Oktoobrikuus teatas Värske Aju meeskond tagasihoidlikult, et eesootava Eesti 100 juubeli puhul on plaanis senisest enam teha ruumi arvamustele, mõtetele ja lugudele, mis keskenduvad just Eestile ja Eesti tulevikule. Küsimused, kus me praegu oleme, kuhu suundume ja kuhu peaksime oma pilgud suunama, saavad vastused läbi erinevate inimeste ja teemade, mis neile südamelähedased on. Sel korral jagab oma mõtteid aktiivsete kogukondade teemal Linnalabori kogukonnaekspert ja 100 uue eurooplase hulka valitud Teele Pehk.
Think globally, act locally on fraas, mis mulle ligikaudu kolm aastat tagasi ühelt kursuselt kõrvu kõlama jäi. Tollal mulle tundus, et häid näiteid, mis Eesti ühiskonnas seda mõtteviisi peegeldaksid, ei olnud. Ei olnud selles mõttes, et neist ei räägitud väga palju. Praegu tundub olukord olevat paranenud – kogukondade tegemised on muutunud nähtavamaks ning inimesed teadlikumaks. Küsiksingi siinkohal kohe alustuseks, kui oluline see teema praegu Eesti ühiskonnas on?
Eestis ilmnevad paljud mujal järeleproovitud algatused tavaliselt viiteajaga – olgu selleks sotsiaalne innovatsioon ja ettevõtlus, tühjade kruntide “elustamine” vahekasutusega või avaliku ruumi autodelt tagasi hõivamine. Selles pole midagi halba, peaasi, et neid meetodeid meie konteksti kohandataks. Mõned algatused on õnneks meil välja mõeldud – näiteks Teeme Ära talgud, mis kasvanud üleilmseks Lets Do It koristuskampaaniaks. Samamoodi vaatavad Riia, Vilniuse, Varssavi ja teiste linnade aktivistid Tallinna poole imetlusega, kuna siinsed asumiseltsid on suutnud oma tegevuse ja saavutustega silma paista. Eks talgute korras koristatakse mujalgi prügi ning naabruskonnaaktiivsust leidub pea igas linnas, ent meil on õnnestunud neid algatusi kas hästi kontseptualiseerida või pakendada ja promoda. Sellepärast esitasime asumiaktiivse Tallinna ka UN Habitati ja Guardiani konkursile, mis otsis uudseid lahendusi linnaliste probleemidega tegelemiseks (vaata videot).
Kogukondlikud algatused on tõesti viimastel aastatel nähtavamaks muutunud. Mulle seostub see aga kogukondade eneseteadvuse tõusuga, mitte tingimata paljude uute algatuste lisandumisega, kuigi neid on lisandunud. Kogukonnategevust on eri aegadel ühiskonnas kogu aeg olnud (nt muinsuskaitsjate liikumine, põllumajandus- ja muud ühistud, külaseltsid), ent mõnede kogukondade organiseeritus ja suhtlusjulgus on oluliselt paranenud, tänu millele ongi viimasel ajal üldine teadlikkus kogukondadest tõusnud. Räägin eeskätt linnaseltsidest, mis tegutsevad kas linnaosas või väiksemas piirkonnas elukeskkonna parandamisega. Asumiseltse tekkis juba 90ndatel, ent alates 2006. aastast on hüppeliselt juurde tekkinud nn teise laine seltse, mis keskenduvad naabritevahelisele suhtlusele, avaliku ruumi elavdamisele, ruumilise arengu mõjutamisele ja oma piirkonna väärtuste kaitsmisele. Need seltsid nakatuvad väga kergesti mujal maailmas toimuvatest algatustest ning katsetavad neid siis oma piirkonna elavdamisel.
Linnalaboril on koostöös Eesti Külaliikumisega Kodukant valmis saanud kogukonnauuring. Mis on peamised põhjused, mis sellise võrdlemisi mahuka uuringu teostamist ajendasid?
