Postitus valmis minu tekstiilikunstniku haridusega abikaasa Eva Krustoki ja Baltika Grupi kommunikatsioonijuhi Tiina Urmi abiga.
Sattusin vaatama ABC Austraalia dokumentaali “Fashion Victims – Bangladesh”. Lisan video ka siia postituse lõppu, et saaksite seda ise ka vaadata. Selle keskseks teemaks on 2013 aastal Bangladeshis toimunud Savari maja kokku kukkumine, mille tagajärjel suri 1129 inimest ning üle 2000 inimese said vigastada. See õnnetus tiris kogu maailma fookuse moetööstuse tagamaadele ning spetsialistidele ammu teada probleemid hakkasid avalikkust südametunnistust üha enam kriipima.
Süüdlaste otsimine antud juhtumis on raske. Hajutatud vastutus ja läbi mitmete tarnijate töötamine annab igaühele võimaluse süü endalt veeretada kellegi teise kaela, ent lõppkokkuvõttes jagame me kõik seda süüd. Meie ühiskonnal on suur soov odavate ja uute ning trendikate riiete järele. Teisalt ka firmad, mis meile seda pakuvad, peavad ise kindlustama, et nende riided oleksid eetiliselt toodetud ning riigid, kus nende riided valmistatakse, peavad rakendama meetmeid, mis kaitsevad töötajaid ja keskkonda. Kahjuks on sügavaid probleeme igas lülis ning moetööstus on pikka aega olnud tähelepanust eemal, firmad tegutsemas nii nagu saavad, et konkurentsis ellu jääda ja rohkem riideid müüa.
Ma ei oska siinkohal anda ühtset vastust, kuidas moetööstus PEAKS toimima. Ma ei tea seda ning sellest võiks eraldi artikli kirjutada. See film pani mind aga mõtlema ning hakkasin uurima riiete kohta, mida ise kannan. Ilmselgelt nagu pildilt näha võite on mul neid päris mitu ja ka mina olen hea meelega pigem odavamaid variante valinud. Eriti pani mind muretsema Rootsis asuv Dressmann, kust olen hämmastavalt soodsate hindadega rõivaesemeid soetanud.
Sain teada, et Dressmann koos minu teise lemmiku poega nimega SOLO kuuluvad Norra firma Varner-Gruppen alla. Uurides nende kodulehti selgus, et Skandinaavia firmadele kohaselt on tegu üsna avatud firmaga, kes on avalikustanud oma koostööpartnerite ja tarnijate nimekirjad ning kes omavad mitmeid standardeid, vältimaks kehvasid ja keskkonda ohustavaid töötingimusi. SOLO müüb üldiselt väiksemate brändide riideid ning mitme puhul on kindlalt teada, et tootmisviisid on eetilised.
Kõige rohkem leiab minu riidekapist aga Eesti brändide rõivad – peamiselt Baltmani, Montoni ja Mosaici siltidega, kes kuuluvad kõik Baltika Groupi alla. Nende koduleheküljel on küll välja toodud, et nad arvestavad oma äritegevuses keskkonna aspekti, ent detailidesse pole laskutud. Ei suutnud leida ka nimekirja firmadest, kellelt nad riideid tellivad. Kuna firma on „kodune“ ning huvi nende riiete vastu on suur, otsustasin neile kirjutada. Lisaks tootmisahelale võimaldas see mul uurida ka Baltimaade suurimalt rõivafirmalt moemaailma telgitaguste kohta ning saada aimu sellest, kuidas asjad tegelikult käivad.
Kahtlesin, kas oma küsimustele väga sisukat vastukaja saan, pigem ootasin ilusa sisuga üldist mulli sellest kui korras ja kena kõik on. Õnneks oli minu küüniline eelarvamus alusetu. Minuga võttis ühendust Baltika Grupi kommunikatsioonijuht Tiina Urm, kes oli meelsasti valmis rääkima nii Baltikast kui ka keskkonnateemadest. Pidasime temaga ligi tunnipikkuse kõne ning sain palju targemaks. Püüan anda ülevaate meie vestlusest.
