Kaks kuud veel ning Värske aju algusest möödub 6 aastat. Minu jaoks on see täiesti hirmuäratavalt pikk aeg. Mäletan kui me alustasime. Pimedatel aastalõpu õhtutel ja loengute vahel sai Helenega kokku pandud algne kontseptsioon – keskkonnaalased artiklid loodusteaduste tudengitelt. Värsked ajud, värsked mõtted – noorte inimeste soov maailma muuta.
Kuus aastat on nüüd peaaegu möödas ja kirjutatud on hulk põnevaid artikleid. Kindlasti ka neid, mis pole kõige paremad aga see blogi on olnud tegelikult üks suur õppimiskogemus. Kuidas kirjutada, kellele kirjutada ning mida? Suurim õppetund on kindlasti olnud aja tunnetamine. Aeg möödub ääretult kiiresti ning blogi, mida keegi ei uuenda, ei loe ka keegi. Värskete tudengitena oli aega kooli kõrvalt arutlemiseks ja kirjutamiseks küll, siis venisid päevad laborites ja raamatute taga tuupides pikemaks. Ja pikemaks.
Teemad, mida me siin blogis läbi aastate oleme kajastanud on väga erinevad. Helene kirjutas esimeses postituses: “Kui kõik läheb plaanipäraselt, saab tulevikus siit lugeda noorte loodusteadusliku-keskkonnaalase hariduse omandajate sõnavõtte maailmas toimuva kohta, nagu näiteks – kliimasoojenemise tuhat ja üks müüti. Kuhu läheb prügi? Kas inimesed tõesti mahuksid võrdselt elades Maale ära? Kellele on tarvis õnnelikke kanu? Kas bensiinita maailm on nagu karuta Kati? Ja palju muud.” Tagasi vaadates tundub, et väga ta mööda ei pannudki.
See on ühest küljest väga tore, teisest küljest aga… Meie oleme kuue aastaga palju muutunud. Asjad maailmas aga väga vähe. Keskkonnaprobleemid, mis olid kuus aastat tagasi väga tõsisteks probleemideks, on seda ka täna. Lugedes artikleid siin blogis ja üldse igal pool meedias, jääb tunne justkui oleme probleemidest teadlikud, plaanime midagi ette võtta ning siis keegi kuskil midagi teeb. Egas midagi, klopime riided tolmust puhtaks ja liigume järgmise probleemi juurde. Kahjuks näeme alles tagantjärgi, et probleemid pole kuhugi kadunud, neist lihtsalt räägitakse vähem.
Kohtusin sügise alguses Helenega Lennusadamas ühel laeval ja arutasime, mis me selle Värske ajuga siis ometi ette võtame. Ühest küljest pole me enam ammu “noored keskkonnatehnoloogia tudengid”. Ehk on ka meie mõtted vähem värsked? Noored, teadlikud ja hoolivad inimesed oleme me aga siiski. Hariduse järgi võiks arvata, et isegi spetsialistid (nii meile ülikooli astudes vähemalt lubati). Mis on Eesti tulevik? Mis on Maa tulevik? Mis on Värske aju tulevik?
Olles olnud mõnda aega Värskest ajust eemal tundusid meie mõtted sellega seoses kuidagi värskemad – kui võib. Olime suhteliselt ühel meelel, et peame olema positiivsed. Me teame, kui halvad on asjad tegelikult. Kas virin ja teiste süüdistamine ning ahistamine aitab? Ei… Pole kunagi aidanud. Me peame juhtima tähelepanu lisaks nõrkustele ka inimkonna tugevustele, Eesti tugevustele. Hoolimata näilisest paigalseisust, elame me mitmes mõttes täiesti erinevas maailmas kui 6 aastat tagasi. Ka keskkonnaprobleemide mõttes. Ratsionaalselt ja skeptiliselt keskkonnaprobleemide käsitlemise tutvustamine ja nende üle arutamine saab ka tulevikus olema meie blogi keskmeks.
Teine suur eesmärk on lokaalne. Eestil on ääretult palju potentsiaali olla keskkonnasõbralikum, tervislikum ja läbimõeldum. Varsti on meil oodata Vabariigi 100. sünnipäeva. 100 aastat on inimese jaoks pikk aeg. Maakera mõistes aga üsna lühike. Viimased 100 aastat on eestlaste jaoks möödunud aga üsna raskelt. Suur osa sellest ajast puudus meil kontroll oma maa üle ning see on jätnud kustumatu jälje ka meie keskkonnale. Lisaks on üsna aus üles tunnistada, et rohkem kui poole sellest ajast polnud me suuremast osast neist probleemidest isegi teadlikud. Mitmetest probleemidest pole enamik meist siiani teadlikud.
Sellisel olulisel sünnipäeval on õige aeg korraks paigale jääda ning mõelda. Mõelda, mis on olnud, milles me targemaks oleme saanud ja mis edasi saab. Eestis on palju heade ideedega inimesi. Sellepärast leidsimegi, et Värske aju toob kokku nende inimeste mõtted selle kohta, milline võiks olla Eesti astudes vastu järgmisele sajale aastale. Kuidas muuta Eesti järgmise saja aasta jooksul võimalikult kestlikuks, keskkonnasõbralikuks ja selle elanikele tervise ja õnne allikaks. Oleme kindlad, et leiame Eesti peale kokku väga palju häid ideesid.
Hoolimata sellest, et oleme alati otsinud uusi autoreid, pole meid oluliselt juurde tekkinud, sest ega see kirjutamine, eriti hinnanguvaba, pole nii lihtne midagi. Seega ootame me endiselt juurde inimesi, kes meie blogisse panustada sooviksid. Meie lehel on varem avaldanud artikleid palju toredaid ja tarku inimesi. Suur aitähh Helene Urva, Kaisa Vent, Lauri Joosu, Martin Ligi, Martin Sööt, Sirgi Saar, Marta Kinnunen, Georgi Karhu, Victor Alari, Sirje Sildever, Anna-Helena Purre, Jaan Niitsoo, Anna Tisler, Miina Leesment, Virge Tamme, Marek Vahula, Anne Ruusmann, Margot Müürsepp, Sven Anderson, Triin Sakermaa ja kõik teised, kes on meie blogile minevikus ühel või teisel viisil kaasa aidanud. Ootame nii teid, kui ka teise ka tuelvikus lugema ja kaasa mõtlema!
Hiljaaegu ostsin endale uued plaastrid. Pakil oli kirjas, et plaastrid sisaldavad hõbedat. Ilmselt olete isegi selliseid näinud. Värske Aju on keskkonnablogi, seetõttu tahan ringiga jõuda teemani – kas ja kuidas antibakteriaalsetest toodetest leostuv hõbe võib keskkonnale mõju avaldada. Ja ega see pole mingi isiklik originaalne idee, juba 2010-ndal aastal lisati nanohõbe rühma teadlaste poolt 15 tõusva trendi hulka, millel on eeldatavasti keskkonnale tugev ja seni läbiuurimata mõju (Sutherland et al. 2010). Aga enne avan pisut hõbeda ja nanomaailma tagamaid. Ehk jõuan järgmises postituses ivani.
Nanotehnoloogia on arenev valdkond, mis on kaasa toonud tohutus koguses kasulikke rakendusi antibakteriaalsetest sokkidest ülikergete suusakeppideni. On avastatud, et nanosuuruses osakesed (1-100 nm) erinevad paljuski samade ainete molekulaarsetest ning ioonsetest vormidest ning samuti sama keemilise koostisega aine tavasuuruses osakestest. Nt. nanosuuruses kuld on punast värvi ja magnetiliste omadustega katalüsaator. Optiliste omaduste muutust seletatakse sellega, et muutunud struktuur neelab valgust paremini teistel lainepikkustel.
Nanoosakesi on looduses alati leidunud, näiteks tahma koostises, kuid järjest enam on tootma hakatud kindlate kasulike omadustega sünteetilisi nanosid. Eesti keeles on nanoosakestest ja nende mõjudest kõige loetavamalt (loe: huvitavamalt) kirjutanud Horisondis ja Keskkonnatehnikas Anne Kahru (esimene artikkel koos Lippmaaga). Nanomaterjalide ja nanosuuruses osakestega tegeletakse Eestis nii Tartu Ülikoolis kui ka TTÜ kampuses asuvas KBFI-s.
Hõbeda antibakteriaalsed toimed hoidsid roiskumast ka kirikute pühal veel.
Erinevalt paljudest täiesti uutest materjalidest, on hõbeda kasulikke omadusi, sh antibakteriaalset toimet, tuntud juba sajandeid. Hõbeda haigustekitajaid hävitavat toimet kirjeldas juba Hippocrates ning hõbedast meditsiinilisi vahendeid ning vee säilitamist hõbenõudes roiskumise vältimiseks on kasutatud juba aastatuhendeid. Ioonilise hõbeda antibakteriaalset toimet on eksperimentidega tõestatud juba üle sajandi tagasi.
Kolloidhõbe, on pikalt olnud kasutuses kui külmetushaigusi ennetav preparaat ja nohuravim (nt. kollargool).
Meditsiinis on hõbedat kasutatud seni valdavalt liitainete või segude koostises (nt. amalgaam hambaplommides, mille koostises on lisaks elavhõbedale ka >20% hõbedat), mitte lihtainena. Esimene dokuementeeritud hõbedarivaadi kasutamine leidis ilmselt aset 1884 Saksamaal, kus C.S.F. Crede kasutas Gonococci’de põhjustatud neonataalse konjuktiviidi (imikutele ohtlik silmanakkus) ravil 1%-list hõbenitraati. Alates 1897-ndast aastast on kasutatud nanohõbedat kollargooli koostises (seni kasutatav ravim nt. nohu raviks). Väga levinud oli hõbedühendite kasutamine Esimeses maailmasõjas, enne antibiootikumide avastamist. Hõbedat sisaldavad kreemid (sulfadiasiin) on olnud (ja on siiani) väga olulised ka raskete põletushaavade ravil. Seoses antibiootikumidega vähenes pärast Teises maailmasõda huvi hõbeda rakendamise vastu, kuid antibiootikumide üle- ja valetarbimise valguses on tekkinud järjest enam antibiootikumi-resistentseid bakteritüvesid, mille ravimisel on hakatud tagasi pöörduma hõbeda juurde.
Samuti puudub hõbedal, erinevalt antibiootikumidest, teadaolev kahjulik mõju imetajate ensüümidele. Üldse on välja toodud, et imetajate rakud ei omasta hõbedat kuigi hästi, mistõttu on toksilisus inimesele väga madal, samal ajal kui bakteritsiidsed omadused on küllaltki tugevad. Seetõttu valmistatakse järjest enam kehasiseseid meditsiinilisi abivahendeid (nt. põiekateetrid) hõbedasulamitest. Hõbedasisaldusega materjalide pinnale ei saa tekkida infektsiooniohtlikku biokilet ning puudub vajadus täiendavate antibiootikumide järele.
