Lapsena mõtlesin, miks ma ei räägi korrektselt eesti keelt. Nüüd mõtlen, miks me räägime ja väidame, et keelt on raske määratleda. Järgnevalt mõtisklen mõnede isiklike keelefilosoofiliste mõtete üle. Väidan aga eelnevalt, et keel on süstemaatiliselt tõestuseta alus-struktuur, mille valeks olemine lahendab ammused filosoofilised probleemid, mis on valetamine, uskumine ja tavapärasus keeles. Tutvustades uute ideedena keele omadusi olla üheaegselt valelik (falsifikatsioonilik) ja tõene (verifikatsioonilik) ehk neutraalne. Mõistet keel kasutan väga laias tähenduses. Eelkõige analüüsides inimeste poolt kasutatavat süsteemi. 

Keelefilosoofia suhe semiootikasse on enesestmõistetav tõde. Keelefilosoofia kehtestab kõigile vaadeldavatele süsteemidele ja nende märkidele keeleks olemise nõude, mis semiootika keelemääratlusest erineb. Keelefilosoofiale on keel eelkõige kommunikatsioon ise ehk (keele-)filosoofia on võrdne kommunikatsiooniga, mis väljendub selle erinevates vormides. Semiootika määratleb keelt kõigi märkide ja nende süsteemide kogumina, olenemata, milline on keeleline otstarve. Vajadusel luues keele jaoks vastavad tunnuslikud faktorid, mis teevad märkidest keele. Seega semiootiline filosoofia on ajalooliselt keelefilosoofia ja filosoofiline semiootika ehk märgiteadus on semiootika.

Mina määratlen keelt aksioomse ehk tõestuseta alus-struktuuriüksusena. Omades loogika ja tähenduse astmeid, hoidmaks keel puhas drastiliste anomaaliate tekke eest, milles naturaalkeel väidetavalt kümbleb. Tegelikult kümbleb naturaalkeel semiootilises enesestmõistetavuses. Kõik, millega semiootika kokku puutub on „vaba ja vallatu,“ kui keegi ei ütle, mis on konkreetselt märk. Näitena võib siin võtta Lotman`i kultuuri või kas või rahvameditsiini. Keelefilosoofiasse sattudes on semiootilisedüksused juba korrastatud, paigal ja ootamas, et keegi ütleks, milles peitub sisu. Siit ka põhjus, miks keel peab olema aksioomilik struktuuriüksus, mitte mingisugune hägune süsteemne moodustus märkidest.

Teooria vs praktika. Mõlemad distsipliinid on tegelikult erinevad opositsioonis olevad suunad, mis intrepreteerimise valguses toetavad teineteist. Fantaasia raamidest teaduslikkuse suunas liikudes, alustame semiootikast, suundudes keelefilosoofiast lingvistikasse kui empiirilisse maailma. Siit tuleb välja, et teaduseid võib näha kui hierarhiaid, kus kõige suurem vabaduse aspekt on semiootikal ja kõige väiksem lingvistikal. Neid võib iseloomustada kui teoreetilise, praktilise ja rakendusliku teadustena keele suhtes. Nagu füüsikaski annavad teoreetikud praktikutele teavet, annavad keeles semiootikud infot filosoofidele ja nemad omakorda lingvistidele jne. Oletagem, et keeles tehakse uurimus nn keelelises CERNis. Milline peaks nüüd olema tegevus?

ALUS	MÄRK	Semiootika	Teoreetiline füüsika	Filosoofiline semiootika
SÜSTEEM	KEEL	Keele filosoofia	Praktiline füüsika	Semiootiline filosoofia
TEGEVUS	KOMMMUNI-KATSIOON	Lingvistika	Rakenduslik füüsika	Filosoofia
RAKENDUS	SUHTED	PR ja Kommunikatsiooni teadused	Inseneeria ja mehhatroonik	Praktiline või teadus filosoofia

Arvan, et keeleehitusega tullakse välja rakendusteadustes, aga teoreetilises teaduses tegeletakse sisulise tegevusega. Alguses tegelevad probleemidega praktikud, kellele on keele olemus liigselt teoreetiline, need aspektid aga analüüsitakse juba teoreetikute poolt nagu semiootika. Toimub alaline probleemide liikumine ühest distsipliinist teise, mis tegelikult kuuluvad ühte.   

Tagasi tulles keele kui mõiste juurde. Minul tekib nüüd küsimus, kuidas on võimalik, et keel on oma olemuselt enesestmõistetav ja struktuurne? Sellele vastamiseks peame uurima minu arvates tõde (verifikatsiooni) ja väärust (falsifikatsiooni) hübriidi neutralismi, sest keel on eelneva arutelu põhjal selgelt süsteemne struktuur. Esmalt peame mõistma, et valesus ja tõesus on samuti millegi või kellegi omadused. Seega keele määratlemine omaduste kaudu on väga tähtis, et näidata ära, millest asi tehniliselt võib koosneda. Järgnevalt tutvustan paari määratlust keele omaduste kohta. Lihtsustades nii meie arutluse loomulikku kulgemist.

Verifikatsionism on seisukoht, et laused peavad olema testitavad ja mõtekas on alati leida tõde, sest ainult tõestel seisukohtadel saab olla mõte. Antud ideed on järginud kõik inimesed, kes otsivad keelefilosoofias tõde ja kirjutavad keelt ennast verifikatsionistlikuks pidavalt tõe teooriaid. Sattudes raskustesse tõe enese määratluse tõttu. Leidmata kunagi sobivat tõeteooriat, mis oleks sobilik lahendama keelelisi probleeme.

Falsifikatsionism on vastupidine seisukoht eelnevale ja nõuab, et kõik laused peavad olema vääraks võimalik testida ja tõesed seisukohad peavad omama võimalust olla väärad. Osutudes alles pöördelise tõe mõiste tagajärjel mõtekaks. Valesuse vale – eituse eitus on jaatus –  on tõde. Antud seisukohta uurides mõistame, et keel on ise falsifikatsionistlik (ehk omaduselt väär) ja seega tõe otsimine on raskendatud struktuursetesse olukordadesse, millest leiab väljapääsu ainult topelt vääruse kaudu. Selguse mõttes mainin, filosoofiliselt on olemas kaks maailma, keeleline ja mitte-keeleline. Järelikult  keeleline vale on kõik eituse vormid, mitte vastavus päris maailmale.

Keele falsifikatsionistlikuse ja verifikatsionistlikusest sünnib neutralisatsioon, sest peame otsima nii valeteooriaid kui tõeteooriaid, et leida tasakaalustatud punkt, kus verifikatsionistlikud hüpoteesid ja falifikatsionistlikud järeldused haakuvad. Keeles saavutame neutraalsuse kui hakkame seda vaatlema. Vaatlemine ise aga ei tohi olla falsifikatsionistlik, ega verifikatsionistlik, sest siis näeme keelt vastavalt tunnetuse eripärale.

Kuidas suhestub keel inimesega? Teooriad, kuidas keelel on tähendus, sõltuvalt osapoolest, kas kuulja või rääkija tähenduses, on olemas. Juurde omistatakse ka mõnede teooriate puhul emotsioonid ja tunnetuslik väljendus. Seda aga peamiselt seoses semiootikaga. Keelefilosoofias on hetkel rohkem räägitud kõneleja ja kuulaja tähenduslikest erinevustest. Keelelise ruumi kasutus on kummalisel kombel vahele jäänud. Seda analüüsin teatri analoogia abil. Keel on siin näites tegelased laval, mida publikuna vaatavad inimesed ehk kõnelejad, kes asuvad reaalsuses ehk maailmas. Paralleele tõmmates reaalteadustega, Newtonlikku maailma võrreldi samuti lavaga, kus ruum oli staatiline ehk ei mõjutanud kedagi ja keegi ei mõjutanud ruumi. Einstein’i ruum on samuti lava, mis mõjutab tegelasi ja tegelased mõjutavad lava ehk ruum on dünaamiline. Mina lisan siia nimistusse veel faasilisuse ehk publik mõjutab lavalist tegevust ja vastupidi. Veelgi suuremas plaanis mõjutavad lavaline tegevus publikut ja see omakorda tegevust maailmas. Nende omavaheline suhe on faasi dünaamiline ehk suhtlemine keeles on suhteline ja mitme tasemeline, sõltuvalt, millises positsioonis ollakse.

Kui ollakse keele enese rollis, siis üldjuhul inimesed on iseenesega dialoogis ehk mõtlevad. Reageerides vaid omaenese mõtete suhtes. Siin juures pole tähtis, kas me usume, et inimesed mõtlevad keeles või milleski muus, sest lavaline tegevus keele tasandina jääks alles. Samas kui ollakse publiku kui vaataja rollis, toimub suhtlus teiste inimestega. Luues üksteisega kokkuleppeliselt kontakti, tehes keelest tähendustelt aksioomse süsteemi, mida arutlesin eespool. Viimase rollis, maailma rollis, vaatleme keele mõju inimesele ja vastupidi. Tuues esile alati selle, mida tähele paneme, millele puudub algul otsene sõnastus. Näiteks enne keele uurimist ei saanud väita, et keel mõjutab kultuuri ja vastupidi. Keeles on olemas omad hoovused, mis tingivad põlvkonniti erinevad tähendusi sõnade kasutuses. Ühesõnaga keeleruum ei ole homogeene vaid üksteiseks üleminevatest ruumidest koosnev süsteem.

Kui lapsena mõtlesin, miks ma ei räägi korrektselt eesti keelt, siis nüüd mõeldes, miks me räägime ja väidame, et keelt on raske määratleda, visandasin  eelnevalt  mõned isiklikud filosoofilised mõtted, et keel on süstemaatiliselt aksioomne struktuur, mille valeks olemine lahendab ammused filosoofilised probleemid, mis on valetamine, uskumine ja tavapärasus keeles. Tutvustasin uute ideedena keele omadusi olla üheaegselt valelik (falsifikatsioonilik) ja tõene (verifikatsioonilik) ehk neutraalne. Neutralismi järgi tuleb hakata otsima omadusteooriad, mis annavad vastavalt tingitusele tõeteooria ja valeteooria. Keelel on suhe reaalsusega läbi inimese.

Kasutatud allikad

Falsifiability, URL: http://en.wikipedia.org/wiki/Falsifiability

Verificationism, URL: http://en.wikipedia.org/wiki/Verificationism