Sildiarhiiv: Meditsiin

MMS-ist bioloogi seisukohalt

kylalineArtikli autor Sirgi Saar on Tartu Ülikoolis bioloogia doktorant ning leidis, et see MMSi saaga võiks saada natuke selgitust. Alternatiivmeditsiinis peroksiidi kasutamise koha pealt oli juba keeruline vaikida, aga kloor on siiski oluliselt karmim asi. MMSi sasipusa pole rangelt võttes keskkonnateema, kuid kuna loodussõbralikke ravimeid otsivad tihti samad inimesed kui need, kes valutavad südant ka keskkonnateemadel, otsustasime ka Värske Ajuga kaasa mõelda. MMSi pooldajate väited on võetud lehelt http://www.infomms.org/

Allikas: The Simpsons
Allikas: The Simpsons

MMS (miracle mineral solution) ehk Eesti keeli Imeline Mineraalne Lahendus (või Lahus) ei ole esiteks kuskilt otsast mineraalne. Toote turustajad väidavad, et see lahus pakub „loodussõbraliku“ alternatiivi paljudele teistele ravimitele ning ravib näiteks autismi, AIDSi ja vabastab parasiitidest.  Kõigesse, kus lubatakse imet, tuleks suhtuda mõningase kahtlusega. Ning see, et pakendi peale on kirjutatud „loodussõbralik“ või joonistatud leheke, ei tähenda automaatselt, et tegemist on reaalselt keskkonnale või tervisele parema tootega, tegemist võib olla ka puhtakujulise rohepesuga. See selleks, ma ei plaani keskkooli keemia- ega füüsikatundi pidada, aga mõned bioloogiliselt ilmvõimatud asjad näitaks ikkagi ära. MMSi näol on tegu NaClO2 lahusega, mis sidrunhappega reageerides annab kloordioksiidi.

Miks MMSi ei tasuks tarvitada millegi raviks ega profülaktikaks

Mis haigus see peaks üldse olema, mida saaks ennetada suhteliselt lihtsa klooriühendi sisse võtmisega? Enamus inimese organismi molekule aga ka enamus ravimeid on oma struktuurilt ja keemilistelt omadustelt keerukamad. Kloordioksiid on lihtsalt tugev oksüdeerija, täielik vastand antioksüdantidele. Antioksüdandid on looduslikud ühendid, mis neutraliseerivad organismis vabasid radikaale. Radikaalid kahjustavad DNA’d ja mutatsioonid DNA’s võivad vähki põhjustada. Seega kemikaal, millega üritati antud juhul vähki ravida võib hoopis ise kantserogeenne olla. Sellega, et kloori kasutati I maailmasõjas keemiarelvana ei üllata ilmselt enam kedagi. Kloordioksiid lahustub vees väga hästi, nii et kui ma algselt lugesin kuidas MMSi kasutati ja lootsin et enamus sellest kloorist jõuab õhku hajuda enne inimkehasse jõudmist, siis MMSi õpetust järgides paraku ilmselt mitte.

Kemikaalipelgurite kurvastuseks ütlen, et NaClO2 on nii kemikaal, kui üldse olla saab, kergelt plahvatusohtlik veel pealekauba. Seda kasutatakse pleegitusvahendina ja näiteks paberi valmistamisel – et tuhmist puidumassist ikka ilus valge paber saaks. Nii et ei, tegu ei ole kõigest lauasoola ja veega, nagu Merili Kukuškin väitnud on. Muide, ka lauasoolast on võimalik mürgistus saada – terve täiskasvanud inimese soovituslik soolatarbimise ülempiir on 6g päevas (eluohtlik doos on 35–70g) ning isegi soolast tingitud surmajuhtumeid on olnud (1).  MMSi poolt tekitatud haigusjuhtumitest on vähemalt üks ka teaduslikult kirjeldatud ja publitseeritud, ning seal räägitakse just oksüdatiivsetest kahjustustest, mis on ootuspärane (2).

Mõned ümberlükatud väited MMSinfo kodulehelt

Selleks, et hävitada patogeen, on vaja hävitada mõned selle molekulid.“ – Ei, selleks on vaja hävitada terve rakk kui tegu on ainuraksega. Mõne molekuli küljest kaksamise elab enamus elusorganisme üle.

Kui hapnik ei kahjusta keha, siis ka kloordioksiid ei kahjusta keha, sest selle oksüdatsioonitugevus on oluliselt väiksem kui hapnikul” – Paraku on tegu soovmõtlemisega. Liigne hapnik kahjustab keha päris kindlasti (hüperoksia võib kahjustada kopse ja kesknärvisüsteemi).

„Patogeenid on anaeroobsed mikroorganismid“ – Loodus ei ole nii lihtne. Paljud patogeenid on fakultatiivsed anaeroobid, ehk nad eelistavad anaeroobset keskkonda, kuid suudavad elada ka aeroobses. Malaariaplasmoodium asub näiteks üldse inimese vereraku sees, see on igati hapnikurikas olukord.

Mis puutub MMS infolehel „teaduse“ rubriigis olevat, siis seal on kordusi ja artikleid, millel pole kloordioksiidi ravimina manustamisega mingit seost:

Artikkel, kus viirusevastast toimet on hinnatud in vitro ning väljaspool rakukultuuri, Artiklis, kus rotid elasid kloordioksiidiga rikastatud õhuga keskkonnas aga ei joodetud seda neile sisse (4). Seespidise tarvitamise ohutust see igal juhul ei näita. Artiklis, kus uuriti kloorivee joomist, väidavad ka autorid ise, et pädeva statistika tegemiseks oli neil liiga vähe osalejaid, ka olid kontsentratsioonid üsna madalad (5). Lateraalskleroosi teemaline artikkel (6) pole aga üldse pädev teaduspublikatsioon vaid mingi hetkeseisuraport, kus ei väideta midagi kindlat vaid öeldakse, et asja võiks uurida kuna sponsor soovitab. Üks artikkel pärineb ka Solumiumi nimelise preparaadi autori sulest, nii et siin on tegemist lihtlabase reklaamiga (7).

Kuidas siis selle teadusega täpselt on?

Otsing „chlorine dioxide MMS“ andis PubMedi andmebaasis täpselt 0 vastet, Google Scholar samuti teemakohast infot ei anna, leidsin vaid kaks linki MMSi kohta, mis viivad üllatus-üllatus mingile täiesti ebateaduslikule veebisaidile, kus ülistataks Jim Humble’t. Ja ma olen andmebaase harjunud pea igapäevaselt kasutama, nii et selline hõre pilt ei ole tavapärane. Kolmas viide oli sellest, kuidas MMS oli kellegi hemolüütilise aneemia põhjustanud. See kusjuures ei tähenda, et MMSi põhiainet kloordioksiidi poleks uuritud – on küll, aga mitte meditsiinilises kontekstis vaid puhastusvahendina või mingite muude keemiliste reaktsioonide osana, „chlorine dioxide“ üksi andis vasteid küll.

Veidike teadlaste eetikast

Lõpetuseks – miks TTÜ Merili Kukuškiniga töölepingu lõpetas on ilmne, kuid meediast ilmselt pole veel see nüanss läbi käinud. Doktorant on teadlane ja meile kehtib teadlase eetikakoodeks (8). See ütleb näiteks otseselt, et teadlane vastutab moraalselt oma tegevuse eest, mis võib oluliselt mõjutada inimkonna, keskkonna, riigi või üksikute sotsiaalsete institutsioonide arengut.

Säilitades kriitilise meele ja terve skepsise, peab teadlane aitama kujundada tõenduspõhiseid otsuseid ning astuma vastu tõestamata tulemuste ja ebateaduslike väidete kasutamisele ühiskonnale oluliste otsuste langetamisel.“

Teadlane väärtustab uute teadmiste loomist ja nende rakendamist ühiskonna ja keskkonna huvides. Edastatav teave peab olema usaldusväärne, teadlane väldib kontrollimata andmete esitamist faktidena.  Teadlane peab propageerima teadussaavutusi ning seisma vastu pseudoteaduslike teooriate ning väärarusaamade ja -kujutluste levikule.“ Kriitilist meelt inimesel, kes teistele midagi potentsiaalselt ohtlikku soovitab, ilmselt pole, selle asemel on kuhjaga ebateadust promotud. Kui seda tehti teadlikult on see lisaks veel küüniliselt pahatahtlik.

Nii et Merili Kukuškini väide „MMS ja DMSO on kiirabivahendid, mis on üliefektiivsed…ja mille kasutamisest just kriisiolukordades (infarkt, insult, selgroo murd jne.) on hea teadlik olla …“ (Facebook, 9. detsember 2014), on lihtsalt kriminaalne. Veenisisese manustamise võimaluse otsimine… noh ma olen suhteliselt kindel, et kloordioksiidi lahuse veenisüstimine on surmav, kasvõi juba näiteks gaasemboolia tekkimise ohu tõttu.

DMSO (dimetüülsulfoksiid) on muideks hoopis põnevam aine kui MMS. Seda kasutatakse päriselt ka teaduses (rakubioloogia laboris oli täiesti olemas ja lahustina kasutusel) ning peale nahakontakti sellega tekib suhu küüslaugumaitse. Millised vahvad biokeemilised protsessid selle taga on (ei, DMSO ei rända hetkega läbi naha kurku vaid teeb hoopis midagi närvide retseptoritega), sellest ehk mõni teine kord.

VIITED

Vaktsiinofoobid loobuvad enda ja oma laste vaktsineerimisest liiga kergeusklikult

Mingi hetk viskab ikka korralikult üle ja minu sisemine diskuteerija, keda ma üritan muidu vaka all hoida, saab vihaseks. Olen üritanud vaktsiinivastastele ja nende jutule läheneda mitut moodi: selgitada, kuidas nad asjadest valesti aru on saanud; harida neid pisiku ning vaktsineerimise teooriate kohta; ignoreerida neid; vaielda nendega kuni lihtsalt ei jaksa enam. Miski ei aita ja lõppkokkuvõttes lahkun ikka kehv maitse suus. Selle postitusega võtan ette järgmise proovi. Võtan meedias ilmunud artikli, mida on palju isegi lollakaks nimetada ning toon välja, milline manipuleerimine ja faktide väänamine tüüpiline vaktsiinofoobide argumentatsioon on. Nagu alljärgnevast jutust näha ei erine vaktsiinivastased eriti palju kreatsionistidest, globaalsete kliimamuutuse eitajatest, maailmalõpu ennustajatest ja teistest faktide väänajatest. Kui ratsionaalselt analüüsida ei oska, ei tasuks meediasse ronida. Algartikkel on siin: Lugeja: inimesed lasevad end ja oma lapsi liiga kergeusklikult vaktsineerida.

Väidetavad negatiivsed omadused

“Vaktsiinidel on nii palju negatiivseid omadusi, aga hoolimata selles lasevad enamik lapsevanemaid oma lapsi vaktsineerida. Kas see tuleneb teadmatusest, hirmust või tõesti on selliseid inimesi, kes usuvad 100% vaktsiini headusesse?”

Milliseid negatiivseid omadusi? Vaktsiinidel on tavaliselt nõrgad kõrvalmõjud, mis enamike jaoks möödub maksimaalselt madala palavikuga. Kui rääkida reaalsetest negatiivsetest omadustest, siis inimesed, kes on mingi komponendi vastu allergilised (ja need inimesed moodustavad populatsioonist väga väikse osa), võivad saada tugevama allergilise reaktsiooni. Selle tõttu ongi aga olemas arstid, kes selliseid asju uurivad ja nende kohta infot annavad. Enamik negatiivseid omadusi on fiktiivsed või nende mõju tugevasti üle pingutatud. Lisaks – kui autor kritiseerib isegi oma sissejuhatuses teadmatuse ja hirmu negatiivset mõju, siis miks ta ise mõlemat külvata otsustab?

Kes teab tõde?

“Inimesed, kes on vaktsineerimise vastu, teavad enamasti vaktsiini tagamaid ja kõrvalnähtusi, mis need endaga kaasa võivad tuua. Osad inimesed, kes pooldavad vaktsineerimist, suhtuvad negatiivselt nendesse, kes oma lapsi vaktsineerida ei lase, kuna arvavad, et tänu neile pole siiani saadud võitu vastavatest haigustekitajatest ning nende tõttu võib liikvele tulla uus haigusepuhang. Nad pole teadlikud põhjustest, miks need inimesed nii käituvad. Kindel on see, et vaktsiinid võivad mõjuda inimestele negatiivselt, sest vastasel korral oleksid need (tõenäoliselt) kõikidele inimestele kohustuslikud.”

Inimesed, kes on vaktsineerimise vastu ARVAVAD, et nad teavad vaktsiini tagamaid ja kõrvalnähtusi, mis need endaga kaasa võivad tuua. Ma ei ole suhelnud veel ühegi vaktsiini vastasega, kes oskaks isegi väga hästi seletada, mis asjad on vaktsiinid, kuidas nad toimivad, miks nad toimivad ning kuidas neid toodetakse. Antud artikli autor ei tundu olevat oma jutu põhjal erand.

Need, kes suhtuvad negatiivselt inimestesse, kes keelduvad oma lapsi vaktsineerida, saavad aga aru ohtudest. Esiteks sead sa enda lapse ohtu, ent see pole veel kõik. Sa sead ohtu ka teised lapsed, keda ei saa vaktsineerida (allergiad või erilised meditsiinilised tingimused, väga noored lapsed, keda pole veel jõutud vaktsineerida) ja ka mingil määral need, kes on vaktsineeritud. Kui liiga suur hulk inimesi ei lase end vaktsineerida, kaob rühmaimmuunsus. See on väga oluline mõiste, mis tuleks endale selgeks teha. Lühidalt öeldes, on enamik vaktsiinid kõige efektiivsemad siis kui mingi suur osa elanikkonnast on vaktsineeritud. Laste halvatuse puhul näiteks 80 – 86%, leetrite puhul 83 – 94% jne. Vaktsiinid ei ole ega saagi olla 100% efektiivsed. Kui aga enamik populatsioonist on vaktsineeritud kaob haigustekitajatel võimalus levida ning inimesed ei haigestu sellesse enam. See tagab kaitse ka neile, keda ei ole vaktsineeritud – muidugi ainult juhul kui rühmaimmuunsus säilib. Haigused ei ole kadunud, nende levik on lihtsalt takistatud.

Ka selle lõigu puhul on ilmselge, et faktide asemel kasutatakse umbmääraseid väiteid, mis ei ütle õieti mitte midagi. Muidugi võivad vaktsiinid mõjuda inimese tervisele negatiivselt aga see on väga harv juhus. Meeletult suures osas on nende mõju inimese tervisele aga väga, väga positiivne. Kui sa ei pea läbi põdema selliseid jubedaid haigusi nagu lastehalvatus, mumps või teetanus, võid sa ennast siin maailmas väga õnnelikuks pidada.

Tiomersaali surematu müüt

“Esimene põhjus, miks vaktsineerimisest hoiduda, on kindlasti see, et paljud vaktsiinid sisaldavad mürgiseid alumiiniumi ja elavhõbeda ühendeid, mis suuremates kogustes võivad põhjustada inimese surma.”

Palun vaktsineerige mu laps elavhõbeda vastu (raesidecartoon.com)

Tundub, et Eesti vaktsiinivastased pole veel päris viimase rongi peale jõudnud. Tõsi – elavhõbe vaktsiinides tiomersaali kujul oli väga suur diskussiooni punkt mõni aeg tagasi – praegu pole see enam aga teema. Peamine argument oli selles, et vaktsiinides olev tiomersaal tekitab lastel autismi. See toetus viimastel aastatel suuresti Andrew Wakefieldi teadustööle, mis eelmisel aastal lõpuks põhjalikult ümber lükati ning tema pettus paljastati. Loomulikult tunti meditsiinilises teaduses muret tiomersaali pärast kui paanika pihta hakkas. Selle pärast tehtigi meeletult palju teadusuuringuid tiomersaali ohtliku mõju kohta vaktsiinides ja mis siis leiti? Paanikaks pole põhjust. Teaduslik konsensus on endiselt, et tiomersaal ei ole vaktsiinides ohtlik inimeste tervisele. Sellest hoolimata on see eemaldatud enamustest vaktsiinidest, et inimeste murelikkust leevendada. Tänapäeval pead sa ikka otsima, et leida tiomersaaliga lastele mõeldud vaktsiin ning kogus, mille sa vaktsiinist leiad, on ikka kaduv-väike.

Uus lemmik element perioodilisustabelist on aga alumiinium. Mingi süüdlane tuleb ju ometi leida. Alumiinium on vaktsiinides selleks, et parandada immunsusvastust. Alumiiniumi on vaktsiinides aga väga vähe ja üksi teadustöö ei ole näidanud, et oleks põhjust karta alumiiniumi vaktsiinides. Alumiinium on muidugi mürgine ning ohtlik kehale aga mitte sellistes kogustes. Selleks, et alumiinium mõjuks tervisele ohtlikult peavad esiteks teie neerud olema väga nõrgad või mitte-töötavad ning te peate saama päris suuri alumiiniumi koguseid kuude või aastate kaupa. Kui see neli milligrammi alumiiniumi, mis beebi elu esimese 6 kuu jooksul vaktsiinidega sisse saab, teid hirmutab mõelge sellele nii: samal perioodil saab beebi rinnapiimaga umbes 10 mg , piimapulbriga 40 milligrammi ja soja põhjal valmistatud piimapulbriga 120 mg alumiiniumi. Hirmutav? Mitte eriti. Keha tuleb selliste kogustega üpris kenasti toime. Enamik kehasse sattuvast alumiiniumist seotakse veres kiirelt valguga, mille nimi on transferriin ning viiakse neerudesse, kus see kehast väljutatakse.

Vaktsiinide efektiivsus

“Teine põhjus seisneb selles, et vaktsiinid pole alati efektiivsed. Näiteks läkaköha vaktsiini efektiivsus on 63-91%. Lisaks sellele, et vaktsiini efektiivsus on väike, annavad vaktsiinid vaid ajutise kaitse mõneks aastaks. Kui sedagi. Osa arste tunnistab avalikult, et vaktsiinid ei kaitse haiguse eest, nad vaid „mahendavad“ seda, kui juhtute haigeks jääma.”

Vaktsiinid ei ole tõesti alati efektiivsed. Siin tuleb mängu see rühmaimmuunsis, millest ma varem rääkisin. Kui vaktsiinofoobid hävitavad oma propagandaga rühmaimmuunsuse siis ei ole vaktsiinid tõesti nii efektiivsed kui nad praegu on. Seda on juba praegu näha teatud kogukondades nii Euroopas, Ameerikas kui ka mujal. Imikuid sureb juba hirmuäratavalt tihti haigustesse, mis peaks olema kaotatud ent teatud kogukondades on vaktsineerimine põlu all.

Kõik vaktsiinid ei paku tõesti eluaegset kaitset, ent öelda, et vaid mõneks aastaks, kui sedagi – see on lihtlabane manipuleerimine. On täpselt teada kui kauaks vaktsiinid kaitset pakuvad nind uus süst tehakse alati varuga. Seetõttu on oluline pidada meeles, mis vaktsiinid sul tehtud on ja millal on uue süsti aeg. Kui ka veidi üle õige aja läheb, ei pea muretsema – nagu ma ütlesin, ajad antakse varuga.

Muide – põdeda läbi mõni väga jube haigus nagu lastehalvatus, leetrid, mumps või kollatõbi mahedamalt, on minu arvates positiivsem, kui põdeda see läbi mitte-mahedalt.

Lihtsalt rumalad eksiarvamused

“Kolmandaks halvaks küljeks on see, et keegi pole teinud pikaajalisi uuringuid vaktsiinidele ja tegelikult ei teatagi päris täpselt, mida need inimestele võivad teha. Näiteks B-hepatiidi vaktsiini katsetati kõigest 5 päeva.”

Te teete nalja? Muidugi on vaktsiinid, nagu ka kõik teised ravimid läbinud pikad meditsiiniliste katsetuste perioodid. Tavaliselt kuskil 15 aastat enne kui saab täiesti uue ravimi müüki panna. Vaktsiinidel, mida tuleb iga aasta manustada, muudetakse vaid vastavalt haiguse mutanteerumisele antigeene. Hepatiit B vaktsiini hakati arendama 1968 aastal ja see sai oma esimese loa FDA (Ameerika toidu ja ravimite administratsioonilt) aastal 1981. 5 päeva my ass…

“Vaktsiinid võivad kaasa tuua haiguse, mille vastu vaktsineeriti. Näiteks 1976. aastal jäi gripivaktsiini tagajärjel 565 inimest halvatuks, nakatudes vaktsineerimisjärgselt Guillain-Barre tõppe. USA-s on kõik registreeritud lastehalvatuse juhtumid alates aastast 1979 olnud põhjustatud vaktsiinist ja II maailmasõja ajal vaktsineeriti Saksamaal elanikkond difteeria vastu, pärast mida kasvas difteeria haigusjuhtumite arv 17% ja suremus haigusesse 6 korda.”

Siin jäetakse enamasti kogu lugu rääkimata. Guillain-Barre tõve sai tõesti üle 500 inimese ent võimalus oli siiski 1 miljonist (0,0001%). Arvatav põhjus oli immunopatoloogiline vastus vaktsiini koostisele. Tänapäevaste gripivaktsiinide juures ei ole aga leitud korrelatsiooni gripivaktsiini ning Guillain-Barre tõve vahel. Hiinas, kus vaktsineeriti seagripi vaktsiiniga ligikaudu 100 miljonit inimest leiti vaid 11 GB tõve juhtumit (0,000011%), mis on madalam kui selle haiguse tavaline tõenäosus Hiinas.

Selle lastehalvatuse “fakti” kohta tahaks ma viidet. Kui see on ka ligikaudu nii, nagu autor väidab siis näitab see lihtsalt seda kui hästi lastehalvatuse vaktsiin töötab. Ameerikas pole enam lastehalvatuse levikut. Tõenäosus saada arenenud riikides tänapäeval lastehalvatus on meeletult väike ja seda just tänu vaktsiinidele. Mõnel harval juhul võib muidugi halvasti minna, ent see ei lükka ümber seda, et suur osa elanikkonnast ei pea seda haigust põdema.

Ka difteeria vaktsiin on suutnud sellesse haigusse nakatumist ning surevust alandada kogu maailmas väga oluliselt, hoolimata sellest, mis juhtus sõjaaegsel Saksamaal. Ameerikas oli vahemikus 1980 kuni 2000 vaid 52 difteeria juhtumit. Mõtelge – 20 aasta jooksul kogu Ameerika peale.

Moderne meditsiin ei ole ideaalne, kuid…

“Kui uus vaktsiin turule tuleb, siis mõelge hoolikalt enne kui vaktsineerima lähete, sest näiteks esimene katse panna difteeria/läkaköha/teetanus/lastehalvatus ühte vaktsiini. Tuli turule ilma turvalisustestideta aastal 1959 ja hakkas kohe haigus- ja surmajuhtumeid koguma. Aga võttis aega 9 aastat ja suurt hulka kohtuprotsesse, enne kui vaktsiin 1968. aastal vaikselt turult kõrvaldati.”

Mõtelge jah hoolikalt, kumba te usute, kas vaktsiinofoobe või modernset meditsiini, mis on suutnud mõnesaja aastaga kaotada või leevendada meeletu hulga haigusi ning ebamugavusi, mida ei suutnud “traditsiooniline meditsiin” aastatuhandetega teha. Moderne meditsiin ei ole kohe kindlasti ideaalne ning vigasid on tehtud ning tehakse ka edaspidi aga vahe on selles, et nendest õpitakse. Kui leitakse, et teaduslik arusaam oli ebatäpne siis seda korrigeeritakse, mitte ei väänata fakte, et endale sobida.

Ma ei kiida taevani ravimifirmasid sest suurte korporatsioonidena teevad nad ise ka piisavalt eksitavad propagandat ja andmetega mängimist aga reaalne fakt on selles, et vaktsiinid toimivad. Seda näitab pea 300 aasta pikkune vaktsiinide ajalugu ja see, et naudime eurooplastena nii väheste haiguste ja ebamugavustega elu, et keskmine keskaja inimene annaks kõik selle nimel.

On riike, kus lastehalvatuse on tänaseni väga levinud haigus ja rühmaimmuunsus puudub. Tagajärjed on pildil (Cheshire Home for Handicapped Children, Freetown, Sierra Leone. http://www.vaccineinformation.org/polio/photos.asp).

Ma saan ühest küljest vaktsiinofoobidest aru. Raske on propagandat täis maailmas kõiges selgust leida. Lisaks on paljud neist trendikast ökokultuurist endale hulgi mõttekaaslasi leidnud ning klubisse kuuluda on alati tore. See ei anna aga andeks faktide eiramist, väänamist ja hirmutamist. Praegu ei ole vanemal mitte ühtegi muud põhjust kui see, et tema laps on mingi vaktsiini vastu ülitundlik, loobuda riiklikust vaktsineerimise kavast. Te teete sellega liiga nii enda kui teiste lastele. Demokraatlikus riigis ei ole õige vaktsineerimist kohustuslikuks teha, aga ükski ratsionaalne ja oma lastest hooliv inimene ei loobuks vaktsineerimisest sellegipoolest.

Loo autor: Ivo

Allikad/lisaks lugemist:

Preservatiivide perspektiividest

Keskkonna kaitse aspektist on rasestumisvastased vahendid üks neist teemadest, mille üle kiputakse kaklema minema. Ühest küljest on mõistlik arvata, et mida vähem inimesi, seda väiksem koormus keskkonnale. Rasestumisvastased vahendid võimaldavad lükata laste saamist edasi, kuni selleks valmis ollakse. Teisalt on rasestumisvastaste vahenditega seotud mitmeid keskkonnaprobleeme, millest kirjutan nüüd täpsemalt. Keskendun peamiselt kondoomidele ja rasestumisvastastele tablettidele, kuna need on enim levinud vahendid. Autori arvates ei ole seksist hoidumine ja katkestatud suguühe rasestumisvastased vahendid. Nende keskkonnamõju on küll väike, ent sellegi poolest ei peaks neid üheski nimekirjas rasestumisvastaste vahenditena kajastada.

Kondoomidega ei ole asi väga keeruline. Peamine probleem, mis nende kasutusega kaasneb on see, et nad on ühekordseks kasutuseks. Lõpptulemus on see, et inimesed kasutavad väga palju kondoome ning neid sattub prügi hulka üsna palju. Lisaks sattub prügi hulka ka nende pakendeid. Kuigi enamik kondoome on tehtud lateksist ning see on  biolagunev, ei lagune nad kui neid valesti käidelda. Keskkonna aspektist kondoomidel teisi suuri probleeme ei ole. Funktsionaalsest aspektist võib probleemideks pidada aga seda, et valel kasutamisel võivad nad ebaefektiivsed olla. Eriti inimestele, kes alles alustavad seksiga, võib see probleemiks osutuda.

Rasestumisvastaste tablettidega on lugu hullem. Naissuguhormoonid, mida nad sisaldavad sattuvad uriiniga reovette. Klassikalistes reoveepuhastites seda aga veest ei eemaldata. Selle põhjuseks on see, et hormoone ja ka teatud ravimeid, on väga raske reoveest välja saada. Selleks on meetodeid aga nad on enamasti väga kallid ja seetõttu ka vähe levinud. Reoveepuhastist sattuvad nad heitveega erinevatesse veekogudesse ja tekitavad veekogu elustikule palju probleeme. Neid probleeme on viimastel aastatel hakatud järjest enam uurima. See ei tähenda muidugi, et oma tabletid tuleks kohe minema visata. Kui rasestumisvastaseid tablette õigesti kasutada täidavad nad oma funktsiooni väga edukalt. Nagu juba enne mainitud on tahtmatult saadud laps keskkonnale suuremaks koormuseks kui elu jooksul võetud tabletid. Probleem on aga siiski olemas. Teatatud määral on tablettidega seoses välja toodud mõju inimese tervisele (seda nii positiivseist kui negatiivseist aspektidest), aga nende kajastamine pole antud artikli eesmärk.

RISUG protseduuri kirjeldus

Selle pika jutuga tahtsin ma välja jõuda hoopis selleni, et Indias on välja mõeldud hoopis uue ja väga huvitava rasestumisvastase vahendi. Protseduuri nimi on RISUG (reversible inhibition of sperm under guidance – pööratav juhitud sperma inhibitsioon) ja selle läbiviimine võtab vaid 15 minutit. Selleks tuleb küll arsti juurde minna, ent see tagab 100% kaitse rasestumise vastu kümneks või isegi rohkemaks aastaks.

Protseduur näeb välja selline. Arst teeb väga väiske lõike, võtab välja seemnejuha ning süstib sinna RISUG polümeeri geeli. Seda tehakse mõlema seemnejuhaga ning sellega asi piirdub. Umbes kolme päeva pärast on kaitsevahend efektiivne ja selle võib põhimõtteliselt unustada kuni ajani, mil tahetakse hakata lapsi saama. Siis piisab ühest vee ja sooda süstist, et normaalne olek jälle taastada.

Geel, mis sisse süstitakse, koosneb stüreen maleiik anhüdriidist (styrene maleic anhydride) ja dimetüül sulfoksiidist (dimethyl sulfoxide). Eesmärgiks ei ole seemnejuha blokeerida. Geel moodustab polümeeri vaid seemnejuha seintele ning sperma saab juha vabalt läbida. Geeli spetsiifilsite omaduste tõttu muudab ta spermid aga töövõimetuks. Mehhanism pole päris kindel, ent pakutud on mitmeid lahendusi. Üks seletus seisneb selles, et antud polümeer on anhüdriid ja hüdrolüüsub sperma vedelikus oleva vee olemasolu juures. Polümeerist saab hüdriid ja ta omab positiivse laengu, mis lõhub negatiivselt laetud spermide membraanid. On ka pakutud teooria, et spermid lõhutakse geeli tekitatud polüelektrolüütilise efekti tõttu.

Miks me seda siis veel ei kasutada? Probleeme on tegelikult veel mitmeid. Kliinilistest katsetustest saadud andmed on seatud küsimärgi alla. Täpsemalt nõutakse kõige viimaste standardite jälgimist toksikoloogilistes uuringutes. Kriitikat on saanud ka aspekt, et see meetod ei kaitse seksuaalsel teel levivate haiguste eest. Samas ei kaitse nende eest ka mitmed teised levinud rasestumisvastased vahendid (nt. mitteükski hormonaalvahendeist ega ka spiraal). Kaitsed näitavad, et RISUG protseduur võib isegi HIV ülekandumist takistada, mis teeks temast ka HIV leviku takistamsiel huvitava tööriista. Need katsed vajavad aga veel palju uurimist.

Üks on aga kogu selle jutu puhul selge. Maailm otsib aina uusi, efektiivsemaid, ohutumaid ja lollikindlamaid rasestumisvastaseid vahendeid. On üsna selge, et 20 aasta pärast ei pruugi enam keegi kondoome ja tänapäeval levinuid rasestumisvastaseid tablette kasutda. Isiklikult loodan, et paremad alternatiivid tulevad pigem varem kui hiljem ent nagu antud näitest näha on, ei maksa kiirustada. Korralikud meditsiinilised uuringud peavad olema aluseks.

Allikad:

Reversible inhibition of sperm under guidance Wikipedias

Jon Clinkenbeard, 2012. The Best Birth Control In The World Is For Men

Guha S.K., 2005. RISUG™ (reversible inhibition of sperm under guidance) – An antimicrobial as male vas deferens implant for HIV free semen. Medical hypotheses 65(1) 61-64