Algne vajadus sellise kaardistuse järele tekkis seoses Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kavaga, mille jaoks koostasime ruumi ja kogukondi käsitlevaid tulevikumõtteid – Ruumiidee raport. Mõtlesime, et enne kui hakkame kogukondliku tuleviku näiteid Eestile välja käima, peaks kaardistama kogukondade hetkeseisu (kuna selline uuring puudub). Ruumiidee raport sai enne valmis, kui kogukonnauuring 2014 suvel käivitus, kuigi ajend jäi samaks: pidasime vajalikuks kaardistada linna- ja maakogukondade praegust tegevust, toimimisloogikat, peamisi takistusi tegevusele ning tulevikuunistusi. Üheltpoolt tundsime koos Kodukandiga, et vajame ülevaadet oma edasise töö paremaks korraldamiseks – et kui tahame välja anda kogukonnaarengu käsiraamatu, peaksime eelnevalt teadma, millised on peamised kitsaskohad tegutsevatel kogukondadel. Teisalt oli uuring vajalik kasvavate ühiskondlike ootuste tõttu – nimelt räägitakse aina enam kogukondade rolli tõusust elukorralduses, kuid puudub arusaam, kes või mis see kogukond siis on.
Kogukonnauuringuga ei tahtnud me niivõrd välja selgitada ühtset definitsiooni kogukonnale, vaid pigem seda, kuidas tegutsevad kogukonnad end määratlevad, mida riik kogukondadelt ootab ning kui palju on neis arusaamades kattuvuskohti. Uuringu sissejuhatavas osas tegime ülevaate, kuidas kogukonna mõistet eri valdkondade arengukavades kasutatakse, et niimoodi ühiskondlikke ootusi kombata. Hea näide kogukondliku elukorralduse aktualiseerumisest on vabatahtlik pääste ning siseturvalisus, mida puudutavates arengukavades on kogukonnal kandev roll, ent kogukonnana mõistetakse kõiki omavalitsuses või piirkonnas elavaid inimesi. Samas kasutab Kodukant kogukonnamõistet pigem aktiivsete külade või külavanemate iseloomustamiseks, meie Linnalaboris aga nende inimrühmituste kirjeldamiseks, mis tegutsevad elukeskkonna parandamise nimel ja kollektiivsetes huvides. Juba siit tuleb ilmekalt välja, kuivõrd erinevalt kogukonna mõistet kasutatakse.
Oluline on mainida, et keskendusime kogukonnauuringus kohalikule aktiivsusele, mis on geograafiliselt piiritletud. Selline piirang oli vajalik, et uuringus fookust hoida ja saada väärt infot linna- ja külakogukondade kohta. Et lähtekohaks oli just kohaliku aktiivsuse uurimine, hõlmab uuringuraport ka selliseid kogukondi, mis pole MTÜna registreeritud, vaid tegutsevad muus vormis. Olulisi erinevusi linna- ja maakogukondade vahel ei leidnud, kuigi järelduste tegemine linnakogukondade kohta oli keeruline, kuna neid on võrreldes maakogukondadega lihtsalt nii vähe. Kogukonnauuringut võib käsitleda pigem üldistava kaardistusena. Uuringu lõpus tegime mitmeid soovitusi, kuidas kogukondade toimimist toetada ning millele kogukonnad ise peaksid rohkem tähelepanu pöörama.
Kogukondadest rääkides ei saa mööda minna kogukonna mõistest endast. Kuidas Eesti kogukonnad ennast ise defineerivad ning mil määral see sarnaneb mõne teoreetilisema definitsiooniga?
Linna- ja maakogukondade uuringust selgus, et kogukonnad defineerivad end pigem protsessi kui eesmärgina, mõtestatud tegevusena geograafilises piirkonnas. Aga nagu uuringuraportis kirjas, siis pole oluline ühe definitsiooni tagaajamine, vaid pigem see, et erinevatest määratlustest oldaks teadlikud ja kasutataks neid õigesti. Teoreetiline definitsioon ütleb, et kogukond tähendab rohkem teatud tüüpi sotsiaalseid suhteid, kui geograafilist piirkonda. St kõige olulisem on sotsiaalsete suhete kvaliteet, mis muuhulgas võivad toimida ka mingis geograafilises piirkonnas.
