Sildiarhiiv: petrone print

Prantsuse Guajaanas putukaid püüdmas

Selle aasta alguses ilmus kirjastuse Petrone Print raamat “Minu Prantsuse Guajaana: Jaaguari Jälgedes.” Raamatu autoriks on Sergei Põlme, kes räägib pea aasta pikkusest kogemusest Prantsuse Guajaanas, kus ta bioloogia kõrghariduse omandamise kõrvalt putukaid püüdmas käis. Värske aju võttis Sergeiga ühendust, et mõningaid raamatus puudutatud teemasid avada. Teos on kindlasti põnev lugemine kõigile Eesti loodushuvilistele.
Allikas: Petron Print
Raamatu kaanepilt. Allikas: Petrone Print
Alustame algusest. Räägi veidi endast. Milline oli sinu haridustee ja mis tööd sa praegu teed?
Terve koolitee möödus Pärnu Ülejõe Gümnaasiumis. Nii kaua kui end mäletan on huvi looduse vastu mind alati saatnud.  Umbes kolmandas klassis asusin ka Pärnu Loodusmaja ringi liikmeks mis fokusseeris huvi veelgi. Seal käisin kuni keskkooli lõpuni. Põhikooli lõpus suunas mind tollane bioloogia õpetaja Aina Lagus aineolümpiaadidele, samuti valisin keskkoolis bioloogia kallakuga klassi. Seal saavutatud head tulemused andsid mõtte, et ehk võikski saada hobist elukutse. Peale ajateenistust asusin õppima bioloogiat Tartu Ülikooli. Esialgu huvitas mind enim vee-elustiku ja kaladega seotud (huvitab muidugi ka siiani) kuid peale magistritöö kaitsmist (räimelarvide toitumine)  tuli minu õpingutesse mõnevõrra ootamatu pööre – otsustasin doktoriõpinguid jätkata hoopis mükoloogias (täpsemalt ektomükoriissed seened). Paralleelselt alustasin tööd kuraatorina TÜ Loodusmuuseumis  ja nüüdki veel on mul jäänud sinna kohustusi. Hetkel jagangi oma tööaega Loodusmuuseumi (rohkem loodushariduslik suunitlus)  ja mükoloogia töörühma vahel (teadustegevus).
Kuidas tekkis sul võimalus külastada Prantsuse Guajaanat ja seal tööd teha? Mis oli reisi eesmärk?
Bioloog Villu Soon otsis meililisti kaudu omale mantlipärijat. Tema oli varasemalt Guajaanas (kasutan lühiduse mõttes edaspidi Guajaana nime kuigi see viitaks (Inglise)-Guajaanale) käinud ja nüüd otsis sealne tööandja uut inimest. Kandideerisin ja mul vedas! Minu jaoks oli eesmärgiks külastada ja pikema aja jooksul tundma õppida elurikast vihmametsa.
Sinu esimese ööpüügi kirjelduses rääkisid sa paradoksist, et ühest küljest hindad sa seda ääretult suurt elurikkust su ümber ja teisest küljest on su töö nüüd seda elurikkust püüda ja surmata. Kas selline töö on peamiselt kollektsionääride rõõmustamiseks või leiame me tänu üksikutele püüdjatele elurikastes paikades väga väärtuslikke teadmisi eluslooduse kohta?
Suurem osa sellest materjalist läheb tõesti kollektsionääridele. Kuid üht või teistpidi jõuab osa materjalist loodusteadulikesse kogudesse kus edendab nii loodusharidust kui tõsiteadust. Mille poolest erineb putuka või kalapüük? Ökoloogilisest vaatevinklist on küsimus mõistlikus püügikoguses. Me kaitseme loodust inimese eest, kuid otseselt või kaudselt ikkagi inimese jaoks. Putukapüüki võib vaadelda kui alternatiivset tuluallikat metsast- niikaua kui säilib elupaik võib metsast võtta “dividende”. See on minu arvates mõistlikum alternatiiv kui mets täiesti maha võtta ja kohe rahaks teha. Paljud naaberriigid on läinud just seda teed, keelustades rangelt igasuguse bioloogilise materjali väljaveo, kuid hävitades elurikkust palju suuremates kogustes ja tihti pöördumatult. Osalt on selle poliitika taga ajaloolised põhjused, näiteks  Brasiilia kaotas oma kautsuki monopoli kuna keegi vedas seal kautsuki seemned välja.
