Sildiarhiiv: geograafia

Euroopa roheline vöö

See, mis eestlasele on läbi aegade tundunud raudne kaardin,  tee tundmatusse, vabadusse või hoopiski koju –  meie rannajoon ja piir – on Euroopa poolt vaadates osa ühest ilusast rohelisest tervikust. Euroopa rohevööst (European green belt). Selle lühikese postituse mõte seisneb eelkõige vaatenurga pakkumises. See on võimalus mõtestada ümber oma meelisplääž lüliks Lõuna- ja Põhja-Euroopat kokkusiduvas katkematult rohelises ketis. Kummaline küll, aga meie traagiline lähiajalugu on kinkinud Baltimaadele ja teistele post-sovietlikele maadele endiste piirialade näol väärtusliku ei-kellegi-maa. Mõelgem näiteks Pakri saartele või mistahes ranna-alale, kuhu sõitmiseks veel 40 aastat tagasi oli vaja omada eriluba! Puutumata looduse seisukohast (ja jättes hetkeks kõrvale nõuka-aegse militaarpärandi) on meie ranniku puhul tegemist Euroopa kontekstis  puhta kullaga. 

Euroopa rohevöö laiub endise "raudse kardina" varjus

Ökoloogia baasteadmistega inimene teab, et pea iga loom, lind ja taim vajab levimiseks vähemalt rohelist koridori; üle fragmenteerunud maastike suudavad levida vaid vähesed, enamasti kosmopoliitse iseloomuga olendid. Läbi 23 riigi jooksev 8500 km pikkune mõtteline joon Barentsi merest Musta mereni peaks olema hea algatus nii eelmainitud migratsiooni silmas pidades kui ka loodusturismi edendamise huvides.  Vöö marsruut on valitud selliselt, et ta koosneks nii kaitsealade massiividest kui ka suuremaid rohelisi piirkondi (näiteks looduskaitsealasid) ühendavatest kitsastest koridoridest.

Nagu kaardiltki näha pole Euroopat läbiv vöö sugugi ühtlaselt roheline ja ühtlaselt madala asustustihedusega, kuid see polegi praegusel hetkel esimene eesmärk. Tundub, et Euroopa (tegelikult on tegemist küll IUCN’i projektiga) poolne huvi seisneb  eelkõige looduskaitse ja säästva arengu alase koostöö edendamises. Jääb üle vaid loota, et algatus ei piirduks vaid kodulehe ja EL’i ja IUCN’i ametnike paberisahinaga.  Ja veel enam loodan ma, et sarnast “rohelisi juveele ühendavat” mõtteviisi rakendavad tulevikus üha enam ka eestisiseseid otsuseid langetavad isikud, et planeerida meie väikest, looduskaunist, aga ka habrast keskkonda kõige mõistlikumal moel.