Argüüria tagajärjel ladestub hõbe inimese kehas üsna silmatorkaval viisil – pildil Paul Karason.
Pikaajalisel kokkupuutel hõbeda või hõbedaderivaatidega võib tekkida argüüria või argüroos ehk naha või silmade pigmendi muutumine sinakashalliks. Kuna hõbeda kasutamine meditsiinis on suhteliselt väiksem kui sajand tagasi, siis on ka argüüria juhtumeid vähem. Isegi hõbeda kasutamise tippajal, 20. sajandi alguses, olid argüüria juhtumid üldiselt haruldased ning ilmnesid vaid pikaajalisel ravil kollargooli vm sarnaste preparaatidega. Siiski on ka 21. sajandil hõbedat sisaldavate ninatlikade kasutamise tagajärjel dokumenteeritud argüüriat.
Spetsiifiliselt nanohõbedatkasutatakse tänapäeval peamiselt mikroobide kasvu pärssiva lisandina; seda leidub õhuvärskendajate, toidupakendite, sokkide, imikutarvete ja haavaplaastrite koostises. Nanohõbedat lisatakse nende tarvikute kattematerjali, mille puhul peetakse oluliseks hügieenilisust, nt. nagu arvutihiired, maniküüritarbeid, lemmikloomade toidukausid, spaatlid, taksofonid, õhufiltrid, käsipuud ning sularahaautomaatide klahvid. Hiljuti on kasutusele tulnud ka pesumasinad, mis lisavad pesu ajal pestavatele materjalidele Ag+ ioone. Selles rakenduses nähakse eelkõige kasu immuunpuudulikkusega inimestele, aga ka allergikutele ning haiglatele.
The Project of Emerging Nanotechnology käigus leiti, et 2008. aastal tuli igal nädalal turule 3-4 uut nanotoodet, kusjuures üle 20% kõigist kirjandusest leitavatest nanotoodetest põhinevad just nanohõbedal. 2009-ndal aastal oli kasutuses juba üle 1000 erineva nanomaterjale sisaldava toote. Aastaks 2011 hinnati turul olevate nanotoodete kogust 45 000 tonnini väärtusega 500-800 miljonit USA dollarit ning aastaks 2015 arvatakse nanotehnoloogia valdkond olevat kasvanud juba üle 1 miljardi USA dollari piiri. Samal ajal on huvitav, et nanode kasutamist seadused veel otseselt ei reguleeri – Euroopa Komisjoni kemikaale reguleerivasse määrusese REACH (Registration, Evaluation, Authorisation, and Restriction of Chemicals) lisades on selgitused ka nanoosakeste reguleerimise osas (2008 seisuga), kuid esialgu see otseselt nanode kasutamist ei piira.
Olukorras, kus paljud patogeenid on muutunud/muutumas antibiootikumide suhtes resistentseks, on hõbeda (sh. nanohõbeda) rakendamine meditsiinis ja ka mujal, kus on oluline hoida madalat mikroorganismide taset (nt. vee puhastamisel või operatsioonisaalis), saanud järjest perspektiivikamaks. Nanohõbe on toksiline praktiliselt kõigile uuritud taksonitele – loomulikult on tundlikkus erinev: vetikad, kirpvähid ja bakterid on seniste katsete järgi kõige tundlikumad (LC50 <10 ppm), inimene seevastu, nagu eelpool selgitatud, on küllaltki “külma kõhuga.” See on ka põhjuseks tema antibakteriaalsete omaduste ära kasutamisele nii laias ulatuses kui eespool kirjeldatud.
Taas- ja uuskasutuse musternäidised – kodukootud kõrvurätsud!
Kodukootud kõrvukrätsud Harjumaalt, Tallinna Kristiine linnaosast (kuuseeheteks mõeldud). Autor: Helene.
Väike meeldetuletus, et jõule on võimalik pidada ka nii, et ühest planeedist ei jää väheks.
Kinkida ei ole mõtet asju, mis on “nunnud ja naljakad” aga mida pole kellelgi tegelikult vaja (helendavad põhjapõdra sarved, šokolaadi fondüükomplekt ühele jne). Muidugi, kui sa oled need nunnud ja naljakad ise teinud ja sellega silmnähtavalt vaeva näinud, siis see kindlasti rõõmustab su sõpru. Umbes nagu isased linnukesed, kes ehitavad uhkeid pesi, et partnerit ligi meelitada. Aga kui kinkida, siis eelkõige midagi, mida vähemalt natuke on vaja ka.
Kui raha on üle ja hirmsasti tahaks midagi kinkida, aga sõpradel tegelt on endal ka pappi – anneta neile, kellel päriselt raske on.
Kui raha on puudu, siis tee, mis sa teed, aga ära võta kinkide ostmiseks laenu. Päris tõsiselt.
Üks päev enne jõule pole mõtet tõmmelda kaubanduskeskustes – pigem on see aeg puhkamisel, et pühasid saaks nautida värske enesetundega. Su pere ja sõbrad tahavad jõule pidada koos sinu, mitte su imetlusväärsete kingipakkidega. Kui nad siiski eelistavad viimast, on aeg väikeseks mõtiskluseks.
Pakkepaberit on võimalik järgmine aasta uuesti kasutada – ära rebi pakke lahti!
Kui saada nostalgliselt tigupostiga kaarte, siis Eesti Postil on olemas loodussõbralikud ümbrikud + alati võid kasutada uuesti vanu ümbrikke.
Sööma ei pea seni kui enam ei mahu. Nii palju süüa ei pea üldse ostma, et selle söömisest halb hakkab. Kõik jõulutoidud ei pea sisaldama 95% liha. wink-wink.
Tegelikult ei ole ökoloogilises plaanis väga suurt vahet kas plastik kuusk (mida kasutatakse mitu aastat) või päris kuusk. Tarneahelat ja Eesti geograafilist asendit arvestades on päris kuusk tõenäoliselt mõttekam. Igatahes pole selle üle mõtet oluliselt stressata. RMK kodukal on infot ka neile, kes tahavad puu metsast tuua (aga too siis juba naabrile ka, sest kui sa kuskile pärapõrgusse sõidad, on su bensu CO2 jälg on suurem kui 5 plastikkuuske).
Kui sa väike olid, siis kui palju kinke sa said iga aasta jõuluvanalt? Tõenäoliselt vähem ja vähem hinnalisi kui on kingikuhilad praegu. Planeedi õnneindeksi järgi pole meie õnnetunne suurematest kingihunnikutest aga kasvanud. Võib-olla on meie muretsemise ja õnnetusetunde põhjused tegelikult mujal kui jõulukinkides? Äkki me peaksime üksteisega lihtsalt rohkem rääkima? Äkki me peaks, ma ei tea.. kallistama üksteist?
Teeks äkki sel aastal nii, et meie ökoloogiline jalajälg ei tõuse pühade ajal hüppeliselt? 🙂
Noor kõrvukräts Lääne-Virumaalt. Wikimedia commons.
Häid jõule ja palju huvitavaid mõtteid kõigile Värske Aju sõpradele!
Kasetriibiku levik Wikipedia andmetel. Päise foto: wikimedia Commons (Aleksandr)
Kui palju elab Eesti looduses imetajaid? Karu, hunt ja rebane. Metskits, põder ja ilves. Jänes. Kährikkoer, võib-olla ka šaakal ja veel mõned tulevad kohe meelde. Need suuremad. Aga siis on ju terve trobikond pisikesi tegelasi. Tegelasi, keda heal juhul näeme suvel kuskil alustaimestikus sibamas või halval juhul leiame nende elutuid kehi mõnelt metsarajalt. Kuna “need pisikesed” on põhiliseks toiduseks paljudele “suurematele” ei vedele ükski nn hiireke seal metsateel niisama. Harilikult on sellistel juhustel tegemist karihiirtega, sest kiskjatele lihtsalt ei maitse nende muskuselõhnaline liha. Kuhu ma tahan jõuda, on loomulikult see, et “need hiired” on üks kirju seltskond. Mõned neist on väga levinud, mõned aga äärmiselt haruldased. Või siis äärmiselt halvasti seiratavad (ehk halvasti silma alla sattuvad). Mõnes mõttes salapärased lood on ka selle artikli nimitegelase – kasetriibikuga.
Kasetriibik. Autor: Jaroslav Vogeltanz
Sicista betunina e kasetriibik. Üks Eesti 64/65-st imetajast (või 72-st koos introdutseeritud ja tõestamata liikidega), ainuke hüppurlaste sugukonna esindaja meie kandis, üsna nunnu näriline. Koos pähklinäpi, lagritsa, mets-hiire ja soo-uruhiirega kuulub ta näriliste hulka, kelle püsivaid elupaiku on teada vähe kui üldse ning kelle kohta käiv informatsioon (vähemalt Eestis) on küllaltki lünklik (loetelu võiks jätkata ka ondatraga, kuid tema on ikkagi pigem võõrliik). Vähemalt võrreldes teiste pisiimetajatega. Tegelikult ikka sõna otseses mõttes lünklik – esimene triibiku leid 1858 järgmine alles 90 aastat hiljem – 1948 (Timm, 2012), sealt edasi küllaltki stabiilselt dokumenteeritud aritmeetilise keskmise järgi paari leiuga aastas. Eesti kasetriibiku leidude põhjal saab öelda, et kasetriibik eelistab elupaigana niitude lähedust (üle poole leidudest), sobib talle ka mets ja raiesmik (ca veerand leidudest), väiksem tõenäosus on triibikut kohata aias või põlluservas. Saartelt pole teda seni leitud. Huvitaval kombel ei tea keegi temast siiski eriti palju, kuid hoolimata kõigest on võetud nõuks teda kaitsta Euroopa Liidu tasandil.
Metallist eluspüügilõksu kasetriibik naljalt ei roni. Küll aga võib sinna pugeda näiteks Eesti kõige pisem kiskja – nirk. Lõksu hoiab käes Uudo Timm. Autor: Mattias Veeremets.
Miks ma kasetriibikust kirjutan? Sest huvitava juhusena ronisid augustis kaks kasetriibikut iseseisvalt taimetark Tõnu Ploompuu suvilas Läänemaal ämbrisse ja surid seal nälja ja/või alajahtumise tagajärjel, mina sain külmutatud haruldustele pilgu peale visata ühes noorte looduslaagris, kus kasetriibikute huvitavat hingeelu avas mulle suur imetajate (eriti aga lendoravate) sõber Uudo Timm. Siinkohal suured tänud Uudole!