Kirjeldad oma raamatus palju loomi, kellega sa kohtusid. Mille või kelle nägemine sulle kõige suurema mulje jättis ning miks?
Mul on ikka raske olnud absoluutset lemmikut valida, olgu selleks siis raamat, film või antud juhul loomaelamus. Kui ma nüüd vastama pean siis ilmselt oleks õige usaldada oma esmaseid aistinguid ja esimesena kargas pähe taapiri nägemine kauges metsalaagris. Selles kohtumises oli mitu joont mis muudavad selle mõnevõrra sümboolseks või heas mõttes klišeellikuks. Olin üksi mitme päevasel metsaretkel, suur loom ilmus ise minu vahetusse lähedusse, pööramata mulle mingit tähelepanu. Lisaks sain ka näha mismoodi taapir ujub.
Laiskloom
Sergei laisklooma ja oma kolleegi Apentuga. Allikas: Sergei Põlme
Üks läbiv paik sinu raamatus on nahkhiirte koobas, mille sa leidsid ning kuhu ka teisi külastajaid viisid. Nahkhiired kannavad tihti palju erinevaid haigusi inimestele üle aga tundus, et kohalikud seda väga ei kartnud. Küllap siis ei olnud põhjust. Kuulsid sa sel ajal või oled nüüd hiljem kuulnud, kas teadlased on tundnud huvi nahkhiirtelt või üldiselt loomadelt pärinevate haiguste vastu Prantsuse Guajaanas? Parasiite oli seal ilmselt palju?
Muuseas, nii mõnigi hirm või ettekujutus mis meil sealsest elust on, on kohalikele täiesti võõras.
Sellest pole raamatus kirjas, aga meie kämpingus peatus vaid ühe või paar ööd keegi naisterahvas kes koguski kohalike abiga kohalike loomade verd parasiitide leidmiseks. Ta peatus meil nii lühikest aega, et mul ei avanenudki võimalust temaga sellest rääkida. See Belgia professor Jean-Marie võttis samuti nahkhiirte verd. Ma küll kahtlen, et sellest midagi asjalikku edasi sai, aga mine tea. Kui Google Scholaris natuke tuhlata siis koorub kuigipalju uuringuid, aga ma pole sellega kuigi hästi kursis.
Evolutsioonilises mõttes on inimene Lõuna-Ameerikas uus nähtus ja seetõttu on inimest tülitavaid parasiite vähem kui näiteks Aafrikas. Aga sellegipoolest on võimalus mingi jama saada. Lisaks malaariale on tuntuim ehk leishmanioos. Vaadates kohalikke inimesi elavad nad oma igapäevaelu justnagu meiegi inimesed. Keegi ei muretse mingi parasiidi pärast ega kujunda ka oma elu kuidagi selle järgi.
Kohalike toidulaud oli üsna mitmekesine. Kirjeldasid ka elavalt primaadi ajude söömist, mis on kohalik delikatess. Kas primaatide jaht on seal probleemne või jääb see jätkusuutlikuse piiridesse?
Mitmed sealsed imetajad, sealhulgas möiraahvid on ametlikud jahiloomad. Ma ei tea kas ja kuivõrd nende jaht reguleeritud on, aga tõenäoliselt on kontroll ebaefektiivne. Jään siin vastuse võlgu. Arvestades inimese ja looduse vahekorda julgen arvata, et probleem pole nii akuutne kui mõnes kõrgema populatsioonitihedusega piirkonnas. Ma ei kuulnud küll kordagi mitte kelleltki ega mitte kusagilt, et jahipidamine tekitaks Guajaanas looduskaitselisi probleeme. Kaugeltki kõik ei viitsi jahipidamisega tegeleda, ka nende hulgas, kes metsas elavad. Pealegi pole see ahvi laskmine kuigi lihtne tegevus, kindlasti nõuab rohkem vaeva ja tahtmist kui kuskilt pukist metssea laskmine.
Sõbrunesid oma külastuse ajal seal ka ühe kaputsiin-ahviga, kes oli sul koduloomaks. Mis temast pärast sinu lahkumist sai?
Pean jälle vastuse võlgu jääma. Saramaka suurpere kes minu kolleegideks olid, naasesid mõni aasta hiljem tagasi Suriname. Ehk võtsid nad ahvi endaga kaasa.
