Sildiarhiiv: jõulud

Keskkonnasõbralikud jõulukingisoovitused 2011

Aastaid kaks tagasi kirjutas Helene siia toreda artikli pealkirjaga: “Mida sa jõuludeks tahad?!?!?!” Lugesin seda ja mõtlesin, et Värske aju kollektiiv võiks anda inimestele toredaid kingiideid, mis oleks samaaegselt ka keskkonnasõbralikud. Anname oma ideid ja põhjendame, miks neid soovitame. Ehk leiab siit keegi abi.

Üldiselt ei ole keskkonnasõbraliku kingi tegemine väga raske, aga siin on mõningad reeglid, millest tasuks kinni pidada. Esimene ja kõige olulisim neist on see, et kingitus oleks vajalik ja soovitud. Kui saajal kingist mingit kasu ei ole, siis on see lihtsalt üks asi juures. Sellisel puhul võib kingi juba tegemata jätta, sest pahna on meil kõigil kodudes juba piisavalt. Teine mõte, millest lähtuda on: “ise tehtud, hästi tehtud”. Kui inimeselt endalt küsida ei taha, võib lähtuda sellest, mida meil kõigil nii kui nii vaja läheb:

Söök – Mitte küll kartulisalat karbis, aga näiteks enda valmistatud piparkoogid ja moos või ise komplekteeritud korvike maitsvatest asjadest on väga armas kingitus igale ühele. Korvi, millesse on toit pakitud, saab inimene siis hiljem mitmel otstarbel kasutada või järgmine aasta järgmisele edasi kinkida, kui ta sellele kasutust ei leia. Uuesti täidetuna siis. Samuti võib kinkida vahendeid, millest midagi konkreetset valmistada, näiteks küpsiseid või muffineid. Idee on iseenesest väga lihtne: sega ise kuivainetest segu valmis või pane see kihiti näiteks purki ning lisa juurde lühike valmistamisõpetus. Kellele meeldib rohkem vaeva näha, võiks proovida näiteks erinevate kommide ja trühvlite valmistamist.

Jook – Kodus kääritatud vein või pressitud mahl on väga väärtuslik ja ka väga armas kingitus. Kui neid ei ole, siis on ka poest hea pudel veini või glögi jõulude puhul täitsa paslik. Tee- ja kohvipoodidest ostetud kvaliteetne tee või kohvi on tore kingitus. Eriti sobib neid kinkida metallkarpides, sest neid saab kingi saaja uuesti täita lasta. Sildi saab lasta kleepida põhja alla. Ei tahaks seda punkti väga alkoholi keskseks ajada, aga kui inimestele meeldivad apteegi toonikud, siis on needki toredad kingitused.

Riideesemed – See on täielik Ameerika filmide klišee, et kui pakis miskit ei krõbise, on seal enamasti sokid või aluspesu. Selle peale filmitegelane enamasti viskab paki nurka ja läheb järgmise juurde. See ei ole muidugi reaalsus ja ilusad käsitööna tehtud villased soki või sussid on asjad, millest tavaliselt suurt rõõmu tuntakse. Lisaks on nad väga praktilised ja pakuvad pikaks ajaks kasutust. Ka lemmikbändi või esineja särk on tore kingitus.

Kolmas soovitus on kinkida elamus. Selleks elamuseks võib olla väga palju erinevaid asju:

Pilet lemmikansambli kontserdile või õhtusöök restoranis. Samuti ju väga tore, kui saad sõbralt kingiks väikese kohvitamise pärast jõule, et istuda ja juttu ajada. Kingituse sees võib olla ju ka tassike kohvi ja tükk kooki.

-Kallimale võib kinkida näiteks tantsutunnid, kus siis järgmine aasta koos käia. Siis on hea lubada, et järgmine aasta õpin peotantsu selgeks.

-Suur elamus võib olla ka lihtsalt külaskäik sõbrale, keda ammu ei ole näinud. Rohkemat nagu ei olegi vaja ja ma arvan, et see punkt põhjendab end ise ka.

Kinkekaart massööri või maniküüri juurde, miks mitte? Samas võib ka ise välja pakkuda kinkekaardi “3-kordne lumelükkajateenus,” “peamassaaž sõbralt” või muud isikupärast, mille võid vormistada omatehtud kinkekaardina.

Looming – Siia alla käivad kõik raamatud ja plaadid. Kas siis virtuaalsel või füüsilisel kujul. Kui inimesel on juba olemas vahend nende tarbimiseks, on virtuaalne teos väga hea kingitus. Vanakooli plastmassist plaat ja paberist raamat on muidugi ka alati omal kohal kingikotis.

Eraldi teema on muidugi lastega. Nendele on kingid jõulude ajal veidi teistsugune asi ja sellega peab loomulikult arvestama. Eraldi peame sellest vajalikuks rääkida ka selle pärast, et just lastele armastatakse jõulede ajal väga palju odavat rämpsu osta. Meie soovitus on kinkida vähe asju, millega lapsel ka reaalne side tekkib. Lapse puhul on väga hea ka see, kui kingitus teda kuidagi vaimselt või intellektuaalselt arendab. Mõned soovitused meie poolt:

Lauamäng – Klassika. Selle puhul on lisaväärtus veel perega koos veedetud aeg seda mängides.

-Teaduse või elektroonika teemaline huvikomplekt – poodidest on võimalik osta just lastele suunatud mikroskoope, keemia- ja elektroonikakomplekte. Need sobivad rohkem vanematele lastele, aga mina sain oma esimese mikroskoobi kuskil 9-10 aastaselt jõuludeks ja tegevust oli sellega küll palju. Lapsel võiks teatav huvi nende asjade vastu enne olla, kuid sellised asjad on ise huvi äratamises väga head. Eriti tore on, kui vanem on piisavalt pädev, et last nendega juhendada. Näiteks igas peres on keegi, kes raadioelektrooniakt tunneb.

LEGO – Klassika jällegi. Kuigi plastmass ei tundu just väga keskkonnasõbralik, on LEGO siiski üks parimaid mänguasju, sest lisaks loovuse arendamisele on seda võimalik aastaid ja aastaid mängida. Lõpuks on kõik LEGO jupid nii kui nii ühte suurde ämbrisse kokku pandud ja sealt tuleb igasuguseid huvitavaid ehitisi siis välja. Kui soovid rahvusvahelisi brände vältida, võid lapsele insenerioskuste arendamiseks hankida mõne teise klotsikomplekti.

-Joonistus- ja meisterdamistarbed. Plastiliin, uhiuued pliiatsid, vesivärvid, näpuvärvid, hunnik värvilisi pabereid ja kleepekaid, vigurkäärid, tõeline vanaaegne sulepea erivärviliste tintidega, guašid, kvaliteetsed pintslid ja hea joonistuspaber. Väiksematele on nauditavad ka värviraamatud!

-Sporditarbed. Terves kehas terve vaim! Suusad ja kelgud on ilmselt hea variant talvistes oludes. Samas kulub marjaks ära ka hantlite komplekt teismelisele noormehele või spordiklubi kinkekaart noorele neiule. Hüppenööridest, keksukummidest (!) jmt rääkimata.

Muusikariist – korralik, mitte toonist mööda pinisev lastesüntesaator. Sobib, kui laps tunneb sügavamat huvi muusika vastu.

Kinkide puhul on üks asi ka kindlasti pakkimine. Oma kursusega sai kunagi kingitusi pakitud vanade ajalehtede paberisse. See oli tegelikult väga lahe ja põnev, sest siis sai koos lugeda, mis uudistesse kink pakitud oli. Pere ringis oleme me kasutanud aastast aastasse samu kingikotte ja pabereid. Nime võib peale panna eemaldatava sildiga ja pakkepaberit ei pea ju puruks rebima. Igatahes rohkem säästmist tähendab vähem raiskamist.

Toonitame siinkohal, et kingituste arv ei pea aastast aastasse kasvama nagu SKT ja hoolikalt valitud vähesed kingitused toovad palju rohkem rõõmu kui hetkeajendil ostetud hunnik kasutut, säravat ja helkivat plastikut või muud sellist.

Ilusat jõuluootust!

Mida sa jõuludeks tahad?!?!?!

Tahtsin lihtsalt üles kutsuda järgi mõtlema selle üle, milliseid kingitusi me üksteisele teeme. Toon ära ühe katke keskkonnatehnoloogide omavahelisest vaidlusest listis (ma loodan, et asjaosalised ei pahanda):

Inimene x: “///Ma ei tea kuidas muidu nende jõulukinkidega on aga ma ise pakuks näit sellise variandi välja et need kes tahavad kinki saada, need toovad midagi kaasa – midagi siukest suvalist – helene toob raudselt söödavat:D///”

mina:  “Ära tee sellist üleskutset, et “midagi suht suvalist” võib kinkida. Kui ei tea mida kinkida, siis ära kingi üldse… Tegelikult ka. Tarbimisühiskond mai-ääss, pole vaja ju kellelegi mõttetuid asju. Kingime tõesti head sööki, head veini, head raamatut, häid mõtteid…. mida iganes, aga mitte “midagi suvalist” (a’la küünlaid ja fotoalbumeid – va. kui me just ei tea, et teisel on küünlaid ja fotoalbumit VAJA). Mulle kingiti eelmine aasta sokid – normaalne. Igati kasulikud asjad. Mina võin kaktusepoegi kinkida, kui kellelgi soovi on… ”

Epp Petrone “Roheliseks kasvamine” annab näpunäiteid mõtekate kingituste tegemise koha pealt.  Muide http://eppppp.tahvel.info/ on üsna tore koht ka.

Kinkimine on iseenesest väga armas tegevus. Üldiselt lähedaste inimeste puhul on asi selles mõttes kergem, et neile väga mõtetuid asju ei kingita. Murtakse pead ja mõeldakse midagi sisukat välja. Teatakse teist inimest ja tema soove. Räägitakse omavahel, arutatakse, mida teine võiks tahta. Aga kaugemate sugulaste ja mis kõige hullem – töö- ja koolikaaslastega läheb asi käest ära. Ma olen piisavalt kruuse ja küünlaid oma elus ka ise kinkinud, aga nüüd on mu arusaamine natuke muutunud. Sest kellele, reaalselt KELLELE, on vaja maitsetuid Tiimari keraamilisi kujukesi või plastmassist libakoerajunne või vahtkummist põdrasarvi? Sellised “vaimukad” kingitused on enamasti ainult ühele osapoolele vaimukad ja jube ebamugav tunne on tobedaid kingitusi ära visata.  Tõesti, kinkige siis midagi söödavat, kui muud pähe ei tule. Vähe ja maitsekalt pakendatud sööki. Ostke Kallastelt sibulavanik või turult mahemett või neid peeni astelpalju kreeme-salve või veini… Mina oleksin ka kilo kohukeste üle tohutult õnnelik.

Kõige hullem lugu on ju tegelikult lastele kingituste tegemisega… Mänguasjad on tohutud maailmavaatekujundajad ja kui neid on liiga palju, siis see on üks hullemaid asju, mis lapsega juhtuda saab. Lasteaiakasvataja tütrena soovitan alati, kui on probleem kinkimisega kinkida lastele äge raamat (värviraamat), pliiatsid, plastiliini, lauamäng, pusle, mehaaniline muusikariist (mitte mingi pinisev patareidega asi, mis valesid noote mängib, kuulmist rikub ja tühja energiat kulutab vaid näiteks pisike ksülofon, suupill või trumm, uskumatu kui suurt rõõmu see võib lapsele valmistada).  Kui väiksele sugulasele kingitust valite, siis kõige parem – helistage tema vanematele ja küsige, mida vaja oleks. Te ju ei tee üllatust tema vanematele, vaid lapsele endale.

Ja suured inimesed? Nüüd on õnneks järjest enam levinud komme käia lastekodudes abiks vms, kollektiivselt võib otsustada kingitused tegemata jätta ja kinkida killuke aega-energiat kuhugi, kus seda puudu on. Eks see head-tegemine on alati pisut isekas, kui keegi tahab sellele rõhuda, et lõppude-lõpuks rahustad oma südametunnistust. Tõsi. Aga ma arvan, et supiköögikülastajale on peamine, et supp laual on ja mõnele väiksele lapsele võid sa jätta oma elu ja isikuga kustumatu mulje (ja arusaamise, et mõned inimesed tõepoolest elavad teistmoodi, võib-olla turvalisemalt ja iseseisvamalt). Ja mis veel rohkem tõsi – selliseid asju võiks teha siiski järjekindlamalt kui kord aastas. Agajõulude ajal võib anda ka lubaduse edaspidi kuskil abiks käia.

Minu jaoks veel mõtekad asjad on isetehtud asjad (sisukad: kindad, sokid meie kliimas näiteks; ära parandatud uksehing, suvel hoolikalt kokkusotud kaseviht, kalender perepiltidega…) ja elamused – kontserdi piletid, korvpallimängu piletid, kinkekaardid kuskile tervistavasse asutusse, kasvõi nunnult kujundatud kirjalik lubadus kuhugi koos kingisaaja valitud ajal minna…

Seda, mis jõulude mõte on, ma siinkohal arutama ei hakka. Maailm on jube kirju koht. Aga kingitusi tehakse ka muul ajal. Ehk tekkis mõtteid.