kuigi punast koralli on ehete valmistamiseks kasutatud juba tuhandeid aastaid, muutus korje eriti aktiivseks just 20. sajandil. Ka Cousteau filmis omal ajal punase koralli korjamist, mida teostati üsna jõhkral viisil – vee põhjas veeti võrke, kuhu korallikolooniad takerdusid ja murdusid. Punast koralli võib nimetada Vahemere kullaks, paar kg seda paikset loomakest maksab tuhandeid dollareid. Naised maksavad endiselt tohutuid summasid punase korallist valmistatud ehete eest. Tänaseks on punane korall Vahemerest aga praktiliselt kadunud.

Selleks, et koralli kaitsta, oleks vaja rahvusvahelisi kokkuleppeid. Mõned Vahemereriigid on pannud punase koralli müügile piirnagud, kuid enamik riike ei reguleeri punase koralli korjet ega müüki üldse. 1970-ndatel usuti, et punane korall taastub juba paari aastaga, kuid tegelikult võtab korallikoloonia taastumine aega 70-100 aastat.

Filmis kirjeldavad sukeldujad ühe ülimalt haruldase korallikoloonia avastamist: „Ma tunnen, et ma reisisin ajas tuhandeid aastaid tagasi. Aega, kui inimesed ei olnud merd niimoodi mõjutanud. Võimalik, et see on ainuke säilinud terviklik punaste korallide koloonia Vahemeres, see võib olla üle 300 aastat vana. See on nagu muuseum, mis on täidetud aaretega, kuid tal pole uksi ega lukke. Minu meelest on punane korall ilusam meres, kivide küljes kasvades, kui naiste kaelas.“

2436074_orig
Korall nii nagu me seda tunneme ehtekunstis. Daamid – korallid on siiski ilusamad merepõhjas, jätke nad sinna kasvama. Autor: kliki pildile

Traditsioonilise kalastamise asemel saaksid kaitsealal elavad kogukonnad teenida turismilt. Üks filmis käsitletud suhteliselt väike kaitseala teenib aastas 7 miljonit eurot. Turisminduse surve keskkonnale on aga tugev – sukeldumiskohtades on õrnad korallid lõhutud. Kuna kaitsealasid on nii vähe, siis kontsentreeruvad sukeldujad neisse vähestesse piirkondadesse, kus midagi huvitavat näha on (Vahemeri pole sukeldujate jaoks just lemmikpaik, kuigi seal on imehea nähtavus, on seal vähe elurikkust, mida jälgida), mis suurendab omakorda turismi negatiivset mõju kooslusele.

Vahemere piirkonnas elab veel eakaid kalureid, kes mäletavad Vahemerd küllusliku ja kalarikkana. Nende lapsepõlves võis kalu püüda käsitsi või ahinguga rannaveest, meres oli nii palju kalu, et nende nägemiseks ei pidanud vette minemagi. Siis võeti kasutusele suured põhjatraalerid ja moodsad harpuunid, mis ei jätnud kalaparvedele, suurtele isenditele ega põhjaelustikule üldisemalt taastumiseks enam võimalust. Tänaseks on Vahemere kalavarud kokkukukkumise äärel või teatud liikide mõttes ammendatud, kaitsealadelt väljapoole jäävatel merealadel on kalavarud praktiliselt hävinud.

Ülepüük on nõiaring. Cousteau mõistis ülepüügi negatiivset mõju ökosüsteemile: mida vähem on kalu, seda rohkem näevad kalamehed vaeva, et neid viimaseidki isendeid leida ja seda vähem on alles jäänud kaladel eluvõimalust. Kusjuures inimene ei ole ainuke loom, kes Vahemeres kaladest toitub – ka delfiinid, haid, hülged, merelinnud, teised suuremad kalaliigid jt. tahavad saada oma osa, kuid nemad on praktiliselt kõik juba surutud ohustatud liikide kategooriasse.

noaa_fishingmed2
Kalastamisvahendid, mida kõige sagedamini tänapäeval Vahemeres kasutatakse

Paljude kalurite arvates on kaitseala endiselt koht, mis võtab neilt töövõimalusi vähemaks. Iroonilisel kombel võidavad aga ka kalurid kaitsealadest, sest kaitsealade ümbrusest saab märksa paremaid saake kui Vahemeres üldiselt. Leidub ka traditsioonilisi kalureid, kes kalastavad suhteliselt väikeste laevadega ja lasevad ükshaaval kõik alamõõdulised kalad vabaks – nii nagu seadus ette näeb. Kaaspüük (by-catch)  on suure hulga mereloomade hukkumise põhjuseks (sealhulgas mereimetajate). Samas esineb Vahemeres ka päris palju röövpüüki – sh. turistlikku röövpüüki.

Kõige paremaid tulemusi, nii looduse kui ka inimese seisukohast, annavad kaitsealad, mis on piisavalt suured, mitte liiga ranged, kuid teatud piirangutega turistide hulgale. Nii saab kohalik kogukond teenida küll turismist, kuid turistide voo saab jaotada suurema ala peale ning hoida inimmõju nii madala, et piirkond selle all ei kannataks. Turism, piiratud mahus traditsiooniline kalandus ja terve ökosüsteem – sellised merekaitsealad on  tõenäoliselt Vahemere ökosüsteemi taastumise võtmeks.

Vahemeri on bioloogilise mitmekesisuse hot-spot – st. piirkond, mis on erakordselt rikkaliku elusloodusega, ometi on rikkalik elu hästi säilinud vaid kohtades, kus inimese sekkumine on rangelt reguleeritud või inimasustuse mõju minimaalne. Oluline on meeles pidada, et kaitsealad toovad kõigile kasu: keskkonnale, kalameestele, turismile ja majandusele. Filmi autorite hinnangul tuleks kaitse alla võtta 20% Vahemerest, et Vahemere ökosüsteemidel oleks võimalik säilida ja taastuda. Poliitiline kokkuleppe keerleb hetkel pigem 10% ümber. Kas see saab ellu viidud ja kas kümnest protsendist piisab, on iseküsimus.

