Eesti 100,Intervjuu,Jätkusuutlik areng,Linnad,Loodus- ja keskkonnakaitse,tulevik

Eesti 100: Teele Pehk aktiivsetest kogukondadest ja kogukonnauuringust

Pilt

Oktoobrikuus teatas Värske Aju meeskond tagasihoidlikult, et eesootava Eesti 100 juubeli puhul on plaanis senisest enam teha ruumi arvamustele, mõtetele ja lugudele, mis keskenduvad just Eestile ja Eesti tulevikule. Küsimused, kus me praegu oleme, kuhu suundume ja kuhu peaksime oma pilgud suunama, saavad vastused läbi erinevate inimeste ja teemade, mis neile südamelähedased on. Sel korral jagab oma mõtteid aktiivsete kogukondade teemal Linnalabori kogukonnaekspert ja 100 uue eurooplase hulka valitud Teele Pehk.

Teele_Pehk_pilt
Teele Pehk. Foto: Riigipidamise kava tutvustav film

Think globally, act locally on fraas, mis mulle ligikaudu kolm aastat tagasi ühelt kursuselt kõrvu kõlama jäi. Tollal mulle tundus, et häid näiteid, mis Eesti ühiskonnas seda mõtteviisi peegeldaksid, ei olnud. Ei olnud selles mõttes, et neist ei räägitud väga palju. Praegu tundub olukord olevat paranenud – kogukondade tegemised on muutunud nähtavamaks ning inimesed teadlikumaks. Küsiksingi siinkohal kohe alustuseks, kui oluline see teema praegu Eesti ühiskonnas on?

Eestis ilmnevad paljud mujal järeleproovitud algatused tavaliselt viiteajaga – olgu selleks sotsiaalne innovatsioon ja ettevõtlus, tühjade kruntide “elustamine” vahekasutusega või avaliku ruumi autodelt tagasi hõivamine. Selles pole midagi halba, peaasi, et neid meetodeid meie konteksti kohandataks. Mõned algatused on õnneks meil välja mõeldud – näiteks Teeme Ära talgud, mis kasvanud üleilmseks Lets Do It koristuskampaaniaks. Samamoodi vaatavad Riia, Vilniuse, Varssavi ja teiste linnade aktivistid Tallinna poole imetlusega, kuna siinsed asumiseltsid on suutnud oma tegevuse ja saavutustega silma paista. Eks talgute korras koristatakse mujalgi prügi ning naabruskonnaaktiivsust leidub pea igas linnas, ent meil on õnnestunud neid algatusi kas hästi kontseptualiseerida või pakendada ja promoda. Sellepärast esitasime asumiaktiivse Tallinna ka UN Habitati ja Guardiani konkursile, mis otsis uudseid lahendusi linnaliste probleemidega tegelemiseks (vaata videot).

Kogukondlikud algatused on tõesti viimastel aastatel nähtavamaks muutunud. Mulle seostub see aga kogukondade eneseteadvuse tõusuga, mitte tingimata paljude uute algatuste lisandumisega, kuigi neid on lisandunud. Kogukonnategevust on eri aegadel ühiskonnas kogu aeg olnud (nt muinsuskaitsjate liikumine, põllumajandus- ja muud ühistud, külaseltsid), ent mõnede kogukondade organiseeritus ja suhtlusjulgus on oluliselt paranenud, tänu millele ongi viimasel ajal üldine teadlikkus kogukondadest tõusnud. Räägin eeskätt linnaseltsidest, mis tegutsevad kas linnaosas või väiksemas piirkonnas elukeskkonna parandamisega. Asumiseltse tekkis juba 90ndatel, ent alates 2006. aastast on hüppeliselt juurde tekkinud nn teise laine seltse, mis keskenduvad naabritevahelisele suhtlusele, avaliku ruumi elavdamisele, ruumilise arengu mõjutamisele ja oma piirkonna väärtuste kaitsmisele. Need seltsid nakatuvad väga kergesti mujal maailmas toimuvatest algatustest ning katsetavad neid siis oma piirkonna elavdamisel.

Linnalaboril on koostöös Eesti Külaliikumisega Kodukant valmis saanud kogukonnauuring. Mis on peamised põhjused, mis sellise võrdlemisi mahuka uuringu teostamist ajendasid?

Algne vajadus sellise kaardistuse järele tekkis seoses Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kavaga, mille jaoks koostasime ruumi ja kogukondi käsitlevaid tulevikumõtteid – Ruumiidee raport. Mõtlesime, et enne kui hakkame kogukondliku tuleviku näiteid Eestile välja käima, peaks kaardistama kogukondade hetkeseisu (kuna selline uuring puudub). Ruumiidee raport sai enne valmis, kui kogukonnauuring 2014 suvel käivitus, kuigi ajend jäi samaks: pidasime vajalikuks kaardistada linna- ja maakogukondade praegust tegevust, toimimisloogikat, peamisi takistusi tegevusele ning tulevikuunistusi. Üheltpoolt tundsime koos Kodukandiga, et vajame ülevaadet oma edasise töö paremaks korraldamiseks – et kui tahame välja anda kogukonnaarengu käsiraamatu, peaksime eelnevalt teadma, millised on peamised kitsaskohad tegutsevatel kogukondadel. Teisalt oli uuring vajalik kasvavate ühiskondlike ootuste tõttu – nimelt räägitakse aina enam kogukondade rolli tõusust elukorralduses, kuid puudub arusaam, kes või mis see kogukond siis on.

Kogukonnauuringuga ei tahtnud me niivõrd välja selgitada ühtset definitsiooni kogukonnale, vaid pigem seda, kuidas tegutsevad kogukonnad end määratlevad, mida riik kogukondadelt ootab ning kui palju on neis arusaamades kattuvuskohti. Uuringu sissejuhatavas osas tegime ülevaate, kuidas kogukonna mõistet eri valdkondade arengukavades kasutatakse, et niimoodi ühiskondlikke ootusi kombata. Hea näide kogukondliku elukorralduse aktualiseerumisest on vabatahtlik pääste ning siseturvalisus, mida puudutavates arengukavades on kogukonnal kandev roll, ent kogukonnana mõistetakse kõiki omavalitsuses või piirkonnas elavaid inimesi. Samas kasutab Kodukant kogukonnamõistet pigem aktiivsete külade või külavanemate iseloomustamiseks, meie Linnalaboris aga nende inimrühmituste kirjeldamiseks, mis tegutsevad elukeskkonna parandamise nimel ja kollektiivsetes huvides. Juba siit tuleb ilmekalt välja, kuivõrd erinevalt kogukonna mõistet kasutatakse.

Oluline on mainida, et keskendusime kogukonnauuringus kohalikule aktiivsusele, mis on geograafiliselt piiritletud. Selline piirang oli vajalik, et uuringus fookust hoida ja saada väärt infot linna- ja külakogukondade kohta. Et lähtekohaks oli just kohaliku aktiivsuse uurimine, hõlmab uuringuraport ka selliseid kogukondi, mis pole MTÜna registreeritud, vaid tegutsevad muus vormis. Olulisi erinevusi linna- ja maakogukondade vahel ei leidnud, kuigi järelduste tegemine linnakogukondade kohta oli keeruline, kuna neid on võrreldes maakogukondadega lihtsalt nii vähe. Kogukonnauuringut võib käsitleda pigem üldistava kaardistusena. Uuringu lõpus tegime mitmeid soovitusi, kuidas kogukondade toimimist toetada ning millele kogukonnad ise peaksid rohkem tähelepanu pöörama.

Kogukondadest rääkides ei saa mööda minna kogukonna mõistest endast. Kuidas Eesti kogukonnad ennast ise defineerivad ning mil määral see sarnaneb mõne teoreetilisema definitsiooniga?

Linna- ja maakogukondade uuringust selgus, et kogukonnad defineerivad end pigem protsessi kui eesmärgina, mõtestatud tegevusena geograafilises piirkonnas. Aga nagu uuringuraportis kirjas, siis pole oluline ühe definitsiooni tagaajamine, vaid pigem see, et erinevatest määratlustest oldaks teadlikud ja kasutataks neid õigesti. Teoreetiline definitsioon ütleb, et kogukond tähendab rohkem teatud tüüpi sotsiaalseid suhteid, kui geograafilist piirkonda. St kõige olulisem on sotsiaalsete suhete kvaliteet, mis muuhulgas võivad toimida ka mingis geograafilises piirkonnas.

Kogukonnauurijad näevad kogukondadel oluliselt suuremat rolli: kas avalikus halduses nn kolmanda tee poliitika eestvedajatena või veelgi radikaalsemalt kogukondliku ühiskonnakorralduse alustaladena (rohkem on kirjas kogukonnauuringu teooria-osas).

Millega Eesti kogukonnad peamiselt tegelevad, millised temaatikad on neile huvipakkuvad ning kui palju Eestis aktiivseid kogukondi üldse on?

Kuna kogukonnauuring kaardistas kohalikku aktiivsust geograafiliselt piiritletud alal, siis jäid välja huvi- ja olukorrapõhised kogukonnad (nt kogudused, sotsiaalabikogukonnad, vabatahtliku pääste osutajad). Selliseid piirkondliku elu parandamisega kogukondi on Eestis 3500 ringis, sh külavanemad, seltsingud, linnaseltsid, külaseltsid. Külakogukondi on sadades kordades rohkem kui linnaseltse – viimaseid on Tallinna, Tartu, Pärnu ja Paide peale kokku 26.

Peamiselt korraldavad kogukonnad kohalikku kultuurielu, edendavad elanikevahelist suhtlust ning kaitsevad piirkondlikke väärtusi. Seda kas tänavafestivalide, avatud hoovikohvikute, külasimmanite, tähtpäevaliste pidude, koristustalgute, planeeringutes ja arengukavades kaasarääkimise, liikuvus- ja transpordikorralduse mõjutamise, piirkondlike visioonide koostamise kaudu. Üksikutel juhtudel osutatakse kogukondlikke teenuseid, nt üritusi seltsimajas või heakorratöid.

Millised on peamised tõuketegurid, mis kogukondade moodustumist Eestis ajendavad?

Kogukonnauuringust selgus, et peamiseks tekkepõhjuseks on omavahelise läbikäimise elavdamine ja kohaliku kultuurielu arendamine. Järjestuselt kolmas kogukonna tekkepõhjus on kohalike probleemide lahendamine. Vähesel määral toodi uuringus välja vastuseisu mingile projektile või omavalitsuse tellimust (nt avaliku teenuse osutamine). See statistika lükkab ümber levinud arusaama, et geograafiliselt piiritletud kogukonnad luuakse ametlike otsuste vastu protestimise eesmärgil.

Linnaseltside kohta lükkasime selle protestimis-müüdi juba 2013. aastal ümber, kui kaardistasime Tallinna asumiseltside tekkeajendid ning praeguseid tegevusalasid (loe lähemalt urbanistide väljaande U 15. numbrist artiklit “Tallinna asumiseltsi ABC” või kiika skeemi). Tol hetkel tegutses Tallinnas 22 seltsi (nüüd juba 23), millest viie puhul sai rääkida, et kokku tuldi mingi probleemi pärast. Samas on asi vägagi sõnastamises: linnaseltsid tihti kaitsevad kohalikke väärtusi ja igapäevaeluks vajalikke elemente, ent linnavalitsuse silmis on see ametlikele otsustele vastuhakk. Näiteks Luite Selts loodi selleks, et Veerenni tänaval säiliks raudteeülesõit, sest linna otsus oleks tähendanud ümbersõitu kavandatava hiid-ostukeskuse kaudu. Paljudel juhtudel suudavad linnaseltsid pakkuda mõistlikumaid ja odavamaid lahendusi, kuna teavad, millised lahendused nende piirkonnas töötavad. Ja elukeskkonda puudutavates otsustes osatakse oma naabruskonnast kaugemale vaadata, räägitakse kaasa ühistranspordi parandamisel, autoliikluse osakaalu vähendamisel, rattateede võrgustiku rajamisel, kohaliku ettevõtluse soosimisel jne. Probleem on selles, et linnavalitsused (eriti Tallinna oma) ei adu seltse kui kohalike oludega kõige paremini kursis olevat koostööpartnerit. Kahetsusväärselt peavad ametnikud ja poliitikud seltsidega läbirääkimisi tüütuks lisatööks.

Kui suurel määral sõltub kogukondade aktiivsus ümbritsevast keskkonnast – kas aktiivsed kogukonnad on indikaatoriks pigem tugevale ja tervele ühiskonnale või viitab suur kogukondade aktiivsus rohketele probleemidele, mida tuleb lahendada?

Jätkates eelmisest vastusest, siis võib kogukondliku tegevuse tõuketeguriks olla justnimelt arusaam ja vajadus tõsta kohalike elanike häält. Tallinnas, Tartus, Paides ja Pärnus tegutsevad linnaseltsid on paljuski ajendatud mõtteviisist, et kohalikud teavad kohalikke olusid paremini, seega pakuvad nad linnaametnikele väärt infot ja kohalikku teadmust. Võrreldes ametnikega on kogukondlastel tihti tuleviku-ettekujutus oma piirkonnast, kuna bürokraatia asemel saavad nad keskenduda probleemidele leidlike lahenduste nuputamisega.

Samas tekivad kogukonnad tugevates ühiskondades – näiteks Helsingis on linnaosaseltsid tegutsenud juba 70ndatest peale, aga 2000ndatel tekkis niivõrd palju ruumikasutuse ja elukeskkonnaga seotud algatusi, et nüüd räägitakse seal uuest linnakultuurist (vt raamat “Helsinki Beyond Dreams”).

Millised on peamised probleemid, millega Eesti kogukonnad ja selle liikmed oma igapäevatoimetustes silmitsi seisavad? 

Ma toon kõige tõsisema probleemina esile vähese moraalse toe riigilt või kohalikelt asutustelt. Kogukondadesse ei suhtuta veel reeglina kui koostööpartnerisse (muidugi on meeldivaid erandeid). Hea näide on siin Tallinnas Kalamaja ja Pelgulinna miljööasumeid ühendav Telliskivi Selts, mis tegeleb aktiivselt avaliku ruumi kaitsmise ja inimlikustamisega ning ruumilise planeerimisega. Aga linnaplaneerijad näevad seltsi tegevuses endale lisatööd, levib isegi kuuldus, et Põhja-Tallinna arengute eest vastutavaid ametikohti peetakse tervistkahjustavaks. Siin on vaja mõtteviisi ja juurdunud töötamise viiside muutust – oluline pole mitte otsuseid juriidiliselt korrektselt menetleda, vaid kohe algusest peale koos huvilistega (loe: asumiseltsid ja teised ühendused) probleemile võimalikke lahendusi otsida.

Kogukonnad saavad väga palju omavalitsuse abita tehtud, kuid jätkusuutlikkuse mõttes peavad need kaks paralleelmaailma ühel hetkel kokku sulama. Loodetavasti toimub see lähiajal, mitte kümne aasta pärast. Siis on Eestil hea võimalus end maailmaareenil väikse ja kogukondliku riigina esitleda, kui see kultuurimuutus saab toimuma.

Uuringule vastanud tõid kõige olulisemate takistustena oma tegevusele välja omavalitsuse tõrjuvat suhtumist, liidrite väsimise ja rahaliste võimaluste vähenemise. Samas toodi aktiivsust suurendavate teguritena välja õnnestunud ürituse korraldamist, vastuseisu omavalitsuse otsusele (nt sulgeda kohalik kool), hoonega seotud sündmused (nt kultuurikeskuse valmimine) ja uued rahastusvõimalused ja projektivoorud.

Rahaline tugi pole aga kõige olulisem probleem, mida pahatihti arvatakse kogukondadel olevat. Seda rõhutavad ka välismaa uuringud (nt Design for Social Sustainability), et kogukondadele pole kõige tähtsam rahalist toetust jagada, vaid pigem luua tegutsemist võimaldav ja arengut soosiv keskkond, mis väärtustab kodanikualgatust ja uudseid viise ühiskondlikke või piirkondlikke probleeme lahendada. Rahastajate (peamiselt Kodanikuühiskonna Sihtkapitali) ootus ongi, et tublid ühendused hakkaksid nüüd rohkem “tõsiste” probleemidega tegelema, selleks ergutatakse sotsiaalset ettevõtlust ja sotsiaalset innovatsiooni.

Kui kogukondlikult aktiivne on Eesti venekeelne elanikkond – kas peamised tõuketegurid, mis kogukondade moodustumist initsieerivad, on sarnased eestikeelsetele kogukondadele?

Sellele on raske vastata, kuna puuduvad põhjalikud analüüsid ning teadlikkus vene kodukeelega elanike kogukondadest on vähene. Mille kohta oskan natuke sõna võtta, on Lasnamäe kogukondlikkus. Nimelt alustasime eelmise aasta alguses Lasnaidee algatusega (jätkuna aktiivsete naabruskondade algatusele Linnaidee) ning lasnamäelased tulid üllatavalt hästi ühistegevustega kaasa. Meil polnud mõttes luua Lasnamäele seltse, vaid pigem moodustada koostöövõrgustik juba mingil määral aktiivsetest kodanikest – korteriühistute juhid, noorsootöötajad, kultuuritegelased, kunstnikud. Iga avaliku üritusega kasvas võrgustik ning ideede hulk, mida Lasnamäel teha võiks. Praegu tegutseb see eesti-vene segavõrgustik linnalaborandi ja lasnamäelase Maria Derlõši eestvedamisel edasi, plaanitakse järgmisi tegevusi ja esitatakse Lasnamäe arengukavasse ettepanekuid. Eelmisel suvel korraldatud Lasnapiknik (vaata videot) tuleb kindlasti kordamisele!

Mida peaks riik tegema, et kogukondade tegemisi omaltpoolt toetada (millest kogukonnad ise kõige enam puudust tunnevad)?

Kogukondade toetamine on praegu siseministeeriumis regionaalteemade all ning samuti koostatavas siseturvalisuse arengukavas. Oleks vaja rohkem läbimõeldud strateegiat riigi tasandil, kuidas kogukondi vähenevate avalike ressursside tingimustes võimustada ja ka moraalselt toetada. Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kava toob välja, et omavalitsuste piiride nihutamine ja liitumine ei lahenda probleeme, vaid pigem on vaja omavalitsustel avalike teenuste osutamiseks koostööd teha. Koostöös kohalike vabaühenduste ja kogukondadega saaks nii mõnegi teenuse tõhusamalt osutatud.

Mida pakub üks kogukond oma liikmetele ja ka ühiskonnale laiemalt?

Nagu räägib ühes artiklis Peeter Vihma, kes oli meie kogukonnauuringus sotsioloog, aitab kogukond inimestel jõukamaks saada – seda nii kultuurilises kui ka majanduslikus mõttes. Linnaseltside buumi seletab Peeter identiteediotsingutega, inimesed tahavad oma kodukandiga rohkem tutvuda ja sealsete inimestega kokku kuuluda. Ma lisan omaltpoolt, et kogukond suurendab oma liikmete heaolu ja eneseusku selle kaudu, et pakub kohalikus elus või laiemalt ühiskonnaasjades osalemise võimalust. Mõttekoda Demos Helsinki õnnelikkuspoliitika manifesti järgi teeb inimesi õnnelikuks see, kui nad saavad oma elukeskkonda ise kujundada ja paremaks muuta.

Mida õnnelikumad on inimesed, seda järjepidevam on ka ühiskond. Seltsitegevus loob sotsiaalset kapitali ja loob sidusamat ühiskonda, millest räägib juba alates 90ndate lõpust poliitikateadlane Robert Putnam. Siit edasi saab kogukondade kasu laiendada riigi julgeolekuni välja: kui inimesed tunnevad end kasulikuna, kuuluvana, võtavad ise asju käsile selmet omavalitsuse või riigi sekkumist oodata, siis on nad usaldavamad oma kodukoha ja riigi suhtes. Võib öelda, et kogukondadel on psühholoogilises kaitses kandev roll.

Kas Eesti puhul on võimalik nimetada konkreetsemaid probleeme, mida oleks võimalik aktiivsete kogukondade kaasabil lahendada?

Sotsiaalvaldkonnas on suur potentsiaal, kui paljuski juba tegutsevad ühingud rohkem koos töötaksid – a la asumiseltsid ja kirikukogudused ning sotsiaalabiasutused. Näiteks Kalamajas toimus aastaid tagasi arutelu narkomaanide abistamise teemal, kus osales abipolitsei ja koguduse esindaja, muidugi ka kohalikke aktiviste. Kuigi konkreetseid samme narkomaanide lainega tegelemiseks ei järgnenud, oli see märgilise tähendusega arutelu asumiseltside senise tegevuse kontekstis.

Ruumilises arengus saavad kogukonnad esindada kohalikke väärtusi, edendada avaliku ruumi kultuuri – mida juba praegu tehakse, ent palju tugevamini. Edasi unistades: kollektiivne ehitamine, tulundusühistute kaudu kinnisvara arendamine. Lisaks kohaliku ettevõtlusega tegelemine, sotsiaalne innovatsioon, kohalike ressursside jagamine – alates autodest kuni pesuköökideni ja ühissaunadeni kortermajades (nagu Soomes!). Energiaühistud paneelelamupiirkondades ja uusarendustes. Ja see pole kaugeltki lõplik nimekiri.

Paide kogukond (mille keskuseks on Wabalinna maja) on hea näide sellest, kuidas ollakse ajast ees: tegeletakse aktiivselt isemajandava kogukonna mudeliga ning selle praktiseerimisega, mõeldakse juba kogukonnapanga loomisele, vahendatakse vanalinnas kinnisvara.

Kogukondade toimimise aluseks on selle liikmete omavaheline koostöö ja suhtlus. Kui palju võetakse ette kogukondade-vahelisi projekte ning palju Eesti kogukonnad üldse üksteise tegemistest teadlikud on?

Kuna olen rohkem kursis linnaseltsidega, siis räägin neist. Linnaidee algatusega üritasime peamiselt 2013. aastal Tallinna piirkonnaühenduste omavahelist läbikäimist elavdada, et niimoodi asumiseltside häält linnavalitsuse kõrvadele tugevdada. Järgnenud aastal püüdis Paide kogukond linnaseltse kokku tuua, et nende toimimismudeli eeskujul isemajandavate kogukondade võrgustikku luua, Arvamusfestivalil arutlesime kogukondliku tuleviku üle Wabalinna laval. Praegu saavad linnaseltsid kokku EV 100 jaoks millegi planeerimiseks, järgmisel korral jaanuari alguses Pärnus Raeküla seltsi juures.

Nii et koostööd ja läbikäimist leidub omajagu. Aga võiks palju rohkem olla, sest eesmärgid on samad ja üksteiselt on palju õppida, nii sisedemokraatia kui ka konkreetsete tegevuste osas. Vähemalt oleme linnaseltside seas saavutanud selle, et ollakse üksteisest teadlikud ja teatakse peamisi eestvedajaid. Omaette tegutsedes ratta leiutamisest oleme natuke edasi liikunud küll. Koostöö on alati selline teema, et peab taipama selle pikaajalist kasu – et kui praegu aeg maha võtta ja tutvuda teiste kogukondade tegevusega, asetub ka oma kogukonna tegevus laiemasse pilti ning on kergem oma eesmärke saavutada, kui teatakse, kellelt nõu küsida või kuidas teised kogukonnad mingile probleemile lähenenud on. Selle pikaajalise perspektiiviga puutusime Linnaidee algatuses samuti kokku – alguses ei saanud pealinna asumiseltsid väga hästi aru, miks nad peaksid linnavalitsusega paremast koostööst rääkima, kui nende arvamusega pole juba aastaid arvestatud ja pigem on tunda tõrjuvat suhtumist. Õnneks taipasid mitmed seltsid, et koostöö hea tava koostamine ongi hea võimalus aeg maha võtta ja põhimõtetes kokku leppida, kuidas edaspidi seltsid saavad linnaasutustele kasulikud olla ja vastupidi.

Linna- ja külaseltside vahel pole veel väga tugevaid sidemeid. Kodukandi ja Linnalabori koostöö on andnud mõningase tõuke maa- ja linnakogukondade omavaheliseks läbikäimiseks, ent arenguruumi on veel kõvasti.

Kas kogukondade uuring paljastas ka midagi ootamatut või üllatuslikku?

Ilmnes, et mittetulundusühingu vorm pole eeltingimuseks kohalikult omavalitsuselt rahalise toetuse saamiseks – mtü-de kõrval olid paljud seltsingud toetust saanud. Koostöö omavalitsusega tähendabki põhiliselt toetuste saamist, millest on muidugi kahju. Omavalitsusega ongi kogukondadel suhteliselt nõrk side, 11%-l uuringus vastanutest see lausa puudub, mis võib tuleneda eespool kirjeldatud usaldamatusest.

Enne uuringut kartsime, et linna- ja külakogukonnad tegutsevad ühe-kahe inimese energial, kuid uuringust tuli välja, et keskmine kogukond koosneb kolmest kuni viiest eestvedajast, kümnest aktiivsest liikmest ja kuni 20st kaasalööjast. Samas püüdlevad paljud suurema liikmeskonna ja avatuse poole, mis on hea märk.

Kui liikuda kohalikult kogukonna tasandilt suuremale ja ehk isegi globaalsemale tasandile, siis millist rolli kogukonnad sellisel tasandil mängivad? Kui palju kogukonnad endale ise teadvustavad globaalsemaid temaatikaid ning kui suur osa nende tegevustest on suunatud just mingi globaalse probleemiga tegelemiseks (kohalikul tasandil).

Hamburgis tegutsev Gängevierteli ühendus on hea näide sellest, kuidas mingid rühmitused tajuvad väga hästi ära tulevikusuundumusi. Gängeviertel sai alguse 2009. aastal, mil Hamburgi linnavalitsus tahtis müüa viimase ajaloolise tööstuskvartali südalinnas erakätesse. Kunstnikud, käsitöölised ja teised loometegelased hõivasid mõned hooned tühjalt seisnud kvartalis ja hakkasid seal aktiivselt näitusi ja üritusi korraldama, töötubasid pidama. Nad nägid ette, et see viimane ajalooline kvartal on linna mitmekesise ja loova arengu (mis oli Hamburgi deviisiks!) ning südalinna kultuuri- ja loomepaikade säilitamise seisukohalt võtmetähtsusega. Nüüd majandavad nad suurt osa kvartalist linna toel ise.

Värske Aju on oma olemuselt keskkonnablogi ning meie lugejad kindlasti huvituvad ka kogukondade ja keskkonna vahelistest seostest (sh kestlik areng). Seega uuringi, kuidas need teemad kogukonna teemaga seostuvad?

Vägagi otseselt! Mida sidusamad on kogukonnad ja mida rohkem neid on, seda kohalikumalt saavad inimesed elada. Lihtsustatult: mida rohkem inimesed oma naabritega suhtlevad, seda väiksem on vajadus iga kruvi või piimapaki järele sõita; teisalt on suurem tõenäosus koos midagi ette võtta, kas või haljasalasid korrastada või väljaarendamist ootavaid alasid vahepealsel ajal elavdada (nagu Kalarand ja Kultuurikatla aed Tallinnas).

Linnaseltsid pööravad vägagi kestlikule arengule tähelepanu, näiteks Paide Wabalinna majas toimuvad säästliku ehituse töötoad, tegutseb velokuur, renditakse välja rattaid. Ja tihti suudavad linnakogukonnad (kindlasti ka külaseltsid) pakkuda välja keskkonnasõbralikumat ruumikasutust – näiteks nagu Telliskivi Selts kaitseb Kalaranna lauget liivaranda kõrgeks betoonpromenaadiks muutumise eest.

Kui Värske Aju lugeja sooviks rohkem kogukonnatemaatikaga ennast kurssi viia, siis mida soovitaksid lugeda või vaadata?

“Design for Social Sustainability. A framework for creating thriving new communities” 2011, Young Foundation. – see on Suurbritannia-keskne juhend, kuidas planeerida, disainida ja arendada edukaid ja ühiskondlikult kestlikke kogukondi. Leidub ka rahvusvahelisi näiteid.

Eesti Vabariigil on peagi täitumas 100 aastat – kui Sul oleks võimalik soovida/kinkida Eestile midagi, siis mis see oleks?

Tervet mõistust – aga mitte muuseumieksponaadina, vaid nakkava omadusena! Kui vaja, siis võtta terve mõistus UNESCO kaitse alla!

Intervjueeris Kaisa Vent

Bioloogiline mitmekesisus,Jätkusuutlik areng,Loodus- ja keskkonnakaitse,Meditsiin,Mikrobioloogia,Ökoloogia,Tervishoid

Zoonoos ja keskkonnakaitse

Ma tegelikult mõistan väga hästi, et eluohtlikest nakkushaigustest ei taha kohe pärast puhkuse perioodi keegi lugeda aga kui Bob Geldof võis Ebola leevenduseks rikastelt raha jõululaulu abil küsida siis ehk ei traumeeri ka see artikkel teid keset sulnist pühadejärgset aega liigselt.

Kirjutan kuna lugesin mõni aeg tagasi läbi raamatu nimega „Spillover“, mis on kirjutatud ühe meie toimetuse lemmikkirjaniku, David Quammeni poolt. Tema sulest on varem ilmunud suur hulk National Geographicu artikleid ning ääretult menukas „Dodo laul“. „Spillover“ erineb oluliselt „Dodo laulust“. Ilmselt tundub raamat hirmsate haiguste levikust ka algul veidi kõhe, aga luban, et kui selle kord kätte võtate, ei saa te enne rahu kui see läbi on. Teema on zoonootilised haigused. Kuidas see Ebola ja keskkonnablogiga kokku sobib, sellest nüüd kohe räägingi.

Zoonootilised haigused on kõige lihtsamini öeldes haigused, mis loomadelt inimestele üle kanduvad. Kui uudistes räägitakse mingist kaugest ja koledast haigusest siis tõenäoline on, et tegu on zoonootilise haigusega. Ebola, SARS, MERS, HIV, malaaria jne – kõik on loomadelt inimestele üle kandunud. Zoonootilised haigused võivad olla ka palju kodusemad. Nii gripp kui ka puukide poolt levitatavad entsefaliit ja borellioos (Lyme’i tõbi) kuuluvad sellesse kategooriasse.

Võimalikud haigusekandjad meie ümber. Allikas: http://what-when-how.com/medical-microbiology-and-infection/zoonoses-systemic-infection/
Võimalikud haigusekandjad meie ümber. Allikas: http://what-when-how.com/medical-microbiology-and-infection/zoonoses-systemic-infection/

Suviti puugiohust rääkides, ütleb minu vanaema alati, et see puugiasi on täitsa veider. Kui tema noor oli, siis kõik lapsed ja loomad jooksid mööda põlde ja metsaaluseid ringi, said puuke ja haigeks ei jäänud keegi. See on muidugi selline ilustatud/lihtsustatud mälestus, aga on tõsi, et zoonootilised haigused on meid viimastel kümnenditel oluliselt rohkem muretsema pannud. Haigused on tegelikult alati loomadelt inimestele üle kandunud, läbi parasiitide, läbi koduloomade, vahel läbi toidu. Nii kaua kui oleme eksisteerinud, on käinud tõsine sõda nende ja meie immuunsüsteemi vahel. Olukord on aga mõneti muutumas ja nüüd jõuame keskkonnakaitseni.

Kui olete hoolikalt uudiseid jälginud ei ole teile üllatuseks, et iga mingi aja tagant tõuseb esile mingi uus haigus, mis ähvardab suure hulga inimesi tappa. Olgu tegu siis Hendra, Hantaviiruse, HIV, SARSi, MERSi või seagripiga. Sel aastal on enim paanikat tekitanud Ebola. Võib jääda tunne, et need haigused ongi nüüd järsku ei tea kust tekkinud. Muutunud on aga hoopis ökoloogia ja meie mobiilsus.

Inimpopulatsiooni plahvatuslik suurenemine viimase 100 aasta jooksul on toonud kaasa ääretult palju probleeme. Inimestel pole ruumi, nad on ümbritsetud aina kasvavast jäätmehulgast ja paljud elavad vee ning toidu puuduses. Nendele probleemidele lahendusi leides oleme trüginud järjest rohkem metsadesse ning muutnud mitmete ökosüsteemide tasakaalu. Kuigi vihmametsade rikkalikku loodust avastades, oleme leidnud mitmeid uusi ravimeid ning muud kasulikku, oleme me sealt kaasa toonud ka uued haigused. Samal ajal on maailm oluliselt globaalsemaks muutunud. Enamik meist on vaid paari bussi ja lennuki kaugusel kohast, kus on mõni eluohtlik epideemia.

Klassikaline näide on HIV, mis on derivaat primaatidel levivast SIVst. Kuna tegu on retroviirusega, mille geneetiline informatsioon on talletatud RNA kujul, on ta väga kiire arenemisvõimega. Mutatsioone tekkib palju ning seetõttu ületatakse ka liikidevahelised piirid üsna tihti. Praegune HIV pandeemia algas ilmselt kuskil 100 aastat tagasi Aafrikas. Inimesed olid primaate küttinud varemgi ning kindlasti oli ka SIV inimest juba nakatanud kuid haigust nagu AIDS ei tuntud. Inimesed surid niigi üsna vara ning ainuüksi süüfilis oli märksa kiirem tapja kui aeglaselt tegutsev HIV/SIV. Seekord läks aga teisiti.

On üsna tõenäoline, et keegi küttis sel ajal šimpansit ja vigastas end millalgi selle tegevuse käigus. Looma tappes tekkis kontakt mõlema vere vahel ja viirus leidis endale uue kuid sobiva keskkonna. Esialgu ei juhtunud ilmselt veel midagi. Nagu varemgi oli haigusi, mis tapsid kiiremini ning keegi ei märganud uut viirust või selle tekitatud haigust. Viirus aga püsis ning kolonialismi areng, linnade tihenemine ning inimeste suurem mobiilsus aitas uuel viirusel Aafrikas kanda kinnitada. Kuuekümnendateks oli viirus leidnud tee Kongosse ja sealt edasi maailma. Kaheksakümnendatel leiti viirus USAs ja tänapäeval on tegu pandeemiaga.

Sellised juhtumid pole väga haruldased. HIV on loomadelt inimestele kandunud rohkem kui ühe korra. Üks kord läks aga veidi teistmoodi ning kannatama pidid väga paljud. Sarnaseid lugusid võib kokku panna kõikidest zoonootilistest haigustest. Inimese asustused tungivad uutele aladele või hävitavad näiteks suure osa loomi, mis haigusekandja populatsiooni kontrolli all hoiavad ja tulemust ei oska keegi ette arvata.

Metslooma liha turg Abidjanis Elevandiluurannikul. Allikas: http://www.ibtimes.com/ebola-outbreak-2014-fear-virus-drives-ghanas-bush-meat-market-ground-1715430
Metslooma liha turg Abidjanis Elevandiluurannikul. Allikas: http://www.ibtimes.com/ebola-outbreak-2014-fear-virus-drives-ghanas-bush-meat-market-ground-1715430

Aasta 2014 „hit“ oli ebola – mitte esimest korda ja ilmselt mitte ka viimast. Me ei tea küll täpselt, kuidas ebola inimestele üle kandus, aga suure tõenäosusega jõudis see meieni läbi puuvilja nahkhiirte. Aafrikas on piisavalt palju kütte, kes metsloomade liha jahivad ning seetõttu ei ole haigused  haruldased. Piisab vaid ühest „õnnelikust“ ülekandest, taristust ja sotsiaalstruktuurist, mis uue haigusega toime tulla ei suuda ja mobiilsest populatsioonist. Seekord tundub, et haigus jäi kohalikuks epideemiaks, kahjustades oluliselt vaid üksikuid riike. Kindel on aga see, et tuleb ka järgmine HIV, tuleb järgmine gripp, tuleb järgmine suur pandeemia.

Artikkel ei ole hirmutamiseks, kuigi mulle tundub, et seda saab nii tõlgendada. Me teame neid ohte sest me tunneme viroloogiat, patoloogiat, ökoloogiat ja inimese käitumise mustreid. Me oleme piisavalt targad, et neid asju mingil määral ennetada, ravida, piirata, uurida. Peame olema valvsad, teadlikumad ja ettevaatlikumad. Keskkonnakaitse ja ökoloogiline tasakaal on meile ülimalt olulised väga mitmest aspektist. Me ei mõtle haiguste levikule seoses keskkonnaga väga tihti, ent nagu näha, peame me seda tegema. Keskkonna ja loodusliku tasakaalu hoidmine on ju oluline ka meie endi hoidmiseks.

Arvamus,Loodus- ja keskkonnakaitse,maavarad,Tarbimine,tulevik

Geoloogilised puurimised, Pandora laegas või teadmiste allikas?

kylaline

Hardi Aosaar, uuringugeoloog

Viimasel ajal on Eesti meedias kirgi kütnud fosforiidi võimalikud geoloogilised uuringud/puurimised. Hoiak on selles osas olnud üpris negatiivne ning põhjuseks on toodud puurimise võimalikku ohtlikkust keskkonnale. Räägin enda kogemuse ja arvamuse baasilt, mis imeloom see geoloogiline puurauk siis on ja kas seda peaks kartma. Olen töötanud viimased 4-5 aastat nii geoloogilistel kui ka hüdrogeoloogilistel puurimistel, seda nii siin Eestis kui ka mujal maailmas.

Joonis 1. Puurimistööd Jordaanias (autori kogust)

Puurimismeetodid. Geoloogilise puurimise põhiline eesmärk on ammutada maa sees leiduvaid kivimeid, et nende abil uurida geoloogilisi tingimusi ja sellega kaasnevat maavara. Seda tööd võib põhiliselt jagada kahte suunda: puurimised rakenduslikel eesmärkidel (st maavara uuringud) ja puurimised teaduslikel eesmärkidel (st geoloogiateaduse tegemiseks). Eks need kaks eesmärki on omavahel väga tihedasti seotud ja tihtilugu ei pääse maavarade uuringul teaduse tegemisest ega ka vastupidi. Üldistades on tänapäeval kasutusel kahte peamist tüüpi geoloogilised puurmismeetodid (joonis 2):

  • Südamikpuurimine, mille puhul puuritakse maapõuest välja täies pikkuses kivimaterjali silinder (puurkärn). Puuraukude diameetrid jäävad enamikul juhtudel ~50-150 mm kanti. Materjali transport maapinnale toimub kas ühekordse puurtoru sees (st materjal püütakse samasse puurtorusse, millega puuritakse) või siis kahe/kolmekordse puurtoru sees (südamiku jaoks on eraldi torujas püüdur, mis tuuakse puurkolonni sees maapinnale vintsisüsteemide abil). Esimesel puhul tuleb puursüdamiku saamiseks kogu puurkolonn iga paari meetri puurimise järel välja võtta, kuid viimasel puhul selleks vajadust ei ole. Puurimisel kasutatakse tavaliselt lisandina õhku, vett või puurmuda (vesi+bentoniit+polümeer);
  • Purustuspuurimine, mille puhul purustatakse materjal närits- või haamerpuurpead kasutades maapõues ning transporditakse vee, puurmuda või õhusurve abil maapinnale. Puuraukude diameetrid jäävad enamikul juhtudel ~100+ mm kanti. Eraldi on kasutusel vanem direct circulation (otsese tsirkulatsiooniga) meetod ning uuem reverse circulation (pööratud tsirkulatsiooniga) meetod. Esimesel puhul tuuakse materjal maapinnale puurkolonni ja puuraugu seinte vahel, viimasel puhul puurkolonni torude sees.
puurid
Joonis 2. Geoloogilistel puurimistel kasutavad põhilised puurpead 1- südamikpuurimiseks, 2- näritspuurimiseks ja 3- haamerpuurimiseks (autori kogust)

Keskkonnamõjudest. Puurimistöödega kaasnevad keskkonnamõjud seostuvad peamiselt just põhjaveega, sest lisaks vertikaalsele geoloogiliste kihtide läbistamisele puuritakse reeglina läbi ka erinevaid veepidemeid ja -kihid. Loomulikult on oma mõju ka puurmasina enda liikumisel ja looduses töötamisel, kuid see ei erine suuresti näiteks metsamasinate tööst. Samuti ei ole ka põhjavee probleemist ülesaamine tehniliselt mingiks takistuseks. Peamiselt just hüdrogeoloogilistel puurimistel (kus on vaja neid erinevaid veekihte üksteisest eraldatult hoida), kasutatakse kahte üpris lihtsat ja tõhusat meetodit, mida kohati olenevalt geoloogilistest tingimustest ka koos kasutatakse:

  • Puuraugu manteldamine − lihtsustatult tähendab see seda, et puuraugu sisse puuritakse väline suurema diameetriga metalltoru, mis hoiab kaks eraldiseisvat veekihti üksteisest lahus;
  • Puuraugu selektiivne betoneerimine − lihtsustatult tähendab see seda, et sulgemist vajav sektsioon betoneeritakse täies pikkuses ja läbi selle tagatakse ka veekihtide eraldatus.

Need meetodid ei ole midagi uut ja on olnud kasutuses juba väga pikka aega nii Eestis hüdrogeoloogilistes vaatluskaevudes kui ka tavalistes geoloogilistes puuraukudes. Samuti on neid meetodeid omajagu suuremas mahus kasutatud ka Jordaania põlevkiviprojekti hüdrogeoloogilistes puurimistes ning loomulikult ka mujal maailmas.

Muuseas, meie enda tarbeveeks kasutatavad puurkaevaud on täpselt samal põhimõttel rajatud. Ehk siis see vesi, mida paljud meist igapäevaselt joovad, tuleb nii-öelda „geoloogilisest“ puuraugust. Seega meie enda joogivee saamiseks võib puurida küll, aga kui kivimite ammutamisest rääkida, siis on puurimine igati kahtlane ja ohtlik?

Lisaks tuleks ära märkida, et puht hüpoteetiliselt, kui seda manteldust või betoneerimist ei teostataks, siis oleks reaalselt mõju põhjavee erinevate kihtide segunemisel marginaalne. Asi on nimelt selles, et see segunemine toimub palju suuremas mastaabis juba looduslike tektooniliste lõhede/murrangute vööndite (mis läbistavad geoloogilisi kihte sama moodi nagu puuraugudki) kaasabil niikuinii. Sealjuures ei ole need vööndid paari sentimeetri skaalas, vaid võivad ulatuda mõnest meetrist lausa mitmete kilomeetriteni. Mure ühe kohvitassi või jalgpalli suuruse diameetriga augukese pärast maapõues on kergelt öeldes ülepingutatud ja põhjus, mille pärast ei peaks küll ükski geoloogiline puurauk puurimata jääma. Seda enam, et tehniline lahendus selle augu hilisemaks sulgemiseks on samuti olemas.

kaamelid_3
Joonis 3. Kaamelisõbralikud (loe keskkonnasõbralikud) puurimistööd Jordaanias (autori kogust)

Rääkides puurimiste keskkonnamõjudest oleks hea anda ülevaade hetkeolukorrast Eestis, toon siinkohal välja puuraukude kaardi Eesti mäetööstuse kantsis Virumaal (joonis 4). Nagu näha on neid „kurikuulsaid“ auke puuritud omajagu, enamus neist põlevkivi uuringuteks (helepruun kate), kuid omajagu on juba tehtud ka fosforiidi uuringuteks (ligikaudu lillade ringide sisse jäävad alad). Siiamaani pole ma kuulnud, et nende kümnete tuhandete geoloogiliste puuraukude tõttu oleks loodus hukas või kuskil elu seisma jäänud, ehki kindlasti üksikuid probleeme on olnud. Seda kaarti vaadates küsiksin, kas hakkab hirmus? Ütlen ausalt, minul ei hakka ja point ongi selles, et ega ei tohikski hakata, sest geoloogilistes puuraukudes ei ole midagi hirmuäratavat. Need on täiesti tavapärane osa uuringutest, mida on vaja teostada, et tagada vajalik informatsioon keskkonnakaitseks, mäenduseks või ka tootmiseks mõeldud tehnoloogia arenduseks/seadistamiseks.

puuraugud_4
Joonis 4. Virumaa geoloogiliste puuraukude kaart (Pukkonen, 2014). Andmed saadud Maa-ametist ja Eesti Energiast, kuhu ei ole lisatud puurkaevusid.

Mida Eestis puurida ja uurida? Eks paljud arvavad, et ega meil ju siin Eestis peale põlevkivi muud kasulikku ja tulutoovat maapõues ei olegi, et mis see geoloog siin ikka oma puurimistest jaurab. Niikuinii midagi meil siin ei ole ja kui isegi on, siis niiehknaa kaevatakse see välja nõnda, et loodusest jääb järgi laostunud tühermaa, suurfirmad lükkavad kasumi taskusse ja rahvas jääb ikka vaeseks. Loetlen siinkohal üles mõned potentsiaalsed maavarad (peale meie põlevkivi), mida minu arust tasuks Eestis uurida ja millel võib lähitulevikus või kaugemas tulevikus majanduslikku perspektiivi olla:

  • Fosforiit – just nimelt see kole ja hirmus fosforiit, mis reaalsuses ei ole muud kui liiv, milles leidub rohkelt surnud organismide fosfaatseid (apatiit) skelette. Sama koostisega on näiteks meie hambad suus. Hirmus eks? Vaadates, mis on viimase 30 aasta jooksul toimunud fosfaadi maailmaturu hindadega (joonis 5) ja mõeldes sealjuures perspektiivist, läheb selle mittenägemisega üpris raskeks. Kuna fosforiit maavarana kuulub riigile, siis on ainuõigus nõuda sellelt ka õiglaseid kaevandamistasusid. Seega on riigil täielik võim, et see fosforiiti kaevav firma ka rahvast teenima panna.
joonis5
Joonis 5. Fosfaadi hind viimase 30 aasta jooksul World Bank andmetel
  • Ehituslubjakivi – on üks põhilisi materjale, mida kasutatakse teedeehituses. Ilma selle toormeta oleks Eesti teedeehitusel juures hoopis kopsakam hinnasilt. Seega on ehituslubjakivi meie riigi hea käekäigu ja arengu jaoks kriitilise tähtsusega maavara. Siinkohal on minul isiklikult loomulikult igati kurb, et Nabala hullusega üks perspektiivsemaid ehituslubjakivi varusid maha kirjutatakse.
  • Konnatahvel ehk graptoliitargilliit – sisaldab märkimisväärses koguses raskemetalle ning loomulikult ka uraani. Samuti omab orgaanikasisalduse tõttu ka energeetilise toorme perspektiivi. Graptoliitargilliit ise on üpris omapärane settekivim, kuna see on nii-öelda kompleksmaavara, millel on potentsiaali nii gaasi/õli, kui ka raskmetallide (uraan, vanaadium, molübdeen, plii, tsink, reenium) näol. Esimene neist on nüüd päevakorda kerkinud BiotaP´i arendustegevuse tõttu ja viimane on tegelikult mujal maailmas juba üsna tavapärane tööstusharu, kuid mis siin Eestis pole laiemat huvi siiamaani pakkunud (Soesoo ja co on samas seda juba vihjamisi mingil määral ka teinud). Samas tuleb ära märkida, et kõigi nende nimetatud toormete potentsiaal üksinda tundub hetkel olevat madal, kuna kivi ise ei ole teab mis orgaanikarikas (12-17 massi%) ega ka ülemäära korralik raskemetallide „maak“. Kuid, kui just vaadata seda kivi perspektiivi kompleksselt, seda nii gaasi/õli kui ka raskemetallide tootmise poole pealt või lausa sidudes sinna juurde ka kaasneva maavarana fosforiidi kaevandamise, siis võib mõttel juba jumet olla. Samuti, kui vaadata viimase ca 22-30 aasta maailmaturu energia ja metallide hindade mitmekordset tõusu (Joonis 6 ja 7), siis ei peaks ka sellest otsast eeldama, et see huvi lähitulevikus kuhugi kaduma peaks.
joonis6
Joonis 6. Energia indeksi (nafta, gaas ja kivisüsi) hind viimase 22 aasta jooksul IMF andmetel
  • Metallimaagid – Soomes ja Rootsis on mitmeid metallimaagi kaevandusi (raud, kuld, hõbe, vask, nikkel jne). Ka meil siin Eestis on geoloogiliselt olemas samad Proterosoikumi vanusega kivimid (aluskord), mis üle lahegi. Erinevus on vaid selles, et siin on aluskord kaetud nooremate settekivimitega (aluspõhi), seega tuleb meil tublisti rohkem vaeva näha ja sügavamale puurida/kaevata, et nende metallideni ka jõuda. On olemas juba ka indikatsioone, et meil siin Eesti aladel võib tõesti olla märkimisväärseid metalli maagikehasid. Näiteks Jõhvi magnetanomaalia, mis viitab, et Jõhvi linna lähedal võib leiduda rauamaaki. Miks mitte puurida/uurida ning perspektiiv välja selgitada? Samuti nagu ka graptoliitargilliidi raskemetallide puhul on selge see, et tulevikus kõrgest metallide hinnast (Joonis 7) tulenev huvi ja surve uuringute läbiviimiseks aina kasvab. Siinkohal on huvitav ka see, et selle Jõhvi magnetanomaalia osas on juba lähiajaloos olnud ka välisinvestoreid, kes olid uuringute läbiviimisest huvitatud, kuid kellele vastavat uuringuluba ei antud.
joonis7
Joonis 7. Metallide indeksi (vask, alumiinium, raud, tina, nikkel, tsink, plii ja uraan) hinnad viimase 30 aasta jooksul IMF andmetel
  • Graniit – samas Proterosoikumi aluskorras leidub ka korralikku graniiti, mida saaks samuti kasutada alternatiivina ehituslubjakivile. Omadustelt on ta kusjuures isegi parem (tugevam), kui lubjakivi. Ainuke mure on nagu metallimaakidegagi see, et kaevamiseks tuleb minna sügavale. Samas oleks mõistlik seda perspektiivi edasi uurida ning kes teab, kunagi kaugemas tulevikus ehk ka majanduslikult tasuva toormena ära kasutada?
kast
joonis 8. TTÜ Eesti kivimite kollektsiooni kuuluvad 12 tüüpilist Eesti kivimit või kivimi-erimit ülevalt vasakust nurgast lugema hakates: graniit, amfiboliit, gneiss, sinisavi, fosforiit, graptoliitargilliit, kukersiit, lubjakivi (Lasnamäe ehituspaas), purdlubjakivi (“Vasalemma marmor”), karplubjakivi (Borealis-lubjakivi), dolokivi ja liivakivi.

See kõik siin ei tähenda, et kindlasti tuleb homme kopp maasse lüüa ja suure hurraaga kaevandama hakata. Ma väidan, et oleks aeg rahastada korralikke alusuuringuid, et riigil tekiks arusaam, mis võimalused meil siin Eestis on ja lähtuvalt sellest ka edasisi plaane seada. Ütlen ausalt, Eesti on oma maavarade uuringu ja kaevandamise vaenulikkusega maailmas üpris haruldane nähtus. Miks see nii on läinud? Usun, et oma jälje on jätnud nõukogude aegne mentaliteet, kus mäendus sõitis tuimalt üle kõigist ja kõigest. Leian, et tänastes oludes on sellise stsenaariumi kordumine võimatu ja asju saab teha ka (tegelikult juba tehaksegi) mõistlikult nii, et hundid söönud ja lambad terved.

Tuleb loomulikult tõdeda, et osade nende loetletud maavarade kaevandamise ja tootmisega on veel lahendamata rida keskkonnahoidu puudutavaid küsimusi ja muresid (põhjavee kaitse, raskemetallide leostumine, argilliidi isesüttimise oht jne). Nendega on kahjuks nii, et kui ei ole võimalik koguda geoloogilist alusinformatsiooni, siis ei ole võimalik ka hinnata kaevandamise/tootmise mõju keskkonnale või välja mõelda tehnilisi lahendusi nende ärahoidmiseks. Samuti oleks uued alusuuringud väga heaks värskendavaks tuuleks Eesti rakenduslikus geoloogias üldiselt, st saaks pakkuda kogemusi ka nooremale põlvkonnale, kellel Eestis geoloogina väga suurt rakenduslikku väljundit ei leidugi.

PS! Tartu Ülikooli olevat sel aastal geoloogiaõppesse astunud tervelt kaks tudengit, seega on geoloogia viimase 25 aasta pikkune alarahastamisest tulenev väljasuretamine oma mõju juba jätnud ja puudu on jäämas terve põlvkond kogemustega geolooge. Geolooge, kelle abil oleks võimalik just neid potentsiaalseid maavarasid uurida ja tulevikus ehk ka keskkonnasäästlikuks tootmiseks ette valmistada. Veel on õnneks pildis kogemustega akadeemikud ja tippspetsialistid, kes saaksid oma laialdasi teoreetilisi ja praktilisi teadmisi nooremale põlvkonnale edasi anda. Kahjuks, tuleb tõdeda, et see ajaaken ei ole avatud enam kauaks (enamikul neist on vanust turjal tubli 70+ aastat). Seega oleme väga lähedal, et kaotame hindamatus väärtuses teadmisi pelgalt seetõttu, et vanadel tegijatel ei ole praktilist võimalust ega väljundit, mille abil neid teadmisi nooremale generatsioonile edasi anda.

Küsimus on nüüd just selles, mida saab selle heaks riik ära teha, et tulevikus äkki ka ise enda maavaradelt rohkem tulu teenida. Sealjuures ei tohi unustada, et mida suurem on teenitud tulu maavaradelt, seda paremini on rahastatud riigi keskkonnakaitse. Võimalusi kuidas edasi minna on mitmeid:

1) Rahastada uuringuid omalt poolt – st panna uuesti jalad alla tugevale riiklikule geoloogiateenistusele, teha algust Eesti maavarade alusuuringutega, et selgitada välja mida meil maapõues tegelikult üldse leidub ja mida sellega riigile tulu teenimiseks peale oleks võimalik hakata. Samuti koguda alusandmeid keskkonnamõjude hindamiseks, et riik saaks langetada teadmistepõhiseid otsuseid enda maavarade majandamise strateegias nii praegu kui ka tulevikus.
2) Küsida rahastust arendajatelt – st lubada eraettevõtjatest arendajatel teostada alusuuringuid enda rahade eest (näiteks kontsessiooni alade põhimõttel), et nad siis ise need põhilised küsimused välja selgitaksid. Riigil jääks täita kontrolliv ja kinnitav roll, kuid ka siinkohal on vaja tagada spetsialistide olemasolu, kes suudaksid uuringuandmeid valideerida.
3) Jätkata praegust rohelist poliitikat – st jätta uute maavarade perspektiiv uurimata. Loobudes sellega võimalikust tuluallikast riigieelarvele, kui ka rakenduslikest geoloogilistest teadmistest/spetsialistidest.

Jutt liikus mul nüüd puurimistelt sujuvalt edasi palju suuremate muredeni, kuid üldises plaanis on need kõik omavahel väga tihedalt seotud. Sellest tulenevalt ma siin ka kirjutan, võimalik, et see on ja jääb võitluseks tuuleveskitega, kuid üritama ju peab. Reaalsus on see, et kui tahame näha Eestis arengut ja eluolu paranemist, siis tuleb paljudel inimestel muuta oma suhtumist (või teistel seda suhtumist kujundada) maavarade uuringusse ja kaevandamisse. Saan aru, et IT ja innovatsioon on Eestis popp teema, kuid kõik meist ei saa olla IT gurud ja tagatoa start up`ide meistrid. Tuleb endale teadvustada, et „kogu“ Eesti ei saa olla üks suur looduskaitseala, sest siis ei oleks taga toetavat mäendust, mis selle kaitseala ülalpidamise kinni maksaks või suurele osale rahvast tööd pakuks. Raha ei kasva puu otsas, see tuleb hoopis läbimõeldult ja kaalutletult tegutsedes maa seest välja kaevandada.

Kainet mõistust soovides,

H.

Arvamus,Jätkusuutlik areng,Tarbimine

Eetilised jõulukingid, jõulukingi soovitused 2014

On perekondi, kus kingitusi tehakse ainult kõige väiksematele, lastele. Mõnes peres tõmmatakse loosi (kulutused on ikkagi väiksemad kui kõigi sugulaste asemel pead kingipakki tegema vaid ühele korraga). Mõni pere- või sõpruskond kasutab jõuluaega heategevuse praktiseerimiseks ja teeb üksteisele kingituseks annetusi kellelegi, kellel esimese maailma üleliigsest rahast rohkem kasu on. Praktiline ja vaimukas on ka “white elephant party” stiilis kingijagamine, kus imelikke ebavajalikke asju mänguliselt üksteiselt üle võetakse ja vahetatakse. On kollektiive ja seltskondi, kes lepivad kokku, et kingitused tuleb valmistada ise. Mõnes leibkonnas aga on endiselt surve kõigile õigeks ajaks õiged (ja piisavalt hinnalised, et keegi ei solvuks) kingitused leida suur.

tumblr_my890eVPK41spm17no1_500

Lühidalt – jõulude aeg on lisaks nunnudele lumehelvestele, perega koosveedetud ajale ja puna-rohekirjutele dekoratsioonidele paljudele ka ohtra stressi aeg. Rahastressi aeg. Kingistressi aeg. Mõttetutest kingitustest ja üleliigsetest kingipakkidest tuleneva prügi ja rusuva ökoloogilise jalajälje aeg. Paljudele Värske Aju lugejatele ilmselt ka südametunnistuse stressi aeg. Ühest küljest tahab igaüks oma lähedastele rõõmu valmistada, aga teisalt hoiduksid paljud tarbimisühiskonna rattalt kõrvale kui vähegi võimalik. Tahaks kinkida seda, millest on kasu, mis ei raiska ja mis on tähenduslik. Kui võimalik, tahaks kinkides teha ka head. Allpool lahkangi natuke eetiliste kinkide teemat läbi arengukoostöö dilemmade. 

Eetilised kingitused ja hea tegemine läbi arengukoostöö projektide toetamise. See on vastuoluline teema, ma olen nõus. Ja kes soovib lugeda, millised on arengukoostööle annetamise mündi erinevad küljed, võiks lugeda väga pikka (ja tänu sellele ka põhjalikku) artiklit pealkirjaga  “Stop Trying to Save the World. Big ideas are destroying international development.” Lühidalt kokku võttes – liiga suured, universaalsed ja säravad ideed (mudelid), mis tõotavad õitsengut kõigile (näiteks kõigile koolilastele tasuta õpikute jagamine või põhjaveepumpade rajamine kõikidesse Aafrika kõrbeküladesse) ei toimi igas kohas ja alati ühtemoodi. Teisisõnu – toimivad (ja tõeliselt “head tegevad”) lahendused arengukoostöös on rätsepatöö kogukond kogukonna haaval.

Kõrvalepõige nr 1. Selleks, et väita, kas mingi arenguabi lahendus teatud kultuurikontekstis toimib (näiteks viidates samale artiklile – et kõhuussi rohi parandab laste kooliskäimist ja elu jooksul teenitavat raha), peavad arenguabi andvad organisatsioonid tegema palju uurimistööd – süvenema, katsetama, koguma võrdlevaid andmeid. Sisuliselt teadust tegema. See tähendab raha “kontorite” tööshoidmiseks, spetsialistide palkamiseks jne. Seda raha annetajad organisatsioonidele (a’la UNICEF jmt) anda ei taha. Annetajad tahavad näha, kui mitu sooja tekki või kõhu-usside tabletti nende annetuse eest osteti hoolimata sellest, kas on veoauto juhti, kes tekid ka kohale toimetaks või medõde, kes tabletid laiali jagaks.

Jah, tõsi on, et mittetulundussektori rahaskeemid ongi teinekord segased ja harvad pole ka juhtumid, kus “kontori-rahasid” kasutatakse sulaselgeks turismiks ja aferismiks. Pätte leidub igas seltskonnas. Aga tsiteerides ühte ärimeest, kelle nime ma ei suuda meenutada:

“parem vahel petta saada, kui eluaeg kõiki kahtlustada.”

Kõrvalepõige nr 2. Kõige väärtuslikum asi, mida jõulude ajal “head tehes” kinkida on aeg ja järjekindlus. Püsikorraldus. Läbi aasta koerte varjupaigas koerte jalutamine, mitte ainult 22. detsembril, et end veidi parema inimesena tunda. Lastekodule 10 roosa Furby asemel oma vabu pärastlõunaid kinkida, et mõnel õpiraskustega lapsel kodutöid aidata teha. Osaleda ELFi talgutel ja annetada neile piisavalt suur summa, et maksta mõne juristi kuu tasu, mitte piirduda postkaardiga (mis on ka üliäge!). Saate aru küll… Ja sellepärast ongi aeg ja järjekindlus kõige haruldasemad kingid, nad on tõepoolest kallid, meil ei ole enamasti seda rikkust.

Kusjuures see ei tähenda, et ühekordset heategu ei peaks tegema. See on ikkagi parem kui mittemidagi. Süümepiinad teemal – äkki ma annetasin liiga vähe – ei ole kuigi mõistlikud.

Kõrvalepõige nr. 3. “Enne kui Eestis kõik korras pole ma küll mingitele … midagi ei anneta!” ning seejärel kõigile oma sugulastele Prisma 20 eurine kinkekaart osta ei ole loogiline tegutsemine. Esiteks pole vaja võrrelda asju, mis pole võrreldavad (Süüria sõjapõgenike ja Eesti vähekindlustatud perede lapsi, näiteks). Teiseks – kui sa põhimõtteliselt ei taha annetada, siis ära tee seda, mitte ära räägi sellest, mis kõik maailmas tegelikult parandamist vajab. Vingumine pole kedagi paremaks inimeseks teinud. Kolmandaks – ka Eesti vähekindlustatud perede lapsi on võimalik täitsa tõhusalt aidata, kui selleks vähegi vaeva viitsid näha.

“Parem aitan oma vanaema!” jah, väga õige, kui ta vajab abi, siis peaksidki temast alustama.

Arengukoostöö, mis toetab päris inimesi ja proovib anda kala asemel õnge. Mulle tundub, et Mondo on midagi sellist suutnud tekitada. Ühelt poolt on Eesti lihtsalt nii väike, et seda, kas vabatahtlikud kuskil Keenias päriselt tööd teevad või niisama logelevad saab juba paari õige märksõnaga sotsiaalmeedias kindlaks teha. Teiseks on nende pakutavad eetilised kingitused üsna isiklikku laadi ja võimaldavad inimesel ka järgi kontrollida, kas ja kuhu nende rahasüst läinud on. Näiteks saab toetada õpilaste kooliteed, maksta Kongo küla arvutikursuste eest, osta Afganistani lesknaisele kits, toetada välikäimla ehitamist Afganistani koolile jne. Sarnaseid kingivalikuid pakub ka näiteks Oxfam.

tooted2
Käsitööd Mondo tootevalikust. Telliskivi loomelinnakust leiab ka nende kontori, kus asju oma sõrmede vahel enne ostmist pisut keerutada saab.

Abstraktse tänukirja asemel võib endale soetada ka midagi vajalikku, mis pakuks töö tegijale õiglast tasu: käsitööna valminud korve, ehteid või kosmeetikat. Muuda Maailma kodulehelt leiab selle kohta veel palju infot.

Ja kui tõesti ühtegi mõtet ikkagi ei tule, et mida kinkida, siis mõtle enne kingi soetamist:

  • Kui kingisaaja on majanduslikult hästi toimetulev täiskasvanud inimene, siis pole ilmselt vaja talle kingituse väärtuse ja välise säraga muljet avaldada. Ammuta ideid käesolevast artiklist.
  • Kui kingisaaja on majanduslikult hästi toimetulev täiskasvanu, kes hullult solvub ja vihastab, kui kingituse väärtus ja väline sära talle muljet ei avalda, siis… pole sellest artiklist ilmselt väga palju abi. AGA sa võid siiski hoolitseda selle eest, et kingitus on õiglasest kaubandusest...
  • Kui kingisaaja ei ole majanduslikult hästi toimetulev, siis äkki on tal mõni hästi konkreetne ja lihtsasti teostatav soov? Tasub küsida.
  • Kui kingisaaja on laps, siis tasub talle kinkida midagi, mis valmistab talle rõõmu, aga on päritolult õiglane ja/või last arendav (Raamat? Lauamäng? Ehitusklotsid? Loomaaia aastapilet? Suusad?). Tüdrukute/poiste dilemmasse ma üldse ei hakka laskumagi.

    eesti-taheklotsid
    Arendavad tegevused lastele
  • Kui kingisaaja on teismeline, siis suhtle temaga. Võib-olla sobib tema protestimeelsusega Afganistani lesknaiste ja koolitüdrukute toetamine. Kui mitte, siis kaalu FairPhone’i ja ühiseid elamusi (raju talvematk ja sinna juurde kuuluv . 😉 )
  • Kui kingisaaja on “keegi loosiga,” siis olgu see kingitus vähemalt söödav/joodav, elamuslik ja väikse ökoloogilise jalajäljega.
  • Kui kingitus peab olema ise tehtud, siis olgu tal ka mingi praktiline tarve ja kasutatagu tema tegemiseks midagi, mis sul juba praegu kodus olemas on. Kui sa just pole suurepärane maalikunstnik või kingisaaja konseptuaalse kunsti fänn, siis tasub ebamäärased “laheda välimusega” taiesed valmistamata jätta, veel vähem sellised, mille tegemiseks enne kolm tundi šoppama peab…
http://www.dreamstime.com/royalty-free-stock-photos-painting-numbers-image4687338
Numbrite järgi maalimine ei pruugi olla see “isetehtud kingitus,” mis kingisaaja käsi kokku lööma paneb. Aga mine sa tea…
  • Kui tahad kinkida “midagi originaalset” siis ära panusta Yüski “naljakate asjade riiulile” või mõnele muule riiulile, mis sisaldab plastmassist valmistatud imelikke asju, mida inimene pärast jõulupaki avamist enam kunagi näha ei taha. Proovi lähtuda kingisaajast ja tema huvidest – söödav, joodav, elamuslik ja väikse ökoloogilise jalajäljega kehtivad ka siin (saada ta kokanduskursustele, korralda talle kokkusaamine tema lemmikkirjanikuga, tee tema vannitoas remonti).
Allalaaditud fail
Rinnahoidja soojendaja

Veel mõtteid: no gift-christmas; eetiliste kingituste top10 ühelt Austraalia lehelt; eetiline mood siin ja sealpool, natuke hipsterimaid mõtteid, lihavabad jõulud, mis tõotavad nii elu kinkida kui ka, olgem ausad, raha kokku hoida ja pikemas perspektiivis kasvuhoonegaase vähendada.  Hakka loomaaialooma vaderiks. Ja veel üks hästi pikk nimekiri headest mõtetest, mida jõuludeks kinkida.

Häid pühi! 🙂

Arvamus,Bioloogiline mitmekesisus,Loodus- ja keskkonnakaitse,Ökoloogia

“Traditsiooniline” loomade ärakasutamine

Maal on ääretult paju eri liike organisme. Erinevate arvestuste kohaselt vähemalt 10 miljonit. Kuna looduslikku mitmekesisus järgib evolutsiooni, muutuvad need numbrid koguaeg. Uusi liike tekkib juurde ning mõned paratamatult kaovad. Iga päev juhtub mõne liigiga nii, et pärast ca 3.6 miljardi aastat katkematut arengut, kaovad nende erilise variatsiooni esindajad jäädavalt.

mass_extinctions
Rohelisega on märgitud keskmine looduslik väljasuremiste tase (nö väljasuremiste taustafoon, background extinction rate – ingl. k.), musta joontega konkreetse perioodi väljasuremiste hulk taksonoomiliste perekondade kaupa. Eristuvad viis piiki ning paljude teadlaste arust on inimtegevuse tagajärjel nüüd kätte jõudnud kuues – mida sellele graafikule kantud pole.

Maailma Looduse Fondi (WWF) sõnul kaob aastas vähemalt 10 000 erinevate organismide liiki. See on kuskil 1000 kuni 10 000 korda kiirem liikide kadu kui võiks taustafooni järgi eeldada. Seda on eriti hästi märgata loomade puhul, peamiselt seetõttu, et nad on suured ja kergesti meeldejäävad. Käimas on kuues massiline loodusliku mitmekesisuse vähenemine ja süüd pole vaja kaugelt otsida.

958366620
Mida “kuues väljasuremislaine” endast kujutab? Kliki pildile ja vaata lähemalt ZMEscience artiklist.

Inimene on looduse mitmekesisusele kahjulik väga mitmel eri moel. Koos meie endi liikumisega mööda Maad oleme viinud eri liike uutesse ökosüsteemidesse, tapnud hulgaliselt ilusaid või maitsvaid loomi ning häirunud looduslikku tasakaalu isikliku kasu nimel. Galapagose saarestikus asuval Isabella saarel tuli näiteks viimasel kahel kümnenditel hävitada umbes 100 000 kitse (Projekt Isabella). Sealne ainulaadne loodus ei suutnud nende sisse toodud loomade surve tõttu lihtsalt enam toimida. Lisaks oleme me olnud üsna edukad ka erinevate ökosüsteemide hävitamises. Näiteks järjest enam metsamaad hävitades ning linnu, põlde ning rohumaid luues, oleme me kaotanud täielikult lugematul arvul liikide elupaiku. Nad surevad välja, kuna neil pole enam kuskil elada. Clive Pointing kirjutab oma “Maailma rohelises ajaloos” (ja “Uues maailma rohelises ajaloos“) väga mitmetest inimtegevuse tagajärjel fataalselt muutunud ökosüsteemist – olgu need siis aja jooksul hävitatud viljakad mesopotaamia põllumaad, mille asemel laiub soolakõrb või Vahemereäärsed lopsakad tammemetsad, kus asemele kasvanud makkiavõsas nüüd vaid maiaid kitsi võib kohata.

Foto: Ants Liigus, Pärnu Postimees
Mõnel juhul võib inimmõju ka looduslikku mitmekesisust suurendada. Erinevad poollooduslikud (ehk harva niidetavad või vähe karjatatavad) niidukooslused, mida ajalukku kaugemale tagasi vaadates “hooldasid” Euroopas piisonikarjad, oleks tänapäevases Euroopas ilma inimeste kaasabita ilmselt olemata. Tänu targale tegutsemisele hoitakse põnevad taimekooslused ilma ülemäärase fossiilsete kütuse põletamiseta alal (veise)karjatamisega. Pildil Pärnu linnalehamad, kes Pärnu linna rannaniite “hooldavad.” Foto: Ants Liigus, Pärnu Postimees

See kõik on ääretult ebameeldiv ent üks teema on mind läbi aastate tõsiselt keema ajanud. Võib-olla on see seotud minu põlgusega irratsionaalsuse vastu. Ehk on põhjus hoopis aga selles, et ohustatud on peamiselt suured, ilusad ja tuntud loomad. Igatahes ajab sellest kuulmine mind alati väga vihaseks. Tegu on elusolendite hävitamisega traditsiooniliste uskumuste tõttu, millel puudub igasugune teaduslik tõestus ning mis pärinevad tuhandeid aastaid vanadest muinasjuttudest.

Ma saan aru, et on palju inimesi, kellele igasugune loomade tapmine ja kasutamine on vastumeelne. Ma mõistan neid inimesi. Teisalt olen ma aga realist ja tean, et inimene on segatoiduline. Inimene saab liha süües hõlpsasti kätte palju eluks vajalikke toitaineid ning söödud loomadest järgi jääv nahk ja luud on sobilik materjal, millest vajalikke esemeid valmistada. Ajalooliselt on need materjalid olnud paljuski asendamatud (loe varasemast Värske Aju artiklist, kuidas elevandiluu asendamiseks piljardikuulides leiutati tselluloosnitraat – üks plastide eelkäia). Minu jaoks on sealjuures aga väga oluline, et me võtame looduselt vaid nii palju kui vaja (ja nii vähe kui võimalik). Et me ei piina loomi, ei kasvata neid ainult mingil puhtalt esteetilise põhjusel ja kui me oleme kord juba loodusest üle käinud, ei ole järel vaid laastatud maa.

Traditsiooniliste uskumuste tõttu loomade hävitamine on minu jaoks midagi muud. Läbi ajaloo oleme me antropotsentristlikult loodusele tähendust loonud – tihti viisil, mis modernsesse teaduslikku maailmapilti ei sobi. Tugev loom on seotud jõuga, kaval loom tarkusega jne. Lisades sinna juurde meie vähesed teadmised kõige elusa osas enne teadusliku meetodi võidukäiku ja tahtmatuse lasta traditsioonidel surra ning jõuamegi olukorrani, kus impotentsi „ravitakse“ tänini tiigri peenise abil.

Lõuna hiina tiiger. Foto: J. Patrick Fischer
Lõuna hiina tiiger. Foto: J. Patrick Fischer

Looduses on säilinud tänaseks umbes 3200 tiigrit. Nende arvukus on vähenenud pidevalt. Suur ja jõuline kaslane, ilusa karvaga, on läbi ajaloo inimestes palju emotsioone tekitanud. Ka tänapäeval on nende nahad, kondid, hambad, küüned jm väga nõutud ning osa Aasia traditsioonilisest meditsiinist. Inimesed loodavad lahti saada valudest, needustest ning impotentsist, hoolimata sellest, et puuduvad tõendid. Tiiger peab surema, inimese tervis ei parane ja kasu saavad ainult salakütid ja vahendajad.

Siberi muskushirv. Foto: Nikolai Usik
Siberi muskushirv. Foto: Nikolai Usik

Sarnane lugu on ka Aasias elutsevate muskushirvedega – kõik seitse liiki on kiirelt vähenemas. Kuigi nende liha peetakse kohalikuks delikatessiks, on nende kahanemise põhjus hoopis muskusnäärmetes, mis liigile nime annavad. Muskust, mis nad eritavad on kasutatud parfüümides ning kuigi tänapäeval on olemas sünteetilised alternatiivid, jätkub jaht siiani. Kohalikud traditsioonilise meditsiini müüjad lubavad, et muskus ravib südame ja veresoonkonna haigusi ning hingamisprobleeme. Hirve muskus on tuntud ka kui afrodisiaakum ja legendide järgi kasutasid kuninglikud perekonnad seda parfüümina. Reaalne meditsiinile mõju sellel muidugi aga puudub.

Valge ninasarvik. Foto: Joachim Huber
Valge ninasarvik. Foto: Joachim Huber

Huvitav lugu on ka ninasarvikuga. 20-ndal sajandil olid kõik 5 ninasarvikute liiki väljasuremisohus. Arvati, et nende sarvest tehtud pulbrist on kasu palaviku ning vererõhu langetamisel. Teaduslikud tõendid seda järjekordselt ei näidanud ning õnneks eemaldas Hiina 1990-ndatel ninasarviku sarve ravimite tootmiseks sobilike ainete nimekirjast ning ninasarvikute arvukus hakkas jälle kasvama. Järjekordne muutus toimus aga üsna hiljuti kui Vietnamis levis kuulujutt, et ninasarviku sarv ravis kellegi väga tähtsa isiku surmava maksavähi. Salaküttimine tõusis taaskord ning ninasarvikud on jälle äärmises ohus (2013 aastal salakütiti rohkem ninasarvikuid kui kunagi varem meie kaasajal!).

Papua New Guinea, PNG, painted faces native people
Paapua Uus-Ginea põliselanikud on aastatuhandete jooksul endale värvikaid kostüüme teinud paradiisilindude sulgedest. Selle tegevuse tagajärjel on osad paradiisilindude liigid juba välja surnud. Siiski on traditsioonilisi eluviise viljelevad kohalikud hõimud suhteliselt väiksearvulised ja paradiisilinde täielikult hävitada suutnud pole. Kuid kui paradiisilindude suled muutuksid “liiga trendikaks” poleks globaalse turu tingimustel neil enam praktiliselt mingit elulootust. Kogukondlikute traditsioonide ülekandmisel turumajandusse peab olema äärmiselt ettevaatlik. Pildile klikkides saad lugeda rohkem paradiisilindudest ning sellest, mis need uskumatult ilusad linnud nii haruldaseks teeb.

Selliseid lugusid on kahjuks palju ja see teeb mind väga kurvaks. Traditsioonid võivad olla ilusad asjad. Lähenedes neile ratsionaalselt võivad nad meid ühendada millegi suuremaga ja vanemaga kui me ise. Järgides aga pimesi muinasjutte minevikust, ei saa nad aga kuidagi õigustada looduse mitmekesisuse ohustamist. Meie oleme ka loomad, osa loodusest, osa keerukatest ökosüsteemidest, osa planeedist. Hoolimata sellest, kas sa oled taimetoitlane, loomaõiguste aktivist või põhimõttekindel burgeri sööja, loodus vajab austust. Ja loodus vajab ka ratsionaalset lähenemist ning kõik, mida me loodusest võtame peab olema mõistlikult põhjendatud. Taunime siis ajast ja arust mõtlemist, mis seostab tiigri peenise inimese potentsiga ja leiab, et see on piisav põhjus üks suur ja ilus ohustatud loom tappa. Ajalugu on mitme valusa õppetunni najal näidanud, et meil on elusatest loomadest (ja ellu jäänud liikidest) palju rohkem “kasu” kui nende pulbristatud kehaosadest. Tihti saadakse alles liigi ajaloohämarusse vajudes aru, kui suurt või olulist rolli ta mängis oma ökosüsteemis. Ajalugu on ühtlasi näidanud (ja teadus tõestanud), et Viagra on palju parem potentsiravim.

“Anyone who has accustomed himself to regard the life of any
living creature as worthless is in danger of arriving also at the
idea of worthless human lives.” – Albert Schweizer

Jätkusuutlik areng,Linnad,Põllumajandus

Aktiivsetest kogukondadest ja kogukondade aktiviseerimisest

Miks me peaksime osalema?

Sellise, esialgu ehk isegi kergelt filosoofilise kõlaga küsimusega võiks alustada teist artiklit Värske Aju linnageograafiliste artiklite sarjas, mis sel korral püüab valgust heita nende inimeste tegevusele, kes lisaks oma põhitööle on tundnud vajadust ühel või teisel moel olla aktiivsed oma kogukonnas. Selliste lokaalselt aktiivsete kogukondade kätte on koondumas üha rohkem võimalusi mõjutada erinevaid otsustusprotsesse ja suunata seeläbi ka linna üldisi arengutendentse. Lokaalne on saamas globaalse kõrval uueks võtmesõnaks, mille poole vaadatakse üha enam, otsides lahendusi nii jätkusuutlikule ja sõbralikule linnakeskkonnale kui ka „suurtele ja põletavatele“ probleemidele nagu kliimamuutused ja taastumatute energiaallikate pidev ja kiire vähenemine.

Minu isiklik lähem kokkupuude ühe aktiivse kogukonnaga jääb paari aasta tagusesse aega, kui ülikooli ajal sai võetud osa Linnalabori väljasõidust Riiga. Mežaparksi kogukond jäi mulle meelde kui hea näide aktiivsetest elanikest, kes on oma tegevusega mõjutanud ka linnas toimuvat – näiteks hakkas kogukond lokaalselt igal aastal korraldama autovaba päeva, millest mõni aeg hiljem sai innustust kogu Riia linn. Tegelikkuses ongi üha enam hakatud lugu pidama sellistest rohujuure (grassroot) tasemel algatustest, kuna neis on sisuliselt olemas juba see, mida paljud suured kampaaniad püüavad alles saavutada – inimeste valmisolek kaasa mõelda ja tegutseda. Kogukondlik algatus ei pea enamasti vaeva nägema mingi konkreetse protsessi vajalikkuse selgitamisega, vaid see vajalikkuse tunnetus on kogu algatuse üks liikumapanevaid jõude. Eelmises artiklis rääkisin ma ülevaatlikult Ebenezer Howardi aedlinnadest, mis sisuliselt nägid ette ca 30 000 inimese suuruseid kogukondi, mis oleksid võimalikult iseseisva majandamisvõimega. Pea sajand hiljem on taas selliste kogukondade temaatika päevakorral ja sisuliselt aktuaalsem kui kunagi varem. Põhjused selliste aktiivsete kogukondade tekkeks võivad olla aga üsna erinevad. Järgnevalt toon välja kaks põnevat näidet sellest, kuidas aktiivsed kogukonnad ja kogukondade aktiviseerimine on suutnud aidata kaasa lahenduste loomisele erinevatele sotsiaalsetele, majanduslikele ning keskkonda puudutavatele probleemidele.

Linnapõllundus ja lahenevad lahkhelid

Kui ma paluksin sul mõelda paar omadussõna Detroidi kohta, siis millised need oleksid? Kunagist tööstusliku toodangu ja kapitalismi musterlinna võiks iseloomustada mitmete omadussõnadega nagu mahajäetud või segregeerunud. Vähem tuleks arvatavasti vastuseid nagu loominguline, kogukonna-keskne ning avatud uutele ja teistsugustele ideedele. Tegelikult just need kolm viimast märksõna iseloomustavad Detroiti minu silmis kõige paremini.

Detroit on üks nendest suurtest linnadest (elanike arv ca 700 000), kus inimesed on hakanud aktiivselt tegelema linnapõllundusega. Suure hulga inimeste lahkumine linnast jättis maha tühjad ja kõledad krundid, mis ei aidanud kuidagi kaasa Detroidi üldise ilme paremaks kujundamisele. Tööpuuduse tulemusena oli linnas ka palju neid, kellel oli hulganisti vaba aega, kuid vähe võimalusi selle sisustamiseks. Need on mõned põhjustest, mis viisid Detroidis üsna laiaulatuslikule linnapõllundusega tegelevate kogukondade tekkele. Lisaks võimalusele kasvatada endale ise värsket köögivilja, pakuvad need kogukonnad võimalust inimestele oma aega sisustada ning lõimuda. Linnaruumi rajatud köögiviljaaiad on saanud üheks kohtumispaigaks erineva rassi ja usuga inimestele, võimaldades sel moel taasluua usaldust ja austust üksteise vastu. See on aga juba oluline samm palju suuremate probleemide lahenemisel. Kindlasti soovitan vaadata allpool lingitud videot ning otsida Google’st märksõnadega “Detroit documentaries” üles mõni mainitud linnast pajatav doku – linnahuvilistele on see põnev materjal!

Kas sa teadsid, et linnapõllundusega tegeleb maailmas üle 800 miljoni inimese? Ning et neljandik neist kasvatab köögivilju müügiks? See on päris suur kogus toiduaineid. Arvestades seda, et linnapõllundus püüab olla nii „lokaalne“ kui võimalik, on tegemist suure säästuga energiatarbimisel, rääkimata muudest kasudest (tervisliku toidu parem kättesaadavus ka vaesemate hulgas, erinevat tüüpi reostuse vähendamine ja sotsiaalsed kasud, mida Detroidi näitel põgusalt lahti seletasin).

Ka Eesti kontekstis võib linnapõllundusest rääkida, kuigi meie linnad on piisavalt väikesed ja roheliste aedade osakaal piisavalt suur. Selle pärast pole ka linnas kasvavad õunad või tomatid just väga suur asi, millest eraldi kirjutama peaks. Ometi on viimastel aastatel selliste aedade osakaal pigem vähenemas kui suurenemas ning linnapõllumajandus kui eraldi nähtus ka meie linnaruumi tungimas – küll vähem kogukondlikul ja rohkem individuaalsel tasandil. Kui sa pistad suvel oma kortermaja rõdul mulda tomatitaime ja maitserohelise seemne, siis väikestviisi oled ka sina „linnapõllumees“ ning sõidad tõenäoliselt autoga ikka tubli mitu korda vähem poodi Hollandis kasvatatud tomateid ja basiilikut tooma. Huvitav on võib-olla siinkohal mainida ka seda, et maitsetaimed ja erinevad köögiviljad on oma kohta leidmas ka suuremate linnade igasuvistes kohustuslikes lilleseadetes. Miks aga mitte võtta oma sõpruskonnaga järgmisel suvel ette mõne mahajäetud krundi köögiviljaaiaks muutmine?

(Tänava)kunst kui võimalus rääkida

Esmapilgul võib kunstist rääkimine linnaruumi kontekstis kui olulisest infoallikast ja võimalusest kogukondi ühendada, tunduda võõras ja harjumatu. Tegelikkuses on sellised projekti kogukondade sidujate ning aktiviseerijatena maailmas enam levinud, kui võib-olla esmapilgul arvata võiks. Näited hõlmavad erinevaid avalikke üritusi, mis suurendavad inimeste omavahelist kokkupuutepinda, noorte inimeste aktiivset kaasamist kogukonnas, inimeste kaasamist planeerimisprotsessi ja osalusvõimaluste laiendamist tsiviilotsustustesse. Miks mitte teha seda loominguliselt ja lasta inimestel olla osa ruumist, mida nad kujundavad? Kui mõelda kunsti osale nendes protsessidest, siis võib-olla kõige ilmekam on siia juurde vaadata videot, mis on küll pisut kehva kvaliteediga, kuid annab edasi päris põnevaid mõtteid sellest, mis rolli kunst ja sellega seonduv linnaruumis mängib:

Tänavakunstiga seostuvad enamikele tõenäoliselt mahajäetud hooned, mida “kaunistavad” erineva suuruse ja sisuga pildid ja kirjad. Mõned neist ütlevad väga vähe, teised jälle võivad rääkida pika loo sellest, kuidas linnaelanikud end ümbritsevat näevad ja kogevad. Kui hakata mõtlema sellele, mis võimalusi pakub tänavakunst neile, kel pole julgust või tahtmist (ka võimalust!) võtta osa avalikest aruteludest, siis ehk avaneb lugejale ka tänavakunsti kui kvalitatiivse infoallika potentsiaal. Pildid aedadel või hoonetel võivad rääkida terve loo sellest, mis elu linn elab ja mida peaks või võiks muuta, tagamaks selle elanikele turvaline ja sõbralik keskkond. Võib-olla antud hetkel olekski targem mitte laskuda diskussiooni tänavakunsti esteetiliste aspektide üle ning pigem võtta seda kui asja iseeneses – see on olemas ja meil on võimalus selle peituvaid sõnumeid “kuulata” ja linnaarengu arutellu kaasata.

Candy Changi projekt New Orleansis on üks näide aktiivsest inimesest kogukonnas, kes tahtis rohkem näha ja teada – tema algatatud “Before I die” (vaata videot allpool) projekt tõi nähtavale ühe kogukonna soovid ja mõtted elust ja linnaruumist. Idee leidis järgijaid mitmelpool mujal maailmas, andes võimaluse inimestele kaasa rääkida ja panustada enda kogukonna ja ümbritseva keskkonna arengusse. Changi projekt on üks neist proaktiivsetest algatustest, mis on ühe inimese kogemuse najal kasvanud suuremaks ettevõtmiseks ning aktiviseerinud kogukondi olema ümbritseva suhtes tähelepanelikumad ja avatumad.

Kas me siis ikkagi peaksime osalema?

Kaks eeltoodud näidet on vaid pisike osa sellest, millega maailmas kogukonnatasandil tegeletakse. Kõigest ei jõua ning saagi ühekorraga rääkida ning sestap saigi kirja siia mulle endale kõige enam meelde jäänud projektid ja algatused. Samas ma loodan, et need näited olid piisavad selleks, et vastata küsimusele miks me peaksime osalema ja kuidas osalemine võimalik on. Ma usun, et ei ole vaja pikka veenmistööd teha, mõistmaks seda, et “kohalik” ning “väike” ei pea ilmtingimata võrduma ka väikeste mõjude ja tulemustega. Väide, mida olen korduvalt oma sõpradelt-tuttavatelt kuulnud, et “üksi ei saavuta enamasti midagi” või “selleks on vaja väga palju inimesi” ei ole läbinisti vale – ennatlik on lihtsalt mõelda, et üks idee sinu peas või väike kohalik algatus ei või olla eeskujuks paljudele teistele.

Veel lugemist ja vaatamist:

  1. Kunstiprojektidest ja nende edulugudest http://www.pps.org/reference/artsprojects/
  2. Eesti Looduse artikkel linnapõllundusest http://www.eestiloodus.ee/artikkel2513_2509.html
  3. Detroidi linnapõllundusest tehtud film – kellel õnnestub see kätte saada, soovitan! Siit näeb aga treilerit ja saab lugeda juttu juurde http://www.grownindetroitmovie.com
  4. Tänavakunstihuvilistele valik erinevaid dokusid http://hyperallergic.com/73273/four-documentaries-that-capture-the-globalization-of-street-art/
Energeetika,Keskkonnatehnoloogia,Seminar/üritus,Talveakadeemia

Kuidas ehitada koduste vahenditega päikese paneele?

Väike tagasivaade Talveakadeemia 2014 kõige ägedamale töötoale, kus Maarja Õunaste ja Jim õpetasid üsna lihtsate vahenditega endale off-the-grid energiaallikat ehitama. Maarja ja Jim’i tegemistest saad lugeda rohkem nt. Eco-Nomics’i nime kandvalt FB lehelt. Praegu on off-the-grid teema pigem suvilate värk, aga tulevikus… Innovaatorid ja utopistid on ju palju unistanud hajusast (ja taastuv-)energiatootmisest ning sellest tulenevast tõelisest energiajulgeolekust – mine sa tea, äkki on ka see tükike paremast homsest?

1559534_677675092275440_1884009863_o

Mida sul vaja läheb, et päiksepaneele ehitada?
jootekolb
Jootekolvid
  • Vanu aknaid (koos klaasiga) – sobivad ka prügikasti kõrvalt leitud aknad;
  • fotoelemente (sobivad ka väikese praagiga tehase ülejäägid, neid saab 90 senti/tk tellida Saksamaalt – loe täpsemalt siit);
  • silikooni (liimimiseks ja QSIL216A ja QSIL216B vahekorras 1/10 elementide kaitsvaks katmiseks);
  • jootekolbi ja jooteribasid;
  • pehme otsaga spaatlit silikooni laiali määrimiseks (sobivad harilikud köögivahendid);
  • juhtmeid;
  • multimeetrit;
  •  jootevedelikku (nt. jootevedeliku pastakat – saab igast ehituspoest);ate-silica
  • isoleerteipi (juhul kui aknaraamil on metallosi);
  • niiskuseimajat (kingakarpides on sellised donotiiti pakikesed… )
  • Vooluvõrku ühendamiseks on vaja veel kraami – akusid, pingemuundureid jmt, sellest loe ka lähemalt siit.
Päiksepaneelid_elemendid
Fotoelemendid Saksamaalt
Kuidas ehitada (suhteliselt) koduste vahenditegafotoelementidest päiksepaneeli?
  1. Puhasta aknaklaasid
  2. Kui vaja, kata aknaraamide metallservad isoleerteibiga
  3. Jooda fotoelementide külge ca 31 cm pikkused jooteribad

    fotoelementidele jooteribade jootmine
    Metallribade jootmine elementidele. NB! Fotoelemendid on väga rabedad! Kui mõni neist puruneb, või tekib teistest märgatavalt suurem pragu, siis tuleks see välja vahetada, sest jadamisi ühenduse puhul muudab keskmisest märkimisväärselt halvem element kogu süsteemi tootlikkust halvemaks.
  4. Liimi fotoelemendid silikooniga klaasilepäiksepaneelide liimimine silikooniga
  5. Jooda elemendid jooteribade abil kokku ja ühenda (jadamisi) vooluringi; kontrolli ampermeetriga voolutugevust (NB! +/- pooled peab õigesti ühendama, jooteribad tulevad ühe elemendi pealt, teise alaküljele!) Numbrite osas konsulteeri Eco-Nomics’i rahvaga (et mitu amprit peaks 10 paneeli andma jne – mul kahjuks pole kirjas).

    päiksepaneelid
    Fotoelementide ühendamine
  6. Kata fotoelemendid neutraalse silikooniga
  7. Kleebi aknaraami sisse niiskuseimaja (tuttav “kuulikestega” pakike kingakarbist sobib hästi)
  8. kruvi/kleebi akna teine klaas peale (õhutihedalt, et niiskusega jama ei tekiks – eriti oluline vaadata üle juhtmete asetus ja isolatsioon!)

    päiksepaneelid valmis
    James ja Maarja Ökomäss 2014 samuti päiksepaneelide töötuba korraldamas
  9. Ühenda akuga ja naudi off the grid energiat!

Töötoas valmistatud paneeli ehitamiseks läks vaja 10 väikse mõraga fotoelementi, mille abil saadav vool võimaldab laadida nt. telefoniakut.

Üldiselt on tööprotsess kukepea isegi minusuguse elektroonikavõõra inimese jaoks, küll aga on paneelide valmistamise juures palju nüansse, mille peale tuleb ainult katsetamisega. Seetõttu soovitan asjatundjatega ühendust võtta ja nõu küsida, kui paneeliehituseks läheb.

Päiksepaneelide ehitamise skeem. Kahjuks akuga ühendamiseni töötoas ei jõudnud, seega lõppevad õpetussõnad päiksepaneeli ehitamise juures.

Skeem, mis valmis Talveakadeemial

Päiksepaneeli meeskond
Uhke meeskond vastvalminud paneeliga. Kõige vasakpoolsem on James, kes oli üks töötoa läbiviijatest.
Globaalne kliimamuutus,Loodus- ja keskkonnakaitse,tulevik

Globaalne kliimamuutus ja osoonikihi hõrenemine ei ole sama asi

Inglise keeles on olemas selline väljend nagu “pet peeve“. Kahjuks ei  oska ma sellele head eestikeelset vastet leida. Sisuliselt tähendab see mingisugust näiliselt väikest asja, mis sind jubedasti vihaseks ajab. Minul on üks selline ”pet peeve” – see kipub avalduma siis, kui inimesed ajavad globaalse soojenemise ja osoonikihi hõrenemise sassi.

Iseenesest tekitab see omajagu küsimusi. Mis selle pärast ikka vihastada, keskkonnaprobleemid mõlemad. Lisaks, kui palju neid inimesi ikka on, kes seda sassi ajavad ning mida see ikka muudab. Minu vastus on see, et neid inimesi on palju ning meie üldine arusaam keskkonnaprobleemidest on selle väikese valearusaama pärast väga kreenis.

Üldiselt käib globaalse soojenemise väär-selgitamine sedasi: “Inimene põletab väga palju fossiilseid kütuseid, mis tekitab palju pahasid gaase. Need lähevad atmosfääri ning teevad seal olevasse osooni augud, mille läbi tuleb rohkem päikesekiirgust maale ning kliima soojeneb.” Ma olen seda seletust kuulnud sõpradelt, tuttavatelt, tuttavate tuttavatelt, kunstnikelt, kes püüavad teha sõnumiga installatsiooni ning isegi professionaalsetelt ajakirjanikelt.

