Sildiarhiiv: plastik

Häid näiteid ühekordsest plastikust loobumisest

Üks mu tuttav ütles hiljuti midagi sellist:

“jaa-jaa, see kõik on väga õige, mida sa räägid [plastmassi liigkasutamisest], aga kogu maailm liigub ju teises suunas… Mitte keegi ei hooli neist tervise- ja keskkonnaohtudest!”

Ilmselt elan mina teistsuguses infoväljas, sest sain talle vastuseks tuua väga palju näiteid sellest, kuidas kogukonnad järjest plastikule alternatiive leiavad, seadusandluse või teavitustööga plastiku tarbimist vähendavad ja inimeste “plastikuta-ei-ole-võimalik” mõtteviisi murendavad. Toon kolm näidet laialt levinud plastist valmistatud ühekordsetest tarbeesemetest: veepudelid, kilekotid ja ühekordsed toidunõud.

Plastpudelis vee [müügi] keelustamine

Kuigi paljude arust on pudeli vesi väga nämma ja puhas ei vasta see enamasti (vähemalt arenenud maailmas) tõele. Veepudelid on enamasti tehtud sellisest plastikust, mis meile otseselt kahjulik ei tohiks olla, kuid pärast kasutamisest risustavad need naftast sõltuvad tooted mõttetult meie keskkonda (veepudelite tootmiseks kulutatakse aastas üle 2000 miljoni liitri naftat. Lisaks on vesi neis ca 47% juhtudel täpselt see sama, mis kraanis (sõna otseses mõttes, kraanist pudelisse lastud). Lihtsalt pikemalt seisnud, mikrobioloogiliselt rikkalikum ning mõttetult palju kallim. NB! pudeliveele kehtivad nii USA’s kui ka Euroopas märkimisväärselt leebemad puhtusenormid ja pimetestides hindavad inimesed pooltel või enamatel kordadel kraanivee maitsvamaks kui pudelivee (ehk siis potato poteito).

though-more-people-are-opting-for-the-tap-the-coming-water-wars-can-only-help-the-booming-bottled-water-industry
Paljudes Maa piirkondades võib puhta joogivee puudus pudelivee müüki veelgi tagant utsitada. Praegu on suurimad pudelivee tarbijad aga USA ja Hiina. International Water Management Institute.

Pudelivee tootjate lobi on tugev, sest äri on magus. Väidetavalt kulutavad maakera inimesed aastas ca 100 miljardit dollarit pudelivee peale (mitte ainult plastpudelid), müük kasvab keskmiselt 10% aastas ja turuosa kanges haardes hoidvad karastusjookide ja vee pudeldajad kasutavad kohati lausa laimukampaaniaid, et inimesi kraaniveest eemale hoida. 

Labourers separate bottles by colour at a plastic recycling factory in Lahore Dec 7, 2012
Pakistani töölised pudeleid värvi järgi sortimas, Lahore 2012.

Siiski on maailmas ka palju näiteid kogukondadest, kes plastpudelis veele (ja/või karastusjookidele) on otsustanud vastu seista. Näiteks keelustas San Fransisco linn plastikust veepudelite müügi. Concordi linnas, Massachusettsis, on ühekordse plastpudelimüük samuti ebaseaduslik. Loodusesõber, rõõmusta, sest maailmas on pudeldajate lobistidele vastukaaluks tekkinud väga tugev pudelitest vabanemise liikumine. Loe nt. siit ja vaata kaarti USA piirkondadest, kes plastist veepudelist on loobunud. Heaks eeskujuks on saanud ka traditsiooniliselt rämedaid prügimägesid tekitanud muusikafestivalid – paljud on läinud zero-waste teed.

ALTERNATIIVID plastpudelile: klaaspudelid, kraanivesi ja tass, mudakonn, kelle saab pinnasest välja kaevata ja teda pigistades janu kustutada (Austraalia põlisrahvaste komme).

Mugavuse ebamugavus –  ühekordsed toidunõud ja joogitopsid

WWF andmetel kulub ühe topsi caffé latte tegemiseks 200 liitrit (nii kohvi kui ka [paberist] topsi valmistamiseks) vett ja igal aastal sattub prügimäele miljardeid ühekordseks kasutamiseks mõeldud kohvitopse. 2006. aastal raiuti 6,5 miljonit puud, et valmistada 16 miljardit paberist valmistatud ühekordset kohvitopsi. Polüstüreenist kohvitopse kohtab õnneks järjest harvemini – neile, kes seda enesetapu haru harrastavad soovitaks eeskuju võtta McDonaldsist, kes polüstüreeni papi vastu vahetas. 

cuppy
Metsikute lillede seemneid sisaldav kohvitops, mille saab pärast kasutamist maha istutada! Pildile klikkides saad toetada nende tootmise Kickstarterit.

