Kui varemalt anti seenetarkust edasi põlvest-põlve või mõnel juhul naabrilt-naabrile, siis tänapäeval on iga seenesõber liitunud mõne sotsiaalmeedia seenegrupiga. Olgu kohe öeldud, et siinkirjutaja on üldse suur Facebooki loodusgruppide fänn (eestimaa liblikad,  kiilid, seened, linnud, taimed (eriti orhideed), …), soovitan kõigile! Käesolevgi lugu on koostatud “Eestimaa seened” grupi liikmete lahke abiga (aitäh Fernandela M. Acciori, Rünno Pärtel, Margit Peit ja Jaana Ant!), aga inspiratsiooni on tilkunud ka elust väljastpoolt internetti.

Kuidas uusi seeneliike kõige parem õppida on?

Seenetundja Rünno Pärtel: “Kaasa korjamine pole otseselt vajalik, kui on viitsimist ja aega metsas pildistamisega mässata. Kaasa võtta ja kodus määraja kõrval keerutada on aga lihtsam, eriti kui oled seente korjamise peal väljas, mitte ei longi fotokaga ringi.

Liigiõppeks on endiselt au sees vanakooli korralik seeneraamat, eriti kui ei plaani piirduda kivipuraviku, kuuseriisika ja tuhmuva pilvikuga: “Hea seeneraamat, veel parem kui mitu erinevat, on väga vajalikud. Ja võimalikult paljude liikidega. Selliste taskuformaadis seeneraamatutega, kus a la 5-10 liiki pilvikuid sees, pole tegelikult pikemas perspektiivis miskit teha. Kui Eestis on ca 50 juba määratud pilvikuliike ja arvatakse reaalselt olevat 200 liiki, siis ei määra nende pisikeste taskumäärajatega küll pooli seeni ära.”

Võib ju mõelda, et äkki saab guugli ja facebooki gruppide abiga hakkama, aga Pärtel loeb ka selles osas sõnad peale: “Igasugune internetitarkus on selline kahtlane värk, kui just asjatundjate kommentaaridega pole varustatud. Kas või siin grupis pakutakse ühe ja sama pildi all tihti 4-5 erinevat seene liiki ja kui ei tea kommenteerijate tausta, siis võib saadud info vägagi vale olla… Sama seis on ka Google abil leitud piltidega… Miks nad peaks olema kõik 100% tõesed? Kindlasti osa neist on, aga kindlasti on ka hulgaliselt valemääranguga pilte.”

“Mina olen metsas seeneraamatuga saanud hakkama, hiljem ka igaks juhuks googeldan üle, aga jälgin millises keskkonnas info üleval on ehk siis kui usaldusväärne on info valdaja. Kuid palju pilte jookseb ka grupist läbi, need omakorda kinnistavad teadmisi, sest seeni pildistatakse ju erinevate nurkade alt ja vahel on üsnagi erinevad välimused ühel ja samal liigil.” (Jaana Ant, seenehuviline)

Siiski ei maksa alahinnata ka isiklikku mõõdet – inimest, kes seeni hästi tunneb:

“Uusi seeneliike on kõige parem õppida nii, et keegi, kes seda liiki tunneb, on metsas kaasas. // Hästi informatiivsed üritused on seenekoolitused, kus käiakse spetsialistiga metsas ja õpitakse lisaks söögiseentele ka kulinaarse väärtuseta seeni, mis on millegi muu poolest ägedad. Hüva infoallikas on ka Loodusmuuseumi iga-aastane seenenäitus, kus saab igas vanuses seeni näha, sööödavuse-mittesöödavuse info on juures, lisaks ka asjatundjad, kellelt küsida.” (Fernandela M. Acciori, seenehuviline)

Lõikajad ja keerutajad

Liikvel on kaks koolkonda – seene keerutajad ja lõikajad, vana-kooli rahvas ütleb, et seen tuleb jalalt lõigata (sest kiskumine “lõhub niidistikku”), teised , enamasti kaasaegsema koolitusega asjatundjad väidavad aga, et seeneniidistikule ei mõju sugugi halvemini kui seen elegantse liigutusega välja keerata. Lähtu pigem liigist ja tervest mõistusest.

“Mulle isiklikult ei meeldi mulda ja sodi koju vedada, ehk siis lõikan noaga pea alati. Lehterkukekaid saab ka lihtsalt näppudega murda.” (Rünno Pärtel)

Et kirik keset küla ehitada, siis ütleks nii, et neid seeni, mida ei tunne, jalaga laiali peksta on nõme, aga see, kuidas sa seene sambla seest korvi suunad, on su praktiline otsus, mis ei kuulu viisakuse või austuse departemangu ning ei mõjuta seda, kas järgmisel aastal samas kohas jälle seeni näha saab (selles küsimuses on RMKl palju suurem mõjuvõim).

“Mina olen keeraja. Mul oma kohas kus käin veririisikaid korjamas juba aastaid ja iga aasta samad platsid ja järjest rohkem seeni iga aastatega. Ei ole märganud,et mo keeramine kuidagi negatiivselt mõjunud oleks.” (Margit Peit, seenehuviline)

Lahenda võrrand: mitu korvi ja mitu nuga tuleb metsa kaasa võtta?

Ma olen laisk seeneline, marineeritud seeni ma ei fänna, seega korjan reeglina neid liike, mida kupatama ei pea ja üleüldse käin metsas väikse korviga. Aga massiivsema saagi kogumisel soovitavad mõned teadjad kupatamist vajavad ja “otse-pannile” liigid eraldi korvidesse koguda, mõni kasutab isegi eraldi nuge, et riisikate kibe piimmahl hõrku puravikku ei rüvetaks.

