Sildiarhiiv: värske aju

Meditsiin,Tervishoid

MMS-ist bioloogi seisukohalt

25 kommentaari

kylalineArtikli autor Sirgi Saar on Tartu Ülikoolis bioloogia doktorant ning leidis, et see MMSi saaga võiks saada natuke selgitust. Alternatiivmeditsiinis peroksiidi kasutamise koha pealt oli juba keeruline vaikida, aga kloor on siiski oluliselt karmim asi. MMSi sasipusa pole rangelt võttes keskkonnateema, kuid kuna loodussõbralikke ravimeid otsivad tihti samad inimesed kui need, kes valutavad südant ka keskkonnateemadel, otsustasime ka Värske Ajuga kaasa mõelda. MMSi pooldajate väited on võetud lehelt http://www.infomms.org/

Allikas: The Simpsons
Allikas: The Simpsons

MMS (miracle mineral solution) ehk Eesti keeli Imeline Mineraalne Lahendus (või Lahus) ei ole esiteks kuskilt otsast mineraalne. Toote turustajad väidavad, et see lahus pakub „loodussõbraliku“ alternatiivi paljudele teistele ravimitele ning ravib näiteks autismi, AIDSi ja vabastab parasiitidest.  Kõigesse, kus lubatakse imet, tuleks suhtuda mõningase kahtlusega. Ning see, et pakendi peale on kirjutatud „loodussõbralik“ või joonistatud leheke, ei tähenda automaatselt, et tegemist on reaalselt keskkonnale või tervisele parema tootega, tegemist võib olla ka puhtakujulise rohepesuga. See selleks, ma ei plaani keskkooli keemia- ega füüsikatundi pidada, aga mõned bioloogiliselt ilmvõimatud asjad näitaks ikkagi ära. MMSi näol on tegu NaClO2 lahusega, mis sidrunhappega reageerides annab kloordioksiidi.

Miks MMSi ei tasuks tarvitada millegi raviks ega profülaktikaks

Mis haigus see peaks üldse olema, mida saaks ennetada suhteliselt lihtsa klooriühendi sisse võtmisega? Enamus inimese organismi molekule aga ka enamus ravimeid on oma struktuurilt ja keemilistelt omadustelt keerukamad. Kloordioksiid on lihtsalt tugev oksüdeerija, täielik vastand antioksüdantidele. Antioksüdandid on looduslikud ühendid, mis neutraliseerivad organismis vabasid radikaale. Radikaalid kahjustavad DNA’d ja mutatsioonid DNA’s võivad vähki põhjustada. Seega kemikaal, millega üritati antud juhul vähki ravida võib hoopis ise kantserogeenne olla. Sellega, et kloori kasutati I maailmasõjas keemiarelvana ei üllata ilmselt enam kedagi. Kloordioksiid lahustub vees väga hästi, nii et kui ma algselt lugesin kuidas MMSi kasutati ja lootsin et enamus sellest kloorist jõuab õhku hajuda enne inimkehasse jõudmist, siis MMSi õpetust järgides paraku ilmselt mitte.

Kemikaalipelgurite kurvastuseks ütlen, et NaClO2 on nii kemikaal, kui üldse olla saab, kergelt plahvatusohtlik veel pealekauba. Seda kasutatakse pleegitusvahendina ja näiteks paberi valmistamisel – et tuhmist puidumassist ikka ilus valge paber saaks. Nii et ei, tegu ei ole kõigest lauasoola ja veega, nagu Merili Kukuškin väitnud on. Muide, ka lauasoolast on võimalik mürgistus saada – terve täiskasvanud inimese soovituslik soolatarbimise ülempiir on 6g päevas (eluohtlik doos on 35–70g) ning isegi soolast tingitud surmajuhtumeid on olnud (1).  MMSi poolt tekitatud haigusjuhtumitest on vähemalt üks ka teaduslikult kirjeldatud ja publitseeritud, ning seal räägitakse just oksüdatiivsetest kahjustustest, mis on ootuspärane (2).

Mõned ümberlükatud väited MMSinfo kodulehelt

„Selleks, et hävitada patogeen, on vaja hävitada mõned selle molekulid.“ – Ei, selleks on vaja hävitada terve rakk kui tegu on ainuraksega. Mõne molekuli küljest kaksamise elab enamus elusorganisme üle.

„Kui hapnik ei kahjusta keha, siis ka kloordioksiid ei kahjusta keha, sest selle oksüdatsioonitugevus on oluliselt väiksem kui hapnikul” – Paraku on tegu soovmõtlemisega. Liigne hapnik kahjustab keha päris kindlasti (hüperoksia võib kahjustada kopse ja kesknärvisüsteemi).

„Patogeenid on anaeroobsed mikroorganismid“ – Loodus ei ole nii lihtne. Paljud patogeenid on fakultatiivsed anaeroobid, ehk nad eelistavad anaeroobset keskkonda, kuid suudavad elada ka aeroobses. Malaariaplasmoodium asub näiteks üldse inimese vereraku sees, see on igati hapnikurikas olukord.