Järgmine merefoorum toimub Lennusadamas 12. mail, näidatakse National Geographicu dokumentaali “It’s Alive” sarjast “Alien Deep” ja teemat avab Aleksei Turovski. Kevdaise “Ujub või upub” merefoorumite sarja lõpetab 2. juunil National Geographicu film “6 degrees could change the world” ja külla tuleb Mart Jüssi.

Päise fotol sukeldub Jacques Cousteau oma perega. 

Kuidas ehitada koduste vahenditega päikese paneele?

Väike tagasivaade Talveakadeemia 2014 kõige ägedamale töötoale, kus Maarja Õunaste ja Jim õpetasid üsna lihtsate vahenditega endale off-the-grid energiaallikat ehitama. Maarja ja Jim’i tegemistest saad lugeda rohkem nt. Eco-Nomics’i nime kandvalt FB lehelt. Praegu on off-the-grid teema pigem suvilate värk, aga tulevikus… Innovaatorid ja utopistid on ju palju unistanud hajusast (ja taastuv-)energiatootmisest ning sellest tulenevast tõelisest energiajulgeolekust – mine sa tea, äkki on ka see tükike paremast homsest?

1559534_677675092275440_1884009863_o

Mida sul vaja läheb, et päiksepaneele ehitada?
jootekolb
Jootekolvid
  • Vanu aknaid (koos klaasiga) – sobivad ka prügikasti kõrvalt leitud aknad;
  • fotoelemente (sobivad ka väikese praagiga tehase ülejäägid, neid saab 90 senti/tk tellida Saksamaalt – loe täpsemalt siit);
  • silikooni (liimimiseks ja QSIL216A ja QSIL216B vahekorras 1/10 elementide kaitsvaks katmiseks);
  • jootekolbi ja jooteribasid;
  • pehme otsaga spaatlit silikooni laiali määrimiseks (sobivad harilikud köögivahendid);
  • juhtmeid;
  • multimeetrit;
  •  jootevedelikku (nt. jootevedeliku pastakat – saab igast ehituspoest);ate-silica
  • isoleerteipi (juhul kui aknaraamil on metallosi);
  • niiskuseimajat (kingakarpides on sellised donotiiti pakikesed… )
  • Vooluvõrku ühendamiseks on vaja veel kraami – akusid, pingemuundureid jmt, sellest loe ka lähemalt siit.
Päiksepaneelid_elemendid
Fotoelemendid Saksamaalt
Kuidas ehitada (suhteliselt) koduste vahenditegafotoelementidest päiksepaneeli?
  1. Puhasta aknaklaasid
  2. Kui vaja, kata aknaraamide metallservad isoleerteibiga
  3. Jooda fotoelementide külge ca 31 cm pikkused jooteribad

    fotoelementidele jooteribade jootmine
    Metallribade jootmine elementidele. NB! Fotoelemendid on väga rabedad! Kui mõni neist puruneb, või tekib teistest märgatavalt suurem pragu, siis tuleks see välja vahetada, sest jadamisi ühenduse puhul muudab keskmisest märkimisväärselt halvem element kogu süsteemi tootlikkust halvemaks.
  4. Liimi fotoelemendid silikooniga klaasilepäiksepaneelide liimimine silikooniga
  5. Jooda elemendid jooteribade abil kokku ja ühenda (jadamisi) vooluringi; kontrolli ampermeetriga voolutugevust (NB! +/- pooled peab õigesti ühendama, jooteribad tulevad ühe elemendi pealt, teise alaküljele!) Numbrite osas konsulteeri Eco-Nomics’i rahvaga (et mitu amprit peaks 10 paneeli andma jne – mul kahjuks pole kirjas).

    päiksepaneelid
    Fotoelementide ühendamine
  6. Kata fotoelemendid neutraalse silikooniga
  7. Kleebi aknaraami sisse niiskuseimaja (tuttav “kuulikestega” pakike kingakarbist sobib hästi)
  8. kruvi/kleebi akna teine klaas peale (õhutihedalt, et niiskusega jama ei tekiks – eriti oluline vaadata üle juhtmete asetus ja isolatsioon!)

    päiksepaneelid valmis
    James ja Maarja Ökomäss 2014 samuti päiksepaneelide töötuba korraldamas
  9. Ühenda akuga ja naudi off the grid energiat!

Töötoas valmistatud paneeli ehitamiseks läks vaja 10 väikse mõraga fotoelementi, mille abil saadav vool võimaldab laadida nt. telefoniakut.

Üldiselt on tööprotsess kukepea isegi minusuguse elektroonikavõõra inimese jaoks, küll aga on paneelide valmistamise juures palju nüansse, mille peale tuleb ainult katsetamisega. Seetõttu soovitan asjatundjatega ühendust võtta ja nõu küsida, kui paneeliehituseks läheb.

Päiksepaneelide ehitamise skeem. Kahjuks akuga ühendamiseni töötoas ei jõudnud, seega lõppevad õpetussõnad päiksepaneeli ehitamise juures.

Skeem, mis valmis Talveakadeemial

Päiksepaneeli meeskond
Uhke meeskond vastvalminud paneeliga. Kõige vasakpoolsem on James, kes oli üks töötoa läbiviijatest.

Veel viimaseid päevi saab registreeruda Talveakadeemia KONVERENTSILE!!!

TalveAkadeemia konverents “Toit. Süsteem. Probleem?”

toimub sel aastal 1.-3.märts 2013 Pärnu Tervis Spas.

Sel aastal juba üheteistkümnendat korda toimuv TalveAkadeemia konverents keskendub toidutootmise globaalsele süsteemile.

Konverents toimub 1.-3 märtsil Pärnu Tervis Spas.

Osalemistasu, 25 € üliõpilastele ja 40 € kõigile teistele, sisaldab korraldatud transporti konverentsipaika ja tagasi (nii Tallinnast kui Tartust), ööbimist, toitlustamist ning konverentsi ajakirja.