Aga tegelikult?Mulle meeldib see, et vahelduse mõttes saame öelda, et looduskaitsjad on saanud asja nii kaugele, et me ennetame midagi, mitte ei tee tagant järgi järeldusi. Kaitse alla võeti liik, kelle asustus võibki looduslikut nii hõre olla, et suuremate järelduste tegemiseks ei pruugi kunagi olla piisavalt andmeid. Viva la kasetriibik. Päriselt. Olulist majanduslikku tähtsust omamata ja isegi turistliku kihku tekitamata on liigil kaitsestaatus. Kasetriibikul puudub ka nö indikaatorliigi staatus, tema elupaigad on küllaltki mitmekesised (vrld. nt. lendoravaga, kes vaid teatud vanuses haavametsasid eelistab). Ta on kaitse all lihtsalt selle pärast, et me ei tea temast midagi. Normaalne. Aukartus elu ees.
Kasetriibik pealtvaates. Oluline tunnus on nii tume triip seljal kui ka kehapikkusest pikem saba.Looduslaager Ojaäärsel, kus sai näha nii külmutatud kasetriibikuid kui ka teisi raske elusaatusega loomakesi. Foto: Allan-Cristjan Puks
3 küsimust Uudo Timmile
1) Kust see üle-euroopaline kasetriibiku uurimine üldse alguse sai?
Schleswig-Holsteini liidumaa ja Taani tegid ühe rohekoridori LIFE projekti, mille puhul võeti vaatluse alla nahkhiired, pähklinäpp (Muscardinus avellanarius L., unilaste sugukonnast) ja kasetriibik. Vaatamata mitme aastasele ponnistusele ei õnnestunud sakslastel triibikuid tabada. Küll aga jätkuvat neid kuskil elab, sest loorkaku räppetombust nad ühe kolju ikkagi taas leidsid. Selles olukorras tulid nad mõttele (tegelikult juba 2 aastat tagasi), et peaks kokku kutsuma triibikuga kokkupuutunud spetsialistid. Nii saigi lõpuks 2012 sügisel esimene kokkusaamine Molfsee’s korraldatud.
2) Mis on tänane üldine arusaam kasetriibiku “olukorrast” Euroopas ja Eestis?
Kuna enamikes maades pole triibiku kohta suurt midagi teada (valdavalt juhu ja üksikud leiud) ja vanemates EL liikmesriikides on ta väga piiratud levilaga, siis on arusaadav, miks ta loodusdirektiivi lisas on. Samas ei oska keegi välja tuua tema ohutegureid ega sellest tulenevalt ka kaitsemeetmeid. Ülevaated triibiku esinemisest ja staatusest erinevates riikides on kokkusaamise kogumikus. Meil on ta tulenevalt loodusdirektiivi IV lisast kaitsealuste liikide III kategooria nimistus, kuid kuidas ja mille eest me peame teda kaitsma, me ei tea.
3) Kuidas kasetriibikuid seirata?
Kuna siiani pole triibikuga meil keegi tõsisemalt tegelenud, siis on vaid arvamine (seda ka teiste maade pisiimetajate uurijatel), et triibikut on kõige efektiivasm püüda püünisaukudega. Kas need peaks olema suured või piisab pudelitest (pitfall ingl. k.)*, selles osas üksmeelt veel pole. Esialgu puudub meil ülevaade, kus ja millistes elupaikades triibik tegelikult elab, alles siis saame hakata valima kohti, kus ja kuidas teda seisata jne.
* pudeliteks nimetatakse eluspüügi lõkse, mille puhul kaevatakse maa sisse harilik suur pooleks lõigatud plastikpudel ja pannakse põhja heina, saepuru vm vettimavat.
Kasetriibik sööb rohutirtsu. Autor: B. Ottlecz
Aga kuidas siis hinnata liigi seisundit, kellest keegi midagi ei tea?
a) Nagu kasetriibiku näitel öelda võib, siis ilma erinevate riikide koostööta oleks see pea võimatu.
b) Samuti võib probleem peituda seiremeetodis – kasetriibikuid hakkas teadlaste püüki statistiliselt olulisel hulgal ilmuma alles siis kui kasutusele võeti “pudeli”-tüüpi eluspüügilõksud.
c) Üle ega ümber ei saa kaudsetest hindamismeetoditest (nt. räppetompude analüüs).
d) Vahel ongi raske. Selle ja miljoni muu põhjuse tõttu tulebki loodusesse suhtuda “heaperemehelikult” (kuigi ka see väljend kõlab üleolevalt). Rohekoridorid, eritüübiliste looduslike koosluste säilitamine, ennetav kaitse jmt on igale loodusteadusi lähemalt nuusutanud inimesele ilmselge vajadus. Tahaks loota, et sellest kujuneb järjest enam ka “uus normaalsus.”
Sattusin vaatama ABC Austraalia dokumentaali “Fashion Victims – Bangladesh”. Lisan video ka siia postituse lõppu, et saaksite seda ise ka vaadata. Selle keskseks teemaks on 2013 aastal Bangladeshis toimunud Savari maja kokku kukkumine, mille tagajärjel suri 1129 inimest ning üle 2000 inimese said vigastada. See õnnetus tiris kogu maailma fookuse moetööstuse tagamaadele ning spetsialistidele ammu teada probleemid hakkasid avalikkust südametunnistust üha enam kriipima.
Süüdlaste otsimine antud juhtumis on raske. Hajutatud vastutus ja läbi mitmete tarnijate töötamine annab igaühele võimaluse süü endalt veeretada kellegi teise kaela, ent lõppkokkuvõttes jagame me kõik seda süüd. Meie ühiskonnal on suur soov odavate ja uute ning trendikate riiete järele. Teisalt ka firmad, mis meile seda pakuvad, peavad ise kindlustama, et nende riided oleksid eetiliselt toodetud ning riigid, kus nende riided valmistatakse, peavad rakendama meetmeid, mis kaitsevad töötajaid ja keskkonda. Kahjuks on sügavaid probleeme igas lülis ning moetööstus on pikka aega olnud tähelepanust eemal, firmad tegutsemas nii nagu saavad, et konkurentsis ellu jääda ja rohkem riideid müüa.
Minu riidekapi sisu pärast postituse kirjutamist ning ülevaatuse tegemist (Foto: Ivo Krustok)
Ma ei oska siinkohal anda ühtset vastust, kuidas moetööstus PEAKS toimima. Ma ei tea seda ning sellest võiks eraldi artikli kirjutada. See film pani mind aga mõtlema ning hakkasin uurima riiete kohta, mida ise kannan. Ilmselgelt nagu pildilt näha võite on mul neid päris mitu ja ka mina olen hea meelega pigem odavamaid variante valinud. Eriti pani mind muretsema Rootsis asuv Dressmann, kust olen hämmastavalt soodsate hindadega rõivaesemeid soetanud.
Sain teada, et Dressmann koos minu teise lemmiku poega nimega SOLO kuuluvad Norra firma Varner-Gruppen alla. Uurides nende kodulehti selgus, et Skandinaavia firmadele kohaselt on tegu üsna avatud firmaga, kes on avalikustanud oma koostööpartnerite ja tarnijate nimekirjad ning kes omavad mitmeid standardeid, vältimaks kehvasid ja keskkonda ohustavaid töötingimusi. SOLO müüb üldiselt väiksemate brändide riideid ning mitme puhul on kindlalt teada, et tootmisviisid on eetilised.
Kõige rohkem leiab minu riidekapist aga Eesti brändide rõivad – peamiselt Baltmani, Montoni ja Mosaici siltidega, kes kuuluvad kõik Baltika Groupi alla. Nende koduleheküljel on küll välja toodud, et nad arvestavad oma äritegevuses keskkonna aspekti, ent detailidesse pole laskutud. Ei suutnud leida ka nimekirja firmadest, kellelt nad riideid tellivad. Kuna firma on „kodune“ ning huvi nende riiete vastu on suur, otsustasin neile kirjutada. Lisaks tootmisahelale võimaldas see mul uurida ka Baltimaade suurimalt rõivafirmalt moemaailma telgitaguste kohta ning saada aimu sellest, kuidas asjad tegelikult käivad.
Kahtlesin, kas oma küsimustele väga sisukat vastukaja saan, pigem ootasin ilusa sisuga üldist mulli sellest kui korras ja kena kõik on. Õnneks oli minu küüniline eelarvamus alusetu. Minuga võttis ühendust Baltika Grupi kommunikatsioonijuht Tiina Urm, kes oli meelsasti valmis rääkima nii Baltikast kui ka keskkonnateemadest. Pidasime temaga ligi tunnipikkuse kõne ning sain palju targemaks. Püüan anda ülevaate meie vestlusest.
Kõigepealt sain selgust Baltika rõivatootmise kohta. 55% kogu nende toodangust valmib Euroopa Liidus. Sõltuvalt hooajast on kuni 40% sisseostutooted ehk siis disain tuleb Baltika/Eesti disainerite poolt, aga teostus viiakse ellu väljaspool Euroopa Liitu asuvatelt (suuremalt jaolt Hiina või India) tootjatelt. Lisaks on veel 5-7% valmistooteid, mida Baltika brändid ise ei disaini vaid tellivad valmis kujul teistelt firmadelt. Bangladeshi rõivatööstusega on seotud vähem kui 1% Baltika Grupi toodangust.
Kangad, millest rõivad disainitakse, on pärit Euroopast – 30% neist gigandilt nimega Mirogilio. Tiina sõnul on Mirogilo väga huvitatud, et nende toodetud kangad oleksid kõrge kvaliteediga ning heast toorainest. Baltmani ülikonnad aga valmivad Eestis väga kõrge kvaliteediga kangastest.
Jutust selgus ka tõsiasi, et moemaailma rattad käivad suurfirmade reeglite järgi. Suured tegijad nagu Inditex (kellele kuuluvad mitmed kuulsad brändid nagu Zara), H&M jt on need, kelle järgi asju paika pannakse. Loeb ikkagi see, kui palju sa tellid. Maailma mõistes on Baltika pisike ja seetõttu võrreldes suurte, turgu valitsevate tegijatega, äärmiselt piiratud tootmiskogustega opereeriv moetööstuse ettevõte.