Aastaid tagasi juhtusin vaatama “debatti” globaalse soojenemise teemal TV3 saates Kolmeraudne. Saatejuht Mihkel Raud tutvustas õhtu peateemat just sisuliselt sellise lausega ja ma reaalselt karjatasin seda kuuldes. Veel hullem, kumbki saates olnud “spetsialistist” ei pidanud vajalikuks ka teda parandada. Saadet vaatas terve hulk inimesi, kes said väga vale ettekujutuse meie planeedi suurimatest keskkonnaprobleemidest. Kui ka  sina ei ole päris kindel, kuidas globaalne kliimamuutus toimub ning mida arvata aukudest osoonikihis, tasub kindlasti edasi lugeda. See lugu on just kõigile nendele inimestele, kes soovivad ennast sellistel teemadel rääkides kindlamini tunda. Loomulikult tasub lugeda ka neil, kes on oma teadmistes juba päris kindlad, aga teavad kedagi, kes omakorda teavad kedagi, kes on sattunud mõne eelnimetatud valearusaama küüsi – jagage nendega seda Värske Aju artiklit.

Mis on globaalne kliimamuutus?

Inimtekkeline globaalne soojenemine ehk globaalne kliimamuutus on termin, millega kirjeldatakse planeedi keskmise temperatuuri tõusu pärast laialdast fossiilsete kütuste kasutuselevõttu industriaalajal. Mehhanism, mis inimtekkelist globaalset soojenemist põhjustab on väga keerukas ent osooniaukudega on sellel vähe pistmist. Peamine tegur on gaaside nagu CO2, CH4 ja N2O kontsentratsioonide tõus atmosfääris. Neid gaase tuntakse kollektiivselt kasvuhoonegaasidena kuna nende mõju maakerale on sama nagu hästi ehitatud kasvuhoonel seal elavatele taimedele. Päiksevalgus, mis  oma olemuselt on lühilaineline kiirgus, siseneb atmosfääri ning liigub kuni mingi objekt tema teekonnale ette satub. See objekt, näiteks maapind, neelab osa päikeseenergiast ning kiirgab ülejäänud tagasi, seekord pikalainelise soojuskiirgusena. Lainepikkus suureneb kuna osa energiast jääb mulda. Soojusenergia ei läbi meie atmosfääri (ega ka kasvuhoone klaasi) nii edukalt nagu lühilaineline päikesekiirgus ning seetõttu jääb sellest suurem osa maa atmosfääri pidama.

Kasvuhooneefekt. Allikas: Robert A. Rohde (Dragons flight at English Wikipedia)

Kasvuhooneefekt on iseenesest hea asi. Koduaias aitab see meil külmas kliimas tomateid kasvatada ja kui see atmosfääris sarnaselt ei toimiks, ei oleks elu Maal ilmselt üldse võimalik. Arvatakse, et atmosfääri puudumisel oleks keskmine Maa temperatuur kuskil 30°C võrra madalam. Mitte just väga meeldiv. Millest selline kära siis, kui kasvuhoonegaasid head teevad?

Kuigi kasvuhoonegaasid on atmosfääris vajalikud, on inimkond nende tasakaalu oluliselt muutnud ja seda võib märgata erinevate analüüside tulemustest. Võib tuua välja süsinikuisotoobi analüüse, korrelatsioone nafta kasutamise ning temperatuuri tõusuga ja lugematuid mudeleid, mis näitavad, et globaalne soojenemine toimub ning on inimtekkeline. Kõige nähtavam on aga see, et alates 20 sajandi algusest on globaalne õhu ning merepinna keskmine temperatuur tõusnud umbes 0.8 kraadi. See ei kõla kuigi dramaatiliselt, ma saan aru, kuid maakera kliimast sõltuvad delikaatsed ökosüsteemid on ka sellistele pisikestele muutustele tundlikud. Juba praegu on täheldatud muutuseid erinevate taime- ja loomaliikide levimises, mõjusid põllumajandusele ning poolustel oleva jää vähenemist. See kõik on tõenäoliselt alles “jäämäe veepealne osa”.

Süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris. Allikas: Earth Science Communications Team at NASA’s Jet Propulsion Laboratory/California Institute of Technology (data from NOAA)

Kliimat mõjutavad ka teised tegurid kui inimtekkelised kasvuhoonegaasid

Kuigi kasvuhoonegaasidest, peamiselt just CO2-st räägitakse kõige rohkem, pole praegune globaalne kliimamuutus ainult nendega seotud. On veel mitmeid erinevaid tegureid, mis kliimat mõjutavad (ja on mõjutanud läbi kogu Maa ajaloo) ja lisavad meie mudelitele oluliselt keerukust. Päikese aktiivsus on üks tegur, millega peab kindlasti arvestama. Kuna Päike mängib meie planeedi energia balansis peamist rolli, on selge, et selle aktiivsus mõjutab energia kogust, mis meie planeedile jõuab. Teadlased on alates 1978 aastat päikese aktiivsust mõõtnud ja kuigi Päikese aktiivsuses esineb tsükleid, ei ole keskmine energia väljund viimase 30 aasta jooksul muutunud. Ka parimad kliima mudelid, mis meil on näitavad, et praegune kiire soojenemine ei ole päikse aktiivsuse muutusest tingitud.

Ka tahm ning muud väiksed osakesed mõjutavad kliimat. Olenevalt sellest, millised need osakesed on ning kus nad meie atmosfääris asuvad, on nenende mõju erinev. Tahma ja väikeste osakeste hulk muutub tihti ka looduslikult – näiteks tänu vulkaanidele. Maa ajaloos on vulkaaniline aktiivsus mõjutanud globaalset kliimat väga oluliselt. On neid, kes arvavad, et ka praegune kliimamuutus on seotud suuresti just vulkaanilise aktiivsusega. Kui võtta kokku nii vulkaanide kui ka Päikese aktiivsuse muutus, ei seleta me ikka seda kiiret soojenemist, mida oleme viimastel aastakümnetel kogenud. Vaid inimmõju lisamine mudelisse seletab seda.

Erinevad kliima mudelid ning nende sarnasus reaalsusega. Allikas: Meehl et al., 2004

Kui kindlad me selles kõiges oleme?

Eestis elades on kõike seda muidugi keeruline tajuda –  soojasid suvesid ning lumeta talvesid on olnud ka enne ning ka malaaria pole ukse ette veel jõudnud. Oluline on meeles pidada aga seda, et ilm ja kliima on väga erinevad asjad. Kuigi kliima on üldiselt soojenev, tuleb ikkagi ette külmemaid perioode. Globaalne soojenemine on aeglane protsess, aga see on toimunud ka juba väga pikka aega. Kliima eksperdid kardavad järgneva 50-100 aasta jooksul märksa suuremaid  muutuseid ning need mõjutavad meid kõiki.

Teisalt tundub teadlaste seas eksisteerivat ka näiline debatt ja ei ole teada, kas kliima muutub ning kui ka muutub, ega see automaatselt meie süü ei ole. Tulen tagasi “Kolmeraudse” juurde. Meedias püütakse luua tasakaalu – on keegi, kes on poolt ning keegi teine, kes on vastu. See kahjuks on aga väga kaugel tegelikust tasakaalust. Kui Mihkel Raud oleks soovinud teadusliku tasakaalu meedias kajastada, oleks ta pidanud kutsuma 99 teadlast  poolt argumentidega ning 1 vastu argumentidega.  Mõned aastad on juba nimetatud saatest  möödunud ning täna peaks poolt kõnelevaid teadlasi juba veel rohkem olema, et tasakaalu luua. 2013 aasta IPCC (Rahvusvahelise Kliimamuutuse Paneeli) raport leidis, et planeedi soojenemine on selgesõnaline ning inimmõju sellele selge. Teaduslik konsensus on saavutatud.

Mis on aga osoonikihi hõrenemine?

Tegelikkuses on see pea sama põnev teema kui globaalne soojenemine. Lisaks kasvuhoonegaasidele (ja muule) on meie atmosfääris ka selline gaas nagu osoon. Peamine osa osoonist asub stratosfääris, umbes 20-30 km kõrgusel maapinnast ning seda me nimetamegi osoonikihiks. See täidab eluslooduse jaoks olulist ülesannet – nimelt neelab ta enamuse päikeselt tulevast UV kiirgusest. Kuna UV kiirgus on elusorganismidele enamasti ohtlik, eriti suurtes kogustes, on osoonikihi funktsioon üsna oluline. Pean kohe välja tooma ka selle, et kuigi globaalne soojenemine ei ole põhjustatud osooniaukude suurenemisest, on nende vahel siiski seosed olemas. Osoon nimelt on ka ise kasvuhoonegaas. Osooni mõju globaalsele kliimamuutusele on aga väga väike.

Alates 1970ndatest hakati märkama osoonikihi üldist hõrenemist ning tavaliselt kevadel poolustel tekkinud augud osoonikihis hakkasid järjest suurenema. Sedasi jõudiski osooniaukude tekkimine tavakeelde. Kiiresti avastati ka osoonikihi hõrenemist põhjustavad tegurid. Selgus, et halogeenid reageerivad osooniga atmosfääris ja seetõttu väheneb ka selle kontsentratsioon. Need halogeenid jõuavad atmosfääri tänu erinevatele inimese poolt loodud kemikaalidele – peamiselt klorofluorosüsinikele ehk freoonidele.

Osooni kontsentratsioon põhjapoolusel. Allikas: Eric Nash and Paul Newman, NASA Goddard Space Flight Center

Kiire tegutsemine viis sihile

Kuna osoonikihi kiire hõrenemine tekitas paljudes õigustatult muret võeti 1989 aastal vastu Montreali protokoll, mis piirab osoonile kahjulike kemikaalide tootmist ja kasutamist. Eriti positiivne on see, et Montreali protokoll on olnud üks edukamaid võite keskkonna kaitsmise ajaloos. Selle on ratifitseerinud 197 osapoolt ning osoonikihis on näha paranemist. Arvatakse et aastateks 2050-2070 on osooni kontsentratsioon atmosfääris tõusnud taas 1980ndatel olnud väärtustele.

Mida sellest kõigest kaasa võtta?

Kuigi osoonikiht paraneb, muutub meie atmosfäär meile aga siiski järjest probleemsemaks. Atmosfäär on läbi Maa ajaloo pidevalt muutunud ja kui vaadata globaalset soojenemist vaid looduse perspektiivist võib öelda, et las ta siis soojeneb. Elu adapteerub, elu leiab võimaluse. Probleem on aga meis endis. Meie kohastumuses, meie tsivilisatsioonis. Kui me enda suhtumist keskkonda parandada ei suuda, maksame me selle eest tulevikus kallist hinda.

Kõik paranemine algab teadmistest ning seetõttu, kui järgmine kord kuulete, et keegi ajab sassi globaalse soojenemise ja osoonikihi hõrenemise, teate te teda parandada. Oluline on ka mitte lubada meedial neid asju sassi ajada. Meedial on vastutus rahva ees jagada tõest informatsiooni ning keskkonnaprobleemide koha pealt on see ülimalt oluline. Ma loodan ka, et poliitikasse suundunud Mihkel Raud teab nüüd keskkonnaprobleeme paremini ning soovib sotsiaalprobleemide kõrvalt ka nende lahendamisega tegeleda. On ju sotsiaalsfäär ja keskkonnasfäär väga tihedalt seotud – kui keskkonnal läheb halvasti, ei saa ka meil hästi minna.

Allikad:
Gerald A. Meehl, Warren M. Washington, Caspar M. Ammann, Julie M. Arblaster, T. M. L. Wigley, and Claudia Tebaldi, 2004: Combinations of Natural and Anthropogenic Forcings in Twentieth-Century Climate. J. Climate, 17, 3721–3727.

Jäätmed,Jätkusuutlik areng,Loodus- ja keskkonnakaitse,Tarbimine

Mitte lihtsalt kodanikualgatus vaid meie kodanikualgatus!

Talgupäevad ja Teeme Ära on midagi, millega me oleme Eestis juba küllaltki harjunud, see on midagi kodust ja stabiilset. Kui aga Teeme Ära! rahvusvahelise võrgustiku (Let’s Do It world!) tegemisi jälgida, siis on tegemist pigem millegi murrangulise, suure ja äärmiselt rahvusvahelisega. 112 riiki, üle 10 millioni vabatahtliku, tuhandete tonnide viis kokku koristatud prügi…

Eesti prügitalgulised Horvaatias, Splitis.
Eesti prügitalgulised Horvaatias, Splitis koos kohalike organisaatoritega MTÜ-st Žmergo. Minu jaoks isiklikult tähendab Teeme Ära! sõpru ja kogukonda, “meid,” inimesi, kes on valmis oma mugavusstoonist välja tulema, et kõigil oleks planeedil Maa parem olla.

Olles Teeme Ära tegevustesse juba mõned aastad panustanud, näen ma selles (ja temasarnastes kodanikealgatustes) võtit paremasse homsesse, ühte võtmetest. Jah, koolilastele on võimalik haridusega kujundada edumeelsemaid hoiakuid, kuid kuidagi peab kaasama ka neid, kes kohustusliku hariduse juba seljataha jätnud ja oma käitumismustritega sellegi poolest maailma mõjutavad. Kogukondlik kodanikualgatus tundub üks parimaid võimalusi.

Jajah… Aga see prügi ei tohiks seal üldsegi olla, see on toruotsa lahendus!

See on ka muidugi õige. Kuid kodanikualgatus peab algama rohujuure tasandist. St. sealt, kus lihtne, “tavaline” inimene näeb probleemi – mitte ainult keskkonnatehnoloog või looduskaitsja. Esmajärjekorras peab kogukond, kelle metsas või rannas prügi vedeleb, seda üldse märkama ja pahaks panema. Spetsialistide selgitustest ja analüüsist prügistumise ja liigse tarbimise põhjustest ja kahjulikest tagajärgedest on vähe kasu, kui temaatika laiemaid hulkasid inimlikul tasandil ei puuduta. Seetõttu alustab Teeme Ära! mudel igas riigis prügikoristuskampaaniatest.

LDIM tegutseb tihedas koostöös sukeldujatega. Pildil Kreeka Samose saare sukeldujad klubist "Samos Divers"
LDIM tegutseb tihedas koostöös sukeldujatega. Pildil Kreeka Samose saare sukeldujad klubist “Samos Divers.” Video on õppevideo, mis selgitab, kuidas sukeldujad prügi merepõhjast üles saavad tuua.

Prügikoristamisega asi ei piirdu. Riikides, kus koristusaktsioonidesse on juba üle 5% elanikest kaasatud, on hakatud tegelema ka põhimõttelisemate probleemidega. Ring- ja rohemajanduse, keskkonnasõbralikuma seadusandluse, kilekottidele alternatiivide loomise, üleüldise mõtteviiside muutumisega. Teeme Ära! võrgustiku kirjutamata reegel on, et riigis, kus käe prügiseks on teinud vähemalt 5% inimesi, on uutel ideedel piisav kandepind: inimesed mõistavad prügiprobleemi ja seeläbi ka liigtarbimise mõju keskkonnale ning on suurema tõenäosusega valmis oma mugavusstoonist väljuma. Või vähemalt kaaluma alternatiive.

Miks sa sellest üldse räägid?

Minu isiklik kokkupuude Teeme Ära! liikumisega algas ca 2,5 aastat tagasi ühel Talveakadeemia konverentsil, Narva-Jõesuus, kus ma hakkasin vestlema Rainer Nõlvakuga. Õppisin tol ajal TLÜ-s merebioloogiat – eriala, mis mind tohutult paelus, aga õppekava, mis … noh, seda huvi väga edasi ei toitnud. Ütlesin Rainerile, et kui ta kunagi plaanib ka merekoristusi korraldama hakata, siis see huvitaks mind väga. Mõeldud tehtud. Sellest ajast peale oleme kokku kutsunud võrgustiku Let’s Do It Mediterranean! (LDIM) ja toimunud on nüüdseks ka esimene koristusaktsioon (10-11. mai 2014), kus osales ca 70 000 inimest ca 15 riigist. Minu roll selles võrgustikus on seni olnud peamiselt sisekommunikatsiooni ja taganttorkija oma, edaspidi soovin keskenduda pigem teadmiste tiimi tööle.

