Kuigi Eesti rahvapärimuse järgi sündis angerjas Moosese poolt katki murtud kepist (teisest kepi poolest sai loomulikult madu metsa), on tegelikult tegemist ikkagi ühe põneva luukalaga, kes oma koha meie ökosüsteemis on välja võidelnud põlnevuse võsa harudes vapralt edasi vingerdades.
Euroopa angerjas on kriitiliselt ohustatud liik, kelle rändeteed on nii pikad ja keerulised, et siiamaani täpselt ei teata, kuhu nad oma marja viskavad. Kudemispaigas, Sargasso meres, pole täiskasvanud suguküpseid angerjaid tegelikult kinni püütudki. Ja koevad nad justnimelt keset Atlandi ookeanit, elavad ja toituvad aga Euroopa mandri servas, nt. riimveelises Läänemeres või erinevates siseveekogudes. Selge on aga see, et nende käsi käib järjest halvemini, lausa nii halvasti, et populatsioon on hävimise äärel. Kogu temaatikast kirjutas pikalt Eesti Looduse 2017 novembrikuu number – soovitame prillid ninale lükata ja läbi lugeda.
Euroopa angerja populatsioon kukkus praktiliselt kokku juba kaheksakümnendatel – põhjused on kompleksed, kuid praktiliselt kõik nad on inimtekkelised (sh. kliimamuutustest tingitud hoovuste muutumine, rändetakistused (tammid, turbiinid jmt), massiivne ülepüük ja parasiidid, mis sattusid Euroopasse vaikse ookeani angerjate juurest just inimese kaasabil). Allikas avaneb lingile klikkides.
Seda, et angerjaga on kehvasti, teab vist igaüks, kes viimaste aastakümnete jooksul regulaarselt praamiga Muhumaale on sõitnud, sest veel 40 a. tagasi olid olid suitsuangerja müüjad ootejärjekorras suhteliselt tihedad külalised, 20 a. tagasi järjest enam eksikülalised, aga enam kalurid angerjat väinameres sihipäraselt ei püüa ega müü, sest teda lihtsalt pole (väike erand Eesti kontekstis on teatud järved, nt. Võrtsu ja Peipsi vesikond, kuhu angerjapoegi sisse asustatakse, see on siis selline sotsiaalmajanduslik projekt, et kaluritel tööd oleks, looduskaitselist tulu sellest pole – Narva turbiinid takistavad suguküpsetel loomadel kudemispaika tagasi jõudmist ning loomad kas püütakse seal kinni või nad hukkuvad elektrijaama tammil. Mingi marginaalne hulk angerjaid võib aga muudest järvedest merre jõuda Võrtsjärve vesikonnast Pärnu jõe kaudu, kusjuures häda korral läbivad täiskasvanud angerjad ebasobivat ala kasvõi kuival maal roomates).
Ehkki ka seadusandlikult (eriti EL tasandil) on väga palju ära teha, et angerja olukorda parandada, on see taas teema, kus tarbija saab jalgadega (loe: rahakotiga) hääletada.Jah, angerjas on maitsev kala, aga see ei vabasta meid vastutusest ega lapselaste küsivatest niisketest silmadest kui liik peaks täielikult hävima nt. järgmise 3 aasta jooksul. Kohutavalt nutika loomana võib mõni tegelane kuskil põhjamudas muidugi kauem vastu pidada – rootslased leidsid mõne aja eest ühest kaevust 155. aastase angerja – aga nii nagu ebapärlikarpidegagi – kui ikka pisiperet pole, siis liigil suurt edasikestmist oodata pole.
Nii et siis lugege Eesti Looduse artikkel läbi ja jätke angerjakonserv ostmata (või vähemalt – ostke 5 asemel 1 ja lõigake eriti pisikesteks tükkideks ja kui ostate siis ainult kontrollitud päritolu jne), eriti hoiduge aga Lääne-Euroopa klaasangerja “delikatessidest.” Angerjate eksportimine EL-st on küll keelatud, aga EL sisene müük on piiramatu ning üle EL piiri klaasangerjate smuugeldajaid võetakse kinni hirmuäratava regulaarsusega. Küllap leitaks’ Peipsi kalurite elatuseks ka teisi alternatiive – nt. teiste, järves koha peal paljunemisvõimeliste liikide kasvatamis näol või ehitatades lõpuks välja kanal, mis võimaldaks vähemalt osadel angerjatel Peipsi järvest ohutult Läänemerre laskuda ning sealt edasi kudemisaladele liikuda.
Normaalselt korraldatud angerja kaitse võiks tagada jätkusuutlikuma (ja vähemalt unistustes kasvutrendiga) angerjapopulatsiooni ja saagi, mis aitaks inimestel angerjat mitte unustada ja olla valmis tema eest võitlema. Ma isiklikult küll ei leia, et liik peab olema maitsev (ja tema söömine soositud), selleks, et väärida korraliku kaitset, aga… äkki see on argument kellegi jaoks. Igal juhul määrab tarbijakäitumine ja tähelepanu osutamine teemale paljuski liigi saatuse ja staatuse.
Vanasti ööti, ät angerjas keib ernepöldus öösse, keib ernid söömas. Siis riputud tuhka maha, siis neeb, kas on öösse tulnd. Angerjas keib rohu sees kiiresti, oo tugevas musklis kala. Ma ise pole söust ernepöldus keimist neind, aga sedasi reegiti küll. (Kihelkonna khk, Viki k)
Hoiame siis angerjd – tundub mõistlik suhtuda aukartusega tegelastesse, kes suudavad läbida ühest veekogust teise roomates lühiajaliselt kuiva maad ja vajadusel üksinda üle 150 aasta kaevus elada ning endiselt elujõulised olla… 😉
Kunagi, enne kui ma targemaks sain, kartsin ma geneetiliselt muundatud organisme (GMOsid). See väljend on veidi kehv. Kuigi see võtab hästi kokku kontseptsiooni, kõlab see üsna kurjakuulutavalt. See oli enne. Pärast aastaid kestvat bioloogiaharidust on mu arvamus oluliselt muutunud. Esiteks ma saan aru, mis asi see GMO üldse on, kuidas seda tehakse ning millised ohud sellega kaasneda võivad. Teiseks olen ma õppinud tegema vahet päris teadusel ja erinevate huvirühmade lobitööl ning mõistan hästi erinevaid positiivseid aspekte, mida genoomi manipuleerimine võimaldab.
Olgem ausad – hoolimata kehvast imagost avalikkuse silmis, on GMOdel oluline koht modernses maailmas. Käesoleva kümnendi algul kasvasid GMOd 10% maailma põllumaadel ja 29s riigis kasvas 11 erinevat muundatud taime. See osa on muidugi kõigile teada. Paljud meist ei tea aga seda, et enamik ravimites ja toidutööstuses kasutatavaid valke ja ensüüme tulevad suurtest bioreaktoritest, kus kasvatatakse geneetiliselt muundatud baktereid (näiteks E. coli). Sealt tuleb ka suhkruhaige süstlas olev insuliin sarnaselt kümosiinile (laap), mida kasutatakse juustu tootmises. Seda nimekirja võiks jätkata. Modernne bioloogia ja biotehnoloogia on geneetilise muundamiseta võimatu.
Sellest kõigest hoolimata on GMO ikkagi justkui midagi, millest eemale hoida. Euroopa Liidus elades tundub, et lõpptarbijale seda justkui ei eksisteerigi. Loomulikult on meil müügil tooteid, mille tootmisel on kuskil geneetiline modifitseerimine vajalik, ent näiteks GMO tomatit meil osta ei saa. Ka USAs, kus GMO vilju on võimalik kergesti leida, ei ole nad just suurepärase kuulsusega. Ikkagi inimesed pigem väldivad neid ja kui küsida, kas toodetele peaks peale märkima, et need sisaldavad DNAd, ütleb 80% ameeriklastest „jah“ (MOTT).
Teadus ei seisa aga paigal ning head mõtted saavad ikka ükskord täide viidud. GMOd on tagasi tulemas ja seekord on PR töö veidi parem. Vähe räägitakse geenidest, mis on võetud kaladest ja bakteritest ja viidud siis taimedesse. Praegused märksõnad on säästlikkus ja tervislikkus. Paljud on praegu kindlasti segaduses – GMO ning tervislik – aga nii see on.
Üks varasemaid näiteid säärastest GMOdest on kuldne riis. Tavalise riisi sisse viiakse beta-karoteeni sünteesi jaoks vajalikud muudatused ja valmib veidi kollaka värviga riisisort, mis võib päästa sadade tuhandete laste elu, kes surevad vitamiin A puudusesse igal aastal. Miks me ei vii neile lihtsalt multivitamiine? Lühinägelik mõte, mis paksendab vaid vitamiinitootjate rahakotti, ei lahenda reaalset toitumise probleemi piirkondades ning muudab need piirkonnad igavesti abist sõltuvaks. Samuti tundub see rumal olukorras, kus meil on olemas täiesti ohutu alternatiiv, mis on toodetud heategevuslikel eesmärkidel toitaine puuduses elavatele inimestele. Kahjuks ei ole kuldne riis suures osas veel abivajajateni jõudnud, suuresti tänu GMO vastastele lobiorganisatsioonidele. Kuna aga teadust tuleb aina juurde, on lootust, et varsti see olukord muutub.
Kuldne riis. International Rice Research Institute (IRRI)
Mitmed tootjad on just seda „tervislikuma“ toote teed läinud. Näiteks arendab DuPonti all olev firma Pioneer sojauba nimega Plenish, mille õlis ei ole transrasvu. See tähendab, et sojaõli, mida tänapäeval kasutatakse küpsiste ja krõpsude tootmisel saab ehk tulevikus olema transrasvade vaba ja vähendab nende toodete negatiivset mõju tervisele.
Sarnane on ka JR Simplot Co poolt toodetud Innate kartul, mis on vastupidavam muljumisele ning vähendab akrüülamiidi tekkimist. Akrüülamiid on kartulite kõrgel temperatuuril küpsetamisel looduslikult tekkiv kemikaal, mida on seostatud vähi põhjustamisega.
Tänapäeva geenitehnoloogia üks suuremaid valupunkte on sarnaselt paljude tehnoloogia valdkondadega patenteerimine. Kui firmad saavad geenide üle patente omada, võib see viia suurte probleemideni tulevikus. Üks näide on BRCA1 ja 2 geenid, mis on seotud rinnavähi tõenäosusega. Pikalt olid need geenid patenteeritud Myriad Geneticsi poolt ja nemad kontrollisid kõike nende geenidega seonduvat, sealhulgas ka rinnavähi tõenäosuse teste. Aastal 2013 otsustas aga USA ülemkohus, et looduses eksisteerivaid geenifragmente ei saa patenteerida. Sünteetilistele DNA järjestustele see praegu veel ei kehti ja peame ootama ära, mida tulevik toob. On kindel, et patendeerimisega seotud seadused peavad lähitulevikus mitmes aspektis muutuma.
Kirjanik Arthur C. Clarke on kirjutanud, et iga piisavalt edasijõudnud tehnoloogiat ei saa maagiast eristada. GMO tehnoloogiaga on suuresti sama mure. Vastupanu sellele on suuresti seotud sellega, et enamik meist ei mõista seda. Me tegelikult ei mõista ka sordiaretust (seda nii-öelda loodusliku protsessi, mida on sajandeid tehtud) ja paljutki toidutööstusest. Ma arvan, et meil kulub veel aega geneetilise modifitseerimisega harjumiseks ja selleks, et me reaalselt näeksime neid positiivseid mõjusid, mis sealt tulevad. Tehnoloogia on ju alles lapsekingades. Uued tooted, mis ei ole ainult tootlikkuse ja transpordi parandamisele orienteeritud, vaid aitavad kaasa tervislikuma toidu tarbijani jõudmisele, on suur samm edasi. Loodan, et inimesed on valmis ka kriitiliselt mõtlema ja mõistma, mis asi see GMO siis lõpuks ikkagi on.
