Inimesed kasutavad plastikesemeid oma igapäevases elus igal sammul, plastikust on nõud, mööbel, aparaatide korpused, lugematul hulgal tarbeesemeid. Paljud esemed ei ole mõeldud mitmekordseks või pikaajaliseks kasutamiseks, olles selleks liialt haprad (kilekotid), eritades kemikaale (plastikpudelid) või muutudes lihtsalt kasutuskõlbmatuks (tühjaks saanud pastakasüdamikud, nõudepesukäsnad jne). Neid on odav toota ja need on majapidamises laialt levinud, kuid enamasti toodetakse neid nafta baasil ja looduses nad eriti (kiiresti) ei lagune, sest bakterid ja seened ei suuda pikkade polümeeriahelate küljest „tükke ära hammustada“, eriti juhul kui polümeeri on veel „vürtsitatud“ plastifikaatorite või värvainetega.

Probleemi üheks lahenduseks on üldise tarbimiskäitumise muutmine, kuid ka siis jääb juba toodetud praht alles ja selle käitlemisega tuleb endiselt vaeva näha. Probleemi suurusest annab ilmekalt märku Vaikse ookeani prügilaama (ka Vaikse ookeani prügikeeriseks nimetatud) pindala – kahe Texase osariigi suurune, 90% sellest plastik (3,5 milj tonni). (http://hubpages.com/hub/Pacific-Ocean-Garbage-Patch- ). Prügikeerises tekivad valguse toimel ka väikesed plastikuosakesed, mis satuvad erinevate mereorganismide toidulauale ja kuhjuvad toiduahelas. Paraku jääb suur osa neist vette hõljuma ja kattub vetikatega ning ka merevee madal temperatuur ei soodusta edasist lagunemist. Plastiku molekul kui selline ei lagunegi, polümeer võib küll lüheneda, aga metabolismis seda keegi ei kasuta. …Võib muidugi loota, et prügilaamast areneb mingi uus tore maavara, aga kui tõenäoline see on? Arvatavasti baketrid siiski omandavad võime plastikut degradeerida, kui neile piisavalt aega anda. Nii suures mahus esinevat süsinikuallikat ei saa ju lasta raisku minna. Mõned bakterid ja mikroseened suudavad juba lagundada plastikute plastifitseerijatena kasutatavaid ftalaate.

Miks siis mitte minna üle bioplastikule? See laguneks kergemini (ehk üldse) ja toota saaks seda ka taastuvatest allikatest. Praegu on selle kasutuselevõtu põhiliseks takistuseks hind – milleks teha midagi uut moodi, kui vanamoodi on odavam? Samas kui lisada tavalise kilekoti hinnale ka selle utiliseerimise maksumus, ei olekski bioplastik hoolimata pakenditootjate vastuseisust ja tootmise keerulisusest täielik utoopia. Meditsiinis seda juba kasutatakse, näiteks ravimite kapslites aga ka proteesides, kuna tegemist on bioloogiliselt sobiva (biocompatible) ainega.

Bioplastiku polümeere saab teha õige mitmest ainest ja enamasti toodetakse neid bakerite abil, harvem ka taimselt. Levinuimad on polühüdroksüalkanoaadid (PHA) ja polülaktaadid (PLA).

PHAd saab toota nii taastuvatest kui mittetaastuvatest allikatest , näiteks Pseudomonas putida abil polüstüreenist või taimsest materjalist ja  Alkanivorax borkumensise abil naftast. Hea variant on see, kui bakter sekreteerib polümeeri graanuleid väliskeskkonda, siis ei ole vaja leiutada mehhanismi selle rakkudest kättesaamiseks ja raku ruumala ei ole tootmisele nn pudelikael. Üldiselt hakkavad bakterid PHA polümeere tootma kui süsinikuallikat on piisavalt aga kasv ja paljunemine on inhibeeritud N ja P nälja tõttu. Kasutada saab ka transgeenseid baktereid, mille eelis on PHA lagundamisvõime puudumine, mistõttu nad ei saa seda ise süsinikuvaruna kasutada. Samas on see lagundamisvõime aluseks bioplastiku biodegradatsioonile.

Lagundada saab bioplastikut kompostimise teel (prügimäel hapnikupuuduses lagunemist ei toimu), kasutada võidakse spetsiaalseid mikroorganisme ja ka oksüdeerivat degradatsiooni, mis tekitab radikaale ja lõhub polümeeri. Osad bioplastikud on teatud oludes korduvkasutatavad.

 

 

Bioplastikute plussid ja miinused 

+

•         Minifragmente ei jää alles

•         Ei sisalda kloori

•         Ei tekita metaani

•         CO2 vabaneb aeglaselt

•         Põllumajanduses

•         Meditsiinis kasutatav (biocompatible)

•         sarnane tavaplastikule

 

–

•         Kallis toota, PHA tootmine energiamahukas

•         Dilemma tärklise kasutamisel

•         Tehnoloogia puudumine (rakkudest eraldamine)

•         Maisi kasutamisel metaani teke

•         Komposteerimis ja sorteerimismured

•         GMO

•         Pakenditööstuse blokk

 

 

 

Eesti bioplasti tehase idee kahjuks suri välja – piimhapet tootev bakteritüvi on küll olemas aga keegi ei taha tehast rajada. Ja noh, idee poolest võib ju võtta ka eeskuju õppejõud Kristjan Zobelist, kes ütles et ta võtab alati kilekoti ja matab maha, siis süsinik läheb ringest välja. See, et me oleme liiga palju süsinikku ja energiat ringesse toonud, ongi ju mõnede globaalprobleemide tuum.

Lisaks veel üks meelelahutuslik osa, kus saab vaadata põnevaid näoilmeid, veidi koorilaulu ja vingerdavat makaronmeest 🙂

Noh tegelikult riidest kottide kasutamine pole kaugeltki lahendus, aga idee on hea.