Sildiarhiiv: Tuuleenergia

Tuuleenergia vs. looduskaunite kohtade esteetilise väärtuse säilitamine I osa

Margot Müürsepp, kelle sulest ilmub kaks artiklit eestlaste suhtumisest tuulikutesse, kaitses juunis 2012 TTÜ-s magistrikraadi linna- ja keskkonnaökonoomika erialal lõputööga „Demand of Estonian Full Age Population for Estonian Coast in its Natural Condition Without Wind Turbines: A Contingent Valuation Study“ (Eesti täisealise elanikkonna nõudlus loodusliku, ilma tuulegeneraatoriteta ranniku järele: tingimuslik hindamine). Margot teostab uuringuid keskkonnaökonoomika vallas ning kavatseb jätkata ka PhD õpingutega. Koostöös Üllas Ehrlich’ga ilmuvad sel aastal ka 2-3 artiklit sama uurimuse kohta. Uurimustöö tulemusi presenteerib ta ka 28-30- juunil toimuval Värska konverentsil (Majanduspoliitika Euroopa Liidu riikides – aasta 2012 ).

Tuulikud on olnud osa Eesti kultuurmaastikest juba sajandeid.

Tuulikute planeerimisest Eestis – kas sellist rannikut me tahtsimegi: huvide konflikt arendajate ja elanike vahel. Tubli Eesti on 10 aasta jooksul teinud märkimisväärseid edusamme tuuleenergia arendamises. Juba 2009-ndal aastal toodeti 22,8% rahvuslikust energia kogutarbimisest taastuvatest energiaallikatest. EL’i siseselt seatud eesmärk Eestile on toota 25% rahvuslikust energia kogutarbimisest taastuvatest energiaallikatest alles 2020-ndaks aastaks – eesmärk saab ilmselgelt tugevalt ületatud. Innovatiivne Eesti on kindlasti riik, mille üle võib iga elanik uhkust tunda. Arvata aga, et kiire arengu nimel millesti loobuda ei tule, oleks naiivne. Küsimus ei ole mitte tuuleenergia positiivsetes mõjudes õhukvaliteedile ning panuses riigi energiasõltumatusesse, vaid selles, kas eestlased on valmis loobuma kaunitest rannikuvaadetest?

Arendusfirmade plaanid tuuleenergia arendamiseks lähiaastatel on vägagi ambitsioonikad. Kui 2011 aasta lõpuks oli Eestis rajatud 20 maismaa tuuleparki koguvõimsusega 184 MW, siis 2014 aasta lõpuks on plaanis rajada 37 uut tuuleparki 21-kordistades Eestis töötavate tuuleparkide koguvõimsuse ca. 3800 MW’le. Vaid kolm uutest parkidest on planeeritud avamerre, ülejäänud Eesti rannikualadele.Ala, kus Eestis on tuulenergia tootmiseks sobilikud tuuletingimused on väike: 2 km laiune rannariba põhjarannikul ning 20 km laiune maatükk läänerannikul. Ligikaudu 90% sellest alast on seni olnud inimtegevusest puutumata. Tänu looduslikkusele omab Eesti rannik kõrget esteetilist väärtust ning sealne floora on tihti teadlaste uurimisobjektiks. Ülalmainitud plaanide täitmise korral kaetaks aga rannik tihedalt metallkonstruktsioonidega. Visuaalne reostus on kohane termin säärasele looduse muundamisele.

Küsimus ei ole kindlasti selles, kas tuuleenergia on põhimõtteliselt hea või halb, vaid selles, millised alad on sobilikud tuuleparkide rajamiseks. Tuuleenergia rakendamises rohkem kogemust omavad riigid on teinud planeerimisprotsessi niivõrd läbipaistvaks, et avalikkus teab täpselt, mis lähiaastatel plaanis on. Veelgi enam, avalikkust kaasatakse planeeringute koostamisse enne viimaste kinnitamist omavalitsuste poolt. Kõne alla ei tule tuuleparkide rajamine kõrge esteetilise ja/või kultuurilis-ajaloolise väärtusega aladele – nii on olukord nt Taanis ja Saksamaal.

Eesti tuulepargid asuvad valdavalt rannikul.