Kandideerida saab kuni 16.veebruarini TALVEAKADEEMIA VEEBILEHE KAUDU.

Uurime, millised on meie praegu toimiva toidusüsteemi erinevate etappide (kasvatamine, töötlemine, transportimine, tarbimine jm) mõjud erinevatele valdkondaldele (looduskeskkond, sotsiaalolud, kultuur, majandus).

Meie võrdlemisi laia teemavaliku eesmärgiks on süsteemne ja globaalsetele seostele mõtlemapanev käsitlus.

Talveakadeemik ei taha muidugi ainult teada, mismoodi on asjad praegu, vaid ta küsib ka, mis juhtub tulevikus.
Kas 50 aasta pärast sööme me tõesti laboris kasvatatud liha, vetikamassi ja putukaid? Kas on meie söök siis puha geenmuundatud? Kas me hakkame jätkuva linnastumise tulemusel oma toitu linnas kasvatama? Või suundume hoopis tagasi oma juurte juurde ja tulevikus toidab meid maheköök?

TalveAkadeemia kolme päeva jooksul toimuvad huvitavad ettekanded, diskussioon ja grupitööd.

Ettekannete osas astuvad üles:

– Siim Tiidemann, Eesti esindaja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioonis
– Anne Luik, Eesti Maaülikooli professor
– välisesineja Morgaine Gaye, toidu futuroloog
– Jaanus Välja, Õiglase Kaubanduse Eesti eestvedaja
– Piret Raudsepp, noorteadlane
– Oma töid esitlevad ka TalveAkadeemia 2013 teadusartiklite konkursi võitjad.

Diskussioonis küsime “Mis toidab tulevikus?”.

Meid huvitab, milline saab olema toidu tootmine tulevikus nii maailmas kui Eestis. Millised on võimalikud jätkusuutlikud lahendused ja millised teele jäävad takistused? Diskussiooniosa modereerib teadusajakirjanik Arko Olesk ning diskuteerivad Mati Koppel, Ants-Hannes Viira, Roomet Sõrmus ja Margo Mansberg.

Grupitöödes on võimalik oma oskusi ja teadmisi täiendada näiteks geneetiliselt muundatud organismide, meretoidu, toote elutsükli, juhtimise või toidutehnoloogia valdkondades.

Kohtume TalveAkadeemial!

Intervjuu loodusega*

Õpilaste nägemus looduse hingeelust.

Suvi on aeg, mil koolipingi nühkimise asemel on noortel ja ärksatel inimestel võimalus enda ajusid vabas looduses tuulutada ja värskendada. Siinkohal esitan Aegna looduslaagri seinalehe “PIRN” parimaid lugusid. Parimate lugude peaauhinnaks sai Värskes Ajus ilmumise võimalus.

Ühe seltskonna kämpingu katuse alla olid pesa ehitanud pääsukesed!

Aegna looduslaager on loodushuvilistele noortele (põhikooli algastmest gümnaasiumi lõpuklassideni) suunatud praktilisi tegevusi täis pikendatud nädalalõpp Aegna saarel. Aegna looduslaagri põhikorraldajaks oli sel aastal Auli Relve, kui on huvi edaspidi ise osaleda (võimalust pakun siiski ainult kooliõpilastele), siis andke kommentaarides märku. Samuti soovitan külastada ühe osaleja blogi, et näha, millega täpsemalt noored laagris tegelesid.

Õpilaste intervjuu Tõnu Ploompuu (taime- ja seenetark) ja Oliver Kaldaga (nahkhiiresõber).

 

Jätkusuutlikkuse nimel purjetama!*

Keskmine aktiivne noor inimene kuulub ilmselt x-hulgal aktiivsetele noortele inimestele suunatud meililisti (eesti k. postiloendil põhinevasse foorumisse). Nii ka mina. Tundmata suunast jõudis kevadel minuni võimalus kandideerida nädalaajasele purjekatripile Läänemerel. Nagu normaalsele keskmisest võib-olla pisut aktiivsemale noorele inimesele kohane ma kandideerisin – ja sain! Kuni tund aega enne sõidu algust ei olnud ma sugugi kindel, kas reis ikka toimub, sest mingit adekvaatset infovahetust osaliste ja korraldajate vahel ei toimunud (igaks juhuks ei kandnud enne ka reisi “annetust” enne üle, kui laeva oma silmaga nägin – kohustuslikku osavõtumaksu polnudki). Igaks juhuks pakkisin ikkagi asjad. Niisiis sõitsin juuli alguses Tallinnast Turkusse vanaaegse kahemastilisega nimeks Lovis. Tripi enda nimi väga tabavalt – “Sailing for Sustainability.”*

Hoist the Mizzen Sail!

Neljanädalane reis algas Gdanskis, mina hüppasin Tallinnast paati viimasel nädalal.

GLEN-i vilistlaste (või kuidas iganes nad end nimetavad) poolt korraldatud jätkusuutlikku eluviisi propageeriva purjekatripi tekkepõhjuste kohta leiad rohkem infot siit. Mina olen vaikset viisi tänulik, et mul õnnestus juhuslikku listikoperduse tagajärjel veeta oma suve imelisim nädal pööraselt ilusal Läänemerel koos suure kamba saksa taastuvenergeetikute ja mõne muu põneva eksemplariga lähiregioonist.