Uus ja põnev trend papptopsi maailmas on lilleseemneid sisaldavad komposteeruvad topsid, mis on tulemas turule Californias. Hetkel sisaldavad papptopsid siiski enamasti ka õhukest kile, et vältida lekkimist – huvitava uuringu eri tüüpi kohvitopside käitlemisest leiad lingist (koos laheda pildiga aasta jagu komposteeritud kohvitopsist järgi jäänud kilekestast). Kohvisõprade rahustuseks võib aga öelda, et järjest enam on turule tulnud ka mitmekordseks kasutuseks mõeldud kruuse – ilus, isikupärane ja loodussõbralik lahendus. Kusjuures ise olen ma hiljuti täheldanud seda, et kohvikus või kohvinurgas koha peal kohvi joomine ei võta oluliselt rohkem aega kui kuuma ja lekkiva topsikuga mööda linna tormamine ja papimaitselise jahtunud joogi rüüpamine… 7 minutit pikem kohvipaus võib seevastu loomingule üllatava tõuke anda.

http://www.500eco.com/exhibits/not-sustainable-styrofoam-containers-for-takeout-food-at-restaurants
Vahtplastist ühekordsed toidunõud on kahjulikud nii keskkonnale kui ka tervisele.

New York keelustas (1. juuli seisuga) polüstüreenist ühekordsed toidupakendid nagu ka paljud teised USA piirkonnad enne. Nagu anonüümn internetiinimene kuskil kirjutas on njuujorklaste take-away toidu armastus hästi dokumenteeritud ja kui sellega [keeluga] said hakkama nemad, suudab seda igaüks. Huvitaval kombel ei olnud plastitootjate lobi antud juhtumi juures isegi kuigi märkimisväärne.  Muide, sedasorti vahtplast laguneb looduses 500 aastat.

ALTERNATIIVID ühekordsetele plastist toidunõudele: klaasnõud (purgid), vahatatud papp, rahulik söömine päris nõude pealt.

Õhukeste kilekottide keelustamine – kiiresti leviv trend kogu maailmas

Out of Africa
Foto Aafrika kõrbemaastikust. Kate LaRue

Õhukesed kilekotid on keelustatud juba väga paljudes kogukondades, linnades ja riikides. Parimat eeskuju on siin näidanud (üllatus-üllatus!) arengumaad, kellel on kõrini prügist, millega neil pole võimekust toime tulla. Igati mõistlik. Rwanda keelustas kilekotid väga edukalt juba 2004. aastal, Eritrea ja Tansaania 2005, Mali ja Mauritaania 2013. NB! Mali keskkonnaminister tõi üheks põhjuseks asjaolu, et pooled (!) kaamelid riigis surid nälgimise tõttu, mille oli põhjustanud kilekottide söömine… Taiwanis keelustati tasuta õhukeste kilekottide jagamine juba 2003. aastal. Näiteid on veel kümneid kui mitte sadu.

Loomulikult ei suju kõik alati ideaalselt… Kamerunis on kilekotid saanud tänaseks kuumaks musta turu kaubaks, sest poes neid enam müüa ei tohi – inimesed ei suuda uskuda, et nad peavad lisaks leivale maksma ka leiva pakkimise eest. India on määranud kilekottide valmistajatele rangemad normid, et vältida nende sattumist veevärki, kuid ei suuda väga hästi käsu täitmist kontrollida.

Childs140101938e_940_619
Bali rahvas kogub allkirju, et keelustada saarel kilekottide tootmine, müük ja kasutamine. Bali “paradise beach” © 2014 Jason Childs

Austraalias ja USA-s on erinevad piirkonnad üsna autonoomsed, kuid väga suur osa (sh. ka suuri linnasid, maakondi ja koguni osariike) on kilekotid keelustanud. Aga Euroopa? EL on lubanud vähendada kilekottide kasutamist 2019. aastaks 80%! Itaalias ei tohi alates 2011. aastast jagada mitte-biolagunevast materjalist kilekotte. Väga paljudes EL riikides on kilekotid üsna kõrgelt maksustatud. UK-s leidub mitmeid kilekotivabu linnu.

Kusjuures maailma kõige efektiivsem kilekottidest vabanemise strateegia rakendati Iirimaal: 2002. aastal määrati kilekottide hinnaks 15 eurosenti, kilekottide kasutus langes 95% ja 90% poekülastajaid hakkas poes käima kodust kaasa võetud kotiga. Hetkel maksab Iirimaal 22 senti ja maksusüsteem on riigi keskkonna fondile sisse toonud 166 miljonit eurot.

furoshiki_bymyfuroshikiblogspot
Furoshiki ehk rätimähkimiskunst

ALTERNATIIVID kilekotile: riidest kotid, paberkotid, biolagunevast kilest kotid, pearätist pamp.

Plastic_bag_legislation.svg
Õhukeste kilekottide keelustamine maailmas seisuga 26. aprill 2014. roheline – keelustatud, kollane – maksustatud, lilla – osaliselt keelustatud või maksustatud. (Wikipedia) Kaart ei ole täielik.

Plastikuvabad (zero-waste) kogukonnad

Maailmas on palju kogukondi, mis on läinud 100% zero-waste teed. Ma ütlen teed, sest zero-waste on pigem teekond kui kohale jõudmine – tohutu keeruline ja samas nutikas leiutamine. Hiljuti kuulutas end zero-waste linnaks näiteks Sloveenia pealinn Ljubljana, pikalt on positiivset tähelepanu pälvinud Itaalia linn Capannori (Toskaanas).

Lihtsad sammud, kuidas oma kogukonnaga plastikuvabaks hakata leiad lingist.

effecorta-shop
Capannori zero-waste pood

Pilt päises: Ocean Defender Hawaii.

Kuidas plastmass sinu sisse sattub?

Ookeanide prügisaartest ning kilekottide rämedast mõjust keskkonnale, ravimijääkidest veekogudes ning plasti vähe kõneldud ajaloost on Värske Aju juba pajatanud. Nüüd võtaks ülevaatlikult ette plasti teekonna inimese kehasse. See teema pakub mulle isiklikult väga suurt huvi, kuna oma vabatahtliku tegevuse kaudu olen seotud Teeme Ära rahvusvaheliste hoobadega, täpsemalt liikumisega “Let’s Do It Mediterranean!” mis tegeleb prügikoristusega Vahemerest.

Kes tahab üldist ülevaadet meres hulpiva plasti mõjust elusorganismidele, võib alustada nt. Green Peace’i kokkuvõttest, mis sisaldab ka hulgaliselt asjalikke viiteid, nii et ei pea muretsema “puukallistajate” kallutatuse pärast. 

Kuidas plastik toiduahelasse sattub?

Inimesed toodavad igal aastal ligi 300 miljonit tonni plastmassi. Suurem osa sellest “lõpetab” eluringi prügimägedes ja põletusahjudes. 1970-ndate uuringutes pakuti, et 0,1% kogu toodetud plastist jõuab hoopis veekogudesse (lõppsihtpunktina ookeanides), võimalik, et olukord on tänaseks veel hullemaks muutunud, seoses plasti suurema kasutusega arengumaades, kus puudub mõistlik prügikäitlustaristu. Osa veekogudesse sattunud plastist jääb kinni jäässe (Arktikas nt), osa leiab tee randadele ja ülejäänud jätkab rännakut veekogu sees. Plast on fotodegradeeruv materjal, st. valguse käes laguneb ta väiksemateks tükkideks – mikroplastikuks, isegi nanomõõtmetes osakesteks.

Osa plasti sattub veekogudesse juba algselt mikroplastikuna – nt. sünteetilistest materjalidest rõivaste pesemisel jõuavad veekogudesse imepeenikesed plastikiud, mida reoveepuhastid ilmselt väga hästi kinni ei püüa.

Algselt arvasid teadlased, et suurem osa maailmamerre sattunud plastist, mis jõuab garbage patch’idesse (ehk prügikeeristesse), jääbki sinna järgmiseks paarisajaks aastaks pidama, kuid hiljuti läbiviidud mahukad uuringud on näidanud, et 99% plastist, mida sealt traallaevadega leida loodeti – on kadunud! Aga kuhu?

PlasticsInfographic
Plast toiduahelas. Allikas: www.abrahamthinkin.com
  •  Plast laguneb nii väikesteks osakesteks, et muutub osaks planktonist. Planktontoidulised loomad söövad ta koos elusa hõljumiga ära, seedetraktist jõuavad erinevad plastist eralduvad kemikaalid looma kudedesse, sealt saakloomadesse ja potentsiaalselt inimese toidulauale.
  • Plast vajub veekogu põhja, ladestub seal või laguneb mikroorganismide abil edasi. Mikroorganismide elutegevuse tagajärjel võivad erinevad kemikaalid, mis plastikust pärit, jõuda edasi ka toiduahela redelil. [vaata eelmist lõiku]
  • Osa hulpivast ja randadel vedelevast plastist korjatakse üles merelindude poolt, kellele see näib isuäratava toiduna. Plastitükikestest eralduvad lindude seedekulglas erinevad kemikaalid, mis jäävad püsima lindude kudedesse. Lindude surma võivad põhjustada lisaks neist eralduvatele toksiinidele ka seedumatud plastitükid. Surnud lindude rümbad võivad saada toiduks teistele ranniku- või mereloomadele, kelle kaudu võivad kemikaalid jõuda ka inimese toidulauale.
PlasticToxinsFoodWeb
Chris Jordani foto albatrossist, kes toidu pähe ekslikult plastikut on söönud. See on ilmselt üks kuulsamaid visuaale, mis seostub mereloomade ja plastireostusega.

Igal juhul jõuab hirmuäratavalt suur osa merre uhutud plastikust üsna kiiresti toiduahelasse. Kuna maailmamered, eriti inimasutuse ligiduses, on plastikuga tugevalt reostunud, siis sööme me põhimõtteliselt iga kord kui mereannid taldrikule tõstame, natuke plasti ja temaga kaasnevaid kemikaale ka. Kusjuures otse inimese toidulauale võib veekogudesse sattunud plast jõuda ka toiduainetööstuse kaudu – nt. kui joogi või söögi tegemiseks võetakse vett jõest, mis sisaldab juba plastireostust võib see plast sattuda ka valmistatava toidu, nt. õlle, sisse. Väga ilusat infograafikat plastikust toiduahelas leiad siit. Hästi selgitab probleemi ka ära toodud video.

 Milliseid aineid plastikust eralduda võib?

Esiteks muidugi on plastik ise, ehk siis põhiline polümeer, mis plastikule sisu annab, aine, mida looduses ilma inimese sekkumiseta ei leidu. Teadaolevalt elusorganismid  teda ei seedi (v.a. mõned bakterid). Kõik vajalikud täiendavad omadused annavad plastikule lisandid: plastifikaatorid, elastifikaatorid, värvained, lõhnained jne. Mõnel juhul võib polümeer ise olla põhimõtteliselt ohutu, kuid just lisandid, mis materjalist välja lekivad, muudavad ta tervisele kahjulikuks. Plastiku lisaained võivad olla kantserogeensed, mimikeerida hormoone, tihti on nad ka rasvlahustuvad – seega bioakumuleeruvad (see tähendab, et toksiini kontsentratsioon kasvab toiduahelas seda enam, mida kõrgema astme tarbijaga on tegemist – nt. hüljes, kes sööb lõhe, kes sööb kilu, kes sööb zooplanktonit, kes on muu hulgas sisse ahminud veidi sinu pesumasinas käinud dressipükse, sisaldab kokkuvõttes väga palju sinu dressipükstest pärit kemikaale).

codecenter
Erinevate plastiliikide tähistamiseks kasutatakse sümboleid, millel tasub silm peal hoida. Toidu pakendamisel peaks kindlasti vältima nr. 3 ja nr. 6. Jäätmekäitluse seisukohal väga problemaatiline on ka seitsmes kategooria – eriti mitmekihilised segapakendid.

Lisaks sellele, mis plastik on ja mida ta sisaldab sihipäraselt, on ta ka väga sõbralik pinnas muude kemikaalide kaasahaaramiseks. Umbes nagu käsn, mis selektiivselt eriti toksilist kraami mereveest endasse imeb. Muuhulgas sõidavad veekogudes plastitükkide peal “jänest” ftalaadid, DDT, BCB-d ja elavhõbe – nimekiri pole loomulikult ammendav. Persistent Organic Contaminants (POP-id) ehk püsivate orgaaniliste saasteainete kontsentratsioon on uuringute kohaselt meres hõljuvas plastis kordades kõrgem kui vabas vees.

Mis juhtub kui inimene sööb plasti jääke sisaldavad toitu?

Plastiku poolt edasi kantavad kemikaalid võivad inimesele tekitada igasugu “ebameeldivusi”: põhjustada vähktõve; diabeeti; vähendada sperma kvaliteeti/hulka (langenud viljakus); häirida immuunsüsteemi ja hormonaaltalitust (mh. liiga varajane puberteet); põhjustada laste madalat sünnikaalu ja erinevaid arenguhäireid (käitumishäiretest kuni madalama IQ-ni). Mõned allikad nende näidete juurde leiad siit, loetelu oli ülevaatlik, kõikvõimalikke uuringuid ja täpsustavat infot leiab andmebaasides surfates üsna hõlpsasti.

plastic-sushi
Surfrider’i kampaania, mis kutsub inimesi üles mõtlema sellele, kuidas prügiprobleem on ka meie enda keha probleem.

Mida tarbijana teha annab, et meie kehasse vähem plastikut jõuaks?

Laias laastus saab mõelda kahes suunas: otseselt ja kaudselt. Otseselt peaks plastikut oma kehast eemal hoidma vältides plastist toidupakendeid (eriti kuuma ja rasvase toidu puhul!). Samuti võiks vältida lihtsalt plasti söömist 🙂 nt. valima hoolega huulepulka. Kaudselt peaks vältima plasti sattumist veekogudesse (seda nii otseselt – prügi korrektselt käideldes, kui ka kaudselt – plastiku tarbimist vähendades).

feve_infographic_web_final-1
Euroopa tarbijate hoiakud plastikust toidunõude ja pakendite suhtes on, nagu näib, muutumas. Allikas: www.friendsofglass.com

Ei hakka hirmpikka nimekirja tegema, toon välja paar võimalust, mis muudaksid palju – eriti kui sa oma käitumisega innustad ka nt. kolleege või koolikaaslasi.

  • Loobuda ühekordsetest toidunõudest – nt. plastlusikatest, taldrikutest ja take-away kohvitopsidest. Osta termoskruus ja pese nõusid. Kui nõusid pesta ei saa, siis võta vähemalt papist taldrikud. Nt. New York keelustas polüstüreenist ühekordsed take-away karbid üldse ära (keeld jõustub 1. juulil 2015). Tallinn, millal sina jalad kõhu alt välja tõmbad? Päris jõle on näha, kuidas mõnes kohas tellitakse töö juurde kogu kollektiivile kuum toit polüstüreenist nõudel…
  • Poest või turult köögivilju ja puuvilju ostes mitte pakendada neid kilekotti – kaalumissildi saab otse viljale panna. VÕI võta alati kaasa paar õhukest kilekotti, et neid uuesti kasutada. VÕI võta kaasa ainult üks õhuke kilekott ja kleebi sinna peale kõigi erinevate puu-, köögi- ja juurviljade kaalumissildid. Berliini moekaimad kodanikud on avamas kaubanduskeskust, kus ÜLDSE pakendeid pole. Võtame eeskuju?
  • Osta valmistoit kodust kaasa võetud klaasanumasse või loobuda sellest, kui plastikuvaba alternatiiv puudub. Nagu eespool mainisin, on plastikus leiduvad toksiinid tihti rasvlahustuvad ja mida kõrgem on temperatuur, seda hõlpsamini nad OTSE sinu seedekulglasse jõuavad.
  • Ära tarbi ookeanide tippkiskjaid. Nt. tuunikala vältimine on nii Maa kalavarudele kui sinu kehale hea variant.
  • Hoida alati käepärast riidest poekotti.
  • Mitte osta kosmeetikat, mis sisaldab plastikust mikrohelbeid – nt. osad kehakoorijad võivad neid sisaldada.
  • Võimalusel eelistada naturaalsest kiust rõivaid, või rõivaid, mis on pesemisel vastupidavamad.
  • Valida tarbekaupu, mis pole plastikust. 
tumblr_lxrfrhgbLe1r4eq12o1_1280
Projekt: “Life without plastic” Näiteid plastikuvabadest tarbekaupadest.. 🙂

 

Plastmassi kuulsusrikas ajalugu

Palju kirutud plastikutel on ka “teine pool,” kui kilekotist ja ühekordsetest nõudest kaugemale vaadata, siis saab üsna pea selgeks, et plastikute roll meie igapäevaelus on oluline ja paljuski asendamatu. Olen teadlik plastikuga seotud keskkonnaprobleemidest, kuid antud postituses kirjeldan tükikest teadusajaloost. Sest teadusajalugu on mõnes mõttes ehk kõnekamgi kui sõdade/riigipiiride aegruum…

Väidetavalt oli just püüd asendada kallist ja eksklusiivset elevandiluud piljardikuulides üks ajend esimeste plastide leiutamiseks!
Looduslikku kummit kogutakse kummipuudelt (Hevea brasiliensis, vmt). Klõpsatest pildile leiad veel infot looduslikust kummist!

Kuidas elati enne plaste? Kuidas suleti toiduaineid õhukindlalt? Kuidas riietuti vihmakindlalt? Kas ilma plastideta oleks võimalik olnud valmistada skafandreid, odavaid tarbekaupasid või uskumatute omadustega rõivaid? Küllap mitte. Ilmselt võlgneme tükikese tarbimisühiskonnast just neile meestele, kellest edaspidi põgusalt juttu tuleb. Sõna „plastik“ pärineb, muide, kreekakeelsest sõnast πλαστικός (plastikos) mis tähendab „plastilist või vormitavat“ ning sõnast πλαστός (plastos), mis tähendab „vormitud.“  Vormitavaid materjale leidub ka looduses – kautšuk, gutapertš, balata, guayule, tšikkel, šellak, vandel, kilpkonnaluu, tugev puit jmt täitsid nišši nipsasjakeste ja rõivadetailide valmistamise turul. Tõeliselt vee- ja tuulekindlatest rõivastest (Goretex), peaaegu olematu haardumisega pannidest (teflon) või külmakindlasti kummist ei osatud noil aastail isegi unistada.

Šellaki näol on tegemist plastide eellase - loodusliku polümeeriga.

Üks esimesi plastikuid, või nn poolplastikuid, tselluloosnitraat (tselluloid) avastati näiteks seetõttu, et USA firma pani välja 10 000 dollari suuruse preemia inimesele, kes leiutab materjali, millega asendada vandlit (elevandiluud) piljardikuulides. John Wesley Hyatt’i leiutatud tselluloosil põhinevast plastikust veelgi vanem ja vähemalt sama legendaarne on parkesiin (samuti sisuliselt tselluloosnitraat).  Samast perioodist võib välja tuua ka parkesiini, tselluloosatsetaadi (millest tehti näiteks uudseid filmilinte) ning tsellofaani (mille loomiseks sai Šveitsi teadlane Jacques E. Brandenberger inspiratsiooni restorani laualinal nähtud plekist – nimelt unistas mees tol hetkel märgumatust laudlinast!), mis on tänaseni populaarne kommipaberi materjal. Leo Hendrick Baekeland, geniaalne ja varaküps belgia keemik, bakeliidi leiutaja, ei osanud ilmselt uneski näha, kui laialtlevinud materjaliks plastikud tulevikus osutuvad.

Nipsasjakeste tööstus võttis uued materjalid kiiresti üle! 30-ndatest pärit kell iseloomustab hästi uute materjalide kõrget staatust. Plastmassi odav maik tuli tarbekaupadele külge hiljem.

Tõeliste plastide ajatelge võiks alustada fenoolformaldehüüdist ehk bakeliidist. Oo, legendaarne bakeliit! Plastmasside isa. See plastik domineeris plastikuturul aastakümneid, enne kui paremate omadustega materjalid ta troonilt tõukasid. 1899 patendeeris Arthur Smith inglismaal fenoolformaldehüüdide vaigud kasutuseks elektri-isolaatoritena eboniidi asemel. 1907 arendas Leo Hendrik Baekeland edasi fenoolaldehüüdi valmistamise tehnikaid ja leiutas esimese sünteetilise vaigu ning tõi turule esimese majanduslikult eduka fenoplasti nime all bakeliit. Bakeliidist hakati valmistama raadioid, käekotte, ehteid jmt. Keda huvitab plastikute keemia kui selline sügavamalt, peaks oma pilgu pöörama nobelist Hermann Staudingeri poolt põhimõtteliselt rajatud polümeeride keemiasse.

PTFE ehk polütetrafluoroetüleeni ehk tefloniavastas DuPonti laboris 1938 Dr. Roy Plunkett. Plunkett uuris külmutite freoone ning märkas juhuslikult, et külmutatud ja kompresseeritud tetrafluoroetüleen oli spontaanselt polariseerunud valgeks, vahataoliseks tahkeks aineks. Olgu siinkohal ära märgitud, et enamik tõelisi plaste on avastatud pooljuhuslikult või täiesti kogemata. II MS ajal kasutati teflonit aatompommi jaoks vajaliku uraani puhastamiseks gaasilise difusiooni meetodil, kuna see protsess oli ülimalt korrodeeriv.

Gore Texi nime all tuntud materjal põhineb samuti tefloni keemilisel valemil. Hingav kuid veekindel materjal on saanud asendamatuks näiteks matkavarustuse tootmisel.

PTFE-d hakati tefloni nime all tootma 1945. Tefloni molekulaarmass võib ületada 30 000 000 amü, nii et teda võib nimetada üheks suurimaks teadaolevaks molekuliks. Teflonil puudub lõhn, ta on värvitud pulber, mis on tänapäeval laialdases kasutuses. Tefloni eriline omadus on tema libe pind, millele praktiliselt midagi ei kleepu ega imendu, sellest tulenevalt hakati teflonit kasutama just kööginõudes (pannid, koogivormid jmt). Hiljem kasutati teflonit ka „imekangaste“ sünteesiks, näiteks populaarne spordiriiete materjal GoreTex „hingab“ ehkki on väljastpoolt niiskuskindel. Teflonit kasutatakse ka hambaniidi valmistamiseks ning erinevatel eesmärkidel sõjatööstuses.

Erinevad polümeervahud on laialtlevinud ja odavad pakkematerjalid.

Polüetüleeni (PE) puhul on tegemist ilmselt enimlevinud plastiga. Teda on erinevaid liike: HDPE, (PE-HD) – kõrgtihe polüetüleen; LLDPE, (PE-LLD) – lineaarne madaltihe polüetüleen; LDPE, (PE-LD) – madaltihe polüetüleen. PE on madala hinna ja mitmekülgsete omadustega (sitke, tugev, veniv, keemiliselt inertne) materjal. Sulamistemperatuur jääb vahemikku 100-140°C.

Polüetüleeni sünteesis esmakordselt saksa keemik Hans von Pechmann, kes valmistas seda juhuslikult 1898 diasometaani kuumutamise käigus. Koos kollegide Eugen Bambergeri ja Friedrich Tschierneriga iseloomustasid nad valget, vahast ainet ning avastasid, et see sisaldab pikkasid –CH2– ahelaid ning tulenevalt sellest andsid talle ka nimeks polüetüleen. Ka esimene tööstuslikult kasulik polüetüleeni süntees avastati kogemata. 1933-ndal aastal töötlesid inglise keemikud Eric Fawcett ja Reginald Gibson suure rõhuga etüleeni ja bensaldehüüdi segu, taas oli saaduseks valge vahataoline aine. Reaktsioon toimus tänu kergele hapnikureostusele aparatuuris, samal põhjusel ei suudetud katset esialgu korrata. Alles 1935-ndal aastal suutis, Michael Perrin sellest „õnnetusest“ sünteesiprotsessi välja töötada. Sellest sai alguse tööstuslik madaltiheda polüeteeni tootmine (masstootmine algas 1939). II maailmasõjal salastati paljud keemiatööstuse harud, polüetüleeni kasutati kaablite valmistamiseks sõjatööstusele ning tootmine massitarbekaupadeks jäi esialgu soiku. Philipsil oli raskusi, et toota ühtlase kvaliteediga polüetüleeni, nende ladudes kuhjus juba praaktoodang, kuid majanduslikest raskustest päästis firmat 1957-ndal aastal USAs moodi tulnud hula-rõngas – mänguasi, mis koosnes  seest õõnsast polüetüleentorust.

Plastiku ajatelg looduslikest „plastmassidest“ sünteetilisteni

1839 Polüstüreeni (PS) – avastas Saksa apteeker Eduard Simon, koostise tegi kindlaks Hermann Staudinger, kes sai 1953-ndal makromolekulide uurimise eest ka Nobeli preemia.

1839 Kõvakummi e vulkaniseeritud kummi–  (eboniit, end. nimega vulkaniit), rabe, USAs patendeeris tootmise C. Goodyear 1843, Inglismaal võttis patendi lõppedes 1861 kasutusele Thomas Hancock, Inglismaa kummitööstuse rajaja.

Vulkaniseeritud kummi ehk kõvakummi ehk eboniit. Tuntud ka füüsikatunnist, kus mahasurutud kihina saatel tuli eboniitpulkasid lapikesega hõõruda, et neid elektrifitseerida.

1843 Gutapertš – looduslik kummi, toodetakse Gutta-Percha puu piimast, tutvustas avalikkusele William Montgomerie

1856 Šellak  – Alfred Critchlow, Samuel Peck

1856 Bois Durci – verest, pulbristatud puidust ning värvainest toodetud tume „viktoriaanlik plast,“ Francois Charles Lepag [32].

1862 Tselluloosnitraat (parkesiin) – Alexander Parkes

1863 (1869) Tselluloosnitraat (tselluloid) – John Wesley Hyatt

1865 Tselluloosatsetaat – Avastas Paul Schützenberger, esialgŠellak on materjal, mis oli paljudest teerajajaist plastikutööstuselemine raskendatud, laiemat kasutust leidis teatud eranditega pärast I maailmasõda.

1869 Tselluloosnitraat (tselluloid)

1872 Polüvinüülkloriid (PVC) – Teadaolevalt valmistas esimest korda
PVC-d kogemata Henri Victor Regnault, teistkordselt samuti kogemata 1872 Eugen Baumann, kasutusele võeti järkjärgult hiljem.

1894 Viskoos (ing. k. ka rayon) – Charles Frederick Cross, Edward John Bevan

1900 Kaseiin ehk kunstsarv (galatiit e valkplast, erinoid)

1908 Tsellofaan – Jacques E. Brandenberger

1909 Fenoolformaldehüüd e fenoplastid (bakeliit, kataliin) – Esimesed nn tõelised plastid. Bakeliidi valmistas esmakordselt Leo Hendrik Baekeland

Lisaks lugematutele nipsasjakestele leidis bakeliit kasutust ka igapäevaste tarbeesemete valmistamiseks

1912 tselluloosatsetaadi baasil fotograafias kasutatav film (laiemalt võeti kasutusele 1934)

1926 Karbamiid ja formaldehüüdvaigud

"Compact Disc" ehk cd on sisuliselt jäik PVC

1926 Plastifitseeritud PVC  – Walter Semon, tootmisse läks 1930-ndatel.

1927 Tselluloosatsetaadi laiem kasutuselevõtt

1931 Esimene akrüülvaik

1933 Polümetüülmetakrülaat (pleksiklaas)

Akrüülvärvid raputasid põhjalikult ka kunstimaailma. Alates 50-ndatest olid värvide omadused juba sedavõrd head, et kiirelt kuivavaid värve võis teineteise peale kanda ilma, et nad omavahel seguneksid.

