See, mis eestlasele on läbi aegade tundunud raudne kaardin, tee tundmatusse, vabadusse või hoopiski koju – meie rannajoon ja piir – on Euroopa poolt vaadates osa ühest ilusast rohelisest tervikust. Euroopa rohevööst (European green belt). Selle lühikese postituse mõte seisneb eelkõige vaatenurga pakkumises.See on võimalus mõtestada ümber oma meelisplääž lüliks Lõuna- ja Põhja-Euroopat kokkusiduvas katkematult rohelises ketis. Kummaline küll, aga meie traagiline lähiajalugu on kinkinud Baltimaadele ja teistele post-sovietlikele maadele endiste piirialade näol väärtusliku ei-kellegi-maa. Mõelgem näiteks Pakri saartele või mistahes ranna-alale, kuhu sõitmiseks veel 40 aastat tagasi oli vaja omada eriluba! Puutumata looduse seisukohast (ja jättes hetkeks kõrvale nõuka-aegse militaarpärandi) on meie ranniku puhul tegemist Euroopa kontekstis puhta kullaga.
Ökoloogia baasteadmistega inimene teab, et pea iga loom, lind ja taim vajab levimiseks vähemalt rohelist koridori; üle fragmenteerunud maastike suudavad levida vaid vähesed, enamasti kosmopoliitse iseloomuga olendid. Läbi 23 riigi jooksev 8500 km pikkune mõtteline joon Barentsi merest Musta mereni peaks olema hea algatus nii eelmainitud migratsiooni silmas pidades kui ka loodusturismi edendamise huvides. Vöö marsruut on valitud selliselt, et ta koosneks nii kaitsealade massiividest kui ka suuremaid rohelisi piirkondi (näiteks looduskaitsealasid) ühendavatest kitsastest koridoridest.
Nagu kaardiltki näha pole Euroopat läbiv vöö sugugi ühtlaselt roheline ja ühtlaselt madala asustustihedusega, kuid see polegi praegusel hetkel esimene eesmärk. Tundub, et Euroopa (tegelikult on tegemist küll IUCN’i projektiga) poolne huvi seisneb eelkõige looduskaitse ja säästva arengu alase koostöö edendamises. Jääb üle vaid loota, et algatus ei piirduks vaid kodulehe ja EL’i ja IUCN’i ametnike paberisahinaga. Ja veel enam loodan ma, et sarnast “rohelisi juveele ühendavat” mõtteviisi rakendavad tulevikus üha enam ka eestisiseseid otsuseid langetavad isikud, et planeerida meie väikest, looduskaunist, aga ka habrast keskkonda kõige mõistlikumal moel.
Kitsuke rada lookleb läbi metsarägastiku. Teda ümbritsevate taimede tuttav aroom ning loodussõbra või kalamehe alalised saatjad sääsed, annavad tunnistust asjaolust, et ollakse jõudnud soovitud kohta, kohta kuhu hing ikka iga natukese aja pärast minna ihkab – loodusesse. Edasi liikudes asenduvad suuremad puud väiksematega ja kindel jalgealune asendub üsna pehme ja ebakindlaga. Läbi pajuvõsastiku tungides avaneb vaade järvele. Selle õõtsuvate kallastega järve nimi on Suur Karujärv.
Suur Karujärv päikesetõusul
Suurest Karujärvest paarsada meetrit kagu pool asub Väike Karujärv, mida tuntakse ka Meose järve nime all. Järved on omavahel ühenduses Kahejärve oja kaudu. Nende järvede tekkelugu ulatub kaugele minevikku, rohkem kui 2 miljonit aastat tagasi. Perioodi, mis oli enne viimast jääaega. Nimelt asuvad mõlemad järved Nõo ürgorus, mis läbib Kagu-Eesti lavamaa lõunaosa lainjat moreenmaastikku. Org on laugete veergudega, järvede kohal kagu-loodesuunaline. Algselt moodustasid järved ühtse veekogu, mille areng algas pärast kohaliku jääpaisjärve taandumist. Nüüdseks on veekogu kaheks järveks jagunenud, nende nõod on setetega täitunud ja soostunud. Ümbruskonnas on pinnakatteks savikas moreen, domineerivad kahkjad mullad. Järvede lähistel olevatel kõrgematel aladel asuvad põllumaad, orulammil olid varem heinamaad, mis tänapäeval enam kasutust ei leia ning on seetõttu metsastunud.