“Ise isiklikult korjan kõik seened ühte korvi, kuna mulle ei meeldi mitme korviga metsas “kolistada” korvi jagan mõttes pooleks, ühte serva kupatamist vajavad ja teise “otse pannile”. Kui avastan, et olen lõiganud mürgise seene jalalt maha, pühin noa mööda pükse, vahel mööda sammalt puhtaks ja korjan edasi.  😁” (Jaana Ant)

Lõpuks on see igaühe stiiliküsimus. Ka see, kas viid seenenoa pärast eksikombel tavavaheliku või rohelise kärbseseene pussitamist ohtlike jäätmete kogumispunkti või tõmbad vastu teksasid siuhti puhtaks.

“Kui minna SEENELE, mitte “korraks metsa”, siis on mugavam teha suurem osa sorteerimist metsas ära. Kitsemamplid eraldi korvi (neid on lihtsalt nii palju alati), puravikud-kukeseened eraldi (sest need on otse pannile), männiriisikad ja pilvikud võivad kokku minna (mõlemad kupatamise kandidaadid). Siis saab kodus multitaskida – kõigepäält männiriisikad likku, pilvikud kupatamisvette. Samal ajal saab puhastada puravikke, kukeseeni ja kitsemampleid.
Mürgiseen… Ise ei mäletagi, millal viimati mõnele sellisele nuga andsin  😀 Kuna mul on metsakodinate kotis alati Cutasept kaasas, siis lödistaksin noa heldelt sellega üle ja pühiks siis nt salfakaga kuivaks. Või tõmbaks pükstesse puhtaks, kui metsast saab autoga koju. Kui liinibussi minek, siis jäävad püksid mäkerdamata.” (Fernandela)

Milliste seeneliikide tundmise/määramisega minnakse kõige enam alt? 

Selle sügise populaarsemaid uustulnuke eesti seenekorjaja pannil tundub olevat kitsemampel, seetõttu on ka väga palju küsimusi ja pilte just selle liigiga seoses.  Määrangul tekitavad regulaarselt segadust ka erinevad kärbseseened (sest teadupärast peale selle “punase ja täppidega” on neid ju väga palju), haisvad pilvikud, “võiseened” (selle määratluse alla paigutatakse paikkonniti üsna erinevaid seenemikke, kuid enamasti siiski kollariisikaid), nö sitaseened ehk peenikese varrega pruunid seened, keda on raske uduse foto järgi määrata, aga huvitaval kombel ka sirmikud ja vahelikud (viimaseid peab mõni endiselt raudse järjekindlusega söödavaks “sest minu vanaema ainult neid sõigi ja elas üheksakümneseks”).

“Kõige salakavalam asshole seeneriigis on tavavahelik. Kord näeb välja nagu tõmmuriisikas, siis nagu mingi muu riisikas  😀 Kes teda tunneb, see pööritab silmi iga kord, kui algaja seeneline tavavahelikku näitama tuleb ja küsib, kas see süüa sünnib. Sirmikul ja kännumamplil on ohtlikult sarnased teisikud. Seevastu kitsemampel-valge kärbseseen paari puhul tekib küsimus, KUIDAS neid küll on võimalik segi ajada – ühel on ju jalg sirge, teisel on pirakas tupp jala otsas. Aga no kõik ei korja kitsemampleid jalaga ka  :/ ” (Fernandela)

Väga tihti lähevad omavahel sassi sooriisikas ja männiriisikas ning lugematu hulk seenelisi (ma ise kaasa arvatud) tunneb suurt kiusatust söögikõlbmatuid kukeseenikuid vikatiga raiesmikult kokku raasida, sest nad on ju ometi nii ilusad ja kukeseene sarnased…

“Aga kindlasti on liike/perekondi, kus vahe tegemine on nii keeruline, et kui just teadusega ei tegele, siis pole sellel lihtsalt mõtet. Igasugu vöödikud näiteks, jne. Need on lihtsam korjamata jätta, kuigi mõni neist võib ka söödav olla.” (Rünno Pärtel)

Söödavad liimikud (või vöödikudki) veel ootavad laiema spektri tähelepanu ent arvestades, et isegi looduskaitsealuste ja muidu kummalise välimusega (a’la peniseened jmt) seenepiltide juurde kribab tihti kellegi käsi “kas süüa ka sünnib?”, siis pole ka see aeg kaugel. 😉

Aga kui ma ikkagi olen korjanud/leidnud ühe väga isuäratava välimusega seene, mida ma ei tunne…

Ehkki teadmist ja teadjaid nendesse gruppidesse jagub küllaga, tasub algajal seenehuvilisel siiski kannatust varuda, sest selle kahe tunni jooksul kui sa oled (uduse) pildi (näiteks valgest kärbse-)seenest grupi seinale laadinud ja lisanud käesoleval hooajal tüüpilise küsimuse “kas pannile kõlbab?”, seene ära praadinud ja einestanud, sest keegi vastas “jah” – ei pruugi ükski reaalne asjatundja fotot näinud olnud. Rääkimata sellest, et hobipõhine grupp ei kohusta kedagi kõiki pilte turvalisuse huvides läbi lappama ja kommenteerima.

Kui isiklikku mükoloogi pole käepärast võtta on üks võimalus oma määrangu kinnitamiseks veel. Näiteks tasub teha seenest erinevate nurkade alt mitu fotot (ei ole alati väga hea mõte pildistada erinevaid sama liigi isendeid, ühte pealt, teist alt jne, sest algaja seenevanana võib juhtuda, et pildistad pilviku kübarat ja nööbiku jalga), täpsustada kasvukoht ja värv ja lisada pildid loodusvaatluste infosüsteemi koos omapoolse määranguga. On see siis vale või õige, mõni tõeline “paberitega” seenetark annab sulle seal umbes nädala jooksul tagasisidet. Edaspidi oledki targem.