Minu inimesed. Let's Do It World! Clean World Conference Kosovas 2014. Pildil Vahemere koristuse meeskond.
Minu inimesed. Let’s Do It World! Clean World Conference Kosovas 2014. Pildil Vahemere koristuse meeskond. Käemärk suletud pöidla ja nimetissõrmega tähendab sukeldujate “keeles” – okei! Samas võtab see kokku ka LDIM moto – three continents, one sea, Let’s Do It Mediterranean!

Aga miks te Läänemerest ei alustanud?

Loomulikult tundub lihtsam alustada kodulähedusest. Läänemere ääres on vähem riike, nad ei ole enamasti üksteise või iseendaga sõjas, Läänemeri on väiksem, madalam, tasasem ja kodanikuühiskond tugevam… Tõesti, miks me siit ei alustanud? Kes tunneb Läänemere spetsiifikat teab, et Läänemere suurimad keskkonnaprobleemid puudutavad liigseid toitaineid ning 2. maailmasõja sodi, mis vaikselt põhjamudas tiksub. Kummagi puhul on vähe kasu prügi “koristamisest.” Esimene probleem algab meie poekorvist ning kraanikausist (tõstke käed, kes kasutavad ainult fosfaadivabu pesuvahendeid?!) ja teine puudutab erialateadlaste ja päästjate üsna ohtlikke ekspeditsioone.

Masuudikoristustalgud Tilgu sadamas. Ka eestis on palju ära teha - nt. on senini üsna ebaselge süsteem, kuidas panna reostaja päriselt vastutama oma tegude tagajärgede eest.
Masuudikoristustalgud Tilgu sadamas. Ka eestis on palju ära teha – nt. on senini üsna ebaselge süsteem, kuidas panna reostaja päriselt vastutama oma tegude tagajärgede eest. El salvadori särgis poseerib Teeme Ära! regionaalsete “rööprähklejate” koordinaator Kadi Kenk.

Jah, ka Läänemere kallastel vedeleb palju sodi – plastikut, vanu võrke (ghost nets), rehve jm. mida vabatahtlike abiga on võimalik kokku korjata, kuid a) see pole võrreldav sellega, mis toimub Vahemeres ja b) Läänemere piirkonnas tegutseb juba palju organisatsioone (sh. Teeme Ära!), kes talgupäevi korraldavad.  Lisaks c) ma loodan, et ühel heal päeval teeme ka Läänemere ääres ühe ühise kampaania, aga korraga kõike ei jõua – kel soovi, haaraku härjal sarvist!

Kumba eelistad sina? LDIM visuaalid.
Kumba eelistad sina? LDIM visuaalid.
Decomposition
Kui kaua prügi laguneb?

Tõsi on ka see, et üle maailma on palju organisatsioone, kes merekallastel koristusaktsioone ja prügistamise vastaseid kampaaniaid korraldavad: Ocean Conservancy, Surfrider Foundation, WWF, Clean-up Europe jpt. On ka algatusi, et tööle rakendada uudseid merekoristustehnoloogiaid, et prügi ka veesambast välja noppida (seni on edukaimad projektid selles osas küll pigem kaluritega seotud – Fishing for Litter näiteks). Osad neist organisatsioonidest on juba täna LDIM koostööpartnerid ja osadega on need sidemed loomisel. Enamik neist on tsentraalselt (või isegi EL tasandil) loodud ja juhitud organisatsioone, kes kaasavad suhteliselt vähe kohalikke kogukondi, osad on aga kohalike kogukondade poolt algatatud ja selgelt lokaalse iseloomuga ühendused. Mis võib-olla kõige enam Teeme Ära! võrgustikku neist eristab, on see, et Teeme Ära! ei taha jääda koristama, meile tegelikult ei meeldigi seda prügi koristada. Nagu eespool selgitasin, on koristamine vajalik vaid probleemi mõistmiseks ja mõtestamiseks. Edasi on vaja tegeleda põhjustega. 

Tarbi ainult nii palju kui sul päriselt tarvis on. Lihtne öelda, raskem teha.
Tarbi ainult nii palju kui sul päriselt tarvis on. Lihtne öelda, raskem teha.

Kusjuures oluline on aru saada, et igas riigis ja kogukonnas on väljakutsed erinevad. Marokos peavad inimesed looma prügitaristust – seal pole mõnes kohas prügikaste kunagi olnudki, aga tarbimisühiskond juba on. Lääne-Euroopa riikides on väljakutse uus- ja taaskasutusmäära tõstmises ja inimeste tarbimisharjumuste muutmises. Õnneks on maailmas juba palju zero-waste kogukondi, millest on nt. Eestil väga-väga palju õppida.

saida
Liibanonis asub näiteks kurikuulus Saida prügimägi, mis asub mererannas. Tänaseks on küll olemas poliitiline otsus see sulgeda ja Saudi Araabia rahaline toetus seda ellu viia, kuid näis kaua see protsess aega võtab. Vahemere ääres liigub aeg omasoodu…  Lähemalt loe siit. 

 Mida see muudab?

Maailma, mida muud. Me oleme ühe mütsi alla saanud sõjajalal olevad riigid, toonud inimesed randa koristama riikides, kus keskmine elatustase on madalam, kui me Eestis ettegi suudame kujutada. Ma ütlen “meie” ja ma mõtlen tohutult kirjut seltskonda inimesi väga paljudest riikidest, väga erinevatest religioonidest, väga erinevate emakeeltega, väga erineva haridustasemega. See on olnud mulle isiklikult nii emotsionaalselt kui ka erialaselt põnev rännak ja ma loodan, et 2018 me võime selle perega koos öelda, et meie esmärk on täidetud… et Vahemeri on bioloogiliselt mitmekesine ja puhas keskkond, mille eest võtavad vastutuse kõik inimesed ja kogukonnad, kes tema kallastel elavad. See tundub tohutult suur ja kättesaamatu unistus, aga samas – ja ma usun, et ma ei ole selle arvamusega üksi – inimkond peab tegema praegu kiiresti suuri ja pealtnäha kättesaamatult võimsaid asju, või ongi liiga hilja. Natukesest enam ei piisa.

Aga kui mu jutt pole sind veennud, siis vaata seda National Geographicu animatsiooni sellest, kuidas prügi merest meie toidulauale jõuab. Ja kui mu jutt jõudis sinuni ja sa tahad kaasa lüüa (eriti hädasti otsime praegu juurde meediainimesi) – või sul on Vahemere riikides kasulikke kontakte – kirjuta mulle: helene.urva@letsdoitworld.org

LDIM tegemistel saad silma peal hoida ka Facebookis. #LDIM

Minu Vahemereline perekond Eestit väisamas. Ma südamest tänulik, et olen saanud näha ühte kodanikualagatust seest poolt. See pole kaugeltki nii lihtne kui võib tunduda, aga see on vaeva väärt!
Minu Vahemereline perekond Eestit väisamas (pildil mina koos meie egiptlasest disaineriga). Ma  olen südamest tänulik, et olen saanud näha ühte kodanikualagatust seest poolt, olla üks käima lükkajatest ja näha, kuidas ta tõmbab suurepäraseid inimesi ligi ja kasvab. See pole kaugeltki nii lihtne kui võib tunduda, aga see on vaeva väärt! Foto autor Faisal Sadegh Maltalt, LDIM peakoodinaator, taustal Agni Kaldma, kes tegeleb LDIM koostöösuhetega.
Jätkusuutlik areng,Linnad

Kestliku ja kaasava linnakeskkonna suunas

Septembrikuus jagati teist korda tunnustust linnadele üle maailma, mis on silma paistnud erinevate meetmete rakendamisega, püüdmaks vähendada oma “elutegevusega” kaasnevat mõju kliimamuutustele. City Climate Change Leadership Award anti välja kümnes kategoorias, millest Eestile geograafiliselt lähim linn Amsterdam sai auhinna finantsilise ja majandusliku arengu valdkonnas. Eelmisel aastal said “lähikondsetest” auhinna ka Kopenhagen ja München – vastavalt süsihappegaasi mõõtmise ja vähendamise ning rohelise energia kategoorias. Põhjamaade linnadest on mõlemal aastal finalistide hulka valitud Stockholmi ja Malmö mitu erinevat projekti ning ka Oslo.

Eesti linnad seni oma projektidega sellelaadset tunnustust pälvinud ei ole, küll aga ületas möödunud nädalal uudistekünnise seitsme eestlase valimine 100 uue eurooplase nimekirja (New Europe 100). Nimekiri koondab kokku need Kesk- ja Ida-Euroopa inimesed, kes on silma paistnud uudsete ideede ja lahendustega. Teistehulgas pälvis mainitud tunnustuse ka Linnalabori endine juht Teele Pehk –  seega linnade kestlik areng ja sellega seonduv töö pole Eesti kontekstis jäänud sugugi tähelepanu ja tunnustuseta. Siiski on aina rohkem põhjust rääkida linnadest keskkonnasõbraliku ja järkusuutliku arengu kontekstis, lootes sellega innustada rohkemaid inimesi ruumiliselt ja sealhulgas kestlikult mõtlema. Käesolev artikkel on sissejuhatuseks linnageograafiliste artiklite sarjale, mille eesmärgiks on lähemalt tutvustada linnade ja nende jätkusuutliku arengu temaatikat.

Linnadega seonduv teadlik jätkusuutlik tegutsemine ei iseloomusta mitte ainult viimast paari aastakümmet, vaid viib meid ajas tagasi 19nda sajandi lõppu, mil Suurbritannias kerkisid Londoni ülerahvastatuse tõttu teravalt esile erinevad olmeprobleemid ja koos sellega vajadus muutuste järele. Samal ajal pani Sir Ebenezer Howard aluse aedlinnade liikumisele (the garden city movement), mis pidi olema lahenduseks erinevatele töölisklassi probleemidele. Howard nägi aedlinnades läbimõeldud ning isemajandavaid rohevööga ümbritsetud kogukondi, mis pidid olema suutelised oma elanikele tagama kõik eluks vajaliku. Nõnda nägi idee ette, et maa kuulub kollektiivsesse omandisse ning kogu toit toodetakse kohapeal. Samuti oli aedlinnale seatud nö mahupiirang – kui linna elanike arv ületas teatud piiri, siis oli tarvis asustada uus satelliitlinn. Esimesed omataolised aedlinnad olid Letchworth (1903) ja Welwyn Garden City (1919) Suurbritannias, kusjuures Letchworthi võib lisaks esimese aedlinna tiitlile pärjata ka esimese avaliku ringtee tiitliga Suurbritannias (1909).

E. Howardi linna arengut puudutav diagramm. Allikas: Wikimedia Commons.
E. Howardi linna arengut puudutav diagramm. Allikas: Wikimedia Commons.

Pärast Teist maailmasõda kerkis aedlinnade idee taas esile Ühendkuningriigi New Towns Acti (1946) kaudu, mis tugines Howardi ideedele. Lisaks laiaulatuslikumale levikule Suurbritannias, leidsid need ideed toetajad ka Ühendriikides, Kanadas, Brasiilias, Argentiinas, Austraalias ning veel mõnelpool. Huvitava faktina tasub siinkohal mainida, et mitme pealinna planeeringus on järgitud aedlinna kavandamise põhiprintsiipe – sellised linnad on näiteks New Delhi ja Canberra. Ka Eestis võib leida aedlinnade mõningaid printsiipe järgivaid linnu (Elva) ja linnaosasid (Nõmme, Tartu Tammelinn). Tasub aga meeles pidada, et aedlinnade idee oli luua kogukonnad, mis on majanduslikult võrdlemisi iseseisvad ning väikese pendelrände osakaaluga, mistõttu ei tohiks neid segamini ajada suburbiaga – kogu aedlinnade idee taga oli tegelikkuses Howardi soov võidelda eeslinnastumisega.

Nüüdisajal räägitakse vähem aedlinnadest ja rohkem ökoasumitest (ecovillage, ecopolis), mis küll, tuleb tunnistada, sageli väidavad end tuginevat suuresti Howardi aedlinna ideedele. Ökoasumi või ökoküla mõiste võeti kasutusele 1991. aastal Taani Heategevusliku ühenduse Gaia Trust poolt, mis oli loodud 80ndate lõpul, toetamaks kestlikku arengut ühiskonnas ja soodustamaks ökokogukondade teket. Siinkohal tuleks kindlasti mainida Eero Paloheimo nime, kes on suuresti panustanud sellesse, et ökoasumi ideed oleksid realiseeritavad just nõnda nagu vaja. Eero Paloheimo on käinud oma ideid selgitamas ka Eestis ning toetas igati ka ühe sellise asumi rajamist Eestisse. Kahjuks pole Eestis tänaseks veel mitte ühtegi asustust, mida võiks rangelt nimetada ökoasumiks. Küll aga on ajakirjanduses juttu olnud Paljassaare ökolinnaku rajamistest. Lisaks positiivsetele ja poolehoidu avaldavatele artiklitele võib leida siit-sealt ka arvamusi, et kavandatav ökolinnak ei arvesta Natura 2000 hoiualaga. Siit koorub välja ka ökolinnade rajamise probleemistik – uute asulate rajamiseks sobiva koha leidmine on sageli seotud millegi olemasoleva muutmise ja ümberkujundamisega ning sageli sattub löögi alla just taimestik ja loomastik. Ökoasumid on nii mõnelgi pool saanud teatud sihtgrupile kuumaks moesõnaks ning osaks tulevikuvisoonist, teistele jälle meeldetuletuseks sellest, et läbimõtlemata ideed ja teostus võivad viia kasu toomise asemel kahju tekitamisele. Nõnda võibki arutleda, kas Howard ise oleks pooldanud ökoasumite ekstensiivse rajamise ideed.

Paljassaare ökolinnaku visioon aastast 2010. Foto: OÜ Ecobay
Paljassaare ökolinnaku visioon aastast 2010. Foto: OÜ Ecobay.

Mida aga teha siis, kui ökolinna ehitust ei soovita või see lihtsalt pole võimalik (olemasolevat, juba toimivat linna on väga raske kui mitte võimatu muuta täielikult toimivaks ökoasumiks)? Enamasti paistabki mõni linn silma hästi korraldatud ühistranspordisüsteemi (Johannesburg, Oslo), mugava jalgrattaliikluse (Kopenhagen) või energiaefektiivsete hoonete poliitika poolest (New York). Kirjeldatu on sageli kaasava planeerimispoliitika tulemus, kus inimestel on võimalik avaldada arvamust linnas kavandatavate muudatuste ja uuenduste osas ning esitada omapoolsed muudatusettepanekud. Selline praktika on kasutusel ka Eestis, kus linnade üldplaneeringud ja arengukavad pannakse avalikule arutelule. Sel moel on võimalik linnal oma areng planeerida läbipaistval ja selle elanikele kõige sobivamal viisil. Seeläbi tagatakse ka vajaduspõhisus – halvasti ja vähekasutatavatele teedele planeeritud kergliiklusteed suure tõenäosusega rohkem jalgratastel liiklejaid linna ei too. Sageli koonduvadki sarnaselt mõtlevad ja sarnaseid väärtusi hindavad inimesed aktiivseteks kogukondadeks või gruppideks, kes on endale sihiks võtnud kindlad eesmärgid, mis tuleks linnaruumis saavutada. Sellised kogukonnad hoiavad linlastele olulised teemad nähtaval ja tegelevad aktiivselt murekohtadele lahenduste leidmise ja koostöö otsimisega. Järgmises artiklis ongi plaanis rääkida nendest kogukondadest ja algatustest, mis linnaruumi temaatikaga tegelevad – jääge kuuldele!

ALLIKAD JA LISALUGEMIST

  1. Andri Ksenofontov “Linnaehituse esteetika ja eetika” (Sirp , veebr. 1999)
  2. City Climate Leadership Awards www.cityclimateleadershipawards.com
  3. Eco towns: what can we learn from history? (History Extra, august 2009)
  4. Linnalabor www.linnalabor.ee
  5. Sustainable Cities Collective  www.sustainablecitiescollective.com
  6. TalveAkadeemia 2009 ajakiri “Linnaplaneerimine – luues säästvat elukeskkonda”  http://www.talveakadeemia.ee/09/TA2009-ajakiri.pdf

Kuidas maailm rohelisemaks muutub?