Kogukonnauurijad näevad kogukondadel oluliselt suuremat rolli: kas avalikus halduses nn kolmanda tee poliitika eestvedajatena või veelgi radikaalsemalt kogukondliku ühiskonnakorralduse alustaladena (rohkem on kirjas kogukonnauuringu teooria-osas).
Millega Eesti kogukonnad peamiselt tegelevad, millised temaatikad on neile huvipakkuvad ning kui palju Eestis aktiivseid kogukondi üldse on?
Kuna kogukonnauuring kaardistas kohalikku aktiivsust geograafiliselt piiritletud alal, siis jäid välja huvi- ja olukorrapõhised kogukonnad (nt kogudused, sotsiaalabikogukonnad, vabatahtliku pääste osutajad). Selliseid piirkondliku elu parandamisega kogukondi on Eestis 3500 ringis, sh külavanemad, seltsingud, linnaseltsid, külaseltsid. Külakogukondi on sadades kordades rohkem kui linnaseltse – viimaseid on Tallinna, Tartu, Pärnu ja Paide peale kokku 26.
Peamiselt korraldavad kogukonnad kohalikku kultuurielu, edendavad elanikevahelist suhtlust ning kaitsevad piirkondlikke väärtusi. Seda kas tänavafestivalide, avatud hoovikohvikute, külasimmanite, tähtpäevaliste pidude, koristustalgute, planeeringutes ja arengukavades kaasarääkimise, liikuvus- ja transpordikorralduse mõjutamise, piirkondlike visioonide koostamise kaudu. Üksikutel juhtudel osutatakse kogukondlikke teenuseid, nt üritusi seltsimajas või heakorratöid.
Millised on peamised tõuketegurid, mis kogukondade moodustumist Eestis ajendavad?
Kogukonnauuringust selgus, et peamiseks tekkepõhjuseks on omavahelise läbikäimise elavdamine ja kohaliku kultuurielu arendamine. Järjestuselt kolmas kogukonna tekkepõhjus on kohalike probleemide lahendamine. Vähesel määral toodi uuringus välja vastuseisu mingile projektile või omavalitsuse tellimust (nt avaliku teenuse osutamine). See statistika lükkab ümber levinud arusaama, et geograafiliselt piiritletud kogukonnad luuakse ametlike otsuste vastu protestimise eesmärgil.
Linnaseltside kohta lükkasime selle protestimis-müüdi juba 2013. aastal ümber, kui kaardistasime Tallinna asumiseltside tekkeajendid ning praeguseid tegevusalasid (loe lähemalt urbanistide väljaande U 15. numbrist artiklit “Tallinna asumiseltsi ABC” või kiika skeemi). Tol hetkel tegutses Tallinnas 22 seltsi (nüüd juba 23), millest viie puhul sai rääkida, et kokku tuldi mingi probleemi pärast. Samas on asi vägagi sõnastamises: linnaseltsid tihti kaitsevad kohalikke väärtusi ja igapäevaeluks vajalikke elemente, ent linnavalitsuse silmis on see ametlikele otsustele vastuhakk. Näiteks Luite Selts loodi selleks, et Veerenni tänaval säiliks raudteeülesõit, sest linna otsus oleks tähendanud ümbersõitu kavandatava hiid-ostukeskuse kaudu. Paljudel juhtudel suudavad linnaseltsid pakkuda mõistlikumaid ja odavamaid lahendusi, kuna teavad, millised lahendused nende piirkonnas töötavad. Ja elukeskkonda puudutavates otsustes osatakse oma naabruskonnast kaugemale vaadata, räägitakse kaasa ühistranspordi parandamisel, autoliikluse osakaalu vähendamisel, rattateede võrgustiku rajamisel, kohaliku ettevõtluse soosimisel jne. Probleem on selles, et linnavalitsused (eriti Tallinna oma) ei adu seltse kui kohalike oludega kõige paremini kursis olevat koostööpartnerit. Kahetsusväärselt peavad ametnikud ja poliitikud seltsidega läbirääkimisi tüütuks lisatööks.
Kui suurel määral sõltub kogukondade aktiivsus ümbritsevast keskkonnast – kas aktiivsed kogukonnad on indikaatoriks pigem tugevale ja tervele ühiskonnale või viitab suur kogukondade aktiivsus rohketele probleemidele, mida tuleb lahendada?