Kuna eelnev info oli väga segane, siis valmistasin mina igaks juhuks ette korrektse ettekande Eesti energeetikast (kuigi mitte teema spetsialist, olin ma siiski ainuke eestlane paadis). Pärast sain kiita ka, olla huvitav olnud. (töövõit!) Pildil on laevatrümm/seminariruum/söögituba. Foto: Martin Jahn

Reis kujutas endast nö mitteformaalset õppimist. Seminarid vabas õhus vestluse vormis, töötoad köögilaua taga. Kindel võimalus leida mõttekaaslasi ja tutvuda põnevate inimestega. Mina õppisin piimapakist rahakotti valmistama ning sain selgeks mõned energeetika põhimõisted (bridge technology, base load, etc.). Tutvusin sakslasega, kes ilma eelneva matkamiskogemuseta läbis poolaastat kestva Appalachian trail-i. Ja jäi ellu. Tema tehtud on ka pildid. Danke schön, Martin Jahn! Sain kontakte läti koduveini valmistajate hulgas. Nägin pealt (aga, tõsi, ei õppinud selgeks), kuidas pisikesse filmilindi topsi mahutati telefonilaadija, mis töötas jalgratta dünamo jõul (igas mõttes parem versioon kui Hiina analoogid), kusjuures see maksis alla 2 euro. Sain häid ideid taimtoidu vallast. Mängisin rollimängus Soome energiafirma bossi. Vallutasin Soome edelaranniku saarestiku kõrgeima tipu. Sain esimese purjetamiskogemuse ja õppisin navigeerimise algtõdesid. Armusin vanaaegsetesse purjekatesse, Ja Nii Edasi…

Keegi laevareisijatest ei saanud luksuslikku kajutit ja vabandust purjetamisest kõrvale hiilida. Kõik kokkasid, purjetasid ja koristasid võrdselt. Pean tunnistama, et purjetamine on ühtlase tuulega üsna vähe aktiivsust nõudev tegevus, seega jäi rohkem kui küllaga aega niisama laevatekil lebamiseks, lugemiseks, jooga harrastamiseks, pilvede loendamiseks, magamiseks – ja muidugi elavaks aruteluks.

Minu suurim isikliku võimekuse piire kompav avastus puudutas merehaigust. Selgus, et aktiivne peastarvutamie aitas edukalt peale kippuva oksehäda vastu. Halvasti tundsingi ma ennast täpselt ühel päeval seitsmest. Eestlasega võrreldes elab keskmine sakslane pisut snoobimat elu, niisiis oli kõigil saksa tudengitel/õppejõududel kõva purjetamispagas. Sellest hoolimata leidsin ka mina endale oma niši purjede kokkusidujana ning mizzen sail’i reguleerijana. Kahjuks ei omandanud ma normaalset purjetamisalast sõnavara, kuna sakslased rääkisid omavahel saksakeeles ja ühised hõiked olid inglise keeles, kohati otsetõlkenda saksakeelest. Mõned laevaosad on aga ka eestikeelsena saksakeele tuletised, nii et keelelaenud tegid laevasuhtluse lihtsamaks (ahter, tekk, mast…).

Hoist the Main Sail!

Erinevates töötubades omandati ka praktilisi oskusi – pildil valmistamatakse piimapakist rahakotti. Foto: Martin Jahn

Loo moraal (id):

a) Kandideerige ja suruge end alati tundmatutesse vetesse, see võib lõppeda hästi ja isegi õpetlikult!

b) Kui te ei tea, kus asub sadam, siis ei puhu ükski tuul õigest suunast.

c) Ole valmis selleks, et eestlaste (ja üldiselt ka teiste baltirahvaste) huumorisoon on poliitiliselt korrektsete lääne-eurooplaste jaoks harjumuspäratult otsekohene ja veider (aga lõpuks armastavad nad seda sama palju kui me ise).

d) Kui sa oskad hästi süüa teha, siis ei teki imelikke isusid (“lihaisu” vmt). Suure gastronoomina kinnitan, et kogu reisi vältel pakuti ainult ülimaitsvat taimetoitu.

e) Inseneriharidust võiksid omandada palju rohkemad inimesed. Mina vaikselt rohetusin kadedusest, kui mu deuch brüder ilma igasuguse vaevata selgitas transformaatorite tööpõhimõtet ja kiirete peastarvutustega kalkuleeris regiooni energiavooge.

f) Vastused vähemalt 90% küsimustele on kellelgi juba olemas. Õiged inimesed peab lihtsalt ninapidi kokku viima. Kui kõik juba olemasolevad jätkusuutlikud/ säästlikud/ looduslähedased/ targad/ kavalad/ keskkonnateadlikud ideed kokku koguda ja neid rakendama hakata, ei räägiks me täna inimtekkelisest kliimadestabiliseerumisest, biodiversiteedi kaost või keskkonnasaastest.

g) Mitteformaalne õppimine toimib. Täiega.

 Hoist the inner yankee, hoist the outer yankee!

Mitteformaalse õppimise klass võib olla ka kai, siin sain selgeks salsa ja saksa rahvatantsud. Foto: Martin Jahn
Imeilusad Soome saared. Suur osa läbitud saarestikkust kuulus looduskaitse alla.
Purjereisil pakuti ainult taimetoitu, hästi ära oleksid elanud ka veeganid, aga juustu jm piimatooteid oli siiski samuti menüüs. Foto: Martin Jahn

Take down the sails! 

Reisi viimasest nädalast, sellest samast, millest ka ise osa võtsin, on meeleolukas video kõige vaimukamalt lätlaselt, keda mul on au tunda:

Intervjuu purjekarahvaga Tallinna TV poolt:   http://www.tallinnatv.eu/index.php?id=2401 (alates 8:40)

To the anchor!

Autor: Helene

Green Drinks Tallinnas

Teisipäeva õhtul (17.04.2012) astusin ma Tallinnas kohvikusse Must Puudel ning võtsin osa üritusest Green Drinks. Asja teeb veel eriti huvitavaks see, et selline üritus toimus Tallinnas esmakordselt. Kirjutan siis veidi lähemalt.

Green Drinks on maailmas tegelikult üsna levinud ürituse tüüp. Kui vaadata nende kodulehekülge selgub, et lausa väga levinud ja igal pool maailmas. Ka Tartus on sarnastel põhimõtetel üritusi korraldatud ent tundub, et praeguseks on see asi neil soiku jäänud. Uus elu puhuti sarjale sisse hoopis Tallinnas.