Eestis seevastu on arendusfirmadel ning KOV’del palju vabam voli: avalikku diskussiooni ning elanikkonna kaasamist planeerimisse pigem välditakse. Rahvusvahelised uuringud on ju aga tõestanud, et üldine toetus rohelise energia tootmisele ei ole võrdsustatav toetusega lokaalsete projektide suhtes. Mitte väga üllatavad on tulemused erinevatest uuringutest, et inimesed on valmis maksma selle eest, et kõrge esteetilise väärtusega alasid ei ehitataks täis tehiskonstruktsioone. Kusjuures Eestis on olukord sama: €23,4 miljonit aastas on hind, mida täisealised eestlased kokku on valmis maksma selle nimel, et säilitataks looduslik ranniku vaade. Kaunis loodus on keskkonnakaup, mida me kõik tarbime puhates, sportides, sõpradega meelt lahutades. Ärgem unustagem loodust hinnata.

Tööstuslikke tuuleparke on etem nimetada tuulefarmideks.

Tuuleenergia rakendamine on kahtlemata tervitatav. Aktsepteeritav ei ole aga Eesti kauni ranniku laialdane koormamine tehiskonstruktsioonidega. Mõtlemisainet jagub siinkohal nii riigile, arendajatele kui ka kodanikele. Riik peaks, võiks ningka saaks muuta avaliku diskussiooni kohustuslikuks. Arengufirmad peaks, võiks ning ka saaks proaktiivselt kogukondi kõnetada ja inimesi üleskutsuda osalema sobilike alade valmisel. Kodanikel on õigus ja ka võimalus oma arvamust avaldada. Eestlaste huvide seismise eest peaks aga hoolt kandma riik seades rangeid tingimusi tuuleparkide planeerimisprotsessile.

Lisalugemist

Grahama, J. B., Stephenson, J. R., Smith, I. J. (2009). Public Perceptions of Wind Energy Developments: Case Studies from New Zealand. – Energy Policy. 37, 3348–3357.

Hunt, L. M., Haider, W. (2004). Aesthetic Impacts of Disturbances on Selected Boreal Forested Shorelines. – Forest Science. 50(5), 729-738.

Pettersson, M. (2006). Legal Preconditions for Wind Power Implementation in Sweden and Denmark. – Luleå University of Technology. [WWW] http://pure.ltu.se/portal/files/264767/LTU-LIC-0612-SE.pdf (30.04.2012)

Selg, V. (2006). Mida oleme tuuleenergeetika arendamisel teinud valesti? Kuidas minna edasi. – Taastuvate energiaallikate uurimine ja kasutamine. Seitsmenda konverentsi kogumik. Tartu.

Swofford, J., Slattery, M. (2010). Public Attitudes of Wind Energy in Texas: Local Communities in Close Proximity to Wind Farms and Their Effect on Decision-Making. – The Institute for Environmental Studies. Texas.

Tsoutsos, T., Tsouchlaraki, A., Tsiropoulos, M., Serpetsidakis, M. (2009) Visual Impact Evaluation of a Wind
Park in a Greek island. – Applied Energy. 86, 546–553. Tuuleenergia. – Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni kodulehekülg. [WWW] http://www. tuuleenergia.ee (10.04.2012)

Vaab, T., Keerberg L., Vaarmari, K. (2010). Tuulikud ja tuulepargid Eestis. Senine planeerimine. Probleemid. Ettepanekud lahendusteks. – Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Keskkonnaõiguse Keskus, Eesti Roheline Liikumine. Tartu [WWW] http://www.eko.org.ee/wp-content/uploads/2010/06/Tuulikud-ja-tuulepargid-
Eestis.pdf (14.03.2012)

Uued tuuled laevanduses

Loo autor, Martin Ligi, on TÜ doktorant keskkonnatehnoloogia erialal, keskkonnaseire suunal ning ühtlasi insener Tartu Observatooriumi Atmosfäärifüüsika osakonna Taimkatte seire töörühmas. Hetkel resideerub ta välisspetsialistina Hollandis. 

Laevanduse ajalugu võib alustada hetkest, mil inimesed hakkasid suuremate puujuppide ujuvust kasutades veekogusid ületama. Päris kaua aega kasutati edasi liikumist vaid taastuvaid energiaallikaid, milleks olid tuul, vool ja kondimootor, kuid aastal 1803 muutus kõik, kui Robert Fulton lisas laevale aurumootori ning pool sajandit hiljem valmis ka ainult auru jõul liikuv laev. Edaspidi on kasutusele võetud erinevaid taastumatuid energiaallikaid, et rajada maailmamerele hiiglaslik laevastik, mis just keskkonnale erilist lahkust üles ei näita. Õnneks on kümneid aastaid muudest tööstustest hiljem hakatud ka laevanduses loodussõbralikkusele rohkem tähelepanu pöörama.