Jätkates eelmisest vastusest, siis võib kogukondliku tegevuse tõuketeguriks olla justnimelt arusaam ja vajadus tõsta kohalike elanike häält. Tallinnas, Tartus, Paides ja Pärnus tegutsevad linnaseltsid on paljuski ajendatud mõtteviisist, et kohalikud teavad kohalikke olusid paremini, seega pakuvad nad linnaametnikele väärt infot ja kohalikku teadmust. Võrreldes ametnikega on kogukondlastel tihti tuleviku-ettekujutus oma piirkonnast, kuna bürokraatia asemel saavad nad keskenduda probleemidele leidlike lahenduste nuputamisega.
Samas tekivad kogukonnad tugevates ühiskondades – näiteks Helsingis on linnaosaseltsid tegutsenud juba 70ndatest peale, aga 2000ndatel tekkis niivõrd palju ruumikasutuse ja elukeskkonnaga seotud algatusi, et nüüd räägitakse seal uuest linnakultuurist (vt raamat “Helsinki Beyond Dreams”).
Millised on peamised probleemid, millega Eesti kogukonnad ja selle liikmed oma igapäevatoimetustes silmitsi seisavad?
Ma toon kõige tõsisema probleemina esile vähese moraalse toe riigilt või kohalikelt asutustelt. Kogukondadesse ei suhtuta veel reeglina kui koostööpartnerisse (muidugi on meeldivaid erandeid). Hea näide on siin Tallinnas Kalamaja ja Pelgulinna miljööasumeid ühendav Telliskivi Selts, mis tegeleb aktiivselt avaliku ruumi kaitsmise ja inimlikustamisega ning ruumilise planeerimisega. Aga linnaplaneerijad näevad seltsi tegevuses endale lisatööd, levib isegi kuuldus, et Põhja-Tallinna arengute eest vastutavaid ametikohti peetakse tervistkahjustavaks. Siin on vaja mõtteviisi ja juurdunud töötamise viiside muutust – oluline pole mitte otsuseid juriidiliselt korrektselt menetleda, vaid kohe algusest peale koos huvilistega (loe: asumiseltsid ja teised ühendused) probleemile võimalikke lahendusi otsida.
Kogukonnad saavad väga palju omavalitsuse abita tehtud, kuid jätkusuutlikkuse mõttes peavad need kaks paralleelmaailma ühel hetkel kokku sulama. Loodetavasti toimub see lähiajal, mitte kümne aasta pärast. Siis on Eestil hea võimalus end maailmaareenil väikse ja kogukondliku riigina esitleda, kui see kultuurimuutus saab toimuma.
Uuringule vastanud tõid kõige olulisemate takistustena oma tegevusele välja omavalitsuse tõrjuvat suhtumist, liidrite väsimise ja rahaliste võimaluste vähenemise. Samas toodi aktiivsust suurendavate teguritena välja õnnestunud ürituse korraldamist, vastuseisu omavalitsuse otsusele (nt sulgeda kohalik kool), hoonega seotud sündmused (nt kultuurikeskuse valmimine) ja uued rahastusvõimalused ja projektivoorud.
Rahaline tugi pole aga kõige olulisem probleem, mida pahatihti arvatakse kogukondadel olevat. Seda rõhutavad ka välismaa uuringud (nt Design for Social Sustainability), et kogukondadele pole kõige tähtsam rahalist toetust jagada, vaid pigem luua tegutsemist võimaldav ja arengut soosiv keskkond, mis väärtustab kodanikualgatust ja uudseid viise ühiskondlikke või piirkondlikke probleeme lahendada. Rahastajate (peamiselt Kodanikuühiskonna Sihtkapitali) ootus ongi, et tublid ühendused hakkaksid nüüd rohkem “tõsiste” probleemidega tegelema, selleks ergutatakse sotsiaalset ettevõtlust ja sotsiaalset innovatsiooni.
Kui kogukondlikult aktiivne on Eesti venekeelne elanikkond – kas peamised tõuketegurid, mis kogukondade moodustumist initsieerivad, on sarnased eestikeelsetele kogukondadele?
