On perekondi, kus kingitusi tehakse ainult kõige väiksematele, lastele. Mõnes peres tõmmatakse loosi (kulutused on ikkagi väiksemad kui kõigi sugulaste asemel pead kingipakki tegema vaid ühele korraga). Mõni pere- või sõpruskond kasutab jõuluaega heategevuse praktiseerimiseks ja teeb üksteisele kingituseks annetusi kellelegi, kellel esimese maailma üleliigsest rahast rohkem kasu on. Praktiline ja vaimukas on ka “white elephant party” stiilis kingijagamine, kus imelikke ebavajalikke asju mänguliselt üksteiselt üle võetakse ja vahetatakse. On kollektiive ja seltskondi, kes lepivad kokku, et kingitused tuleb valmistada ise. Mõnes leibkonnas aga on endiselt surve kõigile õigeks ajaks õiged (ja piisavalt hinnalised, et keegi ei solvuks) kingitused leida suur.
Lühidalt – jõulude aeg on lisaks nunnudele lumehelvestele, perega koosveedetud ajale ja puna-rohekirjutele dekoratsioonidele paljudele ka ohtra stressi aeg. Rahastressi aeg. Kingistressi aeg. Mõttetutest kingitustest ja üleliigsetest kingipakkidest tuleneva prügi ja rusuva ökoloogilise jalajälje aeg. Paljudele Värske Aju lugejatele ilmselt ka südametunnistuse stressi aeg. Ühest küljest tahab igaüks oma lähedastele rõõmu valmistada, aga teisalt hoiduksid paljud tarbimisühiskonna rattalt kõrvale kui vähegi võimalik. Tahaks kinkida seda, millest on kasu, mis ei raiska ja mis on tähenduslik. Kui võimalik, tahaks kinkides teha ka head. Allpool lahkangi natuke eetiliste kinkide teemat läbi arengukoostöö dilemmade.
Eetilised kingitused ja hea tegemine läbi arengukoostöö projektide toetamise. See on vastuoluline teema, ma olen nõus. Ja kes soovib lugeda, millised on arengukoostööle annetamise mündi erinevad küljed, võiks lugeda väga pikka (ja tänu sellele ka põhjalikku) artiklit pealkirjaga “Stop Trying to Save the World. Big ideas are destroying international development.” Lühidalt kokku võttes – liiga suured, universaalsed ja säravad ideed (mudelid), mis tõotavad õitsengut kõigile (näiteks kõigile koolilastele tasuta õpikute jagamine või põhjaveepumpade rajamine kõikidesse Aafrika kõrbeküladesse) ei toimi igas kohas ja alati ühtemoodi. Teisisõnu – toimivad (ja tõeliselt “head tegevad”) lahendused arengukoostöös on rätsepatöö kogukond kogukonna haaval.
Kõrvalepõige nr 1. Selleks, et väita, kas mingi arenguabi lahendus teatud kultuurikontekstis toimib (näiteks viidates samale artiklile – et kõhuussi rohi parandab laste kooliskäimist ja elu jooksul teenitavat raha), peavad arenguabi andvad organisatsioonid tegema palju uurimistööd – süvenema, katsetama, koguma võrdlevaid andmeid. Sisuliselt teadust tegema. See tähendab raha “kontorite” tööshoidmiseks, spetsialistide palkamiseks jne. Seda raha annetajad organisatsioonidele (a’la UNICEF jmt) anda ei taha. Annetajad tahavad näha, kui mitu sooja tekki või kõhu-usside tabletti nende annetuse eest osteti hoolimata sellest, kas on veoauto juhti, kes tekid ka kohale toimetaks või medõde, kes tabletid laiali jagaks.
Jah, tõsi on, et mittetulundussektori rahaskeemid ongi teinekord segased ja harvad pole ka juhtumid, kus “kontori-rahasid” kasutatakse sulaselgeks turismiks ja aferismiks. Pätte leidub igas seltskonnas. Aga tsiteerides ühte ärimeest, kelle nime ma ei suuda meenutada:
“parem vahel petta saada, kui eluaeg kõiki kahtlustada.”
Kõrvalepõige nr 2. Kõige väärtuslikum asi, mida jõulude ajal “head tehes” kinkida on aeg ja järjekindlus. Püsikorraldus. Läbi aasta koerte varjupaigas koerte jalutamine, mitte ainult 22. detsembril, et end veidi parema inimesena tunda. Lastekodule 10 roosa Furby asemel oma vabu pärastlõunaid kinkida, et mõnel õpiraskustega lapsel kodutöid aidata teha. Osaleda ELFi talgutel ja annetada neile piisavalt suur summa, et maksta mõne juristi kuu tasu, mitte piirduda postkaardiga (mis on ka üliäge!). Saate aru küll… Ja sellepärast ongi aeg ja järjekindlus kõige haruldasemad kingid, nad on tõepoolest kallid, meil ei ole enamasti seda rikkust.
Kusjuures see ei tähenda, et ühekordset heategu ei peaks tegema. See on ikkagi parem kui mittemidagi. Süümepiinad teemal – äkki ma annetasin liiga vähe – ei ole kuigi mõistlikud.
Kõrvalepõige nr. 3. “Enne kui Eestis kõik korras pole ma küll mingitele … midagi ei anneta!” ning seejärel kõigile oma sugulastele Prisma 20 eurine kinkekaart osta ei ole loogiline tegutsemine. Esiteks pole vaja võrrelda asju, mis pole võrreldavad (Süüria sõjapõgenike ja Eesti vähekindlustatud perede lapsi, näiteks). Teiseks – kui sa põhimõtteliselt ei taha annetada, siis ära tee seda, mitte ära räägi sellest, mis kõik maailmas tegelikult parandamist vajab. Vingumine pole kedagi paremaks inimeseks teinud. Kolmandaks – ka Eesti vähekindlustatud perede lapsi on võimalik täitsa tõhusalt aidata, kui selleks vähegi vaeva viitsid näha.
“Parem aitan oma vanaema!” jah, väga õige, kui ta vajab abi, siis peaksidki temast alustama.
Arengukoostöö, mis toetab päris inimesi ja proovib anda kala asemel õnge. Mulle tundub, et Mondo on midagi sellist suutnud tekitada. Ühelt poolt on Eesti lihtsalt nii väike, et seda, kas vabatahtlikud kuskil Keenias päriselt tööd teevad või niisama logelevad saab juba paari õige märksõnaga sotsiaalmeedias kindlaks teha. Teiseks on nende pakutavad eetilised kingitused üsna isiklikku laadi ja võimaldavad inimesel ka järgi kontrollida, kas ja kuhu nende rahasüst läinud on. Näiteks saab toetada õpilaste kooliteed, maksta Kongo küla arvutikursuste eest, osta Afganistani lesknaisele kits, toetada välikäimla ehitamist Afganistani koolile jne. Sarnaseid kingivalikuid pakub ka näiteks Oxfam.
Abstraktse tänukirja asemel võib endale soetada ka midagi vajalikku, mis pakuks töö tegijale õiglast tasu: käsitööna valminud korve, ehteid või kosmeetikat. Muuda Maailma kodulehelt leiab selle kohta veel palju infot.
Ja kui tõesti ühtegi mõtet ikkagi ei tule, et mida kinkida, siis mõtle enne kingi soetamist:
- Kui kingisaaja on majanduslikult hästi toimetulev täiskasvanud inimene, siis pole ilmselt vaja talle kingituse väärtuse ja välise säraga muljet avaldada. Ammuta ideid käesolevast artiklist.
- Kui kingisaaja on majanduslikult hästi toimetulev täiskasvanu, kes hullult solvub ja vihastab, kui kingituse väärtus ja väline sära talle muljet ei avalda, siis… pole sellest artiklist ilmselt väga palju abi. AGA sa võid siiski hoolitseda selle eest, et kingitus on õiglasest kaubandusest...
- Kui kingisaaja ei ole majanduslikult hästi toimetulev, siis äkki on tal mõni hästi konkreetne ja lihtsasti teostatav soov? Tasub küsida.
- Kui kingisaaja on laps, siis tasub talle kinkida midagi, mis valmistab talle rõõmu, aga on päritolult õiglane ja/või last arendav (Raamat? Lauamäng? Ehitusklotsid? Loomaaia aastapilet? Suusad?). Tüdrukute/poiste dilemmasse ma üldse ei hakka laskumagi.
Arendavad tegevused lastele
- Kui kingisaaja on teismeline, siis suhtle temaga. Võib-olla sobib tema protestimeelsusega Afganistani lesknaiste ja koolitüdrukute toetamine. Kui mitte, siis kaalu FairPhone’i ja ühiseid elamusi (raju talvematk ja sinna juurde kuuluv . 😉 )
- Kui kingisaaja on “keegi loosiga,” siis olgu see kingitus vähemalt söödav/joodav, elamuslik ja väikse ökoloogilise jalajäljega.
- Kui kingitus peab olema ise tehtud, siis olgu tal ka mingi praktiline tarve ja kasutatagu tema tegemiseks midagi, mis sul juba praegu kodus olemas on. Kui sa just pole suurepärane maalikunstnik või kingisaaja konseptuaalse kunsti fänn, siis tasub ebamäärased “laheda välimusega” taiesed valmistamata jätta, veel vähem sellised, mille tegemiseks enne kolm tundi šoppama peab…
- Kui tahad kinkida “midagi originaalset” siis ära panusta Yüski “naljakate asjade riiulile” või mõnele muule riiulile, mis sisaldab plastmassist valmistatud imelikke asju, mida inimene pärast jõulupaki avamist enam kunagi näha ei taha. Proovi lähtuda kingisaajast ja tema huvidest – söödav, joodav, elamuslik ja väikse ökoloogilise jalajäljega kehtivad ka siin (saada ta kokanduskursustele, korralda talle kokkusaamine tema lemmikkirjanikuga, tee tema vannitoas remonti).
Veel mõtteid: no gift-christmas; eetiliste kingituste top10 ühelt Austraalia lehelt; eetiline mood siin ja sealpool, natuke hipsterimaid mõtteid, lihavabad jõulud, mis tõotavad nii elu kinkida kui ka, olgem ausad, raha kokku hoida ja pikemas perspektiivis kasvuhoonegaase vähendada. Hakka loomaaialooma vaderiks. Ja veel üks hästi pikk nimekiri headest mõtetest, mida jõuludeks kinkida.
Häid pühi! 🙂