Proloog. Hiljuti avaldas Postimees Roy Strideri arvamusartikli, kus autor arutles teemal „Eesti  kui ökoriik.“ Võrdluses Bhutaniga esitas ta oma nägemuse Eesti võimalikust tulevikust ning see innustas mind avama teemat isiklikust perspektiivist lähtuvalt. Lisaks Strideri ökoutoopiale inspireeris mind antud teemal kirjutama ka ülikooli seminari diskussioon sellest, kas laanerähnile saab hinnasilti külge panna ja kui, siis kas ta on haruldusest tulenevalt väärtuslikum kui suur-kirjurähn.  Intuitiivselt tundus mulle, et oma biotoobiga kooskõlas elav inimpopulatsioon ei peaks valima, kas säästa haruldast laanerähni toetav elukeskkond või leppida vaesema kooslusega, kus saab hakkama vaid vähemnõudlik suur-kirjurähn. Käesolevas lühiutoopias analüüsingi ma, kuidas aitaks riigi käsitlemine tervikliku ökosüsteemina tagada kestliku ühis- ja keskkonna. Millist EV saaks kirjeldada stressivaba ökosüsteemina? Lähtun teatud määral Constanza ja Millenium Ecosystem Assesment’i tulevikustsenaariumitest.

Riik kui ökosüsteem. Ökosüsteem on Arthur Tansley järgi elusolendite rühma interaktsioon neid ümbritseva keskkonnaga. Selge on see, et riik ja riigipiir on inimese poolt loodud mõisted, mistõttu on selline lähenemine juba eos mõnevõrra vildakas (nt. ökosüsteemide piirid ei kattu enamasti riigipiiridega, paljud veeökosüsteemid on traditsiooniliselt kujunenud inimühiskonna piirialadeks jne). Pealegi on inimene vaid üks väga paljudest elusolenditest, kes Eestis (ja mujal) oma biotoobiga suhestub. Hoolimata sellest on käesoleva essee lähenemine eelkõige inimkeskne, kuna essee eesmärk, nagu sissejuhatuses välja toodud, on anda positiivne arengustenaarium, mis sisaldab ka Homo sapiensi populatsiooni edukat edasikestmist. Riigipiirid võimaldavad aga eraldada mõtteliselt üht inimpopulatsiooni teistest.

Huvitaval kombel peetakse moraalselt vääraks inimesele hinna leidmist, küll aga nähakse praktilistel kaalutlustel kõvasti vaeva ökosüsteemi teiste osade hindamisega.  Küsis juba Aldo Leopold: „kas majandamise põhimõtteid saaks laiendada ka metsalilledele?” See asjaolu tekitas vajaduse eristada termineid „hind“ ja „väärtus“ – millest esimene on käesoleva essee kontekstis pelgalt rahaline suurus, teine aga hinnanguline omadussõna, millega võib aga ei pruugi kaasneda konkreetne number. Ökosüsteemi teenuste ja komponentide väärtuslikkusele, nii nagu ka paljudele inimühiskonna aspektidele, on hinnasilti väga raske panna. Seetõttu on ökosüsteemina toimiva riigi aluseks eelkõige arusaam looduse ja kultuuri erinevate aspektide (ise)väärtusest. [1] Annan endale aru, et Arne Naessi nägemus liikide iseväärtusest ei pruugi tänasel hetkel majandust oluliselt (veel) mõjutada, aga ka nt. Voltaire’i jt valgustusajastu tegelaste ideed hakkasid reaalsuses toimima märksa hiljem kui nad kirja pandi.

Lisaks iseväärtusele peaks inimene liigina aduma mitmekesise looduse olulisust ka kasvõi enda igapäevaste vajaduste rahuldamise ning teadusliku potentsiaali kaudu. Kuulus on näide Austraalia kahepaiksest, kelle pojad arenesid emakonna seedetraktis ning eritasid erilisi ensüüme, mis takistasid seedemahlade tööd. Kahjuks suri kahepaikse liik aga enne välja, kui teda piisavalt uurida jõuti ning meditsiini edendamiseks vajalikud bioloogilised protsessid jäidki välja selgitamata. Ümber ei saa ka elurikkuse kultuurilistest, esteetilistest ja sünergilistest aspektidest.

Loomulikult täidavad liigid kooslustes erinevaid rolle ja päiskivi liigi tähtsust on raske võrrelda nt. vähe-levinud võõrliigiga. See aga ei määra inimest „Jumala“ rolli, kus tal on õigus ühe või teise liigi kestmise üle otsuseid vastu võttu. Igal juhul on ökosüsteemina toimiva riigi üheks aluseks antud laiuskraadile omane optimaalne elurikkus, mille kestmine on igas mõttes väärtuslikum kui ajutise mugavuse loomine inimühiskonnale.

Tsentraalselt juhitud inimühiskond pole seni üksikisiku või keskkonna vaatepunktist suurt õitsengut endaga kaasa toonud, seega rääkides positiivsetest tulevikustenaariumitest, tundub usutavam, et nii üksikisiku rahulolu kui ka keskkonnaseisundi psüivuse tagab eelkõige tugev kogukond. Kogukonnakeskse lähenemise probleem on teatud määral killustunud maailm, kuid bioloogilise liigina on inimene siiski tugeva rühmavajadusega ja erinevaid generatsioone toetavad ning tugevad kogukonnad, on praeguses maailmas enamasti ka kõige pikaealisemad. Tsentraalselt juhitud ökosüsteemidest ei ole ma teadlik, kui välja arvata teatud inimese loodud religioossed lähenemised (nt Moosese 1. Raamat maailma loomine) või nt. Gaia hüpotees (kuigi viimane käsitleb eelkõige Maa isereguleerivust, mitte aga tsentraalset juhtimist).

Lisaks tugevatele kogukondadele (linnadele, küladele, linnajagudele jne), on väga oluline roll tugeval kodanikkonnal, ehk siis ühiskonnakorraldusel, kus iga liige omab õigust ja kohustust otsustusprotsessides teatud määral kaasa rääkida. Selline ühiskond peaks vältima Big Brother’i efekti tekkimist ning tagab ka väiksemate kulutustega siseriikliku julgeoleku.  Inimühiskonna iseärasusi arvestades tundub kaitsestruktuuride säilitamine ka pikemas perspektiivis oluline (kasvõi seetõttu, et kõik kogukonnad ei pruugi õigel ajal oma eluviise jätkusuutlikumaks muuta ja võib tekkida konflikte ressursside pärast).

Ilmselgelt vajab selline inimühiskond haritud inimesi ja täielikult uuenenud haridussüsteemi, mis ei tooda “praaki” (põhikoolist väljalangejad, madala enesehinnanguga, pettunud, vägivaldseid ja stressis noori; tugevat sotsiaalset  kihistumist jmt). Pehmem üleminek vajadus- ja väärtuspõhisele õppimisele peaks toimuma Soome koolimudeli jälgedes, kuid kaugemas tulevikus peaks lähenemine veelgi individuaalsemaks ja reaalsusega integreeritumaks muutuma (et koolis ei räägitaks enam, kuidas päris elus asjad käivad, vaid seal tegeletakski päriselt elamisega).

Hariduse puhul on oluline rõhutada, et väga oluline roll on loodusteaduste kvaliteetsel õpetamisel ja heal seostamisel sotsiaalteadustega (sh. majanduse toimemehanismidega). Arvestades asjaolu, et eestlasel on päris kõrged elamisstandardid, ei ole mõeldav, et kõik elamised unustavad tahvelarvutid ja mobiilsed bussipiletid ning kolivad maale permakultuuri viljelema. Pigem on tõeliselt jätkusuutliku ja turvalise ühiskonna osaks kaval ja „roheline“ tehnoloogia (techno-garden) ning seadusandlus, mis tagab majandustegevuse keskkonnamõjude adekvaatse ja mitmekülgse hindamise. [2] Permakultuurilt tasuks üle võtta aga terviklikku lähenemist põllumajandusele ning loodusliku ökosüsteemi integreerimist atropogeense mõjuga süsteemidega (nt. metsakultuurid – kasvõi mustikad – Eesti rahva kollektiivse loodusressursina).