Sellele on raske vastata, kuna puuduvad põhjalikud analüüsid ning teadlikkus vene kodukeelega elanike kogukondadest on vähene. Mille kohta oskan natuke sõna võtta, on Lasnamäe kogukondlikkus. Nimelt alustasime eelmise aasta alguses Lasnaidee algatusega (jätkuna aktiivsete naabruskondade algatusele Linnaidee) ning lasnamäelased tulid üllatavalt hästi ühistegevustega kaasa. Meil polnud mõttes luua Lasnamäele seltse, vaid pigem moodustada koostöövõrgustik juba mingil määral aktiivsetest kodanikest – korteriühistute juhid, noorsootöötajad, kultuuritegelased, kunstnikud. Iga avaliku üritusega kasvas võrgustik ning ideede hulk, mida Lasnamäel teha võiks. Praegu tegutseb see eesti-vene segavõrgustik linnalaborandi ja lasnamäelase Maria Derlõši eestvedamisel edasi, plaanitakse järgmisi tegevusi ja esitatakse Lasnamäe arengukavasse ettepanekuid. Eelmisel suvel korraldatud Lasnapiknik (vaata videot) tuleb kindlasti kordamisele!
Mida peaks riik tegema, et kogukondade tegemisi omaltpoolt toetada (millest kogukonnad ise kõige enam puudust tunnevad)?
Kogukondade toetamine on praegu siseministeeriumis regionaalteemade all ning samuti koostatavas siseturvalisuse arengukavas. Oleks vaja rohkem läbimõeldud strateegiat riigi tasandil, kuidas kogukondi vähenevate avalike ressursside tingimustes võimustada ja ka moraalselt toetada. Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kava toob välja, et omavalitsuste piiride nihutamine ja liitumine ei lahenda probleeme, vaid pigem on vaja omavalitsustel avalike teenuste osutamiseks koostööd teha. Koostöös kohalike vabaühenduste ja kogukondadega saaks nii mõnegi teenuse tõhusamalt osutatud.
Mida pakub üks kogukond oma liikmetele ja ka ühiskonnale laiemalt?
Nagu räägib ühes artiklis Peeter Vihma, kes oli meie kogukonnauuringus sotsioloog, aitab kogukond inimestel jõukamaks saada – seda nii kultuurilises kui ka majanduslikus mõttes. Linnaseltside buumi seletab Peeter identiteediotsingutega, inimesed tahavad oma kodukandiga rohkem tutvuda ja sealsete inimestega kokku kuuluda. Ma lisan omaltpoolt, et kogukond suurendab oma liikmete heaolu ja eneseusku selle kaudu, et pakub kohalikus elus või laiemalt ühiskonnaasjades osalemise võimalust. Mõttekoda Demos Helsinki õnnelikkuspoliitika manifesti järgi teeb inimesi õnnelikuks see, kui nad saavad oma elukeskkonda ise kujundada ja paremaks muuta.
Mida õnnelikumad on inimesed, seda järjepidevam on ka ühiskond. Seltsitegevus loob sotsiaalset kapitali ja loob sidusamat ühiskonda, millest räägib juba alates 90ndate lõpust poliitikateadlane Robert Putnam. Siit edasi saab kogukondade kasu laiendada riigi julgeolekuni välja: kui inimesed tunnevad end kasulikuna, kuuluvana, võtavad ise asju käsile selmet omavalitsuse või riigi sekkumist oodata, siis on nad usaldavamad oma kodukoha ja riigi suhtes. Võib öelda, et kogukondadel on psühholoogilises kaitses kandev roll.
Kas Eesti puhul on võimalik nimetada konkreetsemaid probleeme, mida oleks võimalik aktiivsete kogukondade kaasabil lahendada?
Sotsiaalvaldkonnas on suur potentsiaal, kui paljuski juba tegutsevad ühingud rohkem koos töötaksid – a la asumiseltsid ja kirikukogudused ning sotsiaalabiasutused. Näiteks Kalamajas toimus aastaid tagasi arutelu narkomaanide abistamise teemal, kus osales abipolitsei ja koguduse esindaja, muidugi ka kohalikke aktiviste. Kuigi konkreetseid samme narkomaanide lainega tegelemiseks ei järgnenud, oli see märgilise tähendusega arutelu asumiseltside senise tegevuse kontekstis.
Ruumilises arengus saavad kogukonnad esindada kohalikke väärtusi, edendada avaliku ruumi kultuuri – mida juba praegu tehakse, ent palju tugevamini. Edasi unistades: kollektiivne ehitamine, tulundusühistute kaudu kinnisvara arendamine. Lisaks kohaliku ettevõtlusega tegelemine, sotsiaalne innovatsioon, kohalike ressursside jagamine – alates autodest kuni pesuköökideni ja ühissaunadeni kortermajades (nagu Soomes!). Energiaühistud paneelelamupiirkondades ja uusarendustes. Ja see pole kaugeltki lõplik nimekiri.
Paide kogukond (mille keskuseks on Wabalinna maja) on hea näide sellest, kuidas ollakse ajast ees: tegeletakse aktiivselt isemajandava kogukonna mudeliga ning selle praktiseerimisega, mõeldakse juba kogukonnapanga loomisele, vahendatakse vanalinnas kinnisvara.
Kogukondade toimimise aluseks on selle liikmete omavaheline koostöö ja suhtlus. Kui palju võetakse ette kogukondade-vahelisi projekte ning palju Eesti kogukonnad üldse üksteise tegemistest teadlikud on?
Kuna olen rohkem kursis linnaseltsidega, siis räägin neist. Linnaidee algatusega üritasime peamiselt 2013. aastal Tallinna piirkonnaühenduste omavahelist läbikäimist elavdada, et niimoodi asumiseltside häält linnavalitsuse kõrvadele tugevdada. Järgnenud aastal püüdis Paide kogukond linnaseltse kokku tuua, et nende toimimismudeli eeskujul isemajandavate kogukondade võrgustikku luua, Arvamusfestivalil arutlesime kogukondliku tuleviku üle Wabalinna laval. Praegu saavad linnaseltsid kokku EV 100 jaoks millegi planeerimiseks, järgmisel korral jaanuari alguses Pärnus Raeküla seltsi juures.
Nii et koostööd ja läbikäimist leidub omajagu. Aga võiks palju rohkem olla, sest eesmärgid on samad ja üksteiselt on palju õppida, nii sisedemokraatia kui ka konkreetsete tegevuste osas. Vähemalt oleme linnaseltside seas saavutanud selle, et ollakse üksteisest teadlikud ja teatakse peamisi eestvedajaid. Omaette tegutsedes ratta leiutamisest oleme natuke edasi liikunud küll. Koostöö on alati selline teema, et peab taipama selle pikaajalist kasu – et kui praegu aeg maha võtta ja tutvuda teiste kogukondade tegevusega, asetub ka oma kogukonna tegevus laiemasse pilti ning on kergem oma eesmärke saavutada, kui teatakse, kellelt nõu küsida või kuidas teised kogukonnad mingile probleemile lähenenud on. Selle pikaajalise perspektiiviga puutusime Linnaidee algatuses samuti kokku – alguses ei saanud pealinna asumiseltsid väga hästi aru, miks nad peaksid linnavalitsusega paremast koostööst rääkima, kui nende arvamusega pole juba aastaid arvestatud ja pigem on tunda tõrjuvat suhtumist. Õnneks taipasid mitmed seltsid, et koostöö hea tava koostamine ongi hea võimalus aeg maha võtta ja põhimõtetes kokku leppida, kuidas edaspidi seltsid saavad linnaasutustele kasulikud olla ja vastupidi.
Linna- ja külaseltside vahel pole veel väga tugevaid sidemeid. Kodukandi ja Linnalabori koostöö on andnud mõningase tõuke maa- ja linnakogukondade omavaheliseks läbikäimiseks, ent arenguruumi on veel kõvasti.
Kas kogukondade uuring paljastas ka midagi ootamatut või üllatuslikku?