Mõned aastad tagasi hakkas Tallink ostma uusi kiiremaid ja ökonoomsemaid parvlaevu, mis iseenesest on tervitatav nähtus, kuid kuivõrd rohelised need tegelikult on, ei oska öelda. Kindlasti ei tasu siit loota mingeid radikaalseid uuendusi. Parimal juhul on ehitamisel lähtutud roheliste laevade projektis leitust, mille kohta saate täpsemalt lugeda aadressil internetist. 

Antud tekstis keskendun siiski rohkem lennukatele ideedele, mis ehk kunagi ka massilist kasutust leiavad. Kuigi mitmedki tehnoloogiad on juba läbinud esimesi edukaid katsetusi merel, siis seni julgeima disaini „The Orcelle“ (joonis 1) on loonud Skandinaavia laevandusettevõte Wallenius Wilhelmsen, kes lähtuvalt enda erialast, ehitasid autotransportööri, mis vastab tänapäeva kiiruslikele ja mugavuslikele standarditele ja kombineerib teadaolevaid tehnoloogiaid sealjuures ainult taastuvaid energiaallikaid kasutades.

Joonis 1. E/S Orcelle

Tuul ja päike. Kui tuuleenergia kasutamine pole midagi uut, siis uutes lahendustes on rohkem tähelepanu pööratud purjete multifunktsionaalsusele. Laeval, mille kaubaruum on umbes 14 jalgpalliväljaku suurune, on kolm hiiglaslikku purje. Kõik on valmistatud hästi kergetest ja vastupidavatest materjalidest ning lisaks sellele on kaetud ka päikesepaneelidega. Valdavalt ongi uute purjede juures lisatud, et need peaksid olema võimelised kasutama ka päikeseenergiat. See teeb nende valmistamise kindlasti kallimaks, kuid efektiivsus kasvaks oluliselt. Igal pool maailmas on väiksemate aluste peale pandud katsetusteks päikesepatareisid, kuid alati on tegemist elektri tootmist võimaldava üksusega. Kuskilt pole veel kuulda olnud majadelt juba väga tuttavate päikesepaneelidest, mille eesmärk on toota soojust mitte elektrit, väga põhjas ja väga lõunas töötavad suured laevad võiksid selliste lahenduste uurimise peale mõelda. Ametlikult sõlmisid 2008. aastal alternatiivsete lahenduste tootja SolarSailer ja Hiina suurim laevakompanii COSCO group koostöölepingu, et konteinerlaevadele luua päikesepatareidega purjed, kuid arengu suhtes tsiteeriksin Hiina firma 2010. aasta jätkusuutlikkuse raportit: „COSCO Group is actively researching on the development of substitute energy in the future, and is researching on the possibility of adopting nuclear power, wind power and solar energy as ship power.“

Laineenergia. Tegemist on uuemat tüüpi energiaga, mis toodab energiat üksusest, mis üldiselt on laevadele ainult raskuseks, mida on vaja ületada, olnud. Orcelle’l on 12 „uime“ mis on võimelised laineenergia muutma mehaaniliseks energiaks, mis oma olemuselt peaks toimima sarnaselt delfiinide edasi liikumisega, elektriks või vesinikuks. Uimed võivad kasutada ka laeval olevaid teisi energiaallikaid, et laeva edasi liigutada. Selliste uimede erinevus purjedest seisneb eelkõige selles, et need on võimelised liigutama laeva soovitud suunas hoolimata lainete liikumise suunast. Teiseks on lained olemas ka tuulevaikse ilmaga. Edukaimad katsetused (seisuga jaanuar 2009) pärinevad 2008. aastast, kui 69 aastane jaapanlane Ken-ichi Horie sõitis laineenergia abil edasi liikuva ja vajaliku elektrit päikesepatareidega tootva paadiga (joonis 2) Havailt Jaapanisse. Selle laeva kiirus oli kuni kümme korda väiksem kui üldiselt suurtel tankeritel, kuid läbis seni pikima vahemaa laineenergial põhineva alusega.

Joonis 2. Laineenergiat rakendava purjeka „mootor“

Kütuseelement. Hoolimata kõigest eelnevast peaks poole Orcelle kütusemahust katma kütuseelement. Sellises süsteemis segatakse elektri saamiseks kokku puhas hapnik ja vesinik ning lisasaadusteks on vesi, aur ja soojus. Saadud energia peaks tööle panema uimed, varustama ülejäänud laeva elektriga ja lisaks panema tööle ka kaks laeva taha võimast veejuga tekitavat süsteemi. Viimasega kaotatakse vajadus seniste sõukruvide järele. Süsteemi suur pluss on kohapealne vesiniku tootmine, milleks vajaliku energia saadakse uimede abil lainetest.

Laeva disain. Olulist energiakokkuhoidu annab ka säästlik planeerimine. Mida voolujoonelisem on auto seda stabiilsemalt püsib see teel ja kulutab vähem kütust. Samamoodi on ka laevadega. Konkreetne laev on pentamaraan, kus siis üks peenike ja lainetest hästi läbi murdev kogu laeva pikkune kest asub laeva keskel ja stabiilsust lisavad neli äärtel paiknevat tuge. Selline disain tagab piisava stabiilsuse tormisemal merel ning annab parema läbivuse, sest hõõrdepind veega väheneb. Lisaks kaob sellise kuju puhul ära vajadus ballastivee järele, mis oluliselt vähendab liikide sunnitud rännet ja ohtlike võõrliikide sattumist teistesse vetesse, kuid selle probleemi kirjeldamine vajaks juba uut postitust.

Suur võit on saavutatud ka uudseid materjale kasutades. Nii on kergeid materjale, näiteks alumiinium ja termoplastik, kasutav alus võimeline vedama 50% rohkem autosid kui sama suur praegu eksisteeriv laev. Suuresti on see tingitud ka ballastivee vajaduse kaotamisest.

Lained kui energiaallikad (koostöös Talveakadeemiaga)

Artikli autor on Victor Alari, kes õpib Tallinna Tehnikaülikoolis maateaduste magistriõppes. Victor jõudis parimate hulka 2011. aasta Talvakadeemia teadusartiklite konkursil.

Joonis 1. Aasta keskmine päikese võimsus pinnaühiku kohta. (3)

Energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise (või kantakse ühelt kehalt teisele). See fundamentaalne väide kannab energia jäävuse seaduse nime, kuid millegi pärast ei tundu see inimestele nii intuitiivne kui gravitatsiooniseadus (see et õunad ikkagi maa peale kukuvad mitte kosmosesse). Põlevkivi või nafta mida me täna põletame, taimed mida söövad lehmad ja lehmad keda sööme meie, on kontsentreeritud vorm päikeseenergiast. Kõlab ju lausa uskumatult, et igaühe sees särab tegelikult päike.

Joonis 2. Keskmine tuule võimsus pinnaühiku kohta (4)

Päikeseenergia, mis on talletatud fossiilsetesse kütustesse, on sinna kogunenud väga pika aja jooksul, kuid inimkond on suutnud pärast tööstusrevolutsiooni selle väga kiiresti maapõuest välja võtta, nii et selle varud ammenduvad lähima 100 aasta jooksul. Fossiilsete kütuste põletamise juures on ka teine aspekt, mis tuleks ära märkida. Nimelt paisatakse nende põletamisel atmosfääri süsinikdioksiidi, mida loodus ei suuda kahjuks alla neelata sama kiiresti, kui meie seda atmosfääri paiskama. Selle tagajärjeks loetakse üsna suure tõenäosusega kliima soojenemist.

Minu jaoks tundub üsna loogiline, et  tuleb panustada väga palju ressursse alternatiivsete energiaallikate kasutuselevõtuks. On ju taastuvad energiaallikad kontsentreeritud vorm päikeseenergiast, mis kestavad veel sama kaua kui päikene ning ei reosta süsinikdioksiidiga keskkonda. Üks tuntumaid selliseid on loomulikult tuul, aga kus tuult ja vett, seal ka lainet.

Joonis 1 illustreerib aasta keskmist päikeseenergia kiirgustihedust. See tähendab, et päikesepatarei kasuteguri 100 % juures saaks ekvatoriaalsetelt aladelt 1 m2 suuruselt pinnalt võimsust kuni 350 W, ehk 1 m2 suurune päikesepatarei suudaks siis põlemas hoida kuni kuus 60 W lambipirni.  Eesti laiuskraadil tuleks aasta keskmiseks ligikaudu 150 W/m2.  Liigume edasi tuuleenergia juurde. Jooniselt 2 näitab tuuleenergia potentsiaali kogu maailmas.

Nagu näha on tuuleenergia võimsus pinnaühiku kohta suurem päikeseenergia võimsusest. Näiteks talvel saab 1 m2 suuruselt pinnalt Läänemere kandis  teoreetiliselt kuni 700 W ehk 0.7 kW energiat. Võiks ju arvata et laineenergia on samas skaalas kui tuuleenergiagi, kuid võta näpust.

Joonis 3. Maailma laineenergia potentsiaal (5)

Joonisel 3 on esitatud aasta keskmine laineenergia potentsiaal iga laineharja meetri kohta (seda illustreerib Joonis 4, mis on iga laineharja meeter).   Iirimaa ranniku lähedal on see lausa üle 60 kW/m, ehk siis iga laineharja meetri kohta saaks teoreetiliselt kätte kuni 60000 W võimsust ehk saaks põlema panna kuni 1000 lambipirni!

Joonis 4. Lainetuse võimsuse definitsioon.

2010 a Talveakadeemiale esitatud tööst pealkirjaga „Lainetuse energia potentsiaal Eesti territoriaalmeres“ selgus et:

  • Võrreldes tuuleenergiaga on lainetuse energia potentsiaal 8 korda suurem. Keskmine lainetuse võimsus on 5 kW/m Saaremaa ranniku lähistel (Joonis 5). Seetõttu on tuuleenergia arendamise kõrval mõttekas panustada kindlasti lainetuse energia tootmisesse.
  • Lainetuse energia sesoonne käik ühtib suuresti energiatarbimise nõudlusega. Lähtuvalt sellest on võimalik toota suur osa energiast just siis, kui on suur tarbimine.
  • Suurte Euroopa Liidu liikmesriikide nagu Prantsusmaa, Suurbritannia ja Hispaaniaga võrreldes on Eesti lainetuse energia potentsiaal 4 korda suurem, sest me tarbime kümneid kordi vähem energiat kui mainitud riigid. Teisisõnu, Eestis on võimalik toota märkimisväärne osa energiast lainetest.
Joonis 5. Laine võimsus (kW/m) kahe aasta keskmisena Saaremaa ranniku lähistel.

Uuri edasi:

1) Presentatsioon laineenergia võimalikkusest Eesti rannikumeres: http://tipikas.tv/video/G4W31D4921YO/Victor-Alari-TTÜ-Lainetuse-energia-potensiaal-Eesti-territoriaalmeres

2) Poster Läänemere teaduskongressil lainetuse energiast Eesti rannikumeres:

Alari, Victor (2011). Wave energy resources in Estonian territorial sea. 8th Baltic Sea Science Congress, St. Petersburg, August 22-26, 2011. St. Petersburg:, 2011, 271 – 271.

(3) http://www.chemexplore.net/Solar-Energy.gif

(4) http://www.jpl.nasa.gov/images/quikscat/20080709/quikscat-wind-browse.jpg

(5) http://www.oceanharvesting.com/pics/uploads/0/figpowerannworld.jpg

Tulevikutuulik

Kuidas võiks tulevikus elektrituulik välja näha?

Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon kutsub osalema ideekonkursil “TULEVIKUTUULIK”.

Täielikult keskkonnasõbralikud energia tootmise lahendused on meie tulevik ning seetõttu on juba täna taastuvenergeetika tööstus üks kiiremini arenevaid sektoreid kogu maailmas. Ka tuuleenergeetika on viimase 15 aasta jooksul läbinud plahvatusliku arengufaasi ning trendid näitavad, et areng on jätkuv. Samas ei pruugi tänane elektrituulik paarikümne aasta pärast
välimuselt ja lahenduselt olla enam selline kui täna. Arengut suunavad ühelt poolt soov elektrituulikuga toodetud elektri hinda vähendada ja seega vajadus suurendada tuuliku kasutegurit ning teiselt poolt ühiskonna nõudmine, et tuulik peab keskkonda sobima ning inimestele ka meeldima. Käesoleva konkursi eesmärk ongi tekitada innovatiivseid ideid, kuidas võiks tulevikus tuulest elektrit tootev tuulik välja näha.

“Tulevikutuuliku” konkursil on kaks kategooriat. Noorte konkursi
peaauhinnaks on reis tuulikutootja WinWind tehasesse Haminas (Soome) koos tuulepargi ning elektrituuliku gondli külastusega. Auhind sisaldab ekskursiooni, laevapileteid ja majutust Helsingis. Põhikonkursi kategooria peavõitjat ootab uue põlvkonna täishübriidajamiga sõiduauto Toyota Prius ühe kuu kasutusõigus. Lisaks paneb Eesti Energia välja eriauhinna väljapaistvamatele osalejatele – Baltimaade võimsaima tuulepargi külastus Aulepas koos pääsuga elektrituuliku gondlisse.

Konkursi võitjad kuulutatakse välja globaalsel tuulepäeval 15.juunil 2010
ning tööd eksponeeritakse Vabaduse väljaku tunneli Eksperimentaalgalerii
näitusel “Tulevikutuulik” ning kodulehel www.tuuleenergia.ee.

Konkursi “Tulevikutuulik” tööd peaksid:

*        rõhutama tuuleenergia keskkonnasõbralikku olemust;

*        arvestama keskkonda sobivust;

*        olema innovatiivsed nii lahenduselt kui välimuselt;

*        olema suunatud pigem ülehomsesse;

*        mitte lähtuma täna eksisteerivatest tehnoloogiatest.

Konkursitöö koosneb http://www.tuuleenergia.ee/konkursid/ lehelt prinditavast ja täidetud registreerimislehest ja ankeedist ning idee visuaalsest poolest pdf failina. Tööd tuleb saata kinnises ümbrikus pealkirjaga konkurss “Tulevikutuulik” aadressil Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon, Regati pst.1 Tallinn 11911

Tähtaeg on 31.mai 2010 kell 16.00, aga vormista ja esita oma idee kohe, sest esimesele kahekümnele tulevad kingiks lõbusad tuuleenergia meened!

Ideekonkursi “Tulevikutuulik” korraldaja on Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon ning partneriteks Eesti Kunstiakadeemia, Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011, AS Eesti Energia Taastuvenergia Ettevõte, AS
Toyota ja OY Winwind.

LISAINFO: www.tuuleenergia.ee

Tartu Keskkonnahariduse Keskus
Keskkonnainfopunkt
Tel 7 366 120

Tuuleenergia võlu ja valu

Tuuleenergiat nähakse peamise Euroopa Liidus peamise energiaallikana, mille abil vähendada taastumatute energiaallikate tarbimist. Seda lihtsalt sellepärast, et antud laiuskraadidel on elektrit tuulest toota palju hõlpsam (ka odavam) kui päikesest. Tuul puhub ka peaaegu igal pool (tõusu-mõõna ja bioenergia rakendused pigem lokaalsed). Tuule energia peamise miinusena tuuakse välja tema kõikumine. Skeptikud küsivad pidevalt, mis saab kui väljas on talvel -20oC ja tuult ei puhu paar nädalat.Ka sellisele olukorrale on võimalik leida erinevaid lahendusi, kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Hiljuti käis meediast läbi uudis kuidas hiidlased sõdivad suure tuulepargi vastu mis rikub nende merevaadet. Ka Virumaale Kullengale planeeritav tuulepark tekitab kohalike elanike vastaseisu. Ühelt poolt ma saan nendest inimestest täiesti aru, kes tahavad loodusliku elukeskkonna säilimist, et säiliks vaade, kus meri kaob silmapiiri taha. Ning tuulepark võib rikkuda nii mõnegi hingematvalt ilusa vaate. Teisalt kui tahetakse rakendada mastaapseid plaane, mille kohastelt ainuüksi Eestis Energia rajatavate tuulikute koguvõimsus on 1 GW (pool Narva põlevkivi jaamade võimsusest), siis paraku on ei jää just palju kohti, kust pilku merele keerates, ei oleks tuulikuid näha. Siit tekivad kohe konfliktid, ühelt poolt me soovime tuuleenergiat teisalt ei taha näha tuulikuid. Tekib jälle otsustamise koht, millest kirjutasin ka „Looduskaitsealade tulu ja kulu“ teema all. Kas me hindame rohkem saadavat elektrit või vaadet ja kohalike elanike heaolu. Paratamatult pole Eestis nii asustamata rannikuid, mis ei oleks looduskaitsealad ning kus tuulikute rajamine kedagi ei mõjutaks. Praeguse olukorra jätkudes on oodata pea iga uue tuuliku rajamisel kohalike elanike vastaseisu ja kohtuskäike. Kas energianälg paneb meid harjuma mereäärsete tuuleparkidega või leitakse lahendusi kuskilt mujalt?