Keskkonna ja eetikanõuete koha pealt rääkis Tiina seda: „Baltikal on paika pandud keskkonna- ning eetikanõuded ühtses juhendis tootjatele, kellelt tööd tellitakse – „Supplier manual“, see on kokkulepe, mille kõik tootjad peavad allkirjastama, enne kui Baltika nendega koostööd alustab. Manuaalis on täpselt määratletud, mis tingimustele tootmisprotsessid peavad vastama sh keskkonnaohutus ja töötingimused. Nii Baltika enda töötajad kui Baltika poolt palgatud agendid kontrollivad kohapeal nende tingimuste järgimist. Samas tuleb aru anda, et kuigi teeme omalt poolt kõik võimaliku, ei saa me 100% ulatuses kohapeal kõiki protsesse kontrollida. Siin peaks olema tegelik võim ja õigus riigi enda käes, kus tootmine toimub. Nii nagu ei saa Eestis mõni lääne päritolu firma või hankija hakata paika panema eestimaalaste töösuhteid ja –nõudeid ning määrusi, ei saa seda tegema hakata välisriigis organisatsioon, kes kohalike pakkujatega töösuhteid sõlmib.“
Suurtele tootjatele on moemaailmas valitsev olukord olnud kaua aega väga soosiv. Riikide ja liitude tasandil pole olnud asjad piisavalt täpselt reguleeritud ja tööstus on väga killustunud. „Kontrolli ja töötingimuste parandamist saab kohalikele tootjatele eeskätt ette kirjutada riik ja kohapealsed ametnikud. Lääne ettevõtted ei saa ega tohigi hakata riigis peremeest mängima. Kuid sageli tingib kohapealne ebastabiilne poliitiline olukord selle, et keegi ei määratle reegleid ega kontrolli nende täitmist – siis on suurtel tellijatel võimalik omalt poolt ühiselt survestades puudujääkidele tähelepanu juhtida ning tingimuste parandamist nõuda,“ sõnas Tiina. „Mitmed tootjad on valinud pideva hinnakonkurentsi tingimustes tee toota võimalikult odavalt, mis sageli tähendab tõsiseid järeleandmisi tööjõu tasus, tooraine kvaliteedis ja tootmisprotsessi ohutuses.“ Iga mõne aja tagant tuuakse uued riided letti ning inimesed jooksevad odavate hindade poole jälle rallit. Kahjuks on selline käitumine paljuski tingutud sellest, et kuu aja eest ostetud riided on uue allahindluse ajaks juba räbalad. Just siin peitubki Tiina sõnul tarbija tõeline jõud: „Kas nõuda kvaliteeti ja olla valmis selle eest ka õiglast hinda maksma, või nõuda pidevalt soodsamat hinda ning ignoreerides sellega kaasnevaid (vahetuid ning pikema-ajalisi) mõjusid keskkonnale, endale ja teistele.“
Ka Tiina oli neist probleemidest teadlik ning murelik. Ta võrdles kiirmoodi toidutööstusega: „Populaarsetes kiirtoidurestoranides ei saagi kunagi oodata samaväärse kvaliteediga einet kui gurmee restoranis.“ On selge, et ka Baltika kliendid tahavad võimalikult laia valikut riiete osas, ent ta toonitas, et kõige olulisem on siiski kvaliteet.
Küsisin lõpuks, mis on tema arvates olulisim, et globaalset olukorda moetööstuses muuta. Ületarbimine, riiete kvaliteedi üldine langemine ning inimeste ärakasutamine on suured probleemid. Olime mõlemad nõus, et lihtsat lahendust sellele probleemile pole. Populistlikud otsused nagu tootmise välja viimine kohtadest nagu Bangladesh võivad tuua rohkem kahju kui kasu, sest rohkem kui kolm neljandikku kohalikust tööstusest põhineb rõivatööstusel ning raha, mida see riiki toob, võib õigetes kätes palju head teha. „Enim saab siin paika panna riik – nõudes kohalikelt tootmisettevõtetelt inimväärsete töötingimuste tagamist, kuid kaudsemalt saab sellele mõju avaldada meist igaüks – läbi oma tarbimisotsuste.„
Tiina sõnas ka lõpetuseks, et tänaseks on suured tellijad seljad kokku pannud, et kohapealsete tingimuste parandamist kiirendada – loodud on www.ethicaltrade.org, mis seab karmimaid nõudeid tootjatele, et rõivatööstuses töötavate inimeste huve ja tervist kaitsta. Ka Baltika Grupi ’Supplier Manuali’ nõudmisi kaasajastatakse selle najal.
Seal ma siis intervjuu lõpus olin – rohkem küsimusi kui vastuseid ja lõpuks ka suure riidehunniku otsas. Kuigi suurema osa oma riiete eetilisuse osas võin ma end ilmselt rahulikult tunda. Olen loomulikult ostnud ka riideid H&M-ist, Reserved-ist ning nii mitmete teiste brändide poodidest, et ma isegi ei mäleta enam. Kõikide nende eetilisuses ma loomulikult väga kindel olla ei saa. H&M on küll palju juttu rääkinud sellest, kuidas nad püüavad riiete tootmist maailmas parandada ning olla väga eetilised, ent nende on seotud mitmeid moetööstuses olnud probleemid. Ilusat juttu võivad kõik rääkida ja tänu teadlikkuse tõstmisele on nad seda aina rohkem tegema hakanud. Loodan, et selle taga on ka reaalsed muutused, mille elluviimist tarbijad oma valikutega võimendada saaksid.
Põnev üllatus, mille ühe oma särgi seest leidsin. (Foto: Ivo Krustok)
Mida lugeja sellest kaasa võiks võtta? Esiteks vaadake ära dokumentaalfilm Bangladeshi juhtumist ja siis edasi peate ise mõtlema. Abiks võivad olla mõned küsimused, nagu näiteks:
Kui oluline on teile iga trendiga kaasas käia?
Kui kaua peaksid riided teie arvates vastu pidama?
Kui palju raha riietele kulutada?
Need pole lihtsat küsimused, aga kutsun teid üles alustama oma riidekapist ning mõtlema riietele, mida olete ostnud ja kandnud. Kui kaua ühe või teise firma teksapüksid vastu pidasid ja kui ilus oli üks või teine kampsun või kleit pärast kolmandat pesu? Mõtelge sellele ning tehke omad järeldused. Mina kavatsen teemat igatahes edasi uurida. Baltikale soovitan ma lõpetuseks ühte asja – oma kodulehele võite kindlasti rohkem infot tootmise kohta kirjutada. Häbeneda pole miskit ja pigem toob see teile kasu kui kahju.
Värske Aju külaline on sedapuhku Marek Vahula, bioloog, kes huvituv nii ebapärlikarpidest kui ka nähtavasti lindudest. Wabakutselisena uurib ta praegusel hetkel oma lemmiksulelist: herilaseviud.
Neeruti maastikukaitseala asub Lääne-Virumaal Kadrina vallas, Pandivere kõrgustiku põhjaosas. Neeruti mäed on kaitse all juba 1957-ndast aastast saadik.
Pindala poolest kuulub Lääne-Virumaal paiknev Neeruti maastikukaitseala oma 1272 hektari suuruse pindalaga keskmike hulka. Maastike vaheldusrikkuse poolest on ta aga meie kaitsealade esirinnas. Vaid tunnise matkaga võib leida rabasid, oose, mõhne, vallseljakuid, orge ja neli järve. Vahelduvad kiiresti mitmed metsatüübid- salumetsad, salukuusikud, lodud, rabamännikud ja inimkäte mõjul uued metsakultuurid-kuusenoorendikud.
Põhjalikumalt on uuritud ja käsitletud Neeruti mägedes jääaegset teket ja linnustikku. Nüüd viimasest pikemalt. 1960-1963 valmis Tiit Randlal diplomitöö „Neeruti salukuusikute linnustik”(1). Siis fikseeriti eri proovilappidel eri elupaikades kõik kohatud liigid. Linnuliikide arvuks saadi tollal 122 liiki. Aastast 1984 seiras maastikukaitsealal röövlinde ja linnustikku käesoleva artikli autor. Nii valmis bioloogiaalaste uurimistööde konkursitöö „Neeruti röövlinnud”.(2) See siis Kadrinas 1990 aastal Kadrina keskkooli bioloogiaõpetaja Siret Punga juhendamisel. Põhjalikumalt uuriti röövlinde kuni aastani 1994, edasi vaid üldist linnustikku ja nii kuni aastani 2009 ehk siis kokku 25 aastat. Selle põhjal valmis ja ilmus 2010 aasta märtsis voldik „Mägede linnud”(3).Kõik märgitud uurimistööd on saadaval ka Neeruti Seltsis.
Neeruti mäed on tuntud ka kui hiireviu paradiis. (Foto: Mike Barry)
Veerandsaja aastaga saadi liikide arvuks 113. Üldine linnustik on jäänud samaks, endiselt on arvukalt laululinde, röövlinde, järvedega ja väikeste rabadega seotud liike. Lisandunud on händkakk ja kassikakk. Kadunud on võrreldes kuuekümnendate aastatega järgmised liigid: karvasjalg-kakk, õõnetuvi, turteltuvi, siniraag, soo-roolind, nõmmelõoke, tamme-kirjurähn. Nende lindude allakäik on kodumaal olnud üldine, mitte vaid Neerutis. Ehk näitab see seda, et tänu maastikukaitsealale on linnustik püsinud stabiilne. Esindatud on kõik meie lehelinnud, rästad, rähnid.
Mäed on tuntud ka kui hiireviu paradiis. Liigiga on seotud ka kolm omalaadset rekordit: vanim puus püsiv viupesa hakkab saama 31 aastaseks; samas pesas lennuvõimestus 1999 aastal viis poega ning 1989 ja 1990 aastal pesitses mägedes üheksa paari viusid. Viimane fakt kinnitab, et vaheldusrikas maastik soosib viude elu-olu. Mitmekesine maastik meelitab siia igal kevadel pesitsema ka kolm paari herilaseviusid. Ilmselt on omavahel seoses kassikaku tõus üheksakümnendatel ja kanakulli langus. Seoses suurte, kassikakule sobivate raiesmike kiire kinnikasvamisega, võib oodata kassikaku uut langust. Kaheksakümnendate aastate suur raie tõrjus metsaga seotud liigid väikestele järgijäänud metsasaarekestele, aga seoses uue metsapõlvkonna hoogsa sirgumisega on oodata metsaliikide osakaalu uut tõusu. Suurtele lageraiielankidele ilmusid siis uued, avamaastiku liigid: rukkirääk, kiurud, pruunselg-õgija jt. Nüüd on viimased jälle taandumas.
Plaanis on uus Neeruti linnuseire. Kel asja vastu huvi või soov soetada voldikut, andku sellest märku kas Neeruti Seltsile ( neerutiselts@hot.ee ) või allakirjutanule ( marek53@hot.ee ). Iga-aastaseks ürituseks on saamas Neeruti Päev, mille tava algas 2010 aastal, kahe mehe, autori ja Karl Meosi algatusel. See on siis linnupesakastide valmistamine ruumis, Kadrina keskkooli tööõpetuse tundides ja näidisülespanek vabas looduses. Seljataga on kolm päeva ning tulemas on päev nr. 4, seda 2. mail. Sel kevadel, koguneme kell 14.15 kahe järve vahel piknikuplatsil. Pesakaste tehakse igasugususeid ja kolme äraolnud üritusega on Eesjärve ümbruse metsad juba tehispesi täis. Arenguruumi on Neeruti Päeval palju, sest aega võtab palju enne kui kõik Neeruti metsad pesakaste täis saavad pandud.