Suure Karujärve pindala on 12,5 ha, keskmine sügavus 2,6 m (suurim sügavus 4,5 m) ja maht 325 000 kuupmeetrit. Kõrgus merepinnast 59,7 m. Väikse Karujärve pindala on 7,3 ha. Kõrgus merepinnast 59,8 m.
Suurest Karujärvest voolab välja Nõo ehk Tõravere oja, mida rahvasuus ka Nabaoja nime all teatakse. Nõo oja suubub Vapramäe külje all Elva Jõkke ja on sellekaudu ühenduses Emajõega. Kevadine veetõus on Karujärvedes kuni 0,6 m. Suures Karujärves on rohkesti kaldaallikaid ja tänu sellele ei ole ka talvel järves hapnikupuudust.
Vesi on kollakasroheline, läbipaistvusega 1,5 m ja väga hästi segunev ning soojenev. Vee reaktsioon on aluseline (pH 7,8 – 8,4), sisaldab palju mineraalaineid ja vähesel määral orgaanilisi aineid. Vee keemilised omadused on tingitud järvepõhjas oleva lubjarikka muda tõttu.
Taimestik on hõivanud kogu mõlema järve. Ulatuslikult on levinud veesisene taimestik. Kaldveetaimestikus domineerivad tarnad, pilliroog ja järvekaisel. Ujulehtedaga taimedest on kõige rohkem kollast vesikuppu, vähem ujuvat penikeelt ja valget vesiroosi.
Fütoplanktonit ei ole järves kuigi rohkesti, ka zooplantkonit on keskmisel hulgal, põhjaloomastik on hoopis vähene.
Aare Mäemetsa raamatu Eesti NSV järved ja nende kaitse 1977 andmetel leidub järvedes palju särge, latikat, ahvenat, vähem haugi, linaskit, ja kiiska. Olevat ka roosärge ja vingerjat. Luts olevat pärast veetaseme alandamist kadunud. Koha, Peipsi siia ja rääbise sissetoomine pole tulemust andnud. Järve vähirikkusele tegi samuti lõpu veetaseme alandamine. Kalastiku hetkeseisust ei ole muid andmeid kui enda viimase kolme aasta püügid, mille käigus olen saanud põhiliselt haugi, ahvenat, särge, vähem linaskit ja roosärge. On saadud ka karpkala, mis on ilmselt hiljem sisse lastud. Latikat, kiiska ja vingerjat pole õnnestunud püüda ja pole ka teada, et neid Karujärvest viimastel aastatel keegi teine oleks saanud.
Kui Aare Mäemetsa raamatu andmetel veelinde järvel ei pesitse, siis ise olen viimastel aastatel näinud sinikael-parte.
Karujärv kuulub rohketoiteliste ehk eutroofsete järvede hulka, kuid omab ka teatud lubjatoitelisi jooni.
Muistendi järgi sai Karujärv nime järgnevalt. Nõo kihelkonnas Pangoti praeguse Karujärve kohal ei olnud muiste mingisugust järve, vaid mets. Selles metsas sattunud korra kaks karu kokku. Karud kohe teineteisega kisklema. Tülitsevad päeva, tülitsevad teise ega jäta järele.
Vanataat vaatab karude tülitsemist pealt. Vihastub. Otsustab karusid karistada. Kõu ja Pikker pea madalate pilvedega platsis; pilved imevad endid Virtsjärvest vett täis. Kõu ja Pikker juhivad pilvi Nõo poole Pangotisse. Karude kisklemise kohale jõudes puhkevad äkisti pilved. Vesi sajab maha, matab karud, tekitab järve.
Vee alla jäänud karude pärast hakkab rahvas uut järve Karujärveks kutsuma.
Tähelepanuväärne on ka fakt, et satelliidipildilt või aerofotolt vaadatuna võib järves ära tunda karu kujutise.
Suur Karujärv
Kasutatud kirjandus
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977
Ilmar Kask Eesti NSV järvede nimestik. Tln., 1964
http://www.folklore.ee/rl/folkte/myte/pagan/kihelkonnad/noo.html
Sattusin mingil populaarteaduslikul telekanalil (National Geographic?) huvitava saate peale, kus räägiti reformatsiooni(de) mõjust praegusele Lääne ühiskonnale (töökultuur ja -eetika, hirm ajaraiskamise ees, alused ateistlikule ühiskonnale jmt), kus öeldi välja selline huvitav mõte, et meie praeguses ühiskonnas on nonkonformistideks looduskaitse aktivistid, sest nad on nagu omal ajal orjapidamise vastased – tegelevad millegagi, mis neile justkui otsest kasu ei too (kaudset samas kapaga). Igatahes panevad inimesed end ebamugavasse olukorda, keeldudes pimesi allumast üldlevinud tavadele ja nõuavad praeguse elukorralduse ümberhindamist. Sama tegi ka Martin Luther. No ja kust on võrsunud looduskaitseline aktivism? Ikka nendest protestantlikest väärtustest, mis meid kõige selle tarbimiskultuurini on algselt üldse viinud, kui kultuuritausta analüüsida. Huvitav aegrida… ja palju muid kultuurseid mõtteid.
On teist keegi mõelnud kuidas tekivad? Mille alusel neid määratakse? Lihtne oleks öelda, et kaitstakse hävimisohus liike ning antud piirkonnale iseloomulikke väärtusi. Tekib aga küsimus kui suured peaksid need alad olema? Hetkel on meil 6826 km2 kaitsealuseid alasid on seda liiga palju või vähe? Kas seal määratud on liiga leebed või ranged?
Looduskaitselised piirangud raskendavad või keelavad sootuks sealsete ressursside ammutamist (metsaraie, kaevanduste rajamine jms). Teisalt pakuvad kaitsealad kaudseid tulu võimalusi (turism, sotsiaalne heaolu, teaduse areng, bioloogilise mitmekesisuse säilimine jm), mille tegelikku väärtust on palju raskem hinnata. Võrdlemaks otseseid ja kaudseid tulusid ning otsustamaks kumb on olulisem tuleb nad viia võrreldavale ekvivalendile nt raha. Üllas Erlichi doktoritöös on uuritud Eesti siseselt kaitsealade paiknemist ning elanikkonna materiaalset jõukust, leidmaks mil määral looduskaitselised piirangud takistavad majandusliku arengut. Kindlat korrelatsiooni küll ei esinenud, siiski on tuntav tendents, kus suure looduskaitseliste piirangutega maakondades on elanike majanduslik jõukus alla Eesti keskmise. Sellest võib järeldada, et looduskaitse alade rohkus ei põhjusta otseselt piirkonna majanduslikku mahajäämast (otsene korrelatsioon puudus) samas ei suudeta ära kasutada ka „puhta looduse“ poolt pakutavaid võimalusi majanduslikuks arenguks. Just tagamaks suurte looduskaitseliste piirangutega alade paremaks majandamiseks tuleb välja töötada kaitserežiimid, mis võimaldavad väärtuste säilimise, samas lubades maksimaalselt majanduslikku tegevust. Teisalt tuleb välja töötada toetussüsteemid, mis kompenseeriksid rangete looduskaitseliste kitsendustega aladel või nende lähistel elavatel inimestel nautida võrreldavat majandusliku heaolu. Siinkohal ei pea ma silmas mingeid otsetoetusi, vaid investeeringuid ühiskondliku heaolu suurendamiseks ja arenguvõimaluste loomiseks, et nemad ei peaks maksma kogu ühiskonna poolt saadavat tulu (bioloogilise mitmekesisuse säilimine, haridus ja teaduslik informatsioon jne). Kuhu aga täpselt need piirid tõmmata? Usun et vastus peitub Sokratese tsitaadis “tõde selgub vaidlustes.“
