Talveakadeemia 2010

Ehk mõtisklusi Aleksei Turvoksi juhendamisel läbi viidud kalade lahkamise meistriklassist

(tsitaadi lausus ta hetk pärast seda kui elegantse plumpsatusega oli kala silma klaaskeha tangidega välja pigistanud)

Kui kaladel pole parasiite, on nad terved kui purikad ning veekogu on puhas nagu muiste?

Tegelikult… otse vastupidi! Tervisliku seisundiga veekogus kannavad kalad ohtralt parasiite. Nende parasiitide liigiline koostis annab edasi infot nii kalade toidu kui ka kiskjate kohta. Näiteks talveakadeemial lahatud kaladel praktiliselt puudusid parasiidid, kelle lõppperemeheks on röövkalad. Sellest (küll napi statistilise materjali ausel) võib järeldada, et röövtoiduliste kalade populatsioon on Eestis väga väike – teisisõnu nad on ülepüütud. Küll aga leidsime rohkelt selliseid parasiite, kelle lõppperemeheks on merelinnud või -loomad (hülged).

Hüljeste ja kalatoiduliste lindude (näiteks kormoranide) elujõuline populatsioon on üks põhjus, miks meie kandi kalad nii terved ongi (ja seda juba tegelikult vähemalt viimase 20 aasta vältel). Igasugused seenparasiidid (näiteks ihtüofonoos), kes mõnuga hävitavad norra ja Rootsi ranniku kalu ei saa väga jõudsalt areneda, kuna röövloomad hävitavad nõrgad kalad varakult ja nn a-sotsiaalsete kalade vastuvõtlikku populatsiooni (prükkarite armeed) ei teki. (ehk siis tuberkuloos ei ole tuberkuloosihaige enda mure 🙂 ).

Niisiis on 76 Läänemere kalaliigil parasiteerumas ca 340 liiki parasiite. Oluline on silmas pidada, et just kalad – olles toiduahela keskmeks – on koos oma parasiitide ja nende parasiitidega (hüperparasiitidega) kõige kõnekamaks allikaks meie armsa koduse veekogu seisundi kohta. Jah, me saaksime mõõta raskmetalle hüljeste rasvas, lugeda kokku väärarenguga inimese imikuid, kuid erilist statistikat poleks meil võimalik juba looduskaitselistel/eetilistel kaalutlustel teha (kui palju imikuid meile ikka parasitoloogilisteks ja ökotoksikoloogilisteks uuringuteks antaks – kalade eest, seevastu, ei “seisa” keegi).

Ehk kõige olulisem üldistus, mida üha uuesti tasub merest rääkides välja tuua on fakt, et kui pistad varba vette Viinistul, oled sa ühenduses kogu maailmamerega. Ei ole merede ökosüsteeme. On üks ja ainuke mereökosüsteem. Ja seda suurem on meie vastutus.

Huvitavaid tähelepanekuid:

* Põhjarahvad on osasid kalade usse kasutanud pannirasvana

* Raisakotkad ei haise mitte raibete vaid higi järgi. Raipehais on neil minimeeritud (R-SH rühmade süntees on vähendatud, et vältida konkurentide ligimeelitamist) – kuid higihais – HIRMU lõhn – on tugevnenud, et konkureerivaid raipehimustajaid eemale peletada.

* Parasiitide koevolutsiooni ja soovi mitte tappa oma peremeest illustreerib kenasti süüfilis, mille põlistel kandjatel, indiaanlastel, esineb süüfilise korral midagi nohu taolist.

* Parasitaarne kastratsioon – uss võib kala kõhus nii suureks kasvada, et munarakud ei saa normaalselt areneda. On ka võimalus, et sperma produktsioon tõuseb, kuid selle kvaliteet langeb.

* Linnud vs imetajad – lindude kõige pingelisem toidukonkurents on vanemate ja lastevaheline. Sealt tulenevalt on lindudel ka rohkem parasiite. (lapsed söövad täpselt sama toitu kui vanemad!) Lindudel on ka väga spetsiifilised parasiidid (seltside tasandil, kui mu mälu mind ei peta)

* Ogalikud tantsivad pulmatantsuks lambadat (Turovski sõnad).