Rubriigiarhiiv: Uncategorized

Kevadisest tolmust ja talvisest libedusetõrjest

Eesti ja ka üldisemalt põhjamaade kevadet iseloomustab lisaks paljudele meeldivatele nähtustele, nagu rändlindude tagasipöördumine ja erkroheliseks tärkav floora, üks ünsa ebameeldiv ja tervistkahjustav nähtus – tolm. Tolm on esiteks lihtsalt ebameeldiv, sest kaks korda päevas saapaid harjata on tüütu. Samuti on paha kõndida pidevas tolmupilves ja vargsi salli suule ja ninale tõmmates mõelda tolmu tervistkahjustavatele mõjudele ning selle osalisele paratamatusele, sest arvestatav osa kevadisest tolmust pärineb talvisest teede liivatamisest ning naelrehvide poolt kulutatud teekatte osakestest. Kuidagi peab ju talvel tänavatel libedust tõrjuma! Samas aga tekivad siingi käärid – kas mehaanilised või keemilised vahendid? Keemilised vahendid nagu sool kipuvad enamasti keskkonnale teatud kogustes survet avaldama, liiv hakkab samas kevadel inimese tervisele liiga tegema. Värske Aju püüabki siinkohal pisut valgust heita libedusetõrje ning tolmuprobleemide telgitagustesse, lootuses leida mõningad vastused küsimustele, mis mantli-salli-kinda-mütsi kaitsevalli taga tekkisid.

Nii ekstreemseid kevadisi olusid Eestis enamasti ei kohta, kuid pidev tolmu sissehingamine ka väiksemaskaalalises "tolmutormis" on üsna terviskahjustav tegevus. Allikas: http://stephensliberaljournal.blogspot.com
Nii ekstreemseid kevadisi olusid Eestis enamasti ei kohta, kuid pidev tolmu sissehingamine ka väiksemaskaalalises “tolmutormis” on üsna terviskahjustav tegevus. Allikas: http://stephensliberaljournal.blogspot.com

Tolm on ilmselt üks viimaseid asju, millele me lumesopasel talvel mõtleme ning esimene asi, mida kevadel teede kuivades märkame. Tänavatolm koosneb enamasti mineraalsetest osakestest, mis tekivad talvisel ajal libedusetõrjeks kasutatud liivast ning tänavapindade kulumisest, mis on seotud näiteks naelrehvide kasutamisega (jätame siit arutelust hetkel välja kõik muud kuluvad autoosad nagu pidurid, rehvid jms). Suure osa tänavatolmu osakeste läbimõõt jääb vahemikku 2,5-10 mikromeetrit ning seetõttu võib tolm sattuda võrdlemisi lihtsasti ka inimese hingamisteedesse. See võib kergematel juhtudel põhjustada ärritust ning raskematel juhtudel ka vajadust haiglaravi järele ja kõrgemat suremust hingamisteede haigustesse. Eriti ohustatud on tänavatolmu poolt väikesed lapsed, vanurid ja juba olemasolevate hingamisprobleemidega inimesed nagu astmaatikud. Põhjust tolmuprobleemidele aktiivselt mõtlemiseks on sestap küll ja veel.

Meie naaberpealinn Helsingi on eesmärgiks võtnud “REDUST” projekti raames leida parimad vahendid talvisel ajal teede libeduskontrolliks ja kevadiseks tänavate koristuseks, et vähendada sissehingatava tolmu hulka Helsingi linnapiirkonnas. Peamised abinõud ja meetmed, mida peetakse tolmutekke ennetusel ja vältimisel oluliseks sisaldavad peeneteralistest mehaanilistest libedustõrjevahenditest loobumist ning tänavate märgpuhastust. Nende asemel peaks kasutama suurema terasuurusega (1-2 mm) hea kuluvustaluvusega materjale nagu graniidipuru. Liivatamine peaks jääma pelgalt piirkondadesse, kus libeduse tagamine on kõige olulisem – suuremad ristmikud, tõusud ja langused ning valgusfoorid. Lisaks rõhutakse vajadusele kontrollida libedusetõrje eest vastutavate organisatsioonide töökvaliteeti jms.

Mõnel pool soovitatakse mehaanilist libedustõrjet üldse mitte kasutada. Tõsi, keemiliste vahendite kasutamine väldib tolmu teket, kuid samas suureneb keskkonnakoormus ning suureneb ka sulamis- ja külmumistsüklite arv. Viimane aga tähendab suuremat vajadust teedepuhastuse järele ning iseenesestmõistetavalt – suuremat koormust teekatetele.

Suuremateralisel mehaanilisel libedustõrjevahendil on lisaks väiksemale tolmukogusele üks suur eelis keemiliste vahendite ees – seda saab taaskasutada! Kuigi praegu rändab paljudes piirkondades suur hulk kevadel tänavatelt kokku korjatud liivast ja killustikupurust prügimägedele, siis mitmel pool on uuritud taaskasutamise võimalusi. Suurbritannias näiteks puistatakse talvisel ajal teedele ligikaudu 2 miljonit tonni soola ja killustiku-/graniidipuru. Kui see aga kevadel prügimäele rändab, siis tuleb tuleval aastal taas otsida võimalusi selliste koguste soetamiseks. Warwickshire County Council nägi siin aga võimalusi kokkuhoiuks ja lasi paigaldada teelt kogutud materjali taaskasutusjaama, mis suudab prügimäele minevate jäätmete hulka vähendada kuni 75%. Seitsme aastase perioodi peale on arvutatud, et lisaks muule kasulikule, suudetakse sel moel säästa ligikaudu 10 miljonit naela.

Teesoola ladustamine. Allikas: lovetomorrowtoday.com
Teesoola ladustamine. Allikas: lovetomorrowtoday.com

Mis on keemiliste libedusetõrje vahendite negatiivsed küljed? Lisaks sellele, et keemilised vahendid on enamasti kordades kallimad kui mehaanilised (tavaline teesool maksab ca 20-40 dollarit tonn vs liiva hind on ca 5 dollarit tonn), imbuvad nad kergesti ka pinnasesse, mis võib suuremas koguses põhjustada taimedel raskusi vee omastamisega ning probleeme juurtega. Suurenenud kloriidide kontsentratsioon pinnavees võib pikema perioodi vältel mõjutada vee-elustiku paljunemisvõimet ja üldist rohkust. Sageli võib teele puistatav sool sisaldada ka ferrotsüaniide (vältimaks suurte soolakoguste klombistumist), mida peetakse toksiliseks keskkonnasaasteks. Keskkonnamõistes natuke tundlikemates piirkondades on vahel kasutatud ka orgaanilisi libedustõrjevahendeid nagu kaaliumatsetaat ning kaltsiummagneesiumatsetaat. Nende miinuseks on aga kõrgem hind ning võime mobiliseerida mullas leiduvad raskmetallid. Samuti tuleb tõdeda, et orgaaniliste ühendite lagundamine nõuab hapnikku, mis tähendab ka vähenenud hapnikukoguseid pinnavees.

Lehtede kuivamine kloriidide liigse kogunemise tõttu. Allikas: http://www.xynyth.com/resource/icemelter-enviro/How-Salt-Damages-Trees.html
Lehtede kuivamine kloriidide liigse kogunemise tõttu. Allikas: http://www.xynyth.com/resource/icemelter-enviro/How-Salt-Damages-Trees.html

Teede jäävaba hoidmine või siis vähemasti libedusele mingil moel vastuastumine nõuab omajagu peamurdmist. Efektiivsed vahendid kipuvad põhjustama kas ebamugavalt tolmust kevadet või soovimatut keskkonnasaastet. Üha enam hakatakse Euroopa riikides aga pead pöörama teelt kogutud materjali taaskasutusele ning efektiivsele tänavakoristusprogrammile, mis annab lootust, et ehk tulevatel aastatel võivad mõne piirkonnad elanikud rõõmsamalt kevadet tervitada, liigselt oma tervise ja keskkonna pärast muretsemata.