“jaa-jaa, see kõik on väga õige, mida sa räägid [plastmassi liigkasutamisest], aga kogu maailm liigub ju teises suunas… Mitte keegi ei hooli neist tervise- ja keskkonnaohtudest!”
Ilmselt elan mina teistsuguses infoväljas, sest sain talle vastuseks tuua väga palju näiteid sellest, kuidas kogukonnad järjest plastikule alternatiive leiavad, seadusandluse või teavitustööga plastiku tarbimist vähendavad ja inimeste “plastikuta-ei-ole-võimalik” mõtteviisi murendavad. Toon kolm näidet laialt levinud plastist valmistatud ühekordsetest tarbeesemetest: veepudelid, kilekotid ja ühekordsed toidunõud.
Plastpudelis vee [müügi] keelustamine
Kuigi paljude arust on pudeli vesi väga nämma ja puhas ei vasta see enamasti (vähemalt arenenud maailmas) tõele. Veepudelid on enamasti tehtud sellisest plastikust, mis meile otseselt kahjulik ei tohiks olla, kuid pärast kasutamisest risustavad need naftast sõltuvad tooted mõttetult meie keskkonda (veepudelite tootmiseks kulutatakse aastas üle 2000 miljoni liitri naftat. Lisaks on vesi neis ca 47% juhtudel täpselt see sama, mis kraanis (sõna otseses mõttes, kraanist pudelisse lastud). Lihtsalt pikemalt seisnud, mikrobioloogiliselt rikkalikum ning mõttetult palju kallim. NB! pudeliveele kehtivad nii USA’s kui ka Euroopas märkimisväärselt leebemad puhtusenormid ja pimetestides hindavad inimesed pooltel või enamatel kordadel kraanivee maitsvamaks kui pudelivee (ehk siis potato poteito).
Paljudes Maa piirkondades võib puhta joogivee puudus pudelivee müüki veelgi tagant utsitada. Praegu on suurimad pudelivee tarbijad aga USA ja Hiina. International Water Management Institute.
Pudelivee tootjate lobi on tugev, sest äri on magus. Väidetavalt kulutavad maakera inimesed aastas ca 100 miljardit dollarit pudelivee peale (mitte ainult plastpudelid), müük kasvab keskmiselt 10% aastas ja turuosa kanges haardes hoidvad karastusjookide ja vee pudeldajad kasutavad kohati lausa laimukampaaniaid, et inimesi kraaniveest eemale hoida.
Pakistani töölised pudeleid värvi järgi sortimas, Lahore 2012.
Siiski on maailmas ka palju näiteid kogukondadest, kes plastpudelis veele (ja/või karastusjookidele) on otsustanud vastu seista. Näiteks keelustas San Fransisco linn plastikust veepudelite müügi. Concordi linnas, Massachusettsis, on ühekordse plastpudelimüük samuti ebaseaduslik. Loodusesõber, rõõmusta, sest maailmas on pudeldajate lobistidele vastukaaluks tekkinud väga tugev pudelitest vabanemise liikumine. Loe nt. siit ja vaata kaarti USA piirkondadest, kes plastist veepudelist on loobunud. Heaks eeskujuks on saanud ka traditsiooniliselt rämedaid prügimägesid tekitanud muusikafestivalid – paljud on läinud zero-waste teed.
ALTERNATIIVID plastpudelile: klaaspudelid, kraanivesi ja tass, mudakonn, kelle saab pinnasest välja kaevata ja teda pigistades janu kustutada (Austraalia põlisrahvaste komme).
Mugavuse ebamugavus – ühekordsed toidunõud ja joogitopsid
WWF andmetel kulub ühe topsi caffé lattetegemiseks 200 liitrit (nii kohvi kui ka [paberist] topsi valmistamiseks) vett ja igal aastal sattub prügimäele miljardeid ühekordseks kasutamiseks mõeldud kohvitopse. 2006. aastal raiuti 6,5 miljonit puud, et valmistada 16 miljardit paberist valmistatud ühekordset kohvitopsi. Polüstüreenist kohvitopse kohtab õnneks järjest harvemini – neile, kes seda enesetapu haru harrastavad soovitaks eeskuju võtta McDonaldsist, kes polüstüreeni papi vastu vahetas.
Metsikute lillede seemneid sisaldav kohvitops, mille saab pärast kasutamist maha istutada! Pildile klikkides saad toetada nende tootmise Kickstarterit.
Uus ja põnev trend papptopsi maailmas on lilleseemneid sisaldavad komposteeruvad topsid, mis on tulemas turule Californias. Hetkel sisaldavad papptopsid siiski enamasti ka õhukest kile, et vältida lekkimist – huvitava uuringu eri tüüpi kohvitopside käitlemisest leiad lingist (koos laheda pildiga aasta jagu komposteeritud kohvitopsist järgi jäänud kilekestast). Kohvisõprade rahustuseks võib aga öelda, et järjest enam on turule tulnud ka mitmekordseks kasutuseks mõeldud kruuse – ilus, isikupärane ja loodussõbralik lahendus. Kusjuures ise olen ma hiljuti täheldanud seda, et kohvikus või kohvinurgas koha peal kohvi joomine ei võta oluliselt rohkem aega kui kuuma ja lekkiva topsikuga mööda linna tormamine ja papimaitselise jahtunud joogi rüüpamine… 7 minutit pikem kohvipaus võib seevastu loomingule üllatava tõuke anda.
Vahtplastist ühekordsed toidunõud on kahjulikud nii keskkonnale kui ka tervisele.
New York keelustas (1. juuli seisuga) polüstüreenist ühekordsed toidupakendid nagu ka paljud teised USA piirkonnad enne. Nagu anonüümn internetiinimene kuskil kirjutas on njuujorklaste take-away toidu armastus hästi dokumenteeritud ja kui sellega [keeluga] said hakkama nemad, suudab seda igaüks. Huvitaval kombel ei olnud plastitootjate lobi antud juhtumi juures isegi kuigi märkimisväärne. Muide, sedasorti vahtplast laguneb looduses 500 aastat.
Õhukeste kilekottide keelustamine – kiiresti leviv trend kogu maailmas
Foto Aafrika kõrbemaastikust. Kate LaRue
Õhukesed kilekotid on keelustatud juba väga paljudes kogukondades, linnades ja riikides. Parimat eeskuju on siin näidanud (üllatus-üllatus!) arengumaad, kellel on kõrini prügist, millega neil pole võimekust toime tulla. Igati mõistlik. Rwanda keelustas kilekotid väga edukalt juba 2004. aastal, Eritrea ja Tansaania 2005, Mali ja Mauritaania 2013. NB! Mali keskkonnaminister tõi üheks põhjuseks asjaolu, et pooled (!) kaamelid riigis surid nälgimise tõttu, mille oli põhjustanud kilekottide söömine… Taiwanis keelustati tasuta õhukeste kilekottide jagamine juba 2003. aastal. Näiteid on veel kümneid kui mitte sadu.
Loomulikult ei suju kõik alati ideaalselt… Kamerunis on kilekotid saanud tänaseks kuumaks musta turu kaubaks, sest poes neid enam müüa ei tohi – inimesed ei suuda uskuda, et nad peavad lisaks leivale maksma ka leiva pakkimise eest. India on määranud kilekottide valmistajatele rangemad normid, et vältida nende sattumist veevärki, kuid ei suuda väga hästi käsu täitmist kontrollida.
Austraalias ja USA-s on erinevad piirkonnad üsna autonoomsed, kuid väga suur osa (sh. ka suuri linnasid, maakondi ja koguni osariike) on kilekotid keelustanud. Aga Euroopa? EL on lubanud vähendada kilekottide kasutamist 2019. aastaks 80%! Itaalias ei tohi alates 2011. aastast jagada mitte-biolagunevast materjalist kilekotte. Väga paljudes EL riikides on kilekotid üsna kõrgelt maksustatud. UK-s leidub mitmeid kilekotivabu linnu.
Kusjuures maailma kõige efektiivsem kilekottidest vabanemise strateegia rakendati Iirimaal: 2002. aastal määrati kilekottide hinnaks 15 eurosenti, kilekottide kasutus langes 95% ja 90% poekülastajaid hakkas poes käima kodust kaasa võetud kotiga. Hetkel maksab Iirimaal 22 senti ja maksusüsteem on riigi keskkonna fondile sisse toonud 166 miljonit eurot.
Õhukeste kilekottide keelustamine maailmas seisuga 26. aprill 2014. roheline – keelustatud, kollane – maksustatud, lilla – osaliselt keelustatud või maksustatud. (Wikipedia) Kaart ei ole täielik.
Plastikuvabad (zero-waste) kogukonnad
Maailmas on palju kogukondi, mis on läinud 100% zero-waste teed. Ma ütlen teed, sest zero-waste on pigem teekond kui kohale jõudmine – tohutu keeruline ja samas nutikas leiutamine. Hiljuti kuulutas end zero-waste linnaks näiteks Sloveenia pealinn Ljubljana, pikalt on positiivset tähelepanu pälvinud Itaalia linn Capannori (Toskaanas).
Lihtsad sammud, kuidas oma kogukonnaga plastikuvabaks hakata leiad lingist.
Ookeanide prügisaartest ning kilekottide rämedast mõjust keskkonnale, ravimijääkidest veekogudes ning plasti vähe kõneldud ajaloost on Värske Aju juba pajatanud. Nüüd võtaks ülevaatlikult ette plasti teekonna inimese kehasse. See teema pakub mulle isiklikult väga suurt huvi, kuna oma vabatahtliku tegevuse kaudu olen seotud Teeme Ära rahvusvaheliste hoobadega, täpsemalt liikumisega “Let’s Do It Mediterranean!” mis tegeleb prügikoristusega Vahemerest.
Kes tahab üldist ülevaadet meres hulpiva plasti mõjust elusorganismidele, võib alustada nt. Green Peace’i kokkuvõttest, mis sisaldab ka hulgaliselt asjalikke viiteid, nii et ei pea muretsema “puukallistajate” kallutatuse pärast.
Kuidas plastik toiduahelasse sattub?
Inimesed toodavad igal aastal ligi 300 miljonit tonni plastmassi. Suurem osa sellest “lõpetab” eluringi prügimägedes ja põletusahjudes. 1970-ndate uuringutes pakuti, et 0,1% kogu toodetud plastist jõuab hoopis veekogudesse (lõppsihtpunktina ookeanides), võimalik, et olukord on tänaseks veel hullemaks muutunud, seoses plasti suurema kasutusega arengumaades, kus puudub mõistlik prügikäitlustaristu. Osa veekogudesse sattunud plastist jääb kinni jäässe (Arktikas nt), osa leiab tee randadele ja ülejäänud jätkab rännakut veekogu sees. Plast on fotodegradeeruv materjal, st. valguse käes laguneb ta väiksemateks tükkideks – mikroplastikuks, isegi nanomõõtmetes osakesteks.
Osa plasti sattub veekogudesse juba algselt mikroplastikuna – nt. sünteetilistest materjalidest rõivaste pesemisel jõuavad veekogudesse imepeenikesed plastikiud, mida reoveepuhastid ilmselt väga hästi kinni ei püüa.
Algselt arvasid teadlased, et suurem osa maailmamerre sattunud plastist, mis jõuab garbage patch’idesse (ehk prügikeeristesse), jääbki sinna järgmiseks paarisajaks aastaks pidama, kuid hiljuti läbiviidud mahukad uuringud on näidanud, et 99% plastist, mida sealt traallaevadega leida loodeti – on kadunud! Aga kuhu?
Plast laguneb nii väikesteks osakesteks, et muutub osaks planktonist. Planktontoidulised loomad söövad ta koos elusa hõljumiga ära, seedetraktist jõuavad erinevad plastist eralduvad kemikaalid looma kudedesse, sealt saakloomadesse ja potentsiaalselt inimese toidulauale.
Plast vajub veekogu põhja, ladestub seal või laguneb mikroorganismide abil edasi. Mikroorganismide elutegevuse tagajärjel võivad erinevad kemikaalid, mis plastikust pärit, jõuda edasi ka toiduahela redelil. [vaata eelmist lõiku]
Osa hulpivast ja randadel vedelevast plastist korjatakse üles merelindude poolt, kellele see näib isuäratava toiduna. Plastitükikestest eralduvad lindude seedekulglas erinevad kemikaalid, mis jäävad püsima lindude kudedesse. Lindude surma võivad põhjustada lisaks neist eralduvatele toksiinidele ka seedumatud plastitükid. Surnud lindude rümbad võivad saada toiduks teistele ranniku- või mereloomadele, kelle kaudu võivad kemikaalid jõuda ka inimese toidulauale.
Chris Jordani foto albatrossist, kes toidu pähe ekslikult plastikut on söönud. See on ilmselt üks kuulsamaid visuaale, mis seostub mereloomade ja plastireostusega.
Igal juhul jõuab hirmuäratavalt suur osa merre uhutud plastikust üsna kiiresti toiduahelasse. Kuna maailmamered, eriti inimasutuse ligiduses, on plastikuga tugevalt reostunud, siis sööme me põhimõtteliselt iga kord kui mereannid taldrikule tõstame, natuke plasti ja temaga kaasnevaid kemikaale ka. Kusjuures otse inimese toidulauale võib veekogudesse sattunud plast jõuda ka toiduainetööstuse kaudu – nt. kui joogi või söögi tegemiseks võetakse vett jõest, mis sisaldab juba plastireostust võib see plast sattuda ka valmistatava toidu, nt. õlle, sisse. Väga ilusat infograafikat plastikust toiduahelas leiad siit. Hästi selgitab probleemi ka ära toodud video.
Milliseid aineid plastikust eralduda võib?
Esiteks muidugi on plastik ise, ehk siis põhiline polümeer, mis plastikule sisu annab, aine, mida looduses ilma inimese sekkumiseta ei leidu. Teadaolevalt elusorganismid teda ei seedi (v.a. mõned bakterid). Kõik vajalikud täiendavad omadused annavad plastikule lisandid: plastifikaatorid, elastifikaatorid, värvained, lõhnained jne. Mõnel juhul võib polümeer ise olla põhimõtteliselt ohutu, kuid just lisandid, mis materjalist välja lekivad, muudavad ta tervisele kahjulikuks. Plastiku lisaained võivad olla kantserogeensed, mimikeerida hormoone, tihti on nad ka rasvlahustuvad – seega bioakumuleeruvad (see tähendab, et toksiini kontsentratsioon kasvab toiduahelas seda enam, mida kõrgema astme tarbijaga on tegemist – nt. hüljes, kes sööb lõhe, kes sööb kilu, kes sööb zooplanktonit, kes on muu hulgas sisse ahminud veidi sinu pesumasinas käinud dressipükse, sisaldab kokkuvõttes väga palju sinu dressipükstest pärit kemikaale).
Erinevate plastiliikide tähistamiseks kasutatakse sümboleid, millel tasub silm peal hoida. Toidu pakendamisel peaks kindlasti vältima nr. 3 ja nr. 6. Jäätmekäitluse seisukohal väga problemaatiline on ka seitsmes kategooria – eriti mitmekihilised segapakendid.
Lisaks sellele, mis plastik on ja mida ta sisaldab sihipäraselt, on ta ka väga sõbralik pinnas muude kemikaalide kaasahaaramiseks. Umbes nagu käsn, mis selektiivselt eriti toksilist kraami mereveest endasse imeb. Muuhulgas sõidavad veekogudes plastitükkide peal “jänest” ftalaadid, DDT, BCB-d ja elavhõbe – nimekiri pole loomulikult ammendav. Persistent Organic Contaminants (POP-id) ehk püsivate orgaaniliste saasteainete kontsentratsioon on uuringute kohaselt meres hõljuvas plastis kordades kõrgem kui vabas vees.
Mis juhtub kui inimene sööb plasti jääke sisaldavad toitu?
Plastiku poolt edasi kantavad kemikaalid võivad inimesele tekitada igasugu “ebameeldivusi”: põhjustada vähktõve; diabeeti; vähendada sperma kvaliteeti/hulka (langenud viljakus); häirida immuunsüsteemi ja hormonaaltalitust (mh. liiga varajane puberteet); põhjustada laste madalat sünnikaalu ja erinevaid arenguhäireid (käitumishäiretest kuni madalama IQ-ni). Mõned allikad nende näidete juurde leiad siit, loetelu oli ülevaatlik, kõikvõimalikke uuringuid ja täpsustavat infot leiab andmebaasides surfates üsna hõlpsasti.
Surfrider’i kampaania, mis kutsub inimesi üles mõtlema sellele, kuidas prügiprobleem on ka meie enda keha probleem.
Mida tarbijana teha annab, et meie kehasse vähem plastikut jõuaks?
Laias laastus saab mõelda kahes suunas: otseselt ja kaudselt. Otseselt peaks plastikut oma kehast eemal hoidma vältides plastist toidupakendeid (eriti kuuma ja rasvase toidu puhul!). Samuti võiks vältida lihtsalt plasti söömist 🙂 nt. valima hoolega huulepulka. Kaudselt peaks vältima plasti sattumist veekogudesse (seda nii otseselt – prügi korrektselt käideldes, kui ka kaudselt – plastiku tarbimist vähendades).
Euroopa tarbijate hoiakud plastikust toidunõude ja pakendite suhtes on, nagu näib, muutumas. Allikas: www.friendsofglass.com
Ei hakka hirmpikka nimekirja tegema, toon välja paar võimalust, mis muudaksid palju – eriti kui sa oma käitumisega innustad ka nt. kolleege või koolikaaslasi.
Loobuda ühekordsetest toidunõudest – nt. plastlusikatest, taldrikutest ja take-away kohvitopsidest. Osta termoskruus ja pese nõusid. Kui nõusid pesta ei saa, siis võta vähemalt papist taldrikud. Nt. New York keelustas polüstüreenist ühekordsed take-away karbid üldse ära (keeld jõustub 1. juulil 2015). Tallinn, millal sina jalad kõhu alt välja tõmbad? Päris jõle on näha, kuidas mõnes kohas tellitakse töö juurde kogu kollektiivile kuum toit polüstüreenist nõudel…
Poest või turult köögivilju ja puuvilju ostes mitte pakendada neid kilekotti – kaalumissildi saab otse viljale panna. VÕI võta alati kaasa paar õhukest kilekotti, et neid uuesti kasutada. VÕI võta kaasa ainult üks õhuke kilekott ja kleebi sinna peale kõigi erinevate puu-, köögi- ja juurviljade kaalumissildid. Berliini moekaimad kodanikud on avamas kaubanduskeskust, kus ÜLDSE pakendeid pole. Võtame eeskuju?
Osta valmistoit kodust kaasa võetud klaasanumasse või loobuda sellest, kui plastikuvaba alternatiiv puudub. Nagu eespool mainisin, on plastikus leiduvad toksiinid tihti rasvlahustuvad ja mida kõrgem on temperatuur, seda hõlpsamini nad OTSE sinu seedekulglasse jõuavad.
Ära tarbi ookeanide tippkiskjaid. Nt. tuunikala vältimine on nii Maa kalavarudele kui sinu kehale hea variant.
Hoida alati käepärast riidest poekotti.
Mitte osta kosmeetikat, mis sisaldab plastikust mikrohelbeid – nt. osad kehakoorijad võivad neid sisaldada.
Võimalusel eelistada naturaalsest kiust rõivaid, või rõivaid, mis on pesemisel vastupidavamad.
Valida tarbekaupu, mis pole plastikust.
Projekt: “Life without plastic” Näiteid plastikuvabadest tarbekaupadest.. 🙂
Viimasel ajal on Eesti meedias kirgi kütnud fosforiidi võimalikud geoloogilised uuringud/puurimised. Hoiak on selles osas olnud üpris negatiivne ning põhjuseks on toodud puurimise võimalikku ohtlikkust keskkonnale.Räägin enda kogemuse ja arvamuse baasilt, mis imeloom see geoloogiline puurauk siis on ja kas seda peaks kartma. Olen töötanud viimased 4-5 aastat nii geoloogilistel kui ka hüdrogeoloogilistel puurimistel, seda nii siin Eestis kui ka mujal maailmas.
Joonis 1. Puurimistööd Jordaanias (autori kogust)
Puurimismeetodid.Geoloogilise puurimise põhiline eesmärk on ammutada maa sees leiduvaid kivimeid, et nende abil uurida geoloogilisi tingimusi ja sellega kaasnevat maavara. Seda tööd võib põhiliselt jagada kahte suunda: puurimised rakenduslikel eesmärkidel (st maavara uuringud) ja puurimised teaduslikel eesmärkidel (st geoloogiateaduse tegemiseks). Eks need kaks eesmärki on omavahel väga tihedasti seotud ja tihtilugu ei pääse maavarade uuringul teaduse tegemisest ega ka vastupidi. Üldistades on tänapäeval kasutusel kahte peamist tüüpi geoloogilised puurmismeetodid (joonis 2):
Südamikpuurimine, mille puhul puuritakse maapõuest välja täies pikkuses kivimaterjali silinder (puurkärn). Puuraukude diameetrid jäävad enamikul juhtudel ~50-150 mm kanti. Materjali transport maapinnale toimub kas ühekordse puurtoru sees (st materjal püütakse samasse puurtorusse, millega puuritakse) või siis kahe/kolmekordse puurtoru sees (südamiku jaoks on eraldi torujas püüdur, mis tuuakse puurkolonni sees maapinnale vintsisüsteemide abil). Esimesel puhul tuleb puursüdamiku saamiseks kogu puurkolonn iga paari meetri puurimise järel välja võtta, kuid viimasel puhul selleks vajadust ei ole. Puurimisel kasutatakse tavaliselt lisandina õhku, vett või puurmuda (vesi+bentoniit+polümeer);
Purustuspuurimine, mille puhul purustatakse materjal närits- või haamerpuurpead kasutades maapõues ning transporditakse vee, puurmuda või õhusurve abil maapinnale. Puuraukude diameetrid jäävad enamikul juhtudel ~100+ mm kanti. Eraldi on kasutusel vanem direct circulation (otsese tsirkulatsiooniga) meetod ning uuem reverse circulation (pööratud tsirkulatsiooniga) meetod. Esimesel puhul tuuakse materjal maapinnale puurkolonni ja puuraugu seinte vahel, viimasel puhul puurkolonni torude sees.
Joonis 2. Geoloogilistel puurimistel kasutavad põhilised puurpead 1- südamikpuurimiseks, 2- näritspuurimiseks ja 3- haamerpuurimiseks (autori kogust)
Keskkonnamõjudest.Puurimistöödega kaasnevad keskkonnamõjud seostuvad peamiselt just põhjaveega, sest lisaks vertikaalsele geoloogiliste kihtide läbistamisele puuritakse reeglina läbi ka erinevaid veepidemeid ja -kihid. Loomulikult on oma mõju ka puurmasina enda liikumisel ja looduses töötamisel, kuid see ei erine suuresti näiteks metsamasinate tööst. Samuti ei ole ka põhjavee probleemist ülesaamine tehniliselt mingiks takistuseks. Peamiselt just hüdrogeoloogilistel puurimistel (kus on vaja neid erinevaid veekihte üksteisest eraldatult hoida), kasutatakse kahte üpris lihtsat ja tõhusat meetodit, mida kohati olenevalt geoloogilistest tingimustest ka koos kasutatakse:
Puuraugu manteldamine − lihtsustatult tähendab see seda, et puuraugu sisse puuritakse väline suurema diameetriga metalltoru, mis hoiab kaks eraldiseisvat veekihti üksteisest lahus;
Puuraugu selektiivne betoneerimine − lihtsustatult tähendab see seda, et sulgemist vajav sektsioon betoneeritakse täies pikkuses ja läbi selle tagatakse ka veekihtide eraldatus.
Need meetodid ei ole midagi uut ja on olnud kasutuses juba väga pikka aega nii Eestis hüdrogeoloogilistes vaatluskaevudes kui ka tavalistes geoloogilistes puuraukudes. Samuti on neid meetodeid omajagu suuremas mahus kasutatud ka Jordaania põlevkiviprojekti hüdrogeoloogilistes puurimistes ning loomulikult ka mujal maailmas.
Muuseas, meie enda tarbeveeks kasutatavad puurkaevaud on täpselt samal põhimõttel rajatud. Ehk siis see vesi, mida paljud meist igapäevaselt joovad, tuleb nii-öelda „geoloogilisest“ puuraugust. Seega meie enda joogivee saamiseks võib puurida küll, aga kui kivimite ammutamisest rääkida, siis on puurimine igati kahtlane ja ohtlik?
Lisaks tuleks ära märkida, et puht hüpoteetiliselt, kui seda manteldust või betoneerimist ei teostataks, siis oleks reaalselt mõju põhjavee erinevate kihtide segunemisel marginaalne. Asi on nimelt selles, et see segunemine toimub palju suuremas mastaabis juba looduslike tektooniliste lõhede/murrangute vööndite (mis läbistavad geoloogilisi kihte sama moodi nagu puuraugudki) kaasabil niikuinii. Sealjuures ei ole need vööndid paari sentimeetri skaalas, vaid võivad ulatuda mõnest meetrist lausa mitmete kilomeetriteni. Mure ühe kohvitassi või jalgpalli suuruse diameetriga augukese pärast maapõues on kergelt öeldes ülepingutatud ja põhjus, mille pärast ei peaks küll ükski geoloogiline puurauk puurimata jääma. Seda enam, et tehniline lahendus selle augu hilisemaks sulgemiseks on samuti olemas.
Rääkides puurimiste keskkonnamõjudest oleks hea anda ülevaade hetkeolukorrast Eestis, toon siinkohal välja puuraukude kaardi Eesti mäetööstuse kantsis Virumaal (joonis 4). Nagu näha on neid „kurikuulsaid“ auke puuritud omajagu, enamus neist põlevkivi uuringuteks (helepruun kate), kuid omajagu on juba tehtud ka fosforiidi uuringuteks (ligikaudu lillade ringide sisse jäävad alad). Siiamaani pole ma kuulnud, et nende kümnete tuhandete geoloogiliste puuraukude tõttu oleks loodus hukas või kuskil elu seisma jäänud, ehki kindlasti üksikuid probleeme on olnud. Seda kaarti vaadates küsiksin, kas hakkab hirmus? Ütlen ausalt, minul ei hakka ja point ongi selles, et ega ei tohikski hakata, sest geoloogilistes puuraukudes ei ole midagi hirmuäratavat. Need on täiesti tavapärane osa uuringutest, mida on vaja teostada, et tagada vajalik informatsioon keskkonnakaitseks, mäenduseks või ka tootmiseks mõeldud tehnoloogia arenduseks/seadistamiseks.
Joonis 4. Virumaa geoloogiliste puuraukude kaart (Pukkonen, 2014). Andmed saadud Maa-ametist ja Eesti Energiast, kuhu ei ole lisatud puurkaevusid.
Mida Eestis puurida ja uurida?Eks paljud arvavad, et ega meil ju siin Eestis peale põlevkivi muud kasulikku ja tulutoovat maapõues ei olegi, et mis see geoloog siin ikka oma puurimistest jaurab. Niikuinii midagi meil siin ei ole ja kui isegi on, siis niiehknaa kaevatakse see välja nõnda, et loodusest jääb järgi laostunud tühermaa, suurfirmad lükkavad kasumi taskusse ja rahvas jääb ikka vaeseks. Loetlen siinkohal üles mõned potentsiaalsed maavarad (peale meie põlevkivi), mida minu arust tasuks Eestis uurida ja millel võib lähitulevikus või kaugemas tulevikus majanduslikku perspektiivi olla:
Fosforiit – just nimelt see kole ja hirmus fosforiit, mis reaalsuses ei ole muud kui liiv, milles leidub rohkelt surnud organismide fosfaatseid (apatiit) skelette. Sama koostisega on näiteks meie hambad suus. Hirmus eks? Vaadates, mis on viimase 30 aasta jooksul toimunud fosfaadi maailmaturu hindadega (joonis 5) ja mõeldes sealjuures perspektiivist, läheb selle mittenägemisega üpris raskeks. Kuna fosforiit maavarana kuulub riigile, siis on ainuõigus nõuda sellelt ka õiglaseid kaevandamistasusid. Seega on riigil täielik võim, et see fosforiiti kaevav firma ka rahvast teenima panna.
Joonis 5. Fosfaadi hind viimase 30 aasta jooksul World Bank andmetel
Ehituslubjakivi – on üks põhilisi materjale, mida kasutatakse teedeehituses. Ilma selle toormeta oleks Eesti teedeehitusel juures hoopis kopsakam hinnasilt. Seega on ehituslubjakivi meie riigi hea käekäigu ja arengu jaoks kriitilise tähtsusega maavara. Siinkohal on minul isiklikult loomulikult igati kurb, et Nabala hullusega üks perspektiivsemaid ehituslubjakivi varusid maha kirjutatakse.
Konnatahvel ehk graptoliitargilliit – sisaldab märkimisväärses koguses raskemetalle ning loomulikult ka uraani. Samuti omab orgaanikasisalduse tõttu ka energeetilise toorme perspektiivi. Graptoliitargilliit ise on üpris omapärane settekivim, kuna see on nii-öelda kompleksmaavara, millel on potentsiaali nii gaasi/õli, kui ka raskmetallide (uraan, vanaadium, molübdeen, plii, tsink, reenium) näol. Esimene neist on nüüd päevakorda kerkinud BiotaP´i arendustegevuse tõttu ja viimane on tegelikult mujal maailmas juba üsna tavapärane tööstusharu, kuid mis siin Eestis pole laiemat huvi siiamaani pakkunud (Soesoo ja co on samas seda juba vihjamisi mingil määral ka teinud). Samas tuleb ära märkida, et kõigi nende nimetatud toormete potentsiaal üksinda tundub hetkel olevat madal, kuna kivi ise ei ole teab mis orgaanikarikas (12-17 massi%) ega ka ülemäära korralik raskemetallide „maak“. Kuid, kui just vaadata seda kivi perspektiivi kompleksselt, seda nii gaasi/õli kui ka raskemetallide tootmise poole pealt või lausa sidudes sinna juurde ka kaasneva maavarana fosforiidi kaevandamise, siis võib mõttel juba jumet olla. Samuti, kui vaadata viimase ca 22-30 aasta maailmaturu energia ja metallide hindade mitmekordset tõusu (Joonis 6 ja 7), siis ei peaks ka sellest otsast eeldama, et see huvi lähitulevikus kuhugi kaduma peaks.
Joonis 6. Energia indeksi (nafta, gaas ja kivisüsi) hind viimase 22 aasta jooksul IMF andmetel
Metallimaagid – Soomes ja Rootsis on mitmeid metallimaagi kaevandusi (raud, kuld, hõbe, vask, nikkel jne). Ka meil siin Eestis on geoloogiliselt olemas samad Proterosoikumi vanusega kivimid (aluskord), mis üle lahegi. Erinevus on vaid selles, et siin on aluskord kaetud nooremate settekivimitega (aluspõhi), seega tuleb meil tublisti rohkem vaeva näha ja sügavamale puurida/kaevata, et nende metallideni ka jõuda. On olemas juba ka indikatsioone, et meil siin Eesti aladel võib tõesti olla märkimisväärseid metalli maagikehasid. Näiteks Jõhvi magnetanomaalia, mis viitab, et Jõhvi linna lähedal võib leiduda rauamaaki. Miks mitte puurida/uurida ning perspektiiv välja selgitada? Samuti nagu ka graptoliitargilliidi raskemetallide puhul on selge see, et tulevikus kõrgest metallide hinnast (Joonis 7) tulenev huvi ja surve uuringute läbiviimiseks aina kasvab. Siinkohal on huvitav ka see, et selle Jõhvi magnetanomaalia osas on juba lähiajaloos olnud ka välisinvestoreid, kes olid uuringute läbiviimisest huvitatud, kuid kellele vastavat uuringuluba ei antud.
Joonis 7. Metallide indeksi (vask, alumiinium, raud, tina, nikkel, tsink, plii ja uraan) hinnad viimase 30 aasta jooksul IMF andmetel
Graniit – samas Proterosoikumi aluskorras leidub ka korralikku graniiti, mida saaks samuti kasutada alternatiivina ehituslubjakivile. Omadustelt on ta kusjuures isegi parem (tugevam), kui lubjakivi. Ainuke mure on nagu metallimaakidegagi see, et kaevamiseks tuleb minna sügavale. Samas oleks mõistlik seda perspektiivi edasi uurida ning kes teab, kunagi kaugemas tulevikus ehk ka majanduslikult tasuva toormena ära kasutada?
joonis 8. TTÜ Eesti kivimite kollektsiooni kuuluvad 12 tüüpilist Eesti kivimit või kivimi-erimit ülevalt vasakust nurgast lugema hakates: graniit, amfiboliit, gneiss, sinisavi, fosforiit, graptoliitargilliit, kukersiit, lubjakivi (Lasnamäe ehituspaas), purdlubjakivi (“Vasalemma marmor”), karplubjakivi (Borealis-lubjakivi), dolokivi ja liivakivi.
See kõik siin ei tähenda, et kindlasti tuleb homme kopp maasse lüüa ja suure hurraaga kaevandama hakata. Ma väidan, et oleks aeg rahastada korralikke alusuuringuid, et riigil tekiks arusaam, mis võimalused meil siin Eestis on ja lähtuvalt sellest ka edasisi plaane seada. Ütlen ausalt, Eesti on oma maavarade uuringu ja kaevandamise vaenulikkusega maailmas üpris haruldane nähtus. Miks see nii on läinud? Usun, et oma jälje on jätnud nõukogude aegne mentaliteet, kus mäendus sõitis tuimalt üle kõigist ja kõigest. Leian, et tänastes oludes on sellise stsenaariumi kordumine võimatu ja asju saab teha ka (tegelikult juba tehaksegi) mõistlikult nii, et hundid söönud ja lambad terved.
Tuleb loomulikult tõdeda, et osade nende loetletud maavarade kaevandamise ja tootmisega on veel lahendamata rida keskkonnahoidu puudutavaid küsimusi ja muresid (põhjavee kaitse, raskemetallide leostumine, argilliidi isesüttimise oht jne). Nendega on kahjuks nii, et kui ei ole võimalik koguda geoloogilist alusinformatsiooni, siis ei ole võimalik ka hinnata kaevandamise/tootmise mõju keskkonnale või välja mõelda tehnilisi lahendusi nende ärahoidmiseks. Samuti oleks uued alusuuringud väga heaks värskendavaks tuuleks Eesti rakenduslikus geoloogias üldiselt, st saaks pakkuda kogemusi ka nooremale põlvkonnale, kellel Eestis geoloogina väga suurt rakenduslikku väljundit ei leidugi.