Mis puutub MMS infolehel „teaduse“ rubriigis olevat, siis seal on kordusi ja artikleid, millel pole kloordioksiidi ravimina manustamisega mingit seost:

Artikkel, kus viirusevastast toimet on hinnatud in vitro ning väljaspool rakukultuuri, Artiklis, kus rotid elasid kloordioksiidiga rikastatud õhuga keskkonnas aga ei joodetud seda neile sisse (4). Seespidise tarvitamise ohutust see igal juhul ei näita. Artiklis, kus uuriti kloorivee joomist, väidavad ka autorid ise, et pädeva statistika tegemiseks oli neil liiga vähe osalejaid, ka olid kontsentratsioonid üsna madalad (5). Lateraalskleroosi teemaline artikkel (6) pole aga üldse pädev teaduspublikatsioon vaid mingi hetkeseisuraport, kus ei väideta midagi kindlat vaid öeldakse, et asja võiks uurida kuna sponsor soovitab. Üks artikkel pärineb ka Solumiumi nimelise preparaadi autori sulest, nii et siin on tegemist lihtlabase reklaamiga (7).

Kuidas siis selle teadusega täpselt on?

Otsing „chlorine dioxide MMS“ andis PubMedi andmebaasis täpselt 0 vastet, Google Scholar samuti teemakohast infot ei anna, leidsin vaid kaks linki MMSi kohta, mis viivad üllatus-üllatus mingile täiesti ebateaduslikule veebisaidile, kus ülistataks Jim Humble’t. Ja ma olen andmebaase harjunud pea igapäevaselt kasutama, nii et selline hõre pilt ei ole tavapärane. Kolmas viide oli sellest, kuidas MMS oli kellegi hemolüütilise aneemia põhjustanud. See kusjuures ei tähenda, et MMSi põhiainet kloordioksiidi poleks uuritud – on küll, aga mitte meditsiinilises kontekstis vaid puhastusvahendina või mingite muude keemiliste reaktsioonide osana, „chlorine dioxide“ üksi andis vasteid küll.

Veidike teadlaste eetikast

Lõpetuseks – miks TTÜ Merili Kukuškiniga töölepingu lõpetas on ilmne, kuid meediast ilmselt pole veel see nüanss läbi käinud. Doktorant on teadlane ja meile kehtib teadlase eetikakoodeks (8). See ütleb näiteks otseselt, et teadlane vastutab moraalselt oma tegevuse eest, mis võib oluliselt mõjutada inimkonna, keskkonna, riigi või üksikute sotsiaalsete institutsioonide arengut.

„Säilitades kriitilise meele ja terve skepsise, peab teadlane aitama kujundada tõenduspõhiseid otsuseid ning astuma vastu tõestamata tulemuste ja ebateaduslike väidete kasutamisele ühiskonnale oluliste otsuste langetamisel.“

„Teadlane väärtustab uute teadmiste loomist ja nende rakendamist ühiskonna ja keskkonna huvides. Edastatav teave peab olema usaldusväärne, teadlane väldib kontrollimata andmete esitamist faktidena.  Teadlane peab propageerima teadussaavutusi ning seisma vastu pseudoteaduslike teooriate ning väärarusaamade ja -kujutluste levikule.“ Kriitilist meelt inimesel, kes teistele midagi potentsiaalselt ohtlikku soovitab, ilmselt pole, selle asemel on kuhjaga ebateadust promotud. Kui seda tehti teadlikult on see lisaks veel küüniliselt pahatahtlik.

Nii et Merili Kukuškini väide „MMS ja DMSO on kiirabivahendid, mis on üliefektiivsed…ja mille kasutamisest just kriisiolukordades (infarkt, insult, selgroo murd jne.) on hea teadlik olla …“ (Facebook, 9. detsember 2014), on lihtsalt kriminaalne. Veenisisese manustamise võimaluse otsimine… noh ma olen suhteliselt kindel, et kloordioksiidi lahuse veenisüstimine on surmav, kasvõi juba näiteks gaasemboolia tekkimise ohu tõttu.

DMSO (dimetüülsulfoksiid) on muideks hoopis põnevam aine kui MMS. Seda kasutatakse päriselt ka teaduses (rakubioloogia laboris oli täiesti olemas ja lahustina kasutusel) ning peale nahakontakti sellega tekib suhu küüslaugumaitse. Millised vahvad biokeemilised protsessid selle taga on (ei, DMSO ei rända hetkega läbi naha kurku vaid teeb hoopis midagi närvide retseptoritega), sellest ehk mõni teine kord.

VIITED

Jätkusuutlik areng,Värske aju

Veidi värskem tulevik

Kaks kuud veel ning Värske aju algusest möödub 6 aastat. Minu jaoks on see täiesti hirmuäratavalt pikk aeg. Mäletan kui me alustasime. Pimedatel aastalõpu õhtutel ja loengute vahel sai Helenega kokku pandud algne kontseptsioon – keskkonnaalased artiklid loodusteaduste tudengitelt. Värsked ajud, värsked mõtted – noorte inimeste soov maailma muuta.

Kuus aastat on nüüd peaaegu möödas ja kirjutatud on hulk põnevaid artikleid. Kindlasti ka neid, mis pole kõige paremad aga see blogi on olnud tegelikult üks suur õppimiskogemus. Kuidas kirjutada, kellele kirjutada ning mida? Suurim õppetund on kindlasti olnud aja tunnetamine. Aeg möödub ääretult kiiresti ning blogi, mida keegi ei uuenda, ei loe ka keegi. Värskete tudengitena oli aega kooli kõrvalt arutlemiseks ja kirjutamiseks küll, siis venisid päevad laborites ja raamatute taga tuupides pikemaks. Ja pikemaks.

