Tarbimise mündi paljudest külgedest rääkides ei saa mainimata jätta brändidust. Kohe alguses soovitaksin hankida raamatukogust Naomi Kleini “No logo,” väga põhjalik, tohutul hulgal faktidel tuginev ja põnev uurimus logomaailma pahupoolest. Postituse mõte on selles, et tööliste arvelt, kes meile asju valmistavad hoitakse raha kokku, et keegi saaks suuremat kasumit ja et rohkem raha saaks pumbata reklaamitööstusesse. Firmad distantseeruvad tehastest, kus nende tooteid valmistavad, kõigis probleemides süüdistavad alltöövõtjaid ja reklaamis ei rõhu enam ammu tootele endale vaid mainele ja look’ile mille toote tarbija omandab.
Siin blogis on juba McDonaldsist juttu olnud – seoses ühekordsete nõudega. Nüüd võiks lühidalt mõelda ka ajupesule. Kümnendas klassis küsis psühholoogia õpetaja meilt ühel tunnil, mis nõudepesuvahendit me kodus kasutame. Kõik kasutasid Fairy’t. Miks? Sest üks tilk Fairy’t peseb ära terve veoautokoorma nõusid, kõik ju teavad seda. Fairy tootmisega tegelev firma Procter & Gamble kulutasid aastal 2007 reklaamile 2 x rohkem kui General Motors. Haa! Aga olgu, Fairyt toodetakse Inglismaal, tõenäoliselt virkade ida-eurooplaste abiga, aga siiski tervislikult ja viisakalt. On aga küllaga kompaniisid, tooteid, brände, mis valmivad kuskil mujal, meie silma alt ära. Eemal. Vaikselt. Odavalt. Üsna legendaarsed on Nike’i orjatöövabrikud, nagu ka Disney mänguasjatehased, nagu ka GAP ja paljud teised. Enamik teisi.
Soovitan soojalt – iga kord kui ostate uue riideeseme, kirjutage üles, kus see toodetud on. (Siit ka üks mäng tulevastele geograafiaõpetajatele: laske lastel tuua kodust riidesilte “made in china” jne, kleepige need sildid ühele suurele kontuurkaardile õigete riikide kohale. Senitundmatud arengumaad, vähemalt mis puudutab Aasiat ja Kariibimere piirkonda, saavad päris selgeks. Muidugi taustaks rääkige lastele ka sellest, mis tingimustes nendega sama vanad lapsed neid samu riideid valmistavad.)
Nüüd toodetakse ka Eesti riideid Türgis või kaugemal, väga keeruline kui mitte võimatu on osta endale riideid, mis on tehtud õiglastes tingimustes. Üks kord võtsin julguse rindu ja küsisin poes (vist oli Zara) müüjalt, kas ta teab midagi riideid valmistanud tööliste tingimustest. Vastus oli väga viisakas “ilmselt nad saavad vähe palka, aga ei tea.”
Osavus, millega tekitatakse tunne, et mingit toodet ostes saame osa ka mingist spetsiiflisest elustiilist, on üllatav. Kas Coca-cola reklaam näiteks üritab öelda, et coca-cola on hea jook? Ei. Ta ütleb, et on iseenesestmõistetav, et üks nooruslik, cool, eriline inimene joob kokat. Või ei ütle sedagi. Ta võib ka lihtsalt maalida meie ette mingi laheda pildikese mingist lahedast elust ja siduda nappide sümbolite keeles mingis semiootilises süsteemis meie ajus koka ja laheduse ühte nagu Juhan Liiv lillesidemega isamaad ühendas.
Ega’s muud kui tarbigem mõtestatult. Peaks proovima tarbida vajaduse ja mitte tahtmise ajel. Proovima eirata reklaami magusat õlalepatsutust ja pilget. Aga eks see kõik tuleb mugavuse arvelt ja on seega keeruline. Taaskord peaks meie seadusandlus olema vähe taibukam. Õnn, et EL meie eest siiski üht-teist reguleerib. Õnnetus, et me enamasti teadlikud pole, mida täpsemalt.
Jah, mina olen kindlasti üks neist naisterahvastest, kellel on liiga palju riideid. Oma kaitseks võin öelda seda, et paljud mu riietest on õe vanad ja kaltsukast. Ja pärast kasutamist saadame nad perega jälle kaltsukasse tagasi või koome vaipadeks. Selle teema seos keskkonnaga on loodetavasti ilmselge.