Siinkohal on oluline ära mainida ka tervishoiu (sh. pereplaneerimisega) seotud aspektid. Ehkki Eestis on oma pindala kohta piisavalt inimesi, peaks ühiskond seda selgemalt teadvustama, mitte niivõrd rääkima iibe tõstmise vajalikkusest. Küsimus ei ole ju sündimuse tõstmises vaid pigem tema stabiilsena hoidmises, meie õnn, et me ei pea tegelema iibe langetamise või äärmiselt järsu languse tagajärgedega.

Loomulikult vajaks terviklik lähenemine riigile kui ökosüsteemile teistsugust majandamise süsteemi. Sellist, mis ei näeks ideaalset majandusseisu lineaarse tõusva funktsioonina, mis eirab reaalseid füüsilise maailma ressursipiiranguid ja seab eesmärgiks kõige suurema kasumi. Mida tähendab üldse kasum ökosüsteemis? Kõrgemat liiki energia (informatsiooni) teke?  Energia kasutamise suurim võimalik efektiivsus? Rahaline kasum tänases majandussüsteemis ei ole kindlasti võrdeline energia efektiivse kasutamisega.

Neoliberaalsele kapitalismile on teoorias loodud väga palju alternatiive, osa neist on ka mõningal määral läbi katsetatud (kommunism), kuid globaalselt püsivat kõlapinda pole neist seni ükski leidnud (kommunism on vaieldav teema, kuid välispoliitikas on ka vähesed järgijäänud kommunistlikud riigid allutatud kapitalismile). Enamike majandusteooriate probleem seisneb siiani ikkagi liiga ühekülgselt inim-ühiskonnakesksel lähenemisel ja mitte ökosüsteemikesksel lähenemisel. Rääkides stressivaba ökosüsteemina toimivast Eesti Vabariigist, põhineks ainuke mõeldav majandussüsteem ökoökonoomika ideedel, kus ressursikasutus on ideaalis tsirkulaarne ja seeläbi jäätmevaba (zero-waste), mis on juba olemuslikult jätkusuutlikum.

Tänaseni on jätkusuutlikkus ennekõike buzz-word, millel puudub sisuline tähtsus otsustusprotsessides. Jah, Brundtlandi raportit „Our Common Future“ mainivad kõik helgemad poliitmõtlejad, aga sammud reaalses elus ei kajasta tihti kokku lepitud ideaale. Seega on oluline ette kujutada, milline näeks välja kliimaksistaadiumis tiksub stabiilne Eesti Vabariik kui terviklik ökosüsteem. Olulisemad komponendid, mis ma oma essees välja tõin on:

• Bioloogilise mitmekesisuse väärtustamine kui terve ökosüsteemi alus
• Tugevad kogukonnad ja kodanikkond, väiksem tsentraliseeritus nii riigi kui tema instantside juhtimisel
• Haridussüsteem, mis ei hälbi reaalses ühiskonnas toimivatest protsessidest
• Tsirkulaarne majandussüsteem

Põhimõtteliselt ei näe ma niivõrd füüsilisi piiranguid sellise utoopilisena näiva süsteemi loomisel, pigem peaksid suurimad muutused toimuma inimeste väärtushinnangutes ja harjumustes, mis, ma annan endale aru, on kõige visamad kõigist maistest teguritest muutuma. Olles aga juba neljandat aastat põhikooli loodusainete õpetaja, olen ma täiesti veendunud, et intelligentset ühiskonda juba maast madalast kasvatades, on see täiesti võimalik.

Epiloog. Mis puutub Roy Strideri nägemusse ökoriigist, siis lühemas perspektiivis on see muidugi paljulubav idee, kuid pikaajaliseks eesmärgina ei oma ta sügavamat mõtet, sest ideaalis võtaksid ka teised riigid selle mudeli tulevikus üle ning siis poleks seda „veidrust“ enam kellelegi turustada. Tänane turism ei ole pealegi just kõige ökoloogilisem nähtus maailmas…

Kasutatud Allikad on üldiselt lingitud tekstiga, muud:

1)   Fenech, A.; Foster, J.; Hamilton, K.; Hansell, R. Captial in Ecology and economics: an overview.

2)   Azqueta,D; Sotelsek, D. 2007. Valuing nature: From environmental impacts to natural capital. Ecological Economics 63 (3007) 22-30.