Kirjutasin selle “essee” mai kuus kui töötasin Tartu Ülikooli Zooloogia muuseumis. Seal oli palju vaba aega lugeda ja kirjutada kuna töö ei olnud just väga nõudev. Panen ta siia üsna muutmata kujul Mõned asjad lisasin ning mõnda lauset korrigeerisin kuid sedasi tundsin ma sel ajal. Praeguseks on mõni asi ehk selgemaks, teine jälle vähems elgemaks saanud kui põhimõtteliselt arvan ma praegugi nii nagu kirjutasin tol hiliskevadisel päeval. Lugege ise ja otsustage, mida teie usute.
Inimkond on järjest rohkem mõistmas oma tegevuse tagajärgi loodusele. Tuleb välja, et oleme üsna lühikese ajaga suutnud hävitada palju metsa, saastanud atmosfääri ning veekogud, teinud kasutuskõlbmatuks lugematud hektarid pinnast ning kõige selle käigus kiirendanud mitmete liikide väljasuremist. Loomulikult ei saa see nii jätkuda ning seetõttu on „mulla alt” pea välja pistnud mitmed organisatsioonid (nii globaalsed, riikide algatatud kui ka lokaalsemad kodanikualgatused), kes nõuavad „õiget”, eetilist suhtumist loodusesse. Keskmisele inimesele aga, kellel on eraeluski piisavalt probleeme jääb see kõik aga kaugeks. Arvatakse veel tänini, et inimene suudab looduse kuningana üle elada kõik, mis juhtub ning seetõttu on ka looduslike süsteemide pärast muretsemine küllaltki mõttetu. „Las need liigid surevad, meil on neid ju palju ning puid saab ju alati juurde kasvatada.” Küllap on see mõte nii mõnegi inimese peast läbi käinud kuuldes keskkonna hüsteerikute vahel lausa apokalüptilisi hoiatusi. Kellele siis seda keskkonna eetikat õieti vaja on? Mida saab inimkond loodust hoides ning väärtustades?
Rääkides eetikast looduses ning seeläbi ka keskkonnas on oluline määratleda ära, mis on üldse eetika. Kui me näeme kiskjaid söögi nimel mõnd rohusööjat maha murdmas ei tohiks me näha selles midagi valet. Inimene on ise omnivor ning paljude inimeste söögilaual on lihal oma koht olemas. Kui aga mõni kiskjate esindaja murrab maha meie oma liigi kaaslase, kas seda suudame me samuti eetiliseks pidada? Tegu on ju sama olukorraga mis varem. Siiski ei suuda paljud inimesed seda õigeks pidada. Ka hunt, kes murrab inimese karjast maha lamba võib karja omaniku viha tõttu surma saada. Ühesõnaga – niikaua kuni loodus meie vastu ei tegutse on kõik loomulik ning tegelikult ei ole seal midagi imelikku.
Inimühiskonnast pärinevad ning seetõttu ka ülimalt antropotsentristlikud väljendid (õige, vale, eetliline) ei oma väljaspool meid endeid mingit tähendust. Sedasi võibki tunduda kogu jutt keskkonna eetikast ning õigest käitumisest loomadega suure jamana.
Asjale tuleks ehk läheneda hoopis teise nurga alt. Ennekõike tuleb küsida endalt, kes saab üldse kasu sellest, kui käitume looduse ning kitsamas mõistes end ümbritseva keskkonna vääriliselt. Võib rääkida kui palju tahes sellest, et põhiline kasu peab minema loodusele aga tõde on selles, et tegelikud kasusaajad oleme meie – inimesed. Loodus on üle elanud märksa tõsisemaid sündmusi kui need, mis ähvardavad kogu inimkonna hävitada ning on siiani kenasti hakkama saanud.
Elu maal hävitada on väga raske. Süsteem, mis meie ülepaljunenud liiki elus hoiab on aga väga delikaatne ning paljusti sõltuv meie arvukusest. Kui meid on palju siis vajame ka looduselt palju ning paneme loodusesse tagasi palju (prügi), muutes sellega suuresti keskkonda, milles elame. Keskkonna muutmise juures tulebki hakata rääkima eetikast. Me peame loodust kasutama sedasi, et seda saaks kasutada samal otstarbel ka tulevikus. Seeläbi ei pea me oma käitumist tõlgendama kui eetilisust meie planeedi suhtes (planeedil, kui põhimõtteliselt elutul objektil on üsna ükskõik kas ta on ilus ja roheline või kuum tulekera) vaid teiste inimeste, meie endi järeltulijate ning ka meie enese suhtes.