Allikad:
Neeruti salukuusikute linnustik. Diplomitöö. Tiit Randla, 1963, Tartu ülikool.
Neeruti röövlinnud. Bioloogiaalaste uurimistööde konkursitöö. Marek Vahula, 1990, Kadrina.
Mägede linnud. Voldik. Marek Vahula, 2010, Rakvere
Artikli autor on Sirje Sildever, kes on Tallinna Tehnikaülikooli okeanograafia eriala doktorant. Sirje jõudis parimate hulka 2013. aasta Talvakadeemia teadusartiklite konkursil.
Käesolev artikkel tutvustab paljale silmale nähtamatuid, kuid mereökosüsteemi seisukohast olulisi organisme – dinoflagellaate. Dinoflagellaadid ehk vaguviburvetikad (Joonis 1) on koos ränivetikatega ning tsüanobakteritega mereökosüsteemides olulised kui esmased tootjad, kes toodavad fotosünteesi käigus orgaanilist ainet ning kõrvalsaadusena hapnikku (17). Kokku toodavad meres elavad fotosünteesijad 50% maakeral produtseeritavast orgaanilisest ainest (12).
Praeguseks on kirjeldatud 2000 erinevat dinoflagellaatide liiki, millest meres elavaid liike on 1555 (5). Enamus dinoflagellaate on vabalt elavad organismid, kuid leidub ka liike, kes elavad sümbiontidena korallides või parasiteerivad teisel organismidel (16); (6). Seetõttu on neil ka erinevad toitumisstrateegiad: mõned liigid toodavad fotosünteesi käigus orgaanilist ained ning kõrvalsaadusena hapnikku, st. on autotroofsed; osad toituvad teistest mikroorganismidest, st. on heterotroofsed, või kombineerivad neid kahte strateegiat olles miksotroofsed (3); (6). Enamus vabalt elavatest dinoflagellaatidest asustab veesamba ülemist kihti, kus on piisavalt valgust fotosünteesiks ning piisavalt toitu heterotroofsetele liikidele (8).
Joonis 1. Dinoflagellaatide erinevad elustaadiumid
Dinoflagellaatide liikuvad rakud on varustatud viburitega, mis võimaldavad neil veesambas üles ja alla liikuda. Selline liikumisvõime on väga kasulik, kuna võimaldab valida fotosünteesiks optimaalse valgustugevusega veesamba kihi ning kasutada erinevates kihtides leiduvad toitained (1); (6). Ligipääs sügavamates veekihtides olevatele toitainetele on eriti oluline pärast kevadõitsengut, mille käigus on veesamba pealmisest kihist toitained ära tarbitud ning veemasside erinevast temperatuurist tingitud kihistumise tõttu ei segata neid ka ülemistesse veekihtidesse juurde. Vertikaalse rände puhul on täheldatud ööpäevast mustrit – päeval paiknevad dinoflagellaadid veesamba ülemises kihis, kus nad fotosünteesivad, kuid ööseks laskuvad sügavamatesse kihtidesse ning omastavad seal olevaid toitaineid (4). Dinoflagellaatide ujumiskiirus sõltub keskkonnatingimustest, raku suurusest ning liigist jäädes vahemikku 50-500 µm s-1 (11).
Mõned dinoflagellaatide liigid moodustavad elutsükli käigus puhkestaadiume (Joonis 1), mis on vastupidavad ning võimaldavad üle elada ebasobivad keskkonnatingimusi (2); (14). Puhkestaadiumid moodustuvad sugulise paljunemise tulemusena pinnakihis, kust need vajuvad põhjasettesse. Juhul, kui puhkestaadiumid satuvad taas valguse kätte (läbi süvaveekergete, inimtegevuse, nt. süvendamine) väljuvad neist liikuvad rakud (Joonis 1). Setetesse mattunud puhkestaadiumid võivad eluvõimelisena püsida kuni 100 aastat (13).
Sobivate tingimuste korral võivad dinoflagellaadid põhjustada massvohamisi.Olenevalt domineerivast liigist võivad need olla ka toksilised, muuta vee värvust (Joonis 2) ning ummistada kalade lõpuseid põhjustades sellega nende surma. Üheks esimeseks kirjalikuks viiteks dinoflagellaatide massvohamisest peetakse piiblis kirjeldatud juhtumit Niiluse vee muutumisest veripunaseks ning kalade suurest suremusest. (7)
Fotosünteesiva planktoni ehk fütoplanktoni massvohamised vähendavad valguse hulka veesambas, mis mõjub limiteerivalt makrovetikate ja kõrgemate taimede kasvule. Lisaks eelpool mainitud mõjudele soodustavad massvohamised põhjalähedastes kihtides hapnikuvaegust, kuna õitsengu jäänuste lagundamiseks kasutatakse seal leiduvat hapnikku. (9) Seetõttu on oluline enne setteid liigutavate toimingute tegemist uurida seal leiduvate puhkestaadiumite liigilist koosseisu ning arvukust.
Samal ajal tuleb rõhutada, et fütoplanktoni õitsengud ning ka massvohamised on täiesti looduslikud nähtused, mis on mereökosüsteemi toimimiseks vajalikud, kuna fütoplanktoni poolt toodetud orgaaniline aine on aluseks kogu merelisele toiduahelale (9). Viimastel aastakümnetel on aga täheldatud massvohamiste kasvu, mida seostatakse inimtegevuse tulemusena merre lisanduvate lämmastiku- ja fosforiühenditega (9).
Lisaks toetab inimtegevus võõrliikide levikut, mille tagajärjel võivad toksilisi õitsenguid põhjustavad liigid jõuda piirkondadesse, kus nad varasemalt puudusid (7). Selleks, et võõrliigid uues keskkonnas hakkama saaksid, peavad seal valitsevad tingimused, näiteks soolsus, temperatuur ja valgustingimused olema nende jaoks sobivad. Liiga madal või kõrge soolsus on organismide jaoks oluline levikut piirav faktor, kuna organismi jaoks mitte-optimaalsed soolsustingimused põhjustavad stressi, mis avaldab mõju keha suurusele, ainevahetusprotsesside kiirusele, kasvukiirusele ning paljunemisvõimele (15).
Näiteks Läänemeres piirab mereliste liikide levikut madal pinnakihi soolsus, mis väheneb Taani väinadest põhjapoolsete basseinide suunas (10). Pinnakihi soolsuse vähenemise mõju näitavad ka Läänemere erinevatest basseinidest uuritud dinoflagellaatide liigiline koosseis ning puhkestaadiumite arvukus, mis vähenevad Taani väinadest põhjapoolsete basseinide suunas. Seejuures suurim langus nii pinnakihi soolsuses kui ka liigilises mitmekesisuses ning puhkestaadiumite arvukuses toimub Taani väinade ja Arkona basseini vahel.
Lisaks sellele mõjutab madalduv soolsus ka kõigis Läänemere basseinides elava dinoflagellaadi, Protoceratium reticulatum`i, puhkestaadiumite välimust. Nimelt domineerivad erinevates basseinides erineva jätkepikkusega (väljakasvud rakukestast) isendid (Joonis 3). Kui Taani väinades on levinud väljaarenenud jätketega isendid (Joonis 3 A), siis alates Arkona basseinist muutuvad domineerivaks vähenenud jätketega isendid (B) ning Gotlandi basseini põhjaosas on valdavaks ilma jätketeta isendid (C).
Joonis 3. Erineva jätkepikkusega Protoceratium reticulatum`i puhkestaadiumid (autori fotod).
Sidudes Protoceratium reticulatum`i keskmise jätke pikkuse valitseva pinnakihi soolsusega, on leitud seost võimalik kasutada arvutamaks välja minevikus valitsenud soolsustingimusi, kuna nende põhjal saab teha järeldusi näiteks selle kohta, kas tegemist on merelise, riimveelise või mageveelise keskkonnaga. Lisaks annavad setetes leiduvad kooslused infot puhkestaadiumite moodustumise ajal valitsenud temperatuuri kohta, kuna mõned dinoflagellaatide liigid eelistavad just soojemat keskkonda. Samuti saab puhkerakkude arvukuse põhjal teha järeldusi minevikus aset leidnud õitsengute suuruse kohta, mis annab omakorda infot õitsengu ajal saadaoleva toitainete hulga ning samuti valitsenud kliimatingimuste kohta.
Kokkuvõtteks – dinoflagellaadid on huvitavad organismid, kellel on mereökosüsteemis vaatamata nende mikroskoopilistele mõõtmetele täita suur roll.Inimeste tähelepanu pälvivad nad tavaliselt vee värvust muutvate või toksiliste massvohamistega. Läänemeres piirab nende levikut pinnakihi madal soolsus, mis mõjutab dinoflagellaatide liigilist mitmekesisust, puhkestaadiumite arvukust ning mõnede liikide välimust. Dinoflagellaatide ja nende puhkestaadiumite uurimine on olulised mitte ainult inimestele kahjulike õitsengute kontekstis, vaid ka minevikus valitsenud kliimatingimuste rekonstrueerimiseks.
Kasutatud kirjandus
1. Ault, TR.2000.Vertical migration by the marine dinoflagellate Prorocentrum triestinum maximises photosynthetic yield. Oecologia. 125 (4), 466-475.
2. Dale, B. 1983. Dinoflagellate resting cysts: “Benthic Plankton”. Raamatus: Survival strategies of the algae (Fryxell, G. toim.).Cambridge : Cambridge University Press.
3. Dale, B., Dale AJ. 2002. Environmental applications of dinoflagellate cysts and architarchs. Raamatus: Quaternary Environmental Micropalaeontology (Haslet, SK, toim.). London : Arnold.
4. Eppley, WR., Holm-Hansen, O., Strickland, HJD. 1968. Some observations on the vertical migration of dinoflagellates Ceratium furca, Gonyaulax polyedra, Cachonina niei. J. of Phycology. 4, 333–340.
5. Gomez, F. 2005.A list of free-living dinoflagellate species in world`s oceans. Acta Botanica. 64 (1), 129-212.
6. Graham, LE., Graham, JM., Wilcox, LW. 2008. Algae, 2nd edition. San Francisco : Benjamin Cummings.
7. Hallegraeff, G.M. 2003. Harmful algal blooms: a global overview. Raamatus: Manual on Harmful Marine Microalgae (Anderson, DM., Cembella, AD., Hallegraeff, GM.. Paris : UNESCO.
