Sildiarhiiv: Vahemeri

Bioloogiline mitmekesisus,Loodus- ja keskkonnakaitse,Seminar/üritus,Teaduse ajalugu

Vahemere saladused: kauaks neid jätkub?

IMG_4080
Kaido Haagen on fotograaf, kes on tuntust kogunud eelkõige arhitektuurifotode ja allveepildistamisega. Tema sissejuhatav loeng veealuse maailma jäädvustamisest pani rõhuasetuse fotograafi eetikale – efektse loodusfoto saamiseks ei tohi loomi või taimi panna ebaloomulikku olukorda (näiteks neid ehmatada, sakutada või kuidagi endale sobivalt ümber paigutada). Foto: Helene Urva

Külastasin (et mitte öelda korraldasin) rõõmsate töökohustuste tõttu 7. aprillil Lennusadamas merefoorumit, kus allveefotograafiast kõneles haaravalt Kaido Haagen ja filmiks näidati National Geographicu dokumentaalfilmi “Secrets of the Mediterranean: Cousteau’s Lost World.”

Filmi keskmeks on sukelduja ja mereökoloog, merekaitsealade eestkõneleja Enric Sala, kes uurib Vahemerd, lähtudes legendaarse Jacques Cousteau filmitud kaadridest eelmise sajandi keskpaigast.

http://channel.nationalgeographic.com/wild/videos/now-vs-then/

Vahemerest on inimesed kalu püüdnud juba tuhandeid aastaid, kuid nüüd survestab ökosüsteemi ka töönduslik kalandus, reostus, kliimamuutused ning rannikukoosluste ja elupaikade hävitamine läbi intensiivse arendustegevuse. Tohutult palju on muutunud võrreldes ajaga, mil Cousteau filmis legendaarseid stseene Vahemere imelisest elustikust. Vahemeri oma hiilguses on kadumas ning filmi tegemise hetkel oli kaitse all vähem kui 1% Vahemerest (tänaseks ligi 5%, ehkki range kaitse all on endiselt alla 1%). Ümber Vahemere on ligikaudu 30 riiki, kus elab ligi 500 miljonit inimest. Lisaks neile saabub piirkonda aastas ca 100 miljonit turisti. Vahemerel toimub ca 20% kogu maailma naftatankerite transporidst (WWF andmed).

Coustou poolt 1946. aastal filmitud kaadrites kihas meri Marseille’i lähedal Prantsuse rannikul elust. Samas jäid juba siis kaadrisse ka tehaste reoveetorud ning muud reostusallikad. Nüüd sukeduvad Enric ja Jacques Cousteau poeg Pierre-Yves samades piirkondades, kus Cousteau, kuid ca  90% toonasest elurikkusest on kadunud. Sama pilt avaneb tegelikult kõikjal Vahemeres. Enric Sala soovitab võtta Vahemere keskkonnaseisundi hindamise aluseks Cousteau filmitud kaadrid, mitte tänapäeva – selleks, et me annaks endale jätkuvalt aru, milline mitmekesisus on juba kaotatud.

Rohkem kui reostus on filmi autorite hinnangul Vahemere liigilisele mitmekesisusele löögi andnud aga ülepüük. Väga raske on jõuda kalanduses ühistele kokkulepetele, sest paljud kogukonnad elatuvad kalapüügist. Et sünniks koostöö peavad merekaitsealade eestkostjad tõestama, et terve keskkond saab eksisteerida ka koos mõõduka kalandusega.

Merekaitsealad kujutavad endast rahvusparke vees, seal ei püüta kala ning see võimaldab kalavarudel taastuda. Kuni oma surmani oli Cousteau mereelustiku kaitsealade eestkõnelejaks. Filmis kirjeldatakse nelja erineva vanuse ja kaitsestaatusega ala Vahemere Euroopa rannikul. Mida vanemad on kaitsealad, seda enam on seal suuri (= vanu) kalu ning erinevaid liike esindatud. Ühelt kaitsealalt leiavad nad isegi üliharuldaseks muutunud punase koralli. Võrreldes kalastuspiiranguteta aladega, kihab kaitsealadel meri elustikust.

gorgonie rosse mediterraneo fondale acquario
Korall oma looduslikus kasvukohas. Autor: kliki pildile

Punane korall on mereloom, kes saab elada vaid terve ökosüsteemiga meres. Tema elupaigaks on Vahemere sügavamad koopad ja veealused kaljud. Mis on punase koralli tähtsus ökosüsteemis, on raske öelda, kuid Eric Sala küsib väga tabavalt: „Kui lennuki peale istudes öeldakse teile, et mõned kruvid on puudu, aga me ei tea, milleks need kruvid vajalikud on – kas te istuksite sellesse lennukisse?“

Kuigi punast koralli on ehete valmistamiseks kasutatud juba tuhandeid aastaid, muutus korje eriti aktiivseks just 20. sajandil. Ka Cousteau filmis omal ajal punase koralli korjamist, mida teostati üsna jõhkral viisil – vee põhjas veeti võrke, kuhu korallikolooniad takerdusid ja murdusid. Punast koralli võib nimetada Vahemere kullaks, paar kg seda paikset loomakest maksab tuhandeid dollareid. Naised maksavad endiselt tohutuid summasid punase korallist valmistatud ehete eest. Tänaseks on punane korall Vahemerest aga praktiliselt kadunud.

Selleks, et koralli kaitsta, oleks vaja rahvusvahelisi kokkuleppeid. Mõned Vahemereriigid on pannud punase koralli müügile piirnagud, kuid enamik riike ei reguleeri punase koralli korjet ega müüki üldse. 1970-ndatel usuti, et punane korall taastub juba paari aastaga, kuid tegelikult võtab korallikoloonia taastumine aega 70-100 aastat.

Filmis kirjeldavad sukeldujad ühe ülimalt haruldase korallikoloonia avastamist: „Ma tunnen, et ma reisisin ajas tuhandeid aastaid tagasi. Aega, kui inimesed ei olnud merd niimoodi mõjutanud. Võimalik, et see on ainuke säilinud terviklik punaste korallide koloonia Vahemeres, see võib olla üle 300 aastat vana. See on nagu muuseum, mis on täidetud aaretega, kuid tal pole uksi ega lukke. Minu meelest on punane korall ilusam meres, kivide küljes kasvades, kui naiste kaelas.“

2436074_orig
Korall nii nagu me seda tunneme ehtekunstis. Daamid – korallid on siiski ilusamad merepõhjas, jätke nad sinna kasvama. Autor: kliki pildile

Traditsioonilise kalastamise asemel saaksid kaitsealal elavad kogukonnad teenida turismilt. Üks filmis käsitletud suhteliselt väike kaitseala teenib aastas 7 miljonit eurot. Turisminduse surve keskkonnale on aga tugev – sukeldumiskohtades on õrnad korallid lõhutud. Kuna kaitsealasid on nii vähe, siis kontsentreeruvad sukeldujad neisse vähestesse piirkondadesse, kus midagi huvitavat näha on (Vahemeri pole sukeldujate jaoks just lemmikpaik, kuigi seal on imehea nähtavus, on seal vähe elurikkust, mida jälgida), mis suurendab omakorda turismi negatiivset mõju kooslusele.

Vahemere piirkonnas elab veel eakaid kalureid, kes mäletavad Vahemerd küllusliku ja kalarikkana. Nende lapsepõlves võis kalu püüda käsitsi või ahinguga rannaveest, meres oli nii palju kalu, et nende nägemiseks ei pidanud vette minemagi. Siis võeti kasutusele suured põhjatraalerid ja moodsad harpuunid, mis ei jätnud kalaparvedele, suurtele isenditele ega põhjaelustikule üldisemalt taastumiseks enam võimalust. Tänaseks on Vahemere kalavarud kokkukukkumise äärel või teatud liikide mõttes ammendatud, kaitsealadelt väljapoole jäävatel merealadel on kalavarud praktiliselt hävinud.

Ülepüük on nõiaring. Cousteau mõistis ülepüügi negatiivset mõju ökosüsteemile: mida vähem on kalu, seda rohkem näevad kalamehed vaeva, et neid viimaseidki isendeid leida ja seda vähem on alles jäänud kaladel eluvõimalust. Kusjuures inimene ei ole ainuke loom, kes Vahemeres kaladest toitub – ka delfiinid, haid, hülged, merelinnud, teised suuremad kalaliigid jt. tahavad saada oma osa, kuid nemad on praktiliselt kõik juba surutud ohustatud liikide kategooriasse.

noaa_fishingmed2
Kalastamisvahendid, mida kõige sagedamini tänapäeval Vahemeres kasutatakse

Paljude kalurite arvates on kaitseala endiselt koht, mis võtab neilt töövõimalusi vähemaks. Iroonilisel kombel võidavad aga ka kalurid kaitsealadest, sest kaitsealade ümbrusest saab märksa paremaid saake kui Vahemeres üldiselt. Leidub ka traditsioonilisi kalureid, kes kalastavad suhteliselt väikeste laevadega ja lasevad ükshaaval kõik alamõõdulised kalad vabaks – nii nagu seadus ette näeb. Kaaspüük (by-catch)  on suure hulga mereloomade hukkumise põhjuseks (sealhulgas mereimetajate). Samas esineb Vahemeres ka päris palju röövpüüki – sh. turistlikku röövpüüki.

Kõige paremaid tulemusi, nii looduse kui ka inimese seisukohast, annavad kaitsealad, mis on piisavalt suured, mitte liiga ranged, kuid teatud piirangutega turistide hulgale. Nii saab kohalik kogukond teenida küll turismist, kuid turistide voo saab jaotada suurema ala peale ning hoida inimmõju nii madala, et piirkond selle all ei kannataks. Turism, piiratud mahus traditsiooniline kalandus ja terve ökosüsteem – sellised merekaitsealad on  tõenäoliselt Vahemere ökosüsteemi taastumise võtmeks.

Vahemeri on bioloogilise mitmekesisuse hot-spot – st. piirkond, mis on erakordselt rikkaliku elusloodusega, ometi on rikkalik elu hästi säilinud vaid kohtades, kus inimese sekkumine on rangelt reguleeritud või inimasustuse mõju minimaalne. Oluline on meeles pidada, et kaitsealad toovad kõigile kasu: keskkonnale, kalameestele, turismile ja majandusele. Filmi autorite hinnangul tuleks kaitse alla võtta 20% Vahemerest, et Vahemere ökosüsteemidel oleks võimalik säilida ja taastuda. Poliitiline kokkuleppe keerleb hetkel pigem 10% ümber. Kas see saab ellu viidud ja kas kümnest protsendist piisab, on iseküsimus.

Järgmine merefoorum toimub Lennusadamas 12. mail, näidatakse National Geographicu dokumentaali “It’s Alive” sarjast “Alien Deep” ja teemat avab Aleksei Turovski. Kevdaise “Ujub või upub” merefoorumite sarja lõpetab 2. juunil National Geographicu film “6 degrees could change the world” ja külla tuleb Mart Jüssi.

Päise fotol sukeldub Jacques Cousteau oma perega. 

Jäätmed,Jätkusuutlik areng,Loodus- ja keskkonnakaitse,Tarbimine

Mitte lihtsalt kodanikualgatus vaid meie kodanikualgatus!

Talgupäevad ja Teeme Ära on midagi, millega me oleme Eestis juba küllaltki harjunud, see on midagi kodust ja stabiilset. Kui aga Teeme Ära! rahvusvahelise võrgustiku (Let’s Do It world!) tegemisi jälgida, siis on tegemist pigem millegi murrangulise, suure ja äärmiselt rahvusvahelisega. 112 riiki, üle 10 millioni vabatahtliku, tuhandete tonnide viis kokku koristatud prügi…

Eesti prügitalgulised Horvaatias, Splitis.
Eesti prügitalgulised Horvaatias, Splitis koos kohalike organisaatoritega MTÜ-st Žmergo. Minu jaoks isiklikult tähendab Teeme Ära! sõpru ja kogukonda, “meid,” inimesi, kes on valmis oma mugavusstoonist välja tulema, et kõigil oleks planeedil Maa parem olla.

Olles Teeme Ära tegevustesse juba mõned aastad panustanud, näen ma selles (ja temasarnastes kodanikealgatustes) võtit paremasse homsesse, ühte võtmetest. Jah, koolilastele on võimalik haridusega kujundada edumeelsemaid hoiakuid, kuid kuidagi peab kaasama ka neid, kes kohustusliku hariduse juba seljataha jätnud ja oma käitumismustritega sellegi poolest maailma mõjutavad. Kogukondlik kodanikualgatus tundub üks parimaid võimalusi.

Jajah… Aga see prügi ei tohiks seal üldsegi olla, see on toruotsa lahendus!

See on ka muidugi õige. Kuid kodanikualgatus peab algama rohujuure tasandist. St. sealt, kus lihtne, “tavaline” inimene näeb probleemi – mitte ainult keskkonnatehnoloog või looduskaitsja. Esmajärjekorras peab kogukond, kelle metsas või rannas prügi vedeleb, seda üldse märkama ja pahaks panema. Spetsialistide selgitustest ja analüüsist prügistumise ja liigse tarbimise põhjustest ja kahjulikest tagajärgedest on vähe kasu, kui temaatika laiemaid hulkasid inimlikul tasandil ei puuduta. Seetõttu alustab Teeme Ära! mudel igas riigis prügikoristuskampaaniatest.

LDIM tegutseb tihedas koostöös sukeldujatega. Pildil Kreeka Samose saare sukeldujad klubist "Samos Divers"
LDIM tegutseb tihedas koostöös sukeldujatega. Pildil Kreeka Samose saare sukeldujad klubist “Samos Divers.” Video on õppevideo, mis selgitab, kuidas sukeldujad prügi merepõhjast üles saavad tuua.

Prügikoristamisega asi ei piirdu. Riikides, kus koristusaktsioonidesse on juba üle 5% elanikest kaasatud, on hakatud tegelema ka põhimõttelisemate probleemidega. Ring- ja rohemajanduse, keskkonnasõbralikuma seadusandluse, kilekottidele alternatiivide loomise, üleüldise mõtteviiside muutumisega. Teeme Ära! võrgustiku kirjutamata reegel on, et riigis, kus käe prügiseks on teinud vähemalt 5% inimesi, on uutel ideedel piisav kandepind: inimesed mõistavad prügiprobleemi ja seeläbi ka liigtarbimise mõju keskkonnale ning on suurema tõenäosusega valmis oma mugavusstoonist väljuma. Või vähemalt kaaluma alternatiive.

Miks sa sellest üldse räägid?

Minu isiklik kokkupuude Teeme Ära! liikumisega algas ca 2,5 aastat tagasi ühel Talveakadeemia konverentsil, Narva-Jõesuus, kus ma hakkasin vestlema Rainer Nõlvakuga. Õppisin tol ajal TLÜ-s merebioloogiat – eriala, mis mind tohutult paelus, aga õppekava, mis … noh, seda huvi väga edasi ei toitnud. Ütlesin Rainerile, et kui ta kunagi plaanib ka merekoristusi korraldama hakata, siis see huvitaks mind väga. Mõeldud tehtud. Sellest ajast peale oleme kokku kutsunud võrgustiku Let’s Do It Mediterranean! (LDIM) ja toimunud on nüüdseks ka esimene koristusaktsioon (10-11. mai 2014), kus osales ca 70 000 inimest ca 15 riigist. Minu roll selles võrgustikus on seni olnud peamiselt sisekommunikatsiooni ja taganttorkija oma, edaspidi soovin keskenduda pigem teadmiste tiimi tööle.

Minu inimesed. Let's Do It World! Clean World Conference Kosovas 2014. Pildil Vahemere koristuse meeskond.
Minu inimesed. Let’s Do It World! Clean World Conference Kosovas 2014. Pildil Vahemere koristuse meeskond. Käemärk suletud pöidla ja nimetissõrmega tähendab sukeldujate “keeles” – okei! Samas võtab see kokku ka LDIM moto – three continents, one sea, Let’s Do It Mediterranean!

Aga miks te Läänemerest ei alustanud?

Loomulikult tundub lihtsam alustada kodulähedusest. Läänemere ääres on vähem riike, nad ei ole enamasti üksteise või iseendaga sõjas, Läänemeri on väiksem, madalam, tasasem ja kodanikuühiskond tugevam… Tõesti, miks me siit ei alustanud? Kes tunneb Läänemere spetsiifikat teab, et Läänemere suurimad keskkonnaprobleemid puudutavad liigseid toitaineid ning 2. maailmasõja sodi, mis vaikselt põhjamudas tiksub. Kummagi puhul on vähe kasu prügi “koristamisest.” Esimene probleem algab meie poekorvist ning kraanikausist (tõstke käed, kes kasutavad ainult fosfaadivabu pesuvahendeid?!) ja teine puudutab erialateadlaste ja päästjate üsna ohtlikke ekspeditsioone.

Masuudikoristustalgud Tilgu sadamas. Ka eestis on palju ära teha - nt. on senini üsna ebaselge süsteem, kuidas panna reostaja päriselt vastutama oma tegude tagajärgede eest.
Masuudikoristustalgud Tilgu sadamas. Ka eestis on palju ära teha – nt. on senini üsna ebaselge süsteem, kuidas panna reostaja päriselt vastutama oma tegude tagajärgede eest. El salvadori särgis poseerib Teeme Ära! regionaalsete “rööprähklejate” koordinaator Kadi Kenk.

Jah, ka Läänemere kallastel vedeleb palju sodi – plastikut, vanu võrke (ghost nets), rehve jm. mida vabatahtlike abiga on võimalik kokku korjata, kuid a) see pole võrreldav sellega, mis toimub Vahemeres ja b) Läänemere piirkonnas tegutseb juba palju organisatsioone (sh. Teeme Ära!), kes talgupäevi korraldavad.  Lisaks c) ma loodan, et ühel heal päeval teeme ka Läänemere ääres ühe ühise kampaania, aga korraga kõike ei jõua – kel soovi, haaraku härjal sarvist!

Kumba eelistad sina? LDIM visuaalid.
Kumba eelistad sina? LDIM visuaalid.
Decomposition
Kui kaua prügi laguneb?

Tõsi on ka see, et üle maailma on palju organisatsioone, kes merekallastel koristusaktsioone ja prügistamise vastaseid kampaaniaid korraldavad: Ocean Conservancy, Surfrider Foundation, WWF, Clean-up Europe jpt. On ka algatusi, et tööle rakendada uudseid merekoristustehnoloogiaid, et prügi ka veesambast välja noppida (seni on edukaimad projektid selles osas küll pigem kaluritega seotud – Fishing for Litter näiteks). Osad neist organisatsioonidest on juba täna LDIM koostööpartnerid ja osadega on need sidemed loomisel. Enamik neist on tsentraalselt (või isegi EL tasandil) loodud ja juhitud organisatsioone, kes kaasavad suhteliselt vähe kohalikke kogukondi, osad on aga kohalike kogukondade poolt algatatud ja selgelt lokaalse iseloomuga ühendused. Mis võib-olla kõige enam Teeme Ära! võrgustikku neist eristab, on see, et Teeme Ära! ei taha jääda koristama, meile tegelikult ei meeldigi seda prügi koristada. Nagu eespool selgitasin, on koristamine vajalik vaid probleemi mõistmiseks ja mõtestamiseks. Edasi on vaja tegeleda põhjustega. 

Tarbi ainult nii palju kui sul päriselt tarvis on. Lihtne öelda, raskem teha.
Tarbi ainult nii palju kui sul päriselt tarvis on. Lihtne öelda, raskem teha.

Kusjuures oluline on aru saada, et igas riigis ja kogukonnas on väljakutsed erinevad. Marokos peavad inimesed looma prügitaristust – seal pole mõnes kohas prügikaste kunagi olnudki, aga tarbimisühiskond juba on. Lääne-Euroopa riikides on väljakutse uus- ja taaskasutusmäära tõstmises ja inimeste tarbimisharjumuste muutmises. Õnneks on maailmas juba palju zero-waste kogukondi, millest on nt. Eestil väga-väga palju õppida.

saida
Liibanonis asub näiteks kurikuulus Saida prügimägi, mis asub mererannas. Tänaseks on küll olemas poliitiline otsus see sulgeda ja Saudi Araabia rahaline toetus seda ellu viia, kuid näis kaua see protsess aega võtab. Vahemere ääres liigub aeg omasoodu…  Lähemalt loe siit. 

 Mida see muudab?

Maailma, mida muud. Me oleme ühe mütsi alla saanud sõjajalal olevad riigid, toonud inimesed randa koristama riikides, kus keskmine elatustase on madalam, kui me Eestis ettegi suudame kujutada. Ma ütlen “meie” ja ma mõtlen tohutult kirjut seltskonda inimesi väga paljudest riikidest, väga erinevatest religioonidest, väga erinevate emakeeltega, väga erineva haridustasemega. See on olnud mulle isiklikult nii emotsionaalselt kui ka erialaselt põnev rännak ja ma loodan, et 2018 me võime selle perega koos öelda, et meie esmärk on täidetud… et Vahemeri on bioloogiliselt mitmekesine ja puhas keskkond, mille eest võtavad vastutuse kõik inimesed ja kogukonnad, kes tema kallastel elavad. See tundub tohutult suur ja kättesaamatu unistus, aga samas – ja ma usun, et ma ei ole selle arvamusega üksi – inimkond peab tegema praegu kiiresti suuri ja pealtnäha kättesaamatult võimsaid asju, või ongi liiga hilja. Natukesest enam ei piisa.

Aga kui mu jutt pole sind veennud, siis vaata seda National Geographicu animatsiooni sellest, kuidas prügi merest meie toidulauale jõuab. Ja kui mu jutt jõudis sinuni ja sa tahad kaasa lüüa (eriti hädasti otsime praegu juurde meediainimesi) – või sul on Vahemere riikides kasulikke kontakte – kirjuta mulle: helene.urva@letsdoitworld.org

LDIM tegemistel saad silma peal hoida ka Facebookis. #LDIM

Minu Vahemereline perekond Eestit väisamas. Ma südamest tänulik, et olen saanud näha ühte kodanikualagatust seest poolt. See pole kaugeltki nii lihtne kui võib tunduda, aga see on vaeva väärt!
Minu Vahemereline perekond Eestit väisamas (pildil mina koos meie egiptlasest disaineriga). Ma  olen südamest tänulik, et olen saanud näha ühte kodanikualagatust seest poolt, olla üks käima lükkajatest ja näha, kuidas ta tõmbab suurepäraseid inimesi ligi ja kasvab. See pole kaugeltki nii lihtne kui võib tunduda, aga see on vaeva väärt! Foto autor Faisal Sadegh Maltalt, LDIM peakoodinaator, taustal Agni Kaldma, kes tegeleb LDIM koostöösuhetega.