Maal on ääretult paju eri liike organisme. Erinevate arvestuste kohaselt vähemalt 10 miljonit. Kuna looduslikku mitmekesisus järgib evolutsiooni, muutuvad need numbrid koguaeg. Uusi liike tekkib juurde ning mõned paratamatult kaovad. Iga päev juhtub mõne liigiga nii, et pärast ca 3.6 miljardi aastat katkematut arengut, kaovad nende erilise variatsiooni esindajad jäädavalt.
Maailma Looduse Fondi (WWF) sõnul kaob aastas vähemalt 10 000 erinevate organismide liiki. See on kuskil 1000 kuni 10 000 korda kiirem liikide kadu kui võiks taustafooni järgi eeldada. Seda on eriti hästi märgata loomade puhul, peamiselt seetõttu, et nad on suured ja kergesti meeldejäävad. Käimas on kuues massiline loodusliku mitmekesisuse vähenemine ja süüd pole vaja kaugelt otsida.
Inimene on looduse mitmekesisusele kahjulik väga mitmel eri moel. Koos meie endi liikumisega mööda Maad oleme viinud eri liike uutesse ökosüsteemidesse, tapnud hulgaliselt ilusaid või maitsvaid loomi ning häirunud looduslikku tasakaalu isikliku kasu nimel. Galapagose saarestikus asuval Isabella saarel tuli näiteks viimasel kahel kümnenditel hävitada umbes 100 000 kitse (Projekt Isabella). Sealne ainulaadne loodus ei suutnud nende sisse toodud loomade surve tõttu lihtsalt enam toimida. Lisaks oleme me olnud üsna edukad ka erinevate ökosüsteemide hävitamises. Näiteks järjest enam metsamaad hävitades ning linnu, põlde ning rohumaid luues, oleme me kaotanud täielikult lugematul arvul liikide elupaiku. Nad surevad välja, kuna neil pole enam kuskil elada. Clive Pointing kirjutab oma “Maailma rohelises ajaloos” (ja “Uues maailma rohelises ajaloos“) väga mitmetest inimtegevuse tagajärjel fataalselt muutunud ökosüsteemist – olgu need siis aja jooksul hävitatud viljakad mesopotaamia põllumaad, mille asemel laiub soolakõrb või Vahemereäärsed lopsakad tammemetsad, kus asemele kasvanud makkiavõsas nüüd vaid maiaid kitsi võib kohata.
See kõik on ääretult ebameeldiv ent üks teema on mind läbi aastate tõsiselt keema ajanud. Võib-olla on see seotud minu põlgusega irratsionaalsuse vastu. Ehk on põhjus hoopis aga selles, et ohustatud on peamiselt suured, ilusad ja tuntud loomad. Igatahes ajab sellest kuulmine mind alati väga vihaseks. Tegu on elusolendite hävitamisega traditsiooniliste uskumuste tõttu, millel puudub igasugune teaduslik tõestus ning mis pärinevad tuhandeid aastaid vanadest muinasjuttudest.
Ma saan aru, et on palju inimesi, kellele igasugune loomade tapmine ja kasutamine on vastumeelne. Ma mõistan neid inimesi. Teisalt olen ma aga realist ja tean, et inimene on segatoiduline. Inimene saab liha süües hõlpsasti kätte palju eluks vajalikke toitaineid ning söödud loomadest järgi jääv nahk ja luud on sobilik materjal, millest vajalikke esemeid valmistada. Ajalooliselt on need materjalid olnud paljuski asendamatud (loe varasemast Värske Aju artiklist, kuidas elevandiluu asendamiseks piljardikuulides leiutati tselluloosnitraat – üks plastide eelkäia). Minu jaoks on sealjuures aga väga oluline, et me võtame looduselt vaid nii palju kui vaja (ja nii vähe kui võimalik). Et me ei piina loomi, ei kasvata neid ainult mingil puhtalt esteetilise põhjusel ja kui me oleme kord juba loodusest üle käinud, ei ole järel vaid laastatud maa.
