Sildiarhiiv: tarbimine

GMOdest anno 2015

Kunagi, enne kui ma targemaks sain, kartsin ma geneetiliselt muundatud organisme (GMOsid). See väljend on veidi kehv. Kuigi see võtab hästi kokku kontseptsiooni, kõlab see üsna kurjakuulutavalt. See oli enne. Pärast aastaid kestvat bioloogiaharidust on mu arvamus oluliselt muutunud. Esiteks ma saan aru, mis asi see GMO üldse on, kuidas seda tehakse ning millised ohud sellega kaasneda võivad. Teiseks olen ma õppinud tegema vahet päris teadusel ja erinevate huvirühmade lobitööl ning mõistan hästi erinevaid positiivseid aspekte, mida genoomi manipuleerimine võimaldab.

Olgem ausad – hoolimata kehvast imagost avalikkuse silmis, on GMOdel oluline koht modernses maailmas. Käesoleva kümnendi algul kasvasid GMOd 10% maailma põllumaadel ja 29s riigis kasvas 11 erinevat muundatud taime. See osa on muidugi kõigile teada. Paljud meist ei tea aga seda, et enamik ravimites ja toidutööstuses kasutatavaid valke ja ensüüme tulevad suurtest bioreaktoritest, kus kasvatatakse geneetiliselt muundatud baktereid (näiteks E. coli). Sealt tuleb ka suhkruhaige süstlas olev insuliin sarnaselt kümosiinile (laap), mida kasutatakse juustu tootmises. Seda nimekirja võiks jätkata. Modernne bioloogia ja biotehnoloogia on geneetilise muundamiseta võimatu.

Geneetiliselt muundatud viljade kasutus USAs. Allikas: http://www.ers.usda.gov/Data/BiotechCrops
Geneetiliselt muundatud viljade kasutus USAs. Allikas: http://www.ers.usda.gov/Data/BiotechCrops

Sellest kõigest hoolimata on GMO ikkagi justkui midagi, millest eemale hoida. Euroopa Liidus elades tundub, et lõpptarbijale seda justkui ei eksisteerigi. Loomulikult on meil müügil tooteid, mille tootmisel on kuskil geneetiline modifitseerimine vajalik, ent näiteks GMO tomatit meil osta ei saa. Ka USAs, kus GMO vilju on võimalik kergesti leida, ei ole nad just suurepärase kuulsusega. Ikkagi inimesed pigem väldivad neid ja kui küsida, kas toodetele peaks peale märkima, et need sisaldavad DNAd, ütleb 80% ameeriklastest „jah“ (MOTT).

Teadus ei seisa aga paigal ning head mõtted saavad ikka ükskord täide viidud. GMOd on tagasi tulemas  ja seekord on PR töö veidi parem. Vähe räägitakse geenidest, mis on võetud kaladest ja bakteritest ja viidud siis taimedesse. Praegused märksõnad on säästlikkus ja tervislikkus. Paljud on praegu kindlasti segaduses – GMO ning tervislik – aga nii see on.

Üks varasemaid näiteid säärastest GMOdest on kuldne riis. Tavalise riisi sisse viiakse beta-karoteeni sünteesi jaoks vajalikud muudatused ja valmib veidi kollaka värviga riisisort, mis võib päästa sadade tuhandete laste elu, kes surevad vitamiin A puudusesse igal aastal. Miks me ei vii neile lihtsalt multivitamiine? Lühinägelik mõte, mis paksendab vaid vitamiinitootjate rahakotti, ei lahenda reaalset toitumise probleemi piirkondades ning muudab need piirkonnad igavesti abist sõltuvaks. Samuti tundub see rumal olukorras, kus meil on olemas täiesti ohutu alternatiiv, mis on toodetud heategevuslikel eesmärkidel toitaine puuduses elavatele inimestele. Kahjuks ei ole kuldne riis suures osas veel abivajajateni jõudnud, suuresti tänu GMO vastastele lobiorganisatsioonidele. Kuna aga teadust tuleb aina juurde, on lootust, et varsti see olukord muutub.

Kuldne riis. International Rice Research Institute (IRRI)
Kuldne riis. International Rice Research Institute (IRRI)

Mitmed tootjad on just seda „tervislikuma“ toote teed läinud. Näiteks arendab DuPonti all olev firma Pioneer sojauba nimega Plenish, mille õlis ei ole transrasvu. See tähendab, et sojaõli, mida tänapäeval kasutatakse küpsiste ja krõpsude tootmisel saab ehk tulevikus olema transrasvade vaba ja vähendab nende toodete negatiivset mõju tervisele.

Sarnane on ka JR Simplot Co poolt toodetud Innate kartul, mis on vastupidavam muljumisele ning vähendab akrüülamiidi tekkimist. Akrüülamiid on kartulite kõrgel temperatuuril küpsetamisel looduslikult tekkiv kemikaal, mida on seostatud vähi põhjustamisega.

Tänapäeva geenitehnoloogia üks suuremaid valupunkte on sarnaselt paljude tehnoloogia valdkondadega patenteerimine. Kui firmad saavad geenide üle patente omada, võib see viia suurte probleemideni tulevikus. Üks näide on BRCA1 ja 2 geenid, mis on seotud rinnavähi tõenäosusega. Pikalt olid need geenid patenteeritud Myriad Geneticsi poolt ja nemad kontrollisid kõike nende geenidega seonduvat, sealhulgas ka rinnavähi tõenäosuse teste. Aastal 2013 otsustas aga USA ülemkohus, et looduses eksisteerivaid geenifragmente ei saa patenteerida. Sünteetilistele DNA järjestustele see praegu veel ei kehti ja peame ootama ära, mida tulevik toob. On kindel, et patendeerimisega seotud seadused peavad lähitulevikus mitmes aspektis muutuma.

Kirjanik Arthur C. Clarke on kirjutanud, et iga piisavalt edasijõudnud tehnoloogiat ei saa maagiast eristada. GMO tehnoloogiaga on suuresti sama mure. Vastupanu sellele on suuresti seotud sellega, et enamik meist ei mõista seda. Me tegelikult ei mõista ka sordiaretust (seda nii-öelda loodusliku protsessi, mida on sajandeid tehtud) ja paljutki toidutööstusest. Ma arvan, et meil kulub veel aega geneetilise modifitseerimisega harjumiseks ja selleks, et me reaalselt näeksime neid positiivseid mõjusid, mis sealt tulevad. Tehnoloogia on ju alles lapsekingades. Uued tooted, mis ei ole ainult tootlikkuse ja transpordi parandamisele orienteeritud, vaid aitavad kaasa tervislikuma toidu tarbijani jõudmisele, on suur samm edasi. Loodan, et inimesed on valmis ka kriitiliselt mõtlema ja mõistma, mis asi see GMO siis lõpuks ikkagi on.

Kuusk või mittekuusk?

Jõulud koos kuuse tuppa toomisega on tore traditsioon. Küünlad põlevad ja puu lõhnab niiiii hästi. Minu pere kuusk on hetkel rõdul (eile ma jõudsin korraks isegi arvata, et meil polegi seda), kahtlane kas ma eraldi elades endale edaspidi kuuse muretsen. Jõulupuu ajaloost saab lugeda siit, pikk ja põnev jutt iseenesest.

Mõnele inimesele on see aastas ainus lähedane kokkupuude elava puuga, või noh peaaegu elavaga. Omamoodi uhke tunne on vanu klaasist mune okste külge riputada. Ja mille alla need kingitused siis ikka panna? Nüüd peaks pakkuma mingeid alternatiive: suur potitaim, kamin, kingituse-peitus, jõuluvana toob vms. Kunstkuuske ma ei poolda, sest esiteks kulub selle valmistamiseks mõttetult palju plastikut ja tekib muud jama ning välimus-olemus pole ka õige. See on nagu võtta koera igatsevale lapsele karvane mänguloom, mis toitub patareidest ja ei aja karvu.

Ma arvan, et osaliselt on jõulupuu siiski raiskamine – kuusk on vaatamiseks ja visatakse pärast ära, mitte söömiseks nagu näiteks hapukapsas (analoogia selles, et kasutatakse ära terve maapealne taimeosa). Samas, ebaloogiliste otsuste tegemine teebki meist inimesed. Puid raiutakse iga päev ka sajaks muuks otstarbeks, tõsi küll ilmselt mitte nii väikseid puid ja kui arvestada, et ühe suure „raieküpse“ metsapuu eluea sisse (80 aastat), mahub 8-10 väikese jõulukuuse eluiga, polegi pilt vist nii väga masendav. Vähemalt majanduslikus mõttes. Mets on muidugi palju rikkam elukeskkond kui kuuseistandik, selles mõttes on vahet. Otsustav on muidugi kas eelistatakse väiksemat tulu kohe või kõike korraga kauges tulevikus… tegelikult vaevalt, et enamus kuusemüüjaid neid sihipäraselt kasvatab. Need kes võtavad jõulupuuks ainult suurte puude latvu on eriliselt jobud…

Siinkohal soovitan pigem võtta kuuseke elektriliini alt oma metsast kui vähegi võimalik või kasutada riigimetsa programmi. Ja pärast jõule viige oma puud tuleskulptuuride meisterdamiseks. Korra aastas ju võib.

Rõõmsaid pühi!

Kuhu lähevad vanad moblad?

Vot ei tea, kuhu nad lähevad.Üks variant on siin: uudis tarbija 24-st

Minul on ka maal kapis vana mobla. Seda, mis eelmisest sai, ei mäletagi. Patareid olen alati ilusti ära viinud, kuhu vaja (kuigi mul neid eriti ei tekigi, ei oma hetkel ühtegi patareidega asja peale rattalambi), aga telefoni tõesti pole nagu kuskile panna. Kasutage siis juhust ja teisaldage oma vanad moblad kasvõi Elisa kaudu, kuniks see võimalus olemas on. Ma ei taha kindlasti mingit firmareklaami teha, mul on nagunii teine operaator endal.Kusjuures, keegi mainis kommentaaris, et ühest telefonist võib välja sulatada 1 g kulda, nemad on kogunud seni juba üle 6000 telefoni…

Loo kommentaaridest tuli välja ka küsimus, mida teha vanade laadijatega (igal uuel mudelil “peab” ju olema uutmoodi otsaga laadija…)? Õigemini – miks ei võiks laadijaid saada erladi osta. Sellisel juhul, kui uuel telefonil on sama laadija, kui eelmisel, poleks vaja uut laadijat enam osta.

Aga mida teha vanade läpakatega?

Või pesumasinatega…?

Lisaks sellele, et need alltoodud kohtades ära saab anda, mina neile uuskasutusi ei oska pakkud (meie hoiame Tartus oma rikkis pesumasinas kartuleid näiteks, aga see pole ruumikokkuhoiu seisukohast kuigi hea…). Kui kellelgi on ideid, võib kommenteerida…

Tallinna jäätmejaam

Tartu keskkonnajaamad

Nokia parandamisest

Tsitaat lingitud artiklist: “Elisasse kogunenud vanadest telefonidest valmistatakse järgmisel aastal pargimööbel. Millisesse parki või haljasalale telefonidest pingid seatakse, on veel lahtine.”

Kunagi kui aega on rohkem, katsun uurida täpsemalt, kuidas see “pargimööbli” tegemine käib. Tihtipeale on igasuguses ümbertöötlemise jutus liiga suur osa müüti.

Tarbimisest ja selle ratsionaalsusest.

See mõte tuli mul umbes aasta aega tagasi kui tulime kursaomadega ühest loengust. Kuna kõht oli tühi, siis oli mul sõbraga plaan minna McDonaldsisse. Peale seda tekkis meil omavahel äge vaidlus, kuna ülejäänud osa seltskonnast heitis meile ette, et me polevat tõelised keskkonnatehnoloogid, kuna McDonalds raiskab mõttetult palju ressurssi ning selletõttu tekib ka palju jäätmeid. Tõsi, McDonaldsi hamburgerid on pakitud paberisse, friikartulid ja joogid on pappnõudes, veel kasutatakse plastmassi – ühesõnaga kõik pakutavad tooted on ühekordsetes nõudes ja pakendites. Kas on õige süüdistada McDonaldsit keskkonnavaenulikus tegevuses? Ma arvan, et on küll aga ma arvan ka, et ta ei ole selles peamine süüdlane.

Meil ja mujal kapitalistlikes riikides kehtib vaba turumajandus. Seega kui McDonalds ajab oma äri ja inimesed sealt ostavad ning ta teenib kasumit vaatamata tõsiasjale, et tegevuse käigus raisatakse palju väärtuslikku toorainet puitu (papp, paber) ja naftat (plastmass) ning tekib palju jäätmeid, siis ei tohiks talle seda minu arvates väga ette heita. Igatahes ei peitu viga niipalju selles, et McDonalds taolisel moel oma äri ajab ja et inimesed sealt ostavad, vaid selles, et tal on majanduslikult kasulik nii teha. Viga on seadusandluses.

Toon ühe lihtsustatud näite. Meil on 2 tonni puitu. Ühest tonnist puidust tehakse näiteks toole aga teisest tonnist McDonaldsi pakendeid. Mõlemal juhul, arvestamata valmistamise tehnoloogiate erinevusest tulenevaid kulusid, maksavad tooted sama palju, kuna tooraine hind on sama. Vaatleme nende kahe toote eeldatavat elukäiku. Esmalt tool. Inimene ostab tooli ja võib kasutada seda kasutada kasvõi 50 aastat. Mina istun hetkel tooli peal, mis on vanem kui 50 aastat. Mõeldes nüüd McDonaldsi pakendipaberi peale, siis ma eeldaks, et keskmine kasutusaeg tarbija käes võib olla optimistlikult pakutuna ca 45 minutit, kuna aga eeldame, et need inimesed käivad iga nädala aja tagant seal söömas siis lisandub veel nädal. Seejärel muutub ta prügiks ehk siis on kasutusest väljas, sest seda saab kasutada vaid korra. Tooli kasutusaeg tarbija käes võiks olla keskmiselt 10 aastat. Kaks kaks erinevat tarbijaskonda hakkavad nüüd korraga tarbima samal hetkel 1 t toorainest tehtud pakendeid ja 1 t tehtud toole. Kui arvestada, et esimesel juhul käiakse kord nädala aja tagant McDonaldsis, siis võib öelda, et 1 nädalaga tekib 1 t prügi. Teisel juhul tekib 1 t prügi 10 aastaga. Esimesel juhul raisatakse 1t toorainet iga 7 päevaga, teisel 10 aastaga. 10 aastat on ca 1/8 metsa vanusest. Ma arvan, et olukorra lahendaks kui maksustada tooraine kasutamine sõltuvalt kasutusotstarbest. Juhul kui toodetakse sisuliselt prügi, tuleb ka maksta selle eest vastavalt. Teine asi, mida peaks veel arvestama on see, et tootjal peaks olema kohustuslik kvaliteedi sertifikaat ja seda kontrolliks teatud aja tagant vastav institutsioon. Iseenesest võiks olla mitu taset aga mida nõrgem tase, seda suurem maks. Antud meetmete kasutusele võtmine veeretaks vastutuse keskkonnale tehtava kahju ja ressursi raiskamise eest, tarbija õlult tootja õlule, mis paneks tootjad mõtlema, kas on ikka mõtet igasugust jama valmistada. Toodetel, mis on vähe tarbija käes ja mis on ebakvaliteetsed (peavad vähe vastu), oleks ka kallim lõpphind lisamaksude tõttu. Hind mõjutaks kindlasti tarbijat rohkem valima ja otsuseid tegema. Kolmandaks on mulle arusaamatu, miks peab ainuüksi tarbija, muretsema prügikäitluse pärast. Vastutama peaks ka tootja. Mida raskem on tooteid ja pakendeid taaskasutada ja korduvkasutada, seda suuremad maksud.

Kuna ma arvan, et palju raskem on otseselt mõjutada tarbijat kui tootjat, siis antud põhimõtete rakendamisel oleks kindlasti perspektiivi. Hea võimalus oleks nende põhimõtete rakendamist katsetada järgmine aasta, majade peal. Kuna kõikidel maja müüa soovivatel isikutel peab  olema vajadusel ettenäidata maja energiaklass ja maja energiatarve on üks tähtsamaid maja kvaliteedi näitajaid, siis peaks müüja majade müümise korral riigile maksma lisatasu sõltuvalt energiatarbest. Muidugi võiks olla teatud mõistlikult saavutatav energiasäästlikuse piir, mille saavutanud ei peaks lisaks midagi maksma. See motiveeriks ehitusfirmasid tegema kvaliteetsemat tööd ja vähendaks mõttetut tarbimist.

Mida sa jõuludeks tahad?!?!?!

Tahtsin lihtsalt üles kutsuda järgi mõtlema selle üle, milliseid kingitusi me üksteisele teeme. Toon ära ühe katke keskkonnatehnoloogide omavahelisest vaidlusest listis (ma loodan, et asjaosalised ei pahanda):

Inimene x: “///Ma ei tea kuidas muidu nende jõulukinkidega on aga ma ise pakuks näit sellise variandi välja et need kes tahavad kinki saada, need toovad midagi kaasa – midagi siukest suvalist – helene toob raudselt söödavat:D///”

mina:  “Ära tee sellist üleskutset, et “midagi suht suvalist” võib kinkida. Kui ei tea mida kinkida, siis ära kingi üldse… Tegelikult ka. Tarbimisühiskond mai-ääss, pole vaja ju kellelegi mõttetuid asju. Kingime tõesti head sööki, head veini, head raamatut, häid mõtteid…. mida iganes, aga mitte “midagi suvalist” (a’la küünlaid ja fotoalbumeid – va. kui me just ei tea, et teisel on küünlaid ja fotoalbumit VAJA). Mulle kingiti eelmine aasta sokid – normaalne. Igati kasulikud asjad. Mina võin kaktusepoegi kinkida, kui kellelgi soovi on… ”

Epp Petrone “Roheliseks kasvamine” annab näpunäiteid mõtekate kingituste tegemise koha pealt.  Muide http://eppppp.tahvel.info/ on üsna tore koht ka.

Kinkimine on iseenesest väga armas tegevus. Üldiselt lähedaste inimeste puhul on asi selles mõttes kergem, et neile väga mõtetuid asju ei kingita. Murtakse pead ja mõeldakse midagi sisukat välja. Teatakse teist inimest ja tema soove. Räägitakse omavahel, arutatakse, mida teine võiks tahta. Aga kaugemate sugulaste ja mis kõige hullem – töö- ja koolikaaslastega läheb asi käest ära. Ma olen piisavalt kruuse ja küünlaid oma elus ka ise kinkinud, aga nüüd on mu arusaamine natuke muutunud. Sest kellele, reaalselt KELLELE, on vaja maitsetuid Tiimari keraamilisi kujukesi või plastmassist libakoerajunne või vahtkummist põdrasarvi? Sellised “vaimukad” kingitused on enamasti ainult ühele osapoolele vaimukad ja jube ebamugav tunne on tobedaid kingitusi ära visata.  Tõesti, kinkige siis midagi söödavat, kui muud pähe ei tule. Vähe ja maitsekalt pakendatud sööki. Ostke Kallastelt sibulavanik või turult mahemett või neid peeni astelpalju kreeme-salve või veini… Mina oleksin ka kilo kohukeste üle tohutult õnnelik.

Kõige hullem lugu on ju tegelikult lastele kingituste tegemisega… Mänguasjad on tohutud maailmavaatekujundajad ja kui neid on liiga palju, siis see on üks hullemaid asju, mis lapsega juhtuda saab. Lasteaiakasvataja tütrena soovitan alati, kui on probleem kinkimisega kinkida lastele äge raamat (värviraamat), pliiatsid, plastiliini, lauamäng, pusle, mehaaniline muusikariist (mitte mingi pinisev patareidega asi, mis valesid noote mängib, kuulmist rikub ja tühja energiat kulutab vaid näiteks pisike ksülofon, suupill või trumm, uskumatu kui suurt rõõmu see võib lapsele valmistada).  Kui väiksele sugulasele kingitust valite, siis kõige parem – helistage tema vanematele ja küsige, mida vaja oleks. Te ju ei tee üllatust tema vanematele, vaid lapsele endale.

Ja suured inimesed? Nüüd on õnneks järjest enam levinud komme käia lastekodudes abiks vms, kollektiivselt võib otsustada kingitused tegemata jätta ja kinkida killuke aega-energiat kuhugi, kus seda puudu on. Eks see head-tegemine on alati pisut isekas, kui keegi tahab sellele rõhuda, et lõppude-lõpuks rahustad oma südametunnistust. Tõsi. Aga ma arvan, et supiköögikülastajale on peamine, et supp laual on ja mõnele väiksele lapsele võid sa jätta oma elu ja isikuga kustumatu mulje (ja arusaamise, et mõned inimesed tõepoolest elavad teistmoodi, võib-olla turvalisemalt ja iseseisvamalt). Ja mis veel rohkem tõsi – selliseid asju võiks teha siiski järjekindlamalt kui kord aastas. Agajõulude ajal võib anda ka lubaduse edaspidi kuskil abiks käia.

Minu jaoks veel mõtekad asjad on isetehtud asjad (sisukad: kindad, sokid meie kliimas näiteks; ära parandatud uksehing, suvel hoolikalt kokkusotud kaseviht, kalender perepiltidega…) ja elamused – kontserdi piletid, korvpallimängu piletid, kinkekaardid kuskile tervistavasse asutusse, kasvõi nunnult kujundatud kirjalik lubadus kuhugi koos kingisaaja valitud ajal minna…

Seda, mis jõulude mõte on, ma siinkohal arutama ei hakka. Maailm on jube kirju koht. Aga kingitusi tehakse ka muul ajal. Ehk tekkis mõtteid.