Rubriigiarhiiv: Talveakadeemia

Tekstiilid eestlase garderoobis aastal 2011 (koostöös Talveakadeemiaga)

Artikli autor on Miina Leesment, kes õpib Eesti Kunstiakadeemias disainiteaduskonnas tekstiilidisaini magistrantuuris. Miina jõudis parimate hulka 2012. aasta Talvakadeemia teadusartiklite konkursil. 

Proloog. Tegemisel on magistritöö, mille rakendusena nähakse disainlahendusi, mis võimaldaksid luua rõivatekstiile lokaalsetest tingimustest, ressurssidest ja inimeste vajadustest lähtuvalt. Kogu tootmisprotsessi ja olelusringi jooksul loodaks väärtust lisaks inimesele ka taime- ja loomariigile ja elukeskkonnale tervikuna. Töö ühe etapina oli vaja välja selgitada hetkeolukord enim kasutatavate rõivatekstiilmaterjalide kohta Eestis. Teostatud uuring võimaldas lisaks infole tekstiilmaterjalide kohta mõista tulevaste rakenduste (reaalsete tootmislahenduste) potentsiaalse kasutaja keskkonnateadlikkust ja väärtusi seoses rõivaste kandmise, hooldamise ja materjalidega. Samuti tõestasid uurimustulemused, et praegune garderoob enim kasutatavatest rõivaesemetest ei toeta säästvat arengut selle sügavamas tähenduses.

Potentsiaalsed kasutajad ja käitumistavad seoses rõivatekstiilmaterjalidega

Küsitlusele vastas 83 inimest. Vastanutest 81% (67 vastanut) moodustasid naised ja 19% (16 vastanut) mehed.

Võib järeldada, et eestlased on materjali koostise suhtes tundlikud ning võtavad seda tekstiilesemeid valides arvesse, olgugi et põhjused ja teadlikkus materjali tähendusest ning tegelikust ainelisest koostisest on erinevad.

Joonis 1. Kasutajate materjalikoostise arvesse võtmine rõivaesemete valikul

Küsimuses ostukäitumise kohta sooviti teada saada uute tekstiilesemete omandamise kasutatavamatest allikatest. Samuti oli oluline mõista, kui palju tarbitakse kohalikku kaupa.

Kõige kasutatavamateks kohalikeks tekstiilesemete saamise kanaliteks osutusid kasutatud riiete poed ja turud, mis viitab rõivaste taaskasutamise heale tasemele eestlaste seas. Eelistatakse kohalikke kaubamärke globaalsetele. Märkimisväärselt saadakse esemeid ka pereliikmete, sõprade ja tuttavate käest ja valmistatakse ise. Vähe lastakse rõivad teha kohalikel rätsepatel, õmblejatel ja rõivadisaineritel.

Joonis 2. Enim kasutatavad rõivaste saamise allikad

Taasringluse skeemide toimimist tõestab ka küsitluse tulemus tekstiilesemetest vabanemisel: esemed, mida ise enam ei kasutata antakse lähedastele ja/või heategevusse või suunatakse müügi kaudu laiemasse ringlusse. Eesti jäätmejaamades ei sorteerita tekstiilmaterjale taastöötlemise eesmärgil, esemed lähevad kas prügilasse või põletatakse. Arenemisjärgus on tööstusjääkide taaskasutamine. Puuduvad laiemale tarbijaskonnale kättesaadavad kohad, kuhu taaskasutuse tarbeks esemed anda.

Joonis 3. Tekstiilesemete ja –materjalide suunamine ja kasutamine peale esiotstarbelist funktsiooni

Peamiste põhjustena, miks tekstiilesemetest loobutakse ja neid välja vahetatakse, toodi välja eseme kulumine (37% vastanutest), eseme purunemine või riknemine (31% vastanutest) ning vahelduse ja garderoobi värskendamise (19% vastanutest) soov. Lisaks eelnenutele toodi eraldi välja ka põhjusena kehakaalu muutus.

Enim kasutatavad rõivamaterjalid ja materjalikooslused

Tabel 1. Nimetatud on enim mainitud tekstiilmaterjalid ja materjalikooslused rõivaesemetes esemetüübi kaupa. BA-bambus; CO-puuvill; CMD-modaal; CV-viskoos; EL-elastaan; LI-lina; PA-polüamiid; PAN-akrüül; PES-polüester; PTFE-fluorkiud; PU-polüuretaan; SE-siid; WA-angoora vill; WM- mohäär; WO-lambavill; WS-kašmiir

Kasutajauuringust selgus, et garderoob on oma materjalivalikutelt praktiline, piirkonna tingimustele vastav. Näiteks esineb mitmeid villakiududel põhinevaid materjalikooslusi, kus looduslik kiud annab esemele kasutajast lähtuvalt tundlikkuse (nt jahutab palavuses ja soojendab külma tingimustes) ning kus sünteetiline kiud annab sellele esemele kestvuse.  Sellised kooslused on aga problemaatilised toote olelusringi lõpufaasis eri tüüpi materjalide üksteisest eraldamise keerukuse tõttu. Seepärast ei ole ka tekstiilmaterjalide taastöötlemine materjali tasandil veel levinud. Tabelist on näha materjalide ja materjalikoosluste domineerimist, mis põhinevad kas ammenduvatel loodusressurssidel nagu sünteetilised kiud, mida saadakse nafta töötlemisel või üleekspluateeritud ressurssidel nagu puuvill. Kuna kasutajal ei ole võimalik piirkonnas ka kasutatud esemeid taastöötlusesse (materjalitasand) saata, on sünteetilistel kiududel põhinevate esemete kasutamine keskkonna suhtes ohtlik, kurnates loodust aeglase lagunemise ja põletamisel tekkivate gaasidega. Küsitluse tulemustest selgus, et peaaegu pooled vastanutest hindavad kõrgelt materjalide juures nende seost loodusega. Seda märgiti sõnadega looduslik, naturaalne, loodussõbralik. Väärtuseküsimuses peegeldub kindel poolehoid looduslike materjalide osas ning vastumeelsus sünteetiliste materjalide suhtes. Materjali looduslik päritolu ei tähenda automaatselt materjali loodus- ja keskkonnasõbralikkust, kuna tekstiilmaterjale töödeldakse paljude kemikaalidega, mille mõjud keskkonnale ja inimesele on seni uurimata.

Loodusliku vs sünteetilise toote loomine: sotsiaalsed ja keskkonnamõjud

Selleks, et mõista materjali ja rõivaeseme tegelikku kogumõju loodusele, tuleb hinnata tervet toote olelusringi. Järgmisena toon näiteks tavalise puuvilla ja polüestri olelusringid ja eri etappide võimalikud mõjud keskkonnale ja inimestele.

 (Breds, Hjort ja Küger, 2001)

Epiloog. Magistritöö seisukohalt oli uurimus väärtuslik. Enim kasutatavad materjalid ja materjalikooslusi saab edasiseks tööks aluseks võtta lähtudes omadustest, mida need kannavad. Rõivastele orienteeritud kasutajakeskne uurimus kinnitas edasise töö vajalikkust leidmaks hetkeolukorrale alternatiive. Kohaliku kasutaja valmisolekut uute lahenduste kasutamiseks võib hinnata heaks. Siiski on vajadus parema ja selgema kommunikatsiooni järele toodete/tekstiilmaterjalide keskkonna ja sotsiaalsete kogumõjude osas. Uued lahendused baseeruksid kohalikel taastuvatel loodusressurssidel  ja kõik tootmisetapid oleksid nii inimesele kui looduskeskkonnale tervikuna ohutud. Samuti kannavad “uued lahendused ” hoolt selle eest, mis saab materjalidest pärast nende kasutamist hoides neid niikaua ringluses kui võimalik ja seda kas läbi tehnilise ringluse (ära kasutatud tekstiilesemest saab uus tooraine samaväärse tekstiilmaterjali tootmiseks) või bioloogilise ringluse (rõivaeset on võimalik kompostida, sest see on biolagunemisel loodusele ohutu või väärtust loov).

