Ma tegelikult mõistan väga hästi, et eluohtlikest nakkushaigustest ei taha kohe pärast puhkuse perioodi keegi lugeda aga kui Bob Geldof võis Ebola leevenduseks rikastelt raha jõululaulu abil küsida siis ehk ei traumeeri ka see artikkel teid keset sulnist pühadejärgset aega liigselt.
Kirjutan kuna lugesin mõni aeg tagasi läbi raamatu nimega „Spillover“, mis on kirjutatud ühe meie toimetuse lemmikkirjaniku, David Quammeni poolt. Tema sulest on varem ilmunud suur hulk National Geographicu artikleid ning ääretult menukas „Dodo laul“. „Spillover“ erineb oluliselt „Dodo laulust“. Ilmselt tundub raamat hirmsate haiguste levikust ka algul veidi kõhe, aga luban, et kui selle kord kätte võtate, ei saa te enne rahu kui see läbi on. Teema on zoonootilised haigused. Kuidas see Ebola ja keskkonnablogiga kokku sobib, sellest nüüd kohe räägingi.
Zoonootilised haigused on kõige lihtsamini öeldes haigused, mis loomadelt inimestele üle kanduvad. Kui uudistes räägitakse mingist kaugest ja koledast haigusest siis tõenäoline on, et tegu on zoonootilise haigusega. Ebola, SARS, MERS, HIV, malaaria jne – kõik on loomadelt inimestele üle kandunud. Zoonootilised haigused võivad olla ka palju kodusemad. Nii gripp kui ka puukide poolt levitatavad entsefaliit ja borellioos (Lyme’i tõbi) kuuluvad sellesse kategooriasse.
Suviti puugiohust rääkides, ütleb minu vanaema alati, et see puugiasi on täitsa veider. Kui tema noor oli, siis kõik lapsed ja loomad jooksid mööda põlde ja metsaaluseid ringi, said puuke ja haigeks ei jäänud keegi. See on muidugi selline ilustatud/lihtsustatud mälestus, aga on tõsi, et zoonootilised haigused on meid viimastel kümnenditel oluliselt rohkem muretsema pannud. Haigused on tegelikult alati loomadelt inimestele üle kandunud, läbi parasiitide, läbi koduloomade, vahel läbi toidu. Nii kaua kui oleme eksisteerinud, on käinud tõsine sõda nende ja meie immuunsüsteemi vahel. Olukord on aga mõneti muutumas ja nüüd jõuame keskkonnakaitseni.
Kui olete hoolikalt uudiseid jälginud ei ole teile üllatuseks, et iga mingi aja tagant tõuseb esile mingi uus haigus, mis ähvardab suure hulga inimesi tappa. Olgu tegu siis Hendra, Hantaviiruse, HIV, SARSi, MERSi või seagripiga. Sel aastal on enim paanikat tekitanud Ebola. Võib jääda tunne, et need haigused ongi nüüd järsku ei tea kust tekkinud. Muutunud on aga hoopis ökoloogia ja meie mobiilsus.
Inimpopulatsiooni plahvatuslik suurenemine viimase 100 aasta jooksul on toonud kaasa ääretult palju probleeme. Inimestel pole ruumi, nad on ümbritsetud aina kasvavast jäätmehulgast ja paljud elavad vee ning toidu puuduses. Nendele probleemidele lahendusi leides oleme trüginud järjest rohkem metsadesse ning muutnud mitmete ökosüsteemide tasakaalu. Kuigi vihmametsade rikkalikku loodust avastades, oleme leidnud mitmeid uusi ravimeid ning muud kasulikku, oleme me sealt kaasa toonud ka uued haigused. Samal ajal on maailm oluliselt globaalsemaks muutunud. Enamik meist on vaid paari bussi ja lennuki kaugusel kohast, kus on mõni eluohtlik epideemia.
Klassikaline näide on HIV, mis on derivaat primaatidel levivast SIVst. Kuna tegu on retroviirusega, mille geneetiline informatsioon on talletatud RNA kujul, on ta väga kiire arenemisvõimega. Mutatsioone tekkib palju ning seetõttu ületatakse ka liikidevahelised piirid üsna tihti. Praegune HIV pandeemia algas ilmselt kuskil 100 aastat tagasi Aafrikas. Inimesed olid primaate küttinud varemgi ning kindlasti oli ka SIV inimest juba nakatanud kuid haigust nagu AIDS ei tuntud. Inimesed surid niigi üsna vara ning ainuüksi süüfilis oli märksa kiirem tapja kui aeglaselt tegutsev HIV/SIV. Seekord läks aga teisiti.
On üsna tõenäoline, et keegi küttis sel ajal šimpansit ja vigastas end millalgi selle tegevuse käigus. Looma tappes tekkis kontakt mõlema vere vahel ja viirus leidis endale uue kuid sobiva keskkonna. Esialgu ei juhtunud ilmselt veel midagi. Nagu varemgi oli haigusi, mis tapsid kiiremini ning keegi ei märganud uut viirust või selle tekitatud haigust. Viirus aga püsis ning kolonialismi areng, linnade tihenemine ning inimeste suurem mobiilsus aitas uuel viirusel Aafrikas kanda kinnitada. Kuuekümnendateks oli viirus leidnud tee Kongosse ja sealt edasi maailma. Kaheksakümnendatel leiti viirus USAs ja tänapäeval on tegu pandeemiaga.
Sellised juhtumid pole väga haruldased. HIV on loomadelt inimestele kandunud rohkem kui ühe korra. Üks kord läks aga veidi teistmoodi ning kannatama pidid väga paljud. Sarnaseid lugusid võib kokku panna kõikidest zoonootilistest haigustest. Inimese asustused tungivad uutele aladele või hävitavad näiteks suure osa loomi, mis haigusekandja populatsiooni kontrolli all hoiavad ja tulemust ei oska keegi ette arvata.
Aasta 2014 „hit“ oli ebola – mitte esimest korda ja ilmselt mitte ka viimast. Me ei tea küll täpselt, kuidas ebola inimestele üle kandus, aga suure tõenäosusega jõudis see meieni läbi puuvilja nahkhiirte. Aafrikas on piisavalt palju kütte, kes metsloomade liha jahivad ning seetõttu ei ole haigused haruldased. Piisab vaid ühest „õnnelikust“ ülekandest, taristust ja sotsiaalstruktuurist, mis uue haigusega toime tulla ei suuda ja mobiilsest populatsioonist. Seekord tundub, et haigus jäi kohalikuks epideemiaks, kahjustades oluliselt vaid üksikuid riike. Kindel on aga see, et tuleb ka järgmine HIV, tuleb järgmine gripp, tuleb järgmine suur pandeemia.
Artikkel ei ole hirmutamiseks, kuigi mulle tundub, et seda saab nii tõlgendada. Me teame neid ohte sest me tunneme viroloogiat, patoloogiat, ökoloogiat ja inimese käitumise mustreid. Me oleme piisavalt targad, et neid asju mingil määral ennetada, ravida, piirata, uurida. Peame olema valvsad, teadlikumad ja ettevaatlikumad. Keskkonnakaitse ja ökoloogiline tasakaal on meile ülimalt olulised väga mitmest aspektist. Me ei mõtle haiguste levikule seoses keskkonnaga väga tihti, ent nagu näha, peame me seda tegema. Keskkonna ja loodusliku tasakaalu hoidmine on ju oluline ka meie endi hoidmiseks.