Üritus toimub väga vabas vormis ent samas on paika pandud ka soovituslikud eeskirjad. Peamine eesmärk on selles, et kokku tuleks hunnik inimesi (eelistatult võimalikult erinevaid inimesi) ja siis koos arutletakse peamiselt keskkonna teemadel. Kõik võivad tulla ja lahkuda nii kuidas soovivad. Inimesed võivad teisi kuulata või ise arvamust avaldada ning oluline on, et toimuks suhtlus. Kui keegi soovib jutu kõrvale klaasi märjukest võtta on ka see soositud. Nimelt üritused toimuvad enamasti kuskil avalikus lokaalis. Kohvikud ja pubid on head variandid. Peamine, et oleks vaba õhkkond. Tallinna Green Drinks ürituse avaüritus toimus Musta Puudli kohvikus ja oli näha, et keskkond soosis juttu.

Avaüritusest osavõtjad tähtsatel teemadel diskuteerimas (Foto: Ivo Krustok)

Avaürituse võib igatpidi edukaks lugeda. Et jutt jooksma hakkaks oli kohale kutsutud Toomas Trapido, kel paluti üritus avada 10 minutise loenguga teemal: “Mis on ühist minul, säästval arengul ja pelmeenil?” Pärast seda liikus diskossioon edasi nii toidu, hariduse, ehituse kui ka muudel teemadel. Kõike juttu ühendavaks teemaks oli loomulikult keskkond.

Ürituse üks eesmärkidest on ka regulaarne toimumine. Tallinna korraldamine on alles arenemas ning varsti on loota ka kindlas kohas regulaarselt toimuvat üritust. Seniks aga püsige lainel. Anname teile kindlasti teada toimuvatest üritustest, meie facebooki lehel. Kui tunnete ürituse vastu rohkem huvi võite uurida ka selle facebooki lehte.

Õhuke riik, paks riik ja nähtamatu ülikool…*

(Haridusreformi arutelu baasil, ENÜS korraldas 16. veebruaril, osalesid: Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Mart Laidmets, Tartu Ülikooli arendusnõunik Annika Tina ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu esimees Eimar Veldre.)

Kõrgharidusreformist siis: hetkel pandi küll pidur peale, aga karta on, et ära ta tehakse siiski.

Õiglane ligipääs: on ainult sisseastumisel sisuliselt. Kõik saavad võrdsetel alustel tasuta sisse astuda. Minnakse üle pearahalt tegevustoetusele. Nii et reaalselt see tasuta kõrgharidust ei tähenda, või tähendab igatahes isegi vähem kui praegune süsteem. Praegu vähemalt riigieelarveliselt kohalt riigieelarvevälisele kukkumine on küllaltki raske.

Tegevustoetus samas vastandab ülikooli ja õppija huve – ülikool saab otsustada pea kõike ja saab rahapuuduse korral tudengilt võtta maksimumi. Tulemusleping sõlmitakse riigi ja ülikooli vahel, tudengisse see ei puutu.

Üliõpilase mudelit kui sellist reformi tegemisel arvesse ei võetudki: selle reformi järgi ideaalne noor õpib 5 aastat, tööl ei käi ja vanemad peavad teda üleval 26 aastaseks saamiseni. Kui tahab tasuta õppida, täiskoormusel mis on 100% õppekavast (30 EAP semestris). Mis on minu arvates täiesti jabur – paljudes peredes on rohkem kui üks laps ja heal juhul tahavad nad kõik haridust omandada.  Osadel tudengitel polegi perekonnapoolset toetust, nii et ka laenu võtmine on siis üpris raske. Tudengid on väga erinevad ning need, kes oma õppekavast kõrvale kalduvad on minu arvates lisaks laiskadele või lihtsalt hätta jäänutele ka andekamad tudengid – kes võtab lisa-aasta välismaal käimiseks, kes teeb kaht õppekava korraga jne. Selliseid pole üldse vähe, ma ise olen teinud justkui mõlemat (bakas kõrvaleriala ja magistris semester välisülikoolis, kui kodus kõik tehtud peale magistritöö) ja paljud tuttavad teevad ka. Aga noh, parasiite kes tahavad rohkem õppida tuleb ju ikka karistada… Kuigi nähtamatu ülikool võib kohati väga vastutulelik olla. Kui ma läksin lisa-aastat küsima, pakuti esimese hooga dekanaadistki et äkki ma tahaks ikka akadeemilise võtta kuna pärast lisa-aastat enam akadeemilist võtta ei saa. Ma olin siis väga kindel, et lõpetan ilusti järgmisel kevadel ära ja probleemi ei teki. Loodetavasti sama vabad käed jäävad ülikoolile ka edaspidi, siiski. Kuigi selle reformiga keelatakse akadeemilisel olles ainepunktide tegemine ära, mõnd ainet aga loetakse üle aasta…

30 EAP semestris on muidugi täiesti tehtav, aga ma arvan et võiks selle muuta 60ks aastas – saab vähemalt aasta piires varieerida, teha nt sügisel rohkem ja kevadel vähem. Kindlaid numbreid palju tudeng maksma hakkab kui ainepunkte puudu jääb ei ole samuti öeldud. Toredaid ja lihtsaid aineid võidakse võtta selleks et graafikus püsida niimoodi. Reaalselt niikuinii suurem osa üliõpilastest käib praegu tööl ja vajab paindlikumat graafikut.

Õppetoetuste süsteem tuleb muide eraldi reformiga.

Ja erinevalt Aaviksoost:

Ma ei näe, et hariduse kvaliteet tõuseks kui rahastamine seatakse sõltuvusse õppetulemustest. Sisuliselt eraldaks reform „terad sõkaldest“ üpris ruttu, kuigi eeldatakse et väljalangemine väheneb sest motivatsioon tõuseb… aga motivatsiooni tõstavad pigem võimalused kui ähvardused.

Juurdepääs kõrgharidusele võib ju suureneda, aga ree peal püsida on selle võrra raskem ja kui ligipääsu suurendada, tuleb vast ülikooli just rohkem neid, kel püsimisega raskusi on. Demograafiliste põhjuste tõttu (90ndatel sündis vähem lapsi) on arvatavasti niigi lihtsam sisse saada.