Kõigepealt sain selgust Baltika rõivatootmise kohta. 55% kogu nende toodangust valmib Euroopa Liidus. Sõltuvalt hooajast on kuni 40% sisseostutooted ehk siis disain tuleb Baltika/Eesti disainerite poolt, aga teostus viiakse ellu väljaspool Euroopa Liitu asuvatelt (suuremalt jaolt Hiina või India) tootjatelt. Lisaks on veel 5-7% valmistooteid, mida Baltika brändid ise ei disaini vaid tellivad valmis kujul teistelt firmadelt. Bangladeshi rõivatööstusega on seotud vähem kui 1% Baltika Grupi toodangust.
Kangad, millest rõivad disainitakse, on pärit Euroopast – 30% neist gigandilt nimega Mirogilio. Tiina sõnul on Mirogilo väga huvitatud, et nende toodetud kangad oleksid kõrge kvaliteediga ning heast toorainest. Baltmani ülikonnad aga valmivad Eestis väga kõrge kvaliteediga kangastest.
Jutust selgus ka tõsiasi, et moemaailma rattad käivad suurfirmade reeglite järgi. Suured tegijad nagu Inditex (kellele kuuluvad mitmed kuulsad brändid nagu Zara), H&M jt on need, kelle järgi asju paika pannakse. Loeb ikkagi see, kui palju sa tellid. Maailma mõistes on Baltika pisike ja seetõttu võrreldes suurte, turgu valitsevate tegijatega, äärmiselt piiratud tootmiskogustega opereeriv moetööstuse ettevõte.
Keskkonna ja eetikanõuete koha pealt rääkis Tiina seda: „Baltikal on paika pandud keskkonna- ning eetikanõuded ühtses juhendis tootjatele, kellelt tööd tellitakse – „Supplier manual“, see on kokkulepe, mille kõik tootjad peavad allkirjastama, enne kui Baltika nendega koostööd alustab. Manuaalis on täpselt määratletud, mis tingimustele tootmisprotsessid peavad vastama sh keskkonnaohutus ja töötingimused. Nii Baltika enda töötajad kui Baltika poolt palgatud agendid kontrollivad kohapeal nende tingimuste järgimist. Samas tuleb aru anda, et kuigi teeme omalt poolt kõik võimaliku, ei saa me 100% ulatuses kohapeal kõiki protsesse kontrollida. Siin peaks olema tegelik võim ja õigus riigi enda käes, kus tootmine toimub. Nii nagu ei saa Eestis mõni lääne päritolu firma või hankija hakata paika panema eestimaalaste töösuhteid ja –nõudeid ning määrusi, ei saa seda tegema hakata välisriigis organisatsioon, kes kohalike pakkujatega töösuhteid sõlmib.“
Suurtele tootjatele on moemaailmas valitsev olukord olnud kaua aega väga soosiv. Riikide ja liitude tasandil pole olnud asjad piisavalt täpselt reguleeritud ja tööstus on väga killustunud. „Kontrolli ja töötingimuste parandamist saab kohalikele tootjatele eeskätt ette kirjutada riik ja kohapealsed ametnikud. Lääne ettevõtted ei saa ega tohigi hakata riigis peremeest mängima. Kuid sageli tingib kohapealne ebastabiilne poliitiline olukord selle, et keegi ei määratle reegleid ega kontrolli nende täitmist – siis on suurtel tellijatel võimalik omalt poolt ühiselt survestades puudujääkidele tähelepanu juhtida ning tingimuste parandamist nõuda,“ sõnas Tiina. „Mitmed tootjad on valinud pideva hinnakonkurentsi tingimustes tee toota võimalikult odavalt, mis sageli tähendab tõsiseid järeleandmisi tööjõu tasus, tooraine kvaliteedis ja tootmisprotsessi ohutuses.“ Iga mõne aja tagant tuuakse uued riided letti ning inimesed jooksevad odavate hindade poole jälle rallit. Kahjuks on selline käitumine paljuski tingutud sellest, et kuu aja eest ostetud riided on uue allahindluse ajaks juba räbalad. Just siin peitubki Tiina sõnul tarbija tõeline jõud: „Kas nõuda kvaliteeti ja olla valmis selle eest ka õiglast hinda maksma, või nõuda pidevalt soodsamat hinda ning ignoreerides sellega kaasnevaid (vahetuid ning pikema-ajalisi) mõjusid keskkonnale, endale ja teistele.“
Ka Tiina oli neist probleemidest teadlik ning murelik. Ta võrdles kiirmoodi toidutööstusega: „Populaarsetes kiirtoidurestoranides ei saagi kunagi oodata samaväärse kvaliteediga einet kui gurmee restoranis.“ On selge, et ka Baltika kliendid tahavad võimalikult laia valikut riiete osas, ent ta toonitas, et kõige olulisem on siiski kvaliteet.
