Sildiarhiiv: kilekottide kahjulikkus

Jäätmed,Loodus- ja keskkonnakaitse,Tarbimine

Häid näiteid ühekordsest plastikust loobumisest

Üks mu tuttav ütles hiljuti midagi sellist:

“jaa-jaa, see kõik on väga õige, mida sa räägid [plastmassi liigkasutamisest], aga kogu maailm liigub ju teises suunas… Mitte keegi ei hooli neist tervise- ja keskkonnaohtudest!”

Ilmselt elan mina teistsuguses infoväljas, sest sain talle vastuseks tuua väga palju näiteid sellest, kuidas kogukonnad järjest plastikule alternatiive leiavad, seadusandluse või teavitustööga plastiku tarbimist vähendavad ja inimeste “plastikuta-ei-ole-võimalik” mõtteviisi murendavad. Toon kolm näidet laialt levinud plastist valmistatud ühekordsetest tarbeesemetest: veepudelid, kilekotid ja ühekordsed toidunõud.

Plastpudelis vee [müügi] keelustamine

Kuigi paljude arust on pudeli vesi väga nämma ja puhas ei vasta see enamasti (vähemalt arenenud maailmas) tõele. Veepudelid on enamasti tehtud sellisest plastikust, mis meile otseselt kahjulik ei tohiks olla, kuid pärast kasutamisest risustavad need naftast sõltuvad tooted mõttetult meie keskkonda (veepudelite tootmiseks kulutatakse aastas üle 2000 miljoni liitri naftat. Lisaks on vesi neis ca 47% juhtudel täpselt see sama, mis kraanis (sõna otseses mõttes, kraanist pudelisse lastud). Lihtsalt pikemalt seisnud, mikrobioloogiliselt rikkalikum ning mõttetult palju kallim. NB! pudeliveele kehtivad nii USA’s kui ka Euroopas märkimisväärselt leebemad puhtusenormid ja pimetestides hindavad inimesed pooltel või enamatel kordadel kraanivee maitsvamaks kui pudelivee (ehk siis potato poteito).

though-more-people-are-opting-for-the-tap-the-coming-water-wars-can-only-help-the-booming-bottled-water-industry
Paljudes Maa piirkondades võib puhta joogivee puudus pudelivee müüki veelgi tagant utsitada. Praegu on suurimad pudelivee tarbijad aga USA ja Hiina. International Water Management Institute.

Pudelivee tootjate lobi on tugev, sest äri on magus. Väidetavalt kulutavad maakera inimesed aastas ca 100 miljardit dollarit pudelivee peale (mitte ainult plastpudelid), müük kasvab keskmiselt 10% aastas ja turuosa kanges haardes hoidvad karastusjookide ja vee pudeldajad kasutavad kohati lausa laimukampaaniaid, et inimesi kraaniveest eemale hoida. 

Labourers separate bottles by colour at a plastic recycling factory in Lahore Dec 7, 2012
Pakistani töölised pudeleid värvi järgi sortimas, Lahore 2012.

Siiski on maailmas ka palju näiteid kogukondadest, kes plastpudelis veele (ja/või karastusjookidele) on otsustanud vastu seista. Näiteks keelustas San Fransisco linn plastikust veepudelite müügi. Concordi linnas, Massachusettsis, on ühekordse plastpudelimüük samuti ebaseaduslik. Loodusesõber, rõõmusta, sest maailmas on pudeldajate lobistidele vastukaaluks tekkinud väga tugev pudelitest vabanemise liikumine. Loe nt. siit ja vaata kaarti USA piirkondadest, kes plastist veepudelist on loobunud. Heaks eeskujuks on saanud ka traditsiooniliselt rämedaid prügimägesid tekitanud muusikafestivalid – paljud on läinud zero-waste teed.

ALTERNATIIVID plastpudelile: klaaspudelid, kraanivesi ja tass, mudakonn, kelle saab pinnasest välja kaevata ja teda pigistades janu kustutada (Austraalia põlisrahvaste komme).

Mugavuse ebamugavus –  ühekordsed toidunõud ja joogitopsid

WWF andmetel kulub ühe topsi caffé latte tegemiseks 200 liitrit (nii kohvi kui ka [paberist] topsi valmistamiseks) vett ja igal aastal sattub prügimäele miljardeid ühekordseks kasutamiseks mõeldud kohvitopse. 2006. aastal raiuti 6,5 miljonit puud, et valmistada 16 miljardit paberist valmistatud ühekordset kohvitopsi. Polüstüreenist kohvitopse kohtab õnneks järjest harvemini – neile, kes seda enesetapu haru harrastavad soovitaks eeskuju võtta McDonaldsist, kes polüstüreeni papi vastu vahetas. 

cuppy
Metsikute lillede seemneid sisaldav kohvitops, mille saab pärast kasutamist maha istutada! Pildile klikkides saad toetada nende tootmise Kickstarterit.

Uus ja põnev trend papptopsi maailmas on lilleseemneid sisaldavad komposteeruvad topsid, mis on tulemas turule Californias. Hetkel sisaldavad papptopsid siiski enamasti ka õhukest kile, et vältida lekkimist – huvitava uuringu eri tüüpi kohvitopside käitlemisest leiad lingist (koos laheda pildiga aasta jagu komposteeritud kohvitopsist järgi jäänud kilekestast). Kohvisõprade rahustuseks võib aga öelda, et järjest enam on turule tulnud ka mitmekordseks kasutuseks mõeldud kruuse – ilus, isikupärane ja loodussõbralik lahendus. Kusjuures ise olen ma hiljuti täheldanud seda, et kohvikus või kohvinurgas koha peal kohvi joomine ei võta oluliselt rohkem aega kui kuuma ja lekkiva topsikuga mööda linna tormamine ja papimaitselise jahtunud joogi rüüpamine… 7 minutit pikem kohvipaus võib seevastu loomingule üllatava tõuke anda.

http://www.500eco.com/exhibits/not-sustainable-styrofoam-containers-for-takeout-food-at-restaurants
Vahtplastist ühekordsed toidunõud on kahjulikud nii keskkonnale kui ka tervisele.

New York keelustas (1. juuli seisuga) polüstüreenist ühekordsed toidupakendid nagu ka paljud teised USA piirkonnad enne. Nagu anonüümn internetiinimene kuskil kirjutas on njuujorklaste take-away toidu armastus hästi dokumenteeritud ja kui sellega [keeluga] said hakkama nemad, suudab seda igaüks. Huvitaval kombel ei olnud plastitootjate lobi antud juhtumi juures isegi kuigi märkimisväärne.  Muide, sedasorti vahtplast laguneb looduses 500 aastat.

ALTERNATIIVID ühekordsetele plastist toidunõudele: klaasnõud (purgid), vahatatud papp, rahulik söömine päris nõude pealt.

Õhukeste kilekottide keelustamine – kiiresti leviv trend kogu maailmas

Out of Africa
Foto Aafrika kõrbemaastikust. Kate LaRue

Õhukesed kilekotid on keelustatud juba väga paljudes kogukondades, linnades ja riikides. Parimat eeskuju on siin näidanud (üllatus-üllatus!) arengumaad, kellel on kõrini prügist, millega neil pole võimekust toime tulla. Igati mõistlik. Rwanda keelustas kilekotid väga edukalt juba 2004. aastal, Eritrea ja Tansaania 2005, Mali ja Mauritaania 2013. NB! Mali keskkonnaminister tõi üheks põhjuseks asjaolu, et pooled (!) kaamelid riigis surid nälgimise tõttu, mille oli põhjustanud kilekottide söömine… Taiwanis keelustati tasuta õhukeste kilekottide jagamine juba 2003. aastal. Näiteid on veel kümneid kui mitte sadu.

Loomulikult ei suju kõik alati ideaalselt… Kamerunis on kilekotid saanud tänaseks kuumaks musta turu kaubaks, sest poes neid enam müüa ei tohi – inimesed ei suuda uskuda, et nad peavad lisaks leivale maksma ka leiva pakkimise eest. India on määranud kilekottide valmistajatele rangemad normid, et vältida nende sattumist veevärki, kuid ei suuda väga hästi käsu täitmist kontrollida.

Childs140101938e_940_619
Bali rahvas kogub allkirju, et keelustada saarel kilekottide tootmine, müük ja kasutamine. Bali “paradise beach” © 2014 Jason Childs

Austraalias ja USA-s on erinevad piirkonnad üsna autonoomsed, kuid väga suur osa (sh. ka suuri linnasid, maakondi ja koguni osariike) on kilekotid keelustanud. Aga Euroopa? EL on lubanud vähendada kilekottide kasutamist 2019. aastaks 80%! Itaalias ei tohi alates 2011. aastast jagada mitte-biolagunevast materjalist kilekotte. Väga paljudes EL riikides on kilekotid üsna kõrgelt maksustatud. UK-s leidub mitmeid kilekotivabu linnu.

Kusjuures maailma kõige efektiivsem kilekottidest vabanemise strateegia rakendati Iirimaal: 2002. aastal määrati kilekottide hinnaks 15 eurosenti, kilekottide kasutus langes 95% ja 90% poekülastajaid hakkas poes käima kodust kaasa võetud kotiga. Hetkel maksab Iirimaal 22 senti ja maksusüsteem on riigi keskkonna fondile sisse toonud 166 miljonit eurot.

furoshiki_bymyfuroshikiblogspot
Furoshiki ehk rätimähkimiskunst

ALTERNATIIVID kilekotile: riidest kotid, paberkotid, biolagunevast kilest kotid, pearätist pamp.

Plastic_bag_legislation.svg
Õhukeste kilekottide keelustamine maailmas seisuga 26. aprill 2014. roheline – keelustatud, kollane – maksustatud, lilla – osaliselt keelustatud või maksustatud. (Wikipedia) Kaart ei ole täielik.

Plastikuvabad (zero-waste) kogukonnad

Maailmas on palju kogukondi, mis on läinud 100% zero-waste teed. Ma ütlen teed, sest zero-waste on pigem teekond kui kohale jõudmine – tohutu keeruline ja samas nutikas leiutamine. Hiljuti kuulutas end zero-waste linnaks näiteks Sloveenia pealinn Ljubljana, pikalt on positiivset tähelepanu pälvinud Itaalia linn Capannori (Toskaanas).

Lihtsad sammud, kuidas oma kogukonnaga plastikuvabaks hakata leiad lingist.

effecorta-shop
Capannori zero-waste pood

Pilt päises: Ocean Defender Hawaii.

Arvamus,Loodus- ja keskkonnakaitse,Ökoloogia,Tarbimine

“Canvas bags” ehk mis on kileprobleemi taga?

1 kommentaar

Inimesed kasutavad plastikesemeid oma igapäevases elus igal sammul, plastikust on nõud, mööbel, aparaatide korpused, lugematul hulgal tarbeesemeid. Paljud esemed ei ole mõeldud mitmekordseks või pikaajaliseks kasutamiseks, olles selleks liialt haprad (kilekotid), eritades kemikaale (plastikpudelid) või muutudes lihtsalt kasutuskõlbmatuks (tühjaks saanud pastakasüdamikud, nõudepesukäsnad jne). Neid on odav toota ja need on majapidamises laialt levinud, kuid enamasti toodetakse neid nafta baasil ja looduses nad eriti (kiiresti) ei lagune, sest bakterid ja seened ei suuda pikkade polümeeriahelate küljest „tükke ära hammustada“, eriti juhul kui polümeeri on veel „vürtsitatud“ plastifikaatorite või värvainetega.

Probleemi üheks lahenduseks on üldise tarbimiskäitumise muutmine, kuid ka siis jääb juba toodetud praht alles ja selle käitlemisega tuleb endiselt vaeva näha. Probleemi suurusest annab ilmekalt märku Vaikse ookeani prügilaama (ka Vaikse ookeani prügikeeriseks nimetatud) pindala – kahe Texase osariigi suurune, 90% sellest plastik (3,5 milj tonni). (http://hubpages.com/hub/Pacific-Ocean-Garbage-Patch- ). Prügikeerises tekivad valguse toimel ka väikesed plastikuosakesed, mis satuvad erinevate mereorganismide toidulauale ja kuhjuvad toiduahelas. Paraku jääb suur osa neist vette hõljuma ja kattub vetikatega ning ka merevee madal temperatuur ei soodusta edasist lagunemist. Plastiku molekul kui selline ei lagunegi, polümeer võib küll lüheneda, aga metabolismis seda keegi ei kasuta. …Võib muidugi loota, et prügilaamast areneb mingi uus tore maavara, aga kui tõenäoline see on? Arvatavasti baketrid siiski omandavad võime plastikut degradeerida, kui neile piisavalt aega anda. Nii suures mahus esinevat süsinikuallikat ei saa ju lasta raisku minna. Mõned bakterid ja mikroseened suudavad juba lagundada plastikute plastifitseerijatena kasutatavaid ftalaate.

Miks siis mitte minna üle bioplastikule? See laguneks kergemini (ehk üldse) ja toota saaks seda ka taastuvatest allikatest. Praegu on selle kasutuselevõtu põhiliseks takistuseks hind – milleks teha midagi uut moodi, kui vanamoodi on odavam? Samas kui lisada tavalise kilekoti hinnale ka selle utiliseerimise maksumus, ei olekski bioplastik hoolimata pakenditootjate vastuseisust ja tootmise keerulisusest täielik utoopia. Meditsiinis seda juba kasutatakse, näiteks ravimite kapslites aga ka proteesides, kuna tegemist on bioloogiliselt sobiva (biocompatible) ainega.

Bioplastiku polümeere saab teha õige mitmest ainest ja enamasti toodetakse neid bakerite abil, harvem ka taimselt. Levinuimad on polühüdroksüalkanoaadid (PHA) ja polülaktaadid (PLA).

PHAd saab toota nii taastuvatest kui mittetaastuvatest allikatest , näiteks Pseudomonas putida abil polüstüreenist või taimsest materjalist ja  Alkanivorax borkumensise abil naftast. Hea variant on see, kui bakter sekreteerib polümeeri graanuleid väliskeskkonda, siis ei ole vaja leiutada mehhanismi selle rakkudest kättesaamiseks ja raku ruumala ei ole tootmisele nn pudelikael. Üldiselt hakkavad bakterid PHA polümeere tootma kui süsinikuallikat on piisavalt aga kasv ja paljunemine on inhibeeritud N ja P nälja tõttu. Kasutada saab ka transgeenseid baktereid, mille eelis on PHA lagundamisvõime puudumine, mistõttu nad ei saa seda ise süsinikuvaruna kasutada. Samas on see lagundamisvõime aluseks bioplastiku biodegradatsioonile.

Lagundada saab bioplastikut kompostimise teel (prügimäel hapnikupuuduses lagunemist ei toimu), kasutada võidakse spetsiaalseid mikroorganisme ja ka oksüdeerivat degradatsiooni, mis tekitab radikaale ja lõhub polümeeri. Osad bioplastikud on teatud oludes korduvkasutatavad.

 

 

Bioplastikute plussid ja miinused 

+

•         Minifragmente ei jää alles

•         Ei sisalda kloori

•         Ei tekita metaani

•         CO2 vabaneb aeglaselt

•         Põllumajanduses

•         Meditsiinis kasutatav (biocompatible)

•         sarnane tavaplastikule

 

–

•         Kallis toota, PHA tootmine energiamahukas

•         Dilemma tärklise kasutamisel

•         Tehnoloogia puudumine (rakkudest eraldamine)

•         Maisi kasutamisel metaani teke

•         Komposteerimis ja sorteerimismured

•         GMO

•         Pakenditööstuse blokk

 

 

 

Eesti bioplasti tehase idee kahjuks suri välja – piimhapet tootev bakteritüvi on küll olemas aga keegi ei taha tehast rajada. Ja noh, idee poolest võib ju võtta ka eeskuju õppejõud Kristjan Zobelist, kes ütles et ta võtab alati kilekoti ja matab maha, siis süsinik läheb ringest välja. See, et me oleme liiga palju süsinikku ja energiat ringesse toonud, ongi ju mõnede globaalprobleemide tuum.

Lisaks veel üks meelelahutuslik osa, kus saab vaadata põnevaid näoilmeid, veidi koorilaulu ja vingerdavat makaronmeest 🙂

Noh tegelikult riidest kottide kasutamine pole kaugeltki lahendus, aga idee on hea.