Ülikoolide õppekvaliteet ja efektiivsus võib-olla tõuseks kui rahastamine sõltuks nende tulemuslikkusest. See kusjuures ei ole kindel kelle poolt ja kuidas ülikoolidele raha üldse andma hakatakse või õppekvaliteeti mõõdetakse. Otseselt nõudeid õppejõududele (täiendkoolitus jne) reform ei sisalda. Õppekvaliteeti niiehknaa ei sa poliitikaga eriti reguleerida.

Lisaks Ilvesele: ma ei tea, kuidas on põhiseadusevastasusega, aga see reform on sügavalt loogikavastane ega arvesta kuidas ühiskonnas asjad toimivad.

Seadus pidi algselt jõustuma 1.sept 2013 aga juba 1.jaanuarist (?!) kaoks akadeemilisel õppimise õigus kõigil, ka varem sisseastunutel. Nii et sisuliselt sama jokk, mis riigitöötajate või lapsevanemate õppelaenude hüvitamisel. Poole õppe pealt, sisuliselt tagantjärele muudetakse tingimusi.

Haridusministeeriumi esindaja Laidmets ütles arutelul geniaalseid pärle nagu: “Võid õppida vähem ja selle eest mõõdukalt maksta.“; “Üks terviklikumaid reforme maailma ajaloos“. „Andsime ministrile 2 õlut ja siis ta rääkis kuidas ta seda omal ajal ette kujutas“.

Kust saadi inspiratsiooni, kus sellised ranged süsteemid töötavad (peale 4 korda sarnase küsimuse saamist): “Preisi ja NL süsteemist… kui natuke nalja teha. Horvaatias suht hiljuti tehti ka midagi sarnast“. „Ei saa olla õigustatud ootust puhkuse ajal eksameid teha.“ Ja nii edasi. Ma ütleks, et huumori peale mängimine ei tulnud eriti hästi välja – rahvas naeris tema üle, mitte ta sõnade üle.

TÜ arendusnõunik Annika Tina: “Haridusreform on nagu elevant. Tartus katsuti lonti, Tallinnas saba, tudengid katsusid kõrvu ja tegid omad järeldused – kuid mis toit meil talle valmis panna on?“

Mart Laidmets: “Kui ülikool oli loomaaias, tegime meie reformi. Üldiselt ma olen rahul, suuri reforme ei saa teha detailidesse takerdudes.“

P.S. Praeguseks on seadus uuesti menetlusse võetud.

*Unseen University, Kettamaailm

Teiste arvamusi ka:

http://www.epl.ee/news/arvamus/tiit-hennoste-korgharidusreform-on-tuupiline-eesti-moodi-kiirustamine.d?id=63987337

http://www.postimees.ee/752874/klaas-usun-et-leiame-korgharidusreformis-kompromissi/

http://www.postimees.ee/753016/eul-nuud-on-voimalus-terve-eelnou-uuesti-ule-vaadata/

http://www.postimees.ee/752684/presidendi-oigusnounik-korgharidusreformi-loomisel-eirati-pohiseadust/

http://www.postimees.ee/752666/aaviksoo-on-presidendi-otsusest-ullatunud/

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/riigikogu-vottis-presidendilt-veto-saanud-seaduse-uuesti-menetlusse.d?id=64041275

 

Autor: Sirgi

17. kliimakonverents Durbanis

Loo autor, Triin Sakermaa, omandas 2011. kevadel Tartu Ülikoolis magistrikraadi ökoloogias.

2011. sügisel käis Triin GLEN programmiga vabatahtlikuna Lõuna-Aafrikas, töötades Kaplinna keskkonnaametis.  Seal aitasi ta peamiselt kaasa kaplinlaste keskkonnateadlikkust suurendada püüdva kampaania „Climate Smart Cape Town“ koordineerimisel.  Lisaks sellele võttis ta osa ka 28. novembrist kuni 10. detsembrini Lõuna-Aafrika Vabariigis Durbani linnas toimunud ÜRO 17. kliimakonverentsist. Kliimakonverentsist esmakordse osavõtjana kogunes muljeid suurel hulgal ning Värske Aju palus tal neid suurema üldsusega jagada.

Triin Sakermaa koos teiste kliimasõpradega
Artikli autor on paremalt esimene. Climate is changing - what about you?

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon (United Nations Framework Convention on Climate Change – UNFCCC) on rahvusvaheline keskkonnaalane kokkulepe, mis sõlmiti 1992. aastal Rio de Janeiros toimunud nn Maa Tippkohtumisel ning mille on ratifitseerinud 195 riiki.  Selle eesmärgiks on stabiliseerida kasvuhoonegaaside (KHG) hulk atmosfääris kontsentratsioonil, mis hoiaks ära katastroofilised ja pöördumatud muutused kliimasüsteemis. Temperatuuri tõusu 2º C võrra on teadlaste poolt peetud maksimaalseks „ohutuks“ piiriks. Hetkel ainuke UNFCCC raames õiguslikult siduv leping on 1997. aastal sõlmitud Kyoto protokoll, mis kohustab arenenud riike vähendama õhku paisatavaid KHG heitkoguseid 5% võrreldes 1990. aastaga.

Arengumaad s.h. Hiina ja India ei ole protokolli kohaselt kohustatud heitkoguseid vähendama. Kyoto protokolli on ratifitseerinud 191 UNFCCC ratifitseerinud riigist v.a. USA,  Afganistan, Andorra ja Vatikan.  2011. aasta  lõpus šokeeris maailma Kanada otsus Kyoto protokollist loobuda, tuues põhjuseks nii Kyoto protokolli võimetuse suurte saastajate nagu USA ja Hiina KHG hulka piirata kui ka suurte trahvide maksmisest hoidumise. Kanada kohustus vähendama KHG hulka 6% võrreldes 1990. aasta tasemega. 2009. aastaks olid Kanada heitkogused kasvanud 17% baasaastaga võrreldes. Huvitav kaart KHG emissioonidest 2009. aastal.

