Tänasest algab Pariisis ÜRO kliimamuutuse konverents, kus osaleb ligi 150 riigijuhti sh ka esindajad USAst, Hiinast ja Indiast. Eesmärk on luua õiguslikult siduv ja universaalne kokkuleppe riikide vahel, mis aitaks ära hoida kliimamuutuste halvimaid tagajärgi hoides ülemaailmset keskmist temperatuuri tõusu alla 2°C, võrreldes tööstusajastule eelnenud tasemega.
Hoolimata sellest, et kliima muutuse teemaline diskussioon ühiskonnas on jäänud oluliselt vaiksemaks kui eelmise kümnendi keskel, ei ole probleem kuhugi kadunud. Maailma meteoroloogilise organisatsiooni sõnul purustab lõppev aasta ilmselt jälle kuumarekordid. Tõenäoliselt jõutakse ka sümboolse verstapostini, 1°C kõrgem tööstusajastule eelnenud keskmisest. Seda on märgata olnud ka Eestis, eriti tänu väga kuivale ja soojale sügisele.
Veelgi kaugemale (ja soojemasse) tulevikku vaadates võib parafraseerida National Geographicu dokumentaalfilmi “Six degrees could change the world.” Seal kirjeldatakse, mis juhtub tõenäoliselt meie planeediga, kui Maa keskmine temperatuur tõuseb 1, 2 või isegi 6 kraadi. Kui Maa soojeneb 2˚C võrra, siis sulab Gröönimaa jääkate, putukad rändavad uutesse piirkondadesse, sulavas tundras kasvavad puud (albeedo muutub, pind muutub tumedamaks, järjekordne positiivse tagasiside mehanism vallandab edasise soojenemise), Vaiksest ookeanist kaob palju saari, metaanhüdraat sulab.
Eriti rängad mõjud avalduvad ookeanis. Ookeanid on suurimad süsihappegaasi eemaldajad atmosfäärist, kuid viimasel ajal on selgunud, et oluliselt rohkem CO2-te sinna varsti enam „ei mahu“ – liiga palju CO2 vees, muudab selle happeliseks ning see lagundab mereorganisme (nt. koralle ja teisi karbonaatse kojaga elukaid), kes suudavad järjest väiksemas koguses CO2-te eemaldada. Merede hapestumine mõjub hävitavalt ka tuhandetele liikidele koduks olevatele kooslustele nagu korallriffidele.
Kui Maa soojeneks 3˚C võrra on Arktika terve suve jäävaba, Amazonase vihmametsad kuivavad kokku, alpide lumised tipud sulavad, el Nińo kliimakatastroof muutub igapäevaseks normaalsuseks, Lõuna-Euroopa muutub liiga kuumaks, et kasvatada teatud vilju. Juba 2003 suvel valitses Euroopas juba looduskatastroofi mõõtmetes kuumalaine, Pariisis suri 10. augusti öösel ligi 3000 inimesest, üle Euroopa hukkus üle 30 000 inimese. Temperatuuritõus +6˚C vähem kui 100 aasta jooksul on sisuliselt viimsepäeva stsenaarium. Vähemalt meile, inimestele, ja ökosüsteemidele, millega olema kohastunud.
Eesolev konverents on ääretult oluline selleks, et tagada kogu maailmas üleminek vähese CO2-heitega ja kliimamuutusele vastupanuvõimelisele majandusele. Tähtis on suurendada ka ühiskonna kohanemisvõmet kliimamuutuste tagajärgedega kuna kliimamuutuse täielik vältimine on võimatu. Kõik nüüdsed püüded on vajalikud selleks, et muutus oleks võimalikult väike ning avaldaks maailma majandusele võimalikult väikest mõju.
Seda, kui edukaks kohtumine Pariisis osutub, näeme me järgneva paari nädala jooksul. Meie lootus on, et riigijuhid saavad probleemi tõsidusest aru ja pakuvad võimalikult palju lahendusi. Aeg vaidlemiseks ja süüdistamiseks on möödas – probleem pole mitte tulevikus vaid juba täna.
Avapilt: Chicago kliima õigluse aktivistide protest aastal 2008. Autor Wesha
Artikli autor Sirgi Saar on Tartu Ülikoolis bioloogia doktorant ning leidis, et see MMSi saaga võiks saada natuke selgitust. Alternatiivmeditsiinis peroksiidi kasutamise koha pealt oli juba keeruline vaikida, aga kloor on siiski oluliselt karmim asi. MMSi sasipusa pole rangelt võttes keskkonnateema, kuid kuna loodussõbralikke ravimeid otsivad tihti samad inimesed kui need, kes valutavad südant ka keskkonnateemadel, otsustasime ka Värske Ajuga kaasa mõelda. MMSi pooldajate väited on võetud lehelt http://www.infomms.org/
Allikas: The Simpsons
MMS (miracle mineral solution) ehk Eesti keeli Imeline Mineraalne Lahendus (või Lahus) ei ole esiteks kuskilt otsast mineraalne. Toote turustajad väidavad, et see lahus pakub „loodussõbraliku“ alternatiivi paljudele teistele ravimitele ning ravib näiteks autismi, AIDSi ja vabastab parasiitidest. Kõigesse, kus lubatakse imet, tuleks suhtuda mõningase kahtlusega. Ning see, et pakendi peale on kirjutatud „loodussõbralik“ või joonistatud leheke, ei tähenda automaatselt, et tegemist on reaalselt keskkonnale või tervisele parema tootega, tegemist võib olla ka puhtakujulise rohepesuga. See selleks, ma ei plaani keskkooli keemia- ega füüsikatundi pidada, aga mõned bioloogiliselt ilmvõimatud asjad näitaks ikkagi ära. MMSi näol on tegu NaClO2 lahusega, mis sidrunhappega reageerides annab kloordioksiidi.
Miks MMSi ei tasuks tarvitada millegi raviks ega profülaktikaks
Mis haigus see peaks üldse olema, mida saaks ennetada suhteliselt lihtsa klooriühendi sisse võtmisega? Enamus inimese organismi molekule aga ka enamus ravimeid on oma struktuurilt ja keemilistelt omadustelt keerukamad. Kloordioksiid on lihtsalt tugev oksüdeerija, täielik vastand antioksüdantidele. Antioksüdandid on looduslikud ühendid, mis neutraliseerivad organismis vabasid radikaale. Radikaalid kahjustavad DNA’d ja mutatsioonid DNA’s võivad vähki põhjustada. Seega kemikaal, millega üritati antud juhul vähki ravida võib hoopis ise kantserogeenne olla. Sellega, et kloori kasutati I maailmasõjas keemiarelvana ei üllata ilmselt enam kedagi. Kloordioksiid lahustub vees väga hästi, nii et kui ma algselt lugesin kuidas MMSi kasutati ja lootsin et enamus sellest kloorist jõuab õhku hajuda enne inimkehasse jõudmist, siis MMSi õpetust järgides paraku ilmselt mitte.
Kemikaalipelgurite kurvastuseks ütlen, et NaClO2 on nii kemikaal, kui üldse olla saab, kergelt plahvatusohtlik veel pealekauba. Seda kasutatakse pleegitusvahendina ja näiteks paberi valmistamisel – et tuhmist puidumassist ikka ilus valge paber saaks. Nii et ei, tegu ei ole kõigest lauasoola ja veega, nagu Merili Kukuškin väitnud on. Muide, ka lauasoolast on võimalik mürgistus saada – terve täiskasvanud inimese soovituslik soolatarbimise ülempiir on 6g päevas (eluohtlik doos on 35–70g) ning isegi soolast tingitud surmajuhtumeid on olnud (1). MMSi poolt tekitatud haigusjuhtumitest on vähemalt üks ka teaduslikult kirjeldatud ja publitseeritud, ning seal räägitakse just oksüdatiivsetest kahjustustest, mis on ootuspärane (2).
Mõned ümberlükatud väited MMSinfo kodulehelt
„Selleks, et hävitada patogeen, on vaja hävitada mõned selle molekulid.“ – Ei, selleks on vaja hävitada terve rakk kui tegu on ainuraksega. Mõne molekuli küljest kaksamise elab enamus elusorganisme üle.
„Kui hapnik ei kahjusta keha, siis ka kloordioksiid ei kahjusta keha, sest selle oksüdatsioonitugevus on oluliselt väiksem kui hapnikul” – Paraku on tegu soovmõtlemisega. Liigne hapnik kahjustab keha päris kindlasti (hüperoksia võib kahjustada kopse ja kesknärvisüsteemi).
„Patogeenid on anaeroobsed mikroorganismid“ – Loodus ei ole nii lihtne. Paljud patogeenid on fakultatiivsed anaeroobid, ehk nad eelistavad anaeroobset keskkonda, kuid suudavad elada ka aeroobses. Malaariaplasmoodium asub näiteks üldse inimese vereraku sees, see on igati hapnikurikas olukord.
Mis puutub MMS infolehel „teaduse“ rubriigis olevat, siis seal on kordusi ja artikleid, millel pole kloordioksiidi ravimina manustamisega mingit seost:
Artikkel, kus viirusevastast toimet on hinnatud in vitro ning väljaspool rakukultuuri, Artiklis, kus rotid elasid kloordioksiidiga rikastatud õhuga keskkonnas aga ei joodetud seda neile sisse (4). Seespidise tarvitamise ohutust see igal juhul ei näita. Artiklis, kus uuriti kloorivee joomist, väidavad ka autorid ise, et pädeva statistika tegemiseks oli neil liiga vähe osalejaid, ka olid kontsentratsioonid üsna madalad (5). Lateraalskleroosi teemaline artikkel (6) pole aga üldse pädev teaduspublikatsioon vaid mingi hetkeseisuraport, kus ei väideta midagi kindlat vaid öeldakse, et asja võiks uurida kuna sponsor soovitab. Üks artikkel pärineb ka Solumiumi nimelise preparaadi autori sulest, nii et siin on tegemist lihtlabase reklaamiga (7).
Kuidas siis selle teadusega täpselt on?
Otsing „chlorine dioxide MMS“ andis PubMedi andmebaasis täpselt 0 vastet, Google Scholar samuti teemakohast infot ei anna, leidsin vaid kaks linki MMSi kohta, mis viivad üllatus-üllatus mingile täiesti ebateaduslikule veebisaidile, kus ülistataks Jim Humble’t. Ja ma olen andmebaase harjunud pea igapäevaselt kasutama, nii et selline hõre pilt ei ole tavapärane. Kolmas viide oli sellest, kuidas MMS oli kellegi hemolüütilise aneemia põhjustanud. See kusjuures ei tähenda, et MMSi põhiainet kloordioksiidi poleks uuritud – on küll, aga mitte meditsiinilises kontekstis vaid puhastusvahendina või mingite muude keemiliste reaktsioonide osana, „chlorine dioxide“ üksi andis vasteid küll.
Veidike teadlaste eetikast
Lõpetuseks – miks TTÜ Merili Kukuškiniga töölepingu lõpetas on ilmne, kuid meediast ilmselt pole veel see nüanss läbi käinud. Doktorant on teadlane ja meile kehtib teadlase eetikakoodeks (8). See ütleb näiteks otseselt, et teadlane vastutab moraalselt oma tegevuse eest, mis võib oluliselt mõjutada inimkonna, keskkonna, riigi või üksikute sotsiaalsete institutsioonide arengut.
„Säilitades kriitilise meele ja terve skepsise, peab teadlane aitama kujundada tõenduspõhiseid otsuseid ning astuma vastu tõestamata tulemuste ja ebateaduslike väidete kasutamisele ühiskonnale oluliste otsuste langetamisel.“
„Teadlane väärtustab uute teadmiste loomist ja nende rakendamist ühiskonna ja keskkonna huvides. Edastatav teave peab olema usaldusväärne, teadlane väldib kontrollimata andmete esitamist faktidena. Teadlane peab propageerima teadussaavutusi ning seisma vastu pseudoteaduslike teooriate ning väärarusaamade ja -kujutluste levikule.“ Kriitilist meelt inimesel, kes teistele midagi potentsiaalselt ohtlikku soovitab, ilmselt pole, selle asemel on kuhjaga ebateadust promotud. Kui seda tehti teadlikult on see lisaks veel küüniliselt pahatahtlik.
Nii et Merili Kukuškini väide „MMS ja DMSO on kiirabivahendid, mis on üliefektiivsed…ja mille kasutamisest just kriisiolukordades (infarkt, insult, selgroo murd jne.) on hea teadlik olla …“ (Facebook, 9. detsember 2014), on lihtsalt kriminaalne. Veenisisese manustamise võimaluse otsimine… noh ma olen suhteliselt kindel, et kloordioksiidi lahuse veenisüstimine on surmav, kasvõi juba näiteks gaasemboolia tekkimise ohu tõttu.
DMSO (dimetüülsulfoksiid) on muideks hoopis põnevam aine kui MMS. Seda kasutatakse päriselt ka teaduses (rakubioloogia laboris oli täiesti olemas ja lahustina kasutusel) ning peale nahakontakti sellega tekib suhu küüslaugumaitse. Millised vahvad biokeemilised protsessid selle taga on (ei, DMSO ei rända hetkega läbi naha kurku vaid teeb hoopis midagi närvide retseptoritega), sellest ehk mõni teine kord.
Selle aasta alguses ilmus kirjastuse Petrone Print raamat “Minu Prantsuse Guajaana: Jaaguari Jälgedes.” Raamatu autoriks on Sergei Põlme, kes räägib pea aasta pikkusest kogemusest Prantsuse Guajaanas, kus ta bioloogia kõrghariduse omandamise kõrvalt putukaid püüdmas käis. Värske aju võttis Sergeiga ühendust, et mõningaid raamatus puudutatud teemasid avada. Teos on kindlasti põnev lugemine kõigile Eesti loodushuvilistele.
Raamatu kaanepilt. Allikas: Petrone Print
Alustame algusest. Räägi veidi endast. Milline oli sinu haridustee ja mis tööd sa praegu teed?
Terve koolitee möödus Pärnu Ülejõe Gümnaasiumis. Nii kaua kui end mäletan on huvi looduse vastu mind alati saatnud. Umbes kolmandas klassis asusin ka Pärnu Loodusmaja ringi liikmeks mis fokusseeris huvi veelgi. Seal käisin kuni keskkooli lõpuni. Põhikooli lõpus suunas mind tollane bioloogia õpetaja Aina Lagus aineolümpiaadidele, samuti valisin keskkoolis bioloogia kallakuga klassi. Seal saavutatud head tulemused andsid mõtte, et ehk võikski saada hobist elukutse. Peale ajateenistust asusin õppima bioloogiat Tartu Ülikooli. Esialgu huvitas mind enim vee-elustiku ja kaladega seotud (huvitab muidugi ka siiani) kuid peale magistritöö kaitsmist (räimelarvide toitumine) tuli minu õpingutesse mõnevõrra ootamatu pööre – otsustasin doktoriõpinguid jätkata hoopis mükoloogias (täpsemalt ektomükoriissed seened). Paralleelselt alustasin tööd kuraatorina TÜ Loodusmuuseumis ja nüüdki veel on mul jäänud sinna kohustusi. Hetkel jagangi oma tööaega Loodusmuuseumi (rohkem loodushariduslik suunitlus) ja mükoloogia töörühma vahel (teadustegevus).
Kuidas tekkis sul võimalus külastada Prantsuse Guajaanat ja seal tööd teha? Mis oli reisi eesmärk?
Bioloog Villu Soon otsis meililisti kaudu omale mantlipärijat. Tema oli varasemalt Guajaanas (kasutan lühiduse mõttes edaspidi Guajaana nime kuigi see viitaks (Inglise)-Guajaanale) käinud ja nüüd otsis sealne tööandja uut inimest. Kandideerisin ja mul vedas! Minu jaoks oli eesmärgiks külastada ja pikema aja jooksul tundma õppida elurikast vihmametsa.
Sinu esimese ööpüügi kirjelduses rääkisid sa paradoksist, et ühest küljest hindad sa seda ääretult suurt elurikkust su ümber ja teisest küljest on su töö nüüd seda elurikkust püüda ja surmata. Kas selline töö on peamiselt kollektsionääride rõõmustamiseks või leiame me tänu üksikutele püüdjatele elurikastes paikades väga väärtuslikke teadmisi eluslooduse kohta?
Suurem osa sellest materjalist läheb tõesti kollektsionääridele. Kuid üht või teistpidi jõuab osa materjalist loodusteadulikesse kogudesse kus edendab nii loodusharidust kui tõsiteadust. Mille poolest erineb putuka või kalapüük? Ökoloogilisest vaatevinklist on küsimus mõistlikus püügikoguses. Me kaitseme loodust inimese eest, kuid otseselt või kaudselt ikkagi inimese jaoks. Putukapüüki võib vaadelda kui alternatiivset tuluallikat metsast- niikaua kui säilib elupaik võib metsast võtta “dividende”. See on minu arvates mõistlikum alternatiiv kui mets täiesti maha võtta ja kohe rahaks teha. Paljud naaberriigid on läinud just seda teed, keelustades rangelt igasuguse bioloogilise materjali väljaveo, kuid hävitades elurikkust palju suuremates kogustes ja tihti pöördumatult. Osalt on selle poliitika taga ajaloolised põhjused, näiteks Brasiilia kaotas oma kautsuki monopoli kuna keegi vedas seal kautsuki seemned välja.
Kirjeldad oma raamatus palju loomi, kellega sa kohtusid. Mille või kelle nägemine sulle kõige suurema mulje jättis ning miks?
Mul on ikka raske olnud absoluutset lemmikut valida, olgu selleks siis raamat, film või antud juhul loomaelamus. Kui ma nüüd vastama pean siis ilmselt oleks õige usaldada oma esmaseid aistinguid ja esimesena kargas pähe taapiri nägemine kauges metsalaagris. Selles kohtumises oli mitu joont mis muudavad selle mõnevõrra sümboolseks või heas mõttes klišeellikuks. Olin üksi mitme päevasel metsaretkel, suur loom ilmus ise minu vahetusse lähedusse, pööramata mulle mingit tähelepanu. Lisaks sain ka näha mismoodi taapir ujub.
Sergei laisklooma ja oma kolleegi Apentuga. Allikas: Sergei Põlme
Üks läbiv paik sinu raamatus on nahkhiirte koobas, mille sa leidsid ning kuhu ka teisi külastajaid viisid. Nahkhiired kannavad tihti palju erinevaid haigusi inimestele üle aga tundus, et kohalikud seda väga ei kartnud. Küllap siis ei olnud põhjust. Kuulsid sa sel ajal või oled nüüd hiljem kuulnud, kas teadlased on tundnud huvi nahkhiirtelt või üldiselt loomadelt pärinevate haiguste vastu Prantsuse Guajaanas? Parasiite oli seal ilmselt palju?
Muuseas, nii mõnigi hirm või ettekujutus mis meil sealsest elust on, on kohalikele täiesti võõras.
Sellest pole raamatus kirjas, aga meie kämpingus peatus vaid ühe või paar ööd keegi naisterahvas kes koguski kohalike abiga kohalike loomade verd parasiitide leidmiseks. Ta peatus meil nii lühikest aega, et mul ei avanenudki võimalust temaga sellest rääkida. See Belgia professor Jean-Marie võttis samuti nahkhiirte verd. Ma küll kahtlen, et sellest midagi asjalikku edasi sai, aga mine tea. Kui Google Scholaris natuke tuhlata siis koorub kuigipalju uuringuid, aga ma pole sellega kuigi hästi kursis.
Evolutsioonilises mõttes on inimene Lõuna-Ameerikas uus nähtus ja seetõttu on inimest tülitavaid parasiite vähem kui näiteks Aafrikas. Aga sellegipoolest on võimalus mingi jama saada. Lisaks malaariale on tuntuim ehk leishmanioos. Vaadates kohalikke inimesi elavad nad oma igapäevaelu justnagu meiegi inimesed. Keegi ei muretse mingi parasiidi pärast ega kujunda ka oma elu kuidagi selle järgi.
Kohalike toidulaud oli üsna mitmekesine. Kirjeldasid ka elavalt primaadi ajude söömist, mis on kohalik delikatess. Kas primaatide jaht on seal probleemne või jääb see jätkusuutlikuse piiridesse?
Mitmed sealsed imetajad, sealhulgas möiraahvid on ametlikud jahiloomad. Ma ei tea kas ja kuivõrd nende jaht reguleeritud on, aga tõenäoliselt on kontroll ebaefektiivne. Jään siin vastuse võlgu. Arvestades inimese ja looduse vahekorda julgen arvata, et probleem pole nii akuutne kui mõnes kõrgema populatsioonitihedusega piirkonnas. Ma ei kuulnud küll kordagi mitte kelleltki ega mitte kusagilt, et jahipidamine tekitaks Guajaanas looduskaitselisi probleeme. Kaugeltki kõik ei viitsi jahipidamisega tegeleda, ka nende hulgas, kes metsas elavad. Pealegi pole see ahvi laskmine kuigi lihtne tegevus, kindlasti nõuab rohkem vaeva ja tahtmist kui kuskilt pukist metssea laskmine.
Sõbrunesid oma külastuse ajal seal ka ühe kaputsiin-ahviga, kes oli sul koduloomaks. Mis temast pärast sinu lahkumist sai?