Inimkonna mõju loodusele on väga suur kuid paraku jääb see tihti tavainimesele märkamatuks. Protsessid toimuvad esialgu graduaalselt ja näiliselt justkui midagi ei muutukski kuid kuna looduses on paljud süsteemid omavahel tugevalt seotud, saabub ükskord piir ning väga lühikese ajaga võib muutuda väga väga palju. Meid ümbritsevas keskkonnas toimuvaid muutusi on aga kergem näha. Kui keegi viskab prügi sinu aia taha, reostades sellega keskkonda, mida oled harjunud „enda omaks” pidama, paned sa seda tõenäoliselt tähele ja parimal juhul võtad sa midagi ette, et sinu ümbrust ei lagastataks. Halvimal juhul pöörad sa selja. Loodus on aga globaalne süsteem kui räägime Maast ning universaalne süsteem kui räägime meie universumist. Kui toome sisse veel teooriad, et universumeid on mitu siis tuleb loodust võtta kui multiversaalset süsteemi, see aga pole antud hetkel ehk nii oluline. Muutused selles süsteemis vajavad väga suurt perspektiivi ning ulatuvad kaugemale näiteks majaesisest, mida meil on kerge näha. Inimkonnal on aga globaalse ulatusega probleeme raske lahendada. Ajaloos toimunud globaalprobleemide kohta ei teadnud inimesed sel ajal palju ning midagi teha, et neid ära hoida oli seeläbi võimatu. Tänapäeva globaalsed probleemid on aga teistsugused. Kuna rahvaarv on nii meeletult suur, toome me praegusel moel eksisteerimisega kaasa suure atmosfääri koostise muutumise(suure antud kontekstis… planeedi ajaloos on atmosfääri koostis olnud absoluutselt teistsugune kui praegu), metsade ja loomade vähenemise, liikide väljasuremise ning last but not least suure hulga jäätmeid. Meil pole küllalt toitugi, et kõik 6,5 miljardit suud saaks toidetud. Nendele probleemidele tuleb leida lahendus ning seda tehes oleme paratamatult sunnitud muutma oma arusaamu õigest, valest ning sellest, mis on ja mis ei ole eetiline.
Olles teadlik probleemist, ei tasu minna kohemaid paanikasse ja mõelda, et nüüd ongi lõpp. Meil on olemas teadmised ning vahendid, et inimkond päästa. Sealjuures ei ole me sunnitud kaotama oma mugavat elu. Meil on vaja vaid muuta oma arusaamist maailmast, milles elame oma mugavat elu. Toon siinkohal näite. Eesti rahvaarv on küllaltki normaalne. Siiski arvestades kogu maailma rahvaarvu oleme me suhteliselt tühine osa. Pidevalt räägitakse iibe tõstmisest ning sellest kuidas õige ja eetiline perekond saab kolm või rohkem last. Arvestades aga maakera rahvastiku massiivsust ja probleeme ,mida selle kasv endaga kaasa toob, on iibe tõstmine ülimalt ebaeetiline.(Ma ei taha siinkohal öelda, et probleemi lahendaks ära ainult Eestis läbimõeldud laste saamine vaid vaja oleks mingit globaalset arusaamist probleemist. Mul ei ole ka otseselt midagi suurte perekondade vastu ja inimeste vastu, kes saavad lapsi armastusest nende vastu ja kes suudavad neid ka ülal pidada. Ma tahan lihtsalt öelda, et sellele, kas ja kuidas me oma lapsi ülal pidama hakkame tulevikus, me peamegi mõtlema.) Maakera rahvaarvu ei tule mitte tõsta vaid langetada ning seda mitte läbi sõdade, nälja, haiguste ja muu sarnase, vaid mõne muu meetme abil. Kontrollitud paljunemine on ka paljude arvates ebaeetiline kuid ka konrollimatu paljunemine on minu arvates sedasama. Kui iga perekond saaks 1-2 last saaks populatsiooni kasvu üsna kiiresti kontrolli alla. Seda muuseas ilma, et ükski liigne laps peaks nälga kannatama. Seda muidugi juhul kui saadakse niipalju järglasi kui varud võimaldavad.
Olulised mõtteviisi muutused tuleb läbi viia ka teistel rinnetel. Ületarbimine ning raiskamine tuleb viia miiniumini ning võimalusel üldse ära kaotada. Liiga kaua on kasu nimel ohverdatud loodust. Kui tulevikus ei hakata asju lisaks rahale mõõtma ka looduslikus hinnas, kusjuures väärtustades teist samapalju või rohkem kui esimest, ei ole meil rahaga enam midagi teha. Arvestades tagajärgi ei ole kunadi inimesele kasulik see, mis on kahjulik tema ümbritsevale keskkonnale ja loodusele, kuigi nii võib esialgu näida.
Väärtushinnangute muutmine on raske, kuid seda tuleb teha. Loodan, et mõtlevatel ning intelligentsetel inimestel on tulevikus loogiline asju nende kasulikkuse ja kokkuhoiu suhtes hinnata, mitte hinna ja „ägeduse” suhtes. Autot vaadates tuleks ennekõike mõelda ökonoomsuse ja keskkonnasõbralikkuse peale. Kiirus ning võimsus peaksid olema teisejärgulised. Suurus, mida peetakse inimühiskonnas tihti mingite komplekside pärast üheks tähtsaimaks omaduseks peaks tulevikus jääma üheks ebaoluliseimaks asjaks. Veel enam, mida vähem üks asi ruumi võta, sealjuures tehes oma tööd parimal viisil, seda parem.
Inimestel on veel pikk tee käia, et saada tasakaalu loodusega kuid kahjuks on aega vähe. Pingutused, mis tuleb teha on suured ning neid peavad tegema kõik, muidu pole neist globaalprobleemide lahendamisel tolku. Tihti muudab nende probleemidega toimetulemise raskeks ka meie iganenud arusaamad eetikast. Õige ja vale on lihtsalt sõnad, mis universaalses kontekstis ei oma mingit tähendust. Peame mõistma, et mis on praegu meie ühiskonna kontekstis eetiline inimkonnale ei pruugi olla parim loodusele. Kui me neid kahte tasakaalu ei suuda viia võivad meie elukeskkond, meie ühiskond ning ka loodus väga kiiresti äratundmatuseni muutuda, Kui me sel laseksime juhtuda oleks see meist aga väga ebaeetiline.