Septembrikuus jagati teist korda tunnustust linnadele üle maailma, mis on silma paistnud erinevate meetmete rakendamisega, püüdmaks vähendada oma “elutegevusega” kaasnevat mõju kliimamuutustele. City Climate Change Leadership Award anti välja kümnes kategoorias, millest Eestile geograafiliselt lähim linn Amsterdam sai auhinna finantsilise ja majandusliku arengu valdkonnas. Eelmisel aastal said “lähikondsetest” auhinna ka Kopenhagen ja München – vastavalt süsihappegaasi mõõtmise ja vähendamise ning rohelise energia kategoorias. Põhjamaade linnadest on mõlemal aastal finalistide hulka valitud Stockholmi ja Malmö mitu erinevat projekti ning ka Oslo.

Eesti linnad seni oma projektidega sellelaadset tunnustust pälvinud ei ole, küll aga ületas möödunud nädalal uudistekünnise seitsme eestlase valimine 100 uue eurooplase nimekirja (New Europe 100). Nimekiri koondab kokku need Kesk- ja Ida-Euroopa inimesed, kes on silma paistnud uudsete ideede ja lahendustega. Teistehulgas pälvis mainitud tunnustuse ka Linnalabori endine juht Teele Pehk –  seega linnade kestlik areng ja sellega seonduv töö pole Eesti kontekstis jäänud sugugi tähelepanu ja tunnustuseta. Siiski on aina rohkem põhjust rääkida linnadest keskkonnasõbraliku ja järkusuutliku arengu kontekstis, lootes sellega innustada rohkemaid inimesi ruumiliselt ja sealhulgas kestlikult mõtlema. Käesolev artikkel on sissejuhatuseks linnageograafiliste artiklite sarjale, mille eesmärgiks on lähemalt tutvustada linnade ja nende jätkusuutliku arengu temaatikat.

Linnadega seonduv teadlik jätkusuutlik tegutsemine ei iseloomusta mitte ainult viimast paari aastakümmet, vaid viib meid ajas tagasi 19nda sajandi lõppu, mil Suurbritannias kerkisid Londoni ülerahvastatuse tõttu teravalt esile erinevad olmeprobleemid ja koos sellega vajadus muutuste järele. Samal ajal pani Sir Ebenezer Howard aluse aedlinnade liikumisele (the garden city movement), mis pidi olema lahenduseks erinevatele töölisklassi probleemidele. Howard nägi aedlinnades läbimõeldud ning isemajandavaid rohevööga ümbritsetud kogukondi, mis pidid olema suutelised oma elanikele tagama kõik eluks vajaliku. Nõnda nägi idee ette, et maa kuulub kollektiivsesse omandisse ning kogu toit toodetakse kohapeal. Samuti oli aedlinnale seatud nö mahupiirang – kui linna elanike arv ületas teatud piiri, siis oli tarvis asustada uus satelliitlinn. Esimesed omataolised aedlinnad olid Letchworth (1903) ja Welwyn Garden City (1919) Suurbritannias, kusjuures Letchworthi võib lisaks esimese aedlinna tiitlile pärjata ka esimese avaliku ringtee tiitliga Suurbritannias (1909).

Pärast Teist maailmasõda kerkis aedlinnade idee taas esile Ühendkuningriigi New Towns Acti (1946) kaudu, mis tugines Howardi ideedele. Lisaks laiaulatuslikumale levikule Suurbritannias, leidsid need ideed toetajad ka Ühendriikides, Kanadas, Brasiilias, Argentiinas, Austraalias ning veel mõnelpool. Huvitava faktina tasub siinkohal mainida, et mitme pealinna planeeringus on järgitud aedlinna kavandamise põhiprintsiipe – sellised linnad on näiteks New Delhi ja Canberra. Ka Eestis võib leida aedlinnade mõningaid printsiipe järgivaid linnu (Elva) ja linnaosasid (Nõmme, Tartu Tammelinn). Tasub aga meeles pidada, et aedlinnade idee oli luua kogukonnad, mis on majanduslikult võrdlemisi iseseisvad ning väikese pendelrände osakaaluga, mistõttu ei tohiks neid segamini ajada suburbiaga – kogu aedlinnade idee taga oli tegelikkuses Howardi soov võidelda eeslinnastumisega.

Nüüdisajal räägitakse vähem aedlinnadest ja rohkem ökoasumitest (ecovillage, ecopolis), mis küll, tuleb tunnistada, sageli väidavad end tuginevat suuresti Howardi aedlinna ideedele. Ökoasumi või ökoküla mõiste võeti kasutusele 1991. aastal Taani Heategevusliku ühenduse Gaia Trust poolt, mis oli loodud 80ndate lõpul, toetamaks kestlikku arengut ühiskonnas ja soodustamaks ökokogukondade teket. Siinkohal tuleks kindlasti mainida Eero Paloheimo nime, kes on suuresti panustanud sellesse, et ökoasumi ideed oleksid realiseeritavad just nõnda nagu vaja. Eero Paloheimo on käinud oma ideid selgitamas ka Eestis ning toetas igati ka ühe sellise asumi rajamist Eestisse. Kahjuks pole Eestis tänaseks veel mitte ühtegi asustust, mida võiks rangelt nimetada ökoasumiks. Küll aga on ajakirjanduses juttu olnud Paljassaare ökolinnaku rajamistest. Lisaks positiivsetele ja poolehoidu avaldavatele artiklitele võib leida siit-sealt ka arvamusi, et kavandatav ökolinnak ei arvesta Natura 2000 hoiualaga. Siit koorub välja ka ökolinnade rajamise probleemistik – uute asulate rajamiseks sobiva koha leidmine on sageli seotud millegi olemasoleva muutmise ja ümberkujundamisega ning sageli sattub löögi alla just taimestik ja loomastik. Ökoasumid on nii mõnelgi pool saanud teatud sihtgrupile kuumaks moesõnaks ning osaks tulevikuvisoonist, teistele jälle meeldetuletuseks sellest, et läbimõtlemata ideed ja teostus võivad viia kasu toomise asemel kahju tekitamisele. Nõnda võibki arutleda, kas Howard ise oleks pooldanud ökoasumite ekstensiivse rajamise ideed.

Mida aga teha siis, kui ökolinna ehitust ei soovita või see lihtsalt pole võimalik (olemasolevat, juba toimivat linna on väga raske kui mitte võimatu muuta täielikult toimivaks ökoasumiks)? Enamasti paistabki mõni linn silma hästi korraldatud ühistranspordisüsteemi (Johannesburg, Oslo), mugava jalgrattaliikluse (Kopenhagen) või energiaefektiivsete hoonete poliitika poolest (New York). Kirjeldatu on sageli kaasava planeerimispoliitika tulemus, kus inimestel on võimalik avaldada arvamust linnas kavandatavate muudatuste ja uuenduste osas ning esitada omapoolsed muudatusettepanekud. Selline praktika on kasutusel ka Eestis, kus linnade üldplaneeringud ja arengukavad pannakse avalikule arutelule. Sel moel on võimalik linnal oma areng planeerida läbipaistval ja selle elanikele kõige sobivamal viisil. Seeläbi tagatakse ka vajaduspõhisus – halvasti ja vähekasutatavatele teedele planeeritud kergliiklusteed suure tõenäosusega rohkem jalgratastel liiklejaid linna ei too. Sageli koonduvadki sarnaselt mõtlevad ja sarnaseid väärtusi hindavad inimesed aktiivseteks kogukondadeks või gruppideks, kes on endale sihiks võtnud kindlad eesmärgid, mis tuleks linnaruumis saavutada. Sellised kogukonnad hoiavad linlastele olulised teemad nähtaval ja tegelevad aktiivselt murekohtadele lahenduste leidmise ja koostöö otsimisega. Järgmises artiklis ongi plaanis rääkida nendest kogukondadest ja algatustest, mis linnaruumi temaatikaga tegelevad – jääge kuuldele!

ALLIKAD JA LISALUGEMIST

1. Andri Ksenofontov “Linnaehituse esteetika ja eetika” (Sirp , veebr. 1999)
2. City Climate Leadership Awards www.cityclimateleadershipawards.com
3. Eco towns: what can we learn from history? (History Extra, august 2009)
4. Linnalabor www.linnalabor.ee
5. Sustainable Cities Collective  www.sustainablecitiescollective.com
6. TalveAkadeemia 2009 ajakiri “Linnaplaneerimine – luues säästvat elukeskkonda”  http://www.talveakadeemia.ee/09/TA2009-ajakiri.pdf