Küsisin lõpuks, mis on tema arvates olulisim, et globaalset olukorda moetööstuses muuta. Ületarbimine, riiete kvaliteedi üldine langemine ning inimeste ärakasutamine on suured probleemid. Olime mõlemad nõus, et lihtsat lahendust sellele probleemile pole. Populistlikud otsused nagu tootmise välja viimine kohtadest nagu Bangladesh võivad tuua rohkem kahju kui kasu, sest rohkem kui kolm neljandikku kohalikust tööstusest põhineb rõivatööstusel ning raha, mida see riiki toob, võib õigetes kätes palju head teha. „Enim saab siin paika panna riik – nõudes kohalikelt tootmisettevõtetelt inimväärsete töötingimuste tagamist, kuid kaudsemalt saab sellele mõju avaldada meist igaüks – läbi oma tarbimisotsuste.„
Tiina sõnas ka lõpetuseks, et tänaseks on suured tellijad seljad kokku pannud, et kohapealsete tingimuste parandamist kiirendada – loodud on www.ethicaltrade.org, mis seab karmimaid nõudeid tootjatele, et rõivatööstuses töötavate inimeste huve ja tervist kaitsta. Ka Baltika Grupi ’Supplier Manuali’ nõudmisi kaasajastatakse selle najal.
Seal ma siis intervjuu lõpus olin – rohkem küsimusi kui vastuseid ja lõpuks ka suure riidehunniku otsas. Kuigi suurema osa oma riiete eetilisuse osas võin ma end ilmselt rahulikult tunda. Olen loomulikult ostnud ka riideid H&M-ist, Reserved-ist ning nii mitmete teiste brändide poodidest, et ma isegi ei mäleta enam. Kõikide nende eetilisuses ma loomulikult väga kindel olla ei saa. H&M on küll palju juttu rääkinud sellest, kuidas nad püüavad riiete tootmist maailmas parandada ning olla väga eetilised, ent nende on seotud mitmeid moetööstuses olnud probleemid. Ilusat juttu võivad kõik rääkida ja tänu teadlikkuse tõstmisele on nad seda aina rohkem tegema hakanud. Loodan, et selle taga on ka reaalsed muutused, mille elluviimist tarbijad oma valikutega võimendada saaksid.
Mida lugeja sellest kaasa võiks võtta? Esiteks vaadake ära dokumentaalfilm Bangladeshi juhtumist ja siis edasi peate ise mõtlema. Abiks võivad olla mõned küsimused, nagu näiteks:
- Kui oluline on teile iga trendiga kaasas käia?
- Kui kaua peaksid riided teie arvates vastu pidama?
- Kui palju raha riietele kulutada?
Need pole lihtsat küsimused, aga kutsun teid üles alustama oma riidekapist ning mõtlema riietele, mida olete ostnud ja kandnud. Kui kaua ühe või teise firma teksapüksid vastu pidasid ja kui ilus oli üks või teine kampsun või kleit pärast kolmandat pesu? Mõtelge sellele ning tehke omad järeldused. Mina kavatsen teemat igatahes edasi uurida. Baltikale soovitan ma lõpetuseks ühte asja – oma kodulehele võite kindlasti rohkem infot tootmise kohta kirjutada. Häbeneda pole miskit ja pigem toob see teile kasu kui kahju.
Lisalugemist: