Eesti ja ka üldisemalt põhjamaade kevadet iseloomustab lisaks paljudele meeldivatele nähtustele, nagu rändlindude tagasipöördumine ja erkroheliseks tärkav floora, üks ünsa ebameeldiv ja tervistkahjustav nähtus – tolm. Tolm on esiteks lihtsalt ebameeldiv, sest kaks korda päevas saapaid harjata on tüütu. Samuti on paha kõndida pidevas tolmupilves ja vargsi salli suule ja ninale tõmmates mõelda tolmu tervistkahjustavatele mõjudele ning selle osalisele paratamatusele, sest arvestatav osa kevadisest tolmust pärineb talvisest teede liivatamisest ning naelrehvide poolt kulutatud teekatte osakestest. Kuidagi peab ju talvel tänavatel libedust tõrjuma! Samas aga tekivad siingi käärid – kas mehaanilised või keemilised vahendid? Keemilised vahendid nagu sool kipuvad enamasti keskkonnale teatud kogustes survet avaldama, liiv hakkab samas kevadel inimese tervisele liiga tegema. Värske Aju püüabki siinkohal pisut valgust heita libedusetõrje ning tolmuprobleemide telgitagustesse, lootuses leida mõningad vastused küsimustele, mis mantli-salli-kinda-mütsi kaitsevalli taga tekkisid.

Tolm on ilmselt üks viimaseid asju, millele me lumesopasel talvel mõtleme ning esimene asi, mida kevadel teede kuivades märkame. Tänavatolm koosneb enamasti mineraalsetest osakestest, mis tekivad talvisel ajal libedusetõrjeks kasutatud liivast ning tänavapindade kulumisest, mis on seotud näiteks naelrehvide kasutamisega (jätame siit arutelust hetkel välja kõik muud kuluvad autoosad nagu pidurid, rehvid jms). Suure osa tänavatolmu osakeste läbimõõt jääb vahemikku 2,5-10 mikromeetrit ning seetõttu võib tolm sattuda võrdlemisi lihtsasti ka inimese hingamisteedesse. See võib kergematel juhtudel põhjustada ärritust ning raskematel juhtudel ka vajadust haiglaravi järele ja kõrgemat suremust hingamisteede haigustesse. Eriti ohustatud on tänavatolmu poolt väikesed lapsed, vanurid ja juba olemasolevate hingamisprobleemidega inimesed nagu astmaatikud. Põhjust tolmuprobleemidele aktiivselt mõtlemiseks on sestap küll ja veel.
Meie naaberpealinn Helsingi on eesmärgiks võtnud “REDUST” projekti raames leida parimad vahendid talvisel ajal teede libeduskontrolliks ja kevadiseks tänavate koristuseks, et vähendada sissehingatava tolmu hulka Helsingi linnapiirkonnas. Peamised abinõud ja meetmed, mida peetakse tolmutekke ennetusel ja vältimisel oluliseks sisaldavad peeneteralistest mehaanilistest libedustõrjevahenditest loobumist ning tänavate märgpuhastust. Nende asemel peaks kasutama suurema terasuurusega (1-2 mm) hea kuluvustaluvusega materjale nagu graniidipuru. Liivatamine peaks jääma pelgalt piirkondadesse, kus libeduse tagamine on kõige olulisem – suuremad ristmikud, tõusud ja langused ning valgusfoorid. Lisaks rõhutakse vajadusele kontrollida libedusetõrje eest vastutavate organisatsioonide töökvaliteeti jms.
Mõnel pool soovitatakse mehaanilist libedustõrjet üldse mitte kasutada. Tõsi, keemiliste vahendite kasutamine väldib tolmu teket, kuid samas suureneb keskkonnakoormus ning suureneb ka sulamis- ja külmumistsüklite arv. Viimane aga tähendab suuremat vajadust teedepuhastuse järele ning iseenesestmõistetavalt – suuremat koormust teekatetele.
Suuremateralisel mehaanilisel libedustõrjevahendil on lisaks väiksemale tolmukogusele üks suur eelis keemiliste vahendite ees – seda saab taaskasutada! Kuigi praegu rändab paljudes piirkondades suur hulk kevadel tänavatelt kokku korjatud liivast ja killustikupurust prügimägedele, siis mitmel pool on uuritud taaskasutamise võimalusi. Suurbritannias näiteks puistatakse talvisel ajal teedele ligikaudu 2 miljonit tonni soola ja killustiku-/graniidipuru. Kui see aga kevadel prügimäele rändab, siis tuleb tuleval aastal taas otsida võimalusi selliste koguste soetamiseks. Warwickshire County Council nägi siin aga võimalusi kokkuhoiuks ja lasi paigaldada teelt kogutud materjali taaskasutusjaama, mis suudab prügimäele minevate jäätmete hulka vähendada kuni 75%. Seitsme aastase perioodi peale on arvutatud, et lisaks muule kasulikule, suudetakse sel moel säästa ligikaudu 10 miljonit naela.

Mis on keemiliste libedusetõrje vahendite negatiivsed küljed? Lisaks sellele, et keemilised vahendid on enamasti kordades kallimad kui mehaanilised (tavaline teesool maksab ca 20-40 dollarit tonn vs liiva hind on ca 5 dollarit tonn), imbuvad nad kergesti ka pinnasesse, mis võib suuremas koguses põhjustada taimedel raskusi vee omastamisega ning probleeme juurtega. Suurenenud kloriidide kontsentratsioon pinnavees võib pikema perioodi vältel mõjutada vee-elustiku paljunemisvõimet ja üldist rohkust. Sageli võib teele puistatav sool sisaldada ka ferrotsüaniide (vältimaks suurte soolakoguste klombistumist), mida peetakse toksiliseks keskkonnasaasteks. Keskkonnamõistes natuke tundlikemates piirkondades on vahel kasutatud ka orgaanilisi libedustõrjevahendeid nagu kaaliumatsetaat ning kaltsiummagneesiumatsetaat. Nende miinuseks on aga kõrgem hind ning võime mobiliseerida mullas leiduvad raskmetallid. Samuti tuleb tõdeda, et orgaaniliste ühendite lagundamine nõuab hapnikku, mis tähendab ka vähenenud hapnikukoguseid pinnavees.

Teede jäävaba hoidmine või siis vähemasti libedusele mingil moel vastuastumine nõuab omajagu peamurdmist. Efektiivsed vahendid kipuvad põhjustama kas ebamugavalt tolmust kevadet või soovimatut keskkonnasaastet. Üha enam hakatakse Euroopa riikides aga pead pöörama teelt kogutud materjali taaskasutusele ning efektiivsele tänavakoristusprogrammile, mis annab lootust, et ehk tulevatel aastatel võivad mõne piirkonnad elanikud rõõmsamalt kevadet tervitada, liigselt oma tervise ja keskkonna pärast muretsemata.