Margot Müürsepp, kelle sulest ilmub kaks artiklit eestlaste suhtumisest tuulikutesse, kaitses juunis 2012 TTÜ-s magistrikraadi linna- ja keskkonnaökonoomika erialal lõputööga „Demand of Estonian Full Age Population for Estonian Coast in its Natural Condition Without Wind Turbines: A Contingent Valuation Study“ (Eesti täisealise elanikkonna nõudlus loodusliku, ilma tuulegeneraatoriteta ranniku järele: tingimuslik hindamine). Margot teostab uuringuid keskkonnaökonoomika vallas ning kavatseb jätkata ka PhD õpingutega. Koostöös Üllas Ehrlich’ga ilmuvad sel aastal ka 2-3 artiklit sama uurimuse kohta. Uurimustöö tulemusi presenteerib ta ka 28-30- juunil toimuval Värska konverentsil (Majanduspoliitika Euroopa Liidu riikides – aasta 2012 ).
Tuulikute planeerimisest Eestis – kas sellist rannikut me tahtsimegi: huvide konflikt arendajate ja elanike vahel. Tubli Eesti on 10 aasta jooksul teinud märkimisväärseid edusamme tuuleenergia arendamises. Juba 2009-ndal aastal toodeti 22,8% rahvuslikust energia kogutarbimisest taastuvatest energiaallikatest. EL’i siseselt seatud eesmärk Eestile on toota 25% rahvuslikust energia kogutarbimisest taastuvatest energiaallikatest alles 2020-ndaks aastaks – eesmärk saab ilmselgelt tugevalt ületatud. Innovatiivne Eesti on kindlasti riik, mille üle võib iga elanik uhkust tunda. Arvata aga, et kiire arengu nimel millesti loobuda ei tule, oleks naiivne. Küsimus ei ole mitte tuuleenergia positiivsetes mõjudes õhukvaliteedile ning panuses riigi energiasõltumatusesse, vaid selles, kas eestlased on valmis loobuma kaunitest rannikuvaadetest?
Arendusfirmade plaanid tuuleenergia arendamiseks lähiaastatel on vägagi ambitsioonikad. Kui 2011 aasta lõpuks oli Eestis rajatud 20 maismaa tuuleparki koguvõimsusega 184 MW, siis 2014 aasta lõpuks on plaanis rajada 37 uut tuuleparki 21-kordistades Eestis töötavate tuuleparkide koguvõimsuse ca. 3800 MW’le. Vaid kolm uutest parkidest on planeeritud avamerre, ülejäänud Eesti rannikualadele.Ala, kus Eestis on tuulenergia tootmiseks sobilikud tuuletingimused on väike: 2 km laiune rannariba põhjarannikul ning 20 km laiune maatükk läänerannikul. Ligikaudu 90% sellest alast on seni olnud inimtegevusest puutumata. Tänu looduslikkusele omab Eesti rannik kõrget esteetilist väärtust ning sealne floora on tihti teadlaste uurimisobjektiks. Ülalmainitud plaanide täitmise korral kaetaks aga rannik tihedalt metallkonstruktsioonidega. Visuaalne reostus on kohane termin säärasele looduse muundamisele.
Küsimus ei ole kindlasti selles, kas tuuleenergia on põhimõtteliselt hea või halb, vaid selles, millised alad on sobilikud tuuleparkide rajamiseks. Tuuleenergia rakendamises rohkem kogemust omavad riigid on teinud planeerimisprotsessi niivõrd läbipaistvaks, et avalikkus teab täpselt, mis lähiaastatel plaanis on. Veelgi enam, avalikkust kaasatakse planeeringute koostamisse enne viimaste kinnitamist omavalitsuste poolt. Kõne alla ei tule tuuleparkide rajamine kõrge esteetilise ja/või kultuurilis-ajaloolise väärtusega aladele – nii on olukord nt Taanis ja Saksamaal.
Eestis seevastu on arendusfirmadel ning KOV’del palju vabam voli: avalikku diskussiooni ning elanikkonna kaasamist planeerimisse pigem välditakse. Rahvusvahelised uuringud on ju aga tõestanud, et üldine toetus rohelise energia tootmisele ei ole võrdsustatav toetusega lokaalsete projektide suhtes. Mitte väga üllatavad on tulemused erinevatest uuringutest, et inimesed on valmis maksma selle eest, et kõrge esteetilise väärtusega alasid ei ehitataks täis tehiskonstruktsioone. Kusjuures Eestis on olukord sama: €23,4 miljonit aastas on hind, mida täisealised eestlased kokku on valmis maksma selle nimel, et säilitataks looduslik ranniku vaade. Kaunis loodus on keskkonnakaup, mida me kõik tarbime puhates, sportides, sõpradega meelt lahutades. Ärgem unustagem loodust hinnata.
Tuuleenergia rakendamine on kahtlemata tervitatav. Aktsepteeritav ei ole aga Eesti kauni ranniku laialdane koormamine tehiskonstruktsioonidega. Mõtlemisainet jagub siinkohal nii riigile, arendajatele kui ka kodanikele. Riik peaks, võiks ningka saaks muuta avaliku diskussiooni kohustuslikuks. Arengufirmad peaks, võiks ning ka saaks proaktiivselt kogukondi kõnetada ja inimesi üleskutsuda osalema sobilike alade valmisel. Kodanikel on õigus ja ka võimalus oma arvamust avaldada. Eestlaste huvide seismise eest peaks aga hoolt kandma riik seades rangeid tingimusi tuuleparkide planeerimisprotsessile.
Lisalugemist
Grahama, J. B., Stephenson, J. R., Smith, I. J. (2009). Public Perceptions of Wind Energy Developments: Case Studies from New Zealand. – Energy Policy. 37, 3348–3357.
Hunt, L. M., Haider, W. (2004). Aesthetic Impacts of Disturbances on Selected Boreal Forested Shorelines. – Forest Science. 50(5), 729-738.
Pettersson, M. (2006). Legal Preconditions for Wind Power Implementation in Sweden and Denmark. – Luleå University of Technology. [WWW] http://pure.ltu.se/portal/files/264767/LTU-LIC-0612-SE.pdf (30.04.2012)
Selg, V. (2006). Mida oleme tuuleenergeetika arendamisel teinud valesti? Kuidas minna edasi. – Taastuvate energiaallikate uurimine ja kasutamine. Seitsmenda konverentsi kogumik. Tartu.
Swofford, J., Slattery, M. (2010). Public Attitudes of Wind Energy in Texas: Local Communities in Close Proximity to Wind Farms and Their Effect on Decision-Making. – The Institute for Environmental Studies. Texas.
Tsoutsos, T., Tsouchlaraki, A., Tsiropoulos, M., Serpetsidakis, M. (2009) Visual Impact Evaluation of a Wind
Park in a Greek island. – Applied Energy. 86, 546–553. Tuuleenergia. – Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni kodulehekülg. [WWW] http://www. tuuleenergia.ee (10.04.2012)
Vaab, T., Keerberg L., Vaarmari, K. (2010). Tuulikud ja tuulepargid Eestis. Senine planeerimine. Probleemid. Ettepanekud lahendusteks. – Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Keskkonnaõiguse Keskus, Eesti Roheline Liikumine. Tartu [WWW] http://www.eko.org.ee/wp-content/uploads/2010/06/Tuulikud-ja-tuulepargid-
Eestis.pdf (14.03.2012)