Külastasin (et mitte öelda korraldasin) rõõmsate töökohustuste tõttu 7. aprillil Lennusadamas merefoorumit, kus allveefotograafiast kõneles haaravalt Kaido Haagen ja filmiks näidati National Geographicu dokumentaalfilmi “Secrets of the Mediterranean: Cousteau’s Lost World.”
Filmi keskmeks on sukelduja ja mereökoloog, merekaitsealade eestkõneleja Enric Sala, kes uurib Vahemerd, lähtudes legendaarse Jacques Cousteau filmitud kaadridest eelmise sajandi keskpaigast.
http://channel.nationalgeographic.com/wild/videos/now-vs-then/
Vahemerest on inimesed kalu püüdnud juba tuhandeid aastaid, kuid nüüd survestab ökosüsteemi ka töönduslik kalandus, reostus, kliimamuutused ning rannikukoosluste ja elupaikade hävitamine läbi intensiivse arendustegevuse. Tohutult palju on muutunud võrreldes ajaga, mil Cousteau filmis legendaarseid stseene Vahemere imelisest elustikust. Vahemeri oma hiilguses on kadumas ning filmi tegemise hetkel oli kaitse all vähem kui 1% Vahemerest (tänaseks ligi 5%, ehkki range kaitse all on endiselt alla 1%). Ümber Vahemere on ligikaudu 30 riiki, kus elab ligi 500 miljonit inimest. Lisaks neile saabub piirkonda aastas ca 100 miljonit turisti. Vahemerel toimub ca 20% kogu maailma naftatankerite transporidst (WWF andmed).
Coustou poolt 1946. aastal filmitud kaadrites kihas meri Marseille’i lähedal Prantsuse rannikul elust. Samas jäid juba siis kaadrisse ka tehaste reoveetorud ning muud reostusallikad. Nüüd sukeduvad Enric ja Jacques Cousteau poeg Pierre-Yves samades piirkondades, kus Cousteau, kuid ca 90% toonasest elurikkusest on kadunud. Sama pilt avaneb tegelikult kõikjal Vahemeres. Enric Sala soovitab võtta Vahemere keskkonnaseisundi hindamise aluseks Cousteau filmitud kaadrid, mitte tänapäeva – selleks, et me annaks endale jätkuvalt aru, milline mitmekesisus on juba kaotatud.
Rohkem kui reostus on filmi autorite hinnangul Vahemere liigilisele mitmekesisusele löögi andnud aga ülepüük. Väga raske on jõuda kalanduses ühistele kokkulepetele, sest paljud kogukonnad elatuvad kalapüügist. Et sünniks koostöö peavad merekaitsealade eestkostjad tõestama, et terve keskkond saab eksisteerida ka koos mõõduka kalandusega.
Merekaitsealad kujutavad endast rahvusparke vees, seal ei püüta kala ning see võimaldab kalavarudel taastuda. Kuni oma surmani oli Cousteau mereelustiku kaitsealade eestkõnelejaks. Filmis kirjeldatakse nelja erineva vanuse ja kaitsestaatusega ala Vahemere Euroopa rannikul. Mida vanemad on kaitsealad, seda enam on seal suuri (= vanu) kalu ning erinevaid liike esindatud. Ühelt kaitsealalt leiavad nad isegi üliharuldaseks muutunud punase koralli. Võrreldes kalastuspiiranguteta aladega, kihab kaitsealadel meri elustikust.
Punane korall on mereloom, kes saab elada vaid terve ökosüsteemiga meres. Tema elupaigaks on Vahemere sügavamad koopad ja veealused kaljud. Mis on punase koralli tähtsus ökosüsteemis, on raske öelda, kuid Eric Sala küsib väga tabavalt: „Kui lennuki peale istudes öeldakse teile, et mõned kruvid on puudu, aga me ei tea, milleks need kruvid vajalikud on – kas te istuksite sellesse lennukisse?“
Kuigi punast koralli on ehete valmistamiseks kasutatud juba tuhandeid aastaid, muutus korje eriti aktiivseks just 20. sajandil. Ka Cousteau filmis omal ajal punase koralli korjamist, mida teostati üsna jõhkral viisil – vee põhjas veeti võrke, kuhu korallikolooniad takerdusid ja murdusid. Punast koralli võib nimetada Vahemere kullaks, paar kg seda paikset loomakest maksab tuhandeid dollareid. Naised maksavad endiselt tohutuid summasid punase korallist valmistatud ehete eest. Tänaseks on punane korall Vahemerest aga praktiliselt kadunud.
Selleks, et koralli kaitsta, oleks vaja rahvusvahelisi kokkuleppeid. Mõned Vahemereriigid on pannud punase koralli müügile piirnagud, kuid enamik riike ei reguleeri punase koralli korjet ega müüki üldse. 1970-ndatel usuti, et punane korall taastub juba paari aastaga, kuid tegelikult võtab korallikoloonia taastumine aega 70-100 aastat.
Filmis kirjeldavad sukeldujad ühe ülimalt haruldase korallikoloonia avastamist: „Ma tunnen, et ma reisisin ajas tuhandeid aastaid tagasi. Aega, kui inimesed ei olnud merd niimoodi mõjutanud. Võimalik, et see on ainuke säilinud terviklik punaste korallide koloonia Vahemeres, see võib olla üle 300 aastat vana. See on nagu muuseum, mis on täidetud aaretega, kuid tal pole uksi ega lukke. Minu meelest on punane korall ilusam meres, kivide küljes kasvades, kui naiste kaelas.“
Traditsioonilise kalastamise asemel saaksid kaitsealal elavad kogukonnad teenida turismilt. Üks filmis käsitletud suhteliselt väike kaitseala teenib aastas 7 miljonit eurot. Turisminduse surve keskkonnale on aga tugev – sukeldumiskohtades on õrnad korallid lõhutud. Kuna kaitsealasid on nii vähe, siis kontsentreeruvad sukeldujad neisse vähestesse piirkondadesse, kus midagi huvitavat näha on (Vahemeri pole sukeldujate jaoks just lemmikpaik, kuigi seal on imehea nähtavus, on seal vähe elurikkust, mida jälgida), mis suurendab omakorda turismi negatiivset mõju kooslusele.
Vahemere piirkonnas elab veel eakaid kalureid, kes mäletavad Vahemerd küllusliku ja kalarikkana. Nende lapsepõlves võis kalu püüda käsitsi või ahinguga rannaveest, meres oli nii palju kalu, et nende nägemiseks ei pidanud vette minemagi. Siis võeti kasutusele suured põhjatraalerid ja moodsad harpuunid, mis ei jätnud kalaparvedele, suurtele isenditele ega põhjaelustikule üldisemalt taastumiseks enam võimalust. Tänaseks on Vahemere kalavarud kokkukukkumise äärel või teatud liikide mõttes ammendatud, kaitsealadelt väljapoole jäävatel merealadel on kalavarud praktiliselt hävinud.
Ülepüük on nõiaring. Cousteau mõistis ülepüügi negatiivset mõju ökosüsteemile: mida vähem on kalu, seda rohkem näevad kalamehed vaeva, et neid viimaseidki isendeid leida ja seda vähem on alles jäänud kaladel eluvõimalust. Kusjuures inimene ei ole ainuke loom, kes Vahemeres kaladest toitub – ka delfiinid, haid, hülged, merelinnud, teised suuremad kalaliigid jt. tahavad saada oma osa, kuid nemad on praktiliselt kõik juba surutud ohustatud liikide kategooriasse.
Paljude kalurite arvates on kaitseala endiselt koht, mis võtab neilt töövõimalusi vähemaks. Iroonilisel kombel võidavad aga ka kalurid kaitsealadest, sest kaitsealade ümbrusest saab märksa paremaid saake kui Vahemeres üldiselt. Leidub ka traditsioonilisi kalureid, kes kalastavad suhteliselt väikeste laevadega ja lasevad ükshaaval kõik alamõõdulised kalad vabaks – nii nagu seadus ette näeb. Kaaspüük (by-catch) on suure hulga mereloomade hukkumise põhjuseks (sealhulgas mereimetajate). Samas esineb Vahemeres ka päris palju röövpüüki – sh. turistlikku röövpüüki.
Kõige paremaid tulemusi, nii looduse kui ka inimese seisukohast, annavad kaitsealad, mis on piisavalt suured, mitte liiga ranged, kuid teatud piirangutega turistide hulgale. Nii saab kohalik kogukond teenida küll turismist, kuid turistide voo saab jaotada suurema ala peale ning hoida inimmõju nii madala, et piirkond selle all ei kannataks. Turism, piiratud mahus traditsiooniline kalandus ja terve ökosüsteem – sellised merekaitsealad on tõenäoliselt Vahemere ökosüsteemi taastumise võtmeks.
Vahemeri on bioloogilise mitmekesisuse hot-spot – st. piirkond, mis on erakordselt rikkaliku elusloodusega, ometi on rikkalik elu hästi säilinud vaid kohtades, kus inimese sekkumine on rangelt reguleeritud või inimasustuse mõju minimaalne. Oluline on meeles pidada, et kaitsealad toovad kõigile kasu: keskkonnale, kalameestele, turismile ja majandusele. Filmi autorite hinnangul tuleks kaitse alla võtta 20% Vahemerest, et Vahemere ökosüsteemidel oleks võimalik säilida ja taastuda. Poliitiline kokkuleppe keerleb hetkel pigem 10% ümber. Kas see saab ellu viidud ja kas kümnest protsendist piisab, on iseküsimus.
Järgmine merefoorum toimub Lennusadamas 12. mail, näidatakse National Geographicu dokumentaali “It’s Alive” sarjast “Alien Deep” ja teemat avab Aleksei Turovski. Kevdaise “Ujub või upub” merefoorumite sarja lõpetab 2. juunil National Geographicu film “6 degrees could change the world” ja külla tuleb Mart Jüssi.
Päise fotol sukeldub Jacques Cousteau oma perega.
Kuigi kirjutame siin blogis suuretsi keskkonnast on tänane päev loodusteadustele tähtis ja seetõttu kirjutangi ma sellest siia. Täna 200 aastat tagasi sündis üks tähtsamaid teadlasi Charles Darwin, kes oma põhiteoses “On the Origin of Species by Means of Natural Selection, or The Preservation of Favoured Races in the Struggle for Life” kirjeldas evolutsiooni mehhanisme. Hiljem andis ta veel välja mitmeid raamatuid ning kirjeldas ka seksuaalse valiku mehhanisme. Kahjuks pole neid raamatuid veel eesti keeles ilmunud ent Ivar Puura andis teada, et novembriks (24. november mööbub 150 aastat selle esimesest ilmumisest) saab müügil olema eestikeelne variant raamatust “On the Origin of Species”. On ka aeg, kuna vähe on neid kasutuses olevaid keeli, millesse seda raamatut veel tõlgitud ei ole.