Viited:

Breds, D., T. Hjort, H. Krüger 2001. Guidelines: A handbook on the environment for the textile and fashion industry. In: Special-Trykkeriet Viborg a-s EMAS-Miljoregistret, pp. 35–39.

Fletcher K. 2008. Sustainable Fashion and textiles: design journeys. In: Material diversity. London: Earthscan, pp. 4-38.

Miks laine-energeetika veel maailma ei päästa? (koostöös Talveakadeemiaga)

Artikli autor, Georgi Karhu, lõpetas rakendusliku Tallinna Tehnikakõrgkooli tehnomaterjalide & turunduse eriala ning jätkab oma õpinguid Oslo Ülikoolis Innovatsiooni ja Ettevõtluse magistratuuris. Ühtlasi võttis ta osa 2012. aasta Talveakadeemia teadusartiklite artiklite konkurssist.

„Meri võtab ja meri annab.“ Meri ja tema lainetus on ülivõrdes niivõrd võimas, et läbi aegade on selllele omistatud isegi Jumala vorm: antiik-kreeklastel Poseidon; roomalstel Neptun, muistsetel viikingitel Ægir jne. Veel mõni aeg tagasi, 2011 aasta märtsis, tuletas tsunaami moodsale maailmale meelde oma laientuse hävitavat jõudu, tekitades Jaapanile ja rahvusvahelisele kogukonnale miljarditesse ulatuvaid kahjusi. Pole kahtlust, et lainetus peidab endas märkimisväärset energiakogust. Miks siis pole inimkond suutnud lainetusest märkimisväärses koguses elektrienergiat toota nagu näiteks hüdroelektrijaamad jõgedel, tuulegeneraatorid avamerel või siis soojuselektrijaamad vulkaanilistel aladel?

Laine-energeetika – maailmapäästja või puukallistaja naiivne unistus? Kui tänase päevani ei tea lihtsurelikud laine-energeetikaalast suurt midagi, siis ilmselgelt eksisteerib kusagil pidur, mis ei lase niivõrd katsutaval hüvel ühiskonda imbuda. Tuuma- ja vesinikenergia kujutab endas sõna otseses mõttes „kvantfüüsikat,“ mis nii mõnelegi inimesele oma keerukusastmega juhtme kokku keerab. Sellele vaatamata võime kõik, nimetissõrm püsti, targutada, et eelnimetatud energiaallikad on laialdaselt levinud, kuid piiramatu ja tasuta laineenergia definitsiooni peame siiani entsüklopeediast luubiga otsima.

Energeetikatööstus mõjutab mastaapselt nii majandus-, sotsiaal-, kui ka keskkonnaküsimusi. Globaalse soojenemise fenomen (liustike sulamine, kõrbete laienemine), suurimad keskkonnakatastroofid (2010 jun. Golfi Lahe naftareostus, 1986 apr. Tšernoboli tuumakatastroof) ja poliitilised nafta/gaasisõjad (2003 märts USA invasioon Iraaki, 2009 jaanuari Venemaa-Ukraina gaasidispuut) on ajendatud nõudlusest energia järele. Nafta needus on põhjastanud paljude kolmandate riikide (nt. Nigeeria, Alžeeria, Liibüa, Süüria, Venezuela) ühiskonna arengu pidurdumist. Pole kahtlustki, et aktuaalsed küsimused energeetikas  jäävad igavaseks maailma poliitilist nägu kujundama. Kellel on energia, sellel on ka võim.

Maailma majandusarengut (sh. energiamajandust) veavad investeeringud. Paraku pole arengu veomootoriks heausklik sinisilmne ideoloogia rohelisest ühiskonnast, kus kõik maailmarahvad hoiavad kätest kinni ja lauavad „Kumbaya My Lord.“ Täringuveeretajateks on ennekõige investeerivad ärimehed ja neid suunav kohalik valitsus. Ilma erakapitali eraldamiseta jäävad ka kõige rohelisemad ja rabavamad äriideed teostamata.

Miks ärimehed ei soovi investeerida laineenergeetikasse? Äris kehtib väga lihtne fundamentaalne reegel: Ettevõtmisest saadav tulu peab ületama sinna algselt tehtud investeeringu. Ilma kasumita kaotab projekt atraktiivsuse ja jätkusuutlikuse ning varem või hiljem võime sellest lugeda vaid ajaloo lehekülgedelt. Heategevus on küll väga tore, kuid kahjuks inimene õhust ja armastusest siiki ära ei ela (see on muinasjutt). Ka ärimehe kere vajab kinnitust, hing kostitust, Ferrari liising ja majalaen maksmist ning naise sõrmed kulla ja briljandiga katmist. Lihtne.

Hästi läbimõeldud äriplaan toodab tulu kõigile. Seevastu puudulik planeerimine sünnitab ainult ebameeldivusi ja skandaale. Näitena võib tuua Eesti ühe läbiaegade uhkeima ja kalleima ehitusobjekti – KUMU kunstimuuseumi, kus suure hurraaga kinnitati lühinägelikult heaks projekti kavand ning alles peale mõningt opereerimisaega avastati, et ups… pole raha kolossi ülalpidamiseks.

Hajutatud kasumlik laineenergia turg. On siililegi selge, et elektrit on absoluutselt kõigil vaja, nii et nõudlusega ei tohiks probleeme tekkida. Turumajanduses kehtib lihtne reegel: Kus on nõudlus, seal on ka pakkumine. Vaatleme nüüd aasta keskmist laineenergiaressursside paiknevust maailma kaardil (vt joonist 1).

Lainete võimsus
Joonis 1. Globaalne aasta keskmine hinnanguline laine võimsus, kW/m (The Energy Blog, 06.10.2005)

Aasta lõikes on suurimad laineenergiavarud rannikupiirkondades, näiteks Briti saarte läänerannik, Islandi, Lõuna- Ameerika, Aafrika, Austraalia ja Uus- Meremaa lõunarannik ja Antarktika põhjarannik. Energia hinnanguline võimsus ulatub nimetatud piirkondades üle 60-ne kW/m kohta. Siseveekogud (järved, mered k.a lahed) on aasta lõikes laineenergiavaesed.

Maailma laineenergia aastane tootlikkus on seega globaalselt hajutatud. Lisaks peab veel arvestama asjaolu, et energia tootlikkus varieerub hooaegade lõikes tublisti ning jäärikkad piirkonnad põhjustavad vees hulpivatele konverteritele rida probleeme, alates pindkatte kahjustamisest kuni staatilise kinnikülmumiseni.

Laineenergia muunduri tehnoloogilised väljakutsed. Energia püüdmiseks merelainetest on vaja lained kinni püüda konstruktsiooniga, mis reageerib laine poolt avaldavale jõule sobivaimal kujul. Põhimõtteliselt on iga generaator valmistatud nö. rätsepatööna spetsiaalselt vastavalt tema töökeskkonnale. Näiteks Lõuna-Ameerika lõunaranniku avamerre disainitud poi-tüüpi generaator ei sobi töötama Uus-Meremaa lõunaranniku lainetes, sest lainete karakteristikud ja vetevälja aktiivsete kasutajate nõuded on erinevad. Ühed seadmed sobivad paigaldamaks keset merd, teised aga otse rannikule.

Iga seadme täpne füüsiline suurus ja kuju on juhitud vastavalt tema tööiseloomust, lihtsalt öeldes peab seadme töömaht olema laiuse suhtes mitukümmend kuupmeetrit meetri kohta. Sellest väiksema töömahuga seadmetel on piirangud tüüpilise lainetsükli koguenergia püüdmisel: vaatamata sellele, et agregaat võib püüda väiksematest lainetest enamuse energiast, tekivad tagasilöögid kokkupuutel suuremate lainetega, vähendades sellega üleüldist efektiivsust. Konstruktsioonide suuremõõtmelisus annab tunda eelkõige tootmise ja logistika planeerimisel ning korrosiivne merevesi seab kõrgendatud nõuded kasutatavale masinaehituslikele- ja elektriseadmetele ning konstruktsiooni pindamissüsteemile. Kuna muunduri töökeskkonnaks on meri, siis ülikõrgete hoolduskulude vältimiseks peab kasutama võimalikult hooldusvabu ja seega kalleid komponente.

