Üks mu tuttav ütles hiljuti midagi sellist:

“jaa-jaa, see kõik on väga õige, mida sa räägid [plastmassi liigkasutamisest], aga kogu maailm liigub ju teises suunas… Mitte keegi ei hooli neist tervise- ja keskkonnaohtudest!”

Ilmselt elan mina teistsuguses infoväljas, sest sain talle vastuseks tuua väga palju näiteid sellest, kuidas kogukonnad järjest plastikule alternatiive leiavad, seadusandluse või teavitustööga plastiku tarbimist vähendavad ja inimeste “plastikuta-ei-ole-võimalik” mõtteviisi murendavad. Toon kolm näidet laialt levinud plastist valmistatud ühekordsetest tarbeesemetest: veepudelid, kilekotid ja ühekordsed toidunõud.

Plastpudelis vee [müügi] keelustamine

Kuigi paljude arust on pudeli vesi väga nämma ja puhas ei vasta see enamasti (vähemalt arenenud maailmas) tõele. Veepudelid on enamasti tehtud sellisest plastikust, mis meile otseselt kahjulik ei tohiks olla, kuid pärast kasutamisest risustavad need naftast sõltuvad tooted mõttetult meie keskkonda (veepudelite tootmiseks kulutatakse aastas üle 2000 miljoni liitri naftat. Lisaks on vesi neis ca 47% juhtudel täpselt see sama, mis kraanis (sõna otseses mõttes, kraanist pudelisse lastud). Lihtsalt pikemalt seisnud, mikrobioloogiliselt rikkalikum ning mõttetult palju kallim. NB! pudeliveele kehtivad nii USA’s kui ka Euroopas märkimisväärselt leebemad puhtusenormid ja pimetestides hindavad inimesed pooltel või enamatel kordadel kraanivee maitsvamaks kui pudelivee (ehk siis potato poteito).

Pudelivee tootjate lobi on tugev, sest äri on magus. Väidetavalt kulutavad maakera inimesed aastas ca 100 miljardit dollarit pudelivee peale (mitte ainult plastpudelid), müük kasvab keskmiselt 10% aastas ja turuosa kanges haardes hoidvad karastusjookide ja vee pudeldajad kasutavad kohati lausa laimukampaaniaid, et inimesi kraaniveest eemale hoida. 

Siiski on maailmas ka palju näiteid kogukondadest, kes plastpudelis veele (ja/või karastusjookidele) on otsustanud vastu seista. Näiteks keelustas San Fransisco linn plastikust veepudelite müügi. Concordi linnas, Massachusettsis, on ühekordse plastpudelimüük samuti ebaseaduslik. Loodusesõber, rõõmusta, sest maailmas on pudeldajate lobistidele vastukaaluks tekkinud väga tugev pudelitest vabanemise liikumine. Loe nt. siit ja vaata kaarti USA piirkondadest, kes plastist veepudelist on loobunud. Heaks eeskujuks on saanud ka traditsiooniliselt rämedaid prügimägesid tekitanud muusikafestivalid – paljud on läinud zero-waste teed.

ALTERNATIIVID plastpudelile: klaaspudelid, kraanivesi ja tass, mudakonn, kelle saab pinnasest välja kaevata ja teda pigistades janu kustutada (Austraalia põlisrahvaste komme).

Mugavuse ebamugavus –  ühekordsed toidunõud ja joogitopsid

WWF andmetel kulub ühe topsi caffé latte tegemiseks 200 liitrit (nii kohvi kui ka [paberist] topsi valmistamiseks) vett ja igal aastal sattub prügimäele miljardeid ühekordseks kasutamiseks mõeldud kohvitopse. 2006. aastal raiuti 6,5 miljonit puud, et valmistada 16 miljardit paberist valmistatud ühekordset kohvitopsi. Polüstüreenist kohvitopse kohtab õnneks järjest harvemini – neile, kes seda enesetapu haru harrastavad soovitaks eeskuju võtta McDonaldsist, kes polüstüreeni papi vastu vahetas. 

Uus ja põnev trend papptopsi maailmas on lilleseemneid sisaldavad komposteeruvad topsid, mis on tulemas turule Californias. Hetkel sisaldavad papptopsid siiski enamasti ka õhukest kile, et vältida lekkimist – huvitava uuringu eri tüüpi kohvitopside käitlemisest leiad lingist (koos laheda pildiga aasta jagu komposteeritud kohvitopsist järgi jäänud kilekestast). Kohvisõprade rahustuseks võib aga öelda, et järjest enam on turule tulnud ka mitmekordseks kasutuseks mõeldud kruuse – ilus, isikupärane ja loodussõbralik lahendus. Kusjuures ise olen ma hiljuti täheldanud seda, et kohvikus või kohvinurgas koha peal kohvi joomine ei võta oluliselt rohkem aega kui kuuma ja lekkiva topsikuga mööda linna tormamine ja papimaitselise jahtunud joogi rüüpamine… 7 minutit pikem kohvipaus võib seevastu loomingule üllatava tõuke anda.

New York keelustas (1. juuli seisuga) polüstüreenist ühekordsed toidupakendid nagu ka paljud teised USA piirkonnad enne. Nagu anonüümn internetiinimene kuskil kirjutas on njuujorklaste take-away toidu armastus hästi dokumenteeritud ja kui sellega [keeluga] said hakkama nemad, suudab seda igaüks. Huvitaval kombel ei olnud plastitootjate lobi antud juhtumi juures isegi kuigi märkimisväärne.  Muide, sedasorti vahtplast laguneb looduses 500 aastat.

ALTERNATIIVID ühekordsetele plastist toidunõudele: klaasnõud (purgid), vahatatud papp, rahulik söömine päris nõude pealt.

Õhukeste kilekottide keelustamine – kiiresti leviv trend kogu maailmas

Õhukesed kilekotid on keelustatud juba väga paljudes kogukondades, linnades ja riikides. Parimat eeskuju on siin näidanud (üllatus-üllatus!) arengumaad, kellel on kõrini prügist, millega neil pole võimekust toime tulla. Igati mõistlik. Rwanda keelustas kilekotid väga edukalt juba 2004. aastal, Eritrea ja Tansaania 2005, Mali ja Mauritaania 2013. NB! Mali keskkonnaminister tõi üheks põhjuseks asjaolu, et pooled (!) kaamelid riigis surid nälgimise tõttu, mille oli põhjustanud kilekottide söömine… Taiwanis keelustati tasuta õhukeste kilekottide jagamine juba 2003. aastal. Näiteid on veel kümneid kui mitte sadu.

Loomulikult ei suju kõik alati ideaalselt… Kamerunis on kilekotid saanud tänaseks kuumaks musta turu kaubaks, sest poes neid enam müüa ei tohi – inimesed ei suuda uskuda, et nad peavad lisaks leivale maksma ka leiva pakkimise eest. India on määranud kilekottide valmistajatele rangemad normid, et vältida nende sattumist veevärki, kuid ei suuda väga hästi käsu täitmist kontrollida.

Austraalias ja USA-s on erinevad piirkonnad üsna autonoomsed, kuid väga suur osa (sh. ka suuri linnasid, maakondi ja koguni osariike) on kilekotid keelustanud. Aga Euroopa? EL on lubanud vähendada kilekottide kasutamist 2019. aastaks 80%! Itaalias ei tohi alates 2011. aastast jagada mitte-biolagunevast materjalist kilekotte. Väga paljudes EL riikides on kilekotid üsna kõrgelt maksustatud. UK-s leidub mitmeid kilekotivabu linnu.

Kusjuures maailma kõige efektiivsem kilekottidest vabanemise strateegia rakendati Iirimaal: 2002. aastal määrati kilekottide hinnaks 15 eurosenti, kilekottide kasutus langes 95% ja 90% poekülastajaid hakkas poes käima kodust kaasa võetud kotiga. Hetkel maksab Iirimaal 22 senti ja maksusüsteem on riigi keskkonna fondile sisse toonud 166 miljonit eurot.

ALTERNATIIVID kilekotile: riidest kotid, paberkotid, biolagunevast kilest kotid, pearätist pamp.

Plastikuvabad (zero-waste) kogukonnad

Maailmas on palju kogukondi, mis on läinud 100% zero-waste teed. Ma ütlen teed, sest zero-waste on pigem teekond kui kohale jõudmine – tohutu keeruline ja samas nutikas leiutamine. Hiljuti kuulutas end zero-waste linnaks näiteks Sloveenia pealinn Ljubljana, pikalt on positiivset tähelepanu pälvinud Itaalia linn Capannori (Toskaanas).

Lihtsad sammud, kuidas oma kogukonnaga plastikuvabaks hakata leiad lingist.

Pilt päises: Ocean Defender Hawaii.