Rubriigiarhiiv: Tarbimine

Parasiitenergia kodumajapidamistes (koostöös Talveakadeemiaga)

Artikli autor on Jaan Niitsoo, kes õpib Tallinna Tehnikaülikooli Energeetikateaduskonnas doktorantuuris. Jaan jõudis parimate hulka 2012. aasta Talvakadeemia teadusartiklite konkursil. 

Proloog. Juttu tuleb kodumajapidamistes kasutusel olevate seadmete energiatarbest. Mõõtmine sai ettevõetud autori doktoritöö raames, kuid ei ole sellega otseselt seotud. Väljatoodud tulemused on lihtsalt töö lisandväärtus.

Teadaolevalt on kodumajapidamistes küllaltki suur hulk seadmeid, mis tarbivad energiat ka väljalülitatud olekus. Teostatud mõõtmistega tuvastamise selle energia hulga ning nägime, et aktiivvõimsuse kõrval kasutavad seadmed ka reaktiivvõimsust, mis ei ole seni antud teemas väga laia kajastust leidnud. Mõõdetud võimsuste alusel arutletakse tekstis kogu energiatarbimise üle ja leitakse mõningased arvud, kui palju see soovimatu energia maksab.

Kodumajapidamistes kasutatavate elektroonikaseadmete hulk on viimastel kümnenditel drastiliselt kasvanud. Enamik nendest seadmetest säilitavad teatud funktsionaalsuse ka pärast väljalülitamist. Paarkümmend aastat tagasi oli seadmetel tavaliselt lüliti, mille abil sai selle lihtsalt vooluvõrgust eemaldada. Tänapäeval on see asendunud kaugjuhtimisega, mis vajab mõningast toidet ja seepärast seadet võrgust ei eraldata (Rayabhari, 2003).

Väga paljud kodumajapidamise seadmed tarbivad elektrit ka pärast nende väljalülitamist ning osadel puudub üldse väljalülitamise võimalus ning energiat tarbitakse ka siis, kui nad ei täida oma otsest tööülesannet. Kasutatud energiat, mis kulub siis, kui seadmed ei täida oma esmast eesmärki, kutsutakse ooteloleku energiaks või parasiitenergiaks (Meier, et al., 2002). Probleemi märgati juba kümmekond aastat tagasi ning sellest ajast saati on ootelolekus energiat tarbivaid seadmeid ainult juurde tulnud.

Kuigi seadmete ooteloleku võimsused on väikesed, siis on nad kogu aeg ühendatud. Lõppkokkuvõttes on nende tarbitud energia seetõttu vägagi märgatav. Parasiidset tarbimist võib kohata igal pool, kus on seadmed, millel on näiteks digitaalne ekraan ja mis on ühendatud võrku läbi adapteri ning mida on võimalik kaugjuhtimise teel lülitada.
Mõõtmistulemused. Kõikide töörežiimide korral mõõdeti nii aktiiv-, reaktiiv-, kui näivvõimsust. Ülevaatlikkuse mõttes neljaks jagatud töörežiimide kirjeldused on toodud allolevas tabelis (Tabel 1). Kõikide mõõdetud seadmete nimetused on toodud tabelis (Tabel 2).

Tabel 1 Erinevate režiimide seletused (25.10.2011)
Tabel 2 Mõõdetud seadmed ja nende võimsused tööolukorras (25.10.2011)


Seadmed, mida oli võimalik lülitada ooterežiimi, oli mõõdetavas majapidamises kokku mõõdetud 14st aparaadist kümme. Nende aktiivvõimsuse tarbimine vattides on toodud diagrammil (Joonis 1).

Nagu diagrammilt näha, siis võivad sarnaste aparaatide ooteloleku aktiivvõimsused varieeruda väga suurtes vahemikes. Nimelt on kolme kineskoopteleka vastavad näitajad 12,7 W; 3,3 W; 3,0 W. Üks kineskooptelekas osutus kõikidest mõõdetud seadmetest kõige suuremaks aktiivenergia tarbijaks, samas teised kaks mõõdetud telekat jäid pigem võrdluse teise otsa. Kõige vähem kulutas ooterežiimis energiat kuvar (0,5 W).

Joonis 1 Ootel olevate seadmete aktiivvõimsus vattides (25.10.2011)

Aktiivenergia kõrval tarbivad seadmed tihtipeale reaktiivenergiat. Diagrammil (Joonis 2) on toodud mõõdetud kümne aparaadi reaktiivvõimsused ootelolekus.

Joonis 2 Ootel olevate seadmete reaktiivvõimsus varrides (25.10.2011)

Graafikutelt on selgelt näha, et reaktiivvõimsuse tarbimine on korreleeritud aktiivvõimsuse tarbimisega, ehk mida suurem on aktiivvõimsus, seda suurem on ka reaktiivvõimsus. Tähele tuleb panna, et mõõdetud reaktiivvõimsused olid nii mahtuvuslikud kui ka induktiivsed. Toodud diagrammidel on kõik väärtused absoluutarvudes. Kõige suurem reaktiivvõimsus oli kineskooptelekal (18,9 VAr) ja kõige väiksem telefonil (3,1 VAr).

Ootel olevate seadmete kogu aktiivvõimsus oli 56,5 W, mis tähendab, et kui mõõdetud seadmed võimaluse korral viia ooterežiimi ja ülejäänud vooluvõrgust eraldada, siis säilib ikkagi algsest võimsusest 16,3%.

Reaktiivvõimsust tarbisid võrgust ootelolevatest seadmetest ainult õhupuhasti, üks kineskooptelekas ja telefoni laadija. Kõik ülejäänud seadmed andsid reaktiivenergiat võrku tagasi. Ootel olevate seadmete kogu võrku tagasiantav reaktiivvõimsus oli 67,4 VAr, mis oli 49,5% seadmete summaarsest tööoleku reaktiivvõimsusest.

Tavaliselt on võimalik seadmeid välja lülitada, mis eeldaks tavaarusaamas võrgust energia tarbimise lõpetamist, kuid paljudel seadmetel see nii ei ole. Kõigist mõõdetud 14st seadmest sai välja lülitada vaid seitset aparaati.

Väljalülitatud seadmete aktiivvõimsused on toodud alloleval diagrammil (Joonis 3). Kõige suurem aktiivvõimsus selles olekus oli printeril (6,1 W) ja kõige väiksem mobiililaadijal (0,2 W). Väljalülitatud seadmete kogu aktiivvõimsuseks jäi 18,2 W, mis on 5,3% mõõdetud seadmete tööoleku võimsusest.

Joonis 3 Väljalülitatud seadmete aktiivvõimsus vattides (25.10.2011)

Väljalülitatud seadmete reaktiivvõimsused on toodud alloleval diagrammil (Joonis 4). Suurim reaktiivvõimsus oli selles olekus sülearvutil (16,6 VAr) ja kõige väiksem mobiililaadijal (0,7 VAr).

Joonis 4 Väljalülitatud seadmete reaktiivõimsus varrides (25.10.2011)

Väljalülitatuna tarbisid kõigist seadmetest võrgust reaktiivenergiat ainult õhupuhasti, makk-raadio ja telefonilaadija. Summaarselt toimus reaktiivenergia võrku tagasiandmine. Väljalülitatud seadmete kogu võrku tagasiantav reaktiivenergia oli 18,5 VAr, mis oli 13,6% kõigi seadmete tööoleku summaarsest reaktiivvõimsusest.

Majanduslik hinnangVõttes keskmiseks parasiitvõimsuseks majapidamise kohta 50 W ja tehes üldistuse, et see võimsus on tarvitusel kogu aeg, teeb see ühes päevas valemi (1) järgi 1,2 kWh. Kuus 36 kWh ja aastas 432 kWh.

E=P*t (1)

kus E – energiahulk, P – aktiivvõimsus, t – aeg.

Eestis tarbiti 2010. aastal kodumajapidamistes kokku 2 023 GWh elektrienergiat (Eesti Statistikaamet, 2010). Sealjuures on Eesti Energia kodutarbijate arv on ligikaudu 470 000 (Eesti Energia, 2010). Tehes üldistuse, et kokku on kõikide kodutarbijate arv Eestis 500000, siis saab ühe keskmise majapidamise parasiitenergia ja majapidamiste arvu omavahel korrutades keskmiseks parasiitenergiakuluks 216 GWh. See on ligikaudu 10% kogu majapidamiste energiakulust.

Et teada saada, kui suur on parasiitenergia rahaline väärtus, tuleb saadud energiaväärtused korrutada valemi (2) järgi elektrienergia hinnaga. Arvutuste aluseks on võetud Eesti Energia „Kodu 1“ paketi põhitariif on 10,91 eurosenti/kWh (Eesti Energia, 2011).

C=E*p (2)

kus C – maksumus, E – energiahulk, p – hind.

See teeb ühe majapidamise keskmiseks kuluks 4 eurot kuus ning 47 eurot aastas. Kogu parasiitenergia maksumuseks Eestis teeb see 2 miljonit eurot kuus ja 24 miljonit eurot aastas.

Täpselt samasugune arvutuskäik on võimalik ka reaktiivenergia kohta. Praeguse seisuga kodutarbijad, kellel on alla 63-amprine peakaitse, reaktiivenergia tasu maksma ei pea. Oletades aga, et kõik tarbijad hakkavad praeguste hindadega (Tabel 3) siiski tasu maksma ja võrku tagasiantav reaktiivvõimsus igal ajahetkel ühe majapidamise kohta keskmiselt 75 VAr, siis oleksid vastavad numbrid järgmised:

  • ühe majapidamise energiakulu kuus 54 kVArh ja 0,52 eurot,
  • ühe majapidamise energiakulu aastas 648 kVArh ja 6,29 eurot,
  • kogu parasiitne reaktiivenergia kulu kuus 27 GVArh ja 0,26 miljonit eurot,

kogu parasiitne reaktiivenergia kulu aastas 324 GVArh ja 3,14 miljonit eurot.

Tabel 3 Reaktiivenergia hinnad (Eesti Energia, 2011)

Hoolimata sellest, et kõik seadmed on kodumajapidamises väljalülitatud, toimub siiski märgatav energiatarbimine. See võib elektriarvest moodustada küllaltki suure osakaalu, vahel isegi üle 10%.

Peale maksustatava aktiivenergia kasutavad seadmed ka hulganisti reaktiivenergiat, mille eest alla 63-amprise peakaitsmega kliendid veel maksma ei pea. Kodumajapidamiste seadmete parasiitne reaktiivvõimsus on isegi suurem kui aktiivvõimsus.

Pidev nähtamatu võrku ühendatud võimsus toob kaasa suuri kulusid. Praeguste elektrihindade juures aktiivenergia eest oleks see ligikaudu 24 miljonit eurot aastas ning lisaks teoreetiline kulu reaktiivenergia eest 3 miljonit eurot.

Parasiitenergiat vähendamiseks on kõige efektiivsem viis kõik seadmed pärast kasutamist vooluvõrgust eemaldada. Selle lihtsustamiseks peaks olema igal aparaadil võrgust eraldamist võimaldav lüliti. Samuti on vastuvõetud regulatsioone, mis nõuavad tootjatelt seadmete ooteloleku võimsuse vähendamist.

Terminoloogia

Aktiivvõimsus (P) on vahelduvvoolu võimsuse reaalosa, mis on muundatav mingiks teiseks energiavormiks (soojuseks, mehaaniliseks tööks, valguseks) või mida saab salvestada keemilise energiana. Mõõdetakse vattides (W), kilovattides (kW) või megavattides (MW).

Reaktiivvõimsus (Q) on vahelduvvoolu võimsuse imaginaarosa, mis ei tee tööd ja mida mõõdetakse varrides (VAr), kilovarrides (kVAr) või megavarrides (MVAr).

Näivvõimsus (S) on aktiiv- ja reaktiivvõimsuse geomeetriline summa. Mõõdetakse voltamprites (VA), kilovoltamprites (kVA) või megavoltamprites (MVA).

Mahtuvuslik reaktiivvõimsus on negatiivse märgiga ehk tarbija annab võimsust võrku tagasi.

Induktiivne reaktiivvõimsus on positiivse märgiga ehk tarbija tarbib võrgust võimsust.

Kasutatud kirjanduse loetelu

  1. Eesti Energia Elektri hinnad ja paketid [www.energia.ee]. – 2011. a..
  2. Eesti Energia Raamatupidamise aastaaruanne [www.energia.ee]. – Tallinn, 2010. a..
  3. Eesti Energia Reaktiivenergia hinnakiri [www.energia.ee]. – 2011. a..
  4. Eesti Statistikaamet KE03: Elektrienergia bilanss [www.stat.ee]. – Tallinn, 2010. a..
  5. Meier A. ja Rosen K. Leaking Electricity in Domestic Appliances. – Berkeley, US : University of California, 2002. a..
  6. Rayabhari M. Cutting Stand-By Power // Power Engineer. – [s.l.] : IET, 2003. a.. – 2 : Kd. 17.

Tekstiilid eestlase garderoobis aastal 2011 (koostöös Talveakadeemiaga)

Artikli autor on Miina Leesment, kes õpib Eesti Kunstiakadeemias disainiteaduskonnas tekstiilidisaini magistrantuuris. Miina jõudis parimate hulka 2012. aasta Talvakadeemia teadusartiklite konkursil. 

Proloog. Tegemisel on magistritöö, mille rakendusena nähakse disainlahendusi, mis võimaldaksid luua rõivatekstiile lokaalsetest tingimustest, ressurssidest ja inimeste vajadustest lähtuvalt. Kogu tootmisprotsessi ja olelusringi jooksul loodaks väärtust lisaks inimesele ka taime- ja loomariigile ja elukeskkonnale tervikuna. Töö ühe etapina oli vaja välja selgitada hetkeolukord enim kasutatavate rõivatekstiilmaterjalide kohta Eestis. Teostatud uuring võimaldas lisaks infole tekstiilmaterjalide kohta mõista tulevaste rakenduste (reaalsete tootmislahenduste) potentsiaalse kasutaja keskkonnateadlikkust ja väärtusi seoses rõivaste kandmise, hooldamise ja materjalidega. Samuti tõestasid uurimustulemused, et praegune garderoob enim kasutatavatest rõivaesemetest ei toeta säästvat arengut selle sügavamas tähenduses.

Potentsiaalsed kasutajad ja käitumistavad seoses rõivatekstiilmaterjalidega

Küsitlusele vastas 83 inimest. Vastanutest 81% (67 vastanut) moodustasid naised ja 19% (16 vastanut) mehed.

Võib järeldada, et eestlased on materjali koostise suhtes tundlikud ning võtavad seda tekstiilesemeid valides arvesse, olgugi et põhjused ja teadlikkus materjali tähendusest ning tegelikust ainelisest koostisest on erinevad.

Joonis 1. Kasutajate materjalikoostise arvesse võtmine rõivaesemete valikul

Küsimuses ostukäitumise kohta sooviti teada saada uute tekstiilesemete omandamise kasutatavamatest allikatest. Samuti oli oluline mõista, kui palju tarbitakse kohalikku kaupa.

Kõige kasutatavamateks kohalikeks tekstiilesemete saamise kanaliteks osutusid kasutatud riiete poed ja turud, mis viitab rõivaste taaskasutamise heale tasemele eestlaste seas. Eelistatakse kohalikke kaubamärke globaalsetele. Märkimisväärselt saadakse esemeid ka pereliikmete, sõprade ja tuttavate käest ja valmistatakse ise. Vähe lastakse rõivad teha kohalikel rätsepatel, õmblejatel ja rõivadisaineritel.

Joonis 2. Enim kasutatavad rõivaste saamise allikad

Taasringluse skeemide toimimist tõestab ka küsitluse tulemus tekstiilesemetest vabanemisel: esemed, mida ise enam ei kasutata antakse lähedastele ja/või heategevusse või suunatakse müügi kaudu laiemasse ringlusse. Eesti jäätmejaamades ei sorteerita tekstiilmaterjale taastöötlemise eesmärgil, esemed lähevad kas prügilasse või põletatakse. Arenemisjärgus on tööstusjääkide taaskasutamine. Puuduvad laiemale tarbijaskonnale kättesaadavad kohad, kuhu taaskasutuse tarbeks esemed anda.

Joonis 3. Tekstiilesemete ja –materjalide suunamine ja kasutamine peale esiotstarbelist funktsiooni

Peamiste põhjustena, miks tekstiilesemetest loobutakse ja neid välja vahetatakse, toodi välja eseme kulumine (37% vastanutest), eseme purunemine või riknemine (31% vastanutest) ning vahelduse ja garderoobi värskendamise (19% vastanutest) soov. Lisaks eelnenutele toodi eraldi välja ka põhjusena kehakaalu muutus.

Enim kasutatavad rõivamaterjalid ja materjalikooslused

Tabel 1. Nimetatud on enim mainitud tekstiilmaterjalid ja materjalikooslused rõivaesemetes esemetüübi kaupa. BA-bambus; CO-puuvill; CMD-modaal; CV-viskoos; EL-elastaan; LI-lina; PA-polüamiid; PAN-akrüül; PES-polüester; PTFE-fluorkiud; PU-polüuretaan; SE-siid; WA-angoora vill; WM- mohäär; WO-lambavill; WS-kašmiir

Kasutajauuringust selgus, et garderoob on oma materjalivalikutelt praktiline, piirkonna tingimustele vastav. Näiteks esineb mitmeid villakiududel põhinevaid materjalikooslusi, kus looduslik kiud annab esemele kasutajast lähtuvalt tundlikkuse (nt jahutab palavuses ja soojendab külma tingimustes) ning kus sünteetiline kiud annab sellele esemele kestvuse.  Sellised kooslused on aga problemaatilised toote olelusringi lõpufaasis eri tüüpi materjalide üksteisest eraldamise keerukuse tõttu. Seepärast ei ole ka tekstiilmaterjalide taastöötlemine materjali tasandil veel levinud. Tabelist on näha materjalide ja materjalikoosluste domineerimist, mis põhinevad kas ammenduvatel loodusressurssidel nagu sünteetilised kiud, mida saadakse nafta töötlemisel või üleekspluateeritud ressurssidel nagu puuvill. Kuna kasutajal ei ole võimalik piirkonnas ka kasutatud esemeid taastöötlusesse (materjalitasand) saata, on sünteetilistel kiududel põhinevate esemete kasutamine keskkonna suhtes ohtlik, kurnates loodust aeglase lagunemise ja põletamisel tekkivate gaasidega. Küsitluse tulemustest selgus, et peaaegu pooled vastanutest hindavad kõrgelt materjalide juures nende seost loodusega. Seda märgiti sõnadega looduslik, naturaalne, loodussõbralik. Väärtuseküsimuses peegeldub kindel poolehoid looduslike materjalide osas ning vastumeelsus sünteetiliste materjalide suhtes. Materjali looduslik päritolu ei tähenda automaatselt materjali loodus- ja keskkonnasõbralikkust, kuna tekstiilmaterjale töödeldakse paljude kemikaalidega, mille mõjud keskkonnale ja inimesele on seni uurimata.

Loodusliku vs sünteetilise toote loomine: sotsiaalsed ja keskkonnamõjud

Selleks, et mõista materjali ja rõivaeseme tegelikku kogumõju loodusele, tuleb hinnata tervet toote olelusringi. Järgmisena toon näiteks tavalise puuvilla ja polüestri olelusringid ja eri etappide võimalikud mõjud keskkonnale ja inimestele.

 (Breds, Hjort ja Küger, 2001)

Epiloog. Magistritöö seisukohalt oli uurimus väärtuslik. Enim kasutatavad materjalid ja materjalikooslusi saab edasiseks tööks aluseks võtta lähtudes omadustest, mida need kannavad. Rõivastele orienteeritud kasutajakeskne uurimus kinnitas edasise töö vajalikkust leidmaks hetkeolukorrale alternatiive. Kohaliku kasutaja valmisolekut uute lahenduste kasutamiseks võib hinnata heaks. Siiski on vajadus parema ja selgema kommunikatsiooni järele toodete/tekstiilmaterjalide keskkonna ja sotsiaalsete kogumõjude osas. Uued lahendused baseeruksid kohalikel taastuvatel loodusressurssidel  ja kõik tootmisetapid oleksid nii inimesele kui looduskeskkonnale tervikuna ohutud. Samuti kannavad “uued lahendused ” hoolt selle eest, mis saab materjalidest pärast nende kasutamist hoides neid niikaua ringluses kui võimalik ja seda kas läbi tehnilise ringluse (ära kasutatud tekstiilesemest saab uus tooraine samaväärse tekstiilmaterjali tootmiseks) või bioloogilise ringluse (rõivaeset on võimalik kompostida, sest see on biolagunemisel loodusele ohutu või väärtust loov).

Viited:

Breds, D., T. Hjort, H. Krüger 2001. Guidelines: A handbook on the environment for the textile and fashion industry. In: Special-Trykkeriet Viborg a-s EMAS-Miljoregistret, pp. 35–39.

Fletcher K. 2008. Sustainable Fashion and textiles: design journeys. In: Material diversity. London: Earthscan, pp. 4-38.

Tagurpidi lavka – mahetoit koju kätte

http://tagurpidilavka.wordpress.com/

Minu hea sõber inka õps Mona Tallinnast pani koos oma teiste sõpsidega ühe toreda värgi hakkama. Nimelt vastupidiselt tavalisele lavkale, toovad nad talunike käest kauba linnainimestele koju kätte. Eriti aktuaalne tallinlastele. Tartus on samuti alternatiivsed variandid endale mahetoidu kätte saamiseks. Alustades piimaautost (mille teekon(na)d on müstika, nõu tuleks küsida mõnelt suvaliselt Karlova tädikeselt, nemad näikse’ teadvat) lõpetades jahukottidega, mis ukse taha tuuakse.

Toiduringid

• Maakaup.com: kaubaring, mis toob talutooteid kord nädalas Tallinna ja Viimsi kaubajaotuspunktidesse.

• Tagurpidi lavka (tagurpidilavka.wordpress.com): mittetulunduslik toiduring, mis toob kauba koju Tallinnas ja selle lähiümbruses.

* Lõuna-Eesti toiduringi kaudu Võru, Põlva ja Tartumaa talunike toodete Tartusse tellimiseks saab küsida pakkumist, saates kirja e-aadressile mae.lauri@gmail.com

• Tartu inimeste toidukogukond Juurikas: http://toidukooptartu.wordpress.com

• Pärnumaa talunike toiduring Pärnus ja lähiümbruses: www.maatoit.ee

• Algatusgrupp OTT (Otse Tootjalt Tarbijale) Kuusalus: http://kuusaluott.weebly.com

E-poed

• Ökosahver (www.sahver.ee) tegeleb mahekasti müügiga Tallinna kesklinnast Viimsi, Laagri ja Tabasaluni.

• Mahekaup.ee e-poest saab posti teel koju tellida kõiki poes müüdavaid asju.

• Bioteek.ee on e-pood, kust saab tellida nii kodu- kui ka välismaist mahekaupa, kaupa jagatakse enamasti Tallinnas, kuid mitteriknevat kaupa saab tellida ka mujale.

• Tervitus.ee on e-pood, kus on aukohal Eesti talukaup ja ökokaup, Tallinnas tuuakse kaup koju kätte, mujal Eestis SmartPOSTi pakiautomaati.

Muud võimalused

– Lisaks tegutseb mitmel pool talupoode ja ökopoode, kus kohalikku toodangut müüakse.

– Mahetootjate register on avalik ja kättesaadav aadressil www.plant.agri.ee. Mahetoodangu andmebaasist www.ceet.ee/mahe leiab mahetootjate aastased keskmised müügikogused ja müüjate kontaktandmed neile, kes soovivad ise otse ühendust võtta.

(andmed: http://silluartiklid.blogspot.com/2010/02/toiduringid-lahedalt-ja-mahedalt-15.html)

Lisan lavka ka meie püsiviidetesse.

Plastik – kas me saame midagi muuta?

…kas saame siis?

Lihtsalt tore video meelde tuletamaks, miks liigne pakendamine ja liigne plastik pole tore.

(ja ma ei tea, mis värk Lexusel seda videot teha oli. Mainekujundus ilmselt (vt. postitust brändidest))

Kas kuivati või paberkäterätt?

Käsitlen ehk veidi imelikku ja marginaalset teemat, aga see annab võib-olla kena pilgu elutsükli analüüsi maailma.  Refereerin ühte asjakohast artiklit neti sügavustest, mis omakorda refereerib ERMi ehk Environmentatl resources managmenti sõltumatut uuringut. Uuring oligi teemal, mis ka minul peast läbi on lipsanud – kas on keskkonnale kasulikum kasutada pabersalvrätikuid või puhurit? Kodus on mul loomulikult käterätik, aga näiteks Raamatukogus või kohvikus või mujal avalikus kohas. Kui mõtlema hakata, siis juba Tartu linnas on nii kohutavalt palju puhureid ja käte kuivatamise pabereid, et nende keskkonnamõju võib olla… uskumatult suur.

graph20120hand20dryers1Elutsüklianalüüs (LCA – life cycle analysis), millest ma kõnelen käsitleb kogu kätekuivatamise protsessi kuivati või käterätikonteineri valmistamisest kasutamise lõpuni, kusjuures võtab arvesse ka pakendeid, millega paberrätikud kohale tuuakse ja ära viiakse, ning ka prügikasti, kuhu kasutatud rätid visatakse. Arvestab elektritarvet kõigis etappides ning võtab kättekuivati/rätihoidja keskmiseks elueaks 5 aastat (olgem ausad, viie aastaga jõuab mood nii palju muutuda küll, et uus muretseda, eriti peenemates asutustes…). Uuring eeldab, et me kuivatame käsi keskmiselt 30 sekundit ning kasutame kuivatamiseks keskmiselt kahte paberit. Nagu tabelist näha on nii otsese kui energeetilise ressursi kasutus puhuril väiksem.

Kuivati toodab elu jooksul ca 1,6 tonni CO2te, mis on 5100 km pikkuse autosõidu ekvivalent, sama ajaga tekitab keskmine paberikuivatussüsteem 4,6 tonni CO2te, mis on 14,500 km pikkuse autosõidu ekvivalent. Kuivatil on ka väiksem happesuse (SO2 atmosfääri) tekitamise potentsiaal.

amc0648l

Selge see, et puhuri loodussõbralikus on lineaarses seoses ka kasutatud elektritootmismeetodiga. Ma ise küll erilist usku kuivatitesse ei oma. Neil võtab see kuivatamine jube kaua aega, jõuan kiiremini pükstesse või seelikusabasse käed kuivaks tõmmata. Tõsi, olen lennujaamades selliseid ultrakuivateid kohanud, mis ka päriselt käed kuivaks teevad, seda väga väikse aja jooksul…. Samuti on selliseid masinaid, mis sisaldavad kangasarnast asja, mis edasi rullub, ei tea, kus see tuleb, või kus ta minemas on? Kas pestakse puhtaks? 🙂 Kindlasti leidub ka mõni tarkpea, kes antud uuringu teostamisele LCA tegi, edu talle. Aga ühiskondlike hooneid planeerides tasub ilmselt siis silmas pidada, et puhur on tänases maailmas keskkonnale pisut parem variant.

“Canvas bags” ehk mis on kileprobleemi taga?

Inimesed kasutavad plastikesemeid oma igapäevases elus igal sammul, plastikust on nõud, mööbel, aparaatide korpused, lugematul hulgal tarbeesemeid. Paljud esemed ei ole mõeldud mitmekordseks või pikaajaliseks kasutamiseks, olles selleks liialt haprad (kilekotid), eritades kemikaale (plastikpudelid) või muutudes lihtsalt kasutuskõlbmatuks (tühjaks saanud pastakasüdamikud, nõudepesukäsnad jne). Neid on odav toota ja need on majapidamises laialt levinud, kuid enamasti toodetakse neid nafta baasil ja looduses nad eriti (kiiresti) ei lagune, sest bakterid ja seened ei suuda pikkade polümeeriahelate küljest „tükke ära hammustada“, eriti juhul kui polümeeri on veel „vürtsitatud“ plastifikaatorite või värvainetega.

Probleemi üheks lahenduseks on üldise tarbimiskäitumise muutmine, kuid ka siis jääb juba toodetud praht alles ja selle käitlemisega tuleb endiselt vaeva näha. Probleemi suurusest annab ilmekalt märku Vaikse ookeani prügilaama (ka Vaikse ookeani prügikeeriseks nimetatud) pindala – kahe Texase osariigi suurune, 90% sellest plastik (3,5 milj tonni). (http://hubpages.com/hub/Pacific-Ocean-Garbage-Patch- ). Prügikeerises tekivad valguse toimel ka väikesed plastikuosakesed, mis satuvad erinevate mereorganismide toidulauale ja kuhjuvad toiduahelas. Paraku jääb suur osa neist vette hõljuma ja kattub vetikatega ning ka merevee madal temperatuur ei soodusta edasist lagunemist. Plastiku molekul kui selline ei lagunegi, polümeer võib küll lüheneda, aga metabolismis seda keegi ei kasuta. …Võib muidugi loota, et prügilaamast areneb mingi uus tore maavara, aga kui tõenäoline see on? Arvatavasti baketrid siiski omandavad võime plastikut degradeerida, kui neile piisavalt aega anda. Nii suures mahus esinevat süsinikuallikat ei saa ju lasta raisku minna. Mõned bakterid ja mikroseened suudavad juba lagundada plastikute plastifitseerijatena kasutatavaid ftalaate.

Miks siis mitte minna üle bioplastikule? See laguneks kergemini (ehk üldse) ja toota saaks seda ka taastuvatest allikatest. Praegu on selle kasutuselevõtu põhiliseks takistuseks hind – milleks teha midagi uut moodi, kui vanamoodi on odavam? Samas kui lisada tavalise kilekoti hinnale ka selle utiliseerimise maksumus, ei olekski bioplastik hoolimata pakenditootjate vastuseisust ja tootmise keerulisusest täielik utoopia. Meditsiinis seda juba kasutatakse, näiteks ravimite kapslites aga ka proteesides, kuna tegemist on bioloogiliselt sobiva (biocompatible) ainega.

Bioplastiku polümeere saab teha õige mitmest ainest ja enamasti toodetakse neid bakerite abil, harvem ka taimselt. Levinuimad on polühüdroksüalkanoaadid (PHA) ja polülaktaadid (PLA).

PHAd saab toota nii taastuvatest kui mittetaastuvatest allikatest , näiteks Pseudomonas putida abil polüstüreenist või taimsest materjalist ja  Alkanivorax borkumensise abil naftast. Hea variant on see, kui bakter sekreteerib polümeeri graanuleid väliskeskkonda, siis ei ole vaja leiutada mehhanismi selle rakkudest kättesaamiseks ja raku ruumala ei ole tootmisele nn pudelikael. Üldiselt hakkavad bakterid PHA polümeere tootma kui süsinikuallikat on piisavalt aga kasv ja paljunemine on inhibeeritud N ja P nälja tõttu. Kasutada saab ka transgeenseid baktereid, mille eelis on PHA lagundamisvõime puudumine, mistõttu nad ei saa seda ise süsinikuvaruna kasutada. Samas on see lagundamisvõime aluseks bioplastiku biodegradatsioonile.

Lagundada saab bioplastikut kompostimise teel (prügimäel hapnikupuuduses lagunemist ei toimu), kasutada võidakse spetsiaalseid mikroorganisme ja ka oksüdeerivat degradatsiooni, mis tekitab radikaale ja lõhub polümeeri. Osad bioplastikud on teatud oludes korduvkasutatavad.

 

 

Bioplastikute plussid ja miinused 

+

         Minifragmente ei jää alles

         Ei sisalda kloori

         Ei tekita metaani

         CO2 vabaneb aeglaselt

         Põllumajanduses

         Meditsiinis kasutatav (biocompatible)

         sarnane tavaplastikule

 

         Kallis toota, PHA tootmine energiamahukas

         Dilemma tärklise kasutamisel

         Tehnoloogia puudumine (rakkudest eraldamine)

         Maisi kasutamisel metaani teke

         Komposteerimis ja sorteerimismured

         GMO

         Pakenditööstuse blokk

 

 

 

Eesti bioplasti tehase idee kahjuks suri välja – piimhapet tootev bakteritüvi on küll olemas aga keegi ei taha tehast rajada. Ja noh, idee poolest võib ju võtta ka eeskuju õppejõud Kristjan Zobelist, kes ütles et ta võtab alati kilekoti ja matab maha, siis süsinik läheb ringest välja. See, et me oleme liiga palju süsinikku ja energiat ringesse toonud, ongi ju mõnede globaalprobleemide tuum.

Lisaks veel üks meelelahutuslik osa, kus saab vaadata põnevaid näoilmeid, veidi koorilaulu ja vingerdavat makaronmeest 🙂

Noh tegelikult riidest kottide kasutamine pole kaugeltki lahendus, aga idee on hea.

“Loodussõbralik” kosmeetika

Igasugune ökovärk on muutunud viimasel ajal üsna populaarseks, et mitte-öelda “öko-” eesliide on täiesti devalveerunud ja sisu kaotanud – enam ei saagi aru, mille järgi siis valida, kuidas otsustada, et valik oleks kasulik enda tervisele ja säästlik loodusele… Ma ei suuda siin ligilähedaseltki piisavat kokkuvõtet anda kogu teemast, aga natuke mõtlemisainet siiskil.

Räägitakse ka Fairtrade’ist ja päritolumaad toetavast tootmisest. Ning muidugi “against animal testing!” (Muide, loomkatsete vähenemine pidi esmajoones olema seotud mitte niivõrd loomakaitse kuivõrd sellega, et kõik testitav on juba ära testitud) Võib-olla pole ma kõige õigem inimene sel teemal diskuteerima, sest dekoratiivkosmeetikat ma igapäevaselt ei tarbi, kuid nagu iga teine tavaline inimene, tahan minagi hea välja näha – ja selleks ei piisaks kaugeltki mitte ainult dekoratiivkosmeetikast. Kreemid, šampoonid, palsamid, raseerimisvahendid, näomaskid, salvid, hügieenilised huulepulgad, jne… Kellel huvi on sügavam, leiab informatiivseid artikleid internetisügavusest küllaga. Alla panin valiku linke.

Näide tootest, mis ka sisuliselt võrdlemisi "öko" on
Näide tootest, mis ka sisuliselt võrdlemisi "öko" on

See, et pakil on kirjas 100% naturaalne, looduslik, roheline või muud taolist, ei anna sisu kohta mingit garantiid. Sama hästi võib seal kirjas olla “maailma parim.” See on lihtsalt reklaam. Lähtuma peab ikka koostisosadest. Tasub mõelda ka sellele, et enamik kosmeetikume on siia kuskilt transporditud, st isegi kui toote valmistamisprotsess on väga jätkusuutlik ja mõistuspärane, siis tema “jalajälg” võib olla üsna suur tänu teekonnale poeletti. Iga kreemituub läbib muidugi ka tohutu eeluurimisprotseduuri (vähemalt need, mida Euroopas polettidelt leida võib), st et tootearendusse ja stabiilsus, bakterioloogilistesse ja muudesse testidesse läheb tohutu energia.

Alates jaanuarist 1997 peavad kõik Euroopa turul ringlevad kosmeetikatooted kandma oma etiketil koostisosade täielikku nimekirja (INCI). Kosmeetikat ostes peaks iga inimene pilgu etiketile heitma ja otsima emakeelset sisututvustust (koostisoasad peavad olema kantud tootele originaalis ladina keeles, et vältida tõlkevigu).

Eestis keelatud toode, mürgine siin, lubatud USAs
Eestis keelatud toode, mürgine siin, lubatud USAs

Eesti meediast on ka otseselt ohtliku kosmeetika juhtumeid läbi jooksnud. Aasta 2006  lõpul kõrvaldasid tervisekaitseinspektorid müügilt Ameerika sarja ESSIE üksteist mitmesuguse tootenimetuse all müüdavat küünelakki, sest tootja märgistusel esines ühe koostisainena dibutüülftalaat. Eestis on aga kosmeetikatoodetes ftalaatide kasutamine keelatud. Ftalaadid on reproduktiivtoksilised ained, mis võivad põhjustada sigivushäireid. Euroopa Komisjoni kiirteavitamissüsteemi kaudu saabunud info alusel kõrvaldati müügilt ka Ameerikas toodetud Sally Hanseni küünehooldusvahendid. Needki sisaldasid dibutüülftalaati. 2007 võeti müügilt ära veel 56 Šveitsi öökreemi-maski Viva Beauty, sest mikroobide sisaldus ületas lubatud taset. Niisiis tasuks eriti hoolikas olla väljast poolt Euroopat kosmeetikat ostes. Põhja-Ameerika teadlikumad tarbijad küll sõdivad oma kosmeetikagigantide vastu, aga seni pole varast puberteeti esile kutsuvad ja kantserrogeensed koostisosad poelettidelt kuhugi kadunud.

Suur osa kosmeetikumidest põhineb  naftaproduktidel. Naftatööstus ei ole ühelgi juhul tõeliselt loodussõbralik. Eriti tähelepanelik tasuks olla igasuguste lõhnainetega. Toavärskendajad, lõhnastatud pesukaitsmed (!?), wc lõhnastajad, lõhnakuused autodes, üle lõhnastatud pesupulbrid, jmt. Lõhnained lenduvus on omadus, mis teda eriti hästi keskkonnas edasi kannab. Enamasti on sellised “lõhnavad” tooted ka sisuliselt mõttetud. Kodu tuleb tuulutada, wc-d piisavalt tihti pesta, riideid tuleb nööril kuivatada, et nad värskelt lõhnaksid, autos ei tohi suitsetada ja ongi probleem lahendatud. Igasugused kodukeemiatooted saab üsna hõlpsasti välja vahetada sooda, soola ja äädika vastu. (otsige lisa bioneer.ee-st)

Stacy Malkan (San Francisco “Ohutu kosmeetika” kampaania kaasalgataja ja raamatu  „Not just a Pretty Face: The Ugly Side of Beauty Industryautor)  on öelnud: „Paljudel meist võivad olla algselt vaevumärgatavad kõrvalnähud. Sellegipoolest lõhnaained, millel on meile vaevu hoomatav efekt käesoleval hetkel, võivad omada olulist rolli meie tervisele pikemas perspektiivis.”

Ameerika ilutööstuse pahupoolest
Ameerika ilutööstuse pahupoolest

Niisiis. Loodusliku kosmeetikaga on üks trikilugu… Toote etiketid meid tihtipeale tõele palju lähemale ei vii. Kuldreegel tundub aga olevat see, et mida lihtsam on koostis, mida vähem läikivam pakend, seda väiksem koormus loodusele ja enda tervisele. Ja kui soovite, et teie lastest allergikud ei kasva, siis nende lähedusest tasuks vähemalt õrnematel aastatel igasugune sünteetiline kosmeetikatööstus eemal hoida (k.a. pesupehmendajad, loputajad, liiga tugevalt lõhnavad pesupulbrid, lõhnavad mähkmed,  jmt).

Jõuame jällegi samasse punkti: tuleb olla teadlik tarbija ja mitte pimesi kraami endale ostukorvi laduda. Ei ole mõtet osta mingisuguse soodustuse ajel maksipakendis kreemi, kui ta enne halvaks läheb kui ära jõuab kasutada, rääkimata sellest, et enamasti tekib inimestel tootest mingi hetk tüdimus… Tasub hoida silma peal kodumaisel toodangul ja saadaval on ka kosmeetikat taaskasutatavates topsides (Lush pakub sellist teenust, kui mu mälu mind ei peta). Dumat nada… Oma tervise ja looduse nimel.

Kasutatud allikad:

Sünteetilised lõhnained

Komseetika tegemine

mingi naiste foorum

ära korjatud kosmeetikumid

Kemikaalid kosmeetikas

Kosmeetikaohutuse päev

Liigne hügieen pole ka lahendus.

Ilu on küll vaataja silmades, aga vastuvaidlematult on terve inimese loomulikult terved küüned, nahk ja juuksed kenad vaadata. Eelkõige tuleb ikka täisväärtuslikku toitu tarbida ja piisavalt magada. Kui aga vahel stress näo halliks muudab või linnaõhk sära juustest ära kaotab, on võimalik palju nippe internetisügavustest leida, kuidas keskmiselt loodussõbralikumalt end turgutada ja mitte dekoratiivkosmeetikaga iluvigasid peitma hakata. Tihtipeale leiab turult ja apteegist palju puhtamat iluravi kui kosmeetikaletilt.

Leitud foorumitest:

1spl püreestatud banaani
1spl mett
1spl hapukoort
Ained segada omavahel ja kanda näole. Lasta seista kuni mask on kuivanud siis pesta nägu leige veega. Teha nädalane kuur.

Sidrun on väga praktiline vili nii köögi puhastamisel kui naha korrashoiul
Sidrun on väga praktiline vili nii köögi puhastamisel kui naha korrashoiul

Võtta mett (kui näonahk kannatab) ja kanda näole. Näppudega näonahka näppides (tõmmates nahka veidi eemale) läheb mesi näol lõpuks valgeks. (surnud naharakud teevad mee valgeks) Sooja niiske rätiga eemalda mee jäägid. Protseduuri kestvus ca 40-50 minutit

kui tahad hästi ilusat ja selget näonahka söö igapäev mingi kogus toorest kapsast ja tee ka kapsa maski,
keeda kapsalehti vähese veega kuskil 15-20 minti, lase jahtuda ja kui kapsalehed on jahtund aseta need lehed näole ja kaelale hoia 15 min, aga tea et näo maske ei ole igapäev hea teha. Tee korraga aind ühte maski muidu sa ei saa aru mida su näonahk saada tahab.

Veel üks universaalne abivahend loodusest.
Veel üks universaalne abivahend loodusest.

Võtad pesu kausi paned sinna keevat vett ja asetad sinna sisse pärnaõied lased sel kaane või käterätikuga kaetult seista 10 -15 minutit, aga täitsa maha jahutada ei tohi. Kui ta on sul seisnud siis lasku sinna vannikohale ja pane käterätik ümber pea, et aur välja ei läheks ja istud selle auru käes 15-20 minutit ja kui ta enne seda aega ära jahtub võid lisada kuuma vett juurde, see aur on hästi rahustav näonahale ja avab ka poorid.

Võilillejuurtega hõõrumine teeb kenasti tõmmuks. 😉

Värskendava (pruunistava) porgandimaski tegemiseks tuleb riivida peene riiviga paar porgandit ning lisada juurde teelusikatäis tärklist ja pool munakollast. Segu kanda veerand tunniks näole ja siis sooja veega maha pesta.

Kuusk või mittekuusk?

Jõulud koos kuuse tuppa toomisega on tore traditsioon. Küünlad põlevad ja puu lõhnab niiiii hästi. Minu pere kuusk on hetkel rõdul (eile ma jõudsin korraks isegi arvata, et meil polegi seda), kahtlane kas ma eraldi elades endale edaspidi kuuse muretsen. Jõulupuu ajaloost saab lugeda siit, pikk ja põnev jutt iseenesest.

Mõnele inimesele on see aastas ainus lähedane kokkupuude elava puuga, või noh peaaegu elavaga. Omamoodi uhke tunne on vanu klaasist mune okste külge riputada. Ja mille alla need kingitused siis ikka panna? Nüüd peaks pakkuma mingeid alternatiive: suur potitaim, kamin, kingituse-peitus, jõuluvana toob vms. Kunstkuuske ma ei poolda, sest esiteks kulub selle valmistamiseks mõttetult palju plastikut ja tekib muud jama ning välimus-olemus pole ka õige. See on nagu võtta koera igatsevale lapsele karvane mänguloom, mis toitub patareidest ja ei aja karvu.

Ma arvan, et osaliselt on jõulupuu siiski raiskamine – kuusk on vaatamiseks ja visatakse pärast ära, mitte söömiseks nagu näiteks hapukapsas (analoogia selles, et kasutatakse ära terve maapealne taimeosa). Samas, ebaloogiliste otsuste tegemine teebki meist inimesed. Puid raiutakse iga päev ka sajaks muuks otstarbeks, tõsi küll ilmselt mitte nii väikseid puid ja kui arvestada, et ühe suure „raieküpse“ metsapuu eluea sisse (80 aastat), mahub 8-10 väikese jõulukuuse eluiga, polegi pilt vist nii väga masendav. Vähemalt majanduslikus mõttes. Mets on muidugi palju rikkam elukeskkond kui kuuseistandik, selles mõttes on vahet. Otsustav on muidugi kas eelistatakse väiksemat tulu kohe või kõike korraga kauges tulevikus… tegelikult vaevalt, et enamus kuusemüüjaid neid sihipäraselt kasvatab. Need kes võtavad jõulupuuks ainult suurte puude latvu on eriliselt jobud…

Siinkohal soovitan pigem võtta kuuseke elektriliini alt oma metsast kui vähegi võimalik või kasutada riigimetsa programmi. Ja pärast jõule viige oma puud tuleskulptuuride meisterdamiseks. Korra aastas ju võib.

Rõõmsaid pühi!