Kogu elektriväljund on üldiselt sujuvam mitme laineenergia mooduli liitmisel kui et üksiku mooduli kasutamisel. Mitmesaja ujuva seadeldise rakendamisel muutub summeeritud väljundvõimsus sujuvamaks. Merealuse elektrikaabli vajalikkus toob kaasa uued väljakutsed seoses seadme paigaldusega ja elektrivoolu juhtimisega maapealsesse vooluvõrkku (vt joonist 2) (Boyle, 2004).

Joonis 2. Järjestikkuse laineenergia seadeldiste vooluvõrku ühendamine (Boyle, 2004)

Laineenergeetika suurim takistus on ülemaailma kitsatesse regioonidesse fokusseeritud energiaressurss, mille füüsilist levikut piiravad lisaks mitmed majanduslikud, poliitilised ja sotsiaalsed ohutegurid. Genereeritav energia hulk on väga tugevas sõltuvuses ümbritsevast merekliimast, mistõttu leiab perspektiivikat seadme rakendust vaid tormistel avamere ning kaldalähedastel aladel. Hooajati vahelduv merekliima seab tõsise küsimärgi alla laineenergia generaatori tasuvuse ja usaldusväärsuse. Laine ressursside hajutatud paiknemine teeb tegutsemisvaldkonna atraktiivseks vaid selle vahetus läheduses asuvate tootjate silmis.

Laineenergia muundur on oma olemuselt üks keskkonnasõbralikumaid elektritootmise võimalusi, mõjutades minimaalselt nii loodus-, majandusliku kui ka sotsiaalkeskkonda. Teadusarendust soosib kindlasti praeguse sotsiaalse ühiskonna kui ka poliitilise keskkonna suhteliselt roheline meelestatus. Samas kahtlen, kas leidub piisavalt erainvestoreid. Kui poliitilisel maastikul on võimalik rahastamine läbi erinevate programmide (kohaliku omavalitsuse toetus, struktuurfondid), siis eraettevõtjatest investorid jäävad väga suure riski tõttu tagasihoidlikuks. Muunduri väike eluiga, kõrge realiseerimis-, opereerimis ja utilisreemiskulud seljatavad projekti äratasuvuse.  Riski suurendavad võimalikud saatuslikud konfliktid tegevuslubade hankimisel kohalikelt omavalitsustelt ja territoriaalvee aktiivsetelt kasutajatelt.

Globaalsele soojenemisele, naftasõdadele ja terroriohule vaatamata suureneb lähitulevikus nõudlus odavate ja kõrge kütteväärtusega fossiilsete kütuste järele. Trendi toetavad hiljutised Euroopa gaasitarne projektid Venemaaga (Nord- ja South Stream), nafta ammutamiskoguste suurendamine Lähis-Idas ja uute naftamaardlate avastamine Lõuna-Hiina meres. Roheliste energiaallikate osas investeeritakse pigem prügi-, tuule-, vesiniku-, tuuma ja päikese- kui et laineenergia arendamisse.

Leian, et hetke laineenergiatehnoloogiat ja maailma energiapoliitika trende arvestades jääb maailma toitmine ookeani lainete baasil pelgalt unistuseks. Negatiivsele uuringutulemusele vaatamata olen veendunud, et laineenergia tehnoloogia täiustamine ja arendamine vajab tähelepanu ja finantseerimist. Antud hetkel pole laineenergeetika rakendamisega võimalik küll rikastuda, olen aga kindel, et tulevikus on maailmameri üheks domineerivamaks ja atraktiivseimaks energiaallikaks. Propageerigem jätkusuutlikku energiamajandust aga samas hoidkem oma kaks jalga maa peal!

Loe lisaks:

  • Boyle, G. 2004. Renewable energy power for a sustainable future. Oxford, UK: The Open University,  312 – 336.
  • Cruz, J. 2008. Green energy and technology. Ocean wave energy current status and future perspectives. Berlin, GER: Springer, 93 – 414.
  • Scottish Enterprise. 2005. Marine Renewable (Wave and Tidal) Opportunity Review. Scottish Enterprise: 8 – 14.
  • The Energy Blog: About wave power. http://thefraserdomain.typepad.com/energy/2005/10/about_wave_powe_1.html (13.11.2011)

Uus meedia kui põlvkondade kohtumispaik (koostöös Talveakadeemiaga)

…ehk miks mu  vanaema Facebookis on?

Artikli autor on Virge Tamme, kes õpib Tartu Ülikoolis kommunikatsioonijuhtimise magistriõppes. Virge jõudis parimate hulka 2012. aasta Talvakadeemia teadusartiklite konkursil.

 

Toimetaja kommentaar. Targema ja küpsema (ning kahtlemata keskkonnateadlikuma) ühiskonna loomisel on oluline roll jätkusuutlikul mõtteviisil: kuidas elada nii, et ka meie järeltulevad põlved saaksid (hästi) elada? Kuidas käituda nii, et meie ökoloogiline pagas ei lämmataks tulevasi ühiskondi? Millised meie kogemustest on olulised edasi anda järgmistele generatsioonidele? Kuidas hoida kultuuripärandit kui seniste käitumismallide muutmine on hädavajalik? Lähtuvalt sellest, et Värske Aju on algusest saadik tegelenud ka keskkonnaeetiliste dilemmadega, avaldamegi artikli (mille teema ei pruugi esmapilgul sobituda meie ampluaasse), mille autor analüüsib online-suhtlust erinevate generatsioonide vahel ning selle mõju ühiskonna järjepidavusele. (Helene)

Ka vanem generatsioon on leidnud tee internetti!

Uus meedia omab meie igapäevasuhtluses väga suurt rolli. Me kommunikeerume üha enam läbi erinevate suhtlusportaalide, kiirsuhtluskanalite, blogipostituste, seljatades traditsioonilise kokkusaamise ja silmast-silma vestluse. Internet on muutnud meie elud niivõrd mugavaks, et enam ei ole vajadust saada omavahel kokku, et vaadata üle sõbranna uus juukselõikus, piisab vaid ühe pildi Facebooki üleslaadimisest, et anda aimu toimunud stiilimuutusest. Ka pereliikmetevahelist suhtlus, nii nagu igapäevasuhtlus oma tuttavatega, on koondunud üha enam internetiavarustesse.

Nägemaks lähemalt pereliikmetevahelist kommunikatsiooni uue meedia kanalites, viisin läbi uuringu, mis hõlmab nelja Eesti peret. Igast perekonnast oli esindatud vähemalt kolm erineva põlvkonna liiget. Läbi intervjuude püüdsin leida, mis ajendab pereliikmeid läbi mitme põlvkonna internetimaastikul toimetama ning kuidas pereliikmete online tulek mõjutab indiviidi online-kasutuspraktikaid?

Kolme põlvkonna pärusmaa. Iga põlvkond toob endaga kaasa nii uusi käitumismustreid kui kommunikatiivseid lahendusi omavahelise suhtluse hoidmiseks. Kui vanavanemate põlvkonna jaoks on tähtsal kohal võimalus saata posti teel kirju, suhelda silmast-silma, siis noorim põlvkond väärtustab sõnumite vahetamist digitaalselt, sageli läbi sotsiaalmeedia kanalite. Pärssimaks üha suurenevat põlvkondadevahelist kommunikatiivset lõhet, on vanem generatsioon leidnud tee noorte digitaalsesse online-maailma. Nad püüavad digitaalsete immigrantidena (Prensky 2001) kuuluda noorema põlvkonna, digitaalsete pärismaalaste (Prensky 2001) igapäevaellu, mõjutada nende virtuaalseid käitumismustreid ja hoida üleval perekonna ühisväärtusi. Uue meedia võimalused on perekonna kontekstis omistanud põlvkondade ühendaja tiitli, andes oma mitmekülgsete sotsiaalmeedia platvormidega pereliikmetele võimaluse valida enda suhtlusstiililt sobiv keskkond informatsiooni ja sõnumite jagamiseks, ühtekuuluvustunde ülalhoidmiseks ning vanemlikuks järelvalveks.

Üha suurenevat vanemate põlvkondade „sisserännet“ uue meedia keskkondadesse soodustab kindlasti elukestev õpe, koolitusprogrammid ja mitmekülgsete tehnoloogiliste võimaluste kasutamine. Uue meedia kasutamine ei ole enam vaid noorima põlvkonna, netigeneratiooni (Tabscott 1998) pärusmaa. Olgugi, et statistika viitab Eestis arvuti- ja internetikasutajate osatähtsuse vähenemisele vanuse kasvades: 16-34-aastastest kasutavad arvutit ja internetti peaaegu kõik, 55-64-aastastest pooled ja 65-74-aastastest veerand (Statistikaamet 2011), on vanavanemate põlvkond üks suurema potentsiaali ja huviga internetikasutajaid üldse (Madden 2010). Kokkuvõtvalt võime tänasel päeval näha veebikeskkondades toimimas kolme aktiivset generatsiooni: üle 50-aastased nn Baby Boomer’id, 30-40ndatesse kuuluvad Generatsioon X esindajad ning Generatsioon Y hulka arvatud 20ndates ja nooremad (Maggiani 2011) ehk nii-öelda tõelised digitaalsed pärismaalased (Prensky 2001).

Peamised kanalid, mida põlvkondade esindajad ühiselt kasutavad on Skype ja MSN, mida hinnatakse just privaatsuse aspektist ja grupivestluse loomise seisukohalt. Facebooki eeliseks peetakse võimalust läbi postituste ja piltide jälgida pereliikme mõtteid, huvisid, toimetusi. Antud kanalite juures kasutatakse sõnumite edastamiseks ennekõike kirjutamise funktsiooni, tänu millele (eriti just laps-lapsevanem suhtlusliinil) kasutavad noored võimalust esmane sõnum kustutada ning ümber sõnastada – seda nähakse eelisena silmast-silma suhtluse ees, kus väljasaadetud sõnumit enam muuta ei saa.

Online-keskkondade kasutusmotivatsioon. Vanemate põlvkondade online tulekut mõjutavad peamiselt kaks tegurit – vanem generatsioon on ühelt poolt eeskujuks noorematele ning vastupidi, noorem generatsioon julgustab vanemaid liituma internetikeskkonna ning selle võimalustega. Näiteks vanemad, kes eesmärgiga olla veebikeskkonnas oma võsukesele mentoriks ning jälgida nende online-käitumist, loovad tihtipeale lapsele uue meedia keskkonda profiili, arvestamata veebiplatvormi kasutuseeskirju soovitatava vanuse osas (boyd et al 2011) ning astuvad sellega vastu veebikeskkonna heale tavale. Üheskoos lastega uue meedia keskkondade tundmaõppimine annab lapsevanemate võimaluse edastada nooremale põlvkonnale omapoolseid soovitud väärtusi, hoiakuid ja suunata laste internetikäitumist.

Uuringu tulemused näitasid aga enam tendentsi, kus paljuski just noored, Generatsioon Y esindajad soovivad õpetada vanematele, kuidas kasutada internetti ning sealseid erinevaid suhtlusvõimalusi. Laste tegemisi kõrvalt vaadates tekib paljudel vanematel ja vanavanematel huvi veebiavarusi avastama hakata. Oluline on ka asjaolu, et lapsed on tihti internetimaailma niivõrd süüvinud, et unustavad reaalse suhtluse vajaduse, sh ka oma vanematega, mis omakorda õhutab paratamatult ka vanemaid ja vanavanemaid internetiga liituma, võimaldades neil seeläbi saada enam aimu laste tegemistest ja mõttemaailmast ning hoida silm peal noore online-käitumisel.

Vanavanemate põlvkonnale ei ole interneti kasutamine aga sugugi lihtne. Paljude jaoks on esmakontakt, arvuti tundmaõppimine ja suhtlusportaalide funktsioonide ja võimaluste mõistmine aeganõudev ning stressirohke kogemus. Läbiviidud uuringust selgus, et vanemad inimesed, kellel puudub kogemus veebimaastikul tegutseda, kasutab internetti vaid lastelaste või laste juhendamisel, kuna vaid siis saavad nad oma tegemistes kindlad olla. Julgen väita, et läbi praktika ja oma kogemustepagasi suurendamise vähendab vanavanemate põlvkond digitaalset lõhet, mis aastatega tekkinud on. Siiski kardan, et digilõhe erinevate põlvkondade vahel veel lähiajal ei kao, kuna uute suundadega liiguvad ennekõike kaasa digitaalsed pärismaalased, jättes immigrandid vanadesse keskkondadesse, kus alles aja möödudes näidatakse neile uusi ja arenenumaid võimalus.

Internetikontakt sõltumata vahemaast. Pereliikmeid ajendab omavahel suhtlema ennekõike distantsist tulenev soov hoida ülal pereväärtusi ning tunda ühtekuuluvustunnet, soov olla kursis oma lähedaste käekäigu ning mõtetega. Levinumad põhjused, miks eelistatakse suhelda sotsiaalmeedia ja kiirsuhtluskanalite vahendusel, on võimalus saata ühe postitusena sõnum laiali mitmele pereliikmele ning võimalus suhelda tasuta. Peamised sõnumid, mida pereliikmed omavahel jagavad on seotud igapäevaelust tulenevate vajaduste rahuldamisega: kodu korrashoid, remonditööd, ürituste planeerimine, pereliikmete käekäik, logistika, raha jm.

Lisaks geograafiliselt lahus elavate pereliikmetevahelisele suhtlusele, on välja kujunenud käitumismuster, kus ühe katuse all elavad eri põlvkondade esindajad suhtlevad omavahel läbi kiirsuhtluskanalite või kommenteerivad samas ruumis viibides üksteise pilte, püüdes seeläbi luua diskussiooni ja äratada portaalis viibijate tähelepanu. Võiks oletada, et selline suhtlusviis tuleneb pereliikmete võõrandumisest, kuid tegemist on siiski pigem läbi praktika sissejuurutatud käitumisharjumusega, kus lähtutakse oma mugavusest teha kõiki toiminguid interneti teel.

Lapsevanemad aktiivses suhtluses oma järeltulijatega.

Online-peitus. Olenemata sellest, et netigeneratsioon on oma oskuste poolest digitaalsetest immigrantidest peajagu üle, tunnetavad nad pereliikmete online tulekuga privaatsuse vähenemist ning ebamugavustunnet,  mis ajendab neid kasutama erinevaid meetodeid, hoidmaks distantsi ning kaitsmaks oma privaatsust. Lihtsaim võimalus on privaatsussätete seadistamine, mis võimaldavad inimesi kategoriseerida ning seeläbi blokeerida sõnumite kohalejõudmine, mille tulemusena nähakse noort offline olevat. Kui võimalused oma mõtteid sõpradele edastada on piiratud, edastavad noored vaid selliseid sõnumeid (laulusõnu, luuleridu, kontekstist väljarebitud lauseid jm), mida mõistavad vaid need, kellele sõnum suunatud on.

Digitaalsete pärismaalaste (Prensky 2001) „peitusemäng“ vanemate eest tuleneb tihti ka sellest, et vanemad kui sotsiaalsed immigrandid, on internetimaailmas „kirjaoskamatud“ või „räägivad diktsiooniga“ ehk nad ei tunne reegleid, mis sotsiaalvõrgustikke kasutavad noored nn ühisel kokkuleppel kasutajaskonnale seadnud on ning võivad oma käitumisega noortes piinlikust tekitada. Vanemate blogi- ja suhtlusportaalide postitused oma lastest võivad õõnestada noore enesekindlust, kui vanemal puuduvad privaatsussätted ning pildid võivad sattuda eakaaslaste huviorbiiti. Noorte põlvkonna ärritust ja pahameelt tõrjudes on ka vanemaid, kes eelistavad oma järeltulijate  enda initsiatiivi suhtluse alustamiseks. Läbi sellise käitumismalli püütakse tagada põlvkondadevaheline kokkulepe üksteise privaatsustsooni sisenemisel, sest suhtlus interneti vahendusel leevendavat tihtipeale noorte puberteedist tulenevaid emotsionaalseid väljendushooge, mis läbi „internetifiltri“ teevad need vanemale enam talutavamaks.