Teemad, mida me siin blogis läbi aastate oleme kajastanud on väga erinevad. Helene kirjutas esimeses postituses: “Kui kõik läheb plaanipäraselt, saab tulevikus siit lugeda noorte loodusteadusliku-keskkonnaalase hariduse omandajate sõnavõtte maailmas toimuva kohta, nagu näiteks – kliimasoojenemise tuhat ja üks müüti. Kuhu läheb prügi? Kas inimesed tõesti mahuksid võrdselt elades Maale ära? Kellele on tarvis õnnelikke kanu? Kas bensiinita maailm on nagu karuta Kati? Ja palju muud.” Tagasi vaadates tundub, et väga ta mööda ei pannudki.

See on ühest küljest väga tore, teisest küljest aga… Meie oleme kuue aastaga palju muutunud. Asjad maailmas aga väga vähe. Keskkonnaprobleemid, mis olid kuus aastat tagasi väga tõsisteks probleemideks, on seda ka täna. Lugedes artikleid siin blogis ja üldse igal pool meedias, jääb tunne justkui oleme probleemidest teadlikud, plaanime midagi ette võtta ning siis keegi kuskil midagi teeb. Egas midagi, klopime riided tolmust puhtaks ja liigume järgmise probleemi juurde. Kahjuks näeme alles tagantjärgi, et probleemid pole kuhugi kadunud, neist lihtsalt räägitakse vähem.

Kohtusin sügise alguses Helenega Lennusadamas ühel laeval ja arutasime, mis me selle Värske ajuga siis ometi ette võtame. Ühest küljest pole me enam ammu “noored keskkonnatehnoloogia tudengid”. Ehk on ka meie mõtted vähem värsked? Noored, teadlikud ja hoolivad inimesed oleme me aga siiski. Hariduse järgi võiks arvata, et isegi spetsialistid (nii meile ülikooli astudes vähemalt lubati). Mis on Eesti tulevik? Mis on Maa tulevik? Mis on Värske aju tulevik?

Olles olnud mõnda aega Värskest ajust eemal tundusid meie mõtted sellega seoses kuidagi värskemad – kui võib. Olime suhteliselt ühel meelel, et peame olema positiivsed. Me teame, kui halvad on asjad tegelikult. Kas virin ja teiste süüdistamine ning ahistamine aitab? Ei… Pole kunagi aidanud. Me peame juhtima tähelepanu lisaks nõrkustele ka inimkonna tugevustele, Eesti tugevustele. Hoolimata näilisest paigalseisust, elame me mitmes mõttes täiesti erinevas maailmas kui 6 aastat tagasi. Ka keskkonnaprobleemide mõttes. Ratsionaalselt ja skeptiliselt keskkonnaprobleemide käsitlemise tutvustamine ja nende üle arutamine saab ka tulevikus olema meie blogi keskmeks.

Teine suur eesmärk on lokaalne. Eestil on ääretult palju potentsiaali olla keskkonnasõbralikum, tervislikum ja läbimõeldum. Varsti on meil oodata Vabariigi 100. sünnipäeva. 100 aastat on inimese jaoks pikk aeg. Maakera mõistes aga üsna lühike. Viimased 100 aastat on eestlaste jaoks möödunud aga üsna raskelt. Suur osa sellest ajast puudus meil kontroll oma maa üle ning see on jätnud kustumatu jälje ka meie keskkonnale. Lisaks on üsna aus üles tunnistada, et rohkem kui poole sellest ajast polnud me suuremast osast neist probleemidest isegi teadlikud. Mitmetest probleemidest pole enamik meist siiani teadlikud.

Sellisel olulisel sünnipäeval on õige aeg korraks paigale jääda ning mõelda. Mõelda, mis on olnud, milles me targemaks oleme saanud ja mis edasi saab. Eestis on palju heade ideedega inimesi. Sellepärast leidsimegi, et Värske aju toob kokku nende inimeste mõtted selle kohta, milline võiks olla Eesti astudes vastu järgmisele sajale aastale. Kuidas muuta Eesti järgmise saja aasta jooksul võimalikult kestlikuks, keskkonnasõbralikuks ja selle elanikele tervise ja õnne allikaks. Oleme kindlad, et leiame Eesti peale kokku väga palju häid ideesid.

Hoolimata sellest, et oleme alati otsinud uusi autoreid, pole meid oluliselt juurde tekkinud, sest ega see kirjutamine, eriti hinnanguvaba, pole nii lihtne midagi. Seega ootame me endiselt juurde inimesi, kes meie blogisse panustada sooviksid. Meie lehel on varem avaldanud artikleid palju toredaid ja tarku inimesi. Suur aitähh Helene Urva, Kaisa Vent, Lauri Joosu, Martin Ligi, Martin Sööt, Sirgi Saar, Marta Kinnunen, Georgi Karhu, Victor Alari, Sirje Sildever, Anna-Helena Purre, Jaan Niitsoo, Anna Tisler, Miina Leesment, Virge Tamme, Marek Vahula,  Anne Ruusmann, Margot Müürsepp, Sven Anderson, Triin Sakermaa ja kõik teised, kes on meie blogile minevikus ühel või teisel viisil kaasa aidanud. Ootame nii teid, kui ka teise ka tuelvikus lugema ja kaasa mõtlema!

Keskkonnatehnoloogia,Loodus- ja keskkonnakaitse,Värske aju

Veekogude seisundi hindamine ja seire – “Millega värsked ajud tegelevad?” osa IV

Keskkonna kaugseire võimaldab satelliitidelt või lennuvahenditelt tehtud mõõtmiste abil saada infot uuritava objekti kohta ilma sellega füüsiliselt kontakti omamata. Info kandjaks on sellisel juhul kiirgus, mis peegeldub ja kiirgub uuritavalt pinnalt. Antud tehnoloogiat kasutatakse veeseires nii sinivetikate (tsüanobakterite) õitsengu, õlireostuse kui ka näiteks jää leviku määramiseks. Maapinna kohal näiteks põllukultuuride kasvatamise uurimiseks, metsa majandamise kontrolliks, üleujutuse leviku uurimiseks ning ka lihtsalt kaardistamiseks. Levinud on ka lähi-kaugseire mõiste, kus uuritatakse endiselt radiomeetrilist kiirgust, kuid ollakse uuritavalt objektile palju lähemal. Näiteks veekogude seire puhul võib sellisel juhul seade ka vee sees olla. Selleks, et kaugseire pakutavat paremini ära kasutada on Ettevõtluse Arenduse Sihtasutus alustamas teostatavusuuringut Eesti kosmosestrateegia elluviimiseks.

Vastavalt Euroopa Liidu 2000. aastal vastu võetud Veepoliitika Raamdirektiivile tuleb moodustada pinnavee seirevõrk (Kellel rohkem huvi võib selle 346 lk dokumendiga lähemalt tutvuda Keskkonnaministeeriumi kodulehel http://www.envir.ee/vmk/vpr). Seirevõrk peab olema üles ehitatud selliselt, et see annaks ühtse ja tervikliku ülevaate ökoloogilise ja keemilise seisundi kohta igas vesikonnas ning võimaldaks veekogude jagamist viide kvaliteediastmesse vastavalt esitatud normmääratlustele.

Kõige kindlam moodus saada veekogu kohta adekvaatseid andmeid on minna kohale, võtta veeproov, seejärel transportida see ettenähtud tingimustes laborisse, kus siis proovi analüüsitakse. Kuigi nii on võimalik saada äärmiselt täpseid tulemusi, on sellel lähenemisel mitu olulist puudust:

  1. Eestil puudub võimekus sooritada kõiki vajalikke laborimõõtmisi
  2. Kõik sellised mõõtmised on äärmiselt kallid ja kõigi veekogude selline hindamine ei ole ka rikkamatele riikidele jõukohane
  3. Selline meetod on äärmiselt ajamahukas.

Eelmiste põhjuste tulemusena kasutatakse veekogude seisundi kiireks hindamiseks seadmeid, mis mõõdavad vee optilisi omadusi (Näiteks peegeldumisspekter joonisel 1) ning sealt edasi arvutatakse juba vee kvaliteedi parameetreid nagu näiteks klorofülli või heljumi kontsentratsioonid. Sellised seadmed on valdavalt kasutamiseks üsna keerukad ja vajavad spetsialiste – selliseid seadmeid aidatakse välja töötada ka Tartu Observatooriumis – kuid koostöös eestlastega arendatakse ka „ametnikule“ sobivat seadet, millega saab teha veekogu kohta kiire hinnangu, ning kahtluste tekkimisel saaks siis juba võtta veeproove. Selle meetodi suurimaks miinuseks on seadmete ostuhind, mis tihti ka takistuseks saab. Näiteks viibisin ise suvel analüüse tegemas Läänemerel, kus soomlaste organiseeritud uurimisretkel kasutati nii nende endi kui eestlaste ja ka hollandlaste omanduses olevaid seadmeid. Põhiliseks teaduslikuks probleemiks on siinjuures algoritmide koostamine ja testmine (valideerimine laborimõõtmistega). Kahjuks ei ole seni veel suudetud koostada universaalselt algoritmi, mistõttu peame ka Eestis eelkõige tegelema meie oludele vastavate algoritmide välja töötamisele.

Joonis 1. Peipsi järve peegeldumisteguri mõõtmise tulemused 29.05.2008
Joonis 1. Peipsi järve peegeldumisteguri mõõtmise tulemused 29.05.2008

Kahjuks on mõlemal eespool mainitud meetodil üks suur probleem. Nimelt saab nendega hinnata vaid veekogu konkreetset punkti, mis ei pruugi anda head ülevaadet kogu veekogu kohta. Hindamaks kogu veekogu seisundit korraga, tuleks seirevahendid asetada oluliselt kõrgemale, näiteks lennuki või siis satelliidi külge. Levinum on siiski satelliitide kasutamine, sest nii saavad ühte seadet „korraga“ kasutada paljude riikide teadlased, mõõtmisi tehakse pidevalt ning ühe sensoriga on suhteliselt lihtne katta kogu Maa. Kahjuks on ka sellel meetodil omad selged puudused:

Veekogud on väga tumedad objektid ning kui linnade kaardistamiseks mõeldud satelliidid on saavutand juba suurepärase lahutuse ja piksli külje pikkus on alla meetri, siis parim spetsiaalselt veekogude seireks mõeldud seadme piksli külje pikkus on 300 meetrit. Juhiksin tähelepanu, et tavalise kaardi tegemiseks piisab täiesti kuni kolmest spektrikanalist (ka telekaekraani pilt kuvatakse sinise, rohelise ja punase koosmõjul), kuid veekogude uurimiseks on vajalike kanalite/kihtide arv oluliselt suurem.

Veekogude seiramiseks kasutatakse nähtavat kiirgust, ehk lainepikkusi vahemikus 430-800nm. Kahjuks ei ole sedasi võimalik vaadata läbi pilvede, mis Eesti oludes on päris oluliseks takistuseks. Isegi kui pilvi ees ei ole, on see kiirgus, mida mõõdab satelliit oluliselt erinev sellest, mida mõõdetaks atmosfääri all (Joonis 2). Seni on Eestis valdavalt tegeletud juba selliste andmetega, kus atmosfääri mõju on eemaldatud ning arendatud algoritme (Eelkõige koostöös rootslastega), mis võimaldaksid joonisel 2B nähtud joonest arvutada vee kvaliteeti määravaid parameetreid. Viimastel aastatel on ka näiteks Tartu Observatoorium, koostöös sakslastega, andmas olulist panust, et ka atmosfääri korrektsiooni osa arendada.

Joonis 2. Satelliitsensori MERIS spekter mõõdetuna (A) ja pärast atmosfääri mõju eemaldamist (B)
Joonis 2. Satelliitsensori MERIS spekter mõõdetuna enne (A) ja pärast atmosfääri mõju eemaldamist (B)

Kõige selle eelnevaga tuleb kokku puutuda, saamaks lõpuks usaldusväärsel kujul selliseid pilte nagu näha joonisel 3, kus on kujutatud kogu Peipsi järve klorofülli sisaldus 2008. aasta viiendal juunil. Selliste tulemite valguses on võimalik koostada kohalikku veepoliitikat, et tagada meie looduslike veekogude puhtus.

Joonis 3. Peipsi järve klorofülli kontsentratsioon (mg/m3) 05.06.2008 satelliitsensoril MERIS
Joonis 3. Peipsi järve klorofülli kontsentratsioon (mg/m3) 05.06.2008 satelliitsensoril MERIS
Bioloogiline mitmekesisus,Haridus,Ökoloogia,Värske aju

Taimede tujud ja käitumismustrid – “Millega värsked ajud tegelevad?” osa III

Millega ma siis tegelen? Lühidalt: uurin taimede käitumist. Ehk siis minu jaoks on täiesti sisukas lause „See on üks rumal / tark taim“. Tark taim on see, kes reageerib keskkonna erinevustele. Rumal taim on see, kes ei reageeri ehk kasvab katses kõigis töötlustes ühtemoodi, olenemata sellest, kuidas tal (meie arvates) kasulikum oleks kasvada. Ise ma arvan muidugi, et see on üldse kõige põnevam asi, mida siin ülikoolis uuritakse ja mul on vedanud, et ma sellega tegeleda saan.  Minu jaoks on kõige põnevam katse planeerimine (mis on selleks korraks läbi) ja tulemuste analüüsimine (kauge tulevikumuusika – vahepeal peab katse läbi viima ja see võtab mitu kuud).

Pilt minu magistritöö eksperimendist. Poti keskel kasvab taim, kummalgi pool taime on toru. Ühte torusse saab taim kontroll-lahust ja teise mingi muu taime juureeritiste lahust. Pärast puurisime torude alt proovid välja ja vaatasime kuidas juured kasvanud olid.

Mind huvitab kuidas taimed üksteist oma „haisvate jalgade“ järgi ära tunnevad. Täpsemalt uurin ma taime juurte käitumist (morfoloogia muutumist) vastusena teiste taimede olemasolule või juureeritistele. Sellepärast, et juuri on raskem uurida kui maapealseid asju ning seda on üsna vähe tehtud. Miks seda vähe tehtud on? Sest metoodika on keeruline ja töömahukas. Minu peamisteks töövahenditeks on skänner ja programmid, mis aitavad skännitud piltidelt infot lugeda. Enne seda aga – muld, kühvel, kastmisvoolik, segumasin ja kasvuhoone ning rohkem eksperimenti puutuvalt ka vaakumpump, süstlad ja filtrid, mullapuur ning lugematul hulgal erinevaid plastikvidinaid, millest suur osa on valminud minu enda (või töörühmakaaslaste) sõrmede all. Endise laboribioloogina (bakas olin rakubioloogias ja tegin eksperimenti ka) leian, et tegelikult on selline süsteem igati mõnus. Kui arvuti taga nokitsemisest tüdimus peale tuleb, saab kasvuhoonesse kastma minna. Mullaga mäkerdamine ja kontori/laboritöö on ilusti mõlemad esindatud. Võimalik, et laboritööd saab tulevikus küll rohkem olema, kui ma hakkan näiteks mutantsete taimedega tegelema. Laboritöö plussiks on see, et kogused on väikesed – 30 kiloseid mullakotte üldjuhul tassima ei pea. Kasvuhooneeksperimendid on jällegi makroskoopilised, täiesti realistlik on, et tuleb segada näiteks 600 liitrit mullasegu ja pigistada läbi filtri nii palju liitreid vedelikku, et rakubioloogid pungitaksid selliste koguste peale ainult silmi. Paraku suured kogused on vajalikud kuna:

  • Me tahame väita midagi looduses toimuva kohta ja seal on mastaabid suuremad kui nt ühe organismi siseselt.
  • Statistiliselt millegi väitmiseks on vaja palju replikaate.

Üldiselt on minu erialal avastatud juba üsna mitu asja, millest ma saan oma töös lähtuda. Näiteks seda, et juureeritised võivad olla olulised sugulaste äratundmisel [1,2], kuigi vaidlused veel käivad selle üle, mis roll on konkurentsil kõigis neis leitud muutustes [3-5] ja seda üritame ka meie välja selgitada. Lisaks proovime näidata kuidas on toimunud koevolutsioon, ehk reageeritakse erinevalt eri koosluse taimede juureeritistele. Mida me tulevikus avastame või millist kasu sellest võiks olla on hetkel raske prognoosida, kuid huvitavaid teadmisi taimede kohta saab kindlasti. Mida nad oma naabritega küll teevad, kui nad ära tuntakse?

Selline näeb „kontoritöö“ välja. Skänneri vahel on vesi.

 

Viited

  1. Dudley, S. A., & File, A. L. (2007). Kin recognition in an annual plant. Biology letters, 3(4), 435–8. doi:10.1098/rsbl.2007.0232
  2. Biedrzycki, M. L., Jilany, T., Dudley, S. A., & Bais, H. P. (2010). Root exudates mediate kin recognition in plants. Communicative & integrative biology, 3(1), 28–35.
  3. Biedrzycki, M. L., & Bais, H. P. (2010). Kin recognition in plants: a mysterious behaviour unsolved. Journal of experimental botany, 61(15), 4123–8. doi:10.1093/jxb/erq250
  4. Semchenko, M., Zobel, K., & Hutchings, M. J. (2010). To compete or not to compete: an experimental study of interactions between plant species with contrasting root behaviour. Evolutionary Ecology, 24(6), 1433–1445. doi:10.1007/s10682-010-9401-6
  5. Bhatt, M. V, Khandelwal, A., & Dudley, S. a. (2010). Kin recognition, not competitive interactions, predicts root allocation in young Cakile edentula seedling pairs. The New phytologist, 189(4), 1135–42. doi:10.1111/j.1469-8137.2010.03548.x
Arvamus,Haridus,Jätkusuutlik areng,Transport,Värske aju

Inimgeograafiast, mobiilpositsioneerimisest ja säästvast linnaruumi planeerimisest – “Millega värsked ajud tegelevad?” osa II

Mina olen Kaisa ning Värkse Aju liikmetest ainus geograaf, täpsemalt siis inimgeograaf. Bakalaureusekraadi omandasin siiski keskkonnatehnoloogia erialal ning suurem osa magistrantuuristki sai sel alal läbitud. Teatud hetkel muutusid minu huvid siiski selliseks, mis haakusid pigem inimgeograafiaga ning seetõttu langetasingi otsuse siduda edasised õpingud just Tartu Ülikoolis õpetatava geograafia erialaga ning sealse mobiilsusuuringute laboriga.

Alustuseks oleks võib-olla paslik lühidalt selgitada, millega üldse tegeleb inimgeograafia, kuna nii loogiline kui see mõiste ka ühele geograafile ei tunduks, on see minu mitte-loodusteadlastest ja –geograafidest tuttavates alati lisaküsimusi tekitanud. Niisiis, inimgeograafia (human geography) huvitub suuresti just inimtegevusega kaasnevate nähtuste ruumilisest korraldusest ja seejuures uuritakse just eeskätt ühte konkreetset nähtust ja selle korraldust defineeritud ruumis. Näiteks huvitab inimgeograafi inimeste liikumine linnas – mis võiksid olla need potentsiaalsed tegurid, mis koondavad inimesi enam ühte kohta. Siinkohal võib inimesi eristada ka vanuse ja rahvuse alusel gruppidesse jne.  Meie liikumine linnaruumis on suuremal või vähemal määral ikka seotud teatud valikutega ning meie tehtud valikud on sõltuvad erinevatest teguritest nagu vanus, sugu, rahvus, samuti linnaruumi struktuur, meie igapäevaelu korraldus, laste olemasolu jne. See nimekiri on väga pikk ning tänu sellele ongi inimeste ja nende käitumise uurimine väga keeruline. Kõiki tegureid, mis inimkäitumist mõjutavad, ei ole võimalik ühte mudelisse panna nende suure arvu ning teisalt ka raske mõõdetavuse tõttu. Siiski – milleks kõik see ja miks sellest üldse rääkida keskkonnablogis?

Vahest olete mõelnud sellele, miks te kasutate just seda poodi ja mitte teist või miks võetakse ette vahel pikki reise, et linnast välja saada. Vastused neile küsimustele võivad küll olla väga erinevaid, kuid kui inimeste liikumises on näha mustreid, on seda infot võimalik planeerimisel või poliitikakujundamisel ära kasutada. Näiteks võivad küsitlusuuringu tulemused uurijale anda informatsiooni selle kohta, et suur osa teatud linnaosa elanikke reisib päevas väga palju selleks, et oma ostud teha mõnes kaugemalasuvas suuremas poes. Keskkonnaaspektist oleks siiski pikemas perspektiivis kasulikum, et need inimesed saaksid oma ostud tehtud kusagil lähiümbruses. Samuti on võimalik olukord, kus haljasalade vähesus linnas tingib selle, et inimesed sõidavad tihedamini linnast välja – teatud osa sellest liikumisest oleks ehk võimalik vältida, kui muuta linnaplaneeringut ning –haljastust. Ilmselt on mu jutu iva kohale jõudnud – inimeste liikumisega kaasneb paratamatult ka energiatarve ning vahel võib see väga suureks kasvada. Inimeste mobiilsus ei ole kindlasti mitte ainus valdkond, millega inimgeograafia tegeleb, kuid see on just see valdkond, millega mina mobiilsusuuringute laboris tegelen ja millest ma alljärgnevalt ka natukene rohkem räägin.

Tartu Ülikooli mobiilsusuuringute labor kasutab inimeste mobiilsuse uurimiseks viimasel ajal enam mobiilpositsioneerimise andmestikku, kas siis passiivset või aktiivset. Oma magistritöös kasutan ise passiivse mobiilpositsioneerimise andmeid, mis tähendab seda, et koostöös Eesti mobiilioperaatoritega on võimalik teha tagasiulatuvalt kõnedeeristus, mis näitab, millisel ajahetkel ja millise mobiilimasti teeninduspiirkonnas on teatud telefoninumbrilt kõne tehtud. Siinkohal olgu öeldud, et saadud andmete põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, kes on see konkreetne inimene, kes kõne teostas, sest uurijale kättesaadavas andmebaasis puudub info, mis võimaldaks sellist teavet koguda. Kogutud info põhjal on aga võimalik teatud täpsusastmega teada saada, kus asub inimese kodu (piirkond, kus on argipäeviti pärast viit tehtud enamik kõnesid) ning kus töökoht (enamik kõnesid teostatud enne kella viit argipäeviti). Lisaks on meil võimalik panna kõik need kõnetoimingud kaardile ja vaadata, kui suur on inimese tegevusruum – kus ta liigub ja kui suur see ala on, mida ta igapäevaselt kasutab. Analüüsitavad andmed on võimalik panna põhjuslikku seosesse mitmete teguritega nagu näiteks uuritava linna linnaruumi struktuuriga. Eeskätt huvitavad meid energiasäästu seisukohalt just sellised tegurid, mida oleks võimalik kas planeeringute või keskkonnapoliitiliste otsustega mõjutada.

Oma magistritöös keskendun just sedatüüpi reisidele, mis otseselt ei kuulu inimese igapäevasesse teguvusruumi ning on mõjutatud pigem vähempraktilistest valikutest. Seda eeskätt seetõttu, et sellist mobiilsuse osa ei ole veel väga palju uuritud ning selle osakaalu hinnatud. Saadavad andmed võimaldaks luua keskkonnapoliitika kujundajatele parema ettekujutuse inimeste liikumistest ning nende vajadustest, mis omakorda on tugevas seoses ka inimeste energiatarbega.

Andmetöötluse võlud. PhD Comics Jorge Cham.
Energeetika,Haridus,Jäätmed,Keskkonnatehnoloogia,Mikrobioloogia,Reovesi,Värske aju

Fotobioreaktorid – “Millega värsked ajud tegelevad?” osa I

Kuna Värske Aju meeskonnal on viimasel ajal olnud väga raske leida aega siia kirjutamiseks, otsustasime teha väikese seeria postitusi, mis kirjeldavad seda, mida me igapäevaselt teeme. Selle eesmärk on anda ülevaade meist ja meie enda taustast ja ehk inspireerida ka teid tegelema keskkonna- ja loodusteadustega. Kõigepealt siis räägin mina, Ivo Krustok, sellest, mida ma teen Rootsis Mälardaleni Ülikoolis.

Meie uurimisrühm laiemalt tegeleb eneria ja keskkonna alaste küsimustega ning mina tulin siia kui tudeng, kel on varasemad kogemused mikrobioloogiaga. Oli vaja kedagi, kes töötaks mikrovetikage ja reoveega ning tegeleks samas ka ensümaatilise aktiivsusega.

Mul ei olnud varasemaid kogemusi mikrovetikatega ja olin peamiselt tegelenud bakterite ning vähesel määral ka arhedega aga pakutud projekt tundus põnev. Praegu olen aasta aega Rootsis ülikoolis doktori kraadiga tegelenud ning vaikselt hakkab teema juba kodusemaks muutuma.

Ivo reaktorid vetikatega.

Peamiselt tegelen ma hetkel fotobioreaktorite uurimisega. Fotobioreaktorid on reaktorid, mis kasvatavad mikrovetikaid – sellest siis see eesliide foto… ja bio. Meie uurimisrühma peamine eeesmärk on uurida neid reaktoreid reovee puhastamise ja biomassi tootmise seisukohalt. Reovesi on täis toitaineid ning väga hea substraat mitmesuguse elu kasvatamiseks. Need toitained on aga meile olulised. Fosfor ja lämmastik on näiteks hinnalised väetise komponendid ja praegu kasutame me neid peamiselt lineaarselt. Jäägid sattuvad kas loodusesse halbade tagajärgedega või ladustatakse kuhugi nii, et nad on kättesaamatud.