Raagus ahvileivapuu, mis kasvab välja rohelisest maakerast - ÜRO kliimakonverentsi väga mitmetähenduslik logo.

Ootused Durbani konverentsi osas olid üsna kõrged, sest Kyoto protokolli esimene periood lõppeb 2012. aasta lõpus. Uue globaalse lepingu koostamine ja ratifitseerimine ühe kahenädalase ja ligi 200 osapoolega konverentsi käigus pole aga ilmselgelt võimalik. Viimastel aastatel on aina suuremaks kujunenud lõhe arenenud riikide ja arengumaade vahel. Esimesed nõuavad ka arengumaadele kohustuste määramist, sest nt Hiina paiskab õhku juba veerand maailmas emiteeritud aastasest CO2-st. Arengumaad aga ei pea end vastutavaks arenenud riikide tegevuse tulemusena tekkinud kliimamuutuste eest. Riikide nagu Brasiilia, Lõuna-Aafrika ja Hiina hinnangul on arenenud riigid saavutanud fossiilkütuste kasutamisel põhineva tööstusliku tegevusega majandusliku suutlikkuse ning on nüüd kohustatud kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist vähendama.

Foto meeleoludest 16-ndalt kliimakonverentsilt, mis toimus 2009. aastal Kopenhaagenis (Foto: Reuters).

Kahe pooluse vahele tõusis Durbani konverentsil aga esile mitmete haavatavate rahvaste ja väikesaarte riikide grupp, kes toetavad igati õigusliku raamleppe loomist. Nende ootused on suured, sest nende rahvad juba kannatavad kliimamuutuste tagajärgede käes. Näiteks võib tuua maailmamere suhtes madalaimal asetsev riik Maldiivia saarestikku ohustab tõsiselt meretaseme tõus, mis sunnib saarte presidenti kaaluma võimalust osta maad Austraalias ja Indias oma riigi elanikele.

Ligipääs läbirääkimistele on väga piiratud. Paljud otsused tehakse kinniste uste taga, kuhu lastakse ainult asjasse puutuvate riikide esindajad. Mõned istungid on avatud ka vaatleja ja valitsusvälistele organisatsioonidele (NGO-d). Kõik inimesed konverentsialal on läbinud lennujaama stiilis turvakontrolli ning kõikidel peab olema eelnevalt taodeldud akreditatsioon (riigi delegatsioon, valitsusväline organisatsioon või meedia). Teemasid, mida erinevates töörühmades ja istungitel arutatakse, on kordades rohkem kui ainult Kyoto protokolli pikendamine. Läbirääkimised pole aga tulised vaidlused, nagu võiks ette kujutada, mille käigus Hiina ja USA esindajad üksteist süüdistavad ja üksteise peale karjuvad (kuigi neid hetki leidus väidetavalt Kopenhageni konverentsil). Enamus läbirääkimisi toimub hoopis üsna kuivalt lepingute sõnastuse üle. Kui me laupäeval peale konverentsi ametlikku lõppu reedel Kaplinna paviljoni kokkupakkima saabusime, vaidlesid konverentsikeskuses veel India ja EL esindajaduue kokkuleppe sõnastuse osas, kus India ei nõustunud täpsustusega, et kokkulepe on „seaduslikult siduv“. Lõpuks nõustuti Brasiilia ettepanekuga, et kokkuleppel peab olema „seaduslik jõud“.

Teemaga süvitsi tegelevate NGO-de jaoks ei olnud konverentsi tulemused kaugeltki rahuldavad.

Durbani konverentsi peamiste tulemusena:

– nõustuti Kyoto protokolli pikendamisega 2017. aastani;

– nõustuti uue 2015. aastaks valmiva lepinguga, mis kohustab kõiki riike alates 2020. aastast KHG heitkoguseid vähendama;

– loodi Roheline Kliimafond, kuhu peaks igal aastal kogunema 100 miljardit dollarit arengumaadele kliimamuutustega kohanemiseks ja puhastele energiaallikatele ümberlülitamiseks.

Peale Kopenhageni läbirääkimiste kurba ebaõnnestumist (tuntud veel kui Nopenhagen, Floppenhagen ja Brokenhagen) on avalikkus usu ÜRO kliimakonverentsi efektiivsusesse kaotanud. Samas on selge, et kui millegi suhtes ootused võimatult kõrgele tõsta on pettumine paratamatu. Huvitav on võrrelda Kopenhaageni ja Durbani kliimakonverentside kajastust meedias, kus esimene jõudis pidevalt esikülgedele, kuid teine ei ületanud isegi uudisekünnist. Meedia kajastuse vähenemist peavad paljud positiivseks muutuseks, sest nii ei puhu meedia üritusest suurt mulli ning vähem intensiivse tähelepanu all suudetakse rohkem ära teha. Paljud peavad nii Cancuni (16. Konverents) ka Durbani konverentsi ilmselt suurimaks õnnestumiseks kliimamuutuste üle kõneluste jätkamist, mida peale Kopenhageni konverentsi paljud ebatõenäoliseks pidasid. Üksmeelset globaalset kokkulepet ei oodata, aga püütakse vaeva näha nende teemadega, millega kõik on nõus.

Valitsusvälised organisatsioonid nagu WWF, Friends of the Earth, +350.org ja Greenpeace peavad konverentsi suuremal või vähemal määral läbikukkumiseks. Mitmed organisatsioonid on rõhutanud, et uus leping astub jõusse liiga hilja, kuna teadlased on hoiatanud, et globaalsed KHG heitkogused peavad vähenema enne 2020. aastat.  Samas on mainitud, et hoolimata läbirääkimiste aeglasest tempost, kõnelused vähemalt toimuvad, mis survestab valitsusi energiaefektiivsusele ning edaspidisele koostööle.