Kolme erineva põlvkonna kogemust arvestades on uuel meedial väga oluline roll perekondliku ühtekuuluvustunde hoidmisel ja säilitamisel – see on ka põhjus, miks üha enam erineva generatsiooni esindajaid online tulevad; läbi veebikontakti püütakse hoida sidet oma lähedastega ning säilitada seeläbi põlvkondi siduvaid väärtusi, hoiakuid, käitumismustreid.

Viited:


Lained kui energiaallikad (koostöös Talveakadeemiaga)

Artikli autor on Victor Alari, kes õpib Tallinna Tehnikaülikoolis maateaduste magistriõppes. Victor jõudis parimate hulka 2011. aasta Talvakadeemia teadusartiklite konkursil.

Joonis 1. Aasta keskmine päikese võimsus pinnaühiku kohta. (3)

Energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise (või kantakse ühelt kehalt teisele). See fundamentaalne väide kannab energia jäävuse seaduse nime, kuid millegi pärast ei tundu see inimestele nii intuitiivne kui gravitatsiooniseadus (see et õunad ikkagi maa peale kukuvad mitte kosmosesse). Põlevkivi või nafta mida me täna põletame, taimed mida söövad lehmad ja lehmad keda sööme meie, on kontsentreeritud vorm päikeseenergiast. Kõlab ju lausa uskumatult, et igaühe sees särab tegelikult päike.

Joonis 2. Keskmine tuule võimsus pinnaühiku kohta (4)

Päikeseenergia, mis on talletatud fossiilsetesse kütustesse, on sinna kogunenud väga pika aja jooksul, kuid inimkond on suutnud pärast tööstusrevolutsiooni selle väga kiiresti maapõuest välja võtta, nii et selle varud ammenduvad lähima 100 aasta jooksul. Fossiilsete kütuste põletamise juures on ka teine aspekt, mis tuleks ära märkida. Nimelt paisatakse nende põletamisel atmosfääri süsinikdioksiidi, mida loodus ei suuda kahjuks alla neelata sama kiiresti, kui meie seda atmosfääri paiskama. Selle tagajärjeks loetakse üsna suure tõenäosusega kliima soojenemist.

Minu jaoks tundub üsna loogiline, et  tuleb panustada väga palju ressursse alternatiivsete energiaallikate kasutuselevõtuks. On ju taastuvad energiaallikad kontsentreeritud vorm päikeseenergiast, mis kestavad veel sama kaua kui päikene ning ei reosta süsinikdioksiidiga keskkonda. Üks tuntumaid selliseid on loomulikult tuul, aga kus tuult ja vett, seal ka lainet.

Joonis 1 illustreerib aasta keskmist päikeseenergia kiirgustihedust. See tähendab, et päikesepatarei kasuteguri 100 % juures saaks ekvatoriaalsetelt aladelt 1 m2 suuruselt pinnalt võimsust kuni 350 W, ehk 1 m2 suurune päikesepatarei suudaks siis põlemas hoida kuni kuus 60 W lambipirni.  Eesti laiuskraadil tuleks aasta keskmiseks ligikaudu 150 W/m2.  Liigume edasi tuuleenergia juurde. Jooniselt 2 näitab tuuleenergia potentsiaali kogu maailmas.

Nagu näha on tuuleenergia võimsus pinnaühiku kohta suurem päikeseenergia võimsusest. Näiteks talvel saab 1 m2 suuruselt pinnalt Läänemere kandis  teoreetiliselt kuni 700 W ehk 0.7 kW energiat. Võiks ju arvata et laineenergia on samas skaalas kui tuuleenergiagi, kuid võta näpust.

Joonis 3. Maailma laineenergia potentsiaal (5)

Joonisel 3 on esitatud aasta keskmine laineenergia potentsiaal iga laineharja meetri kohta (seda illustreerib Joonis 4, mis on iga laineharja meeter).   Iirimaa ranniku lähedal on see lausa üle 60 kW/m, ehk siis iga laineharja meetri kohta saaks teoreetiliselt kätte kuni 60000 W võimsust ehk saaks põlema panna kuni 1000 lambipirni!

Joonis 4. Lainetuse võimsuse definitsioon.

2010 a Talveakadeemiale esitatud tööst pealkirjaga „Lainetuse energia potentsiaal Eesti territoriaalmeres“ selgus et:

  • Võrreldes tuuleenergiaga on lainetuse energia potentsiaal 8 korda suurem. Keskmine lainetuse võimsus on 5 kW/m Saaremaa ranniku lähistel (Joonis 5). Seetõttu on tuuleenergia arendamise kõrval mõttekas panustada kindlasti lainetuse energia tootmisesse.
  • Lainetuse energia sesoonne käik ühtib suuresti energiatarbimise nõudlusega. Lähtuvalt sellest on võimalik toota suur osa energiast just siis, kui on suur tarbimine.
  • Suurte Euroopa Liidu liikmesriikide nagu Prantsusmaa, Suurbritannia ja Hispaaniaga võrreldes on Eesti lainetuse energia potentsiaal 4 korda suurem, sest me tarbime kümneid kordi vähem energiat kui mainitud riigid. Teisisõnu, Eestis on võimalik toota märkimisväärne osa energiast lainetest.
Joonis 5. Laine võimsus (kW/m) kahe aasta keskmisena Saaremaa ranniku lähistel.

Uuri edasi:

1) Presentatsioon laineenergia võimalikkusest Eesti rannikumeres: http://tipikas.tv/video/G4W31D4921YO/Victor-Alari-TTÜ-Lainetuse-energia-potensiaal-Eesti-territoriaalmeres

2) Poster Läänemere teaduskongressil lainetuse energiast Eesti rannikumeres:

Alari, Victor (2011). Wave energy resources in Estonian territorial sea. 8th Baltic Sea Science Congress, St. Petersburg, August 22-26, 2011. St. Petersburg:, 2011, 271 – 271.

(3) http://www.chemexplore.net/Solar-Energy.gif

(4) http://www.jpl.nasa.gov/images/quikscat/20080709/quikscat-wind-browse.jpg

(5) http://www.oceanharvesting.com/pics/uploads/0/figpowerannworld.jpg

“Nüüd me saame kalakesele tungivalt silma vaadata!”

Talveakadeemia 2010

Ehk mõtisklusi Aleksei Turvoksi juhendamisel läbi viidud kalade lahkamise meistriklassist

(tsitaadi lausus ta hetk pärast seda kui elegantse plumpsatusega oli kala silma klaaskeha tangidega välja pigistanud)

Kui kaladel pole parasiite, on nad terved kui purikad ning veekogu on puhas nagu muiste?

Tegelikult… otse vastupidi! Tervisliku seisundiga veekogus kannavad kalad ohtralt parasiite. Nende parasiitide liigiline koostis annab edasi infot nii kalade toidu kui ka kiskjate kohta. Näiteks talveakadeemial lahatud kaladel praktiliselt puudusid parasiidid, kelle lõppperemeheks on röövkalad. Sellest (küll napi statistilise materjali ausel) võib järeldada, et röövtoiduliste kalade populatsioon on Eestis väga väike – teisisõnu nad on ülepüütud. Küll aga leidsime rohkelt selliseid parasiite, kelle lõppperemeheks on merelinnud või -loomad (hülged).

Hüljeste ja kalatoiduliste lindude (näiteks kormoranide) elujõuline populatsioon on üks põhjus, miks meie kandi kalad nii terved ongi (ja seda juba tegelikult vähemalt viimase 20 aasta vältel). Igasugused seenparasiidid (näiteks ihtüofonoos), kes mõnuga hävitavad norra ja Rootsi ranniku kalu ei saa väga jõudsalt areneda, kuna röövloomad hävitavad nõrgad kalad varakult ja nn a-sotsiaalsete kalade vastuvõtlikku populatsiooni (prükkarite armeed) ei teki. (ehk siis tuberkuloos ei ole tuberkuloosihaige enda mure 🙂 ).

Meistriklassis lahkasime ka lestasid. Leidsime ühe vahva valge 2 cm pikkuse ussi näiteks.

Niisiis on 76 Läänemere kalaliigil parasiteerumas ca 340 liiki parasiite. Oluline on silmas pidada, et just kalad – olles toiduahela keskmeks – on koos oma parasiitide ja nende parasiitidega (hüperparasiitidega) kõige kõnekamaks allikaks meie armsa koduse veekogu seisundi kohta. Jah, me saaksime mõõta raskmetalle hüljeste rasvas, lugeda kokku väärarenguga inimese imikuid, kuid erilist statistikat poleks meil võimalik juba looduskaitselistel/eetilistel kaalutlustel teha (kui palju imikuid meile ikka parasitoloogilisteks ja ökotoksikoloogilisteks uuringuteks antaks – kalade eest, seevastu, ei “seisa” keegi).

Ehk kõige olulisem üldistus, mida üha uuesti tasub merest rääkides välja tuua on fakt, et kui pistad varba vette Viinistul, oled sa ühenduses kogu maailmamerega. Ei ole merede ökosüsteeme. On üks ja ainuke mereökosüsteem. Ja seda suurem on meie vastutus.

Huvitavaid tähelepanekuid:

* Põhjarahvad on osasid kalade usse kasutanud pannirasvana

* Raisakotkad ei haise mitte raibete vaid higi järgi. Raipehais on neil minimeeritud (R-SH rühmade süntees on vähendatud, et vältida konkurentide ligimeelitamist) – kuid higihais – HIRMU lõhn – on tugevnenud, et konkureerivaid raipehimustajaid eemale peletada.

* Parasiitide koevolutsiooni ja soovi mitte tappa oma peremeest illustreerib kenasti süüfilis, mille põlistel kandjatel, indiaanlastel, esineb süüfilise korral midagi nohu taolist.

* Parasitaarne kastratsioon – uss võib kala kõhus nii suureks kasvada, et munarakud ei saa normaalselt areneda. On ka võimalus, et sperma produktsioon tõuseb, kuid selle kvaliteet langeb.

* Linnud vs imetajad – lindude kõige pingelisem toidukonkurents on vanemate ja lastevaheline. Sealt tulenevalt on lindudel ka rohkem parasiite. (lapsed söövad täpselt sama toitu kui vanemad!) Lindudel on ka väga spetsiifilised parasiidid (seltside tasandil, kui mu mälu mind ei peta)

* Ogalikud tantsivad pulmatantsuks lambadat (Turovski sõnad).

Talveakadeemia 2010

26-28. Veebruaril toimub Viinistus (mitte Laulasmaal, nagu veel üleeile kirjas oli!) Talveakadeemia 2010. Talveakadeemia koduleht on http://www.talveakadeemia.ee/10/

Tegemist on üliõpilaste (keskkonnaalaste) uurimistööde konkursiga. Nimest mitte ära kohkuda, tegelikult on vaja esitada vaid üsna lühike artikkel (6-8 lk ) ja see võib olla ka baka või magistritöö põhjal, mistõttu teemad on harilikult väga varieeruvad ja vahel ei seostu ürituse väljakuulutatud juhtlausega just eriti palju.

Eelmisel aastal oli minulgi au osaleda ühena kaheksast õnnelikust, kes said enda töö kohta ka ettekande esitada (rääkisin võõrliikidest raudteejaamades). Siinkohal toon välja mõned põhjused, miks minu arvates tasub kasvõi pealtvaatajana osaleda:

  • Põnevad rühmatööd, enamasti on neid palju ja piisavalt kiiresti registreerudes saab endale meeldiva välja valida
  • Huvitav seltskond, mis isegi Eesti kohta on oma vaadetelt kirju-kirju
  • Majutuse ja söögi koha pealt ei ole siiani olnud ka midagi ette heita
  • Korraldavad vabatahtlikud (üliõpilased)
  • Väga populaarne üritus, vabad kohad saavad väga ruttu täis. Potentsiaal kujuneda Eestis üsna oluliseks teadushuviliste ja keskkonnateadlike inimeste kokkusaamisürituseks. Noortele mõeldud konverentse ei ole ju tegelikult eriti palju.

Head talve ja akadeemitsemist!

§.

Urbaniseerumise võlu ja valu TA 2009* 3.

Kogu Talveakadeemia avapauk oli kaks ülihaaravat linnageograafilist loengut kahelt karismaatiliselt ning pikajuukseliselt linnamehelt. Üks oli pärit siit, teine sealt poolt Soome lahte. Supilinna seltsi esimene viiul Mart Hiob rääkis sellest, kuidas meil praegu Eestis planeerimisvärk käib. (Supilinn on ju ka endine agul. Natuke teistsugune kui Aafrika miljonislummid, kuid siiski agul.) Linnageograafia külalisõppejõud Tartu Ülikoolis, Jussi Jauhiainen, kõneles maailmast, meestest ja mateeriast – ehk sellest, et maailmas tuleb iga nädal linnadesse elama sama palju inimesi, kui elab Eestis; kes olid need kolm meest, kes on meie eilse planeerimisteooria autorid; millised lahendused me ideede maailmast oma materjaalsesse maailma päriselt kasutamiseks nopime. Struktureeritud ülevaate asemel panen taas kirja märksõnu. Kellele asi rohkem huvi pakub, saab (vähemalt Tartus) endale vastavasisulisi vaba-/valikaineid noppida. Kui konverentsi avasid pikajuukselised mehed, siis eelviimane esineja oli lühemajuukseline noorteadlane Kadri Leetmaa, kes linnakvaliteedi ja valglinnastumisega tegeleb.

Illustratiivse materjalina soovitaks perioodiliselt külastada Google Earthiga mõnd U.S.A. valglinnastumisala ning arengumaade slumm-kasvajat. Vaimse tervise huvides võib-olla mitte liiga tihti.  Parafraseerides Jauhiainenit on meie kohalikud probleemid suhteliselt marginaalsed võrreldes ülejäänud maailmaga. Aga meie kohalikud probleemid on siin koos meiega, grass-root – saate aru küll. Eelkõige valutame me südant ju oma koduaia pärast, valutame südant ja oleme nõus tegutsema.

Ma isiklikult olen seda meelt, et ühel maalapil peaks elama nii palju inimesi, kui see konkreetne maalapp suudab ära toita (koos ruumiga, mis looduslikule kooslusele jääb). Meie jahedas parasvöötmes, boreaalsete metsade läheduses ei ole bioloogiline produktiivsus kuigi kõrge. Seetõttu ei olegi Eestile ega Skandinaaviariikidele suuremat inimtihedust tarvis. Kuid üldiselt oldi veendunud, et tumedad jõud (sõna otseses mõttes, nagu konverentsijuht rõhutada armastas) lõunamaadest on väga huvitatud meie ala-asustatud piirkondade üle võtmisest/kaasasustamisest. Eks näis. Vett on meil ka ju “nagu lund,” tsiteerides rahvusliku laulukest kolmest sõbrast ja surnud neiust. Lõunas ollakse juba ammu üsna kuival. Ja kes siis poleks kuulnud hiinlastest, kes Venemaa äärealasid juba ammu järjest jõulisemalt üle võtavad. Lugege sisserännanud tudengitest Irkutski Ülikoolis, näiteks.

Nagu Paloheimo ökolinnade juures rääkis, on praegu kõige olulisem rahvaarvu kasvu piiramine. Mingist piirist alates ei aita meid enam ükski planeerimine. Rahaahne ega jätkusuutlik.

“Planeerimatus on üldjuhul halb planeeritus” (Mart Hiob)

Elamupiirkond Brasiilias
Elamupiirkond Brasiilias

*Euroopa linnad, a’la Pariis, on HIIGELsuurte linnade kõrval täielikud Elvad.

*Nüüdseks elab maailmas linnades rohkem inimesi kui maal.