8. Head, MJ.2007.Last Inetrglacial (Eemian) hydrographic conditions in the southwestern Baltic Sea based on dinoflagellate cysts from Ristinge Klint, Denmark. Geol. Mag. 144 (6), 987-1013.
9. HELCOM. 2009. Eutrophication in the Baltic Sea – An integrated assesment of the effects of nutrient enrichment and eutrophication in the Baltic Sea region. Helsinki : Helsinki Commission. Balt.Sea Environ. Proc. No. 115B.
10. HELCOM. 2013. The nature of the Baltic Sea. [Võrgumaterjal] Helsinki Commission. [Tsiteeritud: 18. 02 2013. a.] http://www.helcom.fi/environment2/nature/en_GB/nature/.
11. Jephson, T. 2012. Diel Vertical Migration in Marine Dinoflagellates. [Võrgumaterjal] [Tsiteeritud: 18. 02 2013. a.] http://lup.lub.lu.se/luur/download?func=downloadFile&recordOId=3130159&fileOId=3130218.
12. Longhurst, A., Sathyendranath, S., Platt, T., Caverhill, C. 1995.An estimate of global primary production in the ocean from satellite radiometer data. J. of Plankton Research, 1995. 17(6), 1245-1271.
13. Lundholm, N., Ribeiro, S., Andersen, TJA., Koch, T., Godhe, A., Ekelund, F., Ellegaard, M. 2011.Buried alive – germination of up to a century-old marine protist resting stages. Phycologia. 50(6), 629-640.
14. Riberio, S., Berge, T., Lundholm, N., Andersen, TJA., Abrantes, F., Ellegaard, M. 2011. Phytoplankton growth after a century of dormancy illuminates past resilience to catastrophic darkness. Nat. Com. 2.
15. Schlieper, C. 1971. Phycology of brackish water. Raamatus: Biology of brackish water 2nd edition (Schlieper, A., Remane, C., toim.). Ljubljana : E. Schweizerbart`sche Verlagsbuchhandlung (Nägle u. Obersmiller).
16. Taylor, FJR., Hoppenrath, M., Saldarriga, JF. 2008.Dinoflagellate diveristy and distribution. Biodiv. Conserv. 17, 407-418.
17. Thornton, DCO. 2012. Primary Production in the Ocean. Raamatus: Advances in Photosynthesis – Fundamental Aspects (Najafpour, M., toim.). [Võrgumaterjal] InTech. [Tsiteeritud: 18. 02 2013. a.] http://www.intechopen.com/books/advances-in-photosynthesis-fundamental-aspects/primary-production-in-the-ocean
Artikli autor on Anna-Helena Purre, kes on Tallinna Ülikoolis geoökoloogia eriala tudeng. Anna-Helena jõudis parimate hulka 2013. aasta Talvakadeemia teadusartiklite konkursil.
Freesturbaväljad on Eesti suurima pindaalaga inimtegevuse tagajärjel tekkinud kulutustasandikud(Joonis 1), 2009. aastal leiti nende pindalaks 9371 ha (Ramst & Orru, 2009). Ammendunud freesväljad jäävad pikaks ajaks taimestikuta elututeks aladeks. Seda peamiselt nende alade varieeruva veetaseme, suvel kõrvetava päikese ning tuule tõttu maetakse taimealged pidevalt turba kihi alla. Lisaks sellele võib taimkatte arengut neil aladel takistada sobivate taimealgete puudumine, kuna pealmised, taimestiku ja turbas olevate eoste ning seemnetega kihid on kaevandamise käigus eemaldatud. Peamiseks indikaatoriks, et freesturbaväli on edukalt taastunud, peetakse püsiva ja iseseisvalt funktsioneeriva turbasamblakihi teket.
Joonis 1. Freesturbaväli Harjumaal (Anna-Helena Purre)
Milleks siis ikka on vaja taastada?Lisaks praegustele jääksoodele ammendub 10-15 aasta jooksul kuni 20 000 ha freesvälju (Ilomets, 2011). Freesturbaväljadelt toimub pidev turba mineraliseerumine ning süsinikdioksiidi õhku paiskumine. On leitud, et aastas eraldub freesturbaväljadelt 4-5 tonni süsinikku hektari kohta (Ilomets, et al., 2010). Eduka samblakatte taastamise tagajärjel hakkavad need alad peagi taas süsinikku endasse koguma. Lisaks süsiniku eraldumisele on need alad ka äärmiselt tuleohtlikud ning freesväljade metsastamine, mida uuriti nende alade taaskasutamiseks 1980. aastatel, antud alade tuleohtlikkust ei vähenda (Valk, 2005). 1995. a. võeti Euroopa Liidus kasutusele no net loss poliitika, mille kohaselt ei tohiks inimtegevuse tagajärjel märgalade pindala väheneda. Eestis on freesväljade taastamise vajalikkus sätestatud näiteks säästva arengu seaduses, maapõueseaduses ning kaevandamisseaduses.
Põhivajadus freesväljade taastamiseks tuleneb nende alade iseseisva taastumise raskuses, kuigi on üksikuid näiteid freesväljade iseseisvast taastumisest ka Eestis. See protsess on aegaanõudev ning soodele iseloomuliku taimkatte tekkimine pole garanteeritud. Isegi inimese abil läbi viidud taastamisel kulub püsiva turbasamblakatte tekkeks vähemalt 10-15 aastat (Ilomets, et al., 2010). Lisaks jääksoode metsastamisele ning taastamisele on neil aladel võimalik ka marjakasvatus (kännasmustikas, jõhvikas), samuti sobivad need alad energianiitudeks. Need jääksoode kasutamisviisid aga ei suuda asendada loodusliku soo sarnaselt funktsioneerivat ala.
Eestis kasutatakse Põhja-Ameerikas välja töötatud freesturbaväljade taastamise metoodikat, mis sobib väiksema sademetehulga ning õhuniiskusega aladele. Antud metoodika koosneb järgnevatest etappidest:
kuivendamissüsteemide blokeerimine (tõstmaks ning stabiliseerimaks alal veetaset),
ala ettevalmistus (eemaldatakse turbapinnalt pealmine kõva koorik),
Antud taastamismetoodikat on 2006. a. kevadel kasutatud näiteks ka Ohtu katsealal Keila lähistel, kust artikli autor on kogunud antud töö valmimiseks vajalikud samblaproovid. Samuti kasutatakse seda metoodikat ka Viru raba freesvälja taastamiseks, mille samblakülvamist ja multšimist on kujutatud joonisel 2. Tulenevalt sellest, et antud metoodika on loodud Kanadas ja sealseid loodusolusid silmas pidades, võib Eestis selle kasutamine vajada täiendavaid uuringuid.
Joonis 2. Sambladiaspooride külv ja õlgedega multšimine (Anna-Helena Purre)
Ohtu katsealalt (Joonis 3) kogutud samblaproovid mõõtmisest selgus, et katsealal oli keskmine sammalde biomass 5,2 g/dm2, sammalde keskmiseks juurdekasvuks mõõdeti 10,8 mm aastas ning produktsiooniks 1,1 g/dm2 aastas. Suurima osa biomassist (44%) moodustas katsealal raba karusammal (Polytrichum strictum), talle järgnesid turbasammalde perekonda kuuluvad samblad (perek. Sphagnum), kes moodustasid 28% sammalde biomassist ning soovildik (Aulacomnium palustre), kelle biomass moodustas 25% katsealade sammalde biomassist. Väikse osa sammalde biomassist moodustas ka harilik palusammal (Pleurozium schreberi, 3%).
Raba-karusammalt, kes andis suure osa sammalde biomassist katsealal peetakse taimkatteta turbaalade (ka põlenud alade) pioneerliigiks, kes aitab luua sobivaid tingimusi teiste taimede kasvuks. Raba-karusambla poolt pakutavate ,,teenuste’’ hulka kuuluvad näiteks turbapinna kinnitamine, niiskuse hoidmine, varju pakkumine ning temperatuuri kõikumiste vähendamine. Vähemalt taastamise alguses mõjub raba-karusammalde kate turbasammalde katte moodustumisele positiivselt.
Joonis 3. Ohtu katseala 2012. a. sügisel (Anna-Helena Purre)
Kõrgemad sambla biomassid ning turbasammalde ja raba-karusammalde biomassid mõõdeti karbamiidiga väetatud katselappidel (sammalde keskmine biomass 8,02 g/dm2), teise lämmastikväetise, ammooniumnitraadi mõju oli kesisem. Samuti andis häid tulemusi superfosfaadi kasutamine. Lämmastikväetiste kasutamise tulemuslikkuse kohta on aga maailma mastaabis mõneti vastukäivaid andmeid— osade artiklite andmetel mõjuvad nad sammaldele (eriti turbasammaldele) väga hästi, kuid on ka juhuseid, kui samblakate hävib nende kasutamise tagajärjel. Millest aga tuleb see, et üks lämmastikväetis mõjus väga hästi ja teine nii häid tulemusi ei andnud? Vastus võib peituda kahes asjas. Esmalt, karbamiid sisaldab rohkem seotud lämmastikku kui ammooniumnitraat. Teiseks, ammooniumnitraat on vees lahustuv sool, mis on kergemini sademetega pinnasest välja uhutav kui orgaaniline karbamiid.
Külvatud turbasamblaliikidest andis parimaid tulemusi Sphagnum fuscum’i ehk pruuni turbasambla külvamine (sammalde biomass keskmiselt 10,10 g/dm2). Antud turbasamblaliik kasvab looduslikes soos samblamätaste tipus ja kuivemates oludes ning on seetõttu saavutanud oma tiheduse, leheasetuse ning veekogumisrakkude rohkuse ja nende paiknemise abil väga hea veesäilitamise võime. Antud liiki peetakse sobivaks taastamiseks aladele, kus veetase on sügavamal (Campeau & Rochefort, 1996). Teiste turbasamblaliikide ja nende segude külvamisel jäid keskmised sammalde biomassid ligikaudu 2-3 korda väiksemaks.
Kindlasti vajab freesturbaväljade metoodika edasisi uuringuid ja arendamist, et sobitada teda erinevates paikades valitsetavatele tingimustele, sealjuures ka Eestisse. Uurida tuleks täpsemalt taastatavate alade keemilisi ning füüsikalisi tingimusi, samuti veetaset. Kindlasti tuleks suuremahuliste taastamisprojektide puhul viia läbi eelnevad uuringud ala kohta, et taastamiseks kasutatav metoodika sobitada täpsemalt taastatavale alale saavutamaks parimaid tulemusi. Seda eeskätt taastamise suhteliselt suure ressursside nõudlikkuse tõttu ja freesturbaväljade võimalikult kiireks ja edukaks taastamiseks. Taastamise eesmärgiks on saada looduslikust taastumisest kiiremini võimalikult endisele, looduslikule soole, sarnane olukord.
Kasutatud kirjandus:
Campeau, S., Rochefort, L. 1996. Sphagnum regeneration on bare peat surfaces: Field and greenhouse experiments. J. App. Ecol., 33. 3. 599-608.
Ilomets, M., Pajula, R., Sepp, K., Truus, L. 2010., allikas Keskkonnakorraldus, Maapõue alamprogramm programmi projekt nr. 14 „Turba jääkväljade rekultiveerimine turbasammaldega“ lõpparuanne. [Online] http://www.tlu.ee/files/arts/1011/Turbabe45a5a36 afe49d68d387e 9d21058a6f.pdf (21. 01. 2012).
Ilomets, M. 2011. Kogemusi Eestist. Rmt.-s: Paal, J. (koostaja) Jääksood, nende kasutamine ja korrastamine. Tartu: Eesti Turbaliit, lk 130-138.
Valk, U. 2005. Eesti rabad. Tart u: OÜ Halo Kirjastus.
Ramst, R., Orru, M. 2009. Eesti mahajäetud turbatootmisalade taastaimestumine. Eesti Põlevloodusvarad ja –jäätmed, 1-2. 6-7.
Raskesti kaitstavate liikide olukord on heaks indikaatoriks kogukonna või riigi keskkonnakaitselisest pingutustasemest. Üks haruldasemaid Eesti loomakesi on ebapärlikarp, kes on suuremast osast Euroopast juba ammu hävinud. Aeg-ajalt võib leida tema kohta aga põnevaid kirjutisi. Viimati oli bioneer.ee-s uudis, mis põhines Marek Vahula diplomitööl aastast 1995. 2012 detsembris avaldas nupukese ka Õhtuleht. Ehk kõige köitvamalt on teemat käsitlenud Osoon, ära mainitakse liik ka 8. klassi bioloogiaõpikus. Haruldane, õrn ja konkurentsitult pikaealisemast loomaliigist Eestis (Eesti vanuserekord Marek Vahula andmetel 134 aastat!), Margaritifera margaritifera-st, on kuulnud niisiis üsna paljud. Teda näinud aga…?
Ebapärlikarbid on pikaealised biofiltraatorid, kes hangivad toitu jõeveest.
Ebapärlikarp on biofiltraator. Ta toitub veekogus hõljuvast loom- ja taimhõljumist, mida ta hangib sissevooluava kaudu. Kui tõelisi pärlikarpe leiab soojaveelistest meredest, siis meie kodumaine „peaaegu-pärlikarp“ eelistab külma ja kiirevoolulist magevett (on ta ju nn holarktilist päritolu). Sissevooluavadest saab ta ka hapniku, mida omastab lõpuste abil. Ebapärlikarbil on kahe poolmega pruunikasmust neerja (noorelt elliptilise) kujuga koda. Jõepõhjal liikumiseks kasutab ta lihaselist jalga. Teadaolevalt suurim karp, mis on registreeritud, oli 15 cm pikk. Ebapärlikarbi tugeva paksuseinalise kojaga karpi võib meie veekogudes segi ajada ainult paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) suuremate isenditega. Ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera) on saanud oma nime ebapärlite järgi, mida ta siseõõnest võib leida. Eestis on loendatud pärlikarbi kojas 134 aasta juurdekasvukihti, Põhja-Rootsist on leitud koguni 280 aasta vanuse karbi koda. Meeltest on karbil arenenumateks kompimis- ja maitsmismeel, silmad tal aga puuduvad.
Ebapärlikarbid kuuluvad süstemaatiliselt loomariiki, selgrootute rühma, limuste hõimkonda, 30 000 liikmega karbiliste klassi (erihambaliste (Heterodonta) alamhõimkonda), jõekarbiliste sugukonda (Unionoida, ingl. k. fresh water mussels ehk mageveekarbilised), 200 miljonit aastat vana ebapärlikarplaste (Margaritiferidae) sugukonda, ebapärlikarbi (Margaritifera) perekonda, kuhu kuulub veel neli liiki.
Ebapärlikarbi elus mängivad vaheperemehena väga olulist rolli lõhed.
Ebapärlikarp on keerulise sigimise ja arenguga selgroogne, kes alustab sigimist alles 10-15 aastaselt. Harilikult on ebapärlikarp lahksuguline, kuid ebasoodsates tingimustes võib muutuda ka hermafrodiitseks (arvatavasti aitas see võime üle elada jääaja). Juulis muneb emakarp oma munad lõpustele, seal viljastatakse nad veega kandunud seemnerakkude poolt ja nad arenevad edasi pihtvastseteks ehk glohhiidideks. Umbes kuu aja pärast vabanevad vastsed lõpustelt ning peavad kiiresti leidma endale vaheperemehe, mõne noore vikerlase (sobivad jõeforell, meriforell ja lõhi, kuid mitte vikerforell), kelle lõpustele kinnituda ja püsida seal kuni järgmise aasta kevadeni. Harvem võivad seda osa täita ka teised kalaliigid, kusjuures peremeesloomale vastsed mingeid ebameeldivusi ei põhjusta.
Vastsed vabanevad kala lõpustelt mais-juunis ja laskuvad veekogu põhja. Emaslooma poolt munetud mitmest miljonist munast jõuavad suguküpsuseni üksikud. Suguküpsuse saavutamise vanus sõltub elupaigast, näiteks jahedamas kliimas võtab see aega kuni 20 aastat. Tihe seotus oma vaheperemehe käekäiguga on üks põhjustest, miks ebapärlikarbi seisund Eesti vetes järjest halvenenud on.
Nii ebapärlikarbid kui ka nende pärlid on ülimalt aeglase kasvuga. Esimese eluaasta lõpuks on karp ainult 0,5 cm pikkune ja viieaastaselt 2 cm pikkune. Kümnendaks eluaastaks on karbielanik kasvanud kuue sentimeetri pikkuseks. Seejärel kasv aeglustub veelgi. 12 – 13 cm pikkused ebapärlikarbid on umbes 70 aasta vanused.
Ebapärlikarbil on võime moodustada pärle. Pärl on keemilises tähenduses kaltsiumkarbonaadi (CaCO3, sisuliselt katlakivi) agregaat. Mantliõõne vigastuste või sinna sattunud võõrkehade ümber kujunenud pärlmutrikiht annab sageli pärlisarnase läikiva mügarakese, mida nimetataksegi ebapärliks. Sama pärlmutrikiht asub ka karbipoolmete siseküljel. Tasapisi sadestub pärlmutrit juurde, pärli mõõtmed kasvavad. See sadestumine on aga üliaeglane. Sentimeetrise läbimõõduga pärl on kasvanud kolm-, nelikümmend aastat. Harva on seal ka päris ehtsaid, kuni hernetera suurusi ümaraid pärleid, mis ise üle saja aasta vastu ei pea. Nad lihtsalt tuhmuvad ja hakkavad tasapisi lagunema. Statistiliselt võib pärli leida ainult ühes karbis 2700 hulgast!
Põhimõtteliselt suudavad pärli moodustada enamik tugeva kestaga molluskeid, kuid vähesed liigid suudavad luua erilise pärlmutterläike või sillerdusega pärle. Neid viimaseid, hinnalisi pärle, suudavad kasvatada pärliaustrid perekonnast Pteriidae ning magevete pärlikarbid perekondadest Unionidae ja Margaritiferidae. Teadaolevalt suurim pärl leiti Filipiinidel aastal 1934, seda tuntakse Lao Tzu pärli nime all. Tegemist oli siiski ilma pärlmutterläiketa hiidkarbi derivaadiga. Selliste molluskite pärlid, kelle sisepinnal puudub pärlmutterläige, meenutavad pigem portselankerasid kui pärle, sest nende pind on piimjalt tuhm. Väidetavalt toodetakse 99,99% pärlitest tänapäeval kasvandustes.
Ebapärlikarp elab külmaveelistes puhastes, elustiku poolest rikastes vooluveekogudes kus vee pH on vahemikus 6–7. Loomake kaevub põhjaliiva, nii et välja jääb vaid karbi peenem ots. Vee temperatuur peab püsima allpool 14 ˚C; juba 18 ˚C peetakse ebapärlikarbile kriitiliseks. Eriti ohtlik on see sigimisperioodi algul: soojas vees jääb glohhiidide eluiga lühikeseks, nad surevad enne, kui jõuavad kinnituda vaheperemehe lõpustele. Soe vesi on ka hapnikuvaesem, pealegi on soojas glohhiidide ainevahetus kiirem, mis omakorda suurendab vajadust toidu ja hapniku järele.
Ebapärlikarp vee omaduste suhtes väga tundlik. Temperatuuri tõustes ja küllaldase päikesevalguse ja toitainete rohke sisalduse korral hakkavad vohama vetikad. Liiv, kivid, oksad, veetaimed ja ka karpide kojad veekogu põhjas kattuvad vetikakihiga. Vetikate vohamine mõjutab veekogu pH ja ööpäevase hapnikurežiimi dünaamikat, nad võivad ummistada karpide sifoonid ning raskendada organismi varustamist hapnikurikka veega, loomad võivad hukkuda. Kui pH langeb alla viie, siis karbid surevad. Vee rauasisaldus peab olema võrldemisi madal – veekogu põhja ei tohi tekkida limoniidikoorikut. See takistab karpide liikumist ja noorjärkude kaevumist. Karbid ei talu ka väga karedat (karbonaatiderikast) vett, milles nende kojad kipuvad kasvama liiga kiiresti.
Ebapärlikarp on ajalooliselt vana liik, vanim mageveepärlikarpide hulgas. Ta on välja kujunenud külmas vees ja püsinud tänapäevani vaid jahedates puhastes ning kalarikastes looduslikes veekogudes. Ebapärlikarbi levila hakkas märgatavalt kahanema eelmise sajandi algusaastail, kui rohkele püügile lisandusid muutused veekogudes ja nende valgaladel, sh mineraalväetiste kasutamine.
Eestis on andmeid ebapärlikarbi ajaloolise leviku kohta kahes piirkonnas: Koiva ja Pudisoo jõgikonnas. Gustav Vilbaste on tsiteerinud Fr. Chr. Jetze artiklit: “Eesti- ja Liivimaal on üldse 45 oja ja seisvat järve, millest pärleid püütakse; Liivimaal siiski rohkem kui Eestimaal.” Samast selgub, et tuntumad pärlipüügi jõed olid Pudisu (Pudisoo) jõgi Põhja-Eestis ja Hupeli teadete järgi Mustjõgi Valga kreisis. Veel 20. sajandi algul koguti ebapärlikarpe pärlipüügi eesmärgil. Ebapärlikarbid elasid Läti piiri lähedal Pärlijões ja ka mõnedes praeguse Lahemaa jõgedes. Meie jõed olid pärlite poolest nii rikkad, et 1694. aastal seadis tollane Rootsi kuningas Karl IX ametisse pärliinspektori, kelle ülesanne oli pärlipüüki juhtida ning selle tegevuse üle valvata. Ka hiljem Vene keisrite valitsemise ajal oli pärlipüük kontrolli all. 1746. aastal kinkisid Liivimaa aadlikud keisrinna Jelizaveta Petrovnale hanemunasuuruse pärli, mis oli pärit Pärlijõest. Vaatamata pidevale järelvalvele, vähenesid ebapärlivarud pidevalt, sest pärli kättesaamiseks, tuleb karbipoolmed lahti kangutada, misjärel loom sureb.
Veel 20. sajandi 50-ndatel leidis Juhan Vilbaste ebapärlikarpi Lõuna-Eestis Pärlijões (Mustjõe lisajõgi). 1994. aasta suvel ebapärlikarpi Pärlijõest ja teistest Mustjõe lisajõgedest enam ei leitud. Praegu leidub ebapärlikarpi meil vaid Pudisoo jões. Lõuna pool on ta siiani püsinud veel üksikutes Läti jõgedes Koiva jõgikonnas.
Ebapärlikarbi Eestis ainsa teadaoleva populatsiooni arvukus ja asustustihedus on viimastel aastakümnetel tugevasti kahanenud. 1995. aastal hinnati Pudisoo jõe asurkonna suuruseks umbes 35 000 isendit. Ebapärlikarbi suremus oli eriti suur aastatel 1989–91, kui jõe valgalal tehti maaparandust. See tingis orgaaniliste ja mineraalsete setete ülemäärase koormuse, tugevalt suurenes ka toitainete sisaldus vees. Olukord paranes küll aastatel 1993–97, kuid on nüüd taas halvenenud. Hävitavalt mõjus ebapärlikarbile 2002. aasta põuane ja kuum suvi.
Inimtegevuse tagajärjel on ebapärlikarbile sobivad veekogud kogu Euroopas enamasti kadunud. Seda liiki saab päästa üksnes tema viimaseid teadaolevaid elupaiku – nii jõgesid kui ka nende valgalasid väga rangelt kaitstes. Üle poole maailmas järgi jäänud ebapärlikarpidest elab Šotimaa 50 jões, kus hoolimata kaitsest endiselt tegeletakse pärlite salapüügiga. Pärlikarpe leidub suhteliselt rohkelt ka Põhja-Ameerikas (Kanada idaosas ning USA kirdeosariikides). Euroopas leidub (on leidunud) mageveepärlikarpe Austrias, Belgias, Tšehhis (väga ohustatud), Taanis, Prantsusmaal, Saksamaal (tõenäoliselt välja surnud), Ühendkuningriikides, Luxemburgis, Leedus (tõenäoliselt välja surnud), Poolas (välja surnud), Ibeeria poolsaarel (Portugalis ja Hispaanias), Skandinaavias, Venemaal (Valgesse merre ja Põhja-Jäämerre suubuvates jõgedes ning Koola poolsaarel, selgusetu on selle liigi levik Ida-Euroopas ja Siberi aladel) ja Eestis.
2004. ja 2009 aasta seire tulemustest selgub, et juurdekasvu pole olnud kuskil. Puudub vaheperemees, puudub ka järelkasv…
Ebapärlikarp kuulub Eesti Punase Raamatu I kategooria kaitsealuste liikide hulka, IUCN-i Punase Raamatu eriti ohustatud liikude hulka, EL elupaiga direktiivi II ja V lisasse ning Berni konventsiooni III lisasse. Sellest tulenevalt on ebapärlikarbi seire peamiseks esmärgiks liigi elupaikade ja populatsiooni seisundi pidev jälgimine, et tagada vajalik informatsioon liigi kaitse korraldamiseks. Seirealad paiknevad ebapärlikarbi levikuala erinevates piirkondades. Keskkonnaministeeriumi 2010 aasta seire järgi on ebapärlikarbi seisund hoolimata kaitsemeetmetelt jätkuvalt halvenenud, 2010-ndal aastal oli plaanis luua eraldi kaisekorralduskava. 1993. aastal küündis vaatluskohtades karpide arvukus pea 2500 isendini, 2010. Aastal loeti kokku ainult 787 karpi.
Ebapärlikarpide elupaikade, populatsioonide ning isendite drastilise vähenemise peamised põhjused viimase 100 aasta jooksul on:
Tööstus- ja põllumajandusreostus ning sellest tingitud vooluveekogude eutrofeerumine.
Peremeeskalade arvukuse kiire vähenemine ja nende väljatõrjumine võõrliikide nt vikerforelli (Oncorhynchus mykiss) poolt.
Vooluvete takistamine paisudega ja sellest tingitud peremeeskalade liikumise tõkestamine jõe piires (nt. kopratammid). Lisaks on suureks probleemiks siin liigsete setete kogunemine, mille alla karpide kolooniad mattuda võivad.
Melioratsioonitööd valglal ning jõesängi profiili ja -põhja füüsiline muutmine, mis mõjutavad vooluveekogu hüdroloogilist režiimi ja ökoloogilist seisundit.
Kallastelt vette kukkuvad lehed jm orgaaniline aine. Varem olid Pärlijõe kaldad osaliselt karjatatavad, mistõttu langes jõkke vähem orgaanilisi aineid.
Kuigi Eestis enam röövpüügiga ei tegeleta (karpide arvukus on nii madal, et tõenäosus leida väheste järelejäänud karpide seest pärli on olematu), siis Šotimaal (ka seal on ebapärlikarp ohustatud) on see endiselt üks põhilisi liigi hävimise põhjuseid.
On kaalutud ka ebapärlikarpide tehistingimustes paljundamise alustamine, et neid siis pärast loodusesse tagasi suunata, see võimaldaks ebapärlikarpide asurkonda spetsiaalses paljunduskeskuses n-ö kunstlikult toodetud järelkasvuga turgutada. Seda tehakse praegu edukalt näiteks Suurbritannias, Tšehhis ning Saksamaal. Samuti soovitatakse tagada peremeeskaladele parem liikuvus ja kodujõest kopraid välja küttida.
Pikaealise liigi esindajatena on praeguseks Eesti aladel säilinud pärlikarbi isendid minust valdavalt vanemad. Kui kõik läheb hästi, on nad alles ka siis, kui mind enam pole. Tahaks loota, et kõik teadmised ebapärlikarbist leiavad kasutamist kaitsekavade koostamisel ja rakendamisel (kaitsemeetmeid planeeritakse ja rakendatakse nii Eesti kui EL tasandil). Arvestades seda, et näiteks Šotimaal, aga veel enam USA-s on siiski ka elujõulisi ebapärlikarbi populatsioone säilinud, võib loota, et karpe üritatakse tulevikus ka taasintrodutseerida jõelõikudele, kus lõhilaste populatsioonid on kosunud ning põhjasubstraat sobilik kinnitumiseks. Kuna olen Lõuna-Eestis Koiva jõel kanuumatkal käinud, siis tekkis huvi teha väike retk ka Pudisoojõe kallastele – loomulikult mitte pärle korjama vaid koguma endasse seda unikaalset atmosfääri – ikkagi pärlijõgi! Aga kauaks veel? …ja tegelikult – võib-olla on parem kui sinna Pudisoo jõe äärde liigselt ei tikugi. On ju inimese kõrgendatud tähelepanu ja aktiivsus otseselt või kaudselt ebapärlikarbid hukatusse viinudki.
Lisalugemiseks soovitan kätte võtta Nikolai Laanetu artikkel Eesti Loodusest (millel põhineb ka suurem osa faktilisest materjalist antud artiklis) või Margus Mägi bakalaureusetöö aastast 2010.
TalveAkadeemia konverents “Toit. Süsteem. Probleem?”
toimub sel aastal 1.-3.märts 2013 Pärnu Tervis Spas.
Sel aastal juba üheteistkümnendat korda toimuv TalveAkadeemia konverents keskendub toidutootmise globaalsele süsteemile.
Konverents toimub 1.-3 märtsil Pärnu Tervis Spas.
Osalemistasu, 25 € üliõpilastele ja 40 € kõigile teistele, sisaldab korraldatud transporti konverentsipaika ja tagasi (nii Tallinnast kui Tartust), ööbimist, toitlustamist ning konverentsi ajakirja.
Uurime, millised on meie praegu toimiva toidusüsteemi erinevate etappide (kasvatamine, töötlemine, transportimine, tarbimine jm) mõjud erinevatele valdkondaldele (looduskeskkond, sotsiaalolud, kultuur, majandus).
Meie võrdlemisi laia teemavaliku eesmärgiks on süsteemne ja globaalsetele seostele mõtlemapanev käsitlus.
Talveakadeemik ei taha muidugi ainult teada, mismoodi on asjad praegu, vaid ta küsib ka, mis juhtub tulevikus.
Kas 50 aasta pärast sööme me tõesti laboris kasvatatud liha, vetikamassi ja putukaid? Kas on meie söök siis puha geenmuundatud? Kas me hakkame jätkuva linnastumise tulemusel oma toitu linnas kasvatama? Või suundume hoopis tagasi oma juurte juurde ja tulevikus toidab meid maheköök?
TalveAkadeemia kolme päeva jooksul toimuvad huvitavad ettekanded, diskussioon ja grupitööd.
Ettekannete osas astuvad üles:
– Siim Tiidemann, Eesti esindaja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioonis
– Anne Luik, Eesti Maaülikooli professor
– välisesineja Morgaine Gaye, toidu futuroloog
– Jaanus Välja, Õiglase Kaubanduse Eesti eestvedaja
– Piret Raudsepp, noorteadlane
– Oma töid esitlevad ka TalveAkadeemia 2013 teadusartiklite konkursi võitjad.
Diskussioonis küsime “Mis toidab tulevikus?”.
Meid huvitab, milline saab olema toidu tootmine tulevikus nii maailmas kui Eestis. Millised on võimalikud jätkusuutlikud lahendused ja millised teele jäävad takistused? Diskussiooniosa modereerib teadusajakirjanik Arko Olesk ning diskuteerivad Mati Koppel, Ants-Hannes Viira, Roomet Sõrmus ja Margo Mansberg.
Grupitöödes on võimalik oma oskusi ja teadmisi täiendada näiteks geneetiliselt muundatud organismide, meretoidu, toote elutsükli, juhtimise või toidutehnoloogia valdkondades.
