Sildiarhiiv: Teeme Ära!

Mitte lihtsalt kodanikualgatus vaid meie kodanikualgatus!

Talgupäevad ja Teeme Ära on midagi, millega me oleme Eestis juba küllaltki harjunud, see on midagi kodust ja stabiilset. Kui aga Teeme Ära! rahvusvahelise võrgustiku (Let’s Do It world!) tegemisi jälgida, siis on tegemist pigem millegi murrangulise, suure ja äärmiselt rahvusvahelisega. 112 riiki, üle 10 millioni vabatahtliku, tuhandete tonnide viis kokku koristatud prügi…

Eesti prügitalgulised Horvaatias, Splitis.
Eesti prügitalgulised Horvaatias, Splitis koos kohalike organisaatoritega MTÜ-st Žmergo. Minu jaoks isiklikult tähendab Teeme Ära! sõpru ja kogukonda, “meid,” inimesi, kes on valmis oma mugavusstoonist välja tulema, et kõigil oleks planeedil Maa parem olla.

Olles Teeme Ära tegevustesse juba mõned aastad panustanud, näen ma selles (ja temasarnastes kodanikealgatustes) võtit paremasse homsesse, ühte võtmetest. Jah, koolilastele on võimalik haridusega kujundada edumeelsemaid hoiakuid, kuid kuidagi peab kaasama ka neid, kes kohustusliku hariduse juba seljataha jätnud ja oma käitumismustritega sellegi poolest maailma mõjutavad. Kogukondlik kodanikualgatus tundub üks parimaid võimalusi.

Jajah… Aga see prügi ei tohiks seal üldsegi olla, see on toruotsa lahendus!

See on ka muidugi õige. Kuid kodanikualgatus peab algama rohujuure tasandist. St. sealt, kus lihtne, “tavaline” inimene näeb probleemi – mitte ainult keskkonnatehnoloog või looduskaitsja. Esmajärjekorras peab kogukond, kelle metsas või rannas prügi vedeleb, seda üldse märkama ja pahaks panema. Spetsialistide selgitustest ja analüüsist prügistumise ja liigse tarbimise põhjustest ja kahjulikest tagajärgedest on vähe kasu, kui temaatika laiemaid hulkasid inimlikul tasandil ei puuduta. Seetõttu alustab Teeme Ära! mudel igas riigis prügikoristuskampaaniatest.

LDIM tegutseb tihedas koostöös sukeldujatega. Pildil Kreeka Samose saare sukeldujad klubist "Samos Divers"
LDIM tegutseb tihedas koostöös sukeldujatega. Pildil Kreeka Samose saare sukeldujad klubist “Samos Divers.” Video on õppevideo, mis selgitab, kuidas sukeldujad prügi merepõhjast üles saavad tuua.

Prügikoristamisega asi ei piirdu. Riikides, kus koristusaktsioonidesse on juba üle 5% elanikest kaasatud, on hakatud tegelema ka põhimõttelisemate probleemidega. Ring- ja rohemajanduse, keskkonnasõbralikuma seadusandluse, kilekottidele alternatiivide loomise, üleüldise mõtteviiside muutumisega. Teeme Ära! võrgustiku kirjutamata reegel on, et riigis, kus käe prügiseks on teinud vähemalt 5% inimesi, on uutel ideedel piisav kandepind: inimesed mõistavad prügiprobleemi ja seeläbi ka liigtarbimise mõju keskkonnale ning on suurema tõenäosusega valmis oma mugavusstoonist väljuma. Või vähemalt kaaluma alternatiive.

Miks sa sellest üldse räägid?

Minu isiklik kokkupuude Teeme Ära! liikumisega algas ca 2,5 aastat tagasi ühel Talveakadeemia konverentsil, Narva-Jõesuus, kus ma hakkasin vestlema Rainer Nõlvakuga. Õppisin tol ajal TLÜ-s merebioloogiat – eriala, mis mind tohutult paelus, aga õppekava, mis … noh, seda huvi väga edasi ei toitnud. Ütlesin Rainerile, et kui ta kunagi plaanib ka merekoristusi korraldama hakata, siis see huvitaks mind väga. Mõeldud tehtud. Sellest ajast peale oleme kokku kutsunud võrgustiku Let’s Do It Mediterranean! (LDIM) ja toimunud on nüüdseks ka esimene koristusaktsioon (10-11. mai 2014), kus osales ca 70 000 inimest ca 15 riigist. Minu roll selles võrgustikus on seni olnud peamiselt sisekommunikatsiooni ja taganttorkija oma, edaspidi soovin keskenduda pigem teadmiste tiimi tööle.

Minu inimesed. Let's Do It World! Clean World Conference Kosovas 2014. Pildil Vahemere koristuse meeskond.
Minu inimesed. Let’s Do It World! Clean World Conference Kosovas 2014. Pildil Vahemere koristuse meeskond. Käemärk suletud pöidla ja nimetissõrmega tähendab sukeldujate “keeles” – okei! Samas võtab see kokku ka LDIM moto – three continents, one sea, Let’s Do It Mediterranean!

Aga miks te Läänemerest ei alustanud?

Loomulikult tundub lihtsam alustada kodulähedusest. Läänemere ääres on vähem riike, nad ei ole enamasti üksteise või iseendaga sõjas, Läänemeri on väiksem, madalam, tasasem ja kodanikuühiskond tugevam… Tõesti, miks me siit ei alustanud? Kes tunneb Läänemere spetsiifikat teab, et Läänemere suurimad keskkonnaprobleemid puudutavad liigseid toitaineid ning 2. maailmasõja sodi, mis vaikselt põhjamudas tiksub. Kummagi puhul on vähe kasu prügi “koristamisest.” Esimene probleem algab meie poekorvist ning kraanikausist (tõstke käed, kes kasutavad ainult fosfaadivabu pesuvahendeid?!) ja teine puudutab erialateadlaste ja päästjate üsna ohtlikke ekspeditsioone.

Masuudikoristustalgud Tilgu sadamas. Ka eestis on palju ära teha - nt. on senini üsna ebaselge süsteem, kuidas panna reostaja päriselt vastutama oma tegude tagajärgede eest.
Masuudikoristustalgud Tilgu sadamas. Ka eestis on palju ära teha – nt. on senini üsna ebaselge süsteem, kuidas panna reostaja päriselt vastutama oma tegude tagajärgede eest. El salvadori särgis poseerib Teeme Ära! regionaalsete “rööprähklejate” koordinaator Kadi Kenk.

Jah, ka Läänemere kallastel vedeleb palju sodi – plastikut, vanu võrke (ghost nets), rehve jm. mida vabatahtlike abiga on võimalik kokku korjata, kuid a) see pole võrreldav sellega, mis toimub Vahemeres ja b) Läänemere piirkonnas tegutseb juba palju organisatsioone (sh. Teeme Ära!), kes talgupäevi korraldavad.  Lisaks c) ma loodan, et ühel heal päeval teeme ka Läänemere ääres ühe ühise kampaania, aga korraga kõike ei jõua – kel soovi, haaraku härjal sarvist!

Kumba eelistad sina? LDIM visuaalid.
Kumba eelistad sina? LDIM visuaalid.
Decomposition
Kui kaua prügi laguneb?

Tõsi on ka see, et üle maailma on palju organisatsioone, kes merekallastel koristusaktsioone ja prügistamise vastaseid kampaaniaid korraldavad: Ocean Conservancy, Surfrider Foundation, WWF, Clean-up Europe jpt. On ka algatusi, et tööle rakendada uudseid merekoristustehnoloogiaid, et prügi ka veesambast välja noppida (seni on edukaimad projektid selles osas küll pigem kaluritega seotud – Fishing for Litter näiteks). Osad neist organisatsioonidest on juba täna LDIM koostööpartnerid ja osadega on need sidemed loomisel. Enamik neist on tsentraalselt (või isegi EL tasandil) loodud ja juhitud organisatsioone, kes kaasavad suhteliselt vähe kohalikke kogukondi, osad on aga kohalike kogukondade poolt algatatud ja selgelt lokaalse iseloomuga ühendused. Mis võib-olla kõige enam Teeme Ära! võrgustikku neist eristab, on see, et Teeme Ära! ei taha jääda koristama, meile tegelikult ei meeldigi seda prügi koristada. Nagu eespool selgitasin, on koristamine vajalik vaid probleemi mõistmiseks ja mõtestamiseks. Edasi on vaja tegeleda põhjustega. 

Tarbi ainult nii palju kui sul päriselt tarvis on. Lihtne öelda, raskem teha.
Tarbi ainult nii palju kui sul päriselt tarvis on. Lihtne öelda, raskem teha.

Kusjuures oluline on aru saada, et igas riigis ja kogukonnas on väljakutsed erinevad. Marokos peavad inimesed looma prügitaristust – seal pole mõnes kohas prügikaste kunagi olnudki, aga tarbimisühiskond juba on. Lääne-Euroopa riikides on väljakutse uus- ja taaskasutusmäära tõstmises ja inimeste tarbimisharjumuste muutmises. Õnneks on maailmas juba palju zero-waste kogukondi, millest on nt. Eestil väga-väga palju õppida.

saida
Liibanonis asub näiteks kurikuulus Saida prügimägi, mis asub mererannas. Tänaseks on küll olemas poliitiline otsus see sulgeda ja Saudi Araabia rahaline toetus seda ellu viia, kuid näis kaua see protsess aega võtab. Vahemere ääres liigub aeg omasoodu…  Lähemalt loe siit. 

 Mida see muudab?

Maailma, mida muud. Me oleme ühe mütsi alla saanud sõjajalal olevad riigid, toonud inimesed randa koristama riikides, kus keskmine elatustase on madalam, kui me Eestis ettegi suudame kujutada. Ma ütlen “meie” ja ma mõtlen tohutult kirjut seltskonda inimesi väga paljudest riikidest, väga erinevatest religioonidest, väga erinevate emakeeltega, väga erineva haridustasemega. See on olnud mulle isiklikult nii emotsionaalselt kui ka erialaselt põnev rännak ja ma loodan, et 2018 me võime selle perega koos öelda, et meie esmärk on täidetud… et Vahemeri on bioloogiliselt mitmekesine ja puhas keskkond, mille eest võtavad vastutuse kõik inimesed ja kogukonnad, kes tema kallastel elavad. See tundub tohutult suur ja kättesaamatu unistus, aga samas – ja ma usun, et ma ei ole selle arvamusega üksi – inimkond peab tegema praegu kiiresti suuri ja pealtnäha kättesaamatult võimsaid asju, või ongi liiga hilja. Natukesest enam ei piisa.

Aga kui mu jutt pole sind veennud, siis vaata seda National Geographicu animatsiooni sellest, kuidas prügi merest meie toidulauale jõuab. Ja kui mu jutt jõudis sinuni ja sa tahad kaasa lüüa (eriti hädasti otsime praegu juurde meediainimesi) – või sul on Vahemere riikides kasulikke kontakte – kirjuta mulle: helene.urva@letsdoitworld.org

LDIM tegemistel saad silma peal hoida ka Facebookis. #LDIM

Minu Vahemereline perekond Eestit väisamas. Ma südamest tänulik, et olen saanud näha ühte kodanikualagatust seest poolt. See pole kaugeltki nii lihtne kui võib tunduda, aga see on vaeva väärt!
Minu Vahemereline perekond Eestit väisamas (pildil mina koos meie egiptlasest disaineriga). Ma  olen südamest tänulik, et olen saanud näha ühte kodanikualagatust seest poolt, olla üks käima lükkajatest ja näha, kuidas ta tõmbab suurepäraseid inimesi ligi ja kasvab. See pole kaugeltki nii lihtne kui võib tunduda, aga see on vaeva väärt! Foto autor Faisal Sadegh Maltalt, LDIM peakoodinaator, taustal Agni Kaldma, kes tegeleb LDIM koostöösuhetega.

Meeldiv ja meelelahutuslik jäätmekäitlus Göteborgis

Teeme Ära! Teadmistetiimi inimesed käisid augustis uurimas, kuidas prügimõttes arenenumad riigid oma prügiasju ajavad. Suuremas plaanis on tarmukatel eestlastel mõte välja töötada prügivaba Eesti (zero-waste) konseptsioon. Jääme ootama!  Teksti koostas Anne Ruusmann koos abijõududega. Rohkem infot Göteborgi taaskasutuskeskuse kohta leiad siit. 

Rootsi jäätmemajandus. Rootsis on seadusega kehtestatud elanikkonnale nõue sorteerida eraldi ajalehed ja klaas. Igal majapidamisel on kohustus sõlmida jäätmeveo leping. Lisaks on deposiidisüsteem karastusjookidele ja metallpurkides jookidele, mis toimib peaaegu 100%-lise efektiivsusega. On olemas seaduseelnõu, mis näeb ette biojäätmete eraldi sorteerimise. Suurjäätmed tuleb ise taaskasutuskeskustesse viia või osta nende veoteenus.

Taaskasutuspargi koordinaator Pål Mårtensson koos teadmistetiimi liikme Toomas Trapidoga kohviku väliterassil. Kohviku hoone ehitati kasutatud materjalidest.

Pakendeid on võimalik tasuta ära anda spetsiaalsetes kogumiskohtades, mis asuvad kõikjal üle linna. Göteborgis on üle linna u 400 eraldi kogutud jäätmete kogupunkti (plats konteineritega). Elanikkonnalt kogutava prügi osas on monopol linna käes. Kuigi mõiste, mida lugeda elanikkonnalt kogutavaks prügiks, ei ole üheselt selge. Tööstusjäätmete osas kehtib tootjavastutus. Nn „valget elektroonikat“ on võimalik kindlatel aegadel kindlates kohtades tasuta ära anda. Tekstiilijäätmed hetkel põletatakse, kuid taaskasutuskeskust ehitatakse. Plastiku jäätmete ümbertöötlemisega tegeleb kaks kohalikku ettevõtet. Plastik sorteeritakse tehnoloogia abil (eri plastikute omaduste kaudu nagu raskus, infrapunatehnoloogia jne) ja granuleeritakse. Suurem osa plastikust eksporditakse, nt Hollandisse lillepottide tootmiseks. Ehitusjäätmed lähevad põletusse või kasutatakse pinnasetäiteks vms.

Göteborgi taaskasutuspark loodi Göteborgi linna algatusel, kuid seal tegutseb 5 ettevõtjat,  tööle hakkas park 2007. Maa ja rajatised kuuluvad linnale ning nende eest makstakse turuhinnale vastavat renti. Osa ehitiste jaoks kasutati  taaskasutatud materjale, mistõttu kujunes käivitusperiood pikemaks ja ehitus kulukamaks.

Mööbli jt esemete seisukord, mida inimesed annetada soovivad, kontrollitakse töötajatate poolt üle ja hinnatakse nende müügikõlblikkust. Kuna kohapeal asju ei parandata, siis ära kriibitud diivanilaud ja logisevate jalgadega toolid tuleb siiski viia jäätmejaama.

Pargis haritakse inimesi jäätmetekke ennetamise teemadel (nt üritused), saadetakse terved ja korralikud esemed uuele ringile (korduskasutus) ja ülejäänu taaskasutatakse. Eesmärgiks oli algusest peale muuta ülejääkidest vabanemine ja korduskasutus inimesele mugavaks, meeldivaks ja huvitavaks. Ühes kohas saab ära anda vanad riided, mööbel, nõud, kodumasinad, ehitusmaterjalid, jalgrattad ja kõiksugu sorteeritud jäätmed. Keskuses asuvad kasutatud esemete ja ehitusmaterjalide kauplused, sorteerimiskeskus, jäätmejaam ja kohvik.

Tegevus on olnud kasumlik esimesest tegevusaastast alates: viimasel aastal umbes 150 000 eurot. Linnaga seotud ettevõtte kasum kuulub linnale ja see suunatakse tagasi keskkonnakaitselistesse tegevustesse, nt saab selle arvelt kompenseerida inimestele jäätmemaksu tõusu, investeerida jäätmekäitlussüsteemi arendamisse jne. Keskus töötab põhimõttel, et vastu võetakse kõik elanike poolt  toodavad jäätmed, v.a. toit, asbesti sisaldavad ja plahvatusohtlikud jäätmed. Mõningad toimingud on tasulised. Näiteks tööstuslike külmkappide külmutusseadmetes sisalduva freooni tõttu tuleb tööstuslike külmutusseadmete äraandmise eest tasuda 100 SEK/m. Ettevõtetele on jäätmete ära andmine tasuline. Osutatakse tasuta transporditeenuseid keskusest ostetud asjade kojuveoks või töötavate seadmete keskusesse toimetamiseks. Jäätmete vedu on tasuline teenus.

Keskus ise ei tegele kõigile jäätmetele taaskasutusvõimaluste leidmisega. Näiteks eraldi sorteeritud metall, plastik ja puit müüakse. Keskus ei ole kaasatud ka tootjavastutuse süsteemidesse. Tootjavastutuse alla kuuluvad esemed võetakse vastu ja tootjad maksvad keskusele tasu rendipinna kasutamise eest.

Selleks, et vähendada jäätmete trasportimise mõju keskkonnale, on Göteborgi taaskasutuspargi jäätmejaamale kehtestatud külastuskordade piirang – 6 külastust aastas on tasuta, edaspidi tuleb maksta. See oli poliitiline otsus, mille tõttu on ühe külastuskorra kohta toodavate jäätmete kogus  teiste jäätmejaamade kogusest oluliselt suurem. Samas eeldab see ladustamisvõimaluse olemasolu kodudes. Lisaks on arvuline piirang elektroonikaromude toomisel – kaks sama liiki elektroonikaromu külastuskorra kohta ehk 12 tk aastas kokku. Kui inimesel on tarvis vabaneda rohkem kui 12 televiisorist aastas, siis tuuakse ilmselgelt majapidamise nime all ettevõtluses tekkivaid jäätmeid.. Sellele vaatamata on 500 000 elanikkonna kohta 250 000 külastust aastas. Göteborgis on kokku 5 taaskasutuskeskust,mis teenindavad kokku ca 900 000 inimest. Recycle park, mida külastati, asub linnast 5 km kaugusel ja on neist suurim.

Mööblipood

Taaskasutuskeskuses on loodud lisaks võimalus elurataste vahele jäänud inimestele normaalsesse elu- ja töökeskkonda tagasipöördumiseks. Seal töötavaid inimesi koolitatakse erinevatel aladel –jäätmete sorteerimine, taaskasutusvõimaluste leidmine, parandus- ja remonditööde tegemine, juhilubade koolitused, müügikoolitused jne. Samuti antakse baasteadmised tööl käimisest, tööajast ja töö tegemisest kui sellisest. Sellega aidatakse kaasa nende inimeste tööjõuturule tagasitoomisele, tööharjumuse tekitamisele.

Loodud on eraldi töökohad ettevõtetest saadetavatele inimestele, kes töötavad keskuses kuu aega ja kellele maksavad palga ettevõtte ise. Lisaks on inimesed, kes on suunatud sotsiaalkindlustus süsteemi kaudu. Sellised inimesed töötavad keskuses maksimaalselt kuus kuud. Pikem taaskasutuskeskusesse jäämine pärsiks nende inimeste edasisi arenguvõimalusi.

Töötamine keskuses huvitab järjest enamaid, sest töökeskkond on mitmekesine. Keskuses on võimalik töötada erinevatel aladel – logistika, müük, aiandus, elektroonika, sorteerimine. Kaasa aitab keskkonnateema populariseerumine. Suhtumine on muutunud tööst prügiga tööks taaskasutuse alal. Göteborgi viies taaskasutuskeskuses töötavate inimeste arv on kokku 50-90 inimese ringis, kuid palgalisi on vaid kümmekond.

Keskus töötab põhimõttel, et kõik siia toodavad asjad annetatakse. See tähendab, et taaskasutuskeskussesse sisenedes küsitakse inimeselt üle, kas tal on terveid ja töökorras asju, mille puhul ta on nõus, et see keskuse poodides müüki pannakse. Iga keskusele müügiks annetatud eseme töökorras olek kontrollitakse üle. Müüdavale tehnikale kehtib 90-päevane raha tagasi garantii. Töökorras mitteolevad esemed suunatakse taaskasutusse. Second-hand boutique  tegutseb tavapärase kauplusena selle erinevusega, et kõik müüdavad esemed on annetatud. Vastuvõtjal on õigus otsustada, missugused esemed lähevad müüki ja missugused mitte.

Keskuses (recycle park) on mõeldud ka meeleahutusele, seal korraldatakse kontserte, olemas on kohvik jne. Erinevate ideede realiseerimiseks ja projektide arendamiseks jääb eelkõige puudu inimressursist.

Taaskasutuskeskusest leiab endale ka uue (vana) jalgratta!
Sorteerimine keskuses on iseeneset lihtne, kui töötajatel on olemas baasteadmised. Keskmiselt 90% on jäätmetest lihtsasti liigitatav, 10% jäätmete liigitamine vajab spetsialisti kaasamist. Kui selline olukord tekib tellitakse vastav spetsialist väljastpoolt. Eraldi sorteeritakse metall, puit, rehvid. Puhta materjali eraldi kogumine on kõige tasuvam, sest seda on võimalik taaskasutada. Samas ei võeta taaskasutusse kõiki esemeid, näiteks kriimustatud või väikest parandustööd vajavat mööblit, sest puuduvad inimesed, kes võiks selle taastamisega tegeleda. See on üks valdkondadest, kuhu taaskasutuskeskus võiks edasi areneda.

Ainsa erandina on sõlmitud komisjonilepingud ehitusettevõtetega ehitusmaterjalide müügiks, mille alusel müügist teenitud kasum jagatakse lepingupoolte vahel. Selliseid lepinguid kasutatakse ehitustest üle jäänud kasutamata ehitusmaterjalide puhul. Arenguvõimalus oleks partnerlussuhete loomine ettevõtetega, mis annaks neile võimaluse avalikult deklareerida keskkonnateadlikkust jäätmete taaskasutuse alal.

Pood, mis näeb välja kui meie Uuskasutuskeskus. Müügil on mööbel, riided, jalanõud, tekstiil, nõud jmt. Butiigil on linnas ka teised poed ja nt kesklinna poodi jõuavad eksklusiivsemate firmade rõivad, mis müüakse ka vastavalt soolasema hinna eest.

Edu saladused:

1. Inimesed on valmis kasutama lihtsaid süsteeme (make it simple). Eesmärk peaks olema luua inimestele jäätmete taaskasutuselevõtt võimalikult mugavaks, st aidata nii palju kui võimalik. Sorteerimine ei ole inimeste jaoks lihtne, sest eeldab vastavaid teadmisi, aega, ruumi. Riideid saab ära anda ühes kohas, patareisid teises jne. Sorteerimiskeskuses tehakse sorteerimine inimese eest. Taaskasutamine on lihtne.

2. Vajalik võib olla seaduste muutmine. Eesmärgi saavutamiseks on vajalik seda toetav seadus või seaduse muutmine.

3. Inimestele tuleb ette näidata, kuids asjad käivad/käima peaks. Kui on soov midagi inimestele õpetada, siis tuleb neile ette näidata kuidas see käib. Pål  Martensson (Taaskasutuspargi projektijuht ja keskuse tegevjuht) tegi katse ja suutis oma majapidamises tekkivad jäätmed sorteerida sedavõrd, et mitte taaskasutatavat prügi tekkis aasta jooksul vaid ca 1 kg.

4. Teavitustöö peab olema pidev. Rootsis saadetakse inimestele 3-4 korda aastas ajaleht, mis selgitab jäätmekäitlust ja elanikkonna kohustusi.

5. Taaskasutus on kasumlik. Taaskasutuskeskuse tegevus saab olla ainult kasumlik, kuna müüakse annetatud esemeid.

Mida rohkem zero waste idee populaarsus kasvab, seda rohkem seda ideed varastatakse. Ideaalis võiks zero waste olla sertifitseeritud tunnustus. Rootsis ladestatakse alla 1%, kuid samas põletatakse üle 50% jäätmetest. Põletusse minevast prügist moodustab 30% toit ja teise sama suure osa plastik: vähemalt 60% põletatavast prügist on ümbertöödeldav.