PS! Tartu Ülikooli olevat sel aastal geoloogiaõppesse astunud tervelt kaks tudengit, seega on geoloogia viimase 25 aasta pikkune alarahastamisest tulenev väljasuretamine oma mõju juba jätnud ja puudu on jäämas terve põlvkond kogemustega geolooge. Geolooge, kelle abil oleks võimalik just neid potentsiaalseid maavarasid uurida ja tulevikus ehk ka keskkonnasäästlikuks tootmiseks ette valmistada. Veel on õnneks pildis kogemustega akadeemikud ja tippspetsialistid, kes saaksid oma laialdasi teoreetilisi ja praktilisi teadmisi nooremale põlvkonnale edasi anda. Kahjuks, tuleb tõdeda, et see ajaaken ei ole avatud enam kauaks (enamikul neist on vanust turjal tubli 70+ aastat). Seega oleme väga lähedal, et kaotame hindamatus väärtuses teadmisi pelgalt seetõttu, et vanadel tegijatel ei ole praktilist võimalust ega väljundit, mille abil neid teadmisi nooremale generatsioonile edasi anda.
Küsimus on nüüd just selles, mida saab selle heaks riik ära teha, et tulevikus äkki ka ise enda maavaradelt rohkem tulu teenida. Sealjuures ei tohi unustada, et mida suurem on teenitud tulu maavaradelt, seda paremini on rahastatud riigi keskkonnakaitse. Võimalusi kuidas edasi minna on mitmeid:
1) Rahastada uuringuid omalt poolt – st panna uuesti jalad alla tugevale riiklikule geoloogiateenistusele, teha algust Eesti maavarade alusuuringutega, et selgitada välja mida meil maapõues tegelikult üldse leidub ja mida sellega riigile tulu teenimiseks peale oleks võimalik hakata. Samuti koguda alusandmeid keskkonnamõjude hindamiseks, et riik saaks langetada teadmistepõhiseid otsuseid enda maavarade majandamise strateegias nii praegu kui ka tulevikus.
2) Küsida rahastust arendajatelt – st lubada eraettevõtjatest arendajatel teostada alusuuringuid enda rahade eest (näiteks kontsessiooni alade põhimõttel), et nad siis ise need põhilised küsimused välja selgitaksid. Riigil jääks täita kontrolliv ja kinnitav roll, kuid ka siinkohal on vaja tagada spetsialistide olemasolu, kes suudaksid uuringuandmeid valideerida.
3) Jätkata praegust rohelist poliitikat – st jätta uute maavarade perspektiiv uurimata. Loobudes sellega võimalikust tuluallikast riigieelarvele, kui ka rakenduslikest geoloogilistest teadmistest/spetsialistidest.
Jutt liikus mul nüüd puurimistelt sujuvalt edasi palju suuremate muredeni, kuid üldises plaanis on need kõik omavahel väga tihedalt seotud. Sellest tulenevalt ma siin ka kirjutan, võimalik, et see on ja jääb võitluseks tuuleveskitega, kuid üritama ju peab. Reaalsus on see, et kui tahame näha Eestis arengut ja eluolu paranemist, siis tuleb paljudel inimestel muuta oma suhtumist (või teistel seda suhtumist kujundada) maavarade uuringusse ja kaevandamisse. Saan aru, et IT ja innovatsioon on Eestis popp teema, kuid kõik meist ei saa olla IT gurud ja tagatoa start up`ide meistrid. Tuleb endale teadvustada, et „kogu“ Eesti ei saa olla üks suur looduskaitseala, sest siis ei oleks taga toetavat mäendust, mis selle kaitseala ülalpidamise kinni maksaks või suurele osale rahvast tööd pakuks. Raha ei kasva puu otsas, see tuleb hoopis läbimõeldult ja kaalutletult tegutsedes maa seest välja kaevandada.
On perekondi, kus kingitusi tehakse ainult kõige väiksematele, lastele. Mõnes peres tõmmatakse loosi (kulutused on ikkagi väiksemad kui kõigi sugulaste asemel pead kingipakki tegema vaid ühele korraga). Mõni pere- või sõpruskond kasutab jõuluaega heategevuse praktiseerimiseks ja teeb üksteisele kingituseks annetusi kellelegi, kellel esimese maailma üleliigsest rahast rohkem kasu on. Praktiline ja vaimukas on ka “white elephant party” stiilis kingijagamine, kus imelikke ebavajalikke asju mänguliselt üksteiselt üle võetakse ja vahetatakse. On kollektiive ja seltskondi, kes lepivad kokku, et kingitused tuleb valmistada ise. Mõnes leibkonnas aga on endiselt surve kõigile õigeks ajaks õiged (ja piisavalt hinnalised, et keegi ei solvuks) kingitused leida suur.
Lühidalt – jõulude aeg on lisaks nunnudele lumehelvestele, perega koosveedetud ajale ja puna-rohekirjutele dekoratsioonidele paljudele ka ohtra stressi aeg. Rahastressi aeg. Kingistressi aeg. Mõttetutest kingitustest ja üleliigsetest kingipakkidest tuleneva prügi ja rusuva ökoloogilise jalajälje aeg. Paljudele Värske Aju lugejatele ilmselt ka südametunnistuse stressi aeg. Ühest küljest tahab igaüks oma lähedastele rõõmu valmistada, aga teisalt hoiduksid paljud tarbimisühiskonna rattalt kõrvale kui vähegi võimalik. Tahaks kinkida seda, millest on kasu, mis ei raiska ja mis on tähenduslik. Kui võimalik, tahaks kinkides teha ka head. Allpool lahkangi natuke eetiliste kinkide teemat läbi arengukoostöö dilemmade.
Eetilised kingitused ja hea tegemine läbi arengukoostöö projektide toetamise. See on vastuoluline teema, ma olen nõus. Ja kes soovib lugeda, millised on arengukoostööle annetamise mündi erinevad küljed, võiks lugeda väga pikka (ja tänu sellele ka põhjalikku) artiklit pealkirjaga “Stop Trying to Save the World. Big ideas are destroying international development.” Lühidalt kokku võttes – liiga suured, universaalsed ja säravad ideed (mudelid), mis tõotavad õitsengut kõigile (näiteks kõigile koolilastele tasuta õpikute jagamine või põhjaveepumpade rajamine kõikidesse Aafrika kõrbeküladesse) ei toimi igas kohas ja alati ühtemoodi. Teisisõnu – toimivad (ja tõeliselt “head tegevad”) lahendused arengukoostöös on rätsepatöö kogukond kogukonna haaval.
Kõrvalepõige nr 1. Selleks, et väita, kas mingi arenguabi lahendus teatud kultuurikontekstis toimib (näiteks viidates samale artiklile – et kõhuussi rohi parandab laste kooliskäimist ja elu jooksul teenitavat raha), peavad arenguabi andvad organisatsioonid tegema palju uurimistööd – süvenema, katsetama, koguma võrdlevaid andmeid. Sisuliselt teadust tegema. See tähendab raha “kontorite” tööshoidmiseks, spetsialistide palkamiseks jne. Seda raha annetajad organisatsioonidele (a’la UNICEF jmt) anda ei taha. Annetajad tahavad näha, kui mitu sooja tekki või kõhu-usside tabletti nende annetuse eest osteti hoolimata sellest, kas on veoauto juhti, kes tekid ka kohale toimetaks või medõde, kes tabletid laiali jagaks.
Jah, tõsi on, et mittetulundussektori rahaskeemid ongi teinekord segased ja harvad pole ka juhtumid, kus “kontori-rahasid” kasutatakse sulaselgeks turismiks ja aferismiks. Pätte leidub igas seltskonnas. Aga tsiteerides ühte ärimeest, kelle nime ma ei suuda meenutada:
“parem vahel petta saada, kui eluaeg kõiki kahtlustada.”
Kõrvalepõige nr 2. Kõige väärtuslikum asi, mida jõulude ajal “head tehes” kinkida on aeg ja järjekindlus. Püsikorraldus. Läbi aasta koerte varjupaigas koerte jalutamine, mitte ainult 22. detsembril, et end veidi parema inimesena tunda. Lastekodule 10 roosa Furby asemel oma vabu pärastlõunaid kinkida, et mõnel õpiraskustega lapsel kodutöid aidata teha. Osaleda ELFi talgutel ja annetada neile piisavalt suur summa, et maksta mõne juristi kuu tasu, mitte piirduda postkaardiga (mis on ka üliäge!). Saate aru küll… Ja sellepärast ongi aeg ja järjekindlus kõige haruldasemad kingid, nad on tõepoolest kallid, meil ei ole enamasti seda rikkust.
Kusjuures see ei tähenda, et ühekordset heategu ei peaks tegema. See on ikkagi parem kui mittemidagi. Süümepiinad teemal – äkki ma annetasin liiga vähe – ei ole kuigi mõistlikud.
Kõrvalepõige nr. 3. “Enne kui Eestis kõik korras pole ma küll mingitele … midagi ei anneta!”ning seejärel kõigile oma sugulastele Prisma 20 eurine kinkekaart osta ei ole loogiline tegutsemine. Esiteks pole vaja võrrelda asju, mis pole võrreldavad (Süüria sõjapõgenike ja Eesti vähekindlustatud perede lapsi, näiteks). Teiseks – kui sa põhimõtteliselt ei taha annetada, siis ära tee seda, mitte ära räägi sellest, mis kõik maailmas tegelikult parandamist vajab. Vingumine pole kedagi paremaks inimeseks teinud. Kolmandaks – ka Eesti vähekindlustatud perede lapsi on võimalik täitsa tõhusalt aidata, kui selleks vähegi vaeva viitsid näha.
“Parem aitan oma vanaema!” jah, väga õige, kui ta vajab abi, siis peaksidki temast alustama.
Arengukoostöö, mis toetab päris inimesi ja proovib anda kala asemel õnge.Mulle tundub, et Mondo on midagi sellist suutnud tekitada. Ühelt poolt on Eesti lihtsalt nii väike, et seda, kas vabatahtlikud kuskil Keenias päriselt tööd teevad või niisama logelevad saab juba paari õige märksõnaga sotsiaalmeedias kindlaks teha. Teiseks on nende pakutavad eetilised kingitusedüsna isiklikku laadi ja võimaldavad inimesel ka järgi kontrollida, kas ja kuhu nende rahasüst läinud on. Näiteks saab toetada õpilaste kooliteed, maksta Kongo küla arvutikursuste eest, osta Afganistani lesknaisele kits, toetada välikäimla ehitamist Afganistani koolile jne. Sarnaseid kingivalikuid pakub ka näiteks Oxfam.
Käsitööd Mondo tootevalikust. Telliskivi loomelinnakust leiab ka nende kontori, kus asju oma sõrmede vahel enne ostmist pisut keerutada saab.
Abstraktse tänukirja asemel võib endale soetada ka midagi vajalikku, mis pakuks töö tegijale õiglast tasu: käsitööna valminud korve, ehteid või kosmeetikat. Muuda Maailma kodulehelt leiab selle kohta veel palju infot.
Ja kui tõesti ühtegi mõtet ikkagi ei tule, et mida kinkida, siis mõtle enne kingi soetamist:
Kui kingisaaja on majanduslikult hästi toimetulev täiskasvanud inimene, siis pole ilmselt vaja talle kingituse väärtuse ja välise säraga muljet avaldada. Ammuta ideid käesolevast artiklist.
Kui kingisaaja on majanduslikult hästi toimetulev täiskasvanu, kes hullult solvub ja vihastab, kui kingituse väärtus ja väline sära talle muljet ei avalda, siis… pole sellest artiklist ilmselt väga palju abi. AGA sa võid siiski hoolitseda selle eest, et kingitus on õiglasest kaubandusest...
Kui kingisaaja ei ole majanduslikult hästi toimetulev, siis äkki on tal mõni hästi konkreetne ja lihtsasti teostatav soov? Tasub küsida.