Eelnevalt olid mind tuttavad hoiatanud, et ei ole mõtet suuri lootusi hellitada ja pettekujutelmi säärase mammutkonverentsi suhtes tekitada. ÜRO kliimakonverents pole aga enam ammu vaid see koht, kus valitsused kohtuvad ja komakohtade üle vaidleva. Sellest on saanud paik, kus kohtuvad NGOd, ettevõtted ja valitsused, noored ja vanad, arengumaad ja arenenud riigid, avalikkus ja meedia luues nõnda efektiivse platvormi, kus kliimamuutustest rääkida. Näiteks kirjutas 4. detsembril 114 linnapead 28 riigist alla Durbani Adaptatsiooni Hartale rajades nõnda teed kliimamuutustega võitlemises.

Kohalike omavalitsuste kiire tegevus on eriti oluline 21. sajandi maailma valguses, kus iga teine inimene maailmas elab linnas ning kus linnad paiskavad õhku üle 70% kasvuhoonegaasidest. Lisaks mängivad kohalikud omavalitsused strateegilist rolli kliimamuutustega võitlemisel, sest kujundavad otseselt nt jäätmemajandust ja transporti reguleerivaid seadusi ning võitevad kliimamuutustega kohalikul tasandil. Kumi Naidoo, Greenpeace’i tegevdirektor peab Durbani Adaptatsiooni Hartat „üheks vähestest praktilistest ja positiivsetest asjadest, mis on kogu sellest konverentsist tulenenud“.

Peale läbirääkimiste toimub konverentsialal iga päev mitmeid paneeldiskussioone. Konverentsiga ühendatud messil esitavad ettevõtted uhiuusi rohelisi tehnikasaavutusi ja teerajajad riigid näitavad oma läbiproovitud meetodeid kliimamuutustega võideldes. Vaata Kaplinna kampaania ehitatud süsinikneutraalset paviljoni, mis võitis ka parima paviljoni auhinna.

Lisaks leiab igal kliimakonverentsi laupäeval aset rongkäik läbi linna, millest võtavad osa nii kohalikud kui ka NGOd, et sundida läbirääkijaid kiirele ja efektiivsele otsusele. Sel aastal avaldasid mitmed noorte organisatsioonid meelt ka lausa konverentsikeskuses, kus pea iga päev konfiskeeriti kellegi akreditatsioon (meeleavaldamine konverentsil on keelatud). Näiteks katkestas üks ameeriklanna USA pealäbirääkija sõnavõtu ja Kanada keskkonnaministri kõne ajal tõusis hulk Kanada noori püsti ning keeras kõnelejale demonstratiivselt selja. Konverentsi lõpus anti sõna ka noortele. Siin on video Anjali Appadurai üsna liigutavast kõnest.

Tutvudes Durbanis kõikide organisatsioonide, asutuste ja ettevõtete tegemistega sain aru, et kuigi see on oluline, mis toimub konverentsikeskuses, on ometi palju tähtsam see, mis toimub siin, „pärismaailmas“. Nägin, kui palju potentsiaali on maailmal tegelikult muutuda süsinikneutraalseks ning loobuda sellest mõttetust ressursside (inimeste, raha, looduse, maavarade ja energia) raiskamisest. Uurimused näitavad, et viimaste aastate elukalliduse tõus on seotud fossiilsete kütuste hinna tõusuga, seega rohelise energia leidmine ja uute tehnoloogiate kasutamine on võit juba praegu, mitte ainult ebamäärases tulevikus. Usud sa siis kliimamuutustesse või mitte.

Kasutatud materjalid:

http://www.iclei.org/fileadmin/user_upload/documents/Global/initiatives/LG_roadmap___COP_17_files/COP17_post_event_press_release_final_20111212.pdf

http://cop17insouthafrica.wordpress.com/2011/12/10/ny-times-climate-change-too-big-for-current-architecture/

http://unfccc.int/2860.php

GLEN programmist : www.terveilm.net


 

Seminarisari “Mis on arengu mõte?”

Jätkub seminarisari “Mis on arengu mõte?”

Kas keskkonda ja sotsiaalseid probleeme arvesse võttev majandus on võimalik? Millised muutused on majanduses toimumas ja mida need kaasa toovad?

Olete oodatud kuulama ja kaasa mõtlema kolmandas seminaris sarjast  Mis on
arengumõte?  Seekord alapealkirjaga  Majanduse seos arenguga

Teisipäeval, 8. veebruaril räägivad säästva arengu valguses muutuvast
majandusest, selle võimalustest ning tagajärgedest Tõnu Roolaht Tartu
Ülikoolist ning sotsiaalne ettevõtja Riinu Lepa. Pärast ettekandeid
modereerib arutelu Kadri Kalle. Seminar toimub EMÜ peahoones (Kreutzwaldi 1a, Tartu) ruumis 104, algab 18.15 ja kestab kaks tundi.

Seminarisarjai “Mis on arengu mõte?” on oodatud kõik huvilised kuulama,
kaasa mõtlema, küsima. Erinevad kõnelejaid räägivad mitmete nurkade alt,
kuidas arengut saab mõista, mis selleks vajalik on ning milline areng saab
ajas olla kestev ja jätkusuutlik.

Rohkem infot:
www.emu.ee/rohelineylikool/tegevused

http://www.emu.ee/rohelineylikool/tegevused

Kadri Kalle
tel: +3727313038

Loenguõhtu: kuidas muuta eluase energiasäästlikumaks?

Tartu Keskkonnahariduse Keskus kutsub loenguõhtule!

Kuidas muuta eluase energiasäästlikumaks?

Loenguõhtu toimub kolmapäeval, 8. detsembril kell 18.00 Kompanii 10 saalis.

Esineb Kalle Virkus (Tartu Regiooni Energiaagentuur).

Loenguõhtul käsitletakse järgmisi küsimusi ja teemasid:
kust tuleb ja kuhu läheb soojus,
kuidas iseloomustada hooneid energeetilises mõttes,
elamu energeetiline renoveerimine,
tarbimisharjumused kui suurim säästupotentsiaal.

Loenguõhtu on kõigile huvilistele tasuta. Toetab KIK.