Linnalapsed suvemõnusid nautimas
Aasia linnalapsed veemõnusid nautimas

*Tuleviku võtmed: võrgustunud toimija (maailma sipelgapesa), ulatuslik õigus (kuigi metoodika, kuidas puu või varese käest arvamust küsida, on veel välja töötamata, tuleb meil hakata tegelema planeerimise varjatud külgedega) ning kk. kui paindlik mateeria (vaja on minetada lineaarne mõtlemine).

*Uute ideede materjaliseerumiseks kulub harilikult ca 25 aastat, meil siin – perifreerias – ca 35 aastat.

*Põhja-Ameerikalik mõtteviis – inimesel on kaasasündinud õigus ehitada oma maa täis. Meil on muinsuskaitse ja planeerimisseadused karmimad (üld- ja detailplaneeringud jms) ning põhjust on vaja ikka ehitamiseks kui ehitamata jätmiseks.

los-angeles-urban-sprawl-jpeg-lasmogtowncom1
Los Angeles, vt ka Google Earth'i

* “Maailma juhtivas urbaniseerumiskeskuses” (Hiob) Windhoekis, Namiibias, on nii, et kui saad öö jooksul oma kilest ja pappkastidest onnile linnaservas vundamendi maha valatud, on maatükk sinu. Kui kauem jokutad, ehitab oma papp-palee sinna keegi teine.

Mumbai. Tekib küsimus - kui hull on elu maal, et "linnaelu" paremaks peetakse?
Mumbai. Tekib küsimus - kui hull on elu maal, et "linnaelu" paremaks peetakse?

* Planeerimine on võimalus suhelda võimuesindajaga. Ja mitte kohale ilmunud inimene annab võimule võimaluse legitimiseerida oma otsuseid väitega “meil oli ju avalik koosolek, keegi ei arvanud teisiti.”

*Mida suurem osa linna maast kuulub linnale, seda lihtsam on teha üldplaneeringuid. Eestis tehti suur viga ja möödalaskmine 90’ndate alguses, kus oleks võinud mastaapseid planeeringuid (ringteid jmt) kindlaks määrata ja maad rohkem riigile jätta. Praegu on tagantjärgi targana raske “üle klaasi ääre loksuvat” linna talitseda, ning küprok villade vahele suurprojekte rajada.

Põhimõtteliselt võiks Viimsi iga hetk linnaõigusi endale taodelda. Kas keskmiselt tunnivõrra kauem autosõidu peale kulutavad "maainimesed" seda aga soovivad, on iseasi.
Põhimõtteliselt võiks Viimsi iga hetk endale linnaõigusi taodelda. Kas keskmiselt tunnivõrra kauem autosõidu peale kulutavad inimesed seda aga soovivad, on iseasi.

* On olemas ka alalinnastumine. Nõuka ajal polnud Tallinnas kortereid saada, perede kaupa koliti satelliitlinnadesse või kaugemalegi suurest linnast, sest seal oli eluruumi.

Garaažid kuskil anonüümses Eestis. Nõuka-aja minevikupärle on meil palju.
Garaažid kuskil anonüümses Eestis. Nõuka-aja minevikupärle on meil palju.

* Nõuka-aja lõpul oli 1/6 peredel kuskil suvila, need samad suvilad on praeguseks suures osas kasutusel elumajadena läbi aasta ja on üks osa valglinnastumisest.

Suvilad ja aiamaad, muu maailma jaoks luksus.
Suvilad ja aiamaad, muu maailma jaoks luksus, meie hõreda asustuse ja nõuka-mineviku juures aga tavaline nähtus.

* Mulle meenus neid loenguid kuulates äratundmine või ütleme – arusaamine – et maailm ei ole enam suures osas nii nagu ma teda väiksena ette kujutasin: metsad ja sood ja heinamaad, mille vahel on pikitud linnasid. (Ma lugesin Dodo laulu tol hetkel)  “Arenenud” maailmas on hoopis linnadekombitsad üle väikeste imeliku kujuga vaba looduse fragmentide, kus loomad ja taimed on kõik nagu saareelanikud, kannatades kõigi ökoloogiast tuntud saare-efektide all (äärte narmastumine, liikide kadumine ja juurdetulek, liikide teke ja väljasuremine jna). Peab tunnistama, et kui selline kujutluspilt esimest korda minu teadvusse eredates värvides sisse ujus, siis tundsin kerget lämbumistunnet. Minu elav fantaasia ei muuda muidugi olukorda lihtsamaks, kui mu peas tekkis tugev paralleel valglinnastumise ja vähkkasvajate vahel. Aga nagu mu viimastest postitustest lugeda võis, on meil mõningaid alternatiive praegusele tegutsemisele.

Jätkusuutlik linn ja tööstusökoloogia TA 2009* 2.

Jätkan silmaringi avaradamisega Talveakadeemia 2009’lt. Mul oli õnn kuulda väga inspireerivaid ja huvitavaid ettekandeid oma ala spetsidelt, mul on selle üle tohutult hea meel. Mul pole mõtet ülevaadet esinejate ettekannetest teha, kuid kirjeldan mingeid mõtteid, mis asjakohased tunduvad. Nimede järgi saate otsida neti-avarustest lisamaterjali.

“The most ecological human-being is a dead human-being…” (Eero Paloheimo)

See oli kelmikas kommentaar oma eelmisele lausele, kus Paloheimo ütles, et kõige ökoloogilisem tootmine on tootmise puudumine. Kauaagne Soome rohelise partei asjapulk (“In 20 years we did absolutely nothing there!”) ning hetkel Hiinas ökolinnade planeerimisega tegelev muhe Paloheimo pidas meile ettekande ökolinnadest (võime nimetada neid ka “jätkusuutlikeks linnadeks”). Jõuluvana habemega härra oli mulle silma jäänud juba eelmisel õhtul, kui ta ühe teise ettekande kommentaarina avaldas vastumeelsust üleliigse seminaritamise ja arutluse vastu seal, kus on vaja kiireid otsuseid ja reaalseid lahendusi. Õige ka.

bain_garden_sunroom_greenhouse

Kasvuhoone maja lõunapoolsel küljel on väike, kuid sisuline samm jätkusuutlikuma eluviisi suunas, vähemalt poolhõreda asustusega asulates küll.

Tööstusökoloogia loengu alguse suutsin maha magada, sest meie töörühm jäi oma karjäärimaketi valmistamisega ajahätta – me tööülesanne oli mõelda välja, kuidas tuua linnaruumi Väo karjäär pärast maavara ammendumist. (Alles kodus hüppas mu kraesse mõte hiiglaslikust tehismärgalast veepuhastamiseks) Aga kui ma ettekandele jõudsin siis niipalju kui ma vägivaldselt kohvipausist ilmajäetuna jälgida suutsin rääkis Björn Frostell Rootsist meile sellest, kuidas tööstus võib olla jäätmevaba. Zero-waste, põhimõtteliselt. Näiteid tõi Skandinaavia paberitööstusest, aga ka arengumaadest. Väga detailidesse ta ei läinud, rääkis rohkem sellist filosoofilist juttu sinna ümber. Praegu asjaarmastajana talu pidav Frostell rõhutas samuti kiirete muudatuste vajadust. (Muide, TTÜ Tartu Kolledžis saab õppida tööstusökoloogia nimelist eriala, kui ma ei eksi) Frostell oli võrreldes konverentsi Soomlastega märksa positiivsemalt meelestatud Maa tuleviku suhtes…  Aga tõesti, absoluutselt võrratud mehikesed mõlemad.

Märksõnu

* Meil on vaja täiesti uudset tehnilist haridust. Interdistsiplinaarset.

* !Elutsüklianalüüs! Rohkem kui ökoloogilise jalajälje abstraktse kalkuleerimisega, peaks tegelema igale tootele ja teenusele eelneva, kaasneva ja järgneva energia ja ressursikasutuse jälgimisega. Disainima ei peaks toodet vaid materjali elutsüklit. lifecycle

Näide elutsüklianalüüsist. Skeem paberi kohta.

* Ökolinn ei ole uut sorti arhitektuuriveidrus ega ka lihtsalt ärivõimalus, ta on eelkõige osa lahendusest globaalses kk.kriisis ülerahvastunud maailmas.