Pean jälle vastuse võlgu jääma. Saramaka suurpere kes minu kolleegideks olid, naasesid mõni aasta hiljem tagasi Suriname. Ehk võtsid nad ahvi endaga kaasa.
Sel ajal kui sa Prantsuse Guajaanas viibisid, toimus palju arendustööd, et valmistuda ette kulla kaevamiseks, lisaks kõigele, keset looduskaitseala. Kuna see on potentsiaalselt ohtlik vihmametsale ja selle elurikkusele oli vähemalt sinu tööandja puhul näha suurt vastumeelsust aga kuidas üldine suhtumine oli? Kas on võimalik, et tulevikus hakatakse seal siiski aktiivselt kulda kaevama?
Päris alguses kui need tuuled puhuma hakkasid oli ka ülemus veidi äraootaval seisukohal. Peagi sai aga selgeks, et pikemas perspektiivis sealt miskit head ja jätkusuutlikku ei tule. Kui ma viimati seal 2013 aastal käisin rääkis tööandja, et igasugusele suurkorporatsioonide kullakaevamisele pandi Prantsuse Guajaanas absoluutne punkt. Ilmselt on see kõik poliitilise tahte taga ja pikas perspektiivis mingeid garantiisid ei ole. Samas käib kullakompanii siiani hooldamas üht metsateed- justnagu rauda tules hoides, ehkki nende metsas paiknev laager on suhteliselt looduse meelevalda jäänud ja lagunemas. Inimesed võiksid aru saada, et summa summaarum vähemasti ehte- ja investeerimiskuld elu siin planeedil paremaks ei tee. Ideaalis ehk piisab mõnest kaevandusest mis rahuldaks kogu tööstusliku kulla vajaduse.
Enamasti tundus kohalike suhtumine olevat apaatne. Kui kullakompanii alustas oma lobitööd vajaliku ssihtrühma hulgas, lubades osadele elanikele tööd ja muid hüvesid või andis altkäemaksu siis tekkisid kullakaevamisele poolehoidjad, eriti just viimaste hulgas.
Endiselt on nii looduskaitseliseks kui sotsiaalseks probleemiks illegaalne kullakaevamine mis tundub olevat hoogustunud. Sellega seoses rändab Guajaanase sisse palju illegaalidest brasiillasi kes rajavad metsadesse väiksemaid kullakaevandusi.
Tean, et sa saad madudega üldiselt väga hästi läbi. Ometi oli sul reisi ajal mitu kokkupuudet väga mürgiste madudega, sealhulgas ka botropsiga. Raamatu järgi tundus, et sa jäid üldiselt üsna rahulikuks ja ei paanitsenud. Kas sinu rahu tulenes sinu varasematest teadmistest, olles madudega palju tegelenud või usaldasid kohalike tarkust?
Kui madu satub minu vahetusse lähedusse (st. hammustuskaugusele) väga ootamatult ja kiiresti, siis see ehmatab. Niipea kui ma madu näen siis kaob hirm, sest ma tean, et nüüd saan olukorda kontrollida.
See on küll vastuolus minu esimese lausega, aga see üks maohammustus mis mulle osaks sai millegipärast ei ehmatanudki, pigem üllatas. Koheselt nägin, et tegu pole botropisi ega ka ilmselt ühegi teise mürgise maoga ja jäi üksnes teatud ärevus mis edasi saab. Kui ma nüüd tagantjärgi peaks arvama, siis see kes mind hammustas oli nähtavasti vikerboa.
Pärast sellises elurikkas kohas viibimist, kohtumist primaatide ja mürkmadudega, alasti keset vihmametsa toimetamist ja kuulsipelga ääretult valusast torkest toibumist, kas sinu perspektiiv eluslooduse suhtes on muutunud? Kui siis kuidas?
Aega on nii palju möödas, et ma vist ei oska sellele värsket vastust anda.
Üks asi mis siiski selgelt meenub. Guajaanast naastes sõitsin Tallinna lennujaamast Pärnusse. Ja kui meil serveeritakse ikka ja jälle mõtet, et Eestis on palju loodust ja vähe inimasustust siis nagu kõik muugi siin elus on seegi väga suhteline. Maanteesõit Eestis tundus hoopis teistsugune kui eales varem kogetud. Ma polnud nii tiheda asustusega teel ligi aasta sõitnud. Kõikjal majad, põllud ja üksikud metsatukad. Sain aru, et senised “metsikuse mastaabid” on jäänud maha. Ma olin väga kurb, et selline mõõde oli maha jäänud. Juba lennuki aknast nähes ülesküntud Euroopat oli kontrast ilmselge. Eestis peab väga hoolikalt valima marsruuti, et saaks koostada sellise päevateekonna kus kordagi inimtegevuse jälgi ei näeks. Rangelt võttes on see vist võimatu. Guajaanas peab väga hoolikalt valima marsruuti, et mitte mitmeks päevaks või kauemaks metsa ära eksida.
Sa elasid elu, mis on nii mõnegi loodusesõbra unistus. Eemal modernse maailma muredest, keset loodust, sellega ühes. Kuidas oli naasta “tavalise elu” juurde ja kas sa soovid vahel tagasi “džunglisse”?
Kohanemine Eesti linnakeskkonnaga käis väga ruttu, olin seal ju varem enamuse elust veetnud. Mulle on jäänud mulje, et tihti romantiseerivad loodust üle need kes pole seal käinud rohkem kui piknikujagu. Kes seal kauem viibinud ja ikka ning jälle naasevad on palju pragmaatilisema meelelaadiga, mis ei tähenda, et neil poleks emotsionaalset sidet, pigem vastupidi see süveneb ajaga. Kui inimene üha uuesti tee loodusesse leiab, siis loksub perspektiiv paika mis enamasti erineb diivanil loodusfilme vaadates tekkinud ettekujutusest. Ma ei pea siin silmas niivõrd teadmisi ja faktilist loodusetundmist kuivõrd sisemist taju.
Sellele eluperioodile sobis Guajaana kogemus suurepäraselt. Ühtpidi oli metsik loodus sõna otsese mõttes kiviviske kaugusel, teisalt olid kõik moodsa tsivilisatsiooni põhihüved nagu mitmekesine toit, dušš, elekter ja vajadusel ka televiisor käepärast. Võib öelda, et mul ei olnud ka argiseid muresid, kuid miskipärast ei tundnud ma igavust ega ka puudust eneseteostusest. Loomulikult mõjutas selline unikaalne kombinatsioon ka positiivselt psüühikat ja üldist enesetunnet, tuleb vaid lihtsalt aega anda. Ma tunnen end ka hetkel hästi, aga sealne keskkond vajutas unikaalse pitseri mis pole hiljem enam kordunud.
Hetkel eelistan ma elada linnas, mugav infra ja muud kohustused muudavad linnakeskkonna mulle sobivaks. Ma ei välista võimalust, et millalgi varem või hiljem kolin maale elama, aga siis peab olema jällegi sobiv eluperiood, ehk kunagi eakamana. Aeg-ajalt meenutan Guajaanas veedetud aega ja vahel heietan mõtteid mõneks ajaks džunglisse kadumisest. Seni on see jäänud uitmõtteks. Antud perioodil rahuldavad mu loodusevajaduse metsa- ja kalapüügiretked.
Kolmest küljest avatud köögist paistab tähistaevas koos poolkuuga – need köidavad mu tähelepanu ja viivad mõtted argistelt radadelt eemale. Aeg-ajalt on hea perspektiivi kalibreerida, heites pilgu maailmaruumi. Ümbritsev vihmamets tundub hiiglaslik, vahemaa Eestiga tohutu, ent üles vaadates taanduvad maised dimensioonid pea olematuks. Ometi mahub kogu meie elu ja paljugi rohkem maistesse piiridesse.
– Katkend raamatust
Eestlased on jätnud maha märgi Prantsuse Guajaanasse. Pärast Sergeid on veel üsna mitu Eestlast käinud sama tööd tegemas. Allikas: Sergei Põlme
Kaido Haagen on fotograaf, kes on tuntust kogunud eelkõige arhitektuurifotode ja allveepildistamisega. Tema sissejuhatav loeng veealuse maailma jäädvustamisest pani rõhuasetuse fotograafi eetikale – efektse loodusfoto saamiseks ei tohi loomi või taimi panna ebaloomulikku olukorda (näiteks neid ehmatada, sakutada või kuidagi endale sobivalt ümber paigutada). Foto: Helene Urva
Külastasin (et mitte öelda korraldasin) rõõmsate töökohustuste tõttu 7. aprillil Lennusadamas merefoorumit, kus allveefotograafiast kõneles haaravalt Kaido Haagen ja filmiks näidati National Geographicu dokumentaalfilmi “Secrets of the Mediterranean: Cousteau’s Lost World.”
Filmi keskmeks on sukelduja ja mereökoloog, merekaitsealade eestkõneleja Enric Sala, kes uurib Vahemerd, lähtudes legendaarse Jacques Cousteau filmitud kaadridest eelmise sajandi keskpaigast.
Vahemerest on inimesed kalu püüdnud juba tuhandeid aastaid, kuid nüüd survestab ökosüsteemi ka töönduslik kalandus, reostus, kliimamuutused ning rannikukoosluste ja elupaikade hävitamine läbi intensiivse arendustegevuse. Tohutult palju on muutunud võrreldes ajaga, mil Cousteau filmis legendaarseid stseene Vahemere imelisest elustikust. Vahemeri oma hiilguses on kadumas ning filmi tegemise hetkel oli kaitse all vähem kui 1% Vahemerest (tänaseks ligi 5%, ehkki range kaitse all on endiselt alla 1%). Ümber Vahemere on ligikaudu 30 riiki, kus elab ligi 500 miljonit inimest. Lisaks neile saabub piirkonda aastas ca 100 miljonit turisti. Vahemerel toimub ca 20% kogu maailma naftatankerite transporidst (WWF andmed).
Coustou poolt 1946. aastal filmitud kaadrites kihas meri Marseille’i lähedal Prantsuse rannikul elust. Samas jäid juba siis kaadrisse ka tehaste reoveetorud ning muud reostusallikad. Nüüd sukeduvad Enric ja Jacques Cousteau poeg Pierre-Yves samades piirkondades, kus Cousteau, kuid ca 90% toonasest elurikkusest on kadunud. Sama pilt avaneb tegelikult kõikjal Vahemeres. Enric Sala soovitab võtta Vahemere keskkonnaseisundi hindamise aluseks Cousteau filmitud kaadrid, mitte tänapäeva – selleks, et me annaks endale jätkuvalt aru, milline mitmekesisus on juba kaotatud.
Rohkem kui reostus on filmi autorite hinnangul Vahemere liigilisele mitmekesisusele löögi andnud aga ülepüük. Väga raske on jõuda kalanduses ühistele kokkulepetele, sest paljud kogukonnad elatuvad kalapüügist. Et sünniks koostöö peavad merekaitsealade eestkostjad tõestama, et terve keskkond saab eksisteerida ka koos mõõduka kalandusega.
Merekaitsealad kujutavad endast rahvusparke vees, seal ei püüta kala ning see võimaldab kalavarudel taastuda. Kuni oma surmani oli Cousteau mereelustiku kaitsealade eestkõnelejaks. Filmis kirjeldatakse nelja erineva vanuse ja kaitsestaatusega ala Vahemere Euroopa rannikul. Mida vanemad on kaitsealad, seda enam on seal suuri (= vanu) kalu ning erinevaid liike esindatud. Ühelt kaitsealalt leiavad nad isegi üliharuldaseks muutunud punase koralli. Võrreldes kalastuspiiranguteta aladega, kihab kaitsealadel meri elustikust.
Korall oma looduslikus kasvukohas. Autor: kliki pildile
Punane korall on mereloom, kes saab elada vaid terve ökosüsteemiga meres. Tema elupaigaks on Vahemere sügavamad koopad ja veealused kaljud. Mis on punase koralli tähtsus ökosüsteemis, on raske öelda, kuid Eric Sala küsib väga tabavalt: „Kui lennuki peale istudes öeldakse teile, et mõned kruvid on puudu, aga me ei tea, milleks need kruvid vajalikud on – kas te istuksite sellesse lennukisse?“
Kuigi punast koralli on ehete valmistamiseks kasutatud juba tuhandeid aastaid, muutus korje eriti aktiivseks just 20. sajandil. Ka Cousteau filmis omal ajal punase koralli korjamist, mida teostati üsna jõhkral viisil – vee põhjas veeti võrke, kuhu korallikolooniad takerdusid ja murdusid. Punast koralli võib nimetada Vahemere kullaks, paar kg seda paikset loomakest maksab tuhandeid dollareid. Naised maksavad endiselt tohutuid summasid punase korallist valmistatud ehete eest. Tänaseks on punane korall Vahemerest aga praktiliselt kadunud.
Selleks, et koralli kaitsta, oleks vaja rahvusvahelisi kokkuleppeid. Mõned Vahemereriigid on pannud punase koralli müügile piirnagud, kuid enamik riike ei reguleeri punase koralli korjet ega müüki üldse. 1970-ndatel usuti, et punane korall taastub juba paari aastaga, kuid tegelikult võtab korallikoloonia taastumine aega 70-100 aastat.
Filmis kirjeldavad sukeldujad ühe ülimalt haruldase korallikoloonia avastamist: „Ma tunnen, et ma reisisin ajas tuhandeid aastaid tagasi. Aega, kui inimesed ei olnud merd niimoodi mõjutanud. Võimalik, et see on ainuke säilinud terviklik punaste korallide koloonia Vahemeres, see võib olla üle 300 aastat vana. See on nagu muuseum, mis on täidetud aaretega, kuid tal pole uksi ega lukke. Minu meelest on punane korall ilusam meres, kivide küljes kasvades, kui naiste kaelas.“
Korall nii nagu me seda tunneme ehtekunstis. Daamid – korallid on siiski ilusamad merepõhjas, jätke nad sinna kasvama. Autor: kliki pildile
Traditsioonilise kalastamise asemel saaksid kaitsealal elavad kogukonnad teenida turismilt. Üks filmis käsitletud suhteliselt väike kaitseala teenib aastas 7 miljonit eurot. Turisminduse surve keskkonnale on aga tugev – sukeldumiskohtades on õrnad korallid lõhutud. Kuna kaitsealasid on nii vähe, siis kontsentreeruvad sukeldujad neisse vähestesse piirkondadesse, kus midagi huvitavat näha on (Vahemeri pole sukeldujate jaoks just lemmikpaik, kuigi seal on imehea nähtavus, on seal vähe elurikkust, mida jälgida), mis suurendab omakorda turismi negatiivset mõju kooslusele.
Vahemere piirkonnas elab veel eakaid kalureid, kes mäletavad Vahemerd küllusliku ja kalarikkana. Nende lapsepõlves võis kalu püüda käsitsi või ahinguga rannaveest, meres oli nii palju kalu, et nende nägemiseks ei pidanud vette minemagi. Siis võeti kasutusele suured põhjatraalerid ja moodsad harpuunid, mis ei jätnud kalaparvedele, suurtele isenditele ega põhjaelustikule üldisemalt taastumiseks enam võimalust. Tänaseks on Vahemere kalavarud kokkukukkumise äärel või teatud liikide mõttes ammendatud, kaitsealadelt väljapoole jäävatel merealadel on kalavarud praktiliselt hävinud.
Ülepüük on nõiaring. Cousteau mõistis ülepüügi negatiivset mõju ökosüsteemile: mida vähem on kalu, seda rohkem näevad kalamehed vaeva, et neid viimaseidki isendeid leida ja seda vähem on alles jäänud kaladel eluvõimalust. Kusjuures inimene ei ole ainuke loom, kes Vahemeres kaladest toitub – ka delfiinid, haid, hülged, merelinnud, teised suuremad kalaliigid jt. tahavad saada oma osa, kuid nemad on praktiliselt kõik juba surutud ohustatud liikide kategooriasse.
Kalastamisvahendid, mida kõige sagedamini tänapäeval Vahemeres kasutatakse
Paljude kalurite arvates on kaitseala endiselt koht, mis võtab neilt töövõimalusi vähemaks. Iroonilisel kombel võidavad aga ka kalurid kaitsealadest, sest kaitsealade ümbrusest saab märksa paremaid saake kui Vahemeres üldiselt. Leidub ka traditsioonilisi kalureid, kes kalastavad suhteliselt väikeste laevadega ja lasevad ükshaaval kõik alamõõdulised kalad vabaks – nii nagu seadus ette näeb. Kaaspüük (by-catch) on suure hulga mereloomade hukkumise põhjuseks (sealhulgas mereimetajate). Samas esineb Vahemeres ka päris palju röövpüüki – sh. turistlikku röövpüüki.
Kõige paremaid tulemusi, nii looduse kui ka inimese seisukohast, annavad kaitsealad, mis on piisavalt suured, mitte liiga ranged, kuid teatud piirangutega turistide hulgale. Nii saab kohalik kogukond teenida küll turismist, kuid turistide voo saab jaotada suurema ala peale ning hoida inimmõju nii madala, et piirkond selle all ei kannataks. Turism, piiratud mahus traditsiooniline kalandus ja terve ökosüsteem – sellised merekaitsealad on tõenäoliselt Vahemere ökosüsteemi taastumise võtmeks.
Vahemeri on bioloogilise mitmekesisuse hot-spot – st. piirkond, mis on erakordselt rikkaliku elusloodusega, ometi on rikkalik elu hästi säilinud vaid kohtades, kus inimese sekkumine on rangelt reguleeritud või inimasustuse mõju minimaalne. Oluline on meeles pidada, et kaitsealad toovad kõigile kasu: keskkonnale, kalameestele, turismile ja majandusele. Filmi autorite hinnangul tuleks kaitse alla võtta 20% Vahemerest, et Vahemere ökosüsteemidel oleks võimalik säilida ja taastuda. Poliitiline kokkuleppe keerleb hetkel pigem 10% ümber. Kas see saab ellu viidud ja kas kümnest protsendist piisab, on iseküsimus.
Järgmine merefoorum toimub Lennusadamas 12. mail,näidatakse National Geographicu dokumentaali “It’s Alive” sarjast “Alien Deep” ja teemat avab Aleksei Turovski. Kevdaise “Ujub või upub” merefoorumite sarja lõpetab 2. juunil National Geographicu film “6 degrees could change the world” ja külla tuleb Mart Jüssi.
Eesti ja ka üldisemalt põhjamaade kevadet iseloomustab lisaks paljudele meeldivatele nähtustele, nagu rändlindude tagasipöördumine ja erkroheliseks tärkav floora, üks ünsa ebameeldiv ja tervistkahjustav nähtus – tolm. Tolm on esiteks lihtsalt ebameeldiv, sest kaks korda päevas saapaid harjata on tüütu. Samuti on paha kõndida pidevas tolmupilves ja vargsi salli suule ja ninale tõmmates mõelda tolmu tervistkahjustavatele mõjudele ning selle osalisele paratamatusele, sest arvestatav osa kevadisest tolmust pärineb talvisest teede liivatamisest ning naelrehvide poolt kulutatud teekatte osakestest. Kuidagi peab ju talvel tänavatel libedust tõrjuma! Samas aga tekivad siingi käärid – kas mehaanilised või keemilised vahendid? Keemilised vahendid nagu sool kipuvad enamasti keskkonnale teatud kogustes survet avaldama, liiv hakkab samas kevadel inimese tervisele liiga tegema. Värske Aju püüabki siinkohal pisut valgust heita libedusetõrje ning tolmuprobleemide telgitagustesse, lootuses leida mõningad vastused küsimustele, mis mantli-salli-kinda-mütsi kaitsevalli taga tekkisid.
Nii ekstreemseid kevadisi olusid Eestis enamasti ei kohta, kuid pidev tolmu sissehingamine ka väiksemaskaalalises “tolmutormis” on üsna terviskahjustav tegevus. Allikas: http://stephensliberaljournal.blogspot.com
Tolm on ilmselt üks viimaseid asju, millele me lumesopasel talvel mõtleme ning esimene asi, mida kevadel teede kuivades märkame. Tänavatolm koosneb enamasti mineraalsetest osakestest, mis tekivad talvisel ajal libedusetõrjeks kasutatud liivast ning tänavapindade kulumisest, mis on seotud näiteks naelrehvide kasutamisega (jätame siit arutelust hetkel välja kõik muud kuluvad autoosad nagu pidurid, rehvid jms). Suure osa tänavatolmu osakeste läbimõõt jääb vahemikku 2,5-10 mikromeetrit ning seetõttu võib tolm sattuda võrdlemisi lihtsasti ka inimese hingamisteedesse. See võib kergematel juhtudel põhjustada ärritust ning raskematel juhtudel ka vajadust haiglaravi järele ja kõrgemat suremust hingamisteede haigustesse. Eriti ohustatud on tänavatolmu poolt väikesed lapsed, vanurid ja juba olemasolevate hingamisprobleemidega inimesed nagu astmaatikud. Põhjust tolmuprobleemidele aktiivselt mõtlemiseks on sestap küll ja veel.
Meie naaberpealinn Helsingi on eesmärgiks võtnud “REDUST” projekti raames leida parimad vahendid talvisel ajal teede libeduskontrolliks ja kevadiseks tänavate koristuseks, et vähendada sissehingatava tolmu hulka Helsingi linnapiirkonnas. Peamised abinõud ja meetmed, mida peetakse tolmutekke ennetusel ja vältimisel oluliseks sisaldavad peeneteralistest mehaanilistest libedustõrjevahenditest loobumist ning tänavate märgpuhastust. Nende asemel peaks kasutama suurema terasuurusega (1-2 mm) hea kuluvustaluvusega materjale nagu graniidipuru. Liivatamine peaks jääma pelgalt piirkondadesse, kus libeduse tagamine on kõige olulisem – suuremad ristmikud, tõusud ja langused ning valgusfoorid. Lisaks rõhutakse vajadusele kontrollida libedusetõrje eest vastutavate organisatsioonide töökvaliteeti jms.
Mõnel pool soovitatakse mehaanilist libedustõrjet üldse mitte kasutada. Tõsi, keemiliste vahendite kasutamine väldib tolmu teket, kuid samas suureneb keskkonnakoormus ning suureneb ka sulamis- ja külmumistsüklite arv. Viimane aga tähendab suuremat vajadust teedepuhastuse järele ning iseenesestmõistetavalt – suuremat koormust teekatetele.
Suuremateralisel mehaanilisel libedustõrjevahendil on lisaks väiksemale tolmukogusele üks suur eelis keemiliste vahendite ees – seda saab taaskasutada! Kuigi praegu rändab paljudes piirkondades suur hulk kevadel tänavatelt kokku korjatud liivast ja killustikupurust prügimägedele, siis mitmel pool on uuritud taaskasutamise võimalusi. Suurbritannias näiteks puistatakse talvisel ajal teedele ligikaudu 2 miljonit tonni soola ja killustiku-/graniidipuru. Kui see aga kevadel prügimäele rändab, siis tuleb tuleval aastal taas otsida võimalusi selliste koguste soetamiseks. Warwickshire County Council nägi siin aga võimalusi kokkuhoiuks ja lasi paigaldada teelt kogutud materjali taaskasutusjaama, mis suudab prügimäele minevate jäätmete hulka vähendada kuni 75%. Seitsme aastase perioodi peale on arvutatud, et lisaks muule kasulikule, suudetakse sel moel säästa ligikaudu 10 miljonit naela.
Mis on keemiliste libedusetõrje vahendite negatiivsed küljed? Lisaks sellele, et keemilised vahendid on enamasti kordades kallimad kui mehaanilised (tavaline teesool maksab ca 20-40 dollarit tonn vs liiva hind on ca 5 dollarit tonn), imbuvad nad kergesti ka pinnasesse, mis võib suuremas koguses põhjustada taimedel raskusi vee omastamisega ning probleeme juurtega. Suurenenud kloriidide kontsentratsioon pinnavees võib pikema perioodi vältel mõjutada vee-elustiku paljunemisvõimet ja üldist rohkust. Sageli võib teele puistatav sool sisaldada ka ferrotsüaniide (vältimaks suurte soolakoguste klombistumist), mida peetakse toksiliseks keskkonnasaasteks. Keskkonnamõistes natuke tundlikemates piirkondades on vahel kasutatud ka orgaanilisi libedustõrjevahendeid nagu kaaliumatsetaat ning kaltsiummagneesiumatsetaat. Nende miinuseks on aga kõrgem hind ning võime mobiliseerida mullas leiduvad raskmetallid. Samuti tuleb tõdeda, et orgaaniliste ühendite lagundamine nõuab hapnikku, mis tähendab ka vähenenud hapnikukoguseid pinnavees.
Lehtede kuivamine kloriidide liigse kogunemise tõttu. Allikas: http://www.xynyth.com/resource/icemelter-enviro/How-Salt-Damages-Trees.html
Teede jäävaba hoidmine või siis vähemasti libedusele mingil moel vastuastumine nõuab omajagu peamurdmist. Efektiivsed vahendid kipuvad põhjustama kas ebamugavalt tolmust kevadet või soovimatut keskkonnasaastet. Üha enam hakatakse Euroopa riikides aga pead pöörama teelt kogutud materjali taaskasutusele ning efektiivsele tänavakoristusprogrammile, mis annab lootust, et ehk tulevatel aastatel võivad mõne piirkonnad elanikud rõõmsamalt kevadet tervitada, liigselt oma tervise ja keskkonna pärast muretsemata.
Kunagi, enne kui ma targemaks sain, kartsin ma geneetiliselt muundatud organisme (GMOsid). See väljend on veidi kehv. Kuigi see võtab hästi kokku kontseptsiooni, kõlab see üsna kurjakuulutavalt. See oli enne. Pärast aastaid kestvat bioloogiaharidust on mu arvamus oluliselt muutunud. Esiteks ma saan aru, mis asi see GMO üldse on, kuidas seda tehakse ning millised ohud sellega kaasneda võivad. Teiseks olen ma õppinud tegema vahet päris teadusel ja erinevate huvirühmade lobitööl ning mõistan hästi erinevaid positiivseid aspekte, mida genoomi manipuleerimine võimaldab.
Olgem ausad – hoolimata kehvast imagost avalikkuse silmis, on GMOdel oluline koht modernses maailmas. Käesoleva kümnendi algul kasvasid GMOd 10% maailma põllumaadel ja 29s riigis kasvas 11 erinevat muundatud taime. See osa on muidugi kõigile teada. Paljud meist ei tea aga seda, et enamik ravimites ja toidutööstuses kasutatavaid valke ja ensüüme tulevad suurtest bioreaktoritest, kus kasvatatakse geneetiliselt muundatud baktereid (näiteks E. coli). Sealt tuleb ka suhkruhaige süstlas olev insuliin sarnaselt kümosiinile (laap), mida kasutatakse juustu tootmises. Seda nimekirja võiks jätkata. Modernne bioloogia ja biotehnoloogia on geneetilise muundamiseta võimatu.
Sellest kõigest hoolimata on GMO ikkagi justkui midagi, millest eemale hoida. Euroopa Liidus elades tundub, et lõpptarbijale seda justkui ei eksisteerigi. Loomulikult on meil müügil tooteid, mille tootmisel on kuskil geneetiline modifitseerimine vajalik, ent näiteks GMO tomatit meil osta ei saa. Ka USAs, kus GMO vilju on võimalik kergesti leida, ei ole nad just suurepärase kuulsusega. Ikkagi inimesed pigem väldivad neid ja kui küsida, kas toodetele peaks peale märkima, et need sisaldavad DNAd, ütleb 80% ameeriklastest „jah“ (MOTT).
Teadus ei seisa aga paigal ning head mõtted saavad ikka ükskord täide viidud. GMOd on tagasi tulemas ja seekord on PR töö veidi parem. Vähe räägitakse geenidest, mis on võetud kaladest ja bakteritest ja viidud siis taimedesse. Praegused märksõnad on säästlikkus ja tervislikkus. Paljud on praegu kindlasti segaduses – GMO ning tervislik – aga nii see on.
Üks varasemaid näiteid säärastest GMOdest on kuldne riis. Tavalise riisi sisse viiakse beta-karoteeni sünteesi jaoks vajalikud muudatused ja valmib veidi kollaka värviga riisisort, mis võib päästa sadade tuhandete laste elu, kes surevad vitamiin A puudusesse igal aastal. Miks me ei vii neile lihtsalt multivitamiine? Lühinägelik mõte, mis paksendab vaid vitamiinitootjate rahakotti, ei lahenda reaalset toitumise probleemi piirkondades ning muudab need piirkonnad igavesti abist sõltuvaks. Samuti tundub see rumal olukorras, kus meil on olemas täiesti ohutu alternatiiv, mis on toodetud heategevuslikel eesmärkidel toitaine puuduses elavatele inimestele. Kahjuks ei ole kuldne riis suures osas veel abivajajateni jõudnud, suuresti tänu GMO vastastele lobiorganisatsioonidele. Kuna aga teadust tuleb aina juurde, on lootust, et varsti see olukord muutub.
Kuldne riis. International Rice Research Institute (IRRI)
Mitmed tootjad on just seda „tervislikuma“ toote teed läinud. Näiteks arendab DuPonti all olev firma Pioneer sojauba nimega Plenish, mille õlis ei ole transrasvu. See tähendab, et sojaõli, mida tänapäeval kasutatakse küpsiste ja krõpsude tootmisel saab ehk tulevikus olema transrasvade vaba ja vähendab nende toodete negatiivset mõju tervisele.
Sarnane on ka JR Simplot Co poolt toodetud Innate kartul, mis on vastupidavam muljumisele ning vähendab akrüülamiidi tekkimist. Akrüülamiid on kartulite kõrgel temperatuuril küpsetamisel looduslikult tekkiv kemikaal, mida on seostatud vähi põhjustamisega.
Tänapäeva geenitehnoloogia üks suuremaid valupunkte on sarnaselt paljude tehnoloogia valdkondadega patenteerimine. Kui firmad saavad geenide üle patente omada, võib see viia suurte probleemideni tulevikus. Üks näide on BRCA1 ja 2 geenid, mis on seotud rinnavähi tõenäosusega. Pikalt olid need geenid patenteeritud Myriad Geneticsi poolt ja nemad kontrollisid kõike nende geenidega seonduvat, sealhulgas ka rinnavähi tõenäosuse teste. Aastal 2013 otsustas aga USA ülemkohus, et looduses eksisteerivaid geenifragmente ei saa patenteerida. Sünteetilistele DNA järjestustele see praegu veel ei kehti ja peame ootama ära, mida tulevik toob. On kindel, et patendeerimisega seotud seadused peavad lähitulevikus mitmes aspektis muutuma.
Kirjanik Arthur C. Clarke on kirjutanud, et iga piisavalt edasijõudnud tehnoloogiat ei saa maagiast eristada. GMO tehnoloogiaga on suuresti sama mure. Vastupanu sellele on suuresti seotud sellega, et enamik meist ei mõista seda. Me tegelikult ei mõista ka sordiaretust (seda nii-öelda loodusliku protsessi, mida on sajandeid tehtud) ja paljutki toidutööstusest. Ma arvan, et meil kulub veel aega geneetilise modifitseerimisega harjumiseks ja selleks, et me reaalselt näeksime neid positiivseid mõjusid, mis sealt tulevad. Tehnoloogia on ju alles lapsekingades. Uued tooted, mis ei ole ainult tootlikkuse ja transpordi parandamisele orienteeritud, vaid aitavad kaasa tervislikuma toidu tarbijani jõudmisele, on suur samm edasi. Loodan, et inimesed on valmis ka kriitiliselt mõtlema ja mõistma, mis asi see GMO siis lõpuks ikkagi on.
“jaa-jaa, see kõik on väga õige, mida sa räägid [plastmassi liigkasutamisest], aga kogu maailm liigub ju teises suunas… Mitte keegi ei hooli neist tervise- ja keskkonnaohtudest!”
Ilmselt elan mina teistsuguses infoväljas, sest sain talle vastuseks tuua väga palju näiteid sellest, kuidas kogukonnad järjest plastikule alternatiive leiavad, seadusandluse või teavitustööga plastiku tarbimist vähendavad ja inimeste “plastikuta-ei-ole-võimalik” mõtteviisi murendavad. Toon kolm näidet laialt levinud plastist valmistatud ühekordsetest tarbeesemetest: veepudelid, kilekotid ja ühekordsed toidunõud.
Plastpudelis vee [müügi] keelustamine
Kuigi paljude arust on pudeli vesi väga nämma ja puhas ei vasta see enamasti (vähemalt arenenud maailmas) tõele. Veepudelid on enamasti tehtud sellisest plastikust, mis meile otseselt kahjulik ei tohiks olla, kuid pärast kasutamisest risustavad need naftast sõltuvad tooted mõttetult meie keskkonda (veepudelite tootmiseks kulutatakse aastas üle 2000 miljoni liitri naftat. Lisaks on vesi neis ca 47% juhtudel täpselt see sama, mis kraanis (sõna otseses mõttes, kraanist pudelisse lastud). Lihtsalt pikemalt seisnud, mikrobioloogiliselt rikkalikum ning mõttetult palju kallim. NB! pudeliveele kehtivad nii USA’s kui ka Euroopas märkimisväärselt leebemad puhtusenormid ja pimetestides hindavad inimesed pooltel või enamatel kordadel kraanivee maitsvamaks kui pudelivee (ehk siis potato poteito).
Paljudes Maa piirkondades võib puhta joogivee puudus pudelivee müüki veelgi tagant utsitada. Praegu on suurimad pudelivee tarbijad aga USA ja Hiina. International Water Management Institute.
Pudelivee tootjate lobi on tugev, sest äri on magus. Väidetavalt kulutavad maakera inimesed aastas ca 100 miljardit dollarit pudelivee peale (mitte ainult plastpudelid), müük kasvab keskmiselt 10% aastas ja turuosa kanges haardes hoidvad karastusjookide ja vee pudeldajad kasutavad kohati lausa laimukampaaniaid, et inimesi kraaniveest eemale hoida.
Pakistani töölised pudeleid värvi järgi sortimas, Lahore 2012.
Siiski on maailmas ka palju näiteid kogukondadest, kes plastpudelis veele (ja/või karastusjookidele) on otsustanud vastu seista. Näiteks keelustas San Fransisco linn plastikust veepudelite müügi. Concordi linnas, Massachusettsis, on ühekordse plastpudelimüük samuti ebaseaduslik. Loodusesõber, rõõmusta, sest maailmas on pudeldajate lobistidele vastukaaluks tekkinud väga tugev pudelitest vabanemise liikumine. Loe nt. siit ja vaata kaarti USA piirkondadest, kes plastist veepudelist on loobunud. Heaks eeskujuks on saanud ka traditsiooniliselt rämedaid prügimägesid tekitanud muusikafestivalid – paljud on läinud zero-waste teed.
ALTERNATIIVID plastpudelile: klaaspudelid, kraanivesi ja tass, mudakonn, kelle saab pinnasest välja kaevata ja teda pigistades janu kustutada (Austraalia põlisrahvaste komme).
Mugavuse ebamugavus – ühekordsed toidunõud ja joogitopsid
WWF andmetel kulub ühe topsi caffé lattetegemiseks 200 liitrit (nii kohvi kui ka [paberist] topsi valmistamiseks) vett ja igal aastal sattub prügimäele miljardeid ühekordseks kasutamiseks mõeldud kohvitopse. 2006. aastal raiuti 6,5 miljonit puud, et valmistada 16 miljardit paberist valmistatud ühekordset kohvitopsi. Polüstüreenist kohvitopse kohtab õnneks järjest harvemini – neile, kes seda enesetapu haru harrastavad soovitaks eeskuju võtta McDonaldsist, kes polüstüreeni papi vastu vahetas.
Metsikute lillede seemneid sisaldav kohvitops, mille saab pärast kasutamist maha istutada! Pildile klikkides saad toetada nende tootmise Kickstarterit.
Uus ja põnev trend papptopsi maailmas on lilleseemneid sisaldavad komposteeruvad topsid, mis on tulemas turule Californias. Hetkel sisaldavad papptopsid siiski enamasti ka õhukest kile, et vältida lekkimist – huvitava uuringu eri tüüpi kohvitopside käitlemisest leiad lingist (koos laheda pildiga aasta jagu komposteeritud kohvitopsist järgi jäänud kilekestast). Kohvisõprade rahustuseks võib aga öelda, et järjest enam on turule tulnud ka mitmekordseks kasutuseks mõeldud kruuse – ilus, isikupärane ja loodussõbralik lahendus. Kusjuures ise olen ma hiljuti täheldanud seda, et kohvikus või kohvinurgas koha peal kohvi joomine ei võta oluliselt rohkem aega kui kuuma ja lekkiva topsikuga mööda linna tormamine ja papimaitselise jahtunud joogi rüüpamine… 7 minutit pikem kohvipaus võib seevastu loomingule üllatava tõuke anda.
Vahtplastist ühekordsed toidunõud on kahjulikud nii keskkonnale kui ka tervisele.
New York keelustas (1. juuli seisuga) polüstüreenist ühekordsed toidupakendid nagu ka paljud teised USA piirkonnad enne. Nagu anonüümn internetiinimene kuskil kirjutas on njuujorklaste take-away toidu armastus hästi dokumenteeritud ja kui sellega [keeluga] said hakkama nemad, suudab seda igaüks. Huvitaval kombel ei olnud plastitootjate lobi antud juhtumi juures isegi kuigi märkimisväärne. Muide, sedasorti vahtplast laguneb looduses 500 aastat.
Õhukeste kilekottide keelustamine – kiiresti leviv trend kogu maailmas
Foto Aafrika kõrbemaastikust. Kate LaRue
Õhukesed kilekotid on keelustatud juba väga paljudes kogukondades, linnades ja riikides. Parimat eeskuju on siin näidanud (üllatus-üllatus!) arengumaad, kellel on kõrini prügist, millega neil pole võimekust toime tulla. Igati mõistlik. Rwanda keelustas kilekotid väga edukalt juba 2004. aastal, Eritrea ja Tansaania 2005, Mali ja Mauritaania 2013. NB! Mali keskkonnaminister tõi üheks põhjuseks asjaolu, et pooled (!) kaamelid riigis surid nälgimise tõttu, mille oli põhjustanud kilekottide söömine… Taiwanis keelustati tasuta õhukeste kilekottide jagamine juba 2003. aastal. Näiteid on veel kümneid kui mitte sadu.
Loomulikult ei suju kõik alati ideaalselt… Kamerunis on kilekotid saanud tänaseks kuumaks musta turu kaubaks, sest poes neid enam müüa ei tohi – inimesed ei suuda uskuda, et nad peavad lisaks leivale maksma ka leiva pakkimise eest. India on määranud kilekottide valmistajatele rangemad normid, et vältida nende sattumist veevärki, kuid ei suuda väga hästi käsu täitmist kontrollida.
Austraalias ja USA-s on erinevad piirkonnad üsna autonoomsed, kuid väga suur osa (sh. ka suuri linnasid, maakondi ja koguni osariike) on kilekotid keelustanud. Aga Euroopa? EL on lubanud vähendada kilekottide kasutamist 2019. aastaks 80%! Itaalias ei tohi alates 2011. aastast jagada mitte-biolagunevast materjalist kilekotte. Väga paljudes EL riikides on kilekotid üsna kõrgelt maksustatud. UK-s leidub mitmeid kilekotivabu linnu.
Kusjuures maailma kõige efektiivsem kilekottidest vabanemise strateegia rakendati Iirimaal: 2002. aastal määrati kilekottide hinnaks 15 eurosenti, kilekottide kasutus langes 95% ja 90% poekülastajaid hakkas poes käima kodust kaasa võetud kotiga. Hetkel maksab Iirimaal 22 senti ja maksusüsteem on riigi keskkonna fondile sisse toonud 166 miljonit eurot.
Õhukeste kilekottide keelustamine maailmas seisuga 26. aprill 2014. roheline – keelustatud, kollane – maksustatud, lilla – osaliselt keelustatud või maksustatud. (Wikipedia) Kaart ei ole täielik.
Plastikuvabad (zero-waste) kogukonnad
Maailmas on palju kogukondi, mis on läinud 100% zero-waste teed. Ma ütlen teed, sest zero-waste on pigem teekond kui kohale jõudmine – tohutu keeruline ja samas nutikas leiutamine. Hiljuti kuulutas end zero-waste linnaks näiteks Sloveenia pealinn Ljubljana, pikalt on positiivset tähelepanu pälvinud Itaalia linn Capannori (Toskaanas).
Lihtsad sammud, kuidas oma kogukonnaga plastikuvabaks hakata leiad lingist.
Kas teie olete vahel tundnud, et mõni vajalik koht linnas on liiga kaugel või tee selleni on talumatult väsitav nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt? Vahest on dilemma ‘jala või autoga’ kaldumas selles suunas, kus ‘autoga’ on palju lihtsam ja mugavam valik ning ‘jala’ seostub pigem mõne nädalavahetuse ettevõtmisega, kus on aega rohkem ja tuju parem? Sellised valikud sõltuvad paljudest teguritest nagu elustiil, ajaplaneerimine ja füüsiline võimekus. Teisalt mängib oma rolli ka keskkond, milles me neid valikuid teeme – käesolev postitus käsitlebki just (linna)keskkonna rolli ning võtmesõnaks on siinkohal kõnnitavus (walkability).
Põhimõtteliselt mõõdab kõnnitavus seda, kui jalakäijasõbralik on vaadeldav ala. Jalakäijasõbralikkus väljendub holistilises linnaplaneerimises, kus naabruskondadel on oma keskus ning selle vahetus läheduses piisavalt inimesi, et keskust “toita”. Üheks oluliseks teguriks on ka avaliku ruumi olemasolu, kas parkide või erinevate kogunemiskohtade näol, mis muudavad linnaruumi kasutamise dünaamikat. Viimase all peetakse silmas seda, et inimesel oleks põhjust jala linnas ringi liikuda. Loomulikult lisanduvad siia juurde veel tänavate disain ja üsna iseenesestmõistetav – töökohtade paiknemine kodude suhtes. Nagu eelnevast juba läbi kumab, siis kõnnitavus taotleb terviklikku naabruskonda, mille erinevad aspektid on põhjalikult läbimõeldud, võttes arvesse jalakäijate vajadusi. Siit kohe aga tekibki küsimus, mida juba olemasoleva linnaga ette võtta, et see toetaks valikuid ‘auto vs jala’.
Autokeskne tänav, kus parkimine on “laienenud” ka jalakäijate alale. Allikas: Flickr kasutaja Richard Masoner.
Kõnnitavuse parandamiseks ei piisa enamasti tõesti ühekordsest investeeringust, vaid paljudel juhtudel nõuab see justkui omamoodi uue ideoloogia omandamist linnavõimude poolt, kes edasisi linnaruumi puudutavaid otsuseid teevad kõnnitavuse printsiipidest lähtuvalt. Mõned näited hõlmavad ühiskondliku transporditeenuse marsruutide ja kasutusmugavuse hindamist, jalakäijate turvalisuse tagamist läbi vähendatud sõidukiiruste (ja tõesti – selleks ei pea rakendama kiiruspiiranguid, vaid piisab ka kitsamatest sõiduradadest, kus autojuhtidel säilib teatav ohtunne, mis neid kiirust vähendama sunnib) ning roheluse ja arhitektuuri koosmõju. See viimane on minu isiklik lemmik, kuna huvitavas keskkonnas on igasugune kõndimine kordades meeldivam, eriti kui pead mõnda marsruuti igapäevaselt kasutama.
Tartu näitel võin öelda, et kevadel ja suvisel ajal on pärast tööpäeva koduteel väga tore pinksireket kotist välja võtta ja sõbraga natukene avalikul mängulaual mängida. Kuid mis seal salata – kõige tähtsam kõnnitavuse aspekte on ilmselt siiki nende kohtade olemasolu kuhu kõndida. Siinkohal meenub mulle ühe vanaproua lause, kui selgitasin, kus kandis ma elan: ”Sinnakanti ma Tartus ei olegi väga sattunud, sest seal ei ole ju mitte midagi teha!”. Ja siinkohal kehtib ka vastupidine – olude sunnil on enamik neid tegevuskohti, kus ma meelsasti aega veedan piisavalt kaugel, et sombuse ja halli Eesti talveilmaga tekib paratamatult soov auto käima panna ja mugavalt sihtkohta jõuda.
Näide üherealisest sõiduteest, mis linna läbib. Jalakäijatele on seeläbi loodud turvaline ja meeldiv keskkond. Kõikjal see sellisel kujul võimalik ei ole, kuid seal kus on – miks mitte! Allikas: http://www.andrewalexanderprice.com
See auto käimapanek ja selle abil sihtkohta jõudmine on aga teadagi millega seotud – fossiilsete kütuste ja taastumatute energiavarudega ning halva linnaõhu kvaliteediga. Aastal 2012. moodustas Eestis transpordist lähtuv kasvuhoonegaaside emissioon ligikaudu 11% koguemissioonist (vt siit), mis on küll oluliselt väiksem kui traditsioonilistes autostunud ühiskondades nagu Ühendriigid (vrdl ca 28%), kuid sellegipoolest märkimist väärt. Lisaks keskkondlikele aspektidele, mõjutab sage auto kasutamine ka inimese füüsilist aktiivsust – on leitud, et inimese füüsilisel aktiivsusel on seos ümbritseva linnakeskkonnaga (vt siit). Seepärast ongi kõnnitavusele tähelepanu pööramine üsna tark tegu – tegemist ei ole lühiajaliste muutustega, vaid inimeste valikute ja elustiili kujundamise meetodiga, mis annab pikaajalisi ja püsivaid tulemusi ning panustab lisaks keskkonnale ka sotsiaalsetele ja majanduslikele väljunditele. Kes tahab sellele postitusele visuaalsemat materjali kõrvale, sellele soovitaksin Jeff Specki Ted kõnet. Kõnes räägib ta lähemalt ka Portlandi näitest ja sellest, kuidas nende kõnnitavuse poliitika, mis sai tegelikkuses alguse juba 7 0ndatel, on selle linna muutnud olemuslikult kohaks, kus inimesed tahavad olla ja oma aega veeta.
Nendele aga, kes tahaksid natukene rohkem uurida kõnnitavust erinevates linnades või ise panustada andmestiku loomisesse, soovitan vaadata selliseid projekte nagu walkonomics, walkabilityasia ning ratemystreet. Nendelt linkidelt leiate suuremate linnade kõnnitavuse kohta infot ning saate ise soovi korral sissekandeid lisada. Kui aga on soov oma naabruskonnas läbi viia kõndimissaudit, siis internetist leiab päris mitmeid erinevaid meetodeid, osad muuhulgas ka tasulised, mis on just kõnnitavuse mõõtmiseks loodud. Üks näide asub siin – printige leht välja ning asuge oma ümbruskonna kõnnitavust mõõtma!
Keskmise eestlase eluruumi suurus on umbes 30.5 m2 inimese kohta. See selgus 2011. aasta rahvaloendusel ning võrreldes 2000. aastal toimunud loendusega on see kasvanud. Ilmselt suureneb see number 3-4 aasta jooksul. Selle kasvu juures pole muidugi midagi üllatuslikku. Tundub üsna mõistlik mõelda, et suurem eluruum on parem. Sinna mahuvad inimesed mugavamalt ära, sinna mahub rohkem asju ning toad saab rohkem funktsiooni järgi ära jaotada. Kas suured eluruumid on aga mõistlik lahendus? Ehk saab ka teisiti?
Ameerika Ühendriikides on eluruumide kiire kasv juba üle elatud. Kui aastal 1978 oli keskmine elumaja suurus 165 m2, siis aastaks 2007 oli see juba 230.3 m2. Keskmine pere suurus sel ajal aga vähenes. USAs on eramaja omamist alati prestiižeks peetud ja kui inimeste jõukus kasvas, sai seda luksust endale järjest rohkem inimesi lubada. Kasvuga käis kaasas ka mantra: mida suurem, seda parem.
Jutt väiksematest majadest on USA ühiskonnast läbi käinud mitmel korral. Tänapäevase väikeste majade liikumise algatajaks peetakse Sarah Susankat, kes avaldas 1997. aastal raamatu „The Not So Big House“ („Mitte nii suur maja“). Tänaseks pea 18 aastat vana raamatut on mitmeid kordi uuendatud ning sellest on sündinud väga populaarne seeria. Väga olulist osa liikumise populaarsuse kasvus mängis ka 2007. aasta majanduslangus ja kuigi ka praegu on vaid umbes 1% ostetavatest majadest alla 93 m2, on väiksed majad maamaksust ja kodulaenust koormatud perede jaoks järjest põnevam lahendus.
USA ei ole loomulikult ainuke koht, kus väikeste majade liikumine kanda on kinnitanud. Inimesed, kes elavad suure asustustihedusega piirkondades nagu näiteks Tokyo, otsivad pidevalt lahendusi et saavutada rohkem privaatsust kõrgete kinnisvarahindade juures. Hea näide on arhitekt Takaharu Tezuka poolt disainitud projekt House to Catch the Sky (maja taeva püüdmiseks). Selle nime all on aastate jooksul välja töötatud mitu erinevat disaini, mida ühendab eesmärk pakkuda 4-liikmelisele perekonnale võimalikult mugavat elamist väikesel pindalal. House to Catch the Sky 2 pindala on näiteks 74m2 ja selle sisse on mahutatud täisväärtuslik kodu.
Katsuhisa Kida/FOTOTECA “House to Catch the Sky 2” Allikas: http://www.architecturenewsplus.com/
Väikese maja liikumises ei ole kindlaid definitsioone, kuid peamiseks eesmärgiks on viia eramajade pindala alla 100 m2 . Entusiastid püüavad kogu oma elu aga veelgi kompaktsemaks muuta. Ühele inimesele mõeldud elamud võivad olla tihti ka alla 10m2 ning 1-2 lapsega pereelamuid projekteeritakse isegi alla 30 m2. Kui 100 m2 on enamike perede jaoks rohkem kui küll, on 30 m2 üsna hirmutav number. Ma elan elukaaslasega säärases ühetoalises korteris ja kui aus olla, ei kujutaks ma ette, et siin veel 1-2 last elaks. Miks peaks keegi siis endale nii väikese maja ehitama?
Väikesel majal on mitmeid eeliseid. Kõige olulisem seal elavate inimeste jaoks on kindlasti hind. Paljud, kes on perega 3-4 magamistoaga majast väikesesse majja kolinud, räägivad, kuidas pere ei ole enam arvete poolt koormatud ning raha saab kulutada koos paljude lõbusate tegevuste ettevõtmiseks. Väiksem maamaks, kütte- ja elektrikulud, vähem ruumi ebavajalike asjade jaoks – kõik see säästab raha. Kuna keskmise väikese maja hind on vahemikus 20 000 – 50 000 eurot, ei ole vaja ka väga ränkasid kodulaenusid.
Väga oluline on ka keskkonnasäästlik aspekt. Kuna väikesed majad kasutavad oluliselt vähem energiat, vähendavad need ka seal elavate inimeste ökoloogilist jalajälge. Ka fakt, et need võtavad väiksema ruumi enda alla, on positiivne. Väikese asustustiheduse juures (nagu Eestis) võimaldab see majade vahele rohkem rohelist ala – rohkem loodust, värskemat õhku. Väikeses majas elamine kindlustab ka lihtsama eluviisi. Sul ei ole võimalik koguda koju asju, mida sul reaalselt vaja ei lähe. Usun, et keskmise kodu panipaikades on asju, mis pole aastakümneid päevavalgust näinud. Parem oleks oma oste rohkem läbi mõelda ja kitsad elutingimused seda kindlasti ka soosivad.
Väikeste majade puhul on keskseks faktoriks disain, mitte suurus. Kõik ruum kasutatakse võimalikult efektiivselt ära. Suuruse piiramine annab arhitektidele võimaluse olla loomingulisem. Just see väljakutse ongi mitmed tipparhitektid toonud väikeste majade juurde. Hea disain, multifunktsionaalne mööbel ning vajadustele vastav arhitektuur loovad olukorra, kus 30 m2 ei olegi liiga uskumatu kahe lapsega pere jaoks.
18 m2 kodu Idahos. 2 täiskasvanud, 1 laps ja 1 koer. Arhitekt Macy Miller. Allikas: http://www.countryliving.com/homes/real-estate/tiny-house
Olen aus – hoolimata minu suurest huvist ja entusiasmist väikeste majade vastu, ei kujuta ma veel praegu end ette mitme lapsega väga piiratud pinnal elamas. Sellest hoolimata leian ma, et väikstel majadel on meile palju õpetada. Asustustiheduse ja kinnisvarahindade kasvamisel muutuvad nad tulevikus ilmselt populaarsemaks. Tänapäeval saame me aga neid vaadelda kui funktsionaalse disaini etalone ning võtta üle nippe ruumi säästmiseks ning lihtsamaks elukorralduseks. Sulle on oluline suur köök – paiguta oma kodu nii, et sellel on suurem osatähtsus ning kõik muu on väiksem. Või siis tee väiksem köök ja suurem elutuba, kontor või magamistuba. Kõik ei pea suur olema ning iga asi ei vaja spetsiifilist ruumi või mööblieset, kui on olemas multifunktsionaalseid lahendusi.
Ookeanide prügisaartest ning kilekottide rämedast mõjust keskkonnale, ravimijääkidest veekogudes ning plasti vähe kõneldud ajaloost on Värske Aju juba pajatanud. Nüüd võtaks ülevaatlikult ette plasti teekonna inimese kehasse. See teema pakub mulle isiklikult väga suurt huvi, kuna oma vabatahtliku tegevuse kaudu olen seotud Teeme Ära rahvusvaheliste hoobadega, täpsemalt liikumisega “Let’s Do It Mediterranean!” mis tegeleb prügikoristusega Vahemerest.
Kes tahab üldist ülevaadet meres hulpiva plasti mõjust elusorganismidele, võib alustada nt. Green Peace’i kokkuvõttest, mis sisaldab ka hulgaliselt asjalikke viiteid, nii et ei pea muretsema “puukallistajate” kallutatuse pärast.
Kuidas plastik toiduahelasse sattub?
Inimesed toodavad igal aastal ligi 300 miljonit tonni plastmassi. Suurem osa sellest “lõpetab” eluringi prügimägedes ja põletusahjudes. 1970-ndate uuringutes pakuti, et 0,1% kogu toodetud plastist jõuab hoopis veekogudesse (lõppsihtpunktina ookeanides), võimalik, et olukord on tänaseks veel hullemaks muutunud, seoses plasti suurema kasutusega arengumaades, kus puudub mõistlik prügikäitlustaristu. Osa veekogudesse sattunud plastist jääb kinni jäässe (Arktikas nt), osa leiab tee randadele ja ülejäänud jätkab rännakut veekogu sees. Plast on fotodegradeeruv materjal, st. valguse käes laguneb ta väiksemateks tükkideks – mikroplastikuks, isegi nanomõõtmetes osakesteks.
Osa plasti sattub veekogudesse juba algselt mikroplastikuna – nt. sünteetilistest materjalidest rõivaste pesemisel jõuavad veekogudesse imepeenikesed plastikiud, mida reoveepuhastid ilmselt väga hästi kinni ei püüa.
Algselt arvasid teadlased, et suurem osa maailmamerre sattunud plastist, mis jõuab garbage patch’idesse (ehk prügikeeristesse), jääbki sinna järgmiseks paarisajaks aastaks pidama, kuid hiljuti läbiviidud mahukad uuringud on näidanud, et 99% plastist, mida sealt traallaevadega leida loodeti – on kadunud! Aga kuhu?
Plast laguneb nii väikesteks osakesteks, et muutub osaks planktonist. Planktontoidulised loomad söövad ta koos elusa hõljumiga ära, seedetraktist jõuavad erinevad plastist eralduvad kemikaalid looma kudedesse, sealt saakloomadesse ja potentsiaalselt inimese toidulauale.
Plast vajub veekogu põhja, ladestub seal või laguneb mikroorganismide abil edasi. Mikroorganismide elutegevuse tagajärjel võivad erinevad kemikaalid, mis plastikust pärit, jõuda edasi ka toiduahela redelil. [vaata eelmist lõiku]
Osa hulpivast ja randadel vedelevast plastist korjatakse üles merelindude poolt, kellele see näib isuäratava toiduna. Plastitükikestest eralduvad lindude seedekulglas erinevad kemikaalid, mis jäävad püsima lindude kudedesse. Lindude surma võivad põhjustada lisaks neist eralduvatele toksiinidele ka seedumatud plastitükid. Surnud lindude rümbad võivad saada toiduks teistele ranniku- või mereloomadele, kelle kaudu võivad kemikaalid jõuda ka inimese toidulauale.
Chris Jordani foto albatrossist, kes toidu pähe ekslikult plastikut on söönud. See on ilmselt üks kuulsamaid visuaale, mis seostub mereloomade ja plastireostusega.
Igal juhul jõuab hirmuäratavalt suur osa merre uhutud plastikust üsna kiiresti toiduahelasse. Kuna maailmamered, eriti inimasutuse ligiduses, on plastikuga tugevalt reostunud, siis sööme me põhimõtteliselt iga kord kui mereannid taldrikule tõstame, natuke plasti ja temaga kaasnevaid kemikaale ka. Kusjuures otse inimese toidulauale võib veekogudesse sattunud plast jõuda ka toiduainetööstuse kaudu – nt. kui joogi või söögi tegemiseks võetakse vett jõest, mis sisaldab juba plastireostust võib see plast sattuda ka valmistatava toidu, nt. õlle, sisse. Väga ilusat infograafikat plastikust toiduahelas leiad siit. Hästi selgitab probleemi ka ära toodud video.
Milliseid aineid plastikust eralduda võib?
Esiteks muidugi on plastik ise, ehk siis põhiline polümeer, mis plastikule sisu annab, aine, mida looduses ilma inimese sekkumiseta ei leidu. Teadaolevalt elusorganismid teda ei seedi (v.a. mõned bakterid). Kõik vajalikud täiendavad omadused annavad plastikule lisandid: plastifikaatorid, elastifikaatorid, värvained, lõhnained jne. Mõnel juhul võib polümeer ise olla põhimõtteliselt ohutu, kuid just lisandid, mis materjalist välja lekivad, muudavad ta tervisele kahjulikuks. Plastiku lisaained võivad olla kantserogeensed, mimikeerida hormoone, tihti on nad ka rasvlahustuvad – seega bioakumuleeruvad (see tähendab, et toksiini kontsentratsioon kasvab toiduahelas seda enam, mida kõrgema astme tarbijaga on tegemist – nt. hüljes, kes sööb lõhe, kes sööb kilu, kes sööb zooplanktonit, kes on muu hulgas sisse ahminud veidi sinu pesumasinas käinud dressipükse, sisaldab kokkuvõttes väga palju sinu dressipükstest pärit kemikaale).
Erinevate plastiliikide tähistamiseks kasutatakse sümboleid, millel tasub silm peal hoida. Toidu pakendamisel peaks kindlasti vältima nr. 3 ja nr. 6. Jäätmekäitluse seisukohal väga problemaatiline on ka seitsmes kategooria – eriti mitmekihilised segapakendid.
Lisaks sellele, mis plastik on ja mida ta sisaldab sihipäraselt, on ta ka väga sõbralik pinnas muude kemikaalide kaasahaaramiseks. Umbes nagu käsn, mis selektiivselt eriti toksilist kraami mereveest endasse imeb. Muuhulgas sõidavad veekogudes plastitükkide peal “jänest” ftalaadid, DDT, BCB-d ja elavhõbe – nimekiri pole loomulikult ammendav. Persistent Organic Contaminants (POP-id) ehk püsivate orgaaniliste saasteainete kontsentratsioon on uuringute kohaselt meres hõljuvas plastis kordades kõrgem kui vabas vees.
Mis juhtub kui inimene sööb plasti jääke sisaldavad toitu?
Plastiku poolt edasi kantavad kemikaalid võivad inimesele tekitada igasugu “ebameeldivusi”: põhjustada vähktõve; diabeeti; vähendada sperma kvaliteeti/hulka (langenud viljakus); häirida immuunsüsteemi ja hormonaaltalitust (mh. liiga varajane puberteet); põhjustada laste madalat sünnikaalu ja erinevaid arenguhäireid (käitumishäiretest kuni madalama IQ-ni). Mõned allikad nende näidete juurde leiad siit, loetelu oli ülevaatlik, kõikvõimalikke uuringuid ja täpsustavat infot leiab andmebaasides surfates üsna hõlpsasti.
Surfrider’i kampaania, mis kutsub inimesi üles mõtlema sellele, kuidas prügiprobleem on ka meie enda keha probleem.
Mida tarbijana teha annab, et meie kehasse vähem plastikut jõuaks?
Laias laastus saab mõelda kahes suunas: otseselt ja kaudselt. Otseselt peaks plastikut oma kehast eemal hoidma vältides plastist toidupakendeid (eriti kuuma ja rasvase toidu puhul!). Samuti võiks vältida lihtsalt plasti söömist 🙂 nt. valima hoolega huulepulka. Kaudselt peaks vältima plasti sattumist veekogudesse (seda nii otseselt – prügi korrektselt käideldes, kui ka kaudselt – plastiku tarbimist vähendades).
Euroopa tarbijate hoiakud plastikust toidunõude ja pakendite suhtes on, nagu näib, muutumas. Allikas: www.friendsofglass.com
Ei hakka hirmpikka nimekirja tegema, toon välja paar võimalust, mis muudaksid palju – eriti kui sa oma käitumisega innustad ka nt. kolleege või koolikaaslasi.
Loobuda ühekordsetest toidunõudest – nt. plastlusikatest, taldrikutest ja take-away kohvitopsidest. Osta termoskruus ja pese nõusid. Kui nõusid pesta ei saa, siis võta vähemalt papist taldrikud. Nt. New York keelustas polüstüreenist ühekordsed take-away karbid üldse ära (keeld jõustub 1. juulil 2015). Tallinn, millal sina jalad kõhu alt välja tõmbad? Päris jõle on näha, kuidas mõnes kohas tellitakse töö juurde kogu kollektiivile kuum toit polüstüreenist nõudel…
Poest või turult köögivilju ja puuvilju ostes mitte pakendada neid kilekotti – kaalumissildi saab otse viljale panna. VÕI võta alati kaasa paar õhukest kilekotti, et neid uuesti kasutada. VÕI võta kaasa ainult üks õhuke kilekott ja kleebi sinna peale kõigi erinevate puu-, köögi- ja juurviljade kaalumissildid. Berliini moekaimad kodanikud on avamas kaubanduskeskust, kus ÜLDSE pakendeid pole. Võtame eeskuju?
Osta valmistoit kodust kaasa võetud klaasanumasse või loobuda sellest, kui plastikuvaba alternatiiv puudub. Nagu eespool mainisin, on plastikus leiduvad toksiinid tihti rasvlahustuvad ja mida kõrgem on temperatuur, seda hõlpsamini nad OTSE sinu seedekulglasse jõuavad.
Ära tarbi ookeanide tippkiskjaid. Nt. tuunikala vältimine on nii Maa kalavarudele kui sinu kehale hea variant.
Hoida alati käepärast riidest poekotti.
Mitte osta kosmeetikat, mis sisaldab plastikust mikrohelbeid – nt. osad kehakoorijad võivad neid sisaldada.
Võimalusel eelistada naturaalsest kiust rõivaid, või rõivaid, mis on pesemisel vastupidavamad.
Valida tarbekaupu, mis pole plastikust.
Projekt: “Life without plastic” Näiteid plastikuvabadest tarbekaupadest.. 🙂