Traditsiooniliste uskumuste tõttu loomade hävitamine on minu jaoks midagi muud. Läbi ajaloo oleme me antropotsentristlikult loodusele tähendust loonud – tihti viisil, mis modernsesse teaduslikku maailmapilti ei sobi. Tugev loom on seotud jõuga, kaval loom tarkusega jne. Lisades sinna juurde meie vähesed teadmised kõige elusa osas enne teadusliku meetodi võidukäiku ja tahtmatuse lasta traditsioonidel surra ning jõuamegi olukorrani, kus impotentsi „ravitakse“ tänini tiigri peenise abil.
Looduses on säilinud tänaseks umbes 3200 tiigrit. Nende arvukus on vähenenud pidevalt. Suur ja jõuline kaslane, ilusa karvaga, on läbi ajaloo inimestes palju emotsioone tekitanud. Ka tänapäeval on nende nahad, kondid, hambad, küüned jm väga nõutud ning osa Aasia traditsioonilisest meditsiinist. Inimesed loodavad lahti saada valudest, needustest ning impotentsist, hoolimata sellest, et puuduvad tõendid. Tiiger peab surema, inimese tervis ei parane ja kasu saavad ainult salakütid ja vahendajad.
Sarnane lugu on ka Aasias elutsevate muskushirvedega – kõik seitse liiki on kiirelt vähenemas. Kuigi nende liha peetakse kohalikuks delikatessiks, on nende kahanemise põhjus hoopis muskusnäärmetes, mis liigile nime annavad. Muskust, mis nad eritavad on kasutatud parfüümides ning kuigi tänapäeval on olemas sünteetilised alternatiivid, jätkub jaht siiani. Kohalikud traditsioonilise meditsiini müüjad lubavad, et muskus ravib südame ja veresoonkonna haigusi ning hingamisprobleeme. Hirve muskus on tuntud ka kui afrodisiaakum ja legendide järgi kasutasid kuninglikud perekonnad seda parfüümina. Reaalne meditsiinile mõju sellel muidugi aga puudub.
Huvitav lugu on ka ninasarvikuga. 20-ndal sajandil olid kõik 5 ninasarvikute liiki väljasuremisohus. Arvati, et nende sarvest tehtud pulbrist on kasu palaviku ning vererõhu langetamisel. Teaduslikud tõendid seda järjekordselt ei näidanud ning õnneks eemaldas Hiina 1990-ndatel ninasarviku sarve ravimite tootmiseks sobilike ainete nimekirjast ning ninasarvikute arvukus hakkas jälle kasvama. Järjekordne muutus toimus aga üsna hiljuti kui Vietnamis levis kuulujutt, et ninasarviku sarv ravis kellegi väga tähtsa isiku surmava maksavähi. Salaküttimine tõusis taaskord ning ninasarvikud on jälle äärmises ohus (2013 aastal salakütiti rohkem ninasarvikuid kui kunagi varem meie kaasajal!).
Selliseid lugusid on kahjuks palju ja see teeb mind väga kurvaks. Traditsioonid võivad olla ilusad asjad. Lähenedes neile ratsionaalselt võivad nad meid ühendada millegi suuremaga ja vanemaga kui me ise. Järgides aga pimesi muinasjutte minevikust, ei saa nad aga kuidagi õigustada looduse mitmekesisuse ohustamist. Meie oleme ka loomad, osa loodusest, osa keerukatest ökosüsteemidest, osa planeedist. Hoolimata sellest, kas sa oled taimetoitlane, loomaõiguste aktivist või põhimõttekindel burgeri sööja, loodus vajab austust. Ja loodus vajab ka ratsionaalset lähenemist ning kõik, mida me loodusest võtame peab olema mõistlikult põhjendatud. Taunime siis ajast ja arust mõtlemist, mis seostab tiigri peenise inimese potentsiga ja leiab, et see on piisav põhjus üks suur ja ilus ohustatud loom tappa. Ajalugu on mitme valusa õppetunni najal näidanud, et meil on elusatest loomadest (ja ellu jäänud liikidest) palju rohkem “kasu” kui nende pulbristatud kehaosadest. Tihti saadakse alles liigi ajaloohämarusse vajudes aru, kui suurt või olulist rolli ta mängis oma ökosüsteemis. Ajalugu on ühtlasi näidanud (ja teadus tõestanud), et Viagra on palju parem potentsiravim.
“Anyone who has accustomed himself to regard the life of any
living creature as worthless is in danger of arriving also at the
idea of worthless human lives.” – Albert Schweizer