"Fancy ökocity"
Ökolinna kavand, millel sisuline ökoloogilisus pidavat puuduma. “Fancy ecocity” ehk mäng arhitektuuriga.

* Ökolinn on tervik, millega kaasneb ka tema soojendamiseks, toitmiseks ja katmiseks kulutatav maalapp. Tõmbasin ettekannet kuulates pastakaga kavaservale kritseldatud Eesti kaardile sõõre, sümboliseerimaks Tallinna viljapõlde, lehmakarjamaid ja paberimetsa, ning palju ei jäänudki järele.

*Ökolinna planeerides peab arvestama konkreetseid olusid, kliimat, kultuuri jne… loogiline.

* Eeskujuks on vaja konkreetseid lahendusi. Praegu on valmimas esimesed meie mõistes suured, seal tillukesed, ökolinnad Hiinas. Ilmselt tuleb sügisel meedias juttu ka keset Lähis-Ida kõrbesid kerkivast luksuslikust ökolinnast. Hiinas on see siiski ainuke võimalus, kõrbes pigem eksperiment stiilis “mida teha, kui raha on liiga palju.”

* Elektriautodel pole sisulist mõtet, kui nad kasutavad fossiilset allikat.

* Ökolinnade transpordiküsimus on lahendatud pisikeste elektrimootoriga taksodega, mis on ühisomandis. Samas on linnaplaneering piisavalt loogiline, et liiga palju transporti kasutada pole vaja (ära jääb pendelränne a’la 60 km kodust tööle)

Kas loodus mahub linna? TA 2009* 1.

Uute ideede kohtumispaik – väga asjakohane alapealkiri Väga värskete ajude kogunemise üritusele.  Peatun siin lühidalt mõnedel huvitavatel mõtetel, mida minu aju kaasa korjas. Ilmselt võrsub sellest üritusest veel hulgaliselt postitusi, mis puudutavad lähemalt või kaudsemalt konverentsi läbivat teemat, milleks oli linnaplaneerimine – jätkusuutlik linnaplaneerimine. Esialgu annan aga ülevaateid juturingidest ja ideedest, mis võrsusid. Paraku-paraku, olid kohad loetud ja kõik huvilised (vähemalt neist, keda ma v2rskeaju lugeritest isiklikult tean) sinna kuulama ei mahtunud ja õigel ajal otseülekannet enda jaoks ei avastanud – loodetavasti saate ülevaate sellest konverentsist ja võtate järgmisel aastal arvutitaha valvesse, et ka “tuusik” rabada…

“Rumalus on konstant, millega tuleb kõik asjad läbi korrutada või jagada.” (Jaan Kaplinski)

“Kas loodus mahub linna?” oli vestlusring, kus arutlesid omavahel Talveakadeemia rohkearvuline osavõtjaskond ja vaimsete mentorite, “mikrofoniõiguse omajad” Jaan Kaplinski, Marko Mägi, Oliver Alver ning Merle Karro (Lisainfo neist Talveakadeemia kodukal).

hakid1

Legendaarsed Tartu hakid

Arutelust jäi kajama linnaarhitekt Alveri mõte, et rääkides loodusest linnas ei peaks me mõtlema parkidest vaid kõigest elusast – kajakatest paneelmajade katustel, sipelgatest vuugivahes, hooldamata võsast omanikuta krundil… Ja ka seda, et “roheline kõrb, kus seisavad mustad sambad” (Kaplinski), ei ole hea ega ainuke juhtidee, millele rajada linnahaljastust. Hoolimata sellest, et põõsa taha saab peita end pätt, on põõsas koduks ka väikestele linnukestele. Hoolimata sellest, et 3 cm kõrgune raseeritud muru on väga geomeetriline, sile, funktsionalistlik ja mida iganes, ei ole ta normaalne keskkond ei sellele samale nuditud muruliblele, ega ka putukatele, keda linnukesed süüa sooviksid. Ideaalis võiks linnapildis leiduda ka puisniidu sarnaseid kõrgema heinaga bioloogiliselt mitmekesisemaid alasid, mis oma vegetatsiooniperioodis õitsevad ja närbudes värvi, kuju ning lõhnasid muudavad.

Huvitav tähelepanek tuli taaskord Kaplinskilt, et meie “tõrjume” kahjureid, ameeriklased “tapavad” neid. Kui kohatult kõlab “Raid – tapab kodus ja aias”? Ikka väga, tegelikult. Kultuurikonteksti erinevus meie suhtumisel loodusesse. Kirjanikuhärra teine näide oli USA filmist, kus jõulukuusega toodi tuppa väike oravapoiss ning kui meil siin oleks see rõõmsat elevust tekitanud, siis Ameerika perekond hakkas paaniliselt otsima võimlust, kuidas karvakera ära tappa. Ja kui koeral (tähelepanuväärne, et see loom neile ikkagi kõlbab) see lõpuks õnnestus, olid kõik väga rõõmsad. Ameerika pihta lendas veel üks mõttenool – seoses valglinnastumisega on suures osas maa ja linna vahel piir kadunud – mis oli üks kommunismi tunnuseid…

Seltskonna ametlik ornitoloog tõi välja tõiga, et linnas toimub evolutsioon kiiremini kui kuskil metsavahel. Linnud omandavaid põnevaid trikke (piimapudeleid avavad varblased, parkimisautomaatidest münte varastavad varesed jne). Kuigi kogu seda protsessi on huvitav jälgida, on linnad loomadele siiski ökoloogiline lõks. Ja otseselt selleks, et võimalikult palju linde linna elama tuleks, ei tasu küll linnu ümber disainida – pigem tuleb eesmärgiks pidada kvaliteetset elukeskkonda inimesele ning võimalust loomal/linnul seal elada. Kui me teeme linnaelu kergemaks kui seda on metsaelu, siis tõmbab linn loomad endasse, kuid nagu uuringud on näidanud, on neil seal üldiselt väga madal produktiivsus ning kogu tegevus mõjub liigi üldpopulatsioonile halvasti. Kaplinski tõi ökoloogilise lõksu teiseks näiteks keskaegsed linnad, kus sündivus oli madalam kui surevus ning linnadesse tuli inimesi maapiirkondade arvel.

teerajad kõigile
Liikumiskoridorid kõigile linnaelanikele. Ka neile, kes pole liigist Homo sapiens.

Kui alapealkirjas on juttu rumalusest, siis kogenud linnaarhitekt modifitseeris seda pisut, öeldes väga tabavalt, et see pole mitte rumalus, vaid ahnus. Ja ahnuse defineeris ta kui teadliku rumaluse mingi (abstraktse või otsese) kasu nimel. Näitena tõi ta Tallinnat ümbritsevad vallad, kes kaootiliselt arendatud uuselamurajoonidesse rahvast tõmbasid ja nüüd probleemivankri ette rakendatud on.

Eks põnevaid mõtteid ja arutluskäike oli veel ohtralt, kuid piirdun praegu sellega. Ja ämblikul, kes mu vanni all elab, lasen seal rahus edasi elada. Me ju ei sega teineteist? Mõte, mis mina ise vaikselt kaasa mõtlesin, oli see, et linna planeerides peaks maju, parke, teid ja kogu ülejäänud kremplit tajuma mingisuguse orgaanilise tervikuna. Selles tervikus peab leiduma liikumiskoridore nii sörkjooksu harrastajale, kiirabiautole, ühistranspordile, oravatele kui ka laululindudele. Mind jäi kummitama ka mõte katustest, mis on nii tohutu alasti. Me küll ei näe neid tavaelus tihti, kuid seal on tohutu palju pinda, mis võiks teenida mingit eesmärki. Olla kuidagi tähendusrikkamad. Köögiviljaaiad, murukatused (ma võin murukatuse eelistest kunagi pikemalt padrata, murukatused ei ole ainult pseudo-ökoarhitektide iluvidin, neil on ka sisu), lamamistoolid, koerajalutusplatsid (nagunii tuleb junnid kilekotti ju panna… vihm peseb, päike kuivatab) jne jne. Õismäel elavad katusel kajakad. See mulle ka meeldib tegelikult. Kajakad on uhked loomad.