Ilmnes, et mittetulundusühingu vorm pole eeltingimuseks kohalikult omavalitsuselt rahalise toetuse saamiseks – mtü-de kõrval olid paljud seltsingud toetust saanud. Koostöö omavalitsusega tähendabki põhiliselt toetuste saamist, millest on muidugi kahju. Omavalitsusega ongi kogukondadel suhteliselt nõrk side, 11%-l uuringus vastanutest see lausa puudub, mis võib tuleneda eespool kirjeldatud usaldamatusest.
Enne uuringut kartsime, et linna- ja külakogukonnad tegutsevad ühe-kahe inimese energial, kuid uuringust tuli välja, et keskmine kogukond koosneb kolmest kuni viiest eestvedajast, kümnest aktiivsest liikmest ja kuni 20st kaasalööjast. Samas püüdlevad paljud suurema liikmeskonna ja avatuse poole, mis on hea märk.
Kui liikuda kohalikult kogukonna tasandilt suuremale ja ehk isegi globaalsemale tasandile, siis millist rolli kogukonnad sellisel tasandil mängivad? Kui palju kogukonnad endale ise teadvustavad globaalsemaid temaatikaid ning kui suur osa nende tegevustest on suunatud just mingi globaalse probleemiga tegelemiseks (kohalikul tasandil).
Hamburgis tegutsev Gängevierteli ühendus on hea näide sellest, kuidas mingid rühmitused tajuvad väga hästi ära tulevikusuundumusi. Gängeviertel sai alguse 2009. aastal, mil Hamburgi linnavalitsus tahtis müüa viimase ajaloolise tööstuskvartali südalinnas erakätesse. Kunstnikud, käsitöölised ja teised loometegelased hõivasid mõned hooned tühjalt seisnud kvartalis ja hakkasid seal aktiivselt näitusi ja üritusi korraldama, töötubasid pidama. Nad nägid ette, et see viimane ajalooline kvartal on linna mitmekesise ja loova arengu (mis oli Hamburgi deviisiks!) ning südalinna kultuuri- ja loomepaikade säilitamise seisukohalt võtmetähtsusega. Nüüd majandavad nad suurt osa kvartalist linna toel ise.
Värske Aju on oma olemuselt keskkonnablogi ning meie lugejad kindlasti huvituvad ka kogukondade ja keskkonna vahelistest seostest (sh kestlik areng). Seega uuringi, kuidas need teemad kogukonna teemaga seostuvad?
Vägagi otseselt! Mida sidusamad on kogukonnad ja mida rohkem neid on, seda kohalikumalt saavad inimesed elada. Lihtsustatult: mida rohkem inimesed oma naabritega suhtlevad, seda väiksem on vajadus iga kruvi või piimapaki järele sõita; teisalt on suurem tõenäosus koos midagi ette võtta, kas või haljasalasid korrastada või väljaarendamist ootavaid alasid vahepealsel ajal elavdada (nagu Kalarand ja Kultuurikatla aed Tallinnas).
Linnaseltsid pööravad vägagi kestlikule arengule tähelepanu, näiteks Paide Wabalinna majas toimuvad säästliku ehituse töötoad, tegutseb velokuur, renditakse välja rattaid. Ja tihti suudavad linnakogukonnad (kindlasti ka külaseltsid) pakkuda välja keskkonnasõbralikumat ruumikasutust – näiteks nagu Telliskivi Selts kaitseb Kalaranna lauget liivaranda kõrgeks betoonpromenaadiks muutumise eest.
Kui Värske Aju lugeja sooviks rohkem kogukonnatemaatikaga ennast kurssi viia, siis mida soovitaksid lugeda või vaadata?
“Design for Social Sustainability. A framework for creating thriving new communities” 2011, Young Foundation. – see on Suurbritannia-keskne juhend, kuidas planeerida, disainida ja arendada edukaid ja ühiskondlikult kestlikke kogukondi. Leidub ka rahvusvahelisi näiteid.
Eesti Vabariigil on peagi täitumas 100 aastat – kui Sul oleks võimalik soovida/kinkida Eestile midagi, siis mis see oleks?
Tervet mõistust – aga mitte muuseumieksponaadina, vaid nakkava omadusena! Kui vaja, siis võtta terve mõistus UNESCO kaitse alla!
Intervjueeris Kaisa Vent