Kui kingisaaja on laps, siis tasub talle kinkida midagi, mis valmistab talle rõõmu, aga on päritolult õiglane ja/või last arendav (Raamat? Lauamäng? Ehitusklotsid? Loomaaia aastapilet? Suusad?). Tüdrukute/poiste dilemmasse ma üldse ei hakka laskumagi.
Arendavad tegevused lastele
Kui kingisaaja on teismeline, siis suhtle temaga. Võib-olla sobib tema protestimeelsusega Afganistani lesknaiste ja koolitüdrukute toetamine. Kui mitte, siis kaalu FairPhone’i ja ühiseid elamusi (raju talvematk ja sinna juurde kuuluv . 😉 )
Kui kingisaaja on “keegi loosiga,” siis olgu see kingitus vähemalt söödav/joodav, elamuslik ja väikse ökoloogilise jalajäljega.
Kui kingitus peab olema ise tehtud, siis olgu tal ka mingi praktiline tarve ja kasutatagu tema tegemiseks midagi, mis sul juba praegu kodus olemas on. Kui sa just pole suurepärane maalikunstnik või kingisaaja konseptuaalse kunsti fänn, siis tasub ebamäärased “laheda välimusega” taiesed valmistamata jätta, veel vähem sellised, mille tegemiseks enne kolm tundi šoppama peab…
Numbrite järgi maalimine ei pruugi olla see “isetehtud kingitus,” mis kingisaaja käsi kokku lööma paneb. Aga mine sa tea…
Kui tahad kinkida “midagi originaalset” siis ära panusta Yüski “naljakate asjade riiulile” või mõnele muule riiulile, mis sisaldab plastmassist valmistatud imelikke asju, mida inimene pärast jõulupaki avamist enam kunagi näha ei taha. Proovi lähtuda kingisaajast ja tema huvidest – söödav, joodav, elamuslik ja väikse ökoloogilise jalajäljega kehtivad ka siin (saada ta kokanduskursustele, korralda talle kokkusaamine tema lemmikkirjanikuga, tee tema vannitoas remonti).
Talgupäevad ja Teeme Ära on midagi, millega me oleme Eestis juba küllaltki harjunud, see on midagi kodust ja stabiilset. Kui aga Teeme Ära! rahvusvahelise võrgustiku (Let’s Do It world!) tegemisi jälgida, siis on tegemist pigem millegi murrangulise, suure ja äärmiselt rahvusvahelisega. 112 riiki, üle 10 millioni vabatahtliku, tuhandete tonnide viis kokku koristatud prügi…
Eesti prügitalgulised Horvaatias, Splitis koos kohalike organisaatoritega MTÜ-st Žmergo. Minu jaoks isiklikult tähendab Teeme Ära! sõpru ja kogukonda, “meid,” inimesi, kes on valmis oma mugavusstoonist välja tulema, et kõigil oleks planeedil Maa parem olla.
Olles Teeme Ära tegevustesse juba mõned aastad panustanud, näen ma selles (ja temasarnastes kodanikealgatustes) võtit paremasse homsesse, ühte võtmetest. Jah, koolilastele on võimalik haridusega kujundada edumeelsemaid hoiakuid, kuid kuidagi peab kaasama ka neid, kes kohustusliku hariduse juba seljataha jätnud ja oma käitumismustritega sellegi poolest maailma mõjutavad. Kogukondlik kodanikualgatus tundub üks parimaid võimalusi.
Jajah… Aga see prügi ei tohiks seal üldsegi olla, see on toruotsa lahendus!
See on ka muidugi õige. Kuid kodanikualgatus peab algama rohujuure tasandist. St. sealt, kus lihtne, “tavaline” inimene näeb probleemi – mitte ainult keskkonnatehnoloog või looduskaitsja. Esmajärjekorras peab kogukond, kelle metsas või rannas prügi vedeleb, seda üldse märkama ja pahaks panema. Spetsialistide selgitustest ja analüüsist prügistumise ja liigse tarbimise põhjustest ja kahjulikest tagajärgedest on vähe kasu, kui temaatika laiemaid hulkasid inimlikul tasandil ei puuduta. Seetõttu alustab Teeme Ära! mudel igas riigis prügikoristuskampaaniatest.
LDIM tegutseb tihedas koostöös sukeldujatega. Pildil Kreeka Samose saare sukeldujad klubist “Samos Divers.” Video on õppevideo, mis selgitab, kuidas sukeldujad prügi merepõhjast üles saavad tuua.
Prügikoristamisega asi ei piirdu. Riikides, kus koristusaktsioonidesse on juba üle 5% elanikest kaasatud, on hakatud tegelema ka põhimõttelisemate probleemidega. Ring- ja rohemajanduse, keskkonnasõbralikuma seadusandluse, kilekottidele alternatiivide loomise, üleüldise mõtteviiside muutumisega. Teeme Ära! võrgustiku kirjutamata reegel on, et riigis, kus käe prügiseks on teinud vähemalt 5% inimesi, on uutel ideedel piisav kandepind: inimesed mõistavad prügiprobleemi ja seeläbi ka liigtarbimise mõju keskkonnale ning on suurema tõenäosusega valmis oma mugavusstoonist väljuma. Või vähemalt kaaluma alternatiive.
Miks sa sellest üldse räägid?
Minu isiklik kokkupuude Teeme Ära! liikumisega algas ca 2,5 aastat tagasi ühel Talveakadeemia konverentsil, Narva-Jõesuus, kus ma hakkasin vestlema Rainer Nõlvakuga. Õppisin tol ajal TLÜ-s merebioloogiat – eriala, mis mind tohutult paelus, aga õppekava, mis … noh, seda huvi väga edasi ei toitnud. Ütlesin Rainerile, et kui ta kunagi plaanib ka merekoristusi korraldama hakata, siis see huvitaks mind väga. Mõeldud tehtud. Sellest ajast peale oleme kokku kutsunud võrgustiku Let’s Do It Mediterranean! (LDIM) ja toimunud on nüüdseks ka esimene koristusaktsioon (10-11. mai 2014), kus osales ca 70 000 inimest ca 15 riigist. Minu roll selles võrgustikus on seni olnud peamiselt sisekommunikatsiooni ja taganttorkija oma, edaspidi soovin keskenduda pigem teadmiste tiimi tööle.
Minu inimesed. Let’s Do It World! Clean World Conference Kosovas 2014. Pildil Vahemere koristuse meeskond. Käemärk suletud pöidla ja nimetissõrmega tähendab sukeldujate “keeles” – okei! Samas võtab see kokku ka LDIM moto – three continents, one sea, Let’s Do It Mediterranean!
Aga miks te Läänemerest ei alustanud?
Loomulikult tundub lihtsam alustada kodulähedusest. Läänemere ääres on vähem riike, nad ei ole enamasti üksteise või iseendaga sõjas, Läänemeri on väiksem, madalam, tasasem ja kodanikuühiskond tugevam… Tõesti, miks me siit ei alustanud? Kes tunneb Läänemere spetsiifikat teab, et Läänemere suurimad keskkonnaprobleemid puudutavad liigseid toitaineid ning 2. maailmasõja sodi, mis vaikselt põhjamudas tiksub. Kummagi puhul on vähe kasu prügi “koristamisest.” Esimene probleem algab meie poekorvist ning kraanikausist (tõstke käed, kes kasutavad ainult fosfaadivabu pesuvahendeid?!) ja teine puudutab erialateadlaste ja päästjate üsna ohtlikke ekspeditsioone.
Masuudikoristustalgud Tilgu sadamas. Ka eestis on palju ära teha – nt. on senini üsna ebaselge süsteem, kuidas panna reostaja päriselt vastutama oma tegude tagajärgede eest. El salvadori särgis poseerib Teeme Ära! regionaalsete “rööprähklejate” koordinaator Kadi Kenk.
Jah, ka Läänemere kallastel vedeleb palju sodi – plastikut, vanu võrke (ghost nets), rehve jm. mida vabatahtlike abiga on võimalik kokku korjata, kuid a) see pole võrreldav sellega, mis toimub Vahemeres ja b) Läänemere piirkonnas tegutseb juba palju organisatsioone (sh. Teeme Ära!), kes talgupäevi korraldavad. Lisaks c) ma loodan, et ühel heal päeval teeme ka Läänemere ääres ühe ühise kampaania, aga korraga kõike ei jõua – kel soovi, haaraku härjal sarvist!
Kumba eelistad sina? LDIM visuaalid.Kui kaua prügi laguneb?
Tõsi on ka see, et üle maailma on palju organisatsioone, kes merekallastel koristusaktsioone ja prügistamise vastaseid kampaaniaid korraldavad: Ocean Conservancy, Surfrider Foundation, WWF, Clean-up Europe jpt. On ka algatusi, et tööle rakendada uudseid merekoristustehnoloogiaid, et prügi ka veesambast välja noppida (seni on edukaimad projektid selles osas küll pigem kaluritega seotud – Fishing for Litter näiteks). Osad neist organisatsioonidest on juba täna LDIM koostööpartnerid ja osadega on need sidemed loomisel. Enamik neist on tsentraalselt (või isegi EL tasandil) loodud ja juhitud organisatsioone, kes kaasavad suhteliselt vähe kohalikke kogukondi, osad on aga kohalike kogukondade poolt algatatud ja selgelt lokaalse iseloomuga ühendused. Mis võib-olla kõige enam Teeme Ära! võrgustikku neist eristab, on see, et Teeme Ära! ei taha jääda koristama, meile tegelikult ei meeldigi seda prügi koristada. Nagu eespool selgitasin, on koristamine vajalik vaid probleemi mõistmiseks ja mõtestamiseks. Edasi on vaja tegeleda põhjustega.
Tarbi ainult nii palju kui sul päriselt tarvis on. Lihtne öelda, raskem teha.
Kusjuures oluline on aru saada, et igas riigis ja kogukonnas on väljakutsed erinevad. Marokos peavad inimesed looma prügitaristust – seal pole mõnes kohas prügikaste kunagi olnudki, aga tarbimisühiskond juba on. Lääne-Euroopa riikides on väljakutse uus- ja taaskasutusmäära tõstmises ja inimeste tarbimisharjumuste muutmises. Õnneks on maailmas juba palju zero-waste kogukondi, millest on nt. Eestil väga-väga palju õppida.
Liibanonis asub näiteks kurikuulus Saida prügimägi, mis asub mererannas. Tänaseks on küll olemas poliitiline otsus see sulgeda ja Saudi Araabia rahaline toetus seda ellu viia, kuid näis kaua see protsess aega võtab. Vahemere ääres liigub aeg omasoodu… Lähemalt loe siit.
Mida see muudab?
Maailma, mida muud. Me oleme ühe mütsi alla saanud sõjajalal olevad riigid, toonud inimesed randa koristama riikides, kus keskmine elatustase on madalam, kui me Eestis ettegi suudame kujutada. Ma ütlen “meie” ja ma mõtlen tohutult kirjut seltskonda inimesi väga paljudest riikidest, väga erinevatest religioonidest, väga erinevate emakeeltega, väga erineva haridustasemega. See on olnud mulle isiklikult nii emotsionaalselt kui ka erialaselt põnev rännak ja ma loodan, et 2018 me võime selle perega koos öelda, et meie esmärk on täidetud… et Vahemeri on bioloogiliselt mitmekesine ja puhas keskkond, mille eest võtavad vastutuse kõik inimesed ja kogukonnad, kes tema kallastel elavad. See tundub tohutult suur ja kättesaamatu unistus, aga samas – ja ma usun, et ma ei ole selle arvamusega üksi – inimkond peab tegema praegu kiiresti suuri ja pealtnäha kättesaamatult võimsaid asju, või ongi liiga hilja. Natukesest enam ei piisa.
Aga kui mu jutt pole sind veennud, siis vaata seda National Geographicu animatsiooni sellest, kuidas prügi merest meie toidulauale jõuab. Ja kui mu jutt jõudis sinuni ja sa tahad kaasa lüüa (eriti hädasti otsime praegu juurde meediainimesi) – või sul on Vahemere riikides kasulikke kontakte – kirjuta mulle: helene.urva@letsdoitworld.org
LDIM tegemistel saad silma peal hoida ka Facebookis. #LDIM
Minu Vahemereline perekond Eestit väisamas (pildil mina koos meie egiptlasest disaineriga). Ma olen südamest tänulik, et olen saanud näha ühte kodanikualagatust seest poolt, olla üks käima lükkajatest ja näha, kuidas ta tõmbab suurepäraseid inimesi ligi ja kasvab. See pole kaugeltki nii lihtne kui võib tunduda, aga see on vaeva väärt! Foto autor Faisal Sadegh Maltalt, LDIM peakoodinaator, taustal Agni Kaldma, kes tegeleb LDIM koostöösuhetega.
Taas- ja uuskasutuse musternäidised – kodukootud kõrvurätsud!
Kodukootud kõrvukrätsud Harjumaalt, Tallinna Kristiine linnaosast (kuuseeheteks mõeldud). Autor: Helene.
Väike meeldetuletus, et jõule on võimalik pidada ka nii, et ühest planeedist ei jää väheks.
Kinkida ei ole mõtet asju, mis on “nunnud ja naljakad” aga mida pole kellelgi tegelikult vaja (helendavad põhjapõdra sarved, šokolaadi fondüükomplekt ühele jne). Muidugi, kui sa oled need nunnud ja naljakad ise teinud ja sellega silmnähtavalt vaeva näinud, siis see kindlasti rõõmustab su sõpru. Umbes nagu isased linnukesed, kes ehitavad uhkeid pesi, et partnerit ligi meelitada. Aga kui kinkida, siis eelkõige midagi, mida vähemalt natuke on vaja ka.
Kui raha on üle ja hirmsasti tahaks midagi kinkida, aga sõpradel tegelt on endal ka pappi – anneta neile, kellel päriselt raske on.
Kui raha on puudu, siis tee, mis sa teed, aga ära võta kinkide ostmiseks laenu. Päris tõsiselt.
Üks päev enne jõule pole mõtet tõmmelda kaubanduskeskustes – pigem on see aeg puhkamisel, et pühasid saaks nautida värske enesetundega. Su pere ja sõbrad tahavad jõule pidada koos sinu, mitte su imetlusväärsete kingipakkidega. Kui nad siiski eelistavad viimast, on aeg väikeseks mõtiskluseks.
Pakkepaberit on võimalik järgmine aasta uuesti kasutada – ära rebi pakke lahti!
Kui saada nostalgliselt tigupostiga kaarte, siis Eesti Postil on olemas loodussõbralikud ümbrikud + alati võid kasutada uuesti vanu ümbrikke.
Sööma ei pea seni kui enam ei mahu. Nii palju süüa ei pea üldse ostma, et selle söömisest halb hakkab. Kõik jõulutoidud ei pea sisaldama 95% liha. wink-wink.
Tegelikult ei ole ökoloogilises plaanis väga suurt vahet kas plastik kuusk (mida kasutatakse mitu aastat) või päris kuusk. Tarneahelat ja Eesti geograafilist asendit arvestades on päris kuusk tõenäoliselt mõttekam. Igatahes pole selle üle mõtet oluliselt stressata. RMK kodukal on infot ka neile, kes tahavad puu metsast tuua (aga too siis juba naabrile ka, sest kui sa kuskile pärapõrgusse sõidad, on su bensu CO2 jälg on suurem kui 5 plastikkuuske).
Kui sa väike olid, siis kui palju kinke sa said iga aasta jõuluvanalt? Tõenäoliselt vähem ja vähem hinnalisi kui on kingikuhilad praegu. Planeedi õnneindeksi järgi pole meie õnnetunne suurematest kingihunnikutest aga kasvanud. Võib-olla on meie muretsemise ja õnnetusetunde põhjused tegelikult mujal kui jõulukinkides? Äkki me peaksime üksteisega lihtsalt rohkem rääkima? Äkki me peaks, ma ei tea.. kallistama üksteist?
Teeks äkki sel aastal nii, et meie ökoloogiline jalajälg ei tõuse pühade ajal hüppeliselt? 🙂
Noor kõrvukräts Lääne-Virumaalt. Wikimedia commons.
Häid jõule ja palju huvitavaid mõtteid kõigile Värske Aju sõpradele!
Sattusin vaatama ABC Austraalia dokumentaali “Fashion Victims – Bangladesh”. Lisan video ka siia postituse lõppu, et saaksite seda ise ka vaadata. Selle keskseks teemaks on 2013 aastal Bangladeshis toimunud Savari maja kokku kukkumine, mille tagajärjel suri 1129 inimest ning üle 2000 inimese said vigastada. See õnnetus tiris kogu maailma fookuse moetööstuse tagamaadele ning spetsialistidele ammu teada probleemid hakkasid avalikkust südametunnistust üha enam kriipima.
Süüdlaste otsimine antud juhtumis on raske. Hajutatud vastutus ja läbi mitmete tarnijate töötamine annab igaühele võimaluse süü endalt veeretada kellegi teise kaela, ent lõppkokkuvõttes jagame me kõik seda süüd. Meie ühiskonnal on suur soov odavate ja uute ning trendikate riiete järele. Teisalt ka firmad, mis meile seda pakuvad, peavad ise kindlustama, et nende riided oleksid eetiliselt toodetud ning riigid, kus nende riided valmistatakse, peavad rakendama meetmeid, mis kaitsevad töötajaid ja keskkonda. Kahjuks on sügavaid probleeme igas lülis ning moetööstus on pikka aega olnud tähelepanust eemal, firmad tegutsemas nii nagu saavad, et konkurentsis ellu jääda ja rohkem riideid müüa.
Minu riidekapi sisu pärast postituse kirjutamist ning ülevaatuse tegemist (Foto: Ivo Krustok)
Ma ei oska siinkohal anda ühtset vastust, kuidas moetööstus PEAKS toimima. Ma ei tea seda ning sellest võiks eraldi artikli kirjutada. See film pani mind aga mõtlema ning hakkasin uurima riiete kohta, mida ise kannan. Ilmselgelt nagu pildilt näha võite on mul neid päris mitu ja ka mina olen hea meelega pigem odavamaid variante valinud. Eriti pani mind muretsema Rootsis asuv Dressmann, kust olen hämmastavalt soodsate hindadega rõivaesemeid soetanud.
Sain teada, et Dressmann koos minu teise lemmiku poega nimega SOLO kuuluvad Norra firma Varner-Gruppen alla. Uurides nende kodulehti selgus, et Skandinaavia firmadele kohaselt on tegu üsna avatud firmaga, kes on avalikustanud oma koostööpartnerite ja tarnijate nimekirjad ning kes omavad mitmeid standardeid, vältimaks kehvasid ja keskkonda ohustavaid töötingimusi. SOLO müüb üldiselt väiksemate brändide riideid ning mitme puhul on kindlalt teada, et tootmisviisid on eetilised.
Kõige rohkem leiab minu riidekapist aga Eesti brändide rõivad – peamiselt Baltmani, Montoni ja Mosaici siltidega, kes kuuluvad kõik Baltika Groupi alla. Nende koduleheküljel on küll välja toodud, et nad arvestavad oma äritegevuses keskkonna aspekti, ent detailidesse pole laskutud. Ei suutnud leida ka nimekirja firmadest, kellelt nad riideid tellivad. Kuna firma on „kodune“ ning huvi nende riiete vastu on suur, otsustasin neile kirjutada. Lisaks tootmisahelale võimaldas see mul uurida ka Baltimaade suurimalt rõivafirmalt moemaailma telgitaguste kohta ning saada aimu sellest, kuidas asjad tegelikult käivad.
Kahtlesin, kas oma küsimustele väga sisukat vastukaja saan, pigem ootasin ilusa sisuga üldist mulli sellest kui korras ja kena kõik on. Õnneks oli minu küüniline eelarvamus alusetu. Minuga võttis ühendust Baltika Grupi kommunikatsioonijuht Tiina Urm, kes oli meelsasti valmis rääkima nii Baltikast kui ka keskkonnateemadest. Pidasime temaga ligi tunnipikkuse kõne ning sain palju targemaks. Püüan anda ülevaate meie vestlusest.
Kõigepealt sain selgust Baltika rõivatootmise kohta. 55% kogu nende toodangust valmib Euroopa Liidus. Sõltuvalt hooajast on kuni 40% sisseostutooted ehk siis disain tuleb Baltika/Eesti disainerite poolt, aga teostus viiakse ellu väljaspool Euroopa Liitu asuvatelt (suuremalt jaolt Hiina või India) tootjatelt. Lisaks on veel 5-7% valmistooteid, mida Baltika brändid ise ei disaini vaid tellivad valmis kujul teistelt firmadelt. Bangladeshi rõivatööstusega on seotud vähem kui 1% Baltika Grupi toodangust.
Kangad, millest rõivad disainitakse, on pärit Euroopast – 30% neist gigandilt nimega Mirogilio. Tiina sõnul on Mirogilo väga huvitatud, et nende toodetud kangad oleksid kõrge kvaliteediga ning heast toorainest. Baltmani ülikonnad aga valmivad Eestis väga kõrge kvaliteediga kangastest.
Jutust selgus ka tõsiasi, et moemaailma rattad käivad suurfirmade reeglite järgi. Suured tegijad nagu Inditex (kellele kuuluvad mitmed kuulsad brändid nagu Zara), H&M jt on need, kelle järgi asju paika pannakse. Loeb ikkagi see, kui palju sa tellid. Maailma mõistes on Baltika pisike ja seetõttu võrreldes suurte, turgu valitsevate tegijatega, äärmiselt piiratud tootmiskogustega opereeriv moetööstuse ettevõte.
Keskkonna ja eetikanõuete koha pealt rääkis Tiina seda: „Baltikal on paika pandud keskkonna- ning eetikanõuded ühtses juhendis tootjatele, kellelt tööd tellitakse – „Supplier manual“, see on kokkulepe, mille kõik tootjad peavad allkirjastama, enne kui Baltika nendega koostööd alustab. Manuaalis on täpselt määratletud, mis tingimustele tootmisprotsessid peavad vastama sh keskkonnaohutus ja töötingimused. Nii Baltika enda töötajad kui Baltika poolt palgatud agendid kontrollivad kohapeal nende tingimuste järgimist. Samas tuleb aru anda, et kuigi teeme omalt poolt kõik võimaliku, ei saa me 100% ulatuses kohapeal kõiki protsesse kontrollida. Siin peaks olema tegelik võim ja õigus riigi enda käes, kus tootmine toimub. Nii nagu ei saa Eestis mõni lääne päritolu firma või hankija hakata paika panema eestimaalaste töösuhteid ja –nõudeid ning määrusi, ei saa seda tegema hakata välisriigis organisatsioon, kes kohalike pakkujatega töösuhteid sõlmib.“
Suurtele tootjatele on moemaailmas valitsev olukord olnud kaua aega väga soosiv. Riikide ja liitude tasandil pole olnud asjad piisavalt täpselt reguleeritud ja tööstus on väga killustunud. „Kontrolli ja töötingimuste parandamist saab kohalikele tootjatele eeskätt ette kirjutada riik ja kohapealsed ametnikud. Lääne ettevõtted ei saa ega tohigi hakata riigis peremeest mängima. Kuid sageli tingib kohapealne ebastabiilne poliitiline olukord selle, et keegi ei määratle reegleid ega kontrolli nende täitmist – siis on suurtel tellijatel võimalik omalt poolt ühiselt survestades puudujääkidele tähelepanu juhtida ning tingimuste parandamist nõuda,“ sõnas Tiina. „Mitmed tootjad on valinud pideva hinnakonkurentsi tingimustes tee toota võimalikult odavalt, mis sageli tähendab tõsiseid järeleandmisi tööjõu tasus, tooraine kvaliteedis ja tootmisprotsessi ohutuses.“ Iga mõne aja tagant tuuakse uued riided letti ning inimesed jooksevad odavate hindade poole jälle rallit. Kahjuks on selline käitumine paljuski tingutud sellest, et kuu aja eest ostetud riided on uue allahindluse ajaks juba räbalad. Just siin peitubki Tiina sõnul tarbija tõeline jõud: „Kas nõuda kvaliteeti ja olla valmis selle eest ka õiglast hinda maksma, või nõuda pidevalt soodsamat hinda ning ignoreerides sellega kaasnevaid (vahetuid ning pikema-ajalisi) mõjusid keskkonnale, endale ja teistele.“
Ka Tiina oli neist probleemidest teadlik ning murelik. Ta võrdles kiirmoodi toidutööstusega: „Populaarsetes kiirtoidurestoranides ei saagi kunagi oodata samaväärse kvaliteediga einet kui gurmee restoranis.“ On selge, et ka Baltika kliendid tahavad võimalikult laia valikut riiete osas, ent ta toonitas, et kõige olulisem on siiski kvaliteet.
Küsisin lõpuks, mis on tema arvates olulisim, et globaalset olukorda moetööstuses muuta. Ületarbimine, riiete kvaliteedi üldine langemine ning inimeste ärakasutamine on suured probleemid. Olime mõlemad nõus, et lihtsat lahendust sellele probleemile pole. Populistlikud otsused nagu tootmise välja viimine kohtadest nagu Bangladesh võivad tuua rohkem kahju kui kasu, sest rohkem kui kolm neljandikku kohalikust tööstusest põhineb rõivatööstusel ning raha, mida see riiki toob, võib õigetes kätes palju head teha. „Enim saab siin paika panna riik – nõudes kohalikelt tootmisettevõtetelt inimväärsete töötingimuste tagamist, kuid kaudsemalt saab sellele mõju avaldada meist igaüks – läbi oma tarbimisotsuste.„
Tiina sõnas ka lõpetuseks, et tänaseks on suured tellijad seljad kokku pannud, et kohapealsete tingimuste parandamist kiirendada – loodud on www.ethicaltrade.org, mis seab karmimaid nõudeid tootjatele, et rõivatööstuses töötavate inimeste huve ja tervist kaitsta. Ka Baltika Grupi ’Supplier Manuali’ nõudmisi kaasajastatakse selle najal.
Seal ma siis intervjuu lõpus olin – rohkem küsimusi kui vastuseid ja lõpuks ka suure riidehunniku otsas. Kuigi suurema osa oma riiete eetilisuse osas võin ma end ilmselt rahulikult tunda. Olen loomulikult ostnud ka riideid H&M-ist, Reserved-ist ning nii mitmete teiste brändide poodidest, et ma isegi ei mäleta enam. Kõikide nende eetilisuses ma loomulikult väga kindel olla ei saa. H&M on küll palju juttu rääkinud sellest, kuidas nad püüavad riiete tootmist maailmas parandada ning olla väga eetilised, ent nende on seotud mitmeid moetööstuses olnud probleemid. Ilusat juttu võivad kõik rääkida ja tänu teadlikkuse tõstmisele on nad seda aina rohkem tegema hakanud. Loodan, et selle taga on ka reaalsed muutused, mille elluviimist tarbijad oma valikutega võimendada saaksid.
Põnev üllatus, mille ühe oma särgi seest leidsin. (Foto: Ivo Krustok)
Mida lugeja sellest kaasa võiks võtta? Esiteks vaadake ära dokumentaalfilm Bangladeshi juhtumist ja siis edasi peate ise mõtlema. Abiks võivad olla mõned küsimused, nagu näiteks:
Kui oluline on teile iga trendiga kaasas käia?
Kui kaua peaksid riided teie arvates vastu pidama?
Kui palju raha riietele kulutada?
Need pole lihtsat küsimused, aga kutsun teid üles alustama oma riidekapist ning mõtlema riietele, mida olete ostnud ja kandnud. Kui kaua ühe või teise firma teksapüksid vastu pidasid ja kui ilus oli üks või teine kampsun või kleit pärast kolmandat pesu? Mõtelge sellele ning tehke omad järeldused. Mina kavatsen teemat igatahes edasi uurida. Baltikale soovitan ma lõpetuseks ühte asja – oma kodulehele võite kindlasti rohkem infot tootmise kohta kirjutada. Häbeneda pole miskit ja pigem toob see teile kasu kui kahju.
Keskmine aktiivne noor inimenekuulub ilmselt x-hulgal aktiivsetele noortele inimestele suunatud meililisti (eesti k. postiloendil põhinevasse foorumisse). Nii ka mina. Tundmata suunast jõudis kevadel minuni võimalus kandideerida nädalaajasele purjekatripile Läänemerel. Nagu normaalsele keskmisest võib-olla pisut aktiivsemale noorele inimesele kohane ma kandideerisin – ja sain! Kuni tund aega enne sõidu algust ei olnud ma sugugi kindel, kas reis ikka toimub, sest mingit adekvaatset infovahetust osaliste ja korraldajate vahel ei toimunud (igaks juhuks ei kandnud enne ka reisi “annetust” enne üle, kui laeva oma silmaga nägin – kohustuslikku osavõtumaksu polnudki). Igaks juhuks pakkisin ikkagi asjad. Niisiis sõitsin juuli alguses Tallinnast Turkusse vanaaegse kahemastilisega nimeks Lovis. Tripi enda nimi väga tabavalt – “Sailing for Sustainability.”*
Hoist the Mizzen Sail!
Neljanädalane reis algas Gdanskis, mina hüppasin Tallinnast paati viimasel nädalal.
GLEN-i vilistlaste (või kuidas iganes nad end nimetavad) poolt korraldatud jätkusuutlikku eluviisi propageeriva purjekatripi tekkepõhjuste kohta leiad rohkem infot siit. Mina olen vaikset viisi tänulik, et mul õnnestus juhuslikku listikoperduse tagajärjel veeta oma suve imelisim nädal pööraselt ilusal Läänemerel koos suure kamba saksa taastuvenergeetikute ja mõne muu põneva eksemplariga lähiregioonist.
Kuna eelnev info oli väga segane, siis valmistasin mina igaks juhuks ette korrektse ettekande Eesti energeetikast (kuigi mitte teema spetsialist, olin ma siiski ainuke eestlane paadis). Pärast sain kiita ka, olla huvitav olnud. (töövõit!) Pildil on laevatrümm/seminariruum/söögituba. Foto: Martin Jahn
Reis kujutas endast nö mitteformaalset õppimist.Seminarid vabas õhus vestluse vormis, töötoad köögilaua taga. Kindel võimalus leida mõttekaaslasi ja tutvuda põnevate inimestega. Mina õppisin piimapakist rahakotti valmistama ning sain selgeks mõned energeetika põhimõisted (bridge technology, base load, etc.). Tutvusin sakslasega, kes ilma eelneva matkamiskogemuseta läbis poolaastat kestva Appalachian trail-i. Ja jäi ellu. Tema tehtud on ka pildid. Danke schön, Martin Jahn! Sain kontakte läti koduveini valmistajate hulgas. Nägin pealt (aga, tõsi, ei õppinud selgeks), kuidas pisikesse filmilindi topsi mahutati telefonilaadija, mis töötas jalgratta dünamo jõul (igas mõttes parem versioon kui Hiina analoogid), kusjuures see maksis alla 2 euro. Sain häid ideid taimtoidu vallast. Mängisin rollimängus Soome energiafirma bossi. Vallutasin Soome edelaranniku saarestiku kõrgeima tipu. Sain esimese purjetamiskogemuse ja õppisin navigeerimise algtõdesid. Armusin vanaaegsetesse purjekatesse, Ja Nii Edasi…
Keegi laevareisijatest ei saanud luksuslikku kajutit ja vabandust purjetamisest kõrvale hiilida. Kõik kokkasid, purjetasid ja koristasid võrdselt. Pean tunnistama, et purjetamine on ühtlase tuulega üsna vähe aktiivsust nõudev tegevus, seega jäi rohkem kui küllaga aega niisama laevatekil lebamiseks, lugemiseks, jooga harrastamiseks, pilvede loendamiseks, magamiseks – ja muidugi elavaks aruteluks.
Minu suurim isikliku võimekuse piire kompav avastus puudutas merehaigust. Selgus, et aktiivne peastarvutamie aitas edukalt peale kippuva oksehäda vastu. Halvasti tundsingi ma ennast täpselt ühel päeval seitsmest. Eestlasega võrreldes elab keskmine sakslane pisut snoobimat elu, niisiis oli kõigil saksa tudengitel/õppejõududel kõva purjetamispagas. Sellest hoolimata leidsin ka mina endale oma niši purjede kokkusidujana ning mizzen sail’i reguleerijana. Kahjuks ei omandanud ma normaalset purjetamisalast sõnavara, kuna sakslased rääkisid omavahel saksakeeles ja ühised hõiked olid inglise keeles, kohati otsetõlkenda saksakeelest. Mõned laevaosad on aga ka eestikeelsena saksakeele tuletised, nii et keelelaenud tegid laevasuhtluse lihtsamaks (ahter, tekk, mast…).
Hoist the Main Sail!
Erinevates töötubades omandati ka praktilisi oskusi – pildil valmistamatakse piimapakist rahakotti. Foto: Martin Jahn
Loo moraal (id):
a) Kandideerige ja suruge end alati tundmatutesse vetesse, see võib lõppeda hästi ja isegi õpetlikult!
b) Kui te ei tea, kus asub sadam, siis ei puhu ükski tuul õigest suunast.
c) Ole valmis selleks, et eestlaste (ja üldiselt ka teiste baltirahvaste) huumorisoon on poliitiliselt korrektsete lääne-eurooplaste jaoks harjumuspäratult otsekohene ja veider (aga lõpuks armastavad nad seda sama palju kui me ise).
d) Kui sa oskad hästi süüa teha, siis ei teki imelikke isusid (“lihaisu” vmt). Suure gastronoomina kinnitan, et kogu reisi vältel pakuti ainult ülimaitsvat taimetoitu.
e) Inseneriharidust võiksid omandada palju rohkemad inimesed. Mina vaikselt rohetusin kadedusest, kui mu deuch brüder ilma igasuguse vaevata selgitas transformaatorite tööpõhimõtet ja kiirete peastarvutustega kalkuleeris regiooni energiavooge.
f) Vastused vähemalt 90% küsimustele on kellelgi juba olemas. Õiged inimesed peab lihtsalt ninapidi kokku viima. Kui kõik juba olemasolevad jätkusuutlikud/ säästlikud/ looduslähedased/ targad/ kavalad/ keskkonnateadlikud ideed kokku koguda ja neid rakendama hakata, ei räägiks me täna inimtekkelisest kliimadestabiliseerumisest, biodiversiteedi kaost või keskkonnasaastest.
g) Mitteformaalne õppimine toimib. Täiega.
Hoist the inner yankee, hoist the outer yankee!
Mitteformaalse õppimise klass võib olla ka kai, siin sain selgeks salsa ja saksa rahvatantsud. Foto: Martin JahnImeilusad Soome saared. Suur osa läbitud saarestikkust kuulus looduskaitse alla.
Purjereisil pakuti ainult taimetoitu, hästi ära oleksid elanud ka veeganid, aga juustu jm piimatooteid oli siiski samuti menüüs. Foto: Martin Jahn
Take down the sails!
Reisi viimasest nädalast, sellest samast, millest ka ise osa võtsin, on meeleolukas video kõige vaimukamalt lätlaselt, keda mul on au tunda:
