Sildiarhiiv: keskkonnaeetika

Arvamus,Põllumajandus

Ka keskkonna suhtes eetilised lahendused võivad pakkuda naudinguid

„Kõige ökoloogilisem valik toiduainetööstuses on alati kõige eetilisem – olgu siis tegemist foie gras’ või brüsseli kapsaga. Muuseas – enamasti on see ühtlasi ka kõige maitsvam valik.“ (Dan Barber)

Proloog. Keskkonnaeetika aine raames pidin analüüsima mõnda keskkonnateemalist artiklit keskkonnaeetilisest vaatepunktist. Minu analüüsi aluseks sai Dan Barberi TedX loeng naturaalsest foie gras’st (~hanemaksapasteedist). Ma ei vastuta küll tõe eest selles suhtes, et ma pole Sousa farmi oma silmaga näinud, kuid usaldan TedX-i kõnelejate kvaliteeti. Ma loodan, et olete kunagi foie gras’d maitsnud, siis mõistate, miks olen marginaalsena näival teemal nõus lehekülgede kaupa kirjutama… Enne jõuludele iseloomulikku õgimisorgiat kulub ehk väike mõtisklus toiduainetööstuse eripärade üle ära.

Foie gras. Definitsioonikohaselt on foie gras sundtoidetud hanede maksast valmistatud imemaitsev roog, mida tundsid juba vanad egiptlased, kuid mille poolest on praeguses maailmas tuntud prantsuse köök. Traditsiooniliselt saavutatakse erilised maitseomadused hanede sundtoitmisega (ingl. k. gavage). Tegelikkuses muutub metshanede maks ka looduses eriliselt mahlakaks ja rasvaseks, kuid ainult ühel hooajal – sügisel enne rännet. Egiptuse vaaraod soovisid rasvase maksa kallal aasta läbi maiustada ning sealt saigi alguse komme hanedele viljateri kurku toppida.

Foie gras' ajalugu
Foie gras'd hakati tootma juba vaaraode tarbeks.

Ökoloogiline hanekasvatus. Analüüsitud kõne autor, Dan Barber, gurmaan ja kokk USA-st, kirjeldab erilist hanefarmi Hispaanias, kus sundtoitmise asemel lastakse lindudel olla nii nagu nad tahavad. Barber’i külaskäik Eduardo Sousa hanefarmi, kuulsusetusse põllumajandusettevõttesse, avas tema silmad ning tänu TedX kõnele ilmselt ka paljude teiste omad. Nimelt selgus, et ei pea valima, kas süüa foie gras’d  või mitte süüa – esimesel puhul tundes hedonistlikku naudingut ühe süütu looma ebavajalikku kannatamise hinnaga, teisel juhul loobuda gastronoomilisest orgasmist, kuid olla looduse suhtes väärikas. Kuid on ka kolmas valik. (Ja ökoloogilistest lahendustest rääkides on enamasti parimad ikka just kolmandad, neljandad või kuuekümneviiendad valikud, mis ilmnevad pärast must-valgete variantide välistamist.)

Osad kokad ja restoranid on poliitiliselt korrektses läänemaailmas juba loobunud foie gras’ pakkumisest oma menüüs (ja traditsioonilist valmistamisviisi arvestades täiesti õige tegu!). Kuigi tegemist on gurmeeroaga, on foie gras niivõrd maitsev, et temast loobumise või mitteloobumise üle peetakse tuliseid vaidlusi.

Ibeeria haned
Eduardo Sousa farmis on haned peaaegu vabapidamisel.

Eduardo Sousa, Hispaania hanekasvataja (pildil), kes mõnes mõttes revolutsioneeris hanemaksa tootmise (mis sest et tema toodang moodustab vaid murdosa tervikust), teisalt aga laseb loodusel lihtsalt teha oma tööd ja nopib selle tagajärjel küpsevaid imemaitsvaid vilju. Mees, kes räägib oma hanedega sosinal, ei pane neid puuri ega kärbi nende tiibu, kes elektrifitseerib hanede aediku VÄLJASTpoolt ning laseb hanedel süüa ainult seda, mida nende hing ihaldab ei tunne üleolevat rõõmu looduse alistamisest. Vastupidi.

Sousa moto ja põhimõte on see, et loodus on kõik seadnud nii nagu vaja. Ei ole vaja piinata loomasid, et tarbida neid söögiks. Piisab sellest, kui lood neile meeldivad elutingimused. Jälgid, et nende aedikus kasvaks õiges vahekorras ürte, mis maksale sobiva värvi ja maitse annavad. Kindlustad selle, et ükski röövloom (näiteks inimene) ei pääseks su hanede rahu rikkuma – sest stressis haned söövad vähem! – ning oledki ökoloogiline põllumees.

Tulemus? Enneolematult, uskumatult ja kirjeldamatult maitsev foie gras! Seni kohustuslikuks peetud sundtoitmise etapi hädavajalikkus, mis hanedele ainult kannatusi valmistab, lükatakse niisiis hanekasvataja Eduardo Sousa poolt ümber. Ilmselt võiks vähekese ajuderagistamise tagajärjel lükata ümber nii mõnigi müüt, mis ümbritseb põllumajanduslikku tootmist.

Loomulikult ei ole reaalne, et maakera 7 miljardit inimest saaksid ökoloogilist foie gras’d endale lubada. Aga see pole ka eesmärk omaette. Nii nagu pole vajalik, et kõigil inimestel oleks Hummer või oma isiklikud 10 ha metsa. Asi on pigem põhimõttes ja mõtlemises. Igal maailma piirkonnal on oma toidud, oma tavad ja kombed. Ökoloogilises kriisis vaevlevas maailmas ei ole tarvidust kõiki traditsioone prügikasti visata. Pigem peab harjumuspäraseid praktikaid kriitiliselt revideerima ja vajaduse korral looduse abi ja inimlikku kavalust kasutades looma loodussõbralikumaid tootmisviise ja lahendusi.

Uus konseptsioon põllumajanduses. Nii naiivne ma pole, et arvaksin, et kogu maailma toidutootmise saaks päeva pealt ökoloogiliseks muuta ning eeldada, et sellega kaasneks ainult üks suur tervise paranemine ja heaolu kasv. Ei, ei, seda ma ei ole väitnud… Ometi on Sousa loos vähemalt üks universaalne põllumajanduslik tõde. Ja see tõde on: ei ole universaalseid lahendusi. Sest – maakera ei ole põhimõtteliselt igal pool ühesugune. Mullad on erinevad, kliima on erinev, kasvatatavd kultuurid on erinevad… Näiteid universaalselt headena tundunud lahenduste sisulisest luhtaminekutest on põllumjanaduses leida küll ja küll.

Minu piiratud eelteadmistest ujub pinnale „roheline revolutsioon“ 70-ndatel, mis tõi kaasa küll sortide viljakuse tohutu kasvu, kuid ei vähendanud näljahäda (kuna suurfirmad patendeerisid uudse seemne ja tekitasid väiketootjatele väga ebamugava olukorra). Samuti pole mõtet pikemalt peatuda NSVL hiidtraktoritel, mis Eesti mullad kokku pressisid, või GMO-de kasvatamisel „nälja võitmise“ lipu all (kui on teada, et GMO-de patendeeritud seemnete ostmist suudavad endale lubada vaid USA suurkorporatsioonid).

Meenub ka TÜ ökoloogia õppejõu Kristjan Zobeli selgitused õigete külvivõtete ja umbrohutõrje ohtruse vahelisest korrelatsioonist. Ehk siis vanamoodsamat sorti külvimasin seemne mulda sirges reas, mille tagajärjeks on viljaridade vahel vohav umbrohi vastupidiselt käsikülvile, kus seeme jaotati põllule võimalikult ühtlaselt. Õnneks on järjest enam hakatud kasutama näiteks künnivaba külvi, mis säilitab kamara ja vähendab vajadust umbrohutõrjeks veelgi.

Mõelda globaalselt, tegutseda lokaalselt? Küllap vist. Ja veelgi enam. Ka mõtlema peab lokaalselt. Ma ei taha öelda, et ära tuleks unustada laiem pilt, planeedi Maa hetkeseis ja rahamaiad jõud, kes suunavad vabaturumerelainetel protsesse aimamatult tõhusalt. Pigem tuleb mõelda sedavõrd lokaalselt, et see Maa, kust sa oma toidu saad läheb sulle korda; et need loomad, keda sa lüpsad, nuumad või pügad, lähevad sulle korda. Teada-tuntud tõde, kuid siiski: väljuma peab globaalse majandamise mugavustsoonist. Ja siin, Eestis, eelkõige globaalse t a r b i m i s e mugavustsoonist.

Eduardo Sousa foie gra purgis
Niššitooted peavad jääma niššitoodeteks, kuid ka gurmaanlus võib olla eetiline.

Lohutus gurmaanidele. Minu kui hea toidu austaja jaoks oli Barberi lugu lohutav. Mulle meeldib hea toit, ma pole taimetoitlane, mu saapadki on loomanahast… Aga ma tahan olla vastutustundlik tarbija. Üldjuhul ma ei raiska. Võrreldes keskmise naisolevusega on mul tunduvalt vähem igasuguseid iluvidinaid ja rõivaid, ma valin oma sööki hoolikalt ja teadlikult. Ma vähemalt üritan olla vastutustundlik kodanik. Kodanik by the definition. Hea inimene. Ma tahan olla kindel, et kui minu pärast tapetakse loom, tehakse seda austusega tema vastu. Kui minu pärast võetakse maha puu (ja iga kord kui ostan raamatu, pean seda endale meenutama), tehakse seda austusega nende intelligentsete fotosünteesivate hiiglaste vastu. Ma tahan teada, et minu jaoks võetakse loodusest vajadusest ja mitte lokkavast hedonismist. Ja minu jaoks on Eduardo Sousa hanekasvatuse loos sügav moraal, loo kontekstis võib öelda – moraal minu mokka mööda. Barberi sõnadega: „Kõige ökoloogilisem valik toiduainetööstuses on alati kõige eetilisem – olgu siis tegemist foie gras’ või brüsseli kapsaga. Muuseas – enamasti on see ühtlasi ka kõige maitsvam valik.“

Epiloog. Isiklikult olen kirjeldatud rooga tarbinud vaid kord elus ühes hubases Pariisi restoranis – see on hetk, mida mäletada (nii maitseelamust kui ka süümepiinu)! Pärast Dan Barberi kõnet olen otsustanud foie gras’st ka edaspidi keelduda. Vähemalt seni kuni mul õnnestub proovida „õnnelike hanede“ maksa. Ja ka siis, ma luban, suhtun ma sellesse hetke täie teadlikkuse, tõsiduse, ja – mis seal salata – ülima imetlusega emakese looduse vastu.

Allikad:

http://www.youtube.com/watch?v=gvrgD0mAFoU Barberi kõne TedX-il; piltide algallikad leiab URL’i kopeerides.

autor: Helene

Arvamus,Bioloogiline mitmekesisus,Loodus- ja keskkonnakaitse,Ökoloogia

“Kas majandamise põhimõtteid saaks laiendada ka metsalilledele?”*

26 kommentaari

Selle Aldo Leopoldi tsitaadiga alustades alustan ma ühte mõtteavaldust, mille ma tegelikult avaldasin varem oma teises bloogis. Siin kontsentreeritumal kujul.

Ei hakka siinkohal tegema grandioosset sissejuhatust maailmas toimuvaökoloogilise katastroofi teemadel, seda on käsitlenud nii paljud toredad mõtlejad, ökoloogid, teadlased, kultuuriinimesed jpt. Samuti ei hakka ma jahuma sellest, et kui me kiiremas korras homo sapiensi lömastavat domineerimist Maal drastiliselt ei vähenda, siis me lihtsalt sureme liigina välja. Jah, prussakad jäävad, nagu alati tervameelselt ära mainitakse. Aga võib-olla ei jää ka, koolkondade küsimus. Igatahes alustan sealt, kus mu mõte hetkel peatub.

Meil on praegu majanduskriis, kas pole tõsi? Miks – küsivad paljud. Mina eriti ei küsi. Põhjus – tagajärg, põhjus – tagajärg… See ei ole mulle tulnud igatahes ootamatult. Lõpmata kaua ei saa õhust laene võtta ja progressi mängida.

Ma ei ole kunagi tundnud suuremat huvi majanduse toimemehanismide vastu. Küll aga jõuab tõenäoliselt iga looduskaitsest, keskkonnaeetikast, süvaökoloogiast ja muudest sarnastest omajagu kattuvatest teemadest huvitatud inimene teatud poliitilise vasakpoolsuseni. Ma ei lasku praegu Eesti poliitika olematutesse vasak-parem nüanssidesse, meil siin Läänemere lõunakaldal on neist asjast ju mingi muust maailmast erinev isiklik arusaam. Ma räägin natuke üldisemalt ja rõhutan kohe alguses, et kommunismis mind süüdistada pole vaja, see ei ole asja sisu. Ühesõnaga kasvule ja arengule suunatud kapitalism ei ole mingil juhul jätkusuutlik lahendus, vaja on ühiseid otsuseid ja jõupingutusi, loobumisi ja leppimisi, teatud mõttes inimeste tiibade kärpimist. Alati ei peagi saama nii palju kui tahad, peab piisama sellest, kui palju on vaja. Vahelepõikena – ma tahtsin kunagi Titanicu t-särki, ema ütles, et ei saa, see tahtmine läheb sul kohe üle ja läks ka. Ma tahan öelda – võib-olla me, inimesed, tahamegi enamjaolt mõttetuid asju. Ja tegelikult, mitte võib-olla, vaid päris kindlasti nii ongi.

Antropotsentrism on asi, millest oleks viimane aeg loobuda. See on küll üks mugav harjumus, aga veel 18. sajandil oli Euroopa aristokraatidel harjumuseks kappi ja trepimademetele sittuda, nii et harjumuspärasus ei ole mingi vabandus. Parafraseerides pealkirja tsitaadi autorit, Leopoldi, ei lõppe evolutsioon – ka inimese vaimne areng – kunagi. Pealegi loome paljude “loobumiste” puhul me ju endale/oma järeltulijatele paremaid elutingimusi tulevas ajas, nii et sisuliselt see ikkagi on meile kasulikum kui praegune elukorraldus. See oli nüüd sissejuhatus sisule.
Lahendus, edasi minemise võti. Olgu – üks paljudest võtmetest, tegu on komplekse situatsiooniga, on see, et meil ei ole vaja edendada loodus- ja täppisteadusi. Meil on vaja integreerida loodus-ja täppisteadused absoluutselt kõigi teiste erialadega. Inimtsivilisatsiooni saladus peitub meie kollektiivses mälus. Haridus mängib meie kultuuride eripärades suurt rolli. Ma tahan öelda – juba lähitulevikus ei tohiks aset leida stseen, kus ülikoolist astub värske paberiga välja majandusspetsialist, psühholoog või informaatik, kellel puudub arusaamine inimese kohast looduses ning looduse iseväärtusest. Vaja on eetiliselt mõtlevaid kinnisvaraarendajaid, kogu ökosüsteemi elukvaliteedi tõusu eesmärgiks seadvaid ärimehi, bioloogilist mitmekesisust hindavaid ehitusmehi. Näiteid võiks tuua lõputult.
Me teame, et on viisakas teretada, öelda aitäh. Isegi kui me seda ei tee, me teame seda. Aga me oleme aegade jooksul sisuliselt läbi lõiganud need niidid, mis sidusid meid otseselt maaga. Väga vähestel on sugulasi, emasid-isasid, vanaonusid, sõpru, kes oleks andnud edasi viisakust looduse vastu. Ja mitte ainult viisakust – meil ei ole kedagi, kes teeks meile selgeks meie koha globaalses ökosüsteemis, meie vastutuse, meie vajaduste ja teiste liikide vajaduste konflikti. Seega peakski haridus suunama noori inimesi. Ta suunab neid nagunii – olgu nõukogude aeg, Eesti Vabariik või mida iganes, haridus on nagunii loomult suunav. USA-s suunatakse osades piirkondades noori näiteks “intelligent design’i” abil. Venemaa koolilapsed usuvad, et Stalin oli hea mees. Rootsi koolilapsed ei teagi Stalinit. Suuname nii või teisiti, suuname siis juba parem hästi ja jätkusuutlikult.
Ma annan endale aru, et majandusteaduskonna õppekavva pole tarvis lisada aineid nagu “keskkonnakeemia” või “organismide mitmekesisus,” kuid piisaks sellest, kui majandusteooriaid käsitledes selgitataks ka maailma hetkeseisu, alternatiivseid teooriaid. 2 AP eest globaalökoloogiat kasvõi… (seda ainet annab TÜ-s Tõnu Oja) Esialgu mõjuks see veidi verise kontrastina praegusele, aga kui õppejõud võtaksid omaks põhimõtte, et me ei lähenda majandamisel mitte inimesest, vaid ökosüsteemist, keskkonnast, loodusest (koos inimesega), oleks maailm juba pärast esimesi sääraseid loenguid teistsugune koht. Sest pidagem silmas, et need, kes looduse iseväärtuse kuidagi spontaanselt on ära tabanud, leiavad tihtipeale nagunii tee mõnele loodusega otseselt seotud erialale, sealt edasi tuletades selgub, et paljud õppejõud neil looduserialadel on samuti natuke laiema südametunnistusega, kui seda on inimkonna oma.
Ja lõppudelõpuks – kas me kasvava majanduse ajal olime õnnelikumad kui praegu? Kas elu mõte oli meile lähemal? Ja rahu ja armastus? Kas paremad võimalused tarbimiseks on kunagi kedagi õnnelikumaks teinud? Uuringud näitavad (nagu ka mu sisetunne), et mitte. Ma ei laienda siinkohal teemat, aga vihjamisi mainin siiski ära, et minu arust tähtsustatakse seda majandust, mis on iseenesest nii abstraktne, üle. Helistage oma vanaemale ja küsige: “Vanaema, mis oli kõige meeldejäävam sündmus Sinu lapsepõlves?” Kui ta vastab teile, et kolmekümnendate majanduskriis oli küll väga südantlõhestav, jääb õigus minu oponentidele. Aga kui ta räägib teile, kuidas põrsad kutsumise peale tulid ja koerana kannul sibasid, kuidas luhale tekkis kevadepoole selline jää, mille all sai ringi ronida ja mängida, või kuidas sõdurid Pauka maha lasid ja isa Siberisse viisid…? Tõenäolisemalt seda viimast – ju.  Selle näitega tahtsin ilustada oma mõtet, et majandus on vahend, aga mitte eesmärk. Progress oli eesmärk ja vahend ja kõik pikka aega, aga praeguseks on ta üks vananenud mõte. Edaspidi tuleb keskenduda sisemisele arengule ja elukvaliteeditõusule kõigi liikide jaoks. Tuleb anda kõigile (kõigi erialade) inimestele tagasi vähemalt mõned niidi, mis seovad meid maaga, et me saaksime selekteerida olulist ebaolulisest.