Sel ajal kui sa Prantsuse Guajaanas viibisid, toimus palju arendustööd, et valmistuda ette kulla kaevamiseks, lisaks kõigele, keset looduskaitseala. Kuna see on potentsiaalselt ohtlik vihmametsale ja selle elurikkusele oli vähemalt sinu tööandja puhul näha suurt vastumeelsust aga kuidas üldine suhtumine oli? Kas on võimalik, et tulevikus hakatakse seal siiski aktiivselt kulda kaevama?
Päris alguses kui need tuuled puhuma hakkasid oli ka ülemus veidi äraootaval seisukohal. Peagi sai aga selgeks, et pikemas perspektiivis sealt miskit head ja jätkusuutlikku ei tule. Kui ma viimati seal 2013 aastal käisin rääkis tööandja, et igasugusele suurkorporatsioonide kullakaevamisele pandi Prantsuse Guajaanas absoluutne punkt. Ilmselt on see kõik poliitilise tahte taga ja pikas perspektiivis mingeid garantiisid ei ole. Samas käib kullakompanii siiani hooldamas üht metsateed- justnagu rauda tules hoides, ehkki nende metsas paiknev laager on suhteliselt looduse meelevalda jäänud ja lagunemas. Inimesed võiksid aru saada, et summa summaarum vähemasti ehte- ja investeerimiskuld  elu siin planeedil paremaks ei tee. Ideaalis ehk piisab mõnest kaevandusest mis rahuldaks kogu tööstusliku kulla vajaduse.
Enamasti tundus kohalike suhtumine olevat apaatne. Kui kullakompanii alustas oma lobitööd vajaliku ssihtrühma hulgas, lubades osadele elanikele tööd ja muid hüvesid või andis altkäemaksu siis tekkisid kullakaevamisele poolehoidjad, eriti just viimaste hulgas.
Endiselt on nii looduskaitseliseks kui sotsiaalseks probleemiks illegaalne kullakaevamine mis tundub olevat hoogustunud. Sellega seoses rändab Guajaanase sisse palju illegaalidest brasiillasi kes rajavad metsadesse väiksemaid kullakaevandusi.
Tean, et sa saad madudega üldiselt väga hästi läbi. Ometi oli sul reisi ajal mitu kokkupuudet väga mürgiste madudega, sealhulgas ka botropsiga. Raamatu järgi tundus, et sa jäid üldiselt üsna rahulikuks ja ei paanitsenud. Kas sinu rahu tulenes sinu varasematest teadmistest, olles madudega palju tegelenud või usaldasid kohalike tarkust?
Kui madu satub minu vahetusse lähedusse (st. hammustuskaugusele) väga ootamatult ja kiiresti, siis see ehmatab. Niipea kui ma madu näen siis kaob hirm, sest ma tean, et nüüd saan olukorda kontrollida.
See on küll vastuolus minu esimese lausega, aga see üks maohammustus mis mulle osaks sai millegipärast ei ehmatanudki, pigem üllatas. Koheselt nägin, et tegu pole botropisi ega ka ilmselt ühegi teise mürgise maoga ja jäi üksnes teatud ärevus mis edasi saab. Kui ma nüüd tagantjärgi peaks arvama, siis see kes mind hammustas oli nähtavasti vikerboa.
Pärast sellises elurikkas kohas viibimist, kohtumist primaatide ja mürkmadudega, alasti keset vihmametsa toimetamist ja kuulsipelga ääretult valusast torkest toibumist, kas sinu perspektiiv eluslooduse suhtes on muutunud? Kui siis kuidas?
Aega on nii palju möödas, et ma vist ei oska sellele värsket vastust anda.
Üks asi mis siiski selgelt meenub. Guajaanast naastes sõitsin Tallinna lennujaamast Pärnusse. Ja kui meil serveeritakse ikka ja jälle mõtet, et Eestis on palju loodust ja vähe inimasustust siis nagu kõik muugi siin elus on seegi väga suhteline. Maanteesõit Eestis tundus hoopis teistsugune kui eales varem kogetud. Ma polnud nii tiheda asustusega teel ligi aasta sõitnud. Kõikjal majad, põllud ja üksikud metsatukad. Sain aru, et senised “metsikuse mastaabid” on jäänud maha.  Ma olin väga kurb, et selline mõõde oli maha jäänud. Juba lennuki aknast nähes ülesküntud Euroopat oli kontrast ilmselge. Eestis peab väga hoolikalt valima marsruuti, et saaks koostada sellise päevateekonna kus kordagi inimtegevuse jälgi ei näeks. Rangelt võttes on see vist võimatu. Guajaanas peab väga hoolikalt valima marsruuti, et mitte mitmeks päevaks või kauemaks metsa ära eksida.