1933 Polüvinülideenkloriid (saraan 1953 , PVCD) – avastas Ralph Wiley, Dow keemialabori keemik, kogemata.

1935 Polüstüreen – avastati lihtsam võimalus tootmiseks, 1938 võeti juba laiemalt kasutusele

1935 Madaltihe polüetüleen LDPE – Petrooliumist valmistatud termoplast, avastasid kogemata Reginald Gibson and Eric Fawcett

1936 Polüvinüülatsetaat

1936 Polümetüülakrülaat (PMMA, akrüül)

1937 Polüuretaan (PUR, igamiid, perlon) – avastas ja patendeeris Otto Bayer koos kaaslastega.

1938 Polütetrafluoroetüleen (PTFE, teflon)  – Roy Plunkett

1938 Nailon – esimene kaubanduslik kasutuselevõtt hambaharjade valmistamisel

1939 Neopreen  –  Leituati DuPonti laboris juba 1930

1941 Polüetüleen tereftalaat (PET, PETE, polüester) – Whinfield ja Dickson.

1942 Küllastumata polüester (UPR) –  klaaskiudude valmistamiseks kasutatav materjal on patendeeritud John Rex Whinfieldi ja James Tennant Dicksoni poolt

1943 Silikoonid (elastik)

Silikoonil on märkimisväärselt laiemad kasutusvõimalused kui laiem avalikkus armastab teadmiseks võtta...

1947 Epoksiidid

1951 Kõrgtihe polüetüleen (HDPE, Marlex) – Paul Hogan ja Robert Banks

1951 Polüpropüleen (PP) – Paul Hogan ja Robert Banks

1954 Vahtpolüstüreeni – leiutas Ray McIntire Dow Chemicali tarbeks

1954 polüpropüleen

1955 polükarbonaat

1959 polüformaldehüüd

1964 (1955) Polüimiid

Filmilindi valmistamine oli üks plastide esimesi funktsioone

1965 Polüsulfoon

1970 Polübutüleen.

1970 Termoplastiline polüester (Dacron, Mylar, Melinex, Teijin ja Tetoron)

1978 Lineaarne madaltihe polüetüleen

1985 Vedelkristallpolümeerid

to be continued!

Plastikute ajalooraamat pole kaugeltki lõpetatud, kuid antud artikli eesmärk oli anda aimu just esimeste oluliste plastide kasutusele võtust. Kuna käesolev postitus on lühikokkuvõte plastikute ajaloost pajatavast  referaadist, siis huvi korral võta minuga (Helenega) ühendust ja saadan tervikteksti!

Kevlari omadused olid nii revolutsioonilised, et tootja pidi välja laskma pressiteate, kus kinnitas, et materjali pole saadud tulnukatelt.

Kasutatud allikad – lühendatud versioon

[1] Talvik, A.T. Orgaaniline keemia. 1996.

[2] Liddell, H. G.; Scott, R. A Greek-English Lexicon. Oxford. Clarendon Press. 1940.

[3] The Columbia Electronic Encyclopedia, 6th ed. Columbia University Press, 2007.

[4] Lipmaa, H. Polümeerisõnastik. Euroülikool, Tallinn, 2001.

[5] Peets, H. Konserveerimiskeemia (loengukonspekt). Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn, 2005.

[6] Mustalish, R. Modern Materials: Plastics. The Metropolitan Museum of Art, New York.

[7] Bellis, M. Timeline of Plastics.

[8] History of plastics. Cannon-Sandretto Plastics Museum.

[9] Atsetaat. Swicofil AG textile services.

[11] Carlisle, R. Scientific American Inventions and Discoveries. John Wiley & Songs, Inc., New Jersey. 2004.

[12] Harris, R. Life before plastics. 2008.

[13] Early jewelery plastics & testing for bakelite. 

[14] Kulu, P., Kübarsepp, J., Hendre, E., Metusala, T., Tapupere, O. Materjalid. (Loengukonspekt) Tallinna Tehnikaülikool, Tallinn, 2001.

[15] Bellis, M. Invention of Polystyrene and Styrofoam 

[16] A Plastics Explosion – Polyethylene, Polypropylene, and Others. Packagingtoaday.

[17] Bellis, M. Teflon.  

[18] Polüetüleen. Veterinaar- ja toiduameti kodulehekülg.

[19] Reiche, B.  „Polly“ – the All Star  Plastic. Popular Mechanics, USA, 1949.

[21] Bellis, M. Invention of Polystyrene and Styrofoam 

[24] Tuulik, D. Sünteetilised kiud. Loengukonspekt, 2010.

[26] McIntyre, J. E. Synthetic fibres: Nylon, polyester, acrylic, polyolefin. 

[30] Mustalish, R. The Metropolitan Museum of Art. 

[31] Thomas Hancock biography. 

[32] Bois Durci. Plastics Historical Society.

[34] Polüuretaan (PUR) isolatsioonimaterjalina. Eesti isolatsioonitootjate liit.

[35] Polüetüleentetraftalaat. Veterinaar- ja toiduameti kodulehekülg.

P.S. Fotode allikad selguvad, kui kopeerid pildi URLi.

Autor: Helene

Plastik – kas me saame midagi muuta?

…kas saame siis?

Lihtsalt tore video meelde tuletamaks, miks liigne pakendamine ja liigne plastik pole tore.

(ja ma ei tea, mis värk Lexusel seda videot teha oli. Mainekujundus ilmselt (vt. postitust brändidest))