Et aru saada, kuidas vetikad meid selles osas aidata saavad pean ma kõigepealt lähemalt seletama kuidas fotobioreaktorid töötavad. Kõigepealt on meil vaja substraati – midagi, mida vetikad ja teised mikroorganismid vees kasutada toitainete saamiseks. Lisaks on meil vaja ka valgust – see annab vetikatele fotosünteesiks vajaliku energija ja moodustab fotobioreaktorite nimes selle foto osa. Kolmandaks on meil vaja vetikaid.

Enamikes fotoreaktorites lisatakse vetikad süsteemi puhta kultuurina ja kasutatakse teada-tuntuid tüvesid nagu Chlorella. Meie lähenemine on aga robustsem – kasutame looduslikke vetikate kogukondi. Segame reovee, mis on meie süsteemis substraadiks ning kohaliku järve vee ning reaktor on valmis alustamaks tööd. See tagab süsteemis tugevama kogukonna kuna vetikad ei ole vaid ühest liigist ning võivad tulla nii järve kui ka reovee seest.

Reovees on lisaks toitainetele ka palju toksilisi ühendeid ning raskmetalle. See on ka põhjus, miks on parem omada tugevamat mikroorganismide kogukonda – nad saavad raskemate kasvutingimustega paremini hakkama ja reostuse oht reaktoris on oluliselt madalam. Teisalt on meil võimalus, et mikroorganismid, kes reaktoris kasvavad võivad eemaldada meile mitte sobivaid ühendeid ja vett protsessis ka puhastada.

Minu osa kogu selles süsteemis on peamiselt mikroorganismide ja vetikate kogukonna uurimine reaktoris ning selle kujunemise, arengu ja koostise kindlaks tegemine. Lisaks olen ma huvitatud molekulaarsete meetodite arendamisest vetikate uurimisel – see on suund, milles tänapäeva keskkonnateadused liiguvad.

Reaktorites kasvatatud vetikad on huvitavad mitmel viisil. Meil on võimalik saadavat biomassi toota energia tootmiseks – näiteks biodiisli või biogaasi näol. Viimane on Rootsis väga populaarne ning mitmetel reoveepuhastusjaamadel on võimalus seda toota. See tähendab, et täismahus süsteemi sisse viimine ei ole üldse väga keeruline. Teiseks on huvitav uurida vetikate võimet veest eemaldada tavalise reoveepuhastusprotsessi puhul kätte saamatuid ühendeid, näiteks hormoone ja ravimite jääke. See kõik vajab aga sügavaid teadmisi kogu süsteemist ja protsessi kontrolli võimet.

Ma ei ole oma uuringutega veel väga kaugel, ent siht on seatud silmapiiri taha. Töö, mida ma teen ei ole huvitav ainult mulle vaid teaduskirjandust lugedes on näha, et see huvitab paljuid. Molekulaarsed meetodid on jõudmas ka vetikateni ja üha rohkem mõistetakse, et erinevaid reaktoreid ja süsteemi ei saa uurida viad musta kasti meetodil hinnates vaid sisendeid ja väljundeid – tähtis on tunda kogu protsessi. Just see mind huvitabki. Teaduses on selliseid teemasid palju – just teadmatus ja lootus teada saada ongi kõige suurem inspiratsioon siin maailmas.

Värske aju

Palun ühed värsked ajud, kilekotti ei soovi, aitäh!

Kui kõik läheb plaanipäraselt, saab tulevikus siit lugeda noorte loodusteadusliku-keskkonnaalase hariduse omandajate sõnavõtte maailmas toimuva kohta, nagu näiteks –  kliimasoojenemise tuhat ja üks müüti. Kuhu läheb prügi? Kas inimesed tõesti mahuksid võrdselt elades Maale ära? Kellele on tarvis õnnelikke kanu? Kas bensiinita maailm on nagu karuta Kati? Ja palju muud.

Katsume hoida ühtlast taset ja lisaks esseedele riputada siia üles põnevaid viiteid ja linke, mis ka teisi inimesi rohkemal-vähemal määral liigutada võiks. Tegu ei ole kindlasti mingi puukallistajate klubiga, kuid eks meie meeskond on ka piisavalt eriilmeline. Mina kaldun alateadlikult pigem ökofašismi, jumaldan süvaökoloogiat ja otsin harmooniat, Ivole meeldivad inimesed palju rohkem. Tema näeks neid ka kosmost vallutamas, aga lihtsalt kuidagi mõistlikumalt ja sisukamalt. Sirgi on bioloog ootamatute veidrustega, oskab tähelepanu juhtida asjadele, milles te ei oskaks muidu mingit sisu nähagi, jne…

Miks Värsked Ajud? Ehk selleks, et mõne koha pealt kulub väike tuulutus ära. Ja eks sellepärast ka, et me oleme kõik noored, kogenematud, veidi avangaardsed, pisut veidrad ja natuke nohikud.

Kui kellelgi on huvi liituda, siis kirjutage minu e-posti aadressile, arutame läbi -kõik on võimalik.