Kes lähemalt mu tegemistest teavad, on ehk kuulnud, et sellest sügisest alates õpetan ma Maidla Põhikoolis loodusaineid. Sellega, ja Noored Kooli programmiga, seoses on mul ka senisest märksa erinevamad õpingud käsil. Avaldan siinkohal modifitseeritud kujul ainedidaktikas kodutööna kirjutatud essee erinevate õpetatavate ainete (keemia, loodusõpetus ja füüsika) vaheliste seoste leidmisest.
Loodusainete integratsioonist põhikoolis
Kuna mul on au ja meeleheitlik töökohustus erinevaid loodusaineid korraga õpetada, siis on mul mõnes mõttes parem ja sügavam ülevaade loodusainete vahelisest integratsioonist Eesti põhikooliastmes kui üht ainet õpetaval loodusõpetuse või keemiaõpetajal. Olen pannud kirja mõningaid mõtteid ainete integreeritusest (mille mahtu ma värske aju jaoks koomale tõmbasin) ning võimalustest, kuidas loodusharidust ehk parandada saaks.
Mis on science? Mõnes mõttes oleks muidugi lihtsam (eriti kui neid aineid nagunii kõiki õpetada) nimetada see asi mingi üldisema nimetusega ja õpetada keemiat ja füüsikat segamini või koos (vrld – USA-s on sellise aine nimeks ”science” – teadus). Sellisel juhul hägustuksid õpilase jaoks küll ainete piirid (kas see on üldse oluline, on muidugi iseküsimus), kuid nad omandaksid terviklikuma teadusliku maailmapildi ning 4 tundi ”science’it” nädalas võimaldaks paremini planeerida laboritöid, katseid jmt. Selline ajaline paindlikus võimaldaks õpetajal ka õppematerjali väiksema pingega suhtuda – kui mõni teema raskeks osutub, saab selle jaoks aega võtta jne.
Täielik integratsioon ja selle ohud. 7-nda klassi loodusõpetus on kavandatud sissejuhatusena keemiasse ja füüsikasse. Käsitletakse algtõdesid mõlemast distsipliinist, kuid võib-olla kuidagi liiga üleruttavalt ja kõike-haarata-püüdvalt. Vahel tundub seitsmenda klassi loodusõpetus sellise silmaringiainena – natuke kõigest kõike. Võib-olla võiks selles vanuses saada õpilased veel rohkem loodust ja vähem õpetust. Eriti arvestades fakti, et seitsmendas klassis on õpilased kõige sügavamas murdeeas ning paljut sel perioodil õpitust ei salvestata kuigi hoolega. Tore on muidugi see, et seitsmenda klassi ainekava jätab ruumi rohkete katsete jaoks, mis aine populariseerimise koha pealt on muidugi hea. Samuti ei tohi unustada, et abstraktne mõtlemine kui selline alles teismeeas üldse välja kujunema hakkabki – seetõttu oleks suhteliselt mõttetu ponnistada keerulisemaid reaktsioonivõrrandeid oluliselt palju enne 15-ndat eluaastat.
Science’i epic fail? Nüüd aga tähelepanu faktile, et 7-nda loodusõpetus ongi kõige lähem asi sellele nn science’ile (pangem talle siinkohal pealkirjaks loodusteadus) ning see üldistustamise tendents võib kanduda edasi kõigile loodusainetele! Üldise loodusteaduse abil (ehk siis keemia, füüsika, bio jne ühendamisega üheks õppeaineks) lasti igatahes Saksamaal mõneks ajaks loodusharidus – vähemalt testitulemuste järgi – põhja.
Kramp teemal – kummas aines me seda õppisimegi? Millist vastust sobib anda? (Mis sest, et mõlemas aines sobiks kohati sama vastus). Kuigi seoseid kosmose ja aineklasside vahel võib olla raske ning kunstlik tuua, tuleb aine ehitust käsitleda mõlemas aines ja õpilastele aitab kõvasti kaasa tervikpildi kujunemisele see, kui nad teavad, et keemias ja füüsikas räägitakse ikkagi samast ainest (kohati tundub, et nende peas eksisteerivad kaks ”ainet”).
Terminite ühtlustamine. Mulle tundub, et juhtudel, kui keemiat ja füüsikat annavad erinevad õpetajad (mis on enamikul juhtudel) õpilastele erineva terminoloogia. Samuti ka ülesannete lahendamise loogika. Ülesanded on üldse minu silmis probleemseks kohaks, sest kui õpilane ei taju ülesande tekstis selget vihjet tema lahendamiseks sobilikule algoritmile, siis ta lihtsalt ei julge üldse alustadagi. Ülesannete puhul peaksid õpilased ideaalis omandama sellise üldise ülevaatliku loogilise loodusteadusliku lähenemise – Mis andmed mul on? Mida ma otsin? Milliseid valemeid/algoritme saan selleks kasutada? jne. Siin peaksid keemia- ja füüsikaõpetajad küll omavahel koostööd tegema.
Kui kaugele integreerimisega minna? Lõppude-lõpuks ei ole mõtet juuksekarva lõhki ajada. Põhikoolis tuleb õppida põhilisi teadmisi ja kui optikat ja aineklasse paralleelselt õppides ei õnnestu säravaid seoseid (põhikoolitasemele vastavaid) välja mõelda, pole neid mõtet kas kunstlikult tekitada. See tekitaks ainult suuremat segadust. Loomulikult võiks rääkida ka loodusainete integratsioonist humanitaarainetega (teadusarengu roll ajaloos, ühiskonna arengu avardavad võimalused teaduslikule mõtteviisile jne), rääkimata matemaatikast, aga nagu näete on palju millest mõelda ka puhtalt loodusainete endi juures.
P.S. Kui keegi on õppinud välismaal sellist integreeritud loodusõpetust, oleksin kommentaaridest vägagi huvitatud. Olen kuulnud USA mudelist, kust Eestisse elama kolinud noormees oskas küll väga hästi filtreerida, kuid aine ehitusest või keemilistest valemitest ei teadnud midagi…