Sa elasid elu, mis on nii mõnegi loodusesõbra unistus. Eemal modernse maailma muredest, keset loodust, sellega ühes. Kuidas oli naasta “tavalise elu” juurde ja kas sa soovid vahel tagasi “džunglisse”?
Kohanemine Eesti linnakeskkonnaga käis väga ruttu, olin seal ju varem enamuse elust veetnud. Mulle on jäänud mulje, et tihti romantiseerivad loodust üle need kes pole seal käinud rohkem kui piknikujagu. Kes seal kauem viibinud ja ikka ning jälle naasevad on palju pragmaatilisema meelelaadiga, mis ei tähenda, et neil poleks emotsionaalset sidet, pigem vastupidi see süveneb ajaga. Kui inimene üha uuesti tee loodusesse leiab, siis loksub perspektiiv paika mis enamasti erineb diivanil loodusfilme vaadates tekkinud ettekujutusest. Ma ei pea siin silmas niivõrd teadmisi ja faktilist loodusetundmist kuivõrd sisemist taju.
Sellele eluperioodile sobis Guajaana kogemus suurepäraselt. Ühtpidi oli metsik loodus sõna otsese mõttes kiviviske kaugusel, teisalt olid kõik moodsa tsivilisatsiooni põhihüved nagu mitmekesine toit, dušš, elekter ja vajadusel ka televiisor käepärast. Võib öelda, et mul ei olnud ka argiseid muresid, kuid miskipärast ei tundnud ma igavust ega ka puudust eneseteostusest. Loomulikult mõjutas selline unikaalne kombinatsioon ka positiivselt psüühikat ja üldist enesetunnet, tuleb vaid lihtsalt aega anda. Ma tunnen end ka hetkel hästi, aga sealne keskkond vajutas unikaalse pitseri mis pole hiljem enam kordunud.
Hetkel eelistan ma elada linnas, mugav infra ja muud kohustused muudavad linnakeskkonna mulle sobivaks. Ma ei välista võimalust, et millalgi varem või hiljem kolin maale elama, aga siis peab olema jällegi sobiv eluperiood, ehk kunagi eakamana. Aeg-ajalt meenutan Guajaanas veedetud aega ja vahel heietan mõtteid mõneks ajaks džunglisse kadumisest. Seni on see jäänud uitmõtteks. Antud perioodil rahuldavad mu loodusevajaduse metsa- ja kalapüügiretked.
Kolmest küljest avatud köögist paistab tähistaevas koos poolkuuga – need köidavad mu tähelepanu ja viivad mõtted argistelt radadelt eemale. Aeg-ajalt on hea perspektiivi kalibreerida, heites pilgu maailmaruumi. Ümbritsev vihmamets tundub hiiglaslik, vahemaa Eestiga tohutu, ent üles vaadates taanduvad maised dimensioonid pea olematuks. Ometi mahub kogu meie elu ja paljugi rohkem maistesse piiridesse.
– Katkend raamatust
Eestlased on jätnud maha märgi Prantsuse Guajaanasse. Pärast Sergeid on veel üsna mitu Eestlast käinud sama tööd tegemas.

Eestlased on jätnud maha märgi Prantsuse Guajaanasse. Pärast Sergeid on veel üsna mitu Eestlast käinud sama tööd tegemas. Allikas: Sergei Põlme

Kui intervjuu teie jaoks intrigeeriv oli, otsige Sergei raamatut raamatupoodidest või Petrone Print kodulehelt. Kellel on huvi lisaks raamatule ka mõningaid videolõike näha, võib vaadata Pealtnägija saatelõiku Sergeist Prantsuse-Guajaanas. Sergei ise käis Prantsuse Guajaanas veel mitmel korral . Aastal 2013 toimunud reisist on ka väike video siin.