Ookeanide prügisaartest ning kilekottide rämedast mõjust keskkonnale, ravimijääkidest veekogudes ning plasti vähe kõneldud ajaloost on Värske Aju juba pajatanud. Nüüd võtaks ülevaatlikult ette plasti teekonna inimese kehasse. See teema pakub mulle isiklikult väga suurt huvi, kuna oma vabatahtliku tegevuse kaudu olen seotud Teeme Ära rahvusvaheliste hoobadega, täpsemalt liikumisega “Let’s Do It Mediterranean!” mis tegeleb prügikoristusega Vahemerest.

Kes tahab üldist ülevaadet meres hulpiva plasti mõjust elusorganismidele, võib alustada nt. Green Peace’i kokkuvõttest, mis sisaldab ka hulgaliselt asjalikke viiteid, nii et ei pea muretsema “puukallistajate” kallutatuse pärast. 

Kuidas plastik toiduahelasse sattub?

Inimesed toodavad igal aastal ligi 300 miljonit tonni plastmassi. Suurem osa sellest “lõpetab” eluringi prügimägedes ja põletusahjudes. 1970-ndate uuringutes pakuti, et 0,1% kogu toodetud plastist jõuab hoopis veekogudesse (lõppsihtpunktina ookeanides), võimalik, et olukord on tänaseks veel hullemaks muutunud, seoses plasti suurema kasutusega arengumaades, kus puudub mõistlik prügikäitlustaristu. Osa veekogudesse sattunud plastist jääb kinni jäässe (Arktikas nt), osa leiab tee randadele ja ülejäänud jätkab rännakut veekogu sees. Plast on fotodegradeeruv materjal, st. valguse käes laguneb ta väiksemateks tükkideks – mikroplastikuks, isegi nanomõõtmetes osakesteks.

Osa plasti sattub veekogudesse juba algselt mikroplastikuna – nt. sünteetilistest materjalidest rõivaste pesemisel jõuavad veekogudesse imepeenikesed plastikiud, mida reoveepuhastid ilmselt väga hästi kinni ei püüa.

Algselt arvasid teadlased, et suurem osa maailmamerre sattunud plastist, mis jõuab garbage patch’idesse (ehk prügikeeristesse), jääbki sinna järgmiseks paarisajaks aastaks pidama, kuid hiljuti läbiviidud mahukad uuringud on näidanud, et 99% plastist, mida sealt traallaevadega leida loodeti – on kadunud! Aga kuhu?

•  Plast laguneb nii väikesteks osakesteks, et muutub osaks planktonist. Planktontoidulised loomad söövad ta koos elusa hõljumiga ära, seedetraktist jõuavad erinevad plastist eralduvad kemikaalid looma kudedesse, sealt saakloomadesse ja potentsiaalselt inimese toidulauale.
• Plast vajub veekogu põhja, ladestub seal või laguneb mikroorganismide abil edasi. Mikroorganismide elutegevuse tagajärjel võivad erinevad kemikaalid, mis plastikust pärit, jõuda edasi ka toiduahela redelil. [vaata eelmist lõiku]
• Osa hulpivast ja randadel vedelevast plastist korjatakse üles merelindude poolt, kellele see näib isuäratava toiduna. Plastitükikestest eralduvad lindude seedekulglas erinevad kemikaalid, mis jäävad püsima lindude kudedesse. Lindude surma võivad põhjustada lisaks neist eralduvatele toksiinidele ka seedumatud plastitükid. Surnud lindude rümbad võivad saada toiduks teistele ranniku- või mereloomadele, kelle kaudu võivad kemikaalid jõuda ka inimese toidulauale.

Igal juhul jõuab hirmuäratavalt suur osa merre uhutud plastikust üsna kiiresti toiduahelasse. Kuna maailmamered, eriti inimasutuse ligiduses, on plastikuga tugevalt reostunud, siis sööme me põhimõtteliselt iga kord kui mereannid taldrikule tõstame, natuke plasti ja temaga kaasnevaid kemikaale ka. Kusjuures otse inimese toidulauale võib veekogudesse sattunud plast jõuda ka toiduainetööstuse kaudu – nt. kui joogi või söögi tegemiseks võetakse vett jõest, mis sisaldab juba plastireostust võib see plast sattuda ka valmistatava toidu, nt. õlle, sisse. Väga ilusat infograafikat plastikust toiduahelas leiad siit. Hästi selgitab probleemi ka ära toodud video.

 Milliseid aineid plastikust eralduda võib?

Esiteks muidugi on plastik ise, ehk siis põhiline polümeer, mis plastikule sisu annab, aine, mida looduses ilma inimese sekkumiseta ei leidu. Teadaolevalt elusorganismid  teda ei seedi (v.a. mõned bakterid). Kõik vajalikud täiendavad omadused annavad plastikule lisandid: plastifikaatorid, elastifikaatorid, värvained, lõhnained jne. Mõnel juhul võib polümeer ise olla põhimõtteliselt ohutu, kuid just lisandid, mis materjalist välja lekivad, muudavad ta tervisele kahjulikuks. Plastiku lisaained võivad olla kantserogeensed, mimikeerida hormoone, tihti on nad ka rasvlahustuvad – seega bioakumuleeruvad (see tähendab, et toksiini kontsentratsioon kasvab toiduahelas seda enam, mida kõrgema astme tarbijaga on tegemist – nt. hüljes, kes sööb lõhe, kes sööb kilu, kes sööb zooplanktonit, kes on muu hulgas sisse ahminud veidi sinu pesumasinas käinud dressipükse, sisaldab kokkuvõttes väga palju sinu dressipükstest pärit kemikaale).

Lisaks sellele, mis plastik on ja mida ta sisaldab sihipäraselt, on ta ka väga sõbralik pinnas muude kemikaalide kaasahaaramiseks. Umbes nagu käsn, mis selektiivselt eriti toksilist kraami mereveest endasse imeb. Muuhulgas sõidavad veekogudes plastitükkide peal “jänest” ftalaadid, DDT, BCB-d ja elavhõbe – nimekiri pole loomulikult ammendav. Persistent Organic Contaminants (POP-id) ehk püsivate orgaaniliste saasteainete kontsentratsioon on uuringute kohaselt meres hõljuvas plastis kordades kõrgem kui vabas vees.

Mis juhtub kui inimene sööb plasti jääke sisaldavad toitu?

Plastiku poolt edasi kantavad kemikaalid võivad inimesele tekitada igasugu “ebameeldivusi”: põhjustada vähktõve; diabeeti; vähendada sperma kvaliteeti/hulka (langenud viljakus); häirida immuunsüsteemi ja hormonaaltalitust (mh. liiga varajane puberteet); põhjustada laste madalat sünnikaalu ja erinevaid arenguhäireid (käitumishäiretest kuni madalama IQ-ni). Mõned allikad nende näidete juurde leiad siit, loetelu oli ülevaatlik, kõikvõimalikke uuringuid ja täpsustavat infot leiab andmebaasides surfates üsna hõlpsasti.

Mida tarbijana teha annab, et meie kehasse vähem plastikut jõuaks?

Laias laastus saab mõelda kahes suunas: otseselt ja kaudselt. Otseselt peaks plastikut oma kehast eemal hoidma vältides plastist toidupakendeid (eriti kuuma ja rasvase toidu puhul!). Samuti võiks vältida lihtsalt plasti söömist 🙂 nt. valima hoolega huulepulka. Kaudselt peaks vältima plasti sattumist veekogudesse (seda nii otseselt – prügi korrektselt käideldes, kui ka kaudselt – plastiku tarbimist vähendades).

Ei hakka hirmpikka nimekirja tegema, toon välja paar võimalust, mis muudaksid palju – eriti kui sa oma käitumisega innustad ka nt. kolleege või koolikaaslasi.

• Loobuda ühekordsetest toidunõudest – nt. plastlusikatest, taldrikutest ja take-away kohvitopsidest. Osta termoskruus ja pese nõusid. Kui nõusid pesta ei saa, siis võta vähemalt papist taldrikud. Nt. New York keelustas polüstüreenist ühekordsed take-away karbid üldse ära (keeld jõustub 1. juulil 2015). Tallinn, millal sina jalad kõhu alt välja tõmbad? Päris jõle on näha, kuidas mõnes kohas tellitakse töö juurde kogu kollektiivile kuum toit polüstüreenist nõudel…
• Poest või turult köögivilju ja puuvilju ostes mitte pakendada neid kilekotti – kaalumissildi saab otse viljale panna. VÕI võta alati kaasa paar õhukest kilekotti, et neid uuesti kasutada. VÕI võta kaasa ainult üks õhuke kilekott ja kleebi sinna peale kõigi erinevate puu-, köögi- ja juurviljade kaalumissildid. Berliini moekaimad kodanikud on avamas kaubanduskeskust, kus ÜLDSE pakendeid pole. Võtame eeskuju?
• Osta valmistoit kodust kaasa võetud klaasanumasse või loobuda sellest, kui plastikuvaba alternatiiv puudub. Nagu eespool mainisin, on plastikus leiduvad toksiinid tihti rasvlahustuvad ja mida kõrgem on temperatuur, seda hõlpsamini nad OTSE sinu seedekulglasse jõuavad.
• Ära tarbi ookeanide tippkiskjaid. Nt. tuunikala vältimine on nii Maa kalavarudele kui sinu kehale hea variant.
• Hoida alati käepärast riidest poekotti.
• Mitte osta kosmeetikat, mis sisaldab plastikust mikrohelbeid – nt. osad kehakoorijad võivad neid sisaldada.
• Võimalusel eelistada naturaalsest kiust rõivaid, või rõivaid, mis on pesemisel vastupidavamad.
• Valida tarbekaupu, mis pole plastikust.