Kuidas plastmass sinu sisse sattub?

Ookeanide prügisaartest ning kilekottide rämedast mõjust keskkonnale, ravimijääkidest veekogudes ning plasti vähe kõneldud ajaloost on Värske Aju juba pajatanud. Nüüd võtaks ülevaatlikult ette plasti teekonna inimese kehasse. See teema pakub mulle isiklikult väga suurt huvi, kuna oma vabatahtliku tegevuse kaudu olen seotud Teeme Ära rahvusvaheliste hoobadega, täpsemalt liikumisega “Let’s Do It Mediterranean!” mis tegeleb prügikoristusega Vahemerest.

Kes tahab üldist ülevaadet meres hulpiva plasti mõjust elusorganismidele, võib alustada nt. Green Peace’i kokkuvõttest, mis sisaldab ka hulgaliselt asjalikke viiteid, nii et ei pea muretsema “puukallistajate” kallutatuse pärast. 

Kuidas plastik toiduahelasse sattub?

Inimesed toodavad igal aastal ligi 300 miljonit tonni plastmassi. Suurem osa sellest “lõpetab” eluringi prügimägedes ja põletusahjudes. 1970-ndate uuringutes pakuti, et 0,1% kogu toodetud plastist jõuab hoopis veekogudesse (lõppsihtpunktina ookeanides), võimalik, et olukord on tänaseks veel hullemaks muutunud, seoses plasti suurema kasutusega arengumaades, kus puudub mõistlik prügikäitlustaristu. Osa veekogudesse sattunud plastist jääb kinni jäässe (Arktikas nt), osa leiab tee randadele ja ülejäänud jätkab rännakut veekogu sees. Plast on fotodegradeeruv materjal, st. valguse käes laguneb ta väiksemateks tükkideks – mikroplastikuks, isegi nanomõõtmetes osakesteks.

Osa plasti sattub veekogudesse juba algselt mikroplastikuna – nt. sünteetilistest materjalidest rõivaste pesemisel jõuavad veekogudesse imepeenikesed plastikiud, mida reoveepuhastid ilmselt väga hästi kinni ei püüa.

Algselt arvasid teadlased, et suurem osa maailmamerre sattunud plastist, mis jõuab garbage patch’idesse (ehk prügikeeristesse), jääbki sinna järgmiseks paarisajaks aastaks pidama, kuid hiljuti läbiviidud mahukad uuringud on näidanud, et 99% plastist, mida sealt traallaevadega leida loodeti – on kadunud! Aga kuhu?

PlasticsInfographic
Plast toiduahelas. Allikas: www.abrahamthinkin.com
  •  Plast laguneb nii väikesteks osakesteks, et muutub osaks planktonist. Planktontoidulised loomad söövad ta koos elusa hõljumiga ära, seedetraktist jõuavad erinevad plastist eralduvad kemikaalid looma kudedesse, sealt saakloomadesse ja potentsiaalselt inimese toidulauale.
  • Plast vajub veekogu põhja, ladestub seal või laguneb mikroorganismide abil edasi. Mikroorganismide elutegevuse tagajärjel võivad erinevad kemikaalid, mis plastikust pärit, jõuda edasi ka toiduahela redelil. [vaata eelmist lõiku]
  • Osa hulpivast ja randadel vedelevast plastist korjatakse üles merelindude poolt, kellele see näib isuäratava toiduna. Plastitükikestest eralduvad lindude seedekulglas erinevad kemikaalid, mis jäävad püsima lindude kudedesse. Lindude surma võivad põhjustada lisaks neist eralduvatele toksiinidele ka seedumatud plastitükid. Surnud lindude rümbad võivad saada toiduks teistele ranniku- või mereloomadele, kelle kaudu võivad kemikaalid jõuda ka inimese toidulauale.
PlasticToxinsFoodWeb
Chris Jordani foto albatrossist, kes toidu pähe ekslikult plastikut on söönud. See on ilmselt üks kuulsamaid visuaale, mis seostub mereloomade ja plastireostusega.

Igal juhul jõuab hirmuäratavalt suur osa merre uhutud plastikust üsna kiiresti toiduahelasse. Kuna maailmamered, eriti inimasutuse ligiduses, on plastikuga tugevalt reostunud, siis sööme me põhimõtteliselt iga kord kui mereannid taldrikule tõstame, natuke plasti ja temaga kaasnevaid kemikaale ka. Kusjuures otse inimese toidulauale võib veekogudesse sattunud plast jõuda ka toiduainetööstuse kaudu – nt. kui joogi või söögi tegemiseks võetakse vett jõest, mis sisaldab juba plastireostust võib see plast sattuda ka valmistatava toidu, nt. õlle, sisse. Väga ilusat infograafikat plastikust toiduahelas leiad siit. Hästi selgitab probleemi ka ära toodud video.

 Milliseid aineid plastikust eralduda võib?

Esiteks muidugi on plastik ise, ehk siis põhiline polümeer, mis plastikule sisu annab, aine, mida looduses ilma inimese sekkumiseta ei leidu. Teadaolevalt elusorganismid  teda ei seedi (v.a. mõned bakterid). Kõik vajalikud täiendavad omadused annavad plastikule lisandid: plastifikaatorid, elastifikaatorid, värvained, lõhnained jne. Mõnel juhul võib polümeer ise olla põhimõtteliselt ohutu, kuid just lisandid, mis materjalist välja lekivad, muudavad ta tervisele kahjulikuks. Plastiku lisaained võivad olla kantserogeensed, mimikeerida hormoone, tihti on nad ka rasvlahustuvad – seega bioakumuleeruvad (see tähendab, et toksiini kontsentratsioon kasvab toiduahelas seda enam, mida kõrgema astme tarbijaga on tegemist – nt. hüljes, kes sööb lõhe, kes sööb kilu, kes sööb zooplanktonit, kes on muu hulgas sisse ahminud veidi sinu pesumasinas käinud dressipükse, sisaldab kokkuvõttes väga palju sinu dressipükstest pärit kemikaale).

codecenter
Erinevate plastiliikide tähistamiseks kasutatakse sümboleid, millel tasub silm peal hoida. Toidu pakendamisel peaks kindlasti vältima nr. 3 ja nr. 6. Jäätmekäitluse seisukohal väga problemaatiline on ka seitsmes kategooria – eriti mitmekihilised segapakendid.

Lisaks sellele, mis plastik on ja mida ta sisaldab sihipäraselt, on ta ka väga sõbralik pinnas muude kemikaalide kaasahaaramiseks. Umbes nagu käsn, mis selektiivselt eriti toksilist kraami mereveest endasse imeb. Muuhulgas sõidavad veekogudes plastitükkide peal “jänest” ftalaadid, DDT, BCB-d ja elavhõbe – nimekiri pole loomulikult ammendav. Persistent Organic Contaminants (POP-id) ehk püsivate orgaaniliste saasteainete kontsentratsioon on uuringute kohaselt meres hõljuvas plastis kordades kõrgem kui vabas vees.

Mis juhtub kui inimene sööb plasti jääke sisaldavad toitu?

Plastiku poolt edasi kantavad kemikaalid võivad inimesele tekitada igasugu “ebameeldivusi”: põhjustada vähktõve; diabeeti; vähendada sperma kvaliteeti/hulka (langenud viljakus); häirida immuunsüsteemi ja hormonaaltalitust (mh. liiga varajane puberteet); põhjustada laste madalat sünnikaalu ja erinevaid arenguhäireid (käitumishäiretest kuni madalama IQ-ni). Mõned allikad nende näidete juurde leiad siit, loetelu oli ülevaatlik, kõikvõimalikke uuringuid ja täpsustavat infot leiab andmebaasides surfates üsna hõlpsasti.

plastic-sushi
Surfrider’i kampaania, mis kutsub inimesi üles mõtlema sellele, kuidas prügiprobleem on ka meie enda keha probleem.

Mida tarbijana teha annab, et meie kehasse vähem plastikut jõuaks?

Laias laastus saab mõelda kahes suunas: otseselt ja kaudselt. Otseselt peaks plastikut oma kehast eemal hoidma vältides plastist toidupakendeid (eriti kuuma ja rasvase toidu puhul!). Samuti võiks vältida lihtsalt plasti söömist 🙂 nt. valima hoolega huulepulka. Kaudselt peaks vältima plasti sattumist veekogudesse (seda nii otseselt – prügi korrektselt käideldes, kui ka kaudselt – plastiku tarbimist vähendades).

feve_infographic_web_final-1
Euroopa tarbijate hoiakud plastikust toidunõude ja pakendite suhtes on, nagu näib, muutumas. Allikas: www.friendsofglass.com

Ei hakka hirmpikka nimekirja tegema, toon välja paar võimalust, mis muudaksid palju – eriti kui sa oma käitumisega innustad ka nt. kolleege või koolikaaslasi.

  • Loobuda ühekordsetest toidunõudest – nt. plastlusikatest, taldrikutest ja take-away kohvitopsidest. Osta termoskruus ja pese nõusid. Kui nõusid pesta ei saa, siis võta vähemalt papist taldrikud. Nt. New York keelustas polüstüreenist ühekordsed take-away karbid üldse ära (keeld jõustub 1. juulil 2015). Tallinn, millal sina jalad kõhu alt välja tõmbad? Päris jõle on näha, kuidas mõnes kohas tellitakse töö juurde kogu kollektiivile kuum toit polüstüreenist nõudel…
  • Poest või turult köögivilju ja puuvilju ostes mitte pakendada neid kilekotti – kaalumissildi saab otse viljale panna. VÕI võta alati kaasa paar õhukest kilekotti, et neid uuesti kasutada. VÕI võta kaasa ainult üks õhuke kilekott ja kleebi sinna peale kõigi erinevate puu-, köögi- ja juurviljade kaalumissildid. Berliini moekaimad kodanikud on avamas kaubanduskeskust, kus ÜLDSE pakendeid pole. Võtame eeskuju?
  • Osta valmistoit kodust kaasa võetud klaasanumasse või loobuda sellest, kui plastikuvaba alternatiiv puudub. Nagu eespool mainisin, on plastikus leiduvad toksiinid tihti rasvlahustuvad ja mida kõrgem on temperatuur, seda hõlpsamini nad OTSE sinu seedekulglasse jõuavad.
  • Ära tarbi ookeanide tippkiskjaid. Nt. tuunikala vältimine on nii Maa kalavarudele kui sinu kehale hea variant.
  • Hoida alati käepärast riidest poekotti.
  • Mitte osta kosmeetikat, mis sisaldab plastikust mikrohelbeid – nt. osad kehakoorijad võivad neid sisaldada.
  • Võimalusel eelistada naturaalsest kiust rõivaid, või rõivaid, mis on pesemisel vastupidavamad.
  • Valida tarbekaupu, mis pole plastikust. 
tumblr_lxrfrhgbLe1r4eq12o1_1280
Projekt: “Life without plastic” Näiteid plastikuvabadest tarbekaupadest.. 🙂

 

Veel viimaseid päevi saab registreeruda Talveakadeemia KONVERENTSILE!!!

TalveAkadeemia konverents “Toit. Süsteem. Probleem?”

toimub sel aastal 1.-3.märts 2013 Pärnu Tervis Spas.

Sel aastal juba üheteistkümnendat korda toimuv TalveAkadeemia konverents keskendub toidutootmise globaalsele süsteemile.

Konverents toimub 1.-3 märtsil Pärnu Tervis Spas.

Osalemistasu, 25 € üliõpilastele ja 40 € kõigile teistele, sisaldab korraldatud transporti konverentsipaika ja tagasi (nii Tallinnast kui Tartust), ööbimist, toitlustamist ning konverentsi ajakirja.

Kandideerida saab kuni 16.veebruarini TALVEAKADEEMIA VEEBILEHE KAUDU.

Uurime, millised on meie praegu toimiva toidusüsteemi erinevate etappide (kasvatamine, töötlemine, transportimine, tarbimine jm) mõjud erinevatele valdkondaldele (looduskeskkond, sotsiaalolud, kultuur, majandus).

Meie võrdlemisi laia teemavaliku eesmärgiks on süsteemne ja globaalsetele seostele mõtlemapanev käsitlus.

Talveakadeemik ei taha muidugi ainult teada, mismoodi on asjad praegu, vaid ta küsib ka, mis juhtub tulevikus.
Kas 50 aasta pärast sööme me tõesti laboris kasvatatud liha, vetikamassi ja putukaid? Kas on meie söök siis puha geenmuundatud? Kas me hakkame jätkuva linnastumise tulemusel oma toitu linnas kasvatama? Või suundume hoopis tagasi oma juurte juurde ja tulevikus toidab meid maheköök?

TalveAkadeemia kolme päeva jooksul toimuvad huvitavad ettekanded, diskussioon ja grupitööd.

Ettekannete osas astuvad üles:

– Siim Tiidemann, Eesti esindaja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioonis
– Anne Luik, Eesti Maaülikooli professor
– välisesineja Morgaine Gaye, toidu futuroloog
– Jaanus Välja, Õiglase Kaubanduse Eesti eestvedaja
– Piret Raudsepp, noorteadlane
– Oma töid esitlevad ka TalveAkadeemia 2013 teadusartiklite konkursi võitjad.

Diskussioonis küsime “Mis toidab tulevikus?”.

Meid huvitab, milline saab olema toidu tootmine tulevikus nii maailmas kui Eestis. Millised on võimalikud jätkusuutlikud lahendused ja millised teele jäävad takistused? Diskussiooniosa modereerib teadusajakirjanik Arko Olesk ning diskuteerivad Mati Koppel, Ants-Hannes Viira, Roomet Sõrmus ja Margo Mansberg.

Grupitöödes on võimalik oma oskusi ja teadmisi täiendada näiteks geneetiliselt muundatud organismide, meretoidu, toote elutsükli, juhtimise või toidutehnoloogia valdkondades.

Kohtume TalveAkadeemial!

Tuuleenergia vs. looduskaunite kohtade esteetilise väärtuse säilitamine II osa

Eestlaste eelistustest

Margot Müürsepp kaitses juunis 2012 TTÜs magistrikraadi linna- ja keskkonnaökonoomika erialal lõputööga „DEMAND OF ESTONIAN FULL AGE POPULATION FOR ESTONIAN COAST IN ITS NATURAL CONDITION WITHOUT WIND TURBINES: A CONTINGENT VALUATION STUDY“ (Eesti täisealise elanikkonna nõudlus loodusliku, ilma tuulegeneraatoriteta ranniku järele: tingimuslik hindamine).

Tuuleenergia – „roheline“, hinna poolest kättesaadav, minimaalsete mõjudega lindudele- loomadele ning loomulikult moodne ja innovatiivne; tundub, et tuuleparkide rajamine on lahendus energia tootmisega kaasnevatele muredele. Külmad, massiivsed konstruktsioonide ei ole aga ilmselgelt põhjuseks, miks nädalavahetusel linnast välja mere äärde sõita. Looduse esteetilise väärtuse rikkumine ei ole kahjuks probleem, mida Eestis tõstatataks, kui räägitakse tuuleparkide ehitamisest.

Välismaised uuringud on leidnud, et inimesed on valmis maksma looduskaunite kohtade säilitamise eest nii nende esteetilise ilu kui ka ajaloolis-kultuurilise väärtuse tõttu. 2011 aastal läbiviidud sarnane uurimus Eestis näitab, et ka suur enamus eestlastets, 86% leiab, et Eesti ranniku looduskaunid kohad tuleks säilitada. Loomulikult toetavad ka eestlased n-ö rohelise energia tootmist. Õigustatud ei ole aga kõrge esteetilise väärtusega paikade visuaalne reostamine.

Tegemist ei ole pelgalt NIMBY (not in my back yard) efektiga, mille kohaselt ollakse tehnoloogia vastu vaid siis, kui konstruktsioonid asuvad oma (suve-)kodu külje all. Looduslike vaadete säilitamist toetab terve Eesti täisealine elanikkond. Tarbime kõik loodust ka ju distantsilt – teadmine, et on kauneid kohti, kuhu soovi korral puhkama sõita on väärtus omaette. Rannajoone visuaalne reostamine metallist tornidega võtab aga võimaluse looduse ilu nautida. (õnneks on järjest enam hakatud tuulikute disaini esteetilisele poolele rõhku panema – värske aju)

Mõtlemisainet pakub teadmine, et 23,4 miljonit eurot on summa, mida eesti täisealine elanikkond oleks aastas valmis maksma kauni ranniku säilitamise eest. 56% eelmisel aastal läbiviidud küsimustikule vastanutest väitis enesekindlalt, et neid häirib tuulegeneraatorite rajamine kaunitesse kohtadesse. Tähelepanu – tegemist ei ole tuuleenergia vastastega, vaid inimestega, kes leiavad, et tuuleparke tuleks rajada kohtadesse, kus nad ei häiri silma.

Mainimisväärt on ka tulemus, et vanemad inimesed toetavad statistiliselt tõenäolisemalt looduskaunite kohtade säilitamist, kui nooremad inimesed. Põhjuseid võib olla mitmeid: suurem teadlikkus tehnoloogiast, looduse vähesem väärtustamine, vähem kogemusi looduse esteetika rikkumisega, teised väärtushinnangud jpm. Uuringus leitud tulemused on aga kõnekad: eestlased peavad looduskaunite kohtade säilitamist oluliseks. Leidkem siis tuuleparkide rajamiseks sobilikud alad avaliku arutelu kaudu. Enamgi veelgi, ärgem toetagem trendisõnu, nagu „roheline“, üksnes hea kõla pärast, vaid mõelgem läbi, kus ja millises mahus on moe järgimine mõistlik.

Vaevalt, et inimesed, kes ostsid endale eramu kaunile rannikule oskasid oodata, et maastikuvaade peagi radikaalselt muutub.
Kui tuulikud ehitatakse tihti elamute lähedusse, siis fossiilsete kütuste kaevandamine ja kasutamine toimub valdavalt silma alt ära. See aga ei tähenda, et nende mõju maastikele (sh. nende esteetikale) oleks väiksem.

Lisalugemist:

Bishopa, I., D, & Millerb, D., R. (2006). Visual Assessment of Off-Shore Wind Turbines: The Influence of Distance, Contrast, Movement and Social Variables. Melbourne: University of Melbourne

Euroopa rannikute seisundi pidev halvenemine ohustab Euroopa elustandardit. (2006). – EEA Briefing. 03, Euroopa Keskkonnaagentuur.

Jerpåsen, G. B., Larsen, K. C. (2011). Visual Impact of Wind Farms on Cultural Heritage: A Norwegian Case Study. – Environmental Impact Assessment Review. 31, 206-215.

Ladenburg, J., Dubgaard, A. (2007). Willingness to Pay for Reduced Visual Disamenities from Off-Shore Wind Farms in Denmark. – Energy Policy. 35(8), 4059-4071.

Wolsink, M. (2007a). Planning of Renewables Schemes: Deliberative and Fair Decision-Making on Landscape Issues Instead of Reproachful Accusations of Non-Cooperation. – Energy Policy. 35, 2692–2704.

Wolsink, M. (2007b). Wind Power Implementation: Nature of Public Attitudes: Equity and Fairness Instead of ‘Backyard Motives’. – Renewable and Sustainable